tag:blogger.com,1999:blog-31072238087157131322024-02-20T03:43:52.368+02:00TajumaailmCarl-Dag Ligehttp://www.blogger.com/profile/02562173581612517845noreply@blogger.comBlogger61125tag:blogger.com,1999:blog-3107223808715713132.post-52147527055897971502019-04-21T17:53:00.001+03:002019-04-21T18:20:20.444+03:00Enesekindel kahtleja Gordon Matta-Clark<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjR7YbLYQwUVghk-baCqaf-zmSL84mC62HFWmold9uwk0Wbg1EWOpZ97_Hn3WrH64XPDCXAshdHGqvKts-z7Ca447xBw5fkD59SbGI_0bWFbAUjyrucnc9dGt5hS52UVgje9CeglEgbvsY/s1600/t2_2_gordon_matta-clark_bronx_floor_floor_hole_1972.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="466" data-original-width="700" height="359" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjR7YbLYQwUVghk-baCqaf-zmSL84mC62HFWmold9uwk0Wbg1EWOpZ97_Hn3WrH64XPDCXAshdHGqvKts-z7Ca447xBw5fkD59SbGI_0bWFbAUjyrucnc9dGt5hS52UVgje9CeglEgbvsY/s1600/t2_2_gordon_matta-clark_bronx_floor_floor_hole_1972.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Gordon Matta-Clark (1943–1978). Bronxi põrand: põrandaauk. 1972. Hõbeželatiinfoto. 28,6 × 35,6 cm.<br />
The Estate of Gordon Matta-Clark’i ja David Zwirneri galerii (New York / London) loal</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<br />
<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<br />
<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<b>Arhitektuuriajaloolase Mark Wigley arvates on arhitektiharidusega kunstnik Gordon Matta-Clarki loominguline pärand aktuaalsem kui kunagi varem. Kumu kunstimuuseumis Tallinnas saab kuni 8. juunini vaadata Matta-Clarki ja kunstnik Anu Vahtra ühisnäitust „Gordon Matta-Clark: anarhitekt. Anu Vahtra: eemaldamise teel tervikuni“, kuraatorid Sergio Bessa (Bronxi Kunstimuuseum), Jessamyn Fiore (The Estate of Gordon Matta-Clark), Anu Allas (Kumu kunstimuuseum, kujundaja Indrek Sirkel. Mark Wigley viibis Tallinnas Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna ning Eesti Kunstimuuseumi kutsel, pidas 28. märtsil loengu EKA-s ning juhtis päev hiljem koos Anu Vahtraga ekskursiooni Kumus avatud näitusel.</b><br />
<ul style="text-align: left;"></ul>
Uus- Meremaal sündinud arhitekt, ajaloolane ja õppejõud Mark Wigley (s 1956) on Gordon Matta-Clarki (1943-1978) loomingut uurinud üle kümne aasta ning peab teda kunsti ja arhitektuuri vahemaastikul tegutsenud loojaks, kelle poolt õhku visatud küsimused vajavad vastamist ka tänases päevas. Vaid 35 aastaselt surnud Matta-Clark õppis Cornelli ülikoolis arhitektiks, kuid asus kunstnikuna tegutsema kohe peale õpingute lõppu (1968). Oma lühikese karjääri jooksul ei saanud ta kuigi palju tunnustust, kuid nagu mõne isikupärase filmitegija või muusiku puhul, on ka tema looming saanud tuntuks tagantjärele. Viimasele on omaltpoolt kaasa aidanud ka Wigley, kelle sulest ilmus hiljuti mahukas uurimus Matta-Clarkist ja tema sõpradest kaaskunstnike tegevusest („Cutting Matta-Clark. The Anarchitecture Investigation“, Lars Müller Publishers, 2018). Wigley jaoks on Matta-Clarki looming intrigeeriv eelkõige sellepärast, et see seadis kahtluse alla nii kunsti- kui ka arhitektuuri käibetõed ning andis inimestele võimaluse näha lootust seal, kus seda tavapäraselt otsida pole osatud. Oma uurimistööd nimetab Wigley omalaadseks psühhoanalüüsiks, mille eesmärk on vaadata tavapärasest sügavamale ja tõstatada teemasid, mida muidu peetakse tabuks või ignoreeritakse nende näilise ilmselguse tõttu. Järgnev vestlus toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis 29. märtsi hommikul 2019.<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhOyR_D6aTP39ylD4zxuhrtI-kOJmYCaQgHrrkabH9ED72mmRc8QST94slAkG-hRxo_YAZt4RKGrTNYWHtwaOzC3uJofLOOLahhCTECZVSKwghXKEhxYOOhRHfP8_Iy16fUQKUb4yEzoJE/s1600/Foto+Reio+Avaste+2019.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="1067" data-original-width="1600" height="360" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhOyR_D6aTP39ylD4zxuhrtI-kOJmYCaQgHrrkabH9ED72mmRc8QST94slAkG-hRxo_YAZt4RKGrTNYWHtwaOzC3uJofLOOLahhCTECZVSKwghXKEhxYOOhRHfP8_Iy16fUQKUb4yEzoJE/s1600/Foto+Reio+Avaste+2019.JPG" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Mark Wigley. Foto Reio Avaste (2019)</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<b>Carl-Dag Lige (CDL): Miks on Gordon Matta-Clarki looming oluline meie praeguses hetkes?</b><br />
<br />
Mark Wigley (MW): Matta-Clark on oluline just sellepärast, et me ei tea, mida praegune hetk täpselt tähendab. Mulle näib, et kui kunst üleüldse mingit väärtust omab, siis seepärast, et aitab mõtestada meie maailma. Kui me teame, kus me omadega oleme ja mida teeme, siis me ei tunne vajadust uuesti järele mõelda, kahelda. Kunst ja kahtlus on seega omavahel seotud. Elame tohutul poliitiliste, kultuuriliste, bioloogiliste ja ökoloogiliste muutuste ajastul. Kunstnikel on võime panna meid säärastel ajahetkedel asjadele teisiti vaatama. Ma ei oska päris täpselt öelda, mida Matta-Clarkil meile pakkuda on, ent on huvitav jälgida, kuidas aasta-aastalt huvi tema loomingu vastu erinevate inimeste hulgas kasvab, seda ka põlvkondade üleselt, väga noored ja ka vanemad kunstnikud ja arhitektid inspireeruvad temast. Pole põlvkonda, mis tõdeks, et Matta-Clark pole huvitav. Tema töös on midagi, mis on abiks väga paljudele inimestele. Võimalik, et seepärast, et ta tõepoolest mõtleb küsimusele mis on arhitektuur?<br />
<br />
Me kipume võtma arhitektuuri kui midagi iseenesestmõistetavat, me õieti ei märka teda. Walter Benjamin kirjutas kaunilt sellest, et me ei näe arhitektuuri, sest see on meile nagu kalale vesi. Kala ei mõtle sellele, mis on vesi seni, kuni teda veest välja ei tõsteta. Alles pärast seda muutub ta „intellektuaaliks” ja tõdeb, et on olemas säärane nähtus nagu vesi ja et sinna on vaja võimalikult kiiresti tagasi pääseda. Sellega sarnaselt ei kipu me märkama linnu, milles elame, need on alati olemas ja me justkui hingame arhitektuuri. Matta-Clarki sarnased loojad muudavad arhitektuuri nii, et hakkame seda nägema. Ja kuna me näeme esmalt tema töid, siis avanevad meie silmad ka kõige muu suhtes.<br />
<br />
Ruum, milles me praegu istume on muuseumiruum; siia tulles vaatad sa tavaliselt kõigepealt näitusel olevaid makette ja jooniseid ilma, et muuseumihoonele endale tingimata mõtleks. Kui sa sellegipoolest mõtled ka hoonele, siis tõenäoliselt umbes nõnda: see on tugev, see ei liigu siit kuhugi ja homme tagasi tulles on enam-vähem samasugune. Sul on teatav kindlus, et see maja ei kuku kokku, ent sul ei ole selle kohta tõestusmaterjali. Maja ei näite sulle, miks ta kokku ei kuku. Õigupoolest varjab ta suuremat osa oma saladustest. Näiteks see siin on vana maja, ajalooline soolaladu (Rotermanni soolaladu – toim.), kuid isegi soola jaoks rajatud hoone on täis juhtmeid ja torusid, mida sa tegelikult näha ei taha. See, mida me näeme, on puhtad valged pinnad, kõik on peidetud nii, et sa ei peaks sellele mõtlema. Enamik meie hooneid on tehtud selliselt, et me ei peaks nendele eraldi mõtlema. Arhitektuuridistsipliini seisukohast võiks säärast lähenemist pidada väga konservatiivseks.<br />
<br />
<b>CDL: Kas ma saan siis õigesti aru, et Matta-Clark soovis meil aidata teadvustada ebakindlust, kuid samal ajal esile kutsuda omalaadset teraapilist efekti, mis aitab nüüdishetke keerukusega hakkama saada?</b><br />
<br />
MW: Võimalik. Iga laps teab, et arhitektuur on kummituslik, et seal elavad igasugu loomad, seal on kummitused, hääled, liikumised. Iga viimane kui laps! Ja siis miskipärast õpetame lapsi sellest usust loobuma. Ent siiski, ka me ise endiselt usume seda majade siseelu. Hollywood teenib tänu sellele miljoneid dollareid. Igas filmis, kus on ruum, mida näidates on rohkem kui kolm sekundit vaikust, tekitab inimestes ärevust.<br />
<br />
Niisiis, me kõik usume kummitustesse, aga sotsiaalselt treenitakse meid käituma nii, nagu poleks neid olemas. Ent see tunne on meil ikkagi sügaval sees, tunne, et igal majal on oma saladused. Matta-Clark teeb need saladused ilmsiks. Jah, sul on õigus, see on omalaadne teraapia, sest tavapäraselt tahame, et arhitektuur püsiks taustal – oleks vesi, kus me saame ujuda. Matta-Clark aga annab mõista, et see vesi, milles elame, linnaruum, ei ole süütu. See on täis igasugu keeldusid, piiranguid, võimusuhteid...<br />
<br />
<b>CDL: ... ega ole mingil moel lineaarne, sirgjooneline, olgu siis aja või ruumi mõttes.</b><br />
<br />
MW: Jah, see pole lineaarne mitte mingil moel ja on veider, võõras, imelik, aga samas ka ääretult huvitav.<br />
<br />
<b>CDL: Kõlab justkui kultuuriline Teine…</b><br />
<br />
MW: Just. Ja Matta-Clark teeb selle oma tegudega meile nähtavaks. Õigupoolest on see klassikaline kunstniku teguviis. Kunstnik on see, kes näitab sulle, et see, mis on pidevalt su silme all olnud, pole iseenesestmõistetav. Võtame näiteks mõne vana puu. Kunstnik teeb sellest puust maali moel, mis loob tunde, et sa näed puud elus esimest korda. Matta-Clark teeb sama arhitektuuriga, andes mõista, et näitab meile elus esimest korda, mis asi üks maja tegelikult on. Maja ei ole stabiilne, turvaline, see liigub, on ebakindel, mitmetahuline, keerukas, ahistav ja loob omalaadse vertikaali. Matta-Clark demonstreerib seda meile kui kunstnik. Hetkel, mil arhitektuur või konkreetne hoone tehakse nähtavaks, ilmnebki arhitektuur ise.<br />
<br />
Arhitekt ei ole keegi, kes teeb sulle koha, mis pakub pelgalt turvalisust, annab sooja. Arhitekt on see, kes muudab ehitise nähtavaks. Arhitektuuri saab peaaegu, et defineerida kui kõnekat ehitist (articulate building). Niisiis maja, mis räägib. Arhitektuur on maja, mis räägib iseendast. Matta-Clark õppis arhitektiks ja oli kursis mõttega sellest, et arhitekti roll on luua maja, mis kõneleb. Ta võtab juba eksisteeriva hoone ja justkui ütleb publikule, et laske mul näidata, mida see maja on alati öelnud, kuid mida te pole kuulanud. Matta-Clark loojana on sulam klassikalise arhitekti ja klassikalise kunstniku kuvandist. Me ei ole säärase rollisegadusega harjunud. Ta on kuulus kunstnikuna, üks kuulsamaid kunstnikke üldse, ent me ei taha temast eriti mõelda kui arhitektist, sest arhitektuur on justkui palju igavam kui kunst.<br />
<br />
<b>CDL: Ma pole kindel, kui asjakohane see paralleel on ning kui informeeritud oli Matta-Clark filosoof Martin Heideggeri ideedest, ent mulle näib eksisteerivat tugev paralleel selle vahel, mida Heidegger kirjutas antiiksetest templitest ning kuidas Matta-Clark kasutas oma loomingus teise maailmasõja järgset linnaruumi. Matta-Clarki huvitas see, mis jääb taustale, varjatuks ega mahu poodiumile. Oma loomingus oli ta nagu Heideggergi huvitatud sellest, kuidas tõde ilmneb, saab nähtavaks. See, kuidas Te Matta-Clarki loomingust räägite, jätab mulje, et oma loomingu abil ta justkui aitas teha maailma, õigemini selles peituvat, nähtavaks. Seda muidugi mitte lineaarses, puust-ja-punaseks viisil, aga ta justkui aitas inimestel näha.</b><br />
<br />
MW: Nõustun täielikult. See on nagu omalaadne akupunktuur, nõelravi. Sul on õigus, Matta-Clark tõesti toob tausta esiplaanile, võib-olla ainult hetkeks, aga just nagu enamik kunsti… Kunstniku suurim anne on panna inimesed kahtlema ja selles kahtluse hetkes näed sa maailma teisiti, mis tähendabki seda, et näed maailma esmakordselt. Esimest korda märkad, et, näe, maja – on ikka üks imelik asi! Tavaliselt ma ju ei mõtle sellele, aga see on üks imelik asi!<br />
<br />
Nii, kui ma nüüd näen oma maailma, siis hakkan ma ka teistmoodi mõtlema. Ja kui ma mõtlen teistmoodi, siis ma võib-olla ka unistan teistmoodi. Ning kui ma teistmoodi unistan, siis võib-olla ma tõesti suudan luua teistsuguse maailma! Nii peitub tema teostes peaaegu, et utoopiline ambitsioon. Väike sekkumine, nagu nõelravi puhul, paljastab sulle selle, mis on su ümber alati olnud ning sa hakkad teisiti mõtlema. Kui me kõik hakkaks teisiti mõtlema, siis oleks maailm teistsugune paik. Ja Matta-Clarkil on säärane ambitsioon olemas, ambitsioon horisontaalsema…<br />
<br />
<b>CDL: ... võrdõiguslikuma…</b><br />
<br />
MW: ... demokraatlikuma ühiskonna järele. Ta annab mõista, et arhitektuur ehk see, mida me tavaliselt ei näe, mängib ühiskondliku ebavõrdsuse kujunemisel ülisuurt rolli, kusjuures teeb seda märkamatult. Tavaliselt mõtleme, et arhitektuuril on suur jõud, et see hoiab inimesi paigas… Aga ei, mida Matta-Clark ütleb, on see, et arhitektuuri jõud tuleb eelkõige sellest, et me arvame, et me ei saa seda muuta. Me arvame, et see on püsiv. Aga tema suudab demonstreerida, et hea tahtmise korral suudame pea igast pinnast oma sõrme läbi pista!<br />
<br />
Ta justkui ütleb, et kujutagem ette, et me elame oma elu hoonete keskel ja need hooned on nagu teatri kulissid. Teatrietendusel on nii, et see, mis näib seinana, ei ole tegelikult sein. Aga need seinu markeerivad kulissid aitavad hoida ideed, luua kujutluse seinast. Niisiis, meid ümbritsevad mitte seinad, aga ideed seintest. Niisamuti ideed ruumidest ja paljust muust. Matta-Clark näitab, et hooned ongi nagu teatrikulissid, ei midagi muud, ja et neist on võimalik läbi lõigata. Nende lõigete tõttu muutuvad aga korrapealt ruumide omavahelised suhted – äkitselt on üks ruum suhtes teisega, millega sel seni polnud võimalik kõnelusse astuda. Äkitselt saad sa teada, mis on seina sees või mis see sein üleüldse endast kujutab. Kuidas me üldse saakski teada, mis asi sein tegelikult on, kui me sinna sisse ei näe? Ent me ei vaata seinte sisse, me kardame seda! Iga sein kihab elust. Mikroskoobiga vaadates näib iga seina sisu täiesti uskumatu. Elektronmikroskoobiga vaadates kihab iga sein elektronidest!<br />
<br />
<b>CDL: Kui see oleks liiga steriilne, siis poleks see enam hea elukeskkond…</b><br />
<br />
MW: Just nimelt! Ilma bakteriteta elu on ebatervislik. Siin me siis oleme, inimkond, inimene kui liik, ent me ei tea, mis on meie sees. Ainult ligikaudu 1% meie DNA-st on inimliigile ainuomane; põhiliselt koosneme me sadadest tuhandetest erinevat tüüpi bakteritest, kellega me teeme koostööd. Ilma nende bakteriteta sureksime. Kusjuures enamik neist baktereist saaks hakkama ka ilma meieta, sest enamik neist on miljoneid aastaid vanad. Seega oleme omalaadsed linnad, mis on täis koostööd tegevaid organisme. Ning me teeskleme, et oleme ainulised, üks tervik – kusjuures me kardame iseennast natukene, me ei taha näha seda, mis meie kehade sees tegelikult toimub. Kehasse sisselõiget tehes ja nähes, mis seal peitub, tunneb enamik inimesi…<br />
<br />
<b>CDL: ... agooniat?</b><br />
<br />
MW: Jah, see on agoonia. Ja me kohtleme oma maju täpselt samamoodi. Meie arvates ei peaks neid lõikuma. Me ei taha teada! Kõik me kardame oma keha veidi, sest me oleme kummalised. Inimesed on imelikud olendid. Kas me tõesti tahame teada, et koosneme sadu miljoneid aastaid vanadest bakteritest? Tegelikult mitte, hoolimata sellest, mis teadus ütleb. Suurema osa päevast me ei mõtle sellele nii et, hea küll, nüüd võtan oma bakterihunniku ja lähen metroo peale. Meile meeldib pigem öelda, et „ma olen isiksus”. Samamoodi ka hoonetega…<br />
<br />
Mida Matta-Clark ütleb, on, et see, mida me ei näe, õigemini, mida me ei taha näha (!) ning veidi kardame, on miski, millega saame olla loomingulises vahekorras. Teisisõnu, meil on võimalus asju muuta, ümber korraldada ning seepärast on meil vähemalt teoreetiline võimalus elada ka teistsuguses maailmas, teistsuguses ühiskonnas. Matta-Clarki puhul on tegemist imeväärse kunstnikuambitsiooniga – just nagu nõelravi puhul, teeb ta vaid ühe väikese nükke, aga sina vaataja või kogejana teed suurema osa tööst.<br />
<br />
<b>CDL: Ta annab sulle kala asemel konksu…</b><br />
<br />
MW: Just nimelt! Matta-Clarki karjäär oli vaid kümne aasta pikkune ja sai teoks väga spetsiifilisel ajahetkel (1968-1978 – toim). Nagu sa varem ütlesid, oli ta huvitatud 20. sajandi hääbuma hakkavatest tööstuslinnadest, tööstuse, tööjõu ja tolle iselaadses ajahetkes oleva majanduse ja ühiskonna äärealadest. Ent isegi, kui tema looming oli tihedas kontaktis oma ajaga, on selle õppetunnid muutumas tähtsaks just praegu. Olles nüüd postindustriaalses, varasemaga võrreldes palju keerukamas infoühiskonnas, püsib tema looming äärmiselt asjakohasena.<br />
<br />
<b>CDL: Tänapäevaste linnade temaatika juurde naaseme allpool, aga hetkel astuksin sammu tagasi. Õigupoolest Te peaaegu juba vastasite sellele, mis oleks olnud mu järgmine küsimus… Mida Te kirjeldasite Matta-Clarki loomingulise kreedona, näib sisaldavat iselaadset paradoksi – üheltpoolt näib ta soovivat jõustada (empower) inimesi, näidata neile, et arhitektuuris, kunstis ja ühiskonnas tervikuna on peidus määratu potentsiaal – et kui olla sellest teadlik, siis on võimalik teha otsuseid ja esile kutsuda muutusi. Ilma teadlik olemata pole võimalik teada ka võimalustest või et sul üleüldse on võimalus valida ja otsustada. Teisest küljest see, mida Matta-Clark ilmsiks toob, on väga häiriv, segadusse ajav, näib ebastabiilsena. Kui sa tõepoolest näed, mis toimub inimese kehas või hoone sisemuses, siis sa tegelikult ei mõista seda, see ajab segadusse ja näib ohtlikuna. See, mida Teie näite ütlevat on see, et Matta-Clark tahab meile mõista anda, et ühiskond peaks sellest hirmust kummastava ja võõra ees üle saama, ennast sellest segadusest läbi töötama.</b><br />
<br />
MW: Matta-Clarkil pole ühtki lauset, kus ta ütleks, et keegi peab midagi tegema. Õigupoolest ei ütle ta oma tööde retseptsiooni kohta kunagi mitte midagi. See muidugi ei tähenda, et ta ei mõtleks selle peale; ta võis seda teha üsnagi sarnaselt sinu poolt kirjeldatule. Ma arvan, et tema versioon oleks midagi sellist, et igal inimesel on valikuvõimalus. Sa võid jätkata teesklemist, et sa ei karda oma keha, maju, maailma. Sa või teeselda, et sa kuulud ühte kindlasse kohta, ühte rassi, ühte perekonda, ühte usku, ühte linnaossa, ühte erialasse – sa justkui mõtled, et oled osa nendest. Ja sa võid elada nendes kirjeldustes justkui vanglas. Matta-Clark aga annab mõista, et see vangla on su enda ehitatud. Muidugi ei ütle ta, et näiteks Ameerika Ühendriikides elav mustanahaline perekond peaks end ise omaloodud vanglast lihtsalt vabaks päästma. Ei, loomulikult on olemas ka otsene poliitiline tegevus, mis hoiab sind oma raamides (või vabastab sellest). Aga arhitektuur on siin omalaadne tugimehhanism päris otsesele poliitilisele tegevusele nii, et sina aga ka need, kes ei soovi, et sa edukas oleksid, kasutavad arhitektuuri teatava fikseeritud kujutisena, mis jätab mulje, et sa oled ühes kindlas kohas.<br />
<br />
Matta-Clark ütleb, et jah, on hirmutav avastada, et sa ei olegi enam ühes kindlas kohas ja et sel hetkel tuleb langetada otsus, samas ta ei ütle, mis see otsus on. Sõna otsus kasutame tavaliselt siis, kui teeme valiku, aga ilma, et tõendusmaterjal oleks meie valiku tinginud. Teisisõnu, kui tõendusmaterjal ütleks meile, mida teha, siis poleks enam tegemist otsustamisega. Otsuse tegemine on see, kui sa tead juba kõike, mida on vaja, aga järgmise sammuna on vaja „vette hüpata”, tegutseda. Matta-Clark on sellest hüppamise hetkest väga huvitatud.<br />
<br />
Juhul, kui ta mõtles enda tegevusest kui kingitusest ühiskonnale, siis tõenäoliselt nii, et näe, siin on teile võimalus hüpata, aga mina ei saa teile ette öelda mil moel või kuhu suunas hüpata või mida hüppamine üleüldse tähendab, aga et teatud tasandil on tegemist toest loobumisega. Oma loomingus läheb ta sõna otseses mõttes tugede, konstruktsioonide kallale, teeb need tühiseks. Vabanda see pikk vastus…<br />
<br />
Konstruktsioonis on midagi kummastavat. See on tehnilises mõttes midagi, mis laseb asjal püsida. See asi, mis püsib, on meile nähtav. Ent see, mis võimaldab asjal püsida, pole kunagi nähtav. Näiteks, kui selle hoone (arhitektuurimuuseumi – toim) vundamendid oleks nähtaval, siis poleks enam tegemist vundamendiga. Ja siit jõuame tagasi Heideggeri juurde – see, mis lubab millelgi püsida, on omalaadne Olemise eeltingimus ja just seepärast nähtamatu. Omal moel ütleb Matta-Clark, et isegi kui ma näitan teile seda, mis teie arvates hoiab hoonet püsti, siis tegelikult see ei hoia. Ta eemaldab peaaegu kõik, mis võimalik, aga hoone seisab endiselt püsti!<br />
<br />
Kui tema töid vaadata, siis tihti on ta suurema osa majast eemaldanud, seal poleks nagu enam midagi alles. Enamik inimesi arvab, et see polegi enam hoone, aga see ei kuku kokku – pane tähele, mitte miski Matta-Clarki asjadest ei kuku kokku! Ta ei näi ütlevat mitte ainult, et me ei näe konstruktsiooni, aga et iga kord kui me arvame teadvat, mis konstruktsioon on, siis tegelikult oleme eksiteel. Seega peame harjuma mõttega, et elame maailmas, mis on üdini habras. Minu arvates on tema sõnum sellest, et meie maailm on habras ja omamoodi unenäoline ruum, väga oluline. Enamik inimesi usuvad hommikul üles tõustes, et on olemas kindlad rajad, mis viivad paika pandud suundades, ja et vabadus on midagi ülimalt piiratut. Matta-Clark aga ütleb, et jah, muidugi, piirangud eksisteerivad, aga enamik neist on su oma peas!<br />
<br />
<b>CDL: Mõeldes tänasele päevale… Oleme elanud postmodernses situatsioonis, selle laiemas kultuurilises tähenduses, 1960. aastate lõpust alates. Üldine ebakindluse ja pidetuse olek on seega kestnud rohkem kui pool sajandit. Matta-Clarki loomingu puhul näib rumal otsida positiivset programmi, mis pakuks sellele ebakindlusele selget lahendust, ta ei olnud oma loominguga programmiline. Teie kirjeldus loob mulje temast kui kunstnikust, kes püüdis inimestele – olgu tema omas ajas või praeguses ajahetkes – näidata võimalusi tolle ebakindluse ületamiseks, jättes seejuures lõpliku otsuse tegemise inimestele endile.</b><br />
<br />
MW: Minu vaade Matta-Clarkile on loomulikult ainult üks kõigist võimalikest. Igal teisel mõtlejal ja kirjutajal võib olla temast hoopis teine arusaam. Seega, mul on ainult omaenda vaatepunkt. Selle vaatepunkti kohaselt teeb Matta-Clark vaid ühte asja – ta küsib mis asi on arhitektuur? See on ilmatu suur küsimus, sest arhitektuur on sedavõrd läbipõimunud ühiskondlike, majanduslike, poliitiliste, representatsiooni, võimu ja mitmete teiste teemadega.<br />
<br />
Küsimus, mis on arhitektuur?, pole ealeski süütu. Matta-Clarki poolne küsimuseasetus võib tunduda üllatav, sest tavaliselt pakub arhitekt küsimuste asemel hoopis vastuseid, lahendusi. Me isegi mõtleme arhitektuurist tihtipeale kui vastusest. Näiteks Tallinna vanalinna, kesklinna ja sadama vahel on palju tühja ebamäärast ala, millega pole pikalt osatud midagi peale hakata, omalaadne aladefineeritud tsoon, kus ootame kerkivat vastuseid, lahendusi probleemile. Probleemi sümptomid on määramatus, hiigelsuur liikluskoormus, hea avaliku ruumi, turvalisuse ja stabiilsuse puudus jm. Matta-Clarki jaoks oleks selle ruumi näol tegemist olnud suisa unelmateruumiga, sest see on ruum, kus domineerib segadus ja ebaselgus.<br />
<br />
Sarnast segadust kirjeldati juba 19. sajandil, mil näiteks liiklus hakkas tugevamalt linnakeskkonda muutma; paljud kirjanikud rääkisid võõrandumisest, desorienteeritusest, mida tõi kaasa moodne elu. Kuidas reageerisid kõigele sellele aga kunstnikud? Mis olid avangardi jaoks kesksed märksõnad? Šokk, võõrandumine, lahti ütlemine, ka idee avangardist kui sellisest. Oleme harjunud mõttega, et igapäevaelu modernsuses oli šokeeriv, uus, kiire, peadpööritav ja et kunst omal moel osales selles protsessis, andes sellele kaja ja isegi võimendades seda. See kokku on 20. sajandi kunsti ajalugu. Arhitektuurist mõtleme enamasti kui millestki sellele vastandlikust; sa ei leia üldjuhul arhitekti, kes ütleks, et tema peamine eesmärk on šokeerida, võõrandada ja segadusse ajada. Arhitektid justkui peavad ütlema, et pakuvad meile selgust, representatsioonivõimalust, mugavust, turvalisust. Ja siin lähevad asjad huvitavaks...<br />
<br />
Arhitektuuri nähakse omalaadse arstirohuna meditsiinilistele, isegi psühholoogilistele ja neuroloogilistele probleemidele. Modernsuse kogemus on olnud ühiskonna jaoks ülevoolavalt traumeeriv; arhitektuur peaks aitama olukorda stabiliseerida. Vähemalt selline on olnud traditsiooniline arusaam. Võib väita, et kõik, mida räägitakse tänapäeval elektroonilise meedia kohta, on toona toimunu kaja – mida räägiti omal ajal liikluse kohta… nüüd on lihtsalt teistsugune liiklus! Kõike, mida räägiti suurlinliku elulaadi kohta 19. sajandil, räägitakse ka 21. sajandil, justkui oleks selles midagi uut. Ning taas ootame, et arhitektuur tooks meie ellu selgust ja korda.<br />
<br />
Ent Matta-Clark annab mõista, et asjad on hoopis vastupidi – võimalik, et arhitektuur on kõige ebastabiilsem asi üleüldse! Tõdemus, et nii jääme ilma lahendusetest, arstirohust modernsuse põhjustatud desorienteerituse vastu, on omakorda veel segadusse ajavam. Aga me ei julge sellele tõdemusele otsa vaadata! Nagu Walter Benjamin väitis suurlinna elust kirjutades, näeme me arhitektuuri ainult oma silmanurgast. Võib-olla olete kogenud, et nutitelefoni vaadates, sealt sõnumeid lugedes, märkad mingil hetkel, et oled kõndinud vähemalt viis linnakvartalit ilma, et mäletaksid, kuidas ületasid tiheda liiklusega tänavaid. Aga järelikult üks osa sinu ajust jälgis, hoidis ümbrusel silma peal, ei keskendunud, kuid tunnetas…<br />
<br />
<b>CDL: ... et vältida riske.</b><br />
<br />
MW: Jah. Benjamin väidab, et arhitektuuri nähakse tavaliselt just sedamoodi, nägemisvälja perifeerias. Meil on arhitektuurist niisiis hägus arusaam, see on miski, mis on omamoodi varjus. Mida Matta-Clark teeb, on see, et ta tõmbab meid jõuga sinna varju sisse ja näitab maailma, milles me ujume. Ta soovib sulle kasvõi hetkeks näidata, mis asi see arhitektuurimaailm on, ning loob olukorra, kus sa pead nii poliitilises, strateegilises kui arhitektuurses mõttes asuma otsuseid langetama. Teisisõnu, tol hetkel lakkab arhitektuur olemast iseenesestmõistetav. Ja see tähendab poliitilisust. Matta-Clarkile läks väga korda söögitegemine. Miks kokata köögis, kui on võimalus teha seda tänaval? Erinevus interjööri ja eksterjööri vahel on ülehinnatud. Kes ütles, et tänav kuulub linnale ja maja eraomanikule? Mida üldse tähendab idee omandist? Palju Matta-Clarki loomingust tegeleb sisemise ja välimise äravahetamise, nende tavapärase loogika pea peale keeramisega. Selles mõttes võib, tõesti, öelda, et ta oli ühiskondlikus mõttes progressiivne, protestimeelne 1970. aastate kunstnik jne. Ent mulle näib, et see asi pole üldsegi nii lihtne. See kõik on poliitiline, aga mitte…<br />
<br />
<b>CDL: ... programmiline.</b><br />
<br />
MW: Jah, mitte programmiline. Matta-Clarki poliitilisus seostub pigem arhitektuuri varjatud potentsiaali vabastamisega. Ning mis oluline, need potentsiaalid on meie oma peas. See võib kõlada isegi rumalalt, aga ta tõesti annab mõista, et arhitektuur on kinni meie peades! Oma peades ehitame hooneid palju püsivamateks, kui nad tegelikkuses on. Kui Matta-Clark demonstreerib oma töödes, et linnas elamine tähendab elamist kulisside keskel, kus miski pole tõeline ja kõike on võimalik välja vahetada, siis… tegelikult ei taha keegi meist seda teada saada, seda tunnistada, sellega kaasnevat muutust läbi elada. Me kõik justkui teame, et need on kulissid, aga me tahame, et need sellisena ka püsiks.<br />
<br />
Võtame siia kõrvale perekonna näite. Enamik meist teab, et perekond on sõna, mis viitab nähtusele meie elus, mis võib olla ühtaegu nii keerukas, tüütav, vägivaldne, segadusse ajav, meeldiv kui ka imelik…<br />
<br />
<b>CDL: ... üsna vastuoluline oma olemuselt.</b><br />
<br />
MW: Perekond on sõna kõige eriskummalisemale nähtusele meie elus, mis samal ajal viitab ka stabiilsusele, turvalisusele. Kui sa oled konservatiivist poliitik, siis sa ütled, et „mina toetan perekonda!“ Sõna perekond tähistab niisiis samaaegselt kõike, mida me kardame, mis meid segadusse ajab ja võrgutab, aga see on ka sõna, mis räägib stabiilsusest – arhitektuur opereerib nende kahe tähendusruumi vahel.<br />
<br />
Arhitektuur paigutub üheltpoolt kõigi meie hirmude ja segaduste ning teiselt poolt avaliku kuvandi vahele, mis seotud turvalisuse ja stabiilsusega. Mida Matta-Clark teeb, on see, et ta eemaldab selle eraldusjoone. Oma peas kujundame me idee perekonnast kui millestki stabiilsest; päriselus pole see aga kunagi midagi stabiilset.<br />
<br />
<b>CDL: Elu pole kunagi must-valge…</b><br />
<br />
MW: Jah, ei ole must-valge. Matta-Clark annab mõista, et oma peas kipume ehitama väga püsivat arhitektuuri, seepärast ootame ka nondelt teatrirekvisiitidelt linnaruumis, et need tugevdaks seda fantaasiat. Matta-Clark demonstreerib aga teadlikult, et need on kõigest kulissid ja et meil on vaja aktiivselt tegeleda sellega, mis meil peas küpseb. Nii oled sa vaatajana olukorras, kus on vaja otsustada, kas pöörata oma peas arhitektuuriloome protsess ümber. Mida sa õigupoolest peale hakkad, kui saad kunstniku või arhitekti kaudu teada, et arhitektuur eksisteerib ainult su oma peas? See ei saa ju olla tõsi, sest sa tead, et pead vastu maja tagudes on väga valus!<br />
<br />
Kui tõesti mõelda arhitektuurist kui kollektiivsest konstruktsioonist, siis on see olemuselt väga tugev fantaasia, mille kallal me igapäevaselt kõik koos töötame. Matta-Clark annab meile aga mõista, et kui me – kasvõi korraks – teadvustaks, et see ongi kollektiivne konstruktsioon, siis tekiks meil võimalus seda rohkem või vähem demokraatlikul, egalitaarsel moel ka ümber korraldama asuda.<br />
<br />
<b>CDL: Gordon Matta-Clarki ja tema loomingut hetkeks kõrvale jättes, kes on Teie jaoks need kunstnikud ja arhitektid, kes küsivad tänapäeval temaga sarnaseid küsimusi? Kas tänapäeval on üldse loovisikuid, kelle töid saaks tema lähenemisega võrrelda?</b><br />
<br />
MW: Jah, neid on, kuid mitte palju. Selguse mõttes, kui see, mida eelpool kirjeldasin, vastab tõele, siis on nii, et tänapäeva ühiskonnas peavad arhitektid eelkõige olema professionaalselt igavad. Igav pole kerge olla, keskpärasus võib olla väga raske! Kui me teeme kohvi, siis vahel tuleb see paremini, vahel halvemini välja, aga teha pidevalt mitte-head või mitte-halba, pelgalt keskpärast kohvi, on tõeline mustkunst!<br />
<br />
Arhitektidelt nõutakse hooneid, mis oleks huvitavad ja samas mitte nii väga huvitavad. Me tahame, et arhitektuur toimiks anesteetikumina. Arhitektuuri esmane roll tänases ühiskonnas on olla tuimesti kõigi meie hirmude, segaduste, kirgede ja mõnude vastu. Me ei taha üldjuhul mõelda arhitektuurist mõnu kategoorias, olgu siis seksuaalse, vaimse või isegi majandusliku mõnu mõttes. Rääkimata valust või vägivallast. Kõik see on keelatud, sest arhitektuur peab olema lihtsalt igav.<br />
<br />
Siit johtub, et nende arhitektide hulk, kes ütlevad, et nad tahavad saada arhitektiks ja olla samal ajal huvitavad, saab olla väga väike. See on väga väike kogukond. Aga need, kes on, on ka väga huvitavad. Kui peaksin välja tooma ühe nime, siis ütlen Andrés Jaque ja tema büroo Office for Political Innovation [1], mis tegutseb Hispaanias Madriidis. Sarnaselt Matta-Clarkile on ta oma kolleegidega huvitatud meie linnu organiseeriva varjatud ökonoomika paljastamisest. Äärmiselt huvitav. Lisaks on ta omal moel… agressiivselt õnnelik! Sa vaata arhitektide fotosid – nad ei naerata kunagi. Kohustus olla igav ja stabiilne tähendab, et sul on meeletult suur vastutus. Enamikel pressifotodel on arhitektid seepärast väga tõsised. Kui näeme arhitekti kusagil suure suuga naeratamas, siis tekib meil kohe kahtlus, et midagi on valesti. Ma ei taha, et mu maja kavandab keegi, kel on töö ajal liiga lai naeratus näol.<br />
<br />
Maja peab olema väikese süsiniku jalajäljega, täiusliku disainiga, kasutama kohalikke materjale jne. Milline vastutus! Arhitekt peab olema hea kõiges. Edukas oled sa arhitektina alles siis, kui suudad olla hea kahekümnel erineval viisil. Sa ei saa olla naljakas, riukalik, segadust tekitav, mitmetähenduslik, seksikas, veider. Sa pead olema lihtsalt hea, hea, hea, hea, hea, hea. Ma pole seda küll ise kunagi teinud, aga nüüd mõtlen, et peaks tegema – võta mistahes arhitekti sõnavõtt, olgu kõne, loeng või esitlus raekojas, ja jooni alla kõik sõnad, mis tähendavad midagi head. Sa saad peagi aru, et arhitekti tüüpiline sõnavõtt on midagi taolist: „Minu hoone on hea, hea, hea, hea, hea, hea, hea, hea, hea, hea, hea, hea, hea, efektiivne, säästlik, valmib tähtajaks“ jne. Kui arhitekt on aga õnnelik, siis…<br />
<br />
Jaque paljastab kogu ökonoomika, mis puudutab muu hulgas seksuaalsust ja trans-identiteete, gaasi frakkimist ja äärelinna eramuid, poliitökonoomiat ja disainiprotsesse, ta teeb neid saladusi ja seoseid nähtavaks suure mõnuga. Ta võib vahel oma avastustest olla täiesti joovastunud! See tundub mulle hoopis teistsuguse poliitikana, erinevana 1970. aastate omast, kus tundus, et „kõik on metsas“ (we are all screwed) ja oli tunne, et on vaja peaaegu, et revolutsioonilist sekkumist.<br />
<br />
Jaque näib ütlevat, et jah, kõik ongi metsas, aga et tegelikkuses on kõik nii palju rohkem metsas, et me ei saa sellest isegi aru, ja et see kõik kokku on lihtsalt hämmastav! Seepärast on ka nende arhitektuuribürool selline nimi – Poliitilise Innovatsiooni Büroo. Mida nende tegevus meile ütleb, on see, et kavandada pole vaja mitte maju vaid poliitikaid. Ja see pole üldsegi rumal, ta ei kirjuta mingit punast manifesti või püüa teha muudatusi parlamendiregulatsioonidesse, Jaque otsib uuelaadset kollektiivset fantaasiat, mis aitaks arhitektuurist tänapäeval mõelda ja sellega tegeleda.<br />
<br />
<b>CDL: Jaque’ile on seega tuttavad need mõisted, mida oma Tallinna loengus seoses Matta-Clarkiga kasutasite: armastus, kahtlemine, müstika, haprus, küsimuse alla seadmine, avatus, väljakutsete vastuvõtmine, piiride kompamine?</b><br />
<br />
MW: Jah, kindlasti. Tasub tähele panna, et need on kõik mõisted, mis on meile tuttavad 20. sajandi alguse kunstiavangardist. Võimalik, et arhitektuuris pole aga avangardi kunagi olnudki; mõni võib väita, et väljendis „avangardne arhitektuur“ on sisemine vastuolu. Teisisõnu, kui arhitektuur on revolutsiooniline, siis pole enam tegemist arhitektuuri vaid millegi muuga.<br />
<br />
<b>CDL: Siit jõuame me arhitektuuri kui distsipliini problemaatika juurde. Kui Te kirjeldate arhitektuuri kui midagi, mis taotleb turvalisust ja pakub lahendusi, siis kõlab siit arusaam arhitektuurist kui vahendist, mitte eesmärgist iseeneses. Arhitektuur kui vahend, mille abil luua kindlust ja turvalisust ning aidata ühiskonnal hakkama saada selle sisemiste hirmudega – seda ehitatud keskkonna, hoonete, maastikuarhitektuuri, infrastruktuuri ja muu abil. Ent nähtused nagu armastus, kahtlus, müstika ja haprus saavad pigem realiseeruda sfääris, kus me räägime arhitektuurist mitte kui hoonetest vaid kui distsipliinist, see tähendab autonoomsest valdkonnast kultuuri ja ühiskonna sees. Ideed arhitektuurist kui autonoomsest distsipliinist on praeguseks kritiseeritud juba mitukümmend aastat, praeguses arhitektuuridiskursuses on pigem esile kerkinud erinevad seosed, võrgustikud, digitaalsus ja muu taoline. Samas julgeksin luua paralleeli kultuuri ja looduse elurikkuse mõistete vahele – mida liigirikkam on konkreetne kooslus või territoorium, seda väärtuslikum see on. Seega mida enam on ühiskonnas erinevaid distsipliine, erialasid, kompetentse, seda rikkam on meie kultuur ja elu tervikuna. Mõned väidavad, et arhitektuur on üha enam laiali valgunud, ning on oht, et see sulandub naaberdistsipliinides. Isegi nii, et arhitektuurist kui autonoomsest distsipliinist pole enam mõtet rääkida – mis minu arvates tähendaks kultuurilise elurikkuse vähenemist ja ühe spetsiifilise kompetentsi kadu. Ühes oma 2013. aasta vestluses arhitekt Peter Eisenmaniga arutlesite te selle üle, kus arhitektuuri kui intellektuaalse nähtusega tänapäeval enam üldse tegutseda saab ning tõdesite, et selleks, vaata, et ainsaks kohaks, on jäänud akadeemia, st arhitektuurikoolid. Kui ma nüüd püüan oma küsimuse formuleerida, siis kas Teie arvates on arhitektuuril kui autonoomsel, st spetsiifiliste teadmiste, traditsioonide jm kaasnevaga distsipliinil üldse tulevikku? Vaatate Te positiivse meelega praegustele arengutele ning sellele, mis võiks juhtuda lähitulevikus?</b><br />
<br />
MW: Mul ei ole ühtegi head vastust sellele… Tulevik on juba oma definitsiooni poolest nähtus, mis tuleb meile üllatusena. Tulevik on alati šokk. Nii et ma ei tea, mida tulevik toob, aga ma saan aru, mida sa mõtled. Eisenman oma sõpradega oli, tõepoolest, ideele arhitektuuri autonoomsusest väga pühendunud. Kui ma õigesti olen aru saanud, siis autonoomia tähendas nende jaoks, et arhitektuur on spetsialiseerunud eriala, mis tegeleb teatud väga täpsete küsimustega ja et iga arhitekti töö toetub varasematele sama distsipliini esindajate töödele ning peegeldab neid. Sellise arhitektuurikäsitluse ja ülejäänud distsipliinide vahel, mis ühiskonnas olemas, ei pruugi tekkida kuigi viljakaid sidemeid. Siin on tegemist nähtusega „arhitektuur arhitektuuri enese pärast“.<br />
<br />
<b>CDL: ... teatava sõltumatusega.</b><br />
<br />
MW: Jah. Aga ma ei toeta väga seda teooriat, kuigi oma töös olen ometi üsna sarnasesse kohta välja jõudnud. Mis minu arvates on arhitekti elukutses erilist, on võime kombineerida ühitamatuid teadmisi (combine incompatible forms of knowledge). Juba Vitruvius ütles, et arhitekt on keegi, kes peab natuke teadma kõigest, aga palju mitte millestki. Seetõttu puudub arhitektidel igasugune häbitunne. Võtame mistahes suure uue teadusavastuse – arhitektid viitavad sellele silmapilgu jooksul pärast avalikustamist.<br />
<br />
Arhitektidel pole tänapäeval piiranguid selle osas, millistel teemadel nad sõna võtavad. See on aga peaaegu, et vastupidine lähenemine võrreldes 1970. aastate arhitektidega, kes rääkisid autonoomiast. Rõhutatult valge, Põhja-Euroopale omane idee autonoomiast on see, mida nad kaitsesid – aga tänapäeval ei räägi me arhitektidena enam ainult mõistatustest, mis viivad tagasi Palladio ja teiste ajalooliste suurkujudeni. Kui neil tõesti oli autonoomia osas toona õigus, siis polegi õige nende arhitektuurist otsida seoseid ülejäänud ühiskonnaga. Kui aga loobuda arhitektuuri ja ühiskonna sidususe ideest, siis pole ka võimalik tõstatada teemasid nagu ebavõrdsus. Minu jaoks oli seepärast tegemist priviligeeritud grupi arhitektidega, kes leidis omale viisi, kuidas mitte rääkida mitte-priviligeeritud ühiskonnagruppidest. Selles mõttes olen ma autonoomsuse idee tõeline vastane.<br />
<br />
Aga kui me võtame selle väljakutse siiski vastu ja vaatame, kust need vestlused omal ajal alguse said… Siis peaksime muidugi kirjutama veel ühe arhitektuuriajaloo, mis autonoomsuse teemalise debati lahti harutab. Nagu ma oma eilses loengus ütlesin, arhitektid on nagu eraldi liik, nad räägivad ainult omavahel. Mis oli see debatt, mis kunagi selle teema algatas? Vitruvius ütles, et peame arhitektidena teadma natuke kõigest. Just see ongi minu arvates arhitekti roll – kombineerida ühitamatuid teadmisi.<br />
<br />
Buckminster Fuller pidas, vist oli 1963. aastal, Mexico Citys suurepärase loengu, kus ta ütles, et inimkond on hukule määratud, sest iga liik, mis välja sureb, sureb välja liigse spetsialiseerumise tõttu. Ta andis mõista, et meil arhitektidena on väga suur oht välja surra ja et arhitektid on idioodid, mida tõestas tema jaoks asjaolu, et ühtki arhitekti ei kaasatud USA 1960. aastate kosmoseprogrammi kujundama kõige tähtsamat väikest maja – seda, mis saadeti kosmosesse. Ta osales rahvusvahelise arhitektide liidu kongressil ja andis tõepoolest mõista, et kõik arhitektid on idioodid, kuna ükski neist pole seotud NASA-ga. Sellele vaatamata nentis ta, et arhitektid ise on suurim lootus oma liigi säilitamiseks, sest nad on ainsad mitte-spetsialistid, kes veel eksisteerivad. Nii et võime öelda, ja võib-olla kõlab see isegi liiga lihtsalt, et arhitektid on spetsialistid mitte-spetsialiseerumises. Me oleme segajad, vahepealsed olendid (mixers, in-between creatures). See võime segada…<br />
<br />
<b>CDL: ... sünteesida…</b><br />
<br />
MW: Jah, sünteesida, aga mitte üheks tervikuks kokku sulatamise, vaid just segamise mõttes, nagu muusikas. See võime on äärmiselt huvitav ja sellel pole piire. Näiteks, siia arhitektuurimuuseumi sisenedes ületasime me väikese muruplatsi; see muru näeb natuke välja nagu loodus, on roheline jne. Aga see pole loodus, see on puhtalt keemiline toode, tõenäoliselt toodetud Monsanto poolt väga spetsiifiliste kemikaalide abil. Seda muru tuleb pügada teatud kindlalt kõrguselt – kui pügamisest loobuda, siis annab see murulapp märku, et inimene ei kontrolli enam olukorda.<br />
<br />
Muru on sellisena seal, et näidata, et meie oleme looduse suhtes ülimuslikud. See murulapp pole aga loodus, see on osake keemiateadust, bioloogiateadust. Kui linnavalitsus laseks sellel vabalt kasvada, siis hakkaks ajalehtedesse saabuma kaebekirju; ülekasvanud rohus nähtaks märki, mis haavab sügavalt inimeste heaolutunnet. Teisisõnu see murulapp on osake arhitektuurist, väike arhitektuurne nüke.<br />
<br />
Arhitektina on sul vaja teada, mis asi on Monsanto, kuidas rohi kasvab ja millised on reeglid. Kunagi tegime suure näituse ameerika murust, kus näitasime, et tol hetkel oli muru puhul kasutusel suurem kogus kemikaale kui põllumajanduses. Lisaks kaasneb sellega ideoloogia, mis on seotud puhtuse ja õige värvitooniga. Arhitektuurist rääkides ei peaks me seega silmas pidama ainult maju. See sisaldab kõike – muru, reegleid, regulatsioone, õigeid värvitoone, protokolli, tantsuliigutusi, sõnumite saatmist sotsiaalmeedias – kõik mängib rolli.<br />
<br />
Ma alustasin sellest, et ma ei usu arhitektuuri autonoomia teooriasse, sest see on väga kahtlane mitmel moel. Muidugi on seal ka seoseid 1970. aastate kunstiga, näiteks minimalismiga, kus paigutati üksikuid irdseid objekte galeriidesse. Ma ise pakuksin aga välja palju laiema haarde ning kõigesööja hoiakuga (promiscuous) arhitektikuvandi. Ent isegi sel kõigesööjal arhitektil on võimalus olla igav või mitte, sünteesida ja lõpuks ka varjuda või vastupidi, leida viis kuidas võimaldada kogu selle arhitektuuriasjanduse (stuff) keerukust, lasta sel keerelda-pöörelda ning püüda otsuselangetamise protsessi võrdselt kaasata ka kõiki teisi.<br />
<br />
<b>CDL: Julgeksin väita, et need arhitektid 1970. aastatel nagu ka Matta-Clark oma loomingus, tegelesid siiski ka millegi positiivse, justkui oma saladuse või isegi distsipliini saladuse kaitsmisega.</b><br />
<br />
MW: Nagu vabamüürlaste saladus…<br />
<br />
<b>CDL: Ma räägin ideest, et igal distsipliinil on mingisugune teadmine, kompetents, traditsioonid jne ning nende kombinatsioon, mida teistel pole. See mitmekesisus on iseeneses väärtuslik.</b><br />
<br />
MW: Nõustun sellega täielikult. Nagu ma eile loengus ütlesin, arhitektil on üks eriline oskus, talletada ühitamatuid teadmisi. See on põhjus, miks arhitektuur sünnib enamasti keset ööd; sa tunned öisel ajal ära iga ülikooli arhitektuurikooli, sest seal tuled põlevad! Hilisööl toimub erinevate ainete segamine, siin tuleb mängu ka teatav alkeemia komponent – erinevate asjade kokku segamine.<br />
<br />
Võtame näiteks juhtumi, kui arhitektil palutakse kavandada raamatukogu… Miks sinult kui arhitektilt seda küsitakse? Küsitakse sellepärast, et keegi ei tea, mis asi see raamatukogu tänapäeval enam on, kui meil on e-raamatud. Kui ma kavandan raamatukogu, siis ma pean selles protsessis esitama mitmeid ideid lugejaskonna, raamatute, liikluse, informatsiooni, turvalisuse, keskkonna mugavuse ja muu kohta. Ma pean koostama meeletult mahuka koondargumendi asjade kohta, mida ühegi teise eriala inimene mitte kunagi omavahel ei ühendaks. Me teeme seda arhitektidena muidugi omalaadse julguse ja lihtsameelsuse, teatava optimismiga.<br />
<br />
Ma ütlesin ennist, et arhitektid ei naerata kunagi, see on tõsi, aga professionaalses mõttes on nad optimistlikud. Ma ei tea mitte ühtegi teist eriala, mis usuks, et isegi väike muudatus ehitatud keskkonnas võib tekitada võimaluse parema ühiskonna sünniks. Säärast usku ei leia meditsiinist ega juurast. Arstid on masenduses asjadest, mis sünnivad. Võtame Eesti-päritolu arhitekti Louis Kahni. NASA tegi talle ettepaneku kavandada kosmoselaeva sisustus ja tema ütles, et „nüüd olete küll vale inimese otsa sattunud! Minu jaoks on endiselt ime juba see, kui lülitit vajutades tuli süttib!“ Aga järgmisel aastal asus ta jooniseid tegema…<br />
<br />
Kui Jumal või jumalad paluks arhitektil maailm uuesti kavandada, siis enamik arhitekte oleks nõus. „Päris suur töö, aga… teeme ära! Te olete tulnud õige inimese juurde, andke mulle vähemalt seitse päeva ja ma teen ära.“ Sama asi on siis, kui Jumal palub arhitektil ümber kavandada suhkrutoosi – arhitekt võtab selle ette samasuguse ambitsiooniga! Kui see suhkrutoos saab parema disainiga, siis meie tulevane vestlus saab ehk olema vähemalt natuke parem kui see, mis meil oli siis, kui meil oli vana suhkrutoos. Ja kui see vestlus on natuke parem, siis ehk on natukene õnnelikumad kõik, kes meiega veel päeva jooksul kohtuvad. Sellest saab nagu viirus.<br />
<br />
Arhitektid usuvad, et väikestel disainiotsustel on potentsiaalselt viraalne mõju. Ning see on hea. Oled sa kunagi kuulnud arhitekti rääkimas mõnest oma tööst, millega ta üldse rahul pole? Arhitektid on niisiis väga tõsised inimesed, kes kunagi ei naerata, aga neis on peidus salajane optimism, et kõik saab olla veel parem ja nad ootavad võimalust, et oma ideid realiseerida.<br />
<br />
Kujuta ette, et ühel kirurgil on tuksuva südamega patsient ja ta küsib arhitektilt, et kas too oleks valmis sisselõike tegema – enamik arhitekte oleks nõus! Selles asjaolus on midagi märkimisväärset. See tähendab, et meil on grupp spetsialiste, kelle arvates on nende käsutuses piiramatu tegevusterritoorium, kus oma ekspertiisi rakendada. Samas on nad teadlikud ka sellest, et neil palutakse tegutseda justnimelt siis, kui mõni teine, ratsionaalsem inimene EI ütleks.<br />
<br />
Arhitekt kutsutakse appi tavaliselt siis, kui on tegemist näiliselt mõistusevastase või väljapääsmatu olukorraga. See on väga huvitav, võiks öelda, et peaaegu filosoofiline probleem – arhitektid on pidevalt silmitsi olukordadega, millel puudub kindel muster ja kord ning oma tööga ei anna nad enamasti selgeid vastuseid ega eemalda konflikti, vaid mingi vormi selle vastasseisu jätkumiseks. See on eriline anne ja minu arvates on arhitektuurikoolidel suur võime arendada seda oskust, oskust, millest pole võimalik kirjutada õpikut ega manifesti. Näiteks väljendub see selles, et tudengeid õpetatakse sügavalt omaks võtma kahtlemist.<br />
<br />
Tulles tagasi sinu varasema kommentaari juurde ülikoolide tähtsuse kohta, siis just ülikool on koht, kus tohib kahelda, sest seal tohib mõelda. Eksisteerib võimalus, et seal tuled sa välja mõne senisest parema lahenduse või ideega, et seda pärast laias maailmas ellu viia. Niisiis ülikoolis olles tohib kahelda, väljaspool pole see aga kuigi soovitav. Just arhitektuurikoolid on need paigad, mis kahtlemist tõeliselt armastavad. Kujuta nüüd ette, et sul on grupp spetsialiste, kes nagu tuletõrjujad tulekollet, ründavad kahtlusi. Nad on harjunud kahtlustega koos elama.<br />
<br />
Arhitektuurikooli stuudios veedad sa oma õppejõuga kolm kuud järjest, kusjuures kellelegi pole täpselt selge, milles uurimisprobleem täpselt seisneb; te töötate koos, kusagil protsessi vahepeal sõnastate, mis oli tegelikult algne küsimus, millele vastust otsite ja mis võiks olla õige viis selle leidmiseks. Aga kolme kuu jooksul ei tea põhimõtteliselt keegi, mis toimub, õppejõud kaasa arvatud.<br />
<br />
<b>CDL: Täielik turvatsoonist väljumine, ent ülimalt kaasahaarav!</b><br />
<br />
MW: Jah, see on erioskus, mille kõrvale ei oska ma tuua näiteid ühestki teisest distsipliinist.<br />
<br />
<b>CDL: See, kuidas Teie olukorda kirjeldate, ei jäta kahtlust, et vajame arhitekte ka tulevikus. Tehnoloogia, materjalid, sotsiaalsed suhted küll muutuvad, aga me endiselt vajame sääraseid inimesi, kes oskaks ühendada väga erinevat informatsiooni.</b><br />
<br />
MW: Jah.<br />
<br />
<b>CDL: Meil on vaja otsad varsti kokku tõmmata, aga ma ei saa jätta küsimata selle kohta, mida pidasite oma loengus täpselt silmas, kui kirjeldasite vajadust rääkida ühest küljest asjadest, mis näivad iseenesestmõistetavad, on meie ümber, võib-olla et liigagi ilmsed, kuid millest ei räägita. Teisest küljest tõstsite esile ka küsimuse tabudest ja teatud teemade vältimisest. Kas Te saaksite tuua mõned näited nende tihti sõnastamata jäävate ja vähe käsitlust leidvate, kuid samas üldlevinud nähtuste kohta, just arhitektuuriga seoses.</b><br />
<br />
MW: Mind huvitavad asjad, mis tunduvad aruteludes juba vaikimisi nii kokku lepitud, et neid ei võeta jutukski. Huvitavad need mind just seepärast, et need on asjad, mis tegelikult kujundavad selle arutelu. Nagu jalgpallimängus piirjooned – me ei räägi nendest. Arhitektuuris võivad säärasteks asjadeks olla taju ja inimkehaga seotud küsimused – arhitektuurivaldkonnas me üldjuhul ei räägi inimkehast. See on küll teatud võrdlus- või pidepunkt, mille arhitekt oma projekti joonistab, aga tegelikult inimkehast ei räägita ja õigupoolest arhitektid ei tahagi sellest rääkida.<br />
<br />
<b>CDL: Sul on oma Neufert riiulis, aga see on ka kõik…</b><br />
<br />
MW: Täpselt. Ja seejuures ei vaata me Neuferti poliitikaid! Tema oli vastutav Kolmandas Reichis inimkeha standardiseeriva käsitluse kujundamise eest – niisiis on see üsna spetsiifiline keha, millega Neufert tegeles, mida ta joonistas.<br />
<br />
Arhitektuuris me üldjuhul ei räägi kehast, sest eeldatakse, et arhitektuur ongi kehade jaoks. Ometi, kui arhitektuuridistsipliini ajalugu lähemalt vaadata, siis tundub, et inimkeha on jäetud tähelepanu alt välja. Arhitektid ei taha, et inimkeha oleks nende arhitektuuris nähtaval kohal – arhitekt ei joonista inimesi, kes on noored, vanad, kes nutavad, surevad. Sa lihtsalt ei joonista inimest! Sa joonistad inimese avatari! Arhitekt arvab, et arhitektuur on inimkehaga nii tihedalt seotud, et sellest rääkimist ei pea ta vajalikuks. Sa võid arhitekti suust küll kuulda sõna inimkeha, aga sa ei näe seda tema töös.<br />
<br />
Üks näide suurest teemast, millest me tavaliselt üldse rääkida ei taha, on seksuaalsus. Me lihtsalt ei taha sellele territooriumile astuda. Mida iganes arhitektuur ka poleks, püütakse alati jätta muljet, et see ei ole mingil juhul seksuaalsusega seotud. Kui nüüd järele mõelda, siis on see üks kõige absurdsemaid ideid, mis saab üldse olemas olla! Õigus, mis? Me arhitektidena lihtsalt ei räägi sellest. Aga kui me seksuaalsusest ei räägi, siis jääb meeletult palju arhitektuuris toimuvast tähelepanuta – me ei räägi siis ei arhitekti ega ruumi kasutaja seksuaalsusest, nende tegutsemisest. Seksuaalsus on OUT!<br />
<br />
Pikka aega oli ka rassitemaatika midagi, mida arhitektuuriaruteludes välditi. Miks? Sest kogu arhitektuuridiskurus oli sedavõrd rassistlik! Lisaks sooküsimused. Paljud teemad, mis teistes valdkondades olid juba ammu tuttavad – soo, rassi, seksuaalsuse jm küsimused – ilmusid arhitektuuridebatti 20-30 aastat hiljem. Seda põhjusel, et arhitektuur on nende teemade suhtes teatud mõttes Teise positsioonil, nende vastas, neile võõras. Arhitektide kujutlustes on seksuaalsus olnud arhitektuurist nii kaugel kui vähegi võimalik. Näiteks moe kohta küll sama ei saa öelda.<br />
<br />
Nii et jah, ma tegelen oma uurimistöös sääraste teemadega, mis püüavad tuttavaid nähtusi senisest teise valgusesse seada. See on küll veidi ülbelt öeldud, aga tegelen omamoodi psühhoanalüüsiga arhitekti kui liigi suhtes. Arhitekt on minu jaoks eraldi liik, seejuures meeletult paeluv liik. Ma tõeliselt armastan arhitekte, nad on väga huvitavad, aga ilmselgelt pole nad inimliigi esindajad. Neile on ühine see, et nad kõik arvavad, et nad kujundavad inimest ümber – kui arhitekt sulle midagi kavandab, siis ta tegelikult kavandab ka sind ennast ümber.<br />
<br />
Mind huvitab niisiis arhitekt kui liik. Ma uurin seda, mida arhitektid on läbi aegade öelnud, mind huvitab arhitekti hääl. Minu jaoks on arhitekt rääkija ja keegi, kes räägib, et majad räägivad. Ja siis ma küsin, kuidas arhitekt kõlab? Sa küll tead, mis häält kass või tiiger teeb, aga kuidas on arhitektiga?<br />
<br />
<b>CDL: Eile Te mainisite Gordon Matta-Clarkile lisaks ka arhitekte Lina Bo Bardit ja Buckminster Fullerit, kellest Teie enda sõnul pole uurijad ja kirjutajad seni päriselt aru saanud või pole neid nö piisavalt lähedalt vaadanud. Kas Teie teete oma uurimistööd nii, et püüate neid eelpool mainitud, kas siis iseenesestmõistetavana tunduvaid või hoopis teadlikult välditud teemasid nähtavaks teha? Kas see on see, mis Teid käivitab?</b><br />
<br />
MW: Jah, nii see on. Ma toon ühe näite – Buckminster Fuller. Tegin temast raamatu („Buckminster Fuller Inc. Architecture in the Age of Radio“, Lars Müller Publishers, 2015 - toim), mille põhiteesiks oli väide, et Fulleri kõige tähtsam idee arhitektuurist oli seotud raadioga. Ta ei pidanud ühtki loengut, kus ta poleks raadiot maininud. Tema teooria kohaselt oli arhitektuur olemuselt elektromagnetiline kiirgus. Ta oli omal ajal mitte ainult üks kuulsamaid arhitekte, vaid üks kuulsamaid inimesi kogu maailmas. Ta oli lõputute ajakirjade kaantel, tema ideid vahendati meedias tohutul hulgal. Buckminster Fullerit ja tema ideid kajastati rohkem kui mistahes muud teemat. Tema minimaalne loengupikkus oli kuus tundi.<br />
<br />
Bucky Fuller oli üks suuremaid kommunikaatoreid, infoedastajaid. Iga tema sõnum oli seotud arusaamaga arhitektuurist kui raadiost. Ometi, pole ühtegi inimest, kes temast rääkides või kirjutades mainiks raadiot. Seda sellepärast, et arhitektid vihkavad raadiot! Raadio hoovab majadest lihtsalt läbi, ta isegi ei peatu ega ütle tere. Ometi kujundab ja defineerib raadio ruumi, kogukondi, loob külalislahkust – teisisõnu tegeleb kõige sellega, millega tahab tegeleda ka arhitekt. Alates 19. sajandi lõpust, mil raadio leiutati, sai sellest teatud mõttes arhitektuuri asendaja – raadio vahetas arhitektuuri välja. Millest saame seda järeldada? Sellest, et kogu 20. sajandi arhitektuuridiskursus on raadio temaatikat täielikult ignoreerinud.<br />
<br />
Minu raamatu ülesanne oli võtta lugeja ja pista ta ninapidi Buckminster Fulleri pärandisse. Panna lugeja kuulama ja demonstreerida, et Fulleril oli idee arhitektuurist kui raadiost. Iga tema disainiotsus tugines sellele arusaamale; ta kujutles, et ta kavandabki arhitektuuri, mis kaob ja millest saab iselaadne elektromagnetiline kiirgus. Mis siis selles situatsioonis veidrat on? Nimelt see, nagu mainitud, et arhitektid kardavad raadiot. Raadio on arhitektile nagu samas toas viibiv kummitus, kellest me rääkida ei taha.<br />
<br />
Meil sinuga on taskus nutitelefonid. See füüsiline ruum, kus sinuga viibime, on täis miljoneid erinevaid signaale. Me suudame nende signaalidega palju paremini, osavamalt hakkama saada kui selle reaalse ruumiga, kus viibime. See ruum on siin ja olemas, me ei taha sellest liiga palju teada. Ja ometi oleme me eksperdid. See on sinu muuseum, mina olen arhitektuuriajaloolane ja see on siin arhitektuurimuuseum. Ent tegelikult on meil selle pärisruumiga üsna hägune suhe; jah, ma saan teatud aspektidele nö sisse suumida, näiteks vaadata lähedalt näitusel olevaid makette. Aga oma nutitelefoniga on mul suhe, mis pole hägune – ma kasutan sealset ruumi väga täpselt.<br />
<br />
Pea kõigil inimestel maailmas on üsna selge arusaam sellest, mida raadio ruuminähtusena endast kujutab, sest raadio asub meie taskus. Sellega võrreldes on meie arusaam arhitektuurist väga ebatäpne, hajus. Arhitektina oleks parem, kui me sellest üldse ei räägiks, sest see näeb välja nagu räägiks me vaenlasest. Buckminster Fulleri raamatu sõnum on, et tal oli sedavõrd radikaalne arusaam raadiost, mida me arhitektidena pole siiani valmis kuulama.<br />
<br />
Jah, mu uurimistöö on omalaadne psühhoteraapia, kuid oluliselt brutaalsem. See pole lihtsalt see, et pikutad terapeudi juures diivanil ja räägid oma emast, vaid võrreldav situatsiooniga, kus sa oled sunnitud vaatama videosalvestusi oma emast nelisada tundi järjest. See on valus!<br />
<br />
[1] <a href="https://officeforpoliticalinnovation.com/" target="_blank">https://officeforpoliticalinnovation.com/</a><br />
<br />
<i>Intervjuu kärbitud ja toimetatud versioon ilmus ajalehes <a href="https://kultuur.postimees.ee/6568397/gordon-matta-clark-kui-enesekindel-kahtleja" target="_blank">Postimees 13.04.2019</a></i><br />
<br /></div>
</div>
<br /></div>
Carl-Dag Ligehttp://www.blogger.com/profile/02562173581612517845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3107223808715713132.post-35693829604898173962017-10-09T16:12:00.000+03:002017-10-09T16:15:32.418+03:00Jüri Okase hermeetiline maailm<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj3thMSy_Sc5_B2cqETWHMbXlAlb0y6UHabyLnwqduCMz2K0j3jJMJa8Ou8X8kgqomRaHLk3_z1L2CnurElziSiScUBkodmE18zldz4p0hLXG8vMFobs3wH1V-v2VB_QVPBZgn8TQusYvA/s1600/J%25C3%25BCri+Okas.+Fotomontaazh%252C+2016.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="437" data-original-width="700" height="337" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj3thMSy_Sc5_B2cqETWHMbXlAlb0y6UHabyLnwqduCMz2K0j3jJMJa8Ou8X8kgqomRaHLk3_z1L2CnurElziSiScUBkodmE18zldz4p0hLXG8vMFobs3wH1V-v2VB_QVPBZgn8TQusYvA/s1600/J%25C3%25BCri+Okas.+Fotomontaazh%252C+2016.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Jüri Okas. Fotomontaaž, 2016</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<i>Jüri Okast võib pidada Eesti nüüdisaegse kunsti- ja arhitektuurielu suurimaks aristokraadiks. Oma loominguga näib ta küsivat kunsti ja arhitektuuri eriala piiride ning nende ainitise olemisvõimaluse järele. Kumu kunstimuuseumi suures saalis Tallinnas sai 7. aprillist 27. augustini 2017 vaadata Okase ülevaatenäitust, mis koondas suure osa tema graafikast ning tegevus- ja installatiivkunsti dokumentatsioonist.</i><br />
<br />
Viimase kümmekonna aasta jooksul on kunstikõrgkoolides muutunud populaarseks loomingupõhine doktoriõpe. Paljudes õppekavades on õppeprotsessi keskmesse toodud kunstniku uurimistöö, kus doktorant kasutab uurimismaterjalina enda varasemat loomingut. Analüüsi käigus tehtud järeldused saavad omakorda aluseks uutele teostele. Väga sarnast loometöömustrit kasutas juba aastakümneid tagasi ka Jüri Okas, kelle loominguline identiteet jaguneb kujutava kunsti ja arhitektuuri eriala vahel.<br />
<br />
1970. aastate alguses, osalt veel tudengiajal, tegi Okas kümmekond pooldokumentaalses laadis filmijäädvustust tema enda sõpruskonna ja kaaskunstnike happening’idest. Samasse kümnendisse jäävad ka mitmed maakunstiteosed. Hiljem on ta samade tööde dokumentatsiooni kasutanud graafikas, peamiselt sügavtrüki ja ofsetlitograafia tehnikas valminud teostes. Okase teosed ei alga seega kunagi puhtalt lehelt; tema looming keerleb justkui sissepoole pööratud spiraali pidi, kunstniku-mina kujuteldava keskme suunas ja juba tehtud teoste ümber, neile uusi tähenduskihte ümber kasvatades. Okase kunst plahvatab sissepoole.<br />
<br />
Kunstiteadlane Sirje Helme, kes on ka praeguse Kumu näituse üks koordinaatoritest, on väitnud, et Okase kunst tegeleb alati ruumiga. Olgu tegemist maakunsti, graafika, installatsioonide või arhitektuuriga, Okase kunstilised valikud on alati kokkupuutes ruumiliste protsesside ja nende mõtestamisega. Kunsti- ja arhitektuuriteadlane Andres Kurg omakorda on väitnud, et Okase loomingus on ruumi kõrval oluline ka aeg. Kumu näitusega kaasnevas raamatus käsitleb Kurg Okase kunstiloomingut „vahepealsuse visuaalkultuurina“. Okast huvitab lineaarse aja lõhkumine, teatud mõttes isegi aja seiskamine, ning ruumilised nähtused ja olukorrad, mille puhul on raske aru saada, kas midagi on sündimas, valmimas või hoopis lagunemas.<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjYYvzHaOp6pPrlVllQMdlk3ykUtkFKKQmtK9X5HZuinvtK3nEAj40rWe6sii6wy_NQX_7cOq_xp2tmJIj_jDcjjt6FEQTU9GJYeZFN_-ahvoJFa7j3jcB7KO7zj5Mn4nu4uBVbKaF1tpU/s1600/J%25C3%25BCri+Okas.+Torn%252C+1981%252C+s%25C3%25BCgavtr%25C3%25BCkk%252C+Eesti+Kunstimuuseum.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="582" data-original-width="700" height="449" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjYYvzHaOp6pPrlVllQMdlk3ykUtkFKKQmtK9X5HZuinvtK3nEAj40rWe6sii6wy_NQX_7cOq_xp2tmJIj_jDcjjt6FEQTU9GJYeZFN_-ahvoJFa7j3jcB7KO7zj5Mn4nu4uBVbKaF1tpU/s1600/J%25C3%25BCri+Okas.+Torn%252C+1981%252C+s%25C3%25BCgavtr%25C3%25BCkk%252C+Eesti+Kunstimuuseum.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Jüri Okas. Torn, 1981, sügavtrükk, Eesti Kunstimuuseum</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhv7r-kv2VMo7P37TCs9W_nSJ2cNaOyz3dYS2t5wVGYEQBr5Gvuirk3PJIzLG8oEQXX2B4-jWuBA7jfLvjY4xCCFwxElFgHUNU-4s6ZYi5rNGD3pEqA0WcSlGq4r_nSXJ7Iet4_bheYD3I/s1600/J%25C3%25BCri+Okas.+Rekonstruktsioon+M%252C+1976%252C+s%25C3%25BCgavtr%25C3%25BCkk%252C+kunstniku+omand.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="516" data-original-width="700" height="398" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhv7r-kv2VMo7P37TCs9W_nSJ2cNaOyz3dYS2t5wVGYEQBr5Gvuirk3PJIzLG8oEQXX2B4-jWuBA7jfLvjY4xCCFwxElFgHUNU-4s6ZYi5rNGD3pEqA0WcSlGq4r_nSXJ7Iet4_bheYD3I/s1600/J%25C3%25BCri+Okas.+Rekonstruktsioon+M%252C+1976%252C+s%25C3%25BCgavtr%25C3%25BCkk%252C+kunstniku+omand.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Jüri Okas. Rekonstruktsioon M, 1976, sügavtrükk, kunstniku omand</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhGULjJXSATygcEQI0Tw4tpMmnRjj__C5F0eFcfLbL4_oRylAMOORBxGiEndbmFD7wV4BkS9pS_S3h_P-MfP8a55XbARRKpVymSHpBoclrHYZyUnT9vLJDD1n5AJCnIEWqyP3G8SczfpAE/s1600/J%25C3%25BCri+Okas.+Rekonstruktsioon+KKI%252C+1977%252C+s%25C3%25BCgavtr%25C3%25BCkk%252C+Eesti+Kunstimuuseum.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="700" data-original-width="673" height="519" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhGULjJXSATygcEQI0Tw4tpMmnRjj__C5F0eFcfLbL4_oRylAMOORBxGiEndbmFD7wV4BkS9pS_S3h_P-MfP8a55XbARRKpVymSHpBoclrHYZyUnT9vLJDD1n5AJCnIEWqyP3G8SczfpAE/s1600/J%25C3%25BCri+Okas.+Rekonstruktsioon+KKI%252C+1977%252C+s%25C3%25BCgavtr%25C3%25BCkk%252C+Eesti+Kunstimuuseum.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Jüri Okas. Rekonstruktsioon KKI, 1977, sügavtrükk, Eesti Kunstimuuseum</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<b>DIKTEERITUD KOGEMUS, DISTANTSEERITUD PILK</b><br />
Kumu suures saalis on harva näha sedavõrd jõuliselt reglementeeritud ja korrastatud näituseruumi nagu praegu. Nii nagu kunstnik ja arhitekt Paco Ulman oma näitusearvustuses (kunst.ee nr 2/2017) tähelepanu juhtis, on tänapäeval mõneti üllatav näha avalikku ruumi, mis nii selgelt ruumikasutust dikteerib. Okas, kes ise on näituseruumi kujundaja, on oma tööde eksponeerimiseks loonud tõepoolest totaalse, isegi autoritaarse keskkonna, kus liikumistrajektoore on raske varieerida. Ometi iseloomustab säärane jõuline raamistamine Okase kunstnikupositsiooni väga hästi. Teatud mõttes võib teda pidada Eesti nüüdisaegse kunsti- ja arhitektuurielu suurimaks aristokraadiks, iseteadlikuks poeediks, kes külmetab klaasmäel. Oma võrdlemisi hermeetilise, raskesti ligipääsetava kunstiloomingu kõrval on Okas aastate jooksul kindla käega suunanud oma loomingu eksponeerimist, avaldamist ja retseptsiooni – intervjuusid ega avalikke loenguid ta (enam) ei anna, loomingut kajastavad raamatud koostab peamiselt ise ning näitused kavandab samuti oma käega. Ühe looja terviklik universum, mille väliskoorest on raske läbi tungida. Olgu öeldud, et loomulikult ei ole siin peamine Okas kui indiviid, vaid tema kui loovinstitutsioon ja sellega seotud kuvand.<br />
<br />
Tamara Luuk on kirjutanud (Vikerkaar nr 7/1988), et Okase teoste aines (peamiselt linna- ja loodusmaastikud) ning kujutamisviis (fotograafia ja film) on demokraatlikud ning üldkättesaadavad, ent kunstniku poolt kokku põimitud ülimalt elitaarsel moel, tõmmates selge piiri looja ja ülejäänud maailma, kunstniku ja vaataja vahele. Ja ometi on seal midagi ülimalt paeluvat; paljude jaoks on tegemist viimase poolsajandi Eesti ühe olulisema kunstniku ja arhitektiga. Siit võiks edasi küsida, miks on Okase loominguline universum näiliselt nii suletud ja ligipääsmatu. Kas on see puhas loominguline egoism? Aristokraatlik elitaarsuse taotlus? Või hoopis hirm reeta kunsti, loomingu saladus?<br />
<br />
Ühe võimaliku vastuse võib anda see, et Okast on peetud üheks Eesti kunsti esimeseks kontseptualistiks – Sirje Helme sõnul on autor oma tööde objekti teadlikult ja vahel mitmekordselt võõrandanud. See loob olukorra ja tunde, et see, mida me pildil või teoses näeme, ei räägi vahetult, vaid viitab millelegi, mida pildil ei ole. Sellele lisandub näiline neutraalsus, mis tihti kasutab dokumentalistikale omaseid töövõtteid ning on justkui vaba väärtushierarhiatest. Niisiis looming, kus raskuskese on ideel, mitte sooritusel endal.<br />
<br />
Fotokunstniku ja kunstiteadlase Peeter Linnapi sõnul on Okas koos Peeter Toomingaga ka siinse fotograafia esimesi kontseptualiste. Linnap on rõhutanud Okase tööde puhul mitte nende näilist dokumentaalsust, vaid just kunstniku teadlikkust dokumenteerimisest kui tegevusest, loomingulisest aktist. Teisisõnu ei tee Okas dokumentalistikat, vaid lihtsalt tema visuaal-esteetiline keel või kood on dokumentalistlik – ta mõtestab visuaalsete ja kontseptuaalsete vahenditega dokumenteerimist kui protsessi ning selle kaudu ka kujutise rolli kunstis ja kultuuris laiemalt. Okas on oma töödes korduvalt kasutanud samu motiive, näiteks fotosid aktsioonidest ja maakunstiteostest Vääna-Jõesuu rannas. Nagu eespool mainitud, on need fotod ja filmikaadrid hiljem leidnud töödelduna kasutamist graafikas.<br />
<br />
Analoogne metapositsioon või metakeele kasutus on ilmne Okase ehk tuntuimas visuaalkunsti teoses „Väike moodsa arhitektuuri sõnastik“, mis koondab fotosid perioodist 1974–1986 (ilmus eraldi raamatuna 1995). Näiliselt argiseid, banaalseid ja rahvapärase arhitektuuri või lausa iseehituse motiive jäädvustades lõi Okas omalaadse ruumiarhetüüpide aabitsa või Andres Kure väljendit kasutades „arhitektuuri tegemise õpiku“, mida saab soovi korral kasutada ka professionaalses projekteerimistöös. Ruumiliste ja visuaalsete printsiipide kogumik; algmotiivid, mida leiab nii banaalses kui ka elitaarses keskkonnas.<br />
<br />
<b>DEKONSTRUKTSIOONI KATSE</b><br />
Kui nüüd teha suurem üldistus ja püüda sõnastada seda, mida Okas oma kunstiga teeb, siis võiks visata õhku väite, et ta <i>küsib kunsti olemisvõimaluse järele</i>. Teda ei huvita niivõrd konkreetsed tehnikad või tähendused, stiil või kultuuriseosed, kui spetsiifiliselt selle territooriumi väljapuhastamine, mis kuulub kunstile. Okase soov on puhastada välja kunsti aluskood, DNA või luuüdi, kui soovite, see väli, mis kuulub ainult loomingule.<br />
<br />
Ometi on mitme viimase aastakümne kultuuripraktika, mida kõige laiemas mõttes võiks tähistada „postmodernsuse“ mõistega, näidanud modernismikogemuse ambivalentsust ning sellest tulenevaid raskusi üheste aluspõhjuste ja tegurite sõnastamisel. Paljud distsiplinaarsed kooslused (k.a kunst) ja nende alustingimused on muutunud staatilisest voolavaks, substantsiaalsest kontekstuaalseks. Okas kunstnikuna on sellest protsessist loomulikult teadlik, kuid ometi ei soovi ta täielikult hüljata modernisti rolli või sellega seotud praktikaid. Ta ei talu kunstnikuna seda, kui kõik muutub ebapüsivaks, sõltuvaks, dünaamiliseks; võimalik, et see on seotud hirmuga kaotada kontroll ja autoriteet.<br />
<br />
Just Okase roll loojana ja oma retseptsiooni jõulise suunajana teeb tast (hilis)modernismile omase frustreeritud heerose, kes justkui keeldub joobumast postmodernsuse ülevast kitšist, kuigi mõistab selle vabastavat funktsiooni. Mõneti meenutab Okase kunstnikupositsioon Walter Benjamini tuntud metafoori ajalooinglist. Kunstnik Paul Klee akvarellil (1920), mis kuulus Benjaminile endale, on kujutatud näiliselt abitut, ehmunud inglit, kes näeb oma silme ees minevikku ja selles kuhjuvaid varemeid. Ingli tiivad on avatud ning paradiisist puhuv progressituul kannab teda selg ees tulevikku. Peatumine on võimatu nagu ka varemete kuhjumise takistamine. See moderniseerumise vältimatu ja valulik, ent mitte lõpuni hukkamõistetud kogemus peegeldub ka Jüri Okase kunstis.<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhV2g3VVmUNbEl22Ns5OytZtSjmCs2hO81G5Fwyr9wvomBTXTZ8sjuxVsF8Q-Fq29IUaqcd0ieU0K6oh6MwK_wv5ckAyDw1geWQl-8NieNFxWfHgCb-Z2azOp7sb5vR3-zdyL0hLK_YxpY/s1600/J%25C3%25BCri+Okas.+Pikali%252C+1974%252C+s%25C3%25BCgavtr%25C3%25BCkk%252C+Eesti+Kunstimuuseum.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="509" data-original-width="700" height="393" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhV2g3VVmUNbEl22Ns5OytZtSjmCs2hO81G5Fwyr9wvomBTXTZ8sjuxVsF8Q-Fq29IUaqcd0ieU0K6oh6MwK_wv5ckAyDw1geWQl-8NieNFxWfHgCb-Z2azOp7sb5vR3-zdyL0hLK_YxpY/s1600/J%25C3%25BCri+Okas.+Pikali%252C+1974%252C+s%25C3%25BCgavtr%25C3%25BCkk%252C+Eesti+Kunstimuuseum.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Jüri Okas. Pikali, 1974, sügavtrükk, Eesti Kunstimuuseum</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<b>Näitus „Jüri Okas“</b><br />
Kumu suures saalis 07.04.–27.08.2017<br />
Koordinaatorid Sirje Helme, Ragne Soosalu<br />
Näituse kujundaja Jüri Okas<br />
Graafiline kujundaja Tuuli Aule<br />
<i><br />
</i> <i>Artikkel ilmus algsel kujul nädalalehes <a href="http://ekspress.delfi.ee/areen/juri-okase-hermeetiline-maailm?id=79183350" target="_blank">Eesti Ekspress</a> 23.08.2017</i></div>
Carl-Dag Ligehttp://www.blogger.com/profile/02562173581612517845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3107223808715713132.post-91998727340063141422017-08-21T00:31:00.002+03:002017-08-21T14:32:31.421+03:00Modernism, wood and Estonian architecture in the 1930s<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhwSGbGmBbeoMqsjGMCo9p0ER7MOPctLAsr7eDZuCK8IsOMxkB7K3-hTuFkt-e_hBW5zCAiujsYh_P2ulzeuWFfINByQz5WlH-GYBSUi-LHQaBqD7yUR0JumrOz4z0svqAhy5fAIhgx7Lo/s1600/1.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="936" data-original-width="1600" height="316" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhwSGbGmBbeoMqsjGMCo9p0ER7MOPctLAsr7eDZuCK8IsOMxkB7K3-hTuFkt-e_hBW5zCAiujsYh_P2ulzeuWFfINByQz5WlH-GYBSUi-LHQaBqD7yUR0JumrOz4z0svqAhy5fAIhgx7Lo/s1600/1.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Narva-Jõesuu beach pavilion. Engineers Robert Ederma, Erich Otting, design 1935, completed 1936, destroyed in WWII. Photo © Museum of Estonian Architecture</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
In the 1930s, as Modernism was spreading internationally, Estonian architecture retained its relative conservatism. Changes in local architecture mostly developed hand in hand with, rather than in opposition to, history and tradition. Stone, glass, and steel slowly became common construction materials, but wood, as a practical, affordable material, remained popular as well, particularly in residential architecture and seasonal public buildings (stadiums, bathing facilities, open-air stages etc.). Combing Modernist aesthetics with wood as a traditional building material resulted in a number of interesting buildings in the 1930s.<br />
<br />
<b>Artists as innovators of space</b><br />
Modernism as a cultural phenomenon often first emerged in fine arts and literature. This was the case in Russia, in a number of European countries, and in Estonia too. Compared to visual arts and literature, architecture, as a practical art, is more dependent on economic, technological and broader social processes; it needs more time and resources to manifest itself in built form. Compared to the rapid manifestation of Modernism in art and literature, it took nearly a decade for Estonian architects (and their clients!) to pick up ideas about Modernist architecture and implement them in designs and buildings.<br />
<br />
Artist Ado Vabbe (1892-1961) made his first abstract drawings inspired by Vasily Kandinsky’s works just before WWI. A broader breakthrough in Estonian avant-garde came a little later, in the early 1920s. Strongly influenced by Cubism, Constructivism and Expressionism, Eesti Kunstnikkude Rühm (Estonian Artists’ Group) was established in 1923. The members of this group talked of their artistic output as Cubism, even if their work actually resonated more with what could be called post-Cubist tendencies – Cubo-Futurism and Constructivism (Russia), Purism (France), and Neoplasticism (The Netherlands).<br />
<br />
In the mid-1920s Märt Laarman (1896-1979), one of the leaders of this group, used urban and architectural motives in several of his graphic works and paintings. Sculptor and painter Henrik Olvi (1884-1972) made several models of fictional monuments resembling Kazimir Malevich’s architectons. In 1926 Laarman and Olvi, both probably familiar with the ideas of El Lissitzky, Theo van Doesburg, and other theorists of their time, designed kiosks which are reminiscent of architect Gerrit Rietveld’s design for the Schröder House in Utrecht (1924).<br />
<br />
The Estonian Artists’ Group seems not to have had close ties with local architects. Several of the group’s exhibitions during the 1920s might have provided a good platform for public as well as interdisciplinary dialogue. Yet it seems that local architects were either not sufficiently informed or not interested in the kind of radical re-conceptualisation of space seen in the works of Laarman, Olvi (and also Vabbe who was not a member of the group). One can only fantasise what might have followed from active dialogue between artists and local architects at the time.<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhs4ZprchKtqtsqWD6Cq49cwPPwScEQt3JfFrVY7m7yy-4cokoyEJNeXwWe43Dtrus9A8jbTRGOqwQElDFSJNlsMr7VRbvuu_Mm5Uka3J4utA-IEDSCxzAGjVAIU6dY4-untkPEXCOqdY0/s1600/3.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="1212" data-original-width="1207" height="542" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhs4ZprchKtqtsqWD6Cq49cwPPwScEQt3JfFrVY7m7yy-4cokoyEJNeXwWe43Dtrus9A8jbTRGOqwQElDFSJNlsMr7VRbvuu_Mm5Uka3J4utA-IEDSCxzAGjVAIU6dY4-untkPEXCOqdY0/s1600/3.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Ehitis ('Edifice'). Painter Märt Laarman, between 1924-28. Oil on canvas. Location unknown.<br />
Published in art magazine TAIE No. 3-1928, p.125</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiKMh6iS8xkup4gMbNFf9tXA9fUpaxnQEY2sf2n3ZQ1fi24eh5TCEWc-eIpVHzDUhmaDJJ-WlUAKxzTroAiyuRqcH9ladEfuFGFVPG7sHuF9CU5j92DvCIirmZTie_jB2jsthOT_Cu7Twg/s1600/2.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="435" data-original-width="551" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiKMh6iS8xkup4gMbNFf9tXA9fUpaxnQEY2sf2n3ZQ1fi24eh5TCEWc-eIpVHzDUhmaDJJ-WlUAKxzTroAiyuRqcH9ladEfuFGFVPG7sHuF9CU5j92DvCIirmZTie_jB2jsthOT_Cu7Twg/s1600/2.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Design for a kiosk. Sculptor and painter Henrik Olvi, 1926. Indian ink, chalk, cardboard.<br />
© Art Museum of Estonia</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
Thus with hindsight one has to admit that compared to local artistic practices, Estonian architecture in the interwar years remained relatively conservative. The latter applies to both aesthetics and construction technology. Even if living conditions for local inhabitants improved and there was development of both building regulations and the construction industry, Estonian architecture – in terms of new aesthetics and innovative technology – remained unambitious.<br />
<br />
The relatively conservative approach to architecture in interwar Estonia can partly be explained by the impact of the global financial crisis (1929) and the conventional tastes of local clients, but may also be attributed to the fact that majority of Estonian – and local Baltic German architects – looked to the more conservative tendencies in recent German architecture. During the 1920s Estonian architecture was often an interpretation of so-called Heimat architecture; the result was Estonian Traditionalism. During the 1930s the main influence was Neue Sachlichkeit (‘New Objectivity’), an art and architecture movement in the Weimar Republic characterised by a deliberately objective, rational, down-to-earth mentality – something very different from the artistic extravagance of Le Corbusier and technological ambitiousness of the Bauhaus architects.<br />
<br />
<b>Modern times, modern homes</b><br />
Estonian architecture historians usually take the first ‘pure’ instance of interwar Modernism – or Functionalism as it is often called locally – in Estonia to be a private dwelling designed by architect Herbert Johanson (1884-1964) on 6 Toompuiestee Boulevard in central Tallinn. Completed in 1929, this two-story urban residence on the edge of the historical Old Town is built of masonry though (mainly brick and limestone). Nevertheless, wood as a construction material remained popular also in contemporary buildings, particularly in residential architecture. In Tallinn, for example, 79% of all new dwellings built between 1918-1939 used wood as the primary construction material; four out of five new homes (private houses or apartment buildings) in Tallinn were built of wood during this period.<br />
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEibyic66ldpHBwQjHGMunkpDaWa5eenljXoO-hBVOi1U-Omdb18ldUcY_J0r75mnR9UYRUEFOkNbgR2vyxsibA_d26DV52oXbs0jB4SWCu45ocrmohGgi_xLsTmBLp3XCYFMGneTNeMUG4/s1600/4.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="800" data-original-width="1225" height="353" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEibyic66ldpHBwQjHGMunkpDaWa5eenljXoO-hBVOi1U-Omdb18ldUcY_J0r75mnR9UYRUEFOkNbgR2vyxsibA_d26DV52oXbs0jB4SWCu45ocrmohGgi_xLsTmBLp3XCYFMGneTNeMUG4/s1600/4.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">First 'pure' example of interwar Modernism in Estonia, a private residence at 6 Toompuiestee Boulevard, Tallinn. Architect Herbert Johanson, completed 1929. Photo © Museum of Estonian Architecture</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
Compared to materials such as steel and reinforced concrete, wood is far less facilitating of interesting structural and spatial solutions. Le Corbusier’s five points for modern architecture were inapplicable to brick or wooden houses. Even if floor plans and division of space became less rigid, free plan in its Corbusian – or Rietveldian – sense was not possible because in wooden as well as most brick structures the walls still had to carry loads. The latter also impeded the use of ribbon windows; finishing materials (plaster, bricks, wood boards etc) were used to imitate long horizontal windows instead. Due to traditional structural solutions, facades remained dependent on the rest of the building and did not become a freestanding element, a ‘curtain’ around the perimeter of the building. Neither could pilotis be used; in most cases the building still stood on traditional limestone foundations and the basement remained part of the spatial programme, used for various household activities and as storage. Reinforced concrete was typically used only for lintels and occasionally for cast-in-situ floors on the ground floor. Due to the relatively cold Estonian climate, roof terraces were also not common even if the number of balconies, usually on top of ground-floor verandas, increased during the interwar years.<br />
<br />
The (upper-) middle class in this young country grew step by step. During the 1930s, together with a relatively small number of representatives of the wealthy elite, the middle class became the primary group of clients interested in contemporary Functionalist architecture. As building in masonry (e.g. bricks, limestone, concrete) and steel was still relatively expensive, a large number of Functionalist private dwellings were built of wood. Nõmme, a garden-city type of district in western Tallinn, was an independent municipality during the interwar years and became a popular area to build modern private villas as well as small apartment houses. Architect Edgar Velbri (1902-1977) alone designed around 20 Functionalist dwellings in Nõmme during the 1930s.<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgu-N3GeWvTRKFCb5zPvI08qsTv_Wlqpv6E-vxRPWjph2y2qGbBldqaSrVsvupj4YsYzvMSfPyrG016kkiQirYZLwA5J_h8GcuI1IrqQQZFsh4VjMiM6cEUG5fAyl17gBVeI-0jolKFWVA/s1600/FK2929F.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="1203" data-original-width="1207" height="538" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgu-N3GeWvTRKFCb5zPvI08qsTv_Wlqpv6E-vxRPWjph2y2qGbBldqaSrVsvupj4YsYzvMSfPyrG016kkiQirYZLwA5J_h8GcuI1IrqQQZFsh4VjMiM6cEUG5fAyl17gBVeI-0jolKFWVA/s1600/FK2929F.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Nõmme-type dwelling at 18 Mängu Street, Nõmme, Tallinn. Architect Edgar Velbri, completed 1933.<br />
Photo © Peeter Säre, Museum of Estonian Architecture (1992)</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhQB4r34FvBRN-jZ9x05g5z4_NekLtsXPXInlL47xCJyM_NHD1ESP7ileGWHd7YbWzVtGMFP2JOZgx1fp_-Mawb5pV6L9fCrcaBxvuIfJh_q33H_20q2g6HSkvSkZ2WJXfqo3XIUIewbtE/s1600/m2ngu18_0802.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="745" data-original-width="1210" height="332" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhQB4r34FvBRN-jZ9x05g5z4_NekLtsXPXInlL47xCJyM_NHD1ESP7ileGWHd7YbWzVtGMFP2JOZgx1fp_-Mawb5pV6L9fCrcaBxvuIfJh_q33H_20q2g6HSkvSkZ2WJXfqo3XIUIewbtE/s1600/m2ngu18_0802.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Nõmme-type dwelling at 18 Mängu Street, Nõmme, Tallinn. Architect Edgar Velbri, completed 1933.<br />
Photo © Martin Siplane, Museum of Estonian Architecture (2012)</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
Velbri’s design for a two-story dwelling on 18 Mängu Street (completed 1933) became an example of what has later been called the Nõmme-type dwelling or the Nõmme house (a term coined by architecture historian Mart Kalm). Essentially, this is a small apartment building. The owners lived on the ground floor while the upper-floor apartment was rented out. The latter enabled repayment of the loan taken out in order to build the house, a measure which for middleclass families was essential to finance construction. Many of the Nõmme-type houses were built of wood. To make them look more modern, architects broke the traditionalist symmetry and dynamically played with building volumes; they lowered the roofs, plastered the walls white, and added large glass windows where it was possible, usually in the stairways, since the latter were not heated.<br />
<br />
As well as Functionalist apartment buildings like the Nõmme house, there were also private residential buildings. Those are often referred to as ‘villas’, although their size might vary considerably. The majority of Functionalist villas in Estonia were built of masonry, usually brick. Nevertheless, there were also remarkable wooden private houses. Architect Nikolai Kusmin (1906-1994) designed a two-storey Functionalist villa for school director Elmar Einasto’s family in the university town Tartu. Completed in 1937, this house is an original interpretation of the international architecture of its time and has been preserved relatively well to this day.<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhViw9cz4H_aGPOLIcjJWjvQ2-J0-PkkIZpgd6xAIwvTyRqkSEsqZAFQAMHZBP__DfRYWQVQVbl3JhjMwwsoGQsredaR5-QbrQe4n1Byn7S8T9MzSl2SsgPWwiUbRt3NT5s9A8fGuGlB40/s1600/9.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="844" data-original-width="1206" height="378" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhViw9cz4H_aGPOLIcjJWjvQ2-J0-PkkIZpgd6xAIwvTyRqkSEsqZAFQAMHZBP__DfRYWQVQVbl3JhjMwwsoGQsredaR5-QbrQe4n1Byn7S8T9MzSl2SsgPWwiUbRt3NT5s9A8fGuGlB40/s1600/9.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Villa at 3 Aardla Street, Tartu. Architect Nikolai Kusmin, completed 1937.<br />
Photo © Museum of Estonian Architecture</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjvC8ICbjjEIgw2UbYlYcKb7xjwrqx9bjP2TzOVFHwuqkAP2-sFvxC6nlzYQ5Gp8xBhBJPWHdtRQeKlwp4bQVvJNzkzpif94jj720o97YvQSgHoEFFmTlb-OnLxifjvdRuIBDZrLir8h6s/s1600/8.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="1600" data-original-width="1081" height="799" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjvC8ICbjjEIgw2UbYlYcKb7xjwrqx9bjP2TzOVFHwuqkAP2-sFvxC6nlzYQ5Gp8xBhBJPWHdtRQeKlwp4bQVvJNzkzpif94jj720o97YvQSgHoEFFmTlb-OnLxifjvdRuIBDZrLir8h6s/s1600/8.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Construction of the villa at 3 Aardla Street, Tartu. Architect Nikolai Kusmin, 1936-37.<br />
Photo © Museum of Estonian Architecture</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjFUta7-UqZoytOfMS0ULbZ5Qr4FbY8hL8FhPH82CxMfm_swoZcPH7PO_xIG62uCcQkm9Z2bMaVbvPB_NNFI4SXS4vpGSFDuewnR6gr6Ev-GO4bteWWNDs5rNXP7voftgK1DIt3mvhlHfg/s1600/10.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="845" data-original-width="1177" height="388" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjFUta7-UqZoytOfMS0ULbZ5Qr4FbY8hL8FhPH82CxMfm_swoZcPH7PO_xIG62uCcQkm9Z2bMaVbvPB_NNFI4SXS4vpGSFDuewnR6gr6Ev-GO4bteWWNDs5rNXP7voftgK1DIt3mvhlHfg/s1600/10.JPG" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Front facade of the villa at 3 Aardla Street, Tartu, was recently renovated. Architect Nikolai Kusmin, 1937.<br />
Photo © Egle Tamm (2016)</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
Not all Functionalist private residences can be called ‘villas’ as some are rather modest in size. Architect Engelhard Corjus (1899-unknown), for example, designed a small two-story private residence (designed in 1929, completed in 1932) also in suburban Nõmme, Tallinn. Standing under tall pine trees, this cube-shaped building sets up a calculated contrast with its natural context. As in many other cases, the exteriors of the wooden load-bearing walls were covered with brightly coloured limestone plaster in order to make the house resemble contemporary masonry buildings. What makes this dwelling by Corjus stand out among similar contemporary buildings, though, is not only its exceptional form but also its custom-made technical solutions. The large corner window of the living room on the ground floor, for example, was specially ordered from the Järvakandi Glass Factory. The loadbearing structure of the veranda, on the other hand, was built from reinforced concrete, use of which was rare in Estonian residential architecture at this time.<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhrX9lbBpejwIXo_y_XysmC163ULoUIPViD7aM9e6BK1g7NuGeMHIGIZtQ0uoZ4e1kGjTjI3JKnyIRjOp0LcnvVl1DJLTk0jet21ODF9UkfcBsBaUwbjCVkHN3JGaw2IZn0ipC7u_k2kMw/s1600/14.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="1235" data-original-width="1225" height="544" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhrX9lbBpejwIXo_y_XysmC163ULoUIPViD7aM9e6BK1g7NuGeMHIGIZtQ0uoZ4e1kGjTjI3JKnyIRjOp0LcnvVl1DJLTk0jet21ODF9UkfcBsBaUwbjCVkHN3JGaw2IZn0ipC7u_k2kMw/s1600/14.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Private residence at 29 Sõbra Street, Tallinn. Architect Engelhard Corjus, design 1929, completed 1932. Photo © Urmas Hiis, Museum of Estonian Architecture (1991)</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj3rYlZ4sk9GdKgEjcBrw4sC9C2XCBy76ziq6xuL2IEImVvnHuQtg0XDBahNMdwXlAEkGG6D6IviwGOqbCZvGKWDjtJwpdNCC3n0VUvU1ccNEA2SnK80gg4vu3ie_a280NsdJQ8L7p2b_0/s1600/15.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="889" data-original-width="1163" height="413" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj3rYlZ4sk9GdKgEjcBrw4sC9C2XCBy76ziq6xuL2IEImVvnHuQtg0XDBahNMdwXlAEkGG6D6IviwGOqbCZvGKWDjtJwpdNCC3n0VUvU1ccNEA2SnK80gg4vu3ie_a280NsdJQ8L7p2b_0/s1600/15.JPG" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Custom-designed living room window of the private residence at 29 Sõbra Street, Tallinn. Architect Engelhard Corjus, design 1929, completed 1932. Photo © Monika Eensalu-Pihel (2009)</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
In the 1930s wood as a finishing material was considered – at least among more elitist critics such as Hanno Kompus – to be outdated and more suitable for rural architecture. Despite such criticism, considerable numbers of Functionalist dwellings were designed with wooden facades. In these instances the wooden exteriors either expressed continuity with either the previous Traditionalist architecture or, alternatively, tried to adjust wood to the representational as well as practical demands of Functionalism (using materials in accordance with their natural properties). Architect Anton Soans (1885-1966) designed a modest summer house for the van Jung family in coastal Pirita in the eastern suburban area of Tallinn. Standing on a high stone plinth, this building has dynamic massing of its higher levels while the wooden-board facades emphasise its horizontal, down-to-earth character. Large windows, metal barriers, and porthole windows are among features which indicate the architect’s desire to combine modern construction forms with the leisurely, intimate cosiness of a summer house.<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj0454GmWLnuf06_RszyvVlXbCkD228UH2G9AXH5wk-1_oRYHmx8ZPKcvUB_i2WmF3Hvggo5I91Sr4EyMAg027UfxDvxTnnLDIOtV8wYQiAmTRQT9pNMgUOOJJYcJWBWN-PSZ258SVEPtg/s1600/EAM_Kunnapu_kaust_Suvila_Pirital_Kloostrimetsa_teel_eestvaade.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="757" data-original-width="1203" height="340" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj0454GmWLnuf06_RszyvVlXbCkD228UH2G9AXH5wk-1_oRYHmx8ZPKcvUB_i2WmF3Hvggo5I91Sr4EyMAg027UfxDvxTnnLDIOtV8wYQiAmTRQT9pNMgUOOJJYcJWBWN-PSZ258SVEPtg/s1600/EAM_Kunnapu_kaust_Suvila_Pirital_Kloostrimetsa_teel_eestvaade.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Summer house in Pirita, Tallinn. Architect Anton Soans, completed 1934, since demolished, front view. Photo © Museum of Estonian Architecture</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgllkop1J5oKuI14u4aWAZBuotadl0yb-6HfSgHSEYkpbZn4yHncv9euPfILOvzy4EZY2lyMArwj5KEqWk-nAe_oi3JJuZtuu0RzAxekt7khvH93mK0F1xElP_yBpv_y9TiKQXkGfbehGc/s1600/EAM_Kunnapu_kaust_Suvila_Pirital_Kloostrimetsa_teel_vaade_basseini_poolt.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="746" data-original-width="1205" height="334" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgllkop1J5oKuI14u4aWAZBuotadl0yb-6HfSgHSEYkpbZn4yHncv9euPfILOvzy4EZY2lyMArwj5KEqWk-nAe_oi3JJuZtuu0RzAxekt7khvH93mK0F1xElP_yBpv_y9TiKQXkGfbehGc/s1600/EAM_Kunnapu_kaust_Suvila_Pirital_Kloostrimetsa_teel_vaade_basseini_poolt.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Summer house in Pirita, Tallinn. Architect Anton Soans, completed 1934, since demolished, garden view.<br />
Photo © Museum of Estonian Architecture</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEikP_SkPOAq99zuHkiJbSU-F5v3G3D_Tqk0ULH4pg67vFp9z0X1ei75O8RLyHpAhHD6EG2X9rb3m0aBTqZJ-th78kP-h6vWmZwhE9zR7zA95nD5QvoItDEFH8TMlZAROC7Lu3DItM8OOmk/s1600/FK16190F.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="796" data-original-width="1213" height="354" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEikP_SkPOAq99zuHkiJbSU-F5v3G3D_Tqk0ULH4pg67vFp9z0X1ei75O8RLyHpAhHD6EG2X9rb3m0aBTqZJ-th78kP-h6vWmZwhE9zR7zA95nD5QvoItDEFH8TMlZAROC7Lu3DItM8OOmk/s1600/FK16190F.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Summer house in Pirita, Tallinn. Architect Anton Soans, completed 1934, since demolished, backside view. Photo © Museum of Estonian Architecture</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgabn8mgweaWzESqmUQkannFrwBgOVqtQKuqT6cTCzF0q1JqepTwsJ33TpDNtlCxSFoaBpnI-r17617Pe3avUs5l4ChfP5ZxtNIE-rawFZ5D6NvkefQKkDWIKxUIKseXzVbpVVdLnyZrPk/s1600/6.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="803" data-original-width="1205" height="360" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgabn8mgweaWzESqmUQkannFrwBgOVqtQKuqT6cTCzF0q1JqepTwsJ33TpDNtlCxSFoaBpnI-r17617Pe3avUs5l4ChfP5ZxtNIE-rawFZ5D6NvkefQKkDWIKxUIKseXzVbpVVdLnyZrPk/s1600/6.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Private residence at 40 Sõbra Street, Nõmme, Tallinn. Architect Eugen Habermann, 1939.<br />
Photo © Martin Siplane, Museum of Estonian Architecture (2009)</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhi5Bt-0k4S-0rj7l0IId1MgBHRiNJFPd_n4kpZvrfdt4oyBZRGQZRTLI2M6lrof0hGSUkBvn7hKmAjcLB5zzgZaenGNbPHF3yPxGRtnsXYrfxsmSaHgbNnj_I8Y4VngZFEj-0HMGl7Sgo/s1600/17.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="815" data-original-width="1223" height="360" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhi5Bt-0k4S-0rj7l0IId1MgBHRiNJFPd_n4kpZvrfdt4oyBZRGQZRTLI2M6lrof0hGSUkBvn7hKmAjcLB5zzgZaenGNbPHF3yPxGRtnsXYrfxsmSaHgbNnj_I8Y4VngZFEj-0HMGl7Sgo/s1600/17.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Print workers holiday home in Aegviidu, Harju County. Architect Anton Soans, 1937.<br />
Photo © Martin Siplane, Museum of Estonian Architecture (2013)</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<b>Public buildings as seasonal event spaces</b><br />
In public architecture wood was more common in buildings with a more or less temporary character, and mainly in those intended for seasonal use. As in many other European countries, recreational activities, especially bathing and public sports events became increasingly popular in Estonia during the interwar years. Functionalism was quickly applied in public resort architecture such as beach pavilions and cafes, in sports facilities such as stadium grandstands, and in open-air stages in public parks.<br />
<br />
In 1928 architects August Tauk (1892-1965), then still an engineer, and Konstantin Bölau (1899-1959) entered the architectural competition for the Pirita beach pavilion in Tallinn. Bölau's and Tauk's simple design for a wooden building might not look impressive at first glance, but asymmetrical floor plan, dynamic massing of building volumes, and facades which emphasise contrasts between horisontal windows and flat wall surfaces predicts the arrival of Functionalism. Competition entry "Mare" got a purchase prize (shared 4th-5th place), and without doubt looked more modern than the winning entry (architects Anton Soans, Edgar Johan Kuusik and Franz de Vries), which got built a year later.<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjwtXfZkS-oZ8Oi96mNCrte8wv7C_JxMjvftR4QT0hbPhd5yl9IB2mC31SnhKWdjl8WN8b3ShEBW_PCCyUytCAJ4dYWERHWlG5rogsOhAQzDzx6FTe5XVcoOZlEqEy7fxxTm-bJ_F1N94s/s1600/Pirita+supelhoone_1.bmp" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="870" data-original-width="1398" height="336" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjwtXfZkS-oZ8Oi96mNCrte8wv7C_JxMjvftR4QT0hbPhd5yl9IB2mC31SnhKWdjl8WN8b3ShEBW_PCCyUytCAJ4dYWERHWlG5rogsOhAQzDzx6FTe5XVcoOZlEqEy7fxxTm-bJ_F1N94s/s1600/Pirita+supelhoone_1.bmp" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Competition entry for the Pirita beach pavilion in Tallinn, elevations. Architects August Tauk, Konstantin Bölau, 1928. © City Archives of Tallinn </td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgoytp7L22Bhi2UK5Gb-9Be5iexLTg_O1oW3RytJzbPcw8QdJexV4ql1V4It_AfxexkfGjEqeZ8vMi9aC8-q23bnzlmLYkWxAVltjQkCsIQY9dju3nGa_oTWx-2fMfn4YTwIzWWzKsL3uQ/s1600/Pirita+supelhoone_2.bmp" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="873" data-original-width="1398" height="337" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgoytp7L22Bhi2UK5Gb-9Be5iexLTg_O1oW3RytJzbPcw8QdJexV4ql1V4It_AfxexkfGjEqeZ8vMi9aC8-q23bnzlmLYkWxAVltjQkCsIQY9dju3nGa_oTWx-2fMfn4YTwIzWWzKsL3uQ/s1600/Pirita+supelhoone_2.bmp" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Competition entry for the Pirita beach pavilion in Tallinn, floor plan and sections. Architects August Tauk, Konstantin Bölau, 1928. © City Archives of Tallinn </td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
One of the few monumental examples of wooden Functionalism in Estonia is the grandstand of the Pärnu stadium (completed 1933, demolished 1981) by architect Olev Siinmaa (1881-1948). Pärnu was – and still is – the most popular summer resort in Estonia. Siinmaa was municipal architect of Pärnu for several years. During the 1930s he designed numerous white Functionalist buildings, including his own home in Pärnu (1931-33), a masterpiece of Estonian Modernism.<br />
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgl9ZttMLRHq1kw5HQdmemDxpaEOG7XTEcZ-VvgRGCLVFlPrYrXaZ6jLIL8Rs_xOXygzUNgIUhk8mWswCUdfiHAYkoMgjh7rBLIst-i3ySIl6gAYKah0I3Jm8ABNQ9AhSjUMuzONWFTE94/s1600/18.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="736" data-original-width="1107" height="359" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgl9ZttMLRHq1kw5HQdmemDxpaEOG7XTEcZ-VvgRGCLVFlPrYrXaZ6jLIL8Rs_xOXygzUNgIUhk8mWswCUdfiHAYkoMgjh7rBLIst-i3ySIl6gAYKah0I3Jm8ABNQ9AhSjUMuzONWFTE94/s1600/18.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Grandstand of the Pärnu Beach Stadium. Architect Olev Siinmaa, completed 1933, demolished 1981.<br />
Photo © Museum of Estonian Architecture</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
Siinmaa did not make frequent use of wood in his 1930s designs; the stadium is a rare exception. The grandstand was built on the foundations of its former predecessor and therefore maintained the latter’s symmetrical floor plan. In its details though, the new grandstand looked exceptionally modern. Wooden facades were left exposed in their natural beauty, while the curved walls and ribbon windows expressed the dynamism of the new, international architecture.<br />
<br />
Inspired (allegedly) by Siinmaa’s sketch design for Pärnu’s beach pavilion (unrealised, 1934), engineers Robert Ederma and Erich Otting designed a spectacular beach building (design 1935, completed 1936, destroyed in WWII) for another resort town, Narva-Jõesuu in North-East Estonia, close to the border with Russia. The floor plan of the building, which comprised dressing-rooms, a restaurant, and utilitarian spaces, is again conservatively symmetrical but the facades with narrow ribbon windows, flat roof and simple detailing express the authors’ awareness of what a contemporary beach pavilion should look like.<br />
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhattjGCnVR2ThLt6VXxnh0aEKU34cw2o8uc9TEArCFsFrkQ3ilckZhyphenhyphenW-2Z5yirufZ5iECMItyjbr-Ha7CByBWRWzMcivR6ByztdHcDoUZmdZ2PW91xGXLwoxVyaPpCoZAQMmQk4Xeh9M/s1600/19.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="772" data-original-width="1212" height="344" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhattjGCnVR2ThLt6VXxnh0aEKU34cw2o8uc9TEArCFsFrkQ3ilckZhyphenhyphenW-2Z5yirufZ5iECMItyjbr-Ha7CByBWRWzMcivR6ByztdHcDoUZmdZ2PW91xGXLwoxVyaPpCoZAQMmQk4Xeh9M/s1600/19.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Narva-Jõesuu beach pavilion. Engineers Robert Ederma, Erich Otting, design 1935, completed 1936, destroyed in WWII. Photo © Johannes Reitsnik, Museum of Estonian Architecture</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
Architect August Volberg (1896-1982) designed a simple Functionalist summer hotel (designed 1934, completed 1936, demolished in the 1990s) in yet another small coastal resort, Haapsalu in Western Estonia. A simple two-storey rectangular box with smaller volumes built on exuded tranquillity in the shade of majestic old trees; the facades were clad with horizontal wooden boards. For an open-air swimming arena in Tallinn, architect Tõnis Mihkelson (1887-unknown) designed an airy, romantic bathing pavilion (designed 1935, completed 1936, destroyed in a fire in 1974) with wide eaves to protect visitors from direct sunlight.<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj6xVVpBagk136VsE4c5ZP07s9YtJbjqr08WMjaxShiQ5TTsTxa7VHh2onOzbss1Su1pFFwbmRQxGTs4VBnszhvZNTmqxigVV6ZnPsb9X5SzWzmw0S4aYSaYgs5fWfYof98ybLt9zsiLeI/s1600/20.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="763" data-original-width="1207" height="341" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj6xVVpBagk136VsE4c5ZP07s9YtJbjqr08WMjaxShiQ5TTsTxa7VHh2onOzbss1Su1pFFwbmRQxGTs4VBnszhvZNTmqxigVV6ZnPsb9X5SzWzmw0S4aYSaYgs5fWfYof98ybLt9zsiLeI/s1600/20.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Summer hotel Ateena in Haapsalu. Architect August Volberg, design 1934, completed 1936.<br />
Photo © Museum of Estonian Architecture</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgFJO_qDNrviz991FyJ0Gfqm_NH8FVxKpC-oYih1Z52Hgjf4h4CzzX6XJrbRdfJFFgBYUQIfL0OmitryFl6Gy2WJGCDTUKFzIzoIpjtJ7CFRQ4hWr5PTmACxPit8n8grnygm9lYPqdiIb4/s1600/22.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="840" data-original-width="1223" height="371" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgFJO_qDNrviz991FyJ0Gfqm_NH8FVxKpC-oYih1Z52Hgjf4h4CzzX6XJrbRdfJFFgBYUQIfL0OmitryFl6Gy2WJGCDTUKFzIzoIpjtJ7CFRQ4hWr5PTmACxPit8n8grnygm9lYPqdiIb4/s1600/22.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Bathhouse in Mustamäe, Tallinn. Architect Tõnis Mihkelson, completed 1937.<br />
Photo © Museum of Estonian Architecture </td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhwm0dXQJeNTrmxCVSjRI7JuHaU32bdvhMdlwzWrCmR04fpE4YAQZ3XjS_qY_H1CYlTF2FYhevOtuxmrwdSBfjNyCvEGdW62A88U9yQImPJwNV73TZPKGcwuJ1EapOme-NAzlDcRyGEEY0/s1600/21.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="849" data-original-width="1227" height="374" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhwm0dXQJeNTrmxCVSjRI7JuHaU32bdvhMdlwzWrCmR04fpE4YAQZ3XjS_qY_H1CYlTF2FYhevOtuxmrwdSBfjNyCvEGdW62A88U9yQImPJwNV73TZPKGcwuJ1EapOme-NAzlDcRyGEEY0/s1600/21.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Construction of the bathhouse in Mustamäe, Tallinn. Architect Tõnis Mihkelson, 1936-37.<br />
Photo © Museum of Estonian Architecture</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
Estonian architecture of the 1930s responded to international Modernism in its own way – in accordance with the local climate, technological possibilities, and social circumstances. As a relatively cheap and accessible local material, wood made it possible to materialise modern architecture in a local, regionalist form. Wooden Functionalism never came to dominate Estonian architecture, but it embodied a peculiarly local, contextual response to broader changes in society and international architecture. As in several other European countries, by the mid-1930s architecture in Estonia had taken a more conservative direction. Nevertheless, dozens of interesting Functionalist buildings were designed and constructed in Estonia during the interwar period.<br />
<br />
With regard to Estonian wooden Functionalism today, it has to be admitted that most of the public buildings described above have either burned down, been demolished, or been substantially rebuilt. Residential architecture from this time is in a somewhat better condition; several wooden villas and small apartment buildings from the 1930s have survived since they have been continuously inhabited and maintained. Most of these dwellings are located in Nõmme, Tallinn, but there are also original Modernist buildings influenced by local vernacular architecture in smaller Estonian towns like Rakvere and Sindi.<br />
<br />
<i>Original version of this article was published in the <a href="http://projectbaltia.com/" target="_blank">Project Baltia</a> architecture magazine No. 04/16-01/17, p.126-130</i><br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi4ZGVv7gBRZP8rQGYqvoT2imuWcO53rZYGu63Q06sxsvCkwe-J1m36WUovQ57CWGXNKZM_T0YhFHD2jJ3y2lr1S1UHEPqVqjiltBae3z_zbP5H8MZNwxDCDhXUw7K_DT4wjOizKmnwdUY/s1600/11.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="748" data-original-width="1208" height="334" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi4ZGVv7gBRZP8rQGYqvoT2imuWcO53rZYGu63Q06sxsvCkwe-J1m36WUovQ57CWGXNKZM_T0YhFHD2jJ3y2lr1S1UHEPqVqjiltBae3z_zbP5H8MZNwxDCDhXUw7K_DT4wjOizKmnwdUY/s1600/11.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Construction of the villa at 15 Raudtee Street, Sindi. Unlicensed engineer Alexander Laurfeldt, 1934-35.<br />
Photo © Museum of Estonian Architecture</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEixiedzkl7uLvZpDmHuqHG3-Ad6MQtFUI1G3Ovfo9t_QgEw_a-yhpbP12nLYdZPO6dMeSlLLDXWoXY3QvY2alSPjRjaWE_dY5TazFGbZmO0-CbrS7nRYgkgQ5jHMN7T_Z74N1wHwypnCLk/s1600/12.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="756" data-original-width="1216" height="336" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEixiedzkl7uLvZpDmHuqHG3-Ad6MQtFUI1G3Ovfo9t_QgEw_a-yhpbP12nLYdZPO6dMeSlLLDXWoXY3QvY2alSPjRjaWE_dY5TazFGbZmO0-CbrS7nRYgkgQ5jHMN7T_Z74N1wHwypnCLk/s1600/12.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Villa at 15 Raudtee Street, Sindi. Unlicensed engineer Alexander Laurfeldt, completed 1935.<br />
Photo © Museum of Estonian Architecture</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<b>Bibliography</b><br />
<ul style="text-align: left;">
<li>20 aastat ehitamist Eestis: 1918-1938 [20 Years of Architecture in Estonia: 1918-1938]. Ed. Konstantin Bölau, Tallinn, 1939; facsimile print, Tallinn, 2006</li>
<li>Arhitekt Nikolai Kusmin: 1906-1994 [Architect Nikolai Kusmin: 1906-1994]. Ed. Mihkel Karu, Tallinn, 2007</li>
<li>Eesti kunsti ajalugu. 5, 1900-1940 [History of Estonian art. 5, 1900-1940]. Ed. Mart Kalm, Tallinn, 2010</li>
<li>Funktsionalistlik maja [Functionalist dwelling]. Ed. Monika Eensalu, Tallinn, 2013</li>
<li>Puit Eesti arhitektuuris [Wood in Estonian architecture]. Ed. Leele Välja, Tallinn, 2016</li>
<li>Tallinna puitarhitektuur [Wooden architecture of Tallinn]. Ed. Leele Välja, Tallinn, 2014</li>
<li>Bruns, Dmitri. Tallinn. Linnaehituslik kujunemine [Tallinn. Development from the perspective of urban planning]. Tallinn, 1993</li>
<li>Kalm, Mart. Eesti 20. sajandi arhitektuur [Estonian 20th century architecture]. Tallinn, 2001</li>
<li>Kalm, Mart. Rannalinn, seenrõdu ja viinakapp: Pärnu linnaarhitekt Olev Siinmaa [Beach town, mushroom balcony and vodka cabinet: Pärnu city architect Olev Siinmaa]. Tallinn, 2012</li>
</ul>
<ul style="text-align: left;"></ul>
</div>
Carl-Dag Ligehttp://www.blogger.com/profile/02562173581612517845noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-3107223808715713132.post-40658098415282218592017-08-17T09:43:00.000+03:002017-08-17T09:43:53.571+03:00Louis Kahn ja Arne Maasik soolalao keldris<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgW_rAN3_Mcfdmz2130VhyphenhyphenCKFPskGyN7JRW_Tqf7JBrY6bK1S4a8yXzrm7xwvAfTEeofM5-afIrJXPV0kI3AzRmaiWU4RamI_p5m2evuRjjx88iMUnn_eWHrzIfUoEgu0cnx_xB-ujrONY/s1600/3.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="803" data-original-width="1200" height="361" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgW_rAN3_Mcfdmz2130VhyphenhyphenCKFPskGyN7JRW_Tqf7JBrY6bK1S4a8yXzrm7xwvAfTEeofM5-afIrJXPV0kI3AzRmaiWU4RamI_p5m2evuRjjx88iMUnn_eWHrzIfUoEgu0cnx_xB-ujrONY/s640/3.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;"><span style="font-size: 12.8px;">Bangladeshi parlamendihoone Dhakas. Foto © Arne Maasik 2017</span></td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<i>Näitus „Kahn. Magnum Opus. Arne Maasiku fotod“, kuraator Heie Treier, Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos 01.06.-19.08.2017</i><br />
<br />
Sellel suvel on arhitekt Louis Kahni (1901-1974) loomingu austajatel võimalus fotode vahendusel tutvuda tema Aasiasse kavandatud hoonetega. Fotograaf Arne Maasik käis hiljuti pildistamas Bangladeshi parlamendihoonet Dhakas ning India ärijuhtimisinstituuti Ahmedabadis (India). Teisel pool maakera asuvatest hoonetest on kohapeal kujunenud rahvussümbolid; Kahni arhitektuuriloomingus kuuluvad need tema küpse perioodi põnevamate tööde hulka. Arne Maasiku sugestiivsed fotod, mida eksponeeritakse Rotermanni soolalao keldrisaalis, püüavad vaatajale edasi anda seda õhustikku, mis Kahni Aasia hooneid ümbritseb.<br />
<br />
<b>Vanad kultuurid, noored demokraatiad ning nende arhitektuurisümbolid</b><br />
Bangladesh, mille territoorium on Eestist ligi kolm korda, elanikkond aga ligi sada korda (!) suurem, on maailma üks vaesemaid ja tihedamini asustatud riike. Pealinnas Dhakas asuvat parlamendihoonet hakati kavandama 1962. aastal, kui riik kandis veel Ida-Pakistani nime. Louis Kahn nägi siin erilist võimalust kavandada suursugune arhitektuuriansambel, mis täidaks nii esindusfunktsioone kui ka riigijuhtimise praktilisi vajadusi. Ligi 80 hektari suurusel alal paiknev kompleks koosneb rahvusassamblee hoonest, kus on suur istungite saal, mitu administratiivplokki, mošee, söögisaal ja juhtkonna esindusruumid. Peahoone naabruses paiknevad saadikute residentsid ja abifunktsioone täitvad hooned.<br />
<br />
Dhaka ansambel, kus delikaatset rolli mängib ka maastikuarhitektuur, on küpsele Kahnile omaselt monumentaalne ning sünteesib muinaskultuuride ehituspärandit keskaegse kindlusarhitektuuri ja 20. sajandi modernismiga. Tähtsaimaks ehituskiviks, mida kasutada, pidas Kahn siin valgust, sest sel on nii poeetiline kui ka praktiline toime. Materjalidest domineerivad Kahni lemmikmaterjalid savitellis ja valubetoon, vormidest geomeetrilised põhielemendid ring, ruut, silinder, kuup jt. Erinevatel põhjustel venis Dhaka kompleksi kavandamine ja ehitus pikale (1962-1983); arhitekt seda valmiskujul ise näinudki. Peamiselt bengalitest koosneva elanikkonna jaoks on parlamendihoonest kujunenud rahvuslik sümbol ja riigi üks peamiseid visiitkaarte.<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiSvuygpzrmX1SCqvOPE-HG6BR1bCjTczBrYTgMHulacGTF8biWDUUUh7_WMxcQ8gbL6aE0Hys__4b7W-6ptE-5pRisube98323934F4OUvgl-j5ZfvTWmI8xu5z9S-xYXCArTPtKjurNs/s1600/2.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="803" data-original-width="1200" height="361" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiSvuygpzrmX1SCqvOPE-HG6BR1bCjTczBrYTgMHulacGTF8biWDUUUh7_WMxcQ8gbL6aE0Hys__4b7W-6ptE-5pRisube98323934F4OUvgl-j5ZfvTWmI8xu5z9S-xYXCArTPtKjurNs/s640/2.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;"><span style="font-size: 12.8px;">Bangladeshi parlamendihoone Dhakas. Foto © Arne Maasik 2017</span></td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
Louis Kahniga 1950.-70. aastatel koostööd teinud eesti päritolu insener August Komendant oli Kahnile abiks ka Dhaka kompleksi kavandamisel. Oma mälestusteraamatus kirjeldab ta üsna sapiselt seda, kuidas Kahniga tolle käitumise pärast tülli pööras ning projekti juurest juba algfaasis lahkus. Komendant, kes hindas arhitektuuri esteetilise poole kõrval ka konstruktsiooni ratsionaalsust ja materjalide ökonoomset kasutust, ei pidanud Bangladeshi kompleksi Kahni parimaks tööks. Peale konstruktsioonilahenduste näis talle parlamendikompleksi arhitektuuri puhul vastu käivat ka Kahni soositud jõuline, abstraktne kujundikeel, mis eriti eksterjööris mängib ideega monumentaalsetest varemetest.<br />
<br />
Indias Ahmedabadi linnas paiknevat ärijuhtimisinstituudi kompleksi hakati samuti kavandama 1962. aastal, kuid see valmis Dhaka ansamblist veidi varem (1974). Uuendusmeelse kõrgkooli rajamise peamine tõuge oli vajadus koolitada kohalikke juhtimisspetsialiste – hiljuti iseseisvunud Indias oli käivitunud ulatuslik moderniseerumisprotsess. Kuigi naaberriigi parlamendikompleksiga võrreldes on Ahmedabadi kõrgkool oluliselt väiksem, on selle arhitektuur orgaaniline osa Louis Kahni küpse perioodi loomingust: ka siin kohtuvad omavahel arhailine ja modernne, lokaalne ja globaalne, mateeria ja metafüüsika.<br />
<br />
<b>Kahni arhitektuur ja Kuressaare loss</b><br />
Kümmekond aastat on näituse kuraator, kunstiteadlane Heie Treier teinud süstemaatilist uurimistööd, mille fookuses on Louis Kahni loomingu ja tema (tõenäolises) sünnilinnas Kuressaares asuva keskaegse piiskopilinnuse vahelised seosed. Oma spetsiifilise meetodiga, mis tugineb eelkõige võrdlevale visuaal-kriitilisele analüüsile, püüab Treier tuvastada neid jälgi, mille võis noorele Louisele jätta monumentaalse arhitektuuriga Kuressaare loss ja selle ümberehitus 20. sajandi algaastatel. Arhitekti isa töötas nimelt ametnikuna lossi naabruses ning on võimalik, et vahel võttis ta poja tööle kaasa. Kahn on ka ise hiljem väitnud, et temast sai arhitekt juba kolmeaastaselt, see tähendab ajal, mil elas vanematega veel Kuressaares, toonases Arensburgis…<br />
<br />
Eitamata seda, et Kuressaare loss võis noorele Kahnile tugeva mulje jätta, on siiski küsitav, kas kogu arhitekti hilisemat loomingut on mõtet „lossikogemusele“ taandada. Arhitektuur on suuresti järjepidevusele, edasiantud kogemusele, st erialasele ekspertiisile tuginev eriala. Samuti on arhitektid läbi aegade saanud inspiratsiooni ja mõjutusi ajaloolisest, erinevate kultuuride ehituspärandist ning seda siis oma loomingus tõlgendanud, sünteesinud. Le Corbusier sai näiteks tugevalt inspiratsiooni Ateena Akropolist, eriti sealsest Parthenoni templist. Üksi Parthenonist jääks aga tema loomingu analüüsimisel ilmselgelt väheks. Üks kindel ajalooline hoone vaevalt suudab seletada kogu arhitekti loomingut.<br />
<br />
Ka Kahni puhul tundub mõistlik vaadata tema huvi monumentaalsuse, geomeetria, ajaloo, varemete ja kadunud tsivilisatsioonide vastu laiemas, sünteesivas raamistuses. Palju reisinud mehena oli tal vaevalt ühte kindlat hoonet, mis oleks tema töös mänginud domineerivat rolli. Arhitektuuriajaloolane William J. Curtis, kes on põhjalikult uurinud just Kahni Aasiasse kavandatud hooneid, on nii Dhaka kui ka Ahmedabadi puhul inspiratsiooniallikatena näinud ajaloolisi templeid ja linnu erinevates Aasia paikades, kus arhitekt reisis, samuti keskaegset kindlusarhitektuuri (nimetamata küll Kuressaaret), aga ka modernistlikku, Kahni kaasaegset arhitektuuri (Le Corbusier’, Alvar Aalto jt looming).<br />
<br />
Siiani pole enamik välismaiseid Kahni-spetsialiste Eesti-seoseid ega ka Kuressaare lossi mõju kuigi oluliseks pidanud. Märgid siiski näitavad, et Heie Treieri, Arne Maasiku ja nende kaaslaste tegevuse tulemusel (publikatsioonid, näitused) on olukord muutmas. Võib arvata, et Kahni seosed Eestiga kirjutatakse lähitulevikus detailsemalt lahti ka rahvusvahelistes arhitektuuriajalugudes.<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgLWRZGJfGqrYz8R_7e10bIrq9_-MMa0n1WqmwYYejZRw68ADokQoB4bpa5HE8qEg5WOEtBht98OZoei5ZukuPmHKPKmokcOiFiIVb8x80j5bcS04wFpLjA_HHfguSBEUOYnp-DMI3sBtc/s1600/1.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="800" data-original-width="1200" height="359" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgLWRZGJfGqrYz8R_7e10bIrq9_-MMa0n1WqmwYYejZRw68ADokQoB4bpa5HE8qEg5WOEtBht98OZoei5ZukuPmHKPKmokcOiFiIVb8x80j5bcS04wFpLjA_HHfguSBEUOYnp-DMI3sBtc/s640/1.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Bangladeshi parlamendihoone Dhakas. Foto © Arne Maasik 2017</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<b>Näitus Rotermanni soolalao võlvkeldris</b><br />
Soolalao näitusel Kuressaare seoste temaatika siiski ei domineeri ning külastaja võib keskenduda ka pelgalt fotodele. Sügavalt läbi tunnetatud ja hoolikalt kadreeritud Arne Maasiku fotodel kujutatud Kahni arhitektuur haakub soolalao keldri kaarjate vormidega tellisvõlvidega hästi. Nii fotod Bangladeshi parlamendihoonest kui ka Ahmedabadi juhtimiskoolist mängivad keldrisaali karakteriga kaasa. Kangale trükituna on fotod küll mõnevõrra kaotanud oma teravust, kuid tekstiili faktuur muudab pildid seda enam ruumiliseks. Justkui altarimaaliks on näitusele riputatud Louis Kahni tütre Alexandra Tyngi portreemaal oma isast, mis siiski maalitud tagantjärele (2006). Tavaliselt ripub see südamlik portree, mille taustal just Bangladeshi parlamendihoone, väärikalt Kuressaare barokse raekoja seinal.<br />
<br />
Kuigi tegemist on eelkõige fotonäitusega, oleks ehk võinud nii Dhaka kui ka Ahmedabadi hoonete arhitektuuri tutvustada ülevaatlikult ka jooniste ja lühiselgitustega. Dhaka hoonestusest on küll mõned aerofotod ja paar joonist, kuid Ahmedabadi puhul ei ole isegi ülevaatlikku fotot. Seepärast jääb ansamblite arhitektuuri terviklahendus raskesti hoomatavaks. Kuivõrd Louis Kahni käekiri on nende kahe kompleksi puhul üsna sarnane, siis on fotodelt kohati raske aru saada, kumma hoonega tegu. Enamik fotosid näitusel on igatahes Bangladeshi parlamendihoonest Dhakas. Neist silmapaistvaim on keldrisaali lõpus paiknev horisontaalformaadis kaader, kus Kahni monumentaalne arhitektuur astub dialoogi ümbritseva maastikuga.<br />
<br />
<i>Artikkel ilmus algsel kujul ajalehes <a href="http://kultuur.postimees.ee/4149233/louis-kahn-ja-arne-maasik-soolalao-keldris" target="_blank">Postimees</a> 19.06.2017</i></div>
Carl-Dag Ligehttp://www.blogger.com/profile/02562173581612517845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3107223808715713132.post-70082384177271000292017-05-07T17:35:00.003+03:002017-06-28T14:09:21.131+03:00ERM-i arhitektuuri modernsus<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg4VK9GW2A8wDLtmYRMJUTf9m9XJBLdJkkIoDawz_xSz1qtjVwycahglb4Sso9MRWYqm3T5dy5DGwi_GL44vqmYEwbv4CTFI0VuzQGpN6sBslqcE_eAQrBcy0siaABOMNNjPhZ7e1kKhLo/s1600/ERM-i+peahoone+Raadil.+%25C2%25A9+Dan+Dorell%252C+Lina+Ghotmeh%252C+Tsuyoshi+Tane.+Foto+Takuji+Shimmura+2016.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="360" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg4VK9GW2A8wDLtmYRMJUTf9m9XJBLdJkkIoDawz_xSz1qtjVwycahglb4Sso9MRWYqm3T5dy5DGwi_GL44vqmYEwbv4CTFI0VuzQGpN6sBslqcE_eAQrBcy0siaABOMNNjPhZ7e1kKhLo/s1600/ERM-i+peahoone+Raadil.+%25C2%25A9+Dan+Dorell%252C+Lina+Ghotmeh%252C+Tsuyoshi+Tane.+Foto+Takuji+Shimmura+2016.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">ERM-i peahoone Raadil. © Dan Dorell, Lina Ghotmeh, Tsuyoshi Tane. Foto Takuji Shimmura 2016</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
Järgnev tekst on katse mõelda Eesti Rahva Muuseumi (ERM) uue hoone arhitektuurist kui protsessist. Artikli tähelepanu koondub mitte niivõrd sellele, mis ERM-i arhitektuur on, kuivõrd sellele, mida see teeb. Seejuures pole fookuses mitte üksikkasutaja kogemus, vaid Eesti ajalugu. Tekst küsib selle järele, mida teeb ERM-i arhitektuur Eesti ajalooga.<br />
<br />
Jorge Otero-Pailos, arhitekt ja pärandiuuringute kriitilise koolkonna rajajaid, on hiljuti kirjutanud eksperimentaalsest pärandikaitsest (ing. k. „experimental preservation“). Sellest, kuidas kunstnikud, arhitektid ja teised aktivistid oma erinevate loovinitsiatiividega seavad ühiskonna ette esemeid ja nähtusi, mis jäävad institutsionaalse muinsuskaitse pilgu alt tavaliselt välja. Eksperimentaalpärandi rolli seatud objekti puhul pole tingimata oluline tema materiaalsus ja kestvus, pigem on tähtis kontseptuaalne ja poleemiline probleemiasetus, mis ärgitab sootsiumis arutelu selle üle, kas konkreetne nähtus on väärtuslik või mitte. Samuti võib eksperimentaalse pärandi rolli asetatud objekt olla loomult efemeerne, ajas ja ruumis kaduv.(1) UNESCO maailmapärandi nimekirja kategooriaid kasutades võib seega olla tegemist vaimse pärandiga, ent mitte alati.<br />
<br />
Otero-Pailose üks intrigeerivamaid näiteid eksperimentaalsest pärandikaitsest on kunstnik Lars Rambergi teos „Zweifel“ („Kahtlus“, 2005), mis kujutas endast ajutist valguskirja Berliinis asunud, praeguseks lammutatud endise Saksa Demokraatliku Vabariigi parlamendihoone Palast Der Republik (valmis 1976) katusel. Hoone, mis 21. sajandi sakslastele sümboliseeris Berliini müüri langemise eelset perioodi, kandis mitte ainult autoritaarse idabloki halba varju, vaid oli paljude jaoks häbimärgistatud ka materiaalses mõttes. Ometi sai tühjalt seisvast majast populaarne linnakultuurikants, kus toimusid kontserdid, peod, näitused. Rambergi teos tõi endise parlamendihoone Saksa avalikkuse teadvusesse nihestatud kujul ning ajal, mil vaieldi aktiivselt selle üle, kas kompleks tuleks lammutada või rekonstrueerida. Kunstniku žest ei andnud ühest hinnangut hoone väärtusele, vaid ärgitas avalikkust mõtlema ja sundis sakslasi teadvustama seda, mida nad oma lähiajaloost väärtustavad ja mida häbenevad.<br />
<br />
Lina Ghotmeh, Tsuyoshi Tane ja Dan Dorrell (DGT Architects) seadsid arhitektuurikonkursi võidutöös Eesti Rahva Muuseumi uue hoone kontseptuaalseks keskmeks endise sõjalennuvälja. Too otsus tekitas mitmes eestlases vastuolulisi, isegi raevukalt vastalisi tundeid.(2) Jah, tõepoolest, nõukogude perioodil oli tegemist nii tähtsa sõjabaasiga, et Tartu kuulus lausa USA tuumasihtmärkide hulka. Raadi lennukompleksi ajalugu on siiski oluliselt pikem, ulatudes kaugemas otsas tsaari-Vene, teises aga Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järgsesse perioodi. Samuti oli seal piirkonnas sõjalennuväli esimesel Eesti iseseisvusperioodil. Raadi lennukompleksi ajalugu peegeldab seega terve Eesti omariikluse ja sellega vaheldunud okupatsiooniperioodide ajalugu. Seepärast võib DGT otsust valida asukohaks sõjalennuväli tõlgendada kui peegli seadmist Eesti rahvuse ja riigi palge ette. Kas ollakse valmis seisma silmitsi kõigega, mis minevikus juhtunud on?<br />
<br />
Säärane probleemiseade teeb DGT muuseumiideest Otero-Pailose poolt kirjeldatud eksperimentaalse pärandikaitse akti. Sõjalennuväli oma mitmekihilise ja vastuolulise ajalooga paisati arhitektide poolt siinse avalikkuse ette – kas lennuväli ikka väärib muuseumi asukohaks olemist, kas suudame rääkida kõigest oma ajaloos juhtunust? Teisipidi võib Raadi lennuväljale kolimise otsust tõlgendada ka kui soovi võita ajalugu tagasi, kirjutada see enda jaoks sobivalt ümber, luua kohale uus tähendus, hakata ise uuesti peremeheks. Säärase teadliku ajaloolise mälu ja tähenduse nihestamisega on Eestis tegeletud varemgi.<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj0usrAdQe1C8SyGwlVW6z0a6EezSaVZmujSFs2X7MCDzKkGIKlY4gfbGltqs3_ke8rsWynJepwVR10qkjzidJaGTSgRgOHYCUZGYhPYLZxWoQ0WCNaVAFRFSVDePBrh5Daj_3DbTfRtMA/s1600/Raadi+lennuv%25C3%25A4li+ja+ERM-i+peahoone.+%25C2%25A9+Dan+Dorell%252C+Lina+Ghotmeh%252C+Tsuyoshi+Tane.+Visualiseering.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="345" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj0usrAdQe1C8SyGwlVW6z0a6EezSaVZmujSFs2X7MCDzKkGIKlY4gfbGltqs3_ke8rsWynJepwVR10qkjzidJaGTSgRgOHYCUZGYhPYLZxWoQ0WCNaVAFRFSVDePBrh5Daj_3DbTfRtMA/s1600/Raadi+lennuv%25C3%25A4li+ja+ERM-i+peahoone.+%25C2%25A9+Dan+Dorell%252C+Lina+Ghotmeh%252C+Tsuyoshi+Tane.+Visualiseering.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Raadi lennuväli ja ERM-i peahoone. © Dan Dorell, Lina Ghotmeh, Tsuyoshi Tane. Visualiseering</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjzjQSdZpP-cmf75WF5aat0ELMh77I6DnndBAPHMeXMKCwmKtYl5LcDWiBHsLjyi45_gYhq8_gHw0SUWy66-XAYXV7SgOhlZ4vvFUsrbi2yVDotNlc2JhrhXkeZG_ewZpK14l-_T7Y-d-U/s1600/I+korruse+p%25C3%25B5hiplaan.+%25C2%25A9+Dan+Dorell%252C+Lina+Ghotmeh%252C+Tsuyoshi+Tane.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="229" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjzjQSdZpP-cmf75WF5aat0ELMh77I6DnndBAPHMeXMKCwmKtYl5LcDWiBHsLjyi45_gYhq8_gHw0SUWy66-XAYXV7SgOhlZ4vvFUsrbi2yVDotNlc2JhrhXkeZG_ewZpK14l-_T7Y-d-U/s1600/I+korruse+p%25C3%25B5hiplaan.+%25C2%25A9+Dan+Dorell%252C+Lina+Ghotmeh%252C+Tsuyoshi+Tane.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">I korruse põhiplaan. © Dan Dorell, Lina Ghotmeh, Tsuyoshi Tane</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div style="text-align: left;">
</div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEinoDyq8kr8NLwaEF-gKBI8I7e44wt7WEXc3jHVxtHeRcY3eQDhZ1agp1uKDQQRNOc2MTF0mR_hdfDlOVaz5dESRM5FLsQfNhd3d2ss22dg6vdnRySMAhAjHqR95h-IEREgY-wBeVAmaBA/s1600/Pikil%25C3%25B5ige.+%25C2%25A9+Dan+Dorell%252C+Lina+Ghotmeh%252C+Tsuyoshi+Tane.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="165" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEinoDyq8kr8NLwaEF-gKBI8I7e44wt7WEXc3jHVxtHeRcY3eQDhZ1agp1uKDQQRNOc2MTF0mR_hdfDlOVaz5dESRM5FLsQfNhd3d2ss22dg6vdnRySMAhAjHqR95h-IEREgY-wBeVAmaBA/s1600/Pikil%25C3%25B5ige.+%25C2%25A9+Dan+Dorell%252C+Lina+Ghotmeh%252C+Tsuyoshi+Tane.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Pikilõige. © Dan Dorell, Lina Ghotmeh, Tsuyoshi Tane</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
ERMi arhitektuur seab endise sõjalennuvälja avalikkuse ette kui ajaloolise, mitmekihilise tähendusega objekti, andmata sellele ise lõplikku hinnangut või väärtust. Võib-olla on isegi nii, et ERM-i arhitektuur seab vaadeldavaks, debateeritavaks Eesti ajaloo tervikuna, söödab siinse avalikkuse ja muuseumikülastajate ette olukordi ja ajaloolisi artefakte nagu moderaator, kellel puudub isiklik huvi ja kes on pigem neutraalses positsioonis? Kui nii on, siis säärase poleemikatekitajana tuletab ERM-i arhitektuur meelde Anthony Vidleri poolt kirjeldatud modernsuse problemaatika. Vidleri sõnul tuleks nii modernistliku arhitektuuri ajalugusid (historiograafia tähenduses) kui ka üksikobjekte käsitleda nähtustena, mis kujundavad ja aitavad mõtesta meie endi modernsust ja ajalooteadvust, paljastada eelarvamusi ja stampideks kulunud mõttemustreid.(3)<br />
<br />
Vidler vastandab modernistliku ja postmodernistliku (arhitektuurist) mõtlemise viisi. Kui modernistlik mõtteviis on ülimalt teadlik enda ajaloost ja ajaloolisusest (ajaloolisest tingitusest), püüdes olnule aktiivselt, enamasti vastandumise kaudu reageerida, siis postmodernistlik mõtteviis kasutab ajalugu otseselt ära, valides sealt välja vaid endale sobivad lõigud.(4) Postmodernistlik mõtteviis justkui eitab enda vahetut ajaloolisust ning püüab valitud ajalookildude abil konstrueerida endale sobiva tegelikkuse, illusiooni. Modernistlik mõtteviis seevastu aktsepteerib kõik, mis on olnud, ka negatiivse, ning püüab praeguses hetkes sellele vastata läbi iseenda, tuginedes nüüdisaegsele elutunnetusele ja püüdes jääda võimalikult ausaks, sõnaga, olla modernne.<br />
<br />
Kandes Vidleri mõttekäigu analoogiana ERM-i arhitektuurile, ei tohiks tekkida kahtlust, et DGT looming, mis Raadil enam kui 350 meetri pikkuselt betoonist lennurajale laotub, on oma meelestuselt modernne. ERM-i uue hoone arhitektuur käsitleb konteksti kui väljakutset ja püüab aktiivselt suhestuda kõige sellega, mis on seal kohal olnud tsaari-Venest vaba Eestini. Nii pole hoone arhitektuuri näol tegu kitsalt rahvuslikku ambitsiooni omava arhitektuuriga; pigem iseloomustab hoone kontseptsiooni arhitektide soov mõista ajaloolist konteksti ning sellele reageerides luua uus kiht, tegevusruum ja võimalused praeguse hetke ja inimeste jaoks. Nii sisaldab ERM-i arhitektuur ka teatud psühhoanalüütilist või teraapilist komponenti, andes justkui mõista, et ajalooga tuleks leppida, kui tahes jõle ja hirmutav seal sisalduv ka poleks, ning minna edasi. Uues muuseumihoones jalutades ei tundu taoline teraapiline lepitusfunktsioon siiski lõpuni toimivat.<br />
<div>
<div>
<br /></div>
<div>
Eesti Rahva Muuseumi näol on tegu institutsiooniga, mille implitsiitne tung on suhestuda rahvusliku ajalooga, anda sellele tähendusi, mis eeldavad selgeid (rahvus)ideoloogilisi valikuid. Siit joonistub välja erisus ERM-i (Vidleri mõttes) modernse arhitektuuri ja institutsiooni enda alushoiakute vahel. ERM-i uus hoone on sundinud nii ERM-i töötajaid kui ka siinset avalikkust ümber hindama ja mõtestama Eesti ajalugu, laiali pillutanud, osaliselt kummutanud senised narratiivid, hierarhiad ja tähendused ning andnud võimaluse uute formatsioonide tekkeks, nende sõna otseses mõttes majutamiseks. Millisel kujul need muutused tegelikuks on saanud, ilmneb vahetuimal kujul Eesti kultuurilugu tutvustavas püsiekspositsioonis „Kohtumised“ (peakuraator Kristel Rattus). Selles põimuvad nii lineaarne ja heroiline kujutlus Eesti rahvuslikust ajaloost, näiteks ajajoone idee, mis loob illusiooni Eesti ajaloo sirgjoonelisusest, samuti „rahvuslike aarete“ nagu Eesti esimene trikoloor, eksponeerimine, kui ka fragmenteeritum, moodsama ajalookirjutusega haakuv mikroajaloo ja väikeste narratiivide tasand, keskendumine lihtinimeste lugudele ning argiesemete, „ mitte-aarete“ esitlemisele.</div>
<div>
<br /></div>
<div>
Kas rahvuslik mõtteviis, mis sisaldab mõnetist isolatsionistlikku ja alalhoidlikku mõõdet, saab üleüldse olla modernne (Vidleri mõttes)? Raske öelda. Teatavat meelestustasandite erisust on igatahes tajuda just ERM-i uue peahoone arhitektuuri ja eksponeeritavate näituste vahel, mille kujundused on küll moodsad, ent mis ikkagi konstrueerivad ja taastoodavad Eesti rahvuslikku ajalugu. Samas on ilmne, et ERM-i modernne arhitektuur ei alistu Eesti ajaloo ees ega ole pelk konteiner selle eksponeerimiseks, ajaloolise tõe etendamiseks.</div>
<div>
<br /></div>
<div>
ERM-i uues peahoones on Eesti rahvuslik ajalugu ja hoone arhitektuur loovas, ent pingestatud suhtes. Erinevalt ritualiseeritud, esteetilistest näituseruumidest, võimaldab krobeline betoonist lennurada peegeldada Eesti ajalugu tooremal, vahetumal kujul, tuues ilmsiks kollektiivsed traumad ja sisevastuolud. Kui ekspositsioone ja muuseumi sisu võib käsitleda teadlikult koostatud etenduse, esinduspildi või isegi maskina Eesti ajaloost, siis hoone modernne arhitektuur, mis lähtub endisest sõjalennuväljast, paljastab Eesti ajaloo alateadvuse, sinna tõrjutud heterogeensuse.</div>
<div>
<br /></div>
<div>
<b>Viited</b><br />
(1) Jorge Otero-Pailos, „Experimental Preservation“, <a href="https://placesjournal.org/article/experimental-preservation/" target="_blank">Places Journal</a>, september 2016.</div>
</div>
<div>
<div>
(2) Karin Hallas-Murula, „Abielluda vägistajaga?“, <a href="http://epl.delfi.ee/news/arvamus/karin-hallas-murula-abielluda-vagistajaga?id=51028286" target="_blank">Eesti Päevaleht</a>, 17.01.2006.</div>
<div>
(3) Anthony Vidler, Histories of the Immediate Present. Inventing Architectural Modernism. <a href="https://mitpress.mit.edu/books/histories-immediate-present" target="_blank">MIT Press</a>, 2008, lk 200.</div>
<div>
(4) Sealsamas, lk 193.</div>
<div>
<br /></div>
<div>
<i>Artikkel ilmus algsel kujul arhitektuuriajakirjas MAJA nr. 1-2/2017. Kirja pandud Tallinnas 23.11.-02.12.2016. Teksti aitas toimetada Katrin Koov</i><br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhjo4bgCuxwoBzrXuM-xVH4DXLc30dD9o8t1o8QHTMY1QiznW-48Qb_4g243yYyhgXwwMAGbH5dl8Xmpv6U2cj4XFxBDlyYihjoij1mzbdNg-B_EHedlVkis4xFRrhIBNkyT8iLBzrIC2o/s1600/ERM-i+peahoone+lennuv%25C3%25A4ljalt+vaadatuna.+%25C2%25A9+Dan+Dorell%252C+Lina+Ghotmeh%252C+Tsuyoshi+Tane.+Foto+Takuji+Shimmura+2016.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="330" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhjo4bgCuxwoBzrXuM-xVH4DXLc30dD9o8t1o8QHTMY1QiznW-48Qb_4g243yYyhgXwwMAGbH5dl8Xmpv6U2cj4XFxBDlyYihjoij1mzbdNg-B_EHedlVkis4xFRrhIBNkyT8iLBzrIC2o/s1600/ERM-i+peahoone+lennuv%25C3%25A4ljalt+vaadatuna.+%25C2%25A9+Dan+Dorell%252C+Lina+Ghotmeh%252C+Tsuyoshi+Tane.+Foto+Takuji+Shimmura+2016.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">ERM-i hoone lennuväljalt vaadatuna. © Dan Dorell, Lina Ghotmeh, Tsuyoshi Tane. Foto Takuji Shimmura 2016</td></tr>
</tbody></table>
<br /></div>
</div>
</div>
Carl-Dag Ligehttp://www.blogger.com/profile/02562173581612517845noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-3107223808715713132.post-63202421425838100382017-04-14T18:13:00.000+03:002017-04-14T18:13:25.298+03:00Läbimurde ootuses. Eesti arhitektuur rahvusvahelisel areenil<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhckv15tl7lpS9ABj92-KHyTC0ZEYIoCrjdUo3rz6guW98x30XlGzFeuer9c25eZH04hNwOjd_5UTKRNYtW8eBjGUvDHLtuSMTlV8nSn1eqxmlCSqIy9wJKSbG07M4O1v3ZlOsM8B_Tbdk/s1600/gaasitoru.+salto+arhitektid.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="455" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhckv15tl7lpS9ABj92-KHyTC0ZEYIoCrjdUo3rz6guW98x30XlGzFeuer9c25eZH04hNwOjd_5UTKRNYtW8eBjGUvDHLtuSMTlV8nSn1eqxmlCSqIy9wJKSbG07M4O1v3ZlOsM8B_Tbdk/s1600/gaasitoru.+salto+arhitektid.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Gaasitoru, Eesti ekspositsioon 11. Veneetsia arhitektuuribiennaalil. Arhitektuuribüroo Salto koostöös Ingrid Ruudi ja Neeme Külmaga, 2008. Foto Salto</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
Eesti arhitektuuri läbimurret rahvusvahelisele areenile on oodatud aastaid, kui mitte aastakümneid. Pärast 2000. aastate ehitusbuumi on korduvalt kõneldud, et siinsetel arhitektidel on värskust, julgust ja nüüdseks ka piisavalt kogemusi, mis võiks neid rahvusvahelisele edule aidata. Ometi on suurem läbilöök välismaal Eesti arhitektuuril seni tegemata. Alljärgnev arutlus käsitleb Eesti arhitektuurivaldkonna rahvusvahelist tegevust, kirjeldab lühidalt seni saavutatut ning püüab mõtestada siinse ruumikompetentsi eksportimise võimalusi. Eksporti tuleks mõista laiemas tähenduses: vaatame Eesti arhitektuurile rahvusvahelisel areenil nii kultuurilisest kui ka majanduslikust perspektiivist.<br />
<br />
<b>Tallinna kool kui teerajaja</b><br />
Järgneva hinnangu üle võib küll vaielda, ent võib väita, et esimest korda jõudis Eesti arhitektide looming laiemalt rahvusvahelise arhitektuuriavalikkuse teadvusesse 1980. aastatel. 1970. aastatel oli esile kerkinud noor, kriitiliselt meelestatud arhitektide põlvkond, keda on tagantjärele hakatud kutsuma Tallinna kooli arhitektideks. Nende hulka kuulusid teiste seas Leonhard Lapin, Vilen Künnapu, Jüri Okas, Tiit Kaljundi jt.(i) Üsna tihe läbikäimine Soome kolleegidega võimaldas neil tutvuda ka lääneriikide arhitektuuris toimuvaga (eelkõige erialase kirjanduse ja ajakirjade vahendusel), samuti jõuda oma loominguga Soome arhitektuurimeediasse (nt ajakiri Arkkitehti); veidi hiljem hakati osalema ka välismaistel arhitektuurivõistlustel. 1983. aastal said Vilen Künnapu ja Ain Padrik koos kirjanik Lennart Meriga eriauhinna Rovaniemisse kavandatud Arktikumi keskuse (Lapimaa provintsiaalmuuseumi) konkursil. Viis aastat hiljem (1988) saavutasid Künnapu ja Padrik koos arhitekt Andres Siimuga teise koha Ameerika Ühendriikides Los Angelese West Coast Gateway linnasõlme kavandamise võistlusel. Seda viimast võib tiheda konkurentsi ja kõrge rahvusvahelise taseme tõttu pidada seni üheks edukamaks Eesti arhitektide ülesastumiseks välismaistel arhitektuurivõistlustel.<br />
<br />
Tänu Soome kontaktidele said Tallinna kooli arhitektid hakata esinema ka välisnäitustel. 1984. aastal toimus Tallinna kooli arhitektide näitus Soomes, aasta hiljem Rootsis. 1986. aastal ilmus toona väga hinnatud Itaalia arhitektuuriajakirja Casabella Eesti arhitektuuri erinumber, mille <a href="http://media.gettyimages.com/photos/cover-of-casabella-n-529-november-1986-20th-century-graphic-31-x-28-picture-id470418848" target="_blank">kaanel</a> ilutses Leonhard Lapini graafiline töö "Eesti arhitektuurisajandi male", mis kujutas siinseid märgilisi hooneid riigikogust Tallinna laululavani. Eeldused Eesti arhitektuuri laiemaks läbilöögiks olid justkui loodud. Nõukogude Liidu kokkuvarisemine ja muutused Eesti kohalikus arhitektuurielus panid aga siinsed arhitektid uude olukorda ning oodatud maailmavallutamine jäi pooleli. 1990. aastad kulusid peamiselt kohanemisele turumajandusega: arhitektidest said ettevõtjad, kelle loominguline tegevus hakkas tugevalt sõltuma ehitusturust, suuremat vabadust said endale lubada vaid need, kel mõni jõukas eratellija. Arhitektuuri loominguline pool oli sunnitud ärilise ees taanduma.<br />
<br />
Tallinna kooli esialgsest rahvusvahelisest edust on praeguseks möödunud ligi 30 aastat. Vaadates pelgalt arhitektuurivõistluste valdkonda, mis peegeldab üsna hästi rahvusvahelises arhitektuurielus toimuvat, saab Künnapu ja Padriku omaaegsetele saavutusele kõrvale seada ehk vaid Salto Arhitektide II koha Riias Läti Kunstimuuseumi juurdeehituse võistlusel (2010) ning Arhitektuuribüroo PLUSS esikoha samuti Riias Marriotti hotelli konkursil (2010, seni ehitamata). Oodatud suur võit mõnel suurema tähtsusega rahvusvahelisel võistlusel on seni saamata. Sellest hoolimata peavad paljud siinsed arhitektid just suurt konkursivõitu (mõni kunstimuuseum, ooperimaja vmt) võluvitsaks, mis võiks viia ka Eesti arhitektuuri laiema eduni välisriikides.<br />
<br />
<b>Arhitektuur muutuvas maailmas</b><br />
Siinkohal tuleks ehk selgitada "arhitektuuri" mõiste kahte aspekti. Esiteks viitab sõna "arhitektuur" erialale, st distsipliinile, mille põhiülesanne on elukeskkonna (täpsemalt ehitatava keskkonna) kavandamine. Arhitekt kavandab ruumi. Selle tegevuse tulemuseks on hooned ja keskkonnad. Toda tulemust omakorda võibki pidada "arhitektuuri" teiseks tähenduskihiks – arhitektuur kui ehitatud keskkond. Mõiste "arhitektuur" viitab niisiis ühtaegu nii erialale kui ka ruumilisele keskkonnale. Arhitektuur on nii erialases (st arhitektiameti) kui ka ehitatud keskkonna (st majade) tähenduses viimase sajandi jooksul palju muutunud. Tehnoloogia areng, ühiskondlik-poliitilised muutused ja globaliseerumine on tugeva jälje jätnud arhitektuuri loomise viisidele nii ideelises kui ka reaalruumilises mõttes.<br />
<br />
Ühelt poolt on maailma arhitektuur moderniseerumise käigus tugevalt ühtlustunud: rahvuslikud eripärad on üha enam taandunud ning hooned näevad eri maailma paigus välja üha sarnasemad. Kommunikatsioonivahendite areng on muutnud rahvusvaheliseks ka arhitektide erialase töö, enam pole justkui vahet, millisesse maailma nurka maja kavandada, sest tööriistad, olgu arvuti või varasematel aegadel sirklid ja mallid, on igal pool ühesugused. Teiselt poolt öeldakse tihti, et arhitektuur on väga lokaalne eriala ja seda on keeruline eksportida. Neil puhkudel peetakse enamasti silmas tõika, et hoone kavandamine eeldab kohapealsete olude head tundmist ühiskondlikest ja kultuurilistest eripäradest seadusruumini.<br />
<br />
Tehnoloogia areng ja maailma avardumine on seega aidanud kaasa arhitektuuri rahvusvahelistumisele, samas pole kuhugi kadunud kohaliku konteksti tundmise vajadus. Nende muutuste valguses tuleks küsida, mis see siis on, mida Eesti arhitektuurina rahvusvahelises kontekstis välja pakkuda. Ja kas see välja pakutav on pigem teenus (äri valdkonda liigituv) või kunstilooming (kultuuri valdkonda liigituv) või hoopis midagi kolmandat?<br />
<br />
<b>Arhitektuur ja loomemajandus</b><br />
Arhitektuuri saab käsitleda nii kultuuri- kui ka majandusvaldkonna väärtusmudelite alusel ja vastavat keelepruuki, terminoloogiat kasutades. Sellest tulenevalt võivad olla ka vastused küsimusele, mida Eesti arhitektuurina eksportida, diametraalselt erinevad. Eelpool kirjeldatud Tallinna kooli tegevus 1970.–1980. aastatel oli ennekõike loominguline, kultuurivaldkonda paigutuv tegevus. Samas pole kahtlust, et kui keegi neist arhitektidest oleks juba toona mõne välismaise võistluse võitnud, oleks ka neist saanud teenusepakkujad. Arhitektuuris puutuvad äri ja kultuur niisiis omavahel tihedalt kokku.<br />
<br />
Eestis on juba kümmekond aastat räägitud loomemajandusest kui valdkonnast, mis peaks aitama senisest enam kaasa riigi konkurentsivõime, maine ja majanduse kasvule. Loomemajanduse üheks haruks peetakse ka arhitektuuri, mis põimib nagu teisedki niinimetatud loovtööstuse valdkonnad omavahel kultuurilise ja ärilise tegevuse. Eesti arhitektuuri läbilööki rahvusvahelisel areenil on oodatud aastaid, kui mitte aastakümneid. Nagu eespool tõdetud, on suurem välismaine edu seni saabumata. Mitmes teises kultuuri- ja loomevaldkonnas – muusika, kirjandus, filmindus, teater, kunst – on siiski suudetud läbi lüüa. Võiks arvata, et seda suudab ka arhitektuur.<br />
<br />
Loomemajanduse kontseptsioon püüab ületada lõhet kultuuriliste ja majanduslike eesmärkide vahel ning toob seepärast loomevaldkondades tihti ette hõõrdumisi. Kuid eks sel loomemajanduse mündil olegi kaks külge. Ühelt poolt on oht, et toimub täielik kultuuri kaubastamine, teiselt poolt võivad majanduslik edu ja laiem rahvusvaheline tuntus tuua kultuuritegijatele uusi loomingu teostamise võimalusi ning laiemalt tuntust ja finantstulu kogu riigile. Sellesse valemisse püüavad sobituda ka arhitektid, kes sõltuvad turumajanduse tingimustes paljuski oma tellijatest.<br />
<br />
Kui vaadata pelgalt majanduslikke põhjusi, miks Eesti uus arhitektuur pole rahvusvaheliselt läbi löönud, siis leiame sellele tuumaka vastuse konjunktuuriinstituudi uuringust (2013), kus tõdetakse muu hulgas: "Eesti arhitektuuri tugevateks külgedeks on arhitektuuri professionaalne tase ja heatasemeline haridus. Kuigi potentsiaal tundub olevat suur, siis selle rakendamist rahvusvahelistel turgudel takistab ettevõtete väiksus ja vähene suutlikkus konkureerida rahvusvahelisel turul."(ii)<br />
<br />
Niisiis, Eesti arhitektuuribürood on väikesed. Seepärast ei suuda nad investeerida abitegevustesse, nagu suhtekorraldus, kommunikatsioon, turundus, valdkondadeülene võrgustumine jmt. Eesti arhitektid on pigem suunatud rahulikule tegutsemisele oma koduturul. Mõni aeg tagasi jäi kõrvu, et osa majanduselu korraldajaid kutsub loomevaldkonna väikeettevõtjaid, keda kasv ei huvita ning kelle puhul domineerib alalhoidlikkus ambitsioonikuse üle, elustiiliettevõtjateks. Niisiis arhitektuur kui elustiil, mitte kasumlikkusele orienteeritud äri. See näitab justkui, et siinsetel arhitektidel – Eestis on nimelt enamik arhitektuuribüroosid vaid ühe-kahe töötajaga – on vaimsed väärtused siiski tähtsamal kohal, kui loomemajanduse ideoloogid loodavad näha. Soov praktiseerida arhitektuuri loominguna on suurem kui teha äri. Ent see ei pruugi siiski kõigi puhul nii olla.<br />
<br />
Eesti ühe edukama arhitektuuribüroo KOKO arhitektid loovjuht Andrus Kõresaar on viimasel ajal korduvalt rõhutanud, et riik võiks senisest palju rohkem panustada Eesti arhitektuuriettevõtete ekspordiplaanidesse, ponnistustesse jõuda välisturule.(iii) Firmadel endal on selleks enamasti ressurssi liiga vähe; näiteks mõne suurema objekti arhitektuurivõistlusel osalemine võib tähendada ühele büroole terve kuu tööd. Seejuures pole mingit garantiid, et konkursil saavutatakse edu. Risk on nii- või naapidi; põhiküsimus on selles, kes peaks riskid maandama.<br />
<br />
Arhitekt Ülar Mark on arvanud, et välismaise edu jaoks peaks Eesti arhitektid suutma sõnastada enda konkurentsieelised ja neid senisest veel paremaks lihvima. Tähendagu see siis loomingulist värskust, keskendumist energiasäästlikule arhitektuurile või spetsialiseerumist mõne kindla hoonetüübi projekteerimisele.(iv) Spetsialiseerumist, mingi kitsama niši valimist, peetakse kohalike arhitektide hulgas senini miskipärast tihti tabuks, justkui arhitekti au riivavaks. Kui see on noorema põlvkonna arhitektide seas ehk hakanud ka muutuma, siis mitu vanemat arhitekti on kaitsnud arhitekti kui universalisti rolli, kõikvõimalikke teadmisi koondava generalisti kuvandit, mis pole kaugel valgustatud monarhist. Olgu arhitektuuri kui ettevõtlusega, nagu on. Kõrvalt kiibitsejale jääb igatahes mulje, et ettevõtluse ja äri asemel on Eesti arhitektuur rahvusvahelisel tasandil seni edukam olnud hoopis kultuurilise ja akadeemilise tegevuse vallas (näitused, loengud, töötoad jm).<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj2j5UD86RClTeuaigSGSrCemqY06nKscf2kL6Jx6pzwv37OtDsaNZ3MBzDkzexhq22k0ltUuIU_wtWMI0yePCeWk6ALTJfyxUV6vYkODk8nbPuH4noskhaO04JZpYDrruzAS_PFprUMFM/s1600/koda.+paul+kuimet.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="360" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj2j5UD86RClTeuaigSGSrCemqY06nKscf2kL6Jx6pzwv37OtDsaNZ3MBzDkzexhq22k0ltUuIU_wtWMI0yePCeWk6ALTJfyxUV6vYkODk8nbPuH4noskhaO04JZpYDrruzAS_PFprUMFM/s1600/koda.+paul+kuimet.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Moodulmaja KODA. Kodasema, arhitekt Ülar Mark, prototüüp valmis 2015. Foto Paul Kuimet</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<b>Senised välismaised saavutused</b><br />
Arhitektuuri kui teenuse, s.o projekteerimise poolelt, mis viib päris majade ehitamiseni, on Eesti arhitektide kavandatute seast esiletoomist väärivaid objekte üsna vähe. Läinud aastal valmis Norra metsikus looduses KOKO arhitektide kavandatud mägimajade ansambel, mis on saanud palju nii kohalikku kui ka rahvusvahelist tähelepanu. Väidetavalt on külastajad matkaonnid kuni 2018. aastani täis broneerinud. Ärilises mõttes võib optimistlikult tulevikku vaadata ka Kodasema moodulmajade firma, kellele arhitekt Ülar Mark kavandas koos abilistega lihtsate vormidega, kuid tipptehnoloogilise kuubikelamu.<br />
<br />
Iselaadse grupi "eksportarhitektuuri" moodustavad ka Eesti riigi esindushooned, olgu need ajutised paviljonid või püsivama moega saatkonnahooned. Taasiseseisvunud Eesti ajal rajatud saatkonnahoonetest on nii Vilniuse (3+1 arhitektid, valmis 1998) kui ka Pekingi (arhitektuuribüroo Stuudio-3, valmis 2015) oma kvaliteetselt teostatud ja ruumiliselt huvitav. Sama saab öelda ajutiste paviljonide kohta. Eelpool mainitud Andrus Kõresaar pani koos arhitekt Raivo Kotoviga KOKO arhitektidele aluse just Hannoveri EXPO 2000 mängulise Eesti paviljoniga. Hilisemast ajast võib esile tõsta näiteks KUU Arhitektide paviljoni Floriade messile Hollandis (2012) ja Andres Sevtšuki ning Raul Kalvo (City Form Lab) moodulpaviljoni Singapuri tehnika- ja disainiülikoolile (2014). Paviljonide iselaadsed sugulased on arhitektuuri- ja kunstinäitustele tehtud installatsioonid. Arhitektuuribüroo Salto kavandas koostöös Ingrid Ruudi ja Neeme Külmaga Veneetsia arhitektuuribiennaalile (2008) senini vast ühe kõige politiseerituma ruumiobjekti, "Gaasitoru". Puude vilus rahvuspaviljonide vahel loogelnud kollane toru oli kriitiline kommentaar toona kavandamisel olnud Vene-Saksa gaasijuhtmele Läänemeres. Ent neid objekte on raske pidada päriselt ekspordiks, sest need on (v.a. Sevtšuki ja Kalvo paviljon) nii tellinud, ehitanud kui ka rahastanud suuresti Eesti riik ja selle institutsioonid.<br />
<br />
Arhitektuuri viljelemine ja esitlemine näitusekontekstis on andnud tööd ja aidanud mõtestada eriala arengut mitmele siinsele arhitektile. Mainitud Veneetsia arhitektuuribiennaal on olnud juba aastaid sedalaadi ettevõtmiste kõige olulisem rahvusvaheline väljund. 2016. aastal esindas Eestit biennaalil arhitekt Johan Tali, kes oli nii Lätit, Leedut kui ka Eestit esindanud näituseprojekti Balti Paviljon kaaskuraator. Säärased projektid põimuvad tihtipeale ka akadeemilise maailma, kõrgkoolidevahelise koostööga. Eesti arhitektidest õppejõududest on seni vast lennukaima karjääri teinud Andres Sevtšuk, kes on praegu Harvardi disainikooli dotsent. Endine Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna dekaan Jüri Soolep töötab aga juba aastaid Rootsis Umeå arhitektuurikooli õppejõuna.<br />
<br />
Eesti arhitektuurielu rahvusvahelistumise üks indikaator on kindlasti ka see, milliseid preemiaid on pälvitud auhinnakonkurssidel. Hoonetest on seni vast suurima arhitektuurivaldkonna tunnustuse saanud KOKO Arhitektide kavandatud laudsepatöökoda Rotermanni kvartalis Tallinnas – hoone valiti Euroopa Liidu Mies van der Rohe nimelise preemia finalistide hulka (2009). 2013. aastal valiti arhitekt Siiri Vallner oma loominguga arcVision Women and Architecture preemia finalistide hulka. Ajaloo vast tähtsaimaks Eesti arhitektidele antud tunnustuseks tuleb siiski pidada Raine Karbile ja Riina Altmäele Tallinna linnahalli kavandamise eest määratud Rahvusvahelise Arhitektide Ühingu (UIA) presidendi kuldmedalit (1983).<br />
<br />
Eelnevat loetelu vaadates tundub, et Eestis on häid arhitekte ja põnevat uut arhitektuuri üsna palju. Seda, kas ja millal sellest ka ülejäänud maailm aru saab, on raske ennustada. Isiklik sisetunne ütleb, et Eesti arhitektid võiksid hoida oma tugevat joont loomingulises osas ning mitte muutuda ainult arhitektuuriteenuse pakkujaks. Arhitektuuri kui loomingu viljelemise traditsioon on olnud Eesti ruumikultuuri tugevus läbi aastakümnete, loodetavasti on see seda ka tulevikus ning senisest rahvusvahelisemas mõõtkavas.<br />
<br />
<b>Viited</b><br />
(i) Tallinna kooli tegevuse kohta vaata nt Kurg, Andres. Modernismi lõppmäng, Tallinn 1978. <span style="font-family: "cambria" , serif; font-size: 12pt; line-height: 115%;">– </span><i>Keskkonnad, projektid, kontseptsioonid. Tallinna kooli arhitektid 1972-1985.</i> Koostajad Andres Kurg, Mari Laanemets. Eesti Arhitektuurimuuseum, Tallinn, 2008, lk 40-56.<br />
<br />
(ii) Eesti loomemajanduse olukorra uuring ja kaardistus. Eesti Konjunktuuriinstituut, Tallinn, 2013. Loetav <a href="http://www.eas.ee/images/doc/sihtasutusest/uuringud/loomemajandus/1._eesti_loomemajanduse_olukorra_2011_uuring_ja_kaardistus.pdf" target="_blank">siin</a> [viimati vaadatud 14.04.2017].<br />
<br />
(iii) Parbus, Tiiu. Koko filtreeritud maailm (intervjuu Andrus Kõresaare ja Raivo Kotoviga), Sirp, 25.11.2016. Loetav <a href="http://www.sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/koko-filtreeritud-maailm/" target="_blank">siin</a> [viimati vaadatud 14.04.2017].<br />
<br />
(iv) Mark, Ülar. Arhitektuurieksport, arhitektuuriajakiri MAJA, nr 2/2010, lk 8-11. Osaliselt loetav <a href="http://www.solness.ee/maja/?mid=111&id=457&p=1" target="_blank">siin</a> [viimati vaadatud 14.04.2017].<br />
<br />
<i>Artikkel ilmus algsel kujul ajalehes <a href="http://kultuur.postimees.ee/4040867/labimurde-ootuses-eesti-arhitektuur-rahvusvahelisel-areenil" target="_blank">Postimees</a> 11.03.2017</i> </div>
Carl-Dag Ligehttp://www.blogger.com/profile/02562173581612517845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3107223808715713132.post-86713634351755042582016-12-23T16:22:00.000+02:002016-12-23T16:22:02.940+02:00Lemmiklugu 2016<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<iframe allowfullscreen="" frameborder="0" height="304" src="https://www.youtube.com/embed/y-JqH1M4Ya8" width="540"></iframe><br /></div>
Carl-Dag Ligehttp://www.blogger.com/profile/02562173581612517845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3107223808715713132.post-8790403615192500142016-12-04T19:42:00.000+02:002016-12-04T20:30:06.987+02:00Eesti uue arhitektuuri avangard<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjg5qMXNwd6cHrd_gBl7DVl46UNr1fSnGsxqPJfEnRakvtWdB5IZr4ESctooe7sILv7Og5M-Y-f3iweIhyQ1J4xeYGlzAw5imGeBvWVdJE9YouBwAtwb4CkAR4UwROjSOKdd16XbMPmX2I/s1600/1_Paco+Ulman.+Visand.+Digipliiats%252C+2016.++Autori+omand.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="720" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjg5qMXNwd6cHrd_gBl7DVl46UNr1fSnGsxqPJfEnRakvtWdB5IZr4ESctooe7sILv7Og5M-Y-f3iweIhyQ1J4xeYGlzAw5imGeBvWVdJE9YouBwAtwb4CkAR4UwROjSOKdd16XbMPmX2I/s1600/1_Paco+Ulman.+Visand.+Digipliiats%252C+2016.++Autori+omand.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Paco Ulman. Visand. Digipliiats, 2016. Autori omand</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
Mõne aja eest sai <a href="http://tajumaailm.blogspot.com.ee/2016/11/loovuse-kadu-ja-pragmatismi-pealetung.html" target="_blank">siinsamas arutletud</a> selle üle, kuhu on Eesti uuest arhitektuurist kadunud loomingulisus. Jõudsin tõdemuseni, et paljud viimase aja uljamatest arhitektidest on võtnud 2008. aasta majanduskriisi järel eesmärgiks suurema äriedu, loobunud loomingulistest eksperimentidest ja suunanud oma arhitektuuritegevuse pigem kvaliteetse teenusepakkumise rajale. Eeldusel, et loomingulisus pole Eesti uuest arhitektuurist siiski kuhugi kadunud, püüan selles loos vaadelda neid ilminguid, mida võib kas suurema või väiksema mööndusega pidada avangardseiks. Kus on siis peidus siinsed arhitektid-avangardistid? Esmalt aga kahest mõistest.<br />
<br />
<b>Innovatsioon ja avangard</b><br />
Avangard mõistena viitab teatavasti eelväele ning oli algselt prantsuskeelne militaartermin. 20. sajandil laienes mõiste tähendusväli kiiresti ja sisenes jõuliselt ka kultuurisfääri. Kunsti- ja kirjanduskriitikas, hiljem ka -ajalugudes hakati avangardseiks nimetama neid loojaid, kes vastandusid olemasolevale, etableerunule, „vanale ja heale“. Avangardist oli alati peavoolust ja massist ees, tema tegevus eristus tavapärasest ning ta püüdles millegi uue järele, olgu selleks siis midagi konkreetset nagu kunstitehnika või abstraktsemat nagu mõtteviis (ideoloogia).<br />
<br />
Tänases keelepruugis kasutatakse avangard-tüvelisi sõnu – vähemasti eesti keeles – suhteliselt harva. Võimalik, et modernismi surmaga hääbus ka avangard, võimalus selleks. Postmodernset (selle laiemas tähenduses), kapitalismireeglitele allutatud kultuurisituatsiooni iseloomustab individualism, fragmenteeritus ja tarbimismeelsus. Elame globaliseerunud infoühiskonnas, kus ’uus ja värske’ on ise saanud peavooluks, nõutud tarbekaubaks. Sellises olukorras on raske olla avangardne, sest avangardsusest on tehtud justkui toode.<br />
<br />
Ent kui avangardsus fenomenina on hääbumas, siis mis on tulnud selle asemele? Ehk on selleks ’innovatsioon’? Need kaks mõistet on teineteisega lähedalt seotud, kuid toetuvad erinevale väärtusvundamendile. Kui avangardsus viitab iseväärtusele, siis innovaatilisus instrumentaalsele ehk kasutusväärtusele. Innovaator on teisisõnu huvitatud kasusaamisest (olgu ettevõtluses või teaduses, avalikus- või erasfääris), avangardist seevastu loomingulisest eneseväljendusest. Loominguline akt on tema ning tema publiku jaoks väärtuslik iseeneses – seda ei pea tingimata kaubastama või rakendama mõne muu eesmärgi teenistusse. Vaatleme järgnevalt mõnesid tendentse Eesti uues ruumikultuuris ning asjasse puutuvaid arhitekte, kellest mitmete puhul võib täheldada nii avangardisti kui ka innovaatori ambitsioone. Omal moel idealistid on nad kõik.<br />
<br />
<b>Kunstisaalis</b><br />
Üks kurb tõdemus viimase paarikümne aasta lõikes on see, et Eesti arhitektid on sõna otseses mõttes lahkunud kunstisaalist. Jättes kõrvale arhitektuuriharidusega kunstnikud nagu Raoul Kurvitz, fotograaf Arne Maasik, maalikunstnikud Jaan Elken, August Künnapu jt, kes hoonete projekteerimisega ei tegele, võib öelda, et siinsed arhitektid on suuresti loobunud kunsti tegemisest ning kunstinäitustel üles astumisest. Eriti terav on kontrast võrreldes 1970–80ndate aastatega, mil noored arhitektid said tuule tiibadesse tihti just kunstisaalist. Niinimetatud Tallinna kooli arhitektid Jüri Okasest Vilen Künnapuni, kelle kunsti, tõsi, siiani näitustel eksponeeritakse, mõjutasid oma toonase näitusetegevusega tugevalt nii arhitektuuri-, kunsti- kui ka laiemat kultuuriavalikkust.<br />
<br />
Miks on praegused tegevarhitektid kujutava ja installatiivse kunsti loomingulise eneseväljenduse vahendina hüljanud, on, nagu öeldakse, miljoni dollari küsimus. Vaid üksikud noorema ja keskmise põlve arhitektidest suudavad veel midagi enda käega joonistada, maalimisest rääkimata. Aeg-ajalt tehakse küll näitusekujundusi, kuid ise astutakse kunstinäitustel üles harva. Villem Tomiste, Paco Ulman ja Ahti Sepsivart on väheste noorema või keskmise põlve arhitektide seas, kes teevad illustratsioone ja graafikat. Tomiste on kasutanud joonistusi ka mitme arhitektuurse projekti esitlemiseks (nt ideeprojektid «8 house Tallinn» ja «G-Block 2», mõlemad 2012). Ulman on lisaks traditsioonilistele tehnikatele katsetanud ka digipliiatsi võimalusi ning mõtestanud visuaalse keele abil erinevaid ruumifenomene; samuti on ta aktiivne fotograaf.<br />
<br />
Eesti arhitektid on suuresti loobunud kunstinäitustele ka installatiivsete objektide tegemisest. Installatiivse ruumikunsti osas on viimastel aastatel eriti jõuliselt esile kerkinud hoopis fotograafi taustaga Anu Vahtra ning skulptori taustaga Neeme Külm, kes, tõsi, mitme projekti puhul teinud loomingulist koostööd Salto Arhitektidega (Ralf Lõoke, Maarja Kask, varem ka Karli Luik). Nende mitmeid mastaapseid, ruume nihestavaid ja teisiti märkama suunavaid teoseid on eksponeeritud nii Eestis kui ka välismaal.<br />
<br />
Installatiivse kunsti osas saab arhitektidest positiivse näitena välja tuua just Salto, kelle «Gaasitoru» (2008), «Fast Track» (2012) ja «Face-to-Face» (2016) on intrigeerivad näited arhitektuuri ja kunsti põimumisest näituse kontektis. Mitmeid arhitektide installatsioone eksponeeriti Tallinna linnaruumis installatsioonifestivali LIFT11 raames (2011). Ajutisi ruumikunstiteoseid saab tavaliselt näha ka Tallinna arhitektuuribiennaalil (seni toimunud 2011, 2013, 2015). Ent nagu öeldud, kunstisaali jõuavad arhitektid oma loominguga üha harvemini; kujutava kunstniku-avangardisti rollist on viimase paarikümne aastaga lahti öeldud.<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEixIAEfwSxkiqvsBlzKfEJQU_zgs-TeXRDyG1bHKYRL4yelGyMCrr12WQMV6-axwH8v-W2nH71Ze9HHKPk0Ol083av3mm_hT2znEUU7yWkuQMvoN5HmWauwxSddi8cMIw0MZQpYNBMDJNw/s1600/2_Ralf+L%25C3%25B5oke%252C+Maarja+Kask+%2528Salto+Arhitektid%2529+ja+Neeme+K%25C3%25BClm.+Ruumiinstallatsioon+Face-to-Face.+Balti+b%25C3%25B6rsihoone+lugu+Eesti+Arhitektuurimuuseumis%252C+2016.+Foto+Anu+Vahtra.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="360" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEixIAEfwSxkiqvsBlzKfEJQU_zgs-TeXRDyG1bHKYRL4yelGyMCrr12WQMV6-axwH8v-W2nH71Ze9HHKPk0Ol083av3mm_hT2znEUU7yWkuQMvoN5HmWauwxSddi8cMIw0MZQpYNBMDJNw/s1600/2_Ralf+L%25C3%25B5oke%252C+Maarja+Kask+%2528Salto+Arhitektid%2529+ja+Neeme+K%25C3%25BClm.+Ruumiinstallatsioon+Face-to-Face.+Balti+b%25C3%25B6rsihoone+lugu+Eesti+Arhitektuurimuuseumis%252C+2016.+Foto+Anu+Vahtra.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Ralf Lõoke, Maarja Kask (Salto Arhitektid) ja Neeme Külm. Ruumiinstallatsioon Face-to-Face. Balti börsihoone lugu Eesti Arhitektuurimuuseumis, 2016. Foto Anu Vahtra</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<b>Laboris</b><br />
Digitaalne tehnoloogia on läbi teinud peadpööritava arengu ning digitööriistad on omandamas üha olulisemat rolli ka arhitektide töös. Projekteerimise peavoolus domineerib arusaam, et digitaalsete tööriistade suurim väärtus peitub selles, et nende abil on võimalik senisest väiksema aja- ja finantskuluga läbi proovida erinevaid ruumilisi ja tehnoloogilisi lahendusi. Mudelprojekteerimine (BIM ja teised süsteemid) võimaldab virtuaalses keskkonnas 3D- ja teiste mudelite abil terviklikult ja sünkroonselt tegeleda nii konstruktsioone, materjale, energiatõhusust kui ka ruumiprogrammi puudutavate küsimustega.<br />
<br />
Eesti Kunstiakadeemia (EKA) arhitektuuriteaduskonnas tegutseb Martin Melioranski juhitav 3D-labor, samuti doktorandid Siim Tuksam ja Sille Pihlak. Neist kahe viimase esmaseks huviks on puidu kui ehitusmaterjali senisest mitmekesisem ja uuenduslikum kasutamine arhitektuuris. Omavahel püütakse kokku viia materjalitootjad (puidutööstusettevõtted), insenerid, arhitektid ning teised ruumi- ja ehitusvaldkonna spetsialistid. Erineva kompetentsi kaasamine peaks ideaalis viima sujuvama koostöö ning põneva uue (puit-)arhitektuuri loomisele ka linnaruumis.<br />
<br />
Mida digitaalse arhitektuuri entusiastid Eestis seni vähe on teinud, on selgitustöö, kuidas on uuest tehnoloogiast kasu tavainimesel, kuidas jõuab see meie argikeskkonda ning milline on selle suhe loomingulise eneseväljenduse, kunstiliste, esteetiliste väärtustega. Need vastused loodetavasti ka tulevad, kui esimesed suuremad objektid linnaruumis kerkima hakkavad. Praegu piirdub digitehnoloogia loomingulisem rakendamine Eestis veel väikevormiliste paviljonide või skulptuursete objektidega.<br />
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjXT1PyFcksldz3YZdvOzq2jLadJY3s31s0-MQq_YiFfkAB-DMBmxhrT1quuzjRI_jd9iyWeQoUiiy2NsVD_SdJvpWDYuZfDmzSgV0obMPEABmE3_OoHAmonTDEKWUG39ahIPJMVmo5Od8/s1600/3_Sille+Pihlak%252C+Siim+Tuksam+%2528Arhitektuuripraksis+PART%2529.+Eleringi+k%25C3%25B5rgepingeliini+liimpuidust+mast.+Arhitektuuriv%25C3%25B5istlus%252C+I+koht%252C+2016.+Visualiseering.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="771" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjXT1PyFcksldz3YZdvOzq2jLadJY3s31s0-MQq_YiFfkAB-DMBmxhrT1quuzjRI_jd9iyWeQoUiiy2NsVD_SdJvpWDYuZfDmzSgV0obMPEABmE3_OoHAmonTDEKWUG39ahIPJMVmo5Od8/s1600/3_Sille+Pihlak%252C+Siim+Tuksam+%2528Arhitektuuripraksis+PART%2529.+Eleringi+k%25C3%25B5rgepingeliini+liimpuidust+mast.+Arhitektuuriv%25C3%25B5istlus%252C+I+koht%252C+2016.+Visualiseering.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Sille Pihlak, Siim Tuksam (Arhitektuuripraksis PART). Eleringi kõrgepingeliini liimpuidust mast. Arhitektuurivõistlus, I koht, 2016. Visualiseering</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhj6_UZSyuV_aEJTQMIfADUZ84bPxE2A6nS3O6rHuZIMHR8ZAVN7lRLhL4fE6laymqTBfBns-sO5U1qQ7sIMsLCwjkeux-OBe7YCa0XyZtqKIDipoSf-RmXhN4fH0LH8V1rcZQHwlrpXxI/s1600/4_Sille+Pihlak%252C+Siim+Tuksam+%2528Arhitektuuripraksis+PART%2529.+Tallinna+arhitektuuribiennaali+puitinstallatsioon+Eesti+Arhitektuurimuuseumi+ees%252C+2015.+Foto+T%25C3%25B5nu+Tunnel.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="360" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhj6_UZSyuV_aEJTQMIfADUZ84bPxE2A6nS3O6rHuZIMHR8ZAVN7lRLhL4fE6laymqTBfBns-sO5U1qQ7sIMsLCwjkeux-OBe7YCa0XyZtqKIDipoSf-RmXhN4fH0LH8V1rcZQHwlrpXxI/s1600/4_Sille+Pihlak%252C+Siim+Tuksam+%2528Arhitektuuripraksis+PART%2529.+Tallinna+arhitektuuribiennaali+puitinstallatsioon+Eesti+Arhitektuurimuuseumi+ees%252C+2015.+Foto+T%25C3%25B5nu+Tunnel.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Sille Pihlak, Siim Tuksam (Arhitektuuripraksis PART). Tallinna arhitektuuribiennaali puitinstallatsioon Eesti Arhitektuurimuuseumi ees, 2015. Foto Tõnu Tunnel</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<b>Metsas</b><br />
Hannes Praks on sisearhitekt ja hobimesinik, kes pööras mõne aasta eest pea peale EKA sisearhitektuuri ja mööbliosakonna tegevuse. Karismaatilise, julge, ootamatu ja provokatiivse, samas nõudliku, ent usaldava professorina on ta kolme aasta jooksul loonud osakonda uue atmosfääri ning õpimentaliteedi. Praegune sisearhitektuuriõpe on liikumas ruumi kujundamise juurest (edasi või tagasi?) inimese ja keskkonna vahelise süvakontakti, selle märkamise ja mõtestamise suunas. Üliõpilasi saadetakse nii metsa kui ka üksikule saarele, isegi Lähis-Ida kriisikolletesse ja Türgi suurlinnadesse, kus neil tuleb ise «ujuma õppida».<br />
<br />
Too vahetus, intensiivsus ja mõnetine toorus, mis Praksi ja tema meeskonna tegevust iseloomustab, ei eita moodsate tehnoloogiate tähtsust, kuid näeb neid pigem vahendina. Osakonna eesmärk on õpetada tudengeid mõistma kaasaegse inimese elutunnetust ning looma sellele vastavaid ruumilahendusi. Praksile näib olevat oluline ka tugeva sideme hoidmine varasemate põlvkondade Eesti sisearhitektidega, samuti avatus ja soov jõuda laiema avalikkuse teadvusesse. EKA peaks olema rõõmus, et hoolimata viimaste aastate suurtest väntsutustest neil sisearhitektuuri-sarnaseid osakondi veel alles on.<br />
<br />
<b>Meedias</b><br />
Paljud Eesti arhitektid on kuni viimase ajani pidanud meediaga suhtlemist tüütuks, kui mitte ebameeldivaks kohustuseks. Avalikkusega suhtlemist arhitektid pigem ei väärtusta, sest «looming räägib (peaks rääkima) iseenda eest». Samuti ei too meedias esilolek üldjuhul uusi tellijaid, seepärast ei soovita avalikkusega suhtlemisele ka oma aega raisata. Uue meedia ruumis (internet, sotsiaalmeedia) on siiski ka Eesti arhitektid viimase viie aasta jooksul aktiivsemaks muutunud, paljudel on värsked veebilehed ning ka Facebookis ja Instagramis on mitmetel büroodel oma kontod.<br />
<br />
Arhitektide meediasuhtluses eristub Eestis teistest üks kollektiiv, Arhitekt Must, kelle taha varjuvad noored arhitektid Alvin Järving, Ott Alver ja Mari Rass. Nemad on algusest (2013) peale teadvustanud meediasuhtluse tähtsust ning käsitlevad seda loomuliku osana oma tegevuse tutvustamisel ja avaliku debati aktiveerimisel. Varem Postimehes, viimasel ajal Eesti Ekspressis on nad kvaliteetsete digitaalsete illustratsioonide, niinimetatud renderite (arhitektuursete ilupiltide) abil jutustanud lugusid sellest, kuidas saaks kasutusele võtta tühjana seisvaid maju ja jõude seisvat linnaruumi. Viimastest ettepanekutest meenub nende särtsakas ja poleemiline idee rajada Tallinna linnahalli merepoolsele küljele välibasseinid ja linnarand.<br />
<br />
Jah, loomulikult on Arhitekt Mustal oma turundushuvi ja soov koguda tuntust. Samas on see vaat et ainus Eesti arhitektide kollektiiv, mis teadvustanud selle, et laiema avalikkusega on vaja suhelda neile arusaadavas keeles ning mitte tingimata ülalt alla vaatava eksperdi positsioonilt. Olgugi et büroo looming on veel hõredavõitu ning senised reaalsed projektid üsna alalhoidlikud, näitavad Arhitekt Musta fiktiivsed, meeleolukad linnaruumijutustused suurt loomingulist potentsiaali.<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh-rVRFcX2jeMZ1kx_LBvbbYMGxBcMmlA8Wr14FkVkaHVhWz33xv0LX0Vh3XD-vwI8wrm5naHsBoFy1htGt-sLSstsFemYC5nYUn-frVQz-ZQQitih7pwZYFPihUiDeL-yNFrmbnQxrTmg/s1600/5_Alvin+J%25C3%25A4rving%252C+Ott+Alver%252C+Mari+Rass+%2528Arhitekt+Must%2529.+Linnahalli+rand+Tallinnas.+Idee%252C+2016.+Visualiseering.+Algselt+avaldatud+Eesti+Ekspressis+21.09.2016..jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="247" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh-rVRFcX2jeMZ1kx_LBvbbYMGxBcMmlA8Wr14FkVkaHVhWz33xv0LX0Vh3XD-vwI8wrm5naHsBoFy1htGt-sLSstsFemYC5nYUn-frVQz-ZQQitih7pwZYFPihUiDeL-yNFrmbnQxrTmg/s1600/5_Alvin+J%25C3%25A4rving%252C+Ott+Alver%252C+Mari+Rass+%2528Arhitekt+Must%2529.+Linnahalli+rand+Tallinnas.+Idee%252C+2016.+Visualiseering.+Algselt+avaldatud+Eesti+Ekspressis+21.09.2016..jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Alvin Järving, Ott Alver, Mari Rass (Arhitekt Must). Linnahalli rand Tallinnas. Idee, 2016. Visualiseering. Algselt avaldatud Eesti Ekspressis 21.09.2016</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<b>Linnaruumis</b><br />
Õnneks pole siiski ka need arhitektid, kes meile argipäevaselt maju kavandavad, kaotanud julgust mõelda suurelt. Indrek Allmann koos oma meeskonna ja Soome kolleegidega pakkus mõne aja eest välja fantaasiaküllase mõtte Tallinna ja Helsingi vahelise tunneli jaamahoonetest. Neist esimese sissepääs asuks Tammsaare pargi all õõnsa, kausja Soome graniidist poolkerana, teine aga Rautatientoril maapealse, Eesti lubjakivist poolkerana. Kahe pealinna keskused saaks nii seotud mitte ainult füüsiliselt, vaid ka sümboolselt – kaks poolkera, seejuures kumbki oma rahvuskirjaniku monumendi esisel platsil (vastavalt A. H. Tammsaare ja Aleksis Kivi), moodustaksid kokku ühe tervikliku sfääri.<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj5fopO3uZ925c3-xE710THpcwELAtypG7lEeykMoqUS2mkworAPiBAR0yjOxmPhe-gV81kWCoamInvQWrBmz7JPu8_xOI-WwS_of6Gf8r8Z_MfH2D-PxPDTP56AwKr13TZDAZcGwLmkMs/s1600/7_Indrek+Allmann%252C+Jaan+Jagom%25C3%25A4gi+%2528Arhitektuurib%25C3%25BCroo+PLUSS%2529%252C+kooost%25C3%25B6%25C3%25B6s+Risto+Wimberg%252C+Teemu+Sepp%25C3%25A4nen+%2528Futudesign%2529.+Helsingi+terminali+sissep%25C3%25A4%25C3%25A4s+Rautatientoril.+Idee%252C+2015.+Visualiseering.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="278" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj5fopO3uZ925c3-xE710THpcwELAtypG7lEeykMoqUS2mkworAPiBAR0yjOxmPhe-gV81kWCoamInvQWrBmz7JPu8_xOI-WwS_of6Gf8r8Z_MfH2D-PxPDTP56AwKr13TZDAZcGwLmkMs/s1600/7_Indrek+Allmann%252C+Jaan+Jagom%25C3%25A4gi+%2528Arhitektuurib%25C3%25BCroo+PLUSS%2529%252C+kooost%25C3%25B6%25C3%25B6s+Risto+Wimberg%252C+Teemu+Sepp%25C3%25A4nen+%2528Futudesign%2529.+Helsingi+terminali+sissep%25C3%25A4%25C3%25A4s+Rautatientoril.+Idee%252C+2015.+Visualiseering.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Indrek Allmann, Jaan Jagomägi (Arhitektuuribüroo PLUSS), koostöös Risto Wimberg, Teemu Seppänen (Futudesign). Helsingi terminali sissepääs Rautatientoril. Idee, 2015. Visualiseering</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjOodScJh4aRS0geusz_c5ZDLjKSxqUmIl0iwqzzzi8DjA-kRW499xbfS4L_c0eYdmZ__BE3Z6gOkoFIE3z712lArxLMBjxPYog3njprcrXSQI5eIRdoy39V73JU5T9JIW6tabTjt873lo/s1600/6_Indrek+Allmann%252C+Jaan+Jagom%25C3%25A4gi+%2528Arhitektuurib%25C3%25BCroo+PLUSS%2529%252C+kooost%25C3%25B6%25C3%25B6s+Risto+Wimberg%252C+Teemu+Sepp%25C3%25A4nen+%2528Futudesign%2529.+Tallinna+terminali+sissep%25C3%25A4%25C3%25A4s+Tammsaare+pargis.+Idee%252C+2015.+Visualiseering.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="285" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjOodScJh4aRS0geusz_c5ZDLjKSxqUmIl0iwqzzzi8DjA-kRW499xbfS4L_c0eYdmZ__BE3Z6gOkoFIE3z712lArxLMBjxPYog3njprcrXSQI5eIRdoy39V73JU5T9JIW6tabTjt873lo/s1600/6_Indrek+Allmann%252C+Jaan+Jagom%25C3%25A4gi+%2528Arhitektuurib%25C3%25BCroo+PLUSS%2529%252C+kooost%25C3%25B6%25C3%25B6s+Risto+Wimberg%252C+Teemu+Sepp%25C3%25A4nen+%2528Futudesign%2529.+Tallinna+terminali+sissep%25C3%25A4%25C3%25A4s+Tammsaare+pargis.+Idee%252C+2015.+Visualiseering.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Indrek Allmann, Jaan Jagomägi (Arhitektuuribüroo PLUSS), koostöös Risto Wimberg, Teemu Seppänen (Futudesign). Tallinna terminali sissepääs Tammsaare pargis. Idee, 2015. Visualiseering</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
Eesti uuemas arhitektuuris on üsna omaette nähtus Villem Tomiste ja tema Stuudio Tallinn. Koos Ott Kadariku ja Mihkel Tüüriga tulid nad Kosmose-nimelise bürooga areenile 2000ndatel, firmamärgiks efektitsev arhitektuur ja linnaruumilised lahendused, mis loodud justkui tugeva espresso mõju all. Kosmose realiseeritud asjadest on tuntuim Rotermanni kvartali kortermajade ja kaubamaja korpus – platsiäärne oranž ja selletagused must, valge ja pruun maja. Samuti kavandas Kosmos koos Veronika Valguga Rakvere keskväljaku (valmis 2004), mis Tallinna Vabaduse väljaku kõrval seni ainus taasiseseisvunud Eestis rajatud terviklik linnaväljak.<br />
<br />
Mõne aasta eest asutas Tomiste oma arhitektuuristuudio ning tegutseb nüüd peamiselt üksi. Eesti kontekstis eristab teda fantaasiaküllane – tihti praktilisel tasandil ning kalli hinna tõttu ka raskesti teostatav – arhitektuurilooming. Tomiste on hingelt kosmopoliit, kes tunneb end koduselt Pariisis ja Barcelonas. Tema ruumifantaasiad, mis loodud Eesti, eelkõige Tallinna konteksti, on justkui peegeldus ihast suurlinna järele. Seejuures pole see pilvlõhkujate ega kaubamajade linn, vaid kvaliteetse avaliku ruumiga tihe, funktsioone täis pikitud ja kunsti ning disaini väärtustav ruum. Kombineerides paberarhitektuurile omase fantaasia ja planeerimist iseloomustava suure mõõtkava, näeb Tomiste Tallinnas suurt potentsiaali. Oma töödega aitab ta teadvustada seda, et on vaja mõelda suurelt, vaadata tervikpilti ja linna kavandades mitte takerduda pisidetailidesse.<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg7_yiTw9txNBdOJz5i2vjhcj5v5p2t6NI7M7MFaCY65nCc46zWyIb9sxgna-wPBLCb3vmfG3CsdaOY0EUJSzGSaXe0w2-XS_ZG4I5mZYBl79T7DTzDN3qlz9Gl0hOyS96OjCWYHhA2eAQ/s1600/8_Villem+Tomiste+%2528Stuudio+Tallinn%2529.+Tallinna+peat%25C3%25A4nava+arhitektuuriv%25C3%25B5istlus%252C+II+koht%252C+2016.+Visualiseering.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="540" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg7_yiTw9txNBdOJz5i2vjhcj5v5p2t6NI7M7MFaCY65nCc46zWyIb9sxgna-wPBLCb3vmfG3CsdaOY0EUJSzGSaXe0w2-XS_ZG4I5mZYBl79T7DTzDN3qlz9Gl0hOyS96OjCWYHhA2eAQ/s1600/8_Villem+Tomiste+%2528Stuudio+Tallinn%2529.+Tallinna+peat%25C3%25A4nava+arhitektuuriv%25C3%25B5istlus%252C+II+koht%252C+2016.+Visualiseering.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Villem Tomiste (Stuudio Tallinn). Tallinna peatänava arhitektuurivõistlus, II koht, 2016. Visualiseering</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
Vanameister, kevadel vabariigi valitsuselt kultuuri elutööpreemia saanud EKA emeriitprofessor Veljo Kaasik <a href="http://arvamus.postimees.ee/3707713/veljo-kaasik-kunst-peataenava-aeaerde" target="_blank">käis hiljuti välja</a> Tallinna kesklinna kontekstis üsna radikaalse, ent sügavalt kaalutletud ja hästi argumenteeritud idee taashoonestada Estonia kontserdihoone naabruses endise Uue turu hoone alune maa, kus praegu näha turuhoone ajaloolist vundamenti. Tema nägemuses asuks uues hoones kunstile, disainile ja arhitektuurile pühendatud kultuurikeskus. Kui nooremate arhitektide tegevuses on tihti näha pudistamist, kinni jäämist pisidetailidesse – olgu selleks kõnnitee laius, prügikastide asukoht või vaidlused haljastuse üle – siis emeriitprofessori välja käidud idees on säärast joont, mis võiks teravalt läbistada avaliku sfääri ning algatada taas kirgliku arhitektuuridebati Tallinna kesklinna arengu teemal.<br />
<br />
Jah, professor Kaasikut võib kritiseerida vähese informeerituse pärast – Tammsaare pargi rekonstrueerimiseks korraldati arhitektuurivõistlus (2012), mille võidutöö autorid Ott Kadarik ja Mihkel Tüür (Kadarik Tüür Arhitektid) on endise turuhoone varemetele juba kavandanud kohvik-paviljoni. Kaasiku entusiasm, kodanikuaktiivsus ning julgus suurelt mõelda väärib siiski tunnustust. Seda eriti olukorras, kus kunsti ja loomingut pealinna südamest üha eemale tõrjutakse; mõelgem kasvõi Eesti Kunstiakadeemia uue hoone saagale. Linnasüdamed vajavad avalikku, aktiivset kultuuriruumi; pelgalt kaubamajad ja bürood ei suuda hoida linnaeluks vajalikku mitmekesisust.<br />
<br />
Emeriitprofessori idee, mis realiseerumiseks eeldab loomulikult avaliku arhitektuurikonkursi korraldamist, on selgelt avangardne, ning jah, võib välja vihastada muinsuskaitsjaid ja konservatiivsema mõttelaadiga inimesi, kuid selles algatuses on visionaarsust, mis võib realiseerudes kasu tuua tervele linnale – nii linnaruumi kvaliteedi tõusu kui ka Tallinna kuvandi paranemise. Siit johtub, et Veljo Kaasiku ettepanekus sisaldub avangardse, radikaalse julguse kõrval ka tugev innovaatiline alge. See ei ole paberarhitektuurile omane fiktiivne mõtlemine, vaid tugevalt reaalsesse ruumi ja aktiivsesse linnaellu projitseeritud idee, millesarnaseid võiks Eesti ruumikultuuris rohkem olla. Eespool mainitud Arhitekt Musta linnahalli idee ja Kaasiku ettepanek moodustavad justkui sümboolse paariku ning näitavad, et arhitektide puhul ei mängi vanus mingit rolli. Mõlemas idees põimuvad omavahel kontseptuaalne teravus ja ruumiline selgus, mis kantud soovist luua paremat linnaruumi, tõestades ühtlasi, et avangardsus ja innovatsioon ei välista teineteist.<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjKPSx9Aj1ihMn-QHk8Vg8oS-HRkoaLcVFqkrmxNX2K1TyYXiDn9-dlP0_goVeuBMVv4vtoQ1PdjBH8Z9u13asr3NnS5-AfqCsUoHEpmAlofHtwTfRUoK8kDBKBQLxIY5qWb0qaCJwSdE4/s1600/9_Paco+Ulman.+Visand.+Digipliiats%252C+2010.+Autori+omand.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="360" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjKPSx9Aj1ihMn-QHk8Vg8oS-HRkoaLcVFqkrmxNX2K1TyYXiDn9-dlP0_goVeuBMVv4vtoQ1PdjBH8Z9u13asr3NnS5-AfqCsUoHEpmAlofHtwTfRUoK8kDBKBQLxIY5qWb0qaCJwSdE4/s1600/9_Paco+Ulman.+Visand.+Digipliiats%252C+2010.+Autori+omand.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Paco Ulman. Visand. Digipliiats, 2010. Autori omand</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<i>Artikkel ilmus algsel kujul <a href="http://kultuur.postimees.ee/3923087/eesti-uue-arhitektuuri-avangard" target="_blank">Postimehes</a> 25.11.2016</i> </div>
Carl-Dag Ligehttp://www.blogger.com/profile/02562173581612517845noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-3107223808715713132.post-19105596304654111892016-11-25T18:33:00.000+02:002016-11-25T18:33:43.983+02:00Loovuse kadu ja pragmatismi pealetung Eesti uues arhitektuuris<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgrhuMPQKzbBw1NHHrA0kgIcGnHZPzTNcK2u7AJEvCVdD2RwEG91Lil0m5omZyf4KqvBcd97gRaBMx6yNbopX63OAeFir5n5zrvZvP0Ni0dXZVD5xHRPyJxg1jFJt2xBpG7zXSTkf83mXo/s1600/Buumiaegse+arhitektuuri+%25C3%25BCks+s%25C3%25BCmboleid%252C+Fahle+maja+Tallinnas.+KOKO+arhitektid%252C+2004-2007.+Foto+Martin+Siplane%252C+Eesti+Arhitektuurimuuseum.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="812" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgrhuMPQKzbBw1NHHrA0kgIcGnHZPzTNcK2u7AJEvCVdD2RwEG91Lil0m5omZyf4KqvBcd97gRaBMx6yNbopX63OAeFir5n5zrvZvP0Ni0dXZVD5xHRPyJxg1jFJt2xBpG7zXSTkf83mXo/s1600/Buumiaegse+arhitektuuri+%25C3%25BCks+s%25C3%25BCmboleid%252C+Fahle+maja+Tallinnas.+KOKO+arhitektid%252C+2004-2007.+Foto+Martin+Siplane%252C+Eesti+Arhitektuurimuuseum.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Buumiaegse arhitektuuri üks sümboleid, Fahle maja Tallinnas. KOKO arhitektid, 2004-2007.<br />
Foto Martin Siplane, Eesti Arhitektuurimuuseum</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
Eesti uus arhitektuur on viimase kümnendiga kaotanud nii värskust kui ka loovust. Mõnestki ambitsioonikast noorest arhitektist, kes tulid areenile 2000ndate aastate ehitusbuumi ajal – nimetagem neid tinglikult buumipõlvkonnaks – on nüüdseks saanud pigem äriedule orienteeritud ettevõtjad, kelle silmis ei näi arhitektuuri esmane ülesanne seisnevat mitte loomingus, vaid ambitsioonis pakkuda kliendile kvaliteetset teenust. Miks on mitu siinset andekat arhitekti loobunud enda kui ruumikunstniku rollist ja soovist mõtestada ruumiliste vahenditega inimkogemust, meie ühiskonna praegusaegset elutunnetust?<br />
<br />
<b>KOKO ja teised</b><br />
2000. aasta EXPO maailmanäitusel Hannoveris oli Eesti väljas vastakaid, ent rohkem siiski positiivseid reaktsioone esile kutsunud paviljoniga. Arhitektuuri taustaga Raivo Kotov ja graafiku haridusega Andrus Kõresaar kavandasid arhitektuurivõistluse võidu järel Eesti riiki esindama ajutise ehitise, põimides loovalt, mänguliselt ja humoorikalt Eesti rahvusmütoloogia (paekivid, metsa- ja meremotiivid), nüüdiskultuuri (paviljoni kultuuriprogramm) ja moodsa tehnoloogia (videoprojektsioonid). Paviljon andis Kõresaarele ja Kotovile tõuke asutada KOKO arhitektid – firma, mida võib nii tehtud tööde kui ka saadud preemiate poolest pidada üheks taasiseseisvunud Eesti edukaimaks arhitektuuribürooks.<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh6Tw3vvLnZdCL4f_H_hNXRQxHDtOBCoHr8H_bWY49_uklQUFBqDp4CwPPDOl12mxUiivlG7tYxUaIO5kOp-1ETbqoPXuJXyg5rWSqOzamvYh7ynn7bnVgDF5j5RUctN3b1bIah1UrhWLQ/s1600/Buumip%25C3%25B5lvkonna+arhitektide+aval%25C3%25B6%25C3%25B6k.+EXPO+2000+Eesti+paviljon%252C+Hannover%252C+Saksamaa.+KOKO+arhitektid.+Foto+Kaido+Haagen%252C+KOKO+Arhitektid.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="810" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh6Tw3vvLnZdCL4f_H_hNXRQxHDtOBCoHr8H_bWY49_uklQUFBqDp4CwPPDOl12mxUiivlG7tYxUaIO5kOp-1ETbqoPXuJXyg5rWSqOzamvYh7ynn7bnVgDF5j5RUctN3b1bIah1UrhWLQ/s1600/Buumip%25C3%25B5lvkonna+arhitektide+aval%25C3%25B6%25C3%25B6k.+EXPO+2000+Eesti+paviljon%252C+Hannover%252C+Saksamaa.+KOKO+arhitektid.+Foto+Kaido+Haagen%252C+KOKO+Arhitektid.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Buumipõlvkonna arhitektide avalöök. EXPO 2000 Eesti paviljon, Hannover, Saksamaa. KOKO arhitektid.<br />
Foto Kaido Haagen, KOKO arhitektid</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
2003. aastal, mil Eesti liitus Euroopa Liiduga, hakkas hoogu koguma majandusbuum, mis mõjutas tugevalt ka kinnisvara- ja ehitussektorit. Järgneva viie aasta jooksul kavandati ja ehitati uusi hooneid, terveid linnaosi seninägematu kiirusega. Linnakeskusteesse kerkisid moodsad ärihooned, linnaservades rullusid lahti uute eramupiirkondade lapitekid. Noori arhitekte haarati uusi maju kavandama sõna otseses mõttes koolipingist.<br />
<br />
1990ndate madalseisu järel puhkes Eesti uus arhitektuur tõeliselt õitsele just uue sajandi esimesel kümnendil. Tuule sai tiibadesse mitu arhitekti, kes 1990ndate teises pooles ning 2000ndate alguses olid saanud kogemusi juba ka välismaal õppides ning töötades. Lisaks KOKO-le tulid areenile Kosmos (Ott Kadarik, Mihkel Tüür, Villem Tomiste), Kavakava (Siiri Vallner, Katrin Koov, Veronika Valk, Kaire Nõmm, Heidi Urb), veidi hiljem Salto (Maarja Kask, Ralf Lõoke, Karli Luik) ja HG Arhitektuur (Tomomi Hayashi, Hanno Grossschmidt). Uusi arhitektuuribüroosid tekkis nagu seeni pärast vihma.<br />
<br />
Loomulikult ei olnud kõik buumi ajal ehitatu kvaliteetne – ei ehituse ega ka arhitektuuri mõttes. Ent selle kõrval võimaldas Rootsi pankadest pärit laenuraha erasektoril ning eurotoetuste pealevool avalikul sektoril rajada särtsakaid, eksperimentaalseid, värskena tunduvaid hooneid ja keskkondi, mis siiani rikastavad meie linnu ja avalikku ruumi. 2006. aastal valmis Tallinnas Fahle maja, KOKO projekti järgi rekonstrueeritud endise paberivabriku keedutsehh, mille ajaloolisele muinsuskaitsealusele paekivitahukale lisasid Kõresaar ja Kotov moodsa rohelise klaasakvaariumi. Seda provokatiivset, ent kvaliteetselt teostatud kompleksi võib pidada omamoodi sümboliks nii Eesti arhitektide uue põlvkonna tulekule kui ka ehitus- ja kinnisvarabuumile laiemalt, mil isegi muinsuskaitse oli julgete lahenduste suhtes avatum.<br />
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhLCOU8q67CvrekWeK9LOpUxYrbRuUKXb_44z0GPdKzgOHafmVIi68jkMDw1hxYfpfL0Af3NyUbfAO7bcsH8JcOdLm8qpPJJl9skth4sLmIU0znuUFnyfizGPmdcBEUFJidTta_emyUl6c/s1600/Julge+buumiaegne+arhitektuur.+Rotermanni+kvartali+I+j%25C3%25A4rk.+AB+Kosmos%252C+2004-2007.+Foto+Martin+Siplane%252C+Eesti+Arhitektuurimuuseum.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="360" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhLCOU8q67CvrekWeK9LOpUxYrbRuUKXb_44z0GPdKzgOHafmVIi68jkMDw1hxYfpfL0Af3NyUbfAO7bcsH8JcOdLm8qpPJJl9skth4sLmIU0znuUFnyfizGPmdcBEUFJidTta_emyUl6c/s1600/Julge+buumiaegne+arhitektuur.+Rotermanni+kvartali+I+j%25C3%25A4rk.+AB+Kosmos%252C+2004-2007.+Foto+Martin+Siplane%252C+Eesti+Arhitektuurimuuseum.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Julge buumiaegne arhitektuur. Rotermanni kvartali I järk. AB Kosmos, 2004-2007.<br />
Foto Martin Siplane, Eesti Arhitektuurimuuseum</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjKQQyXSOtA0YOfnSr4WW2dKjex4xqsirAEgi_a8QwZTYyoUwmrArlqy6eFk48qfDqnTtWF8lN9QhDos3_liRjvX4u8qdOknAyOVVahgLrjHnxfTevOVVTr8RDB6dZmZihrQZeAE1AGG7g/s1600/Rotermanni+kvartali+uus+jahuladu.+HG+Arhitektuur%252C+2006-2009.+Foto+Martin+Siplane%252C+Eesti+Arhitektuurimuuseum.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="438" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjKQQyXSOtA0YOfnSr4WW2dKjex4xqsirAEgi_a8QwZTYyoUwmrArlqy6eFk48qfDqnTtWF8lN9QhDos3_liRjvX4u8qdOknAyOVVahgLrjHnxfTevOVVTr8RDB6dZmZihrQZeAE1AGG7g/s1600/Rotermanni+kvartali+uus+jahuladu.+HG+Arhitektuur%252C+2006-2009.+Foto+Martin+Siplane%252C+Eesti+Arhitektuurimuuseum.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Rotermanni kvartali uus jahuladu. HG Arhitektuur, 2006-2009.<br />
Foto Martin Siplane, Eesti Arhitektuurimuuseum</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<b>Kriisijärgne asjalikkus</b><br />
Vanasõna ütleb, et pill tuleb pika ilu peale. 2008. aastal saabus majanduskriis, mis tõmbas kõvasti pidurit ka ehituses, puudutades otseselt arhitektide tööd. Tööd lihtsalt ei olnud enam, sest maju enam ei ehitatud. Kosumine ja ehitusturu taastumine võttis aega mitu aastat. Paljud projektid jäidki riiulile, teisi aga kärbiti tundmatuseni, et hinda võimalikult alla saada. Riik asutas Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi, mille tegevuse eesmärk näib siiani juhinduvat kokkuhoiust ja kasust, mitte avalikust hüvest kvaliteetse ruumi loomise ja säilitamise näol. Eraarendajad loobusid julgematest lahendustest, arhitektide loovus jäeti justkui sööti, tõrjuti mänguväljalt marginaalsesse tsooni. Õnneks oli siiski erandeid.<br />
<br />
Rotermanni kvartali arendajad Tallinnas võtsid samuti aja maha, kuid jätkasid siiski koostööd mitme andeka noorema ja keskmise põlve arhitektiga. Ka avaliku sektori tellijate seas olid mõned, kes jätkasid majanduskriisi möödudes buumiaegse ambitsioonikusega säravate ideede elluviimist. Katri Raigi juhtimisel sai Tartu Ülikooli Narva kolledž 2012. aastal moodsa õppehoone (Kavakava), Krista Aru juhtimisel liikus Eesti Rahva Muuseum edasi uue hiigelmuuseumi (DGT Architects) rajamisega Tartusse, mis kulmineerus uue hoone avamisega alles paari nädala eest. <br />
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgi8pQSC6xlf-kAEsufxaoHf1YYdlhiEsNOItYikPDy7O6qu_g_NAPT6RYMxCnjVkdIVTBxZV-o91Uuwph0hRW4zO6ryZNpsozJ7UlUDUvYEOUrnA0kBAg9QDCeTfhKIbAbei_ypHMAovk/s1600/Hea+n%25C3%25A4ide+p%25C3%25A4rast+majanduskriisi+valminud+kvaliteetarhitektuurist.+Tartu+%25C3%25BClikooli+Narva+kolled%25C5%25BE.+Kavakava%252C+2005-2012.+Foto+Martin+Siplane%252C+Eesti+Arhitektuurimuuseum.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="244" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgi8pQSC6xlf-kAEsufxaoHf1YYdlhiEsNOItYikPDy7O6qu_g_NAPT6RYMxCnjVkdIVTBxZV-o91Uuwph0hRW4zO6ryZNpsozJ7UlUDUvYEOUrnA0kBAg9QDCeTfhKIbAbei_ypHMAovk/s1600/Hea+n%25C3%25A4ide+p%25C3%25A4rast+majanduskriisi+valminud+kvaliteetarhitektuurist.+Tartu+%25C3%25BClikooli+Narva+kolled%25C5%25BE.+Kavakava%252C+2005-2012.+Foto+Martin+Siplane%252C+Eesti+Arhitektuurimuuseum.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Hea näide pärast majanduskriisi valminud kvaliteetarhitektuurist. Tartu ülikooli Narva kolledž. Kavakava, 2005-2012. Foto Martin Siplane, Eesti Arhitektuurimuuseum</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
Ent need on mõned erandlikud näited. Enamik Eesti uuest arhitektuurist on pigem pragmaatiline ja alalhoidlik. Julgeid ideid ja uuenduslikkust näeb ehitatavas keskkonnas harva, kasutatakse sisseõpitud mustreid ja lahendusi, mis ei üllata ning aitavad osalistel kokku hoida nii töötunde kui ka kulusid. Nende muutustega on kaasa läinud (või olnud sunnitud kaasa minema) ka eespool kirjeldatud buumipõlvkonna arhitektid. Näiteks KOKO arhitektidest on praeguseks saanud üks suurimaid Eesti arhitektuuribüroosid, mitmekümne töötajaga. Nende uuemates projektides on küll välist sära, kuid varasematele projektidele omane kontseptuaalne teravus ja mängulisus on kadumas. Pigem võib tajuda ambitsioonide muutumist – arhitektuuri kui loomingu asemel võtab võimust arhitektuur kui ettevõtlus ja äri.<br />
<br />
Samasuguse arengukõveraga nagu KOKO on mitu teistki Eesti arhitektuuribürood. Nii Kosmosest välja kasvanud Kadarik Tüür Arhitektid (Ott Kadarik, Mihkel Tüür), PLUSS (Indrek Allmann), Allianss Arhitektid (Indrek Tiigi, Inga Raukas, Tarmo Teedumäe), Novarc (Martin Aunin) kui ka Architect 11 (Illimar Truverk) muutuvad üha korporatiivsemaks ning orienteeruvad äriedule, kvaliteetsele teenusepakkumisele. See pole niivõrd hinnang, kuivõrd tõdemus, et nende büroode viimastest töödest hakkab kaduma loominguline teravus ning pigem keskendutakse arhitektuuribüroo kui firma ülalpidamisele. EASi toetust on saanud nii KOKO kui ka Allianss – seegi eeldab tegutsemist pigem ettevõtja kui loovarhitektina.<br />
<br />
<b>Arhitektuur kui praktiline kunst</b><br />
Ent siiski tuleks meeles pidada, et arhitektuur on ennekõike <i>praktiline</i> kunst, mis eeldab loomingulise ja pragmaatilise poole ühtsust. Loomingu ja äri – või nagu arhitekt Maarja Kask hiljuti sõnastas, taidluse ja teenuse – vastandamises peitub tõsine oht: arhitektide segregeerumine kunstnikeks ja ärimeesteks. Esimesed säilitavad küll oma sõltumatuse, ent teevad pelgalt väikeehitisi, installatsioone ja kunstiprojekte, teised on oma klientide teenrid ning peavad loobuma loomingulistest ambitsioonidest. Kvaliteetse arhitektuuri ja elukeskkonna ning jätkusuutliku arhitektuurikultuuri huvides on seega, et arhitektid suudaks loomingu ja ettevõtluse tasakaalus hoida, jääda <i>praktilisteks</i> kunstnikeks.<br />
<br />
Iga hoone rajamisel on mitu osalist; oma huvid on nii tellijal, ehitajal kui ka arhitektil. Neid huvisid saab ühendada ja tasakaalustada osaliste ühine soov luua keskkonda, mis arvestab ühiskonna ja kultuuri huvidega laiemalt, püüab kõnetada avalikkust ning sisaldab seda kohati müstilisena kõlavat kvaliteeti, mis iseloomustab head ruumi.<br />
<br />
Hea arhitektuuri peamised tunnused on taibukalt paigutatud ruumid, nupukad tehnilised lahendused ja esteetiline, loominguline terviklikkus. Suurepärase üksikhoone või keskkonna puhul suudab arhitekt koos ülejäänud osalistega need komponendid mitte ainult sünteesida, vaid lisada sinna midagi, mis ületab nende kolme teguri summa. Too kujuteldav ülejääk, mida võib käsitleda ühishüvena, on midagi, mille poole ka praegune, majanduskriisijärgne Eesti arhitektuur võiks enam püüelda.<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh03za3V2C5NY86QKt4oP54B1r0Broaz_LNzPnF5zLDUeIiNTDdqrGCx6P3E58FdsmEYAbEKwag5EoPUH3osNQSTPOzhOIcCSN1gZs9mVhZDOSsuNQwdeg_hYo4iHdLxgwOC2ssvnjbwJQ/s1600/varufail_Buumiaegse+arhitektuuri+%25C3%25BCks+s%25C3%25BCmboleid%252C+Fahle+maja+Tallinnas.+KOKO+arhitektid%252C+2004-2007.+Foto+Martin+Siplane%252C+Eesti+Arhitektuurimuuseum.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="360" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh03za3V2C5NY86QKt4oP54B1r0Broaz_LNzPnF5zLDUeIiNTDdqrGCx6P3E58FdsmEYAbEKwag5EoPUH3osNQSTPOzhOIcCSN1gZs9mVhZDOSsuNQwdeg_hYo4iHdLxgwOC2ssvnjbwJQ/s1600/varufail_Buumiaegse+arhitektuuri+%25C3%25BCks+s%25C3%25BCmboleid%252C+Fahle+maja+Tallinnas.+KOKO+arhitektid%252C+2004-2007.+Foto+Martin+Siplane%252C+Eesti+Arhitektuurimuuseum.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Fahle maja Tallinnas. KOKO arhitektid, 2004-2007. Foto Martin Siplane, Eesti Arhitektuurimuuseum</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<i>Artikkel ilmus algselt <a href="http://kultuur.postimees.ee/3880293/loovuse-kadu-ja-pragmatismi-pealetung-eesti-uues-arhitektuuris" target="_blank">Postimehes</a> 23.10.2016</i> <br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<div style="text-align: left;">
</div>
</div>
Carl-Dag Ligehttp://www.blogger.com/profile/02562173581612517845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3107223808715713132.post-47413058958759305182016-10-12T15:55:00.000+03:002016-10-17T11:59:49.426+03:00Monumentaalne kultuurimaja<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgjwFdQtT1GyGgdgn-neQoRZlDJxf9gYznBpPBehf4dGlzeHrQNI5LEWt2bzAZEHw0p7NE8vqw2n6zFkxaqwuYzRoF9ZigYzhxPXwa7imCCmnQWLHrRUtzfb4rEn7VvpKndD37QVR9HOD8/s1600/20160929_180439.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="330" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgjwFdQtT1GyGgdgn-neQoRZlDJxf9gYznBpPBehf4dGlzeHrQNI5LEWt2bzAZEHw0p7NE8vqw2n6zFkxaqwuYzRoF9ZigYzhxPXwa7imCCmnQWLHrRUtzfb4rEn7VvpKndD37QVR9HOD8/s640/20160929_180439.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Kõik on veel värske. Eesti Rahva Muuseum avamispäeval 29.09.2016</td></tr>
</tbody></table>
Sajandijagu ootamist kulmineerus viimaks Eesti Rahva Muuseumi (ERM) päris oma kodu valmimisega. ERM-i uus hoone on nii reaalsete kui ka mentaalsete mõõtmete poolest suur ja mitmekihiline. Kas eesti kultuur on nüüd lõplikult valmis, konserveeritud, pakitud hiiglaslikku, üle 350 meetri pikkusesse klaas- ja betoonkirstu, mille võib endiselt sõjalennuväljalt saata sajanditekaugusesse tulevikku? Tahaks loota, et ERM-i uus hoone on eesti kultuuri jaoks siiski ennekõike teetähis, mitte lõpp-punkt.<br />
<br />
Pigem linn kui maja<br />
ERM-i uue hoone arhitektid Lina Ghotmeh, Tsuyoshi Tane ja Dan Dorell on suure hulga abilistega loonud ruumiterviku, mis väljub üksiku hoone, ühe lihtsa maja mõõtkavast ja tähendusväljast. On ilmne, et tegemist pole pelgalt muuseumihoonega. Seda säravat ja kvaliteetselt ehitatud kompleksi oleks sobivam võrrelda väikse linna või asulaga, mis koondab oma seinte vahele arvukalt funktsioone ja kasutusvõimalusi. Restoran, konverentsikeskus, raamatukogu, pood, vabakasutusega alad, rääkimata näituseruumidest ja hiiglaslikest hoidlatest – kõik need moodustavad ühe linnalise koosluse, mikromaailma. Maja ise on nii mõõtmete kui ka asukoha tõttu selline, et ühele fotole seda püüda ei õnnestu. Isegi kui võtta appi droonivideo, jääb hoonest palju nägemata – see on keskkond, mida tuleb ise oma silmadega vaadata, oma kehaga kogeda, oma mälu ja teadmistega kodustada.<br />
<br />
Hoone arhitektuur mõjub tervikuna värskelt, väärikalt, läbimõeldult, kvaliteetselt. Ruumi puhul võiks vahest ette heita ainult seda, et näituste kujundus ei haaku mõnes aspektis hoone tervikarhitektuuriga. Näiteks rohkete eksponaatidega püsinäitus „Kohtumised” on paigutatud hoone keskteljele. Just seda üle 350 meetri pikkust lennuvälja poole kulgevat koridori võib pidada kompleksi ruumiliseks selgrooks. Visuaalselt avatuna annaks see võimaluse tajuda hoone suurust ka siseruumis. Praegusel kujul on see võimatu, sest näitus suuresti varjab selle vaate. Kuid püsinäituste teostuse kvaliteedile ei saa midagi ette heita. Siinkohal lihtsalt ilmneb, kuidas hoone monumentaalse arhitektuuri ja konkreetse funktsiooni kokkusobitamine on nõudnud kompromissi.<br />
<br />
Ruumi omaksvõtt<br />
Sümboolsel tasandil on peale külgneva sõjalennuvälja muuseumihoone üks intrigeerivamaid ruume keldrikorrusel asuv hiiglaslik hoidlatekompleks – ala, kuhu pääseb ainult ühe ukse kaudu ja valitud isikute sõrmejäljendi abil. See paik on võrreldav Eesti Panga omaaegse kullakambriga, kus hoiti Eesti krooni tagatiseks olnud kullavaru. Kuigi ERM-i näitustelgi eksponeeritakse valitud kultuuriaardeid, säilitatakse just hoidlates, neil mõnel tuhandel üliturvatud ruutmeetril eesti kultuurikulda ja settinud huumust – ligi 140 000 museaali, mille mateeria kannab siinse kultuuri mälu.<br />
<br />
Nii arhitektid kui ka muuseumi töötajad on avaldanud lootust, et uuest hoonest kujuneb paik, mis ei konserveeri, vaid pigem elustab eesti kultuuri ja ajalugu. Püsinäitused jutustavad ennekõike siinse lihtinimese lugu läbi sajandite ja peaksid pakkuma külastajatele samastumisvõimalust. Uus hoone peaks oma avarate ja mitmekülgsete ruumidega kujunema ka populaarsete rahvasündmuste toimumispaigaks. Lennuväljapoolsel küljel hakkavad kuuldavasti toimuma isegi rokk-kontserdid.<br />
<br />
Kui elava ja uue kultuuri majjatoomine muuseumirahval tõesti õnnestub, saab uuest ERM-i hoonest mitte suletud kultuuritempel, vaid elava kultuuri maja – koht, mis ei ole rajatud pelgalt konserveeritud kõrgkultuurile, vaid annab ka lihtsale inimesele võimaluse luua ja nautida elavat kultuuri. Ruumiline ja arhitektuurne tuum, kus see teoks võiks saada, on nüüd igatahes olemas. Lähiaastad näitavad, millisena uus hoone ja selle lähiümbrus tööle hakkab ning kas inimesed selle ka omaks võtavad – jäävad nad pelgalt muuseumi külastajateks või saavad neist aktiivsed kasutajad monumentaalses kultuurimajas.<br />
<br />
<i>Artikkel ilmus algselt <a href="http://digileht.epl.delfi.ee/kultuur/monumentaalne-kultuurimaja?id=75857645" target="_blank">Eesti Päevalehes</a> 11.10.2016</i></div>
Carl-Dag Ligehttp://www.blogger.com/profile/02562173581612517845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3107223808715713132.post-83268339680312478552016-02-11T18:06:00.000+02:002016-02-14T00:35:26.109+02:00Veljo Kaasiku Venna maja<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhT3-cDeC2SpIOpylW7xvcb0nd_WNYOJZ9d5PYW9BLZqovWqQNUuDn3Q0auno4lzfSnk5C2KzP9AxWjJVHEHt_rvEJV-srDC1W4yAGe33RDm_9g4JePJQLPSccUnDm1jwRoskVMA4Gqoec/s1600/1969209_767905003250993_8544597161501094715_n.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="266" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhT3-cDeC2SpIOpylW7xvcb0nd_WNYOJZ9d5PYW9BLZqovWqQNUuDn3Q0auno4lzfSnk5C2KzP9AxWjJVHEHt_rvEJV-srDC1W4yAGe33RDm_9g4JePJQLPSccUnDm1jwRoskVMA4Gqoec/s1600/1969209_767905003250993_8544597161501094715_n.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Foto Hillar Uusi. Eesti Arhitektuurimuuseum</td></tr>
</tbody></table>
<i>Täna tehti teatavaks, et vabariigi valitsus otsustas anda Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessorile, arhitekt Veljo Kaasikule elutöö eest riikliku kultuuripreemia. Olgu sel puhul postitatud üks paari aasta eest kirjutatud lühilugu tema kavandatud Venna majast.</i> <br />
<br />
Legendaarse arhitektuuriprofessori kultusliku mainega maja. Arhitekt Veljo Kaasiku kavandatud, Venna majaks kutsutud eramut (projekt 1975, valmis 1985) on peetud siinse postmodernistliku arhitektuuri üheks võtmeteoseks. Tõukudes Robert Venturi ja teiste lääne (eelkõige USA) „po-mo“ arhitektide ideedest, mõtestas ka Kaasik ühena esimestest ENSV-s kriitiliselt ümber modernistliku ruumi pärandit. Oma jõulise skeptitsismi, künismi ja irooniaga tühistas Kaasik universaalse ruumi dogmasid.<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh3yAt1E9uzuA9AkKszqm9cxG5KZIeHyfO1uMMOXLIBzk1drd5OmXfKHWB1tzfvfFb8Q_S3Jp2x_ywlV4AP8jqgqvWcgQxJE4OjJ3LgejZg5VdAHPlZDFH2x0krgVu65jeB9srJeffcNOw/s1600/image_thumb114.png" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="411" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh3yAt1E9uzuA9AkKszqm9cxG5KZIeHyfO1uMMOXLIBzk1drd5OmXfKHWB1tzfvfFb8Q_S3Jp2x_ywlV4AP8jqgqvWcgQxJE4OjJ3LgejZg5VdAHPlZDFH2x0krgVu65jeB9srJeffcNOw/s1600/image_thumb114.png" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Venna maja plaanid, vasakul esimene, paremal teine korrus</td></tr>
</tbody></table>
Venna maja on nimetatud brutaalseks, enesesse sulgunuks, salapäraseks, selle arhitektuuri keerukaks ja intellektuaalseks. Puitarhitektuuri esindajaks saab seda elamut pidada vaid tinglikult, sest puitu on siin kasutatud vaid fassaadikattematerjalina. Enamik konstruktsioonidest on monoliitsest raudbetoonist ja tellistest. Eramu peamised eluruumid paiknevad teisel, abiruumid aga esimesel korrusel. Kelder seejuures puudub. Interjööris on kasutatud palju heledaid pindu, mis loovad tänu suurele elutoaaknale ning kaarjale siserõdule avara, valgusküllase atmosfääri.<br />
<br />
Venna maja on üks neid haruldasi valmisehitatud hooneid, milles näib sisalduvat palju erinevaid tähenduskihistusi. Seal on midagi sellist, mis viipab arhitektuuri kui distsipliini piiride, olemisvõimaluse suunas. See on arhitektuur, millele ei saa anda ühest definitsiooni, „panna näppu peale“, seletada arhitektuuriteadlase püüdlikult targa (naeruväärse) näoga, et arhitekt mõtles siin seda või teist. Just see keerukus, mis väljendub nii ruumide paiknemises kui hoone välisilmes, eristab Venna maja enamikest postmodernistlikest ehitistest, kus tähelepanu on pööratud vaid teatraalsetele fassaadidele.<br />
<br />
Võib-olla on Veljo Kaasiku Venna maja üks Eesti 20. sajandi arhitektuuri „tüvitekste“. Midagi sellist, millest ainult arhitektid aru saavad. Midagi sellist, mis kuulub ainult arhitektuurile.<br />
<br />
<i>Tekst sai algselt kirjutatud Eesti Arhitektuurimuuseumi <a href="https://www.facebook.com/Arhitektuurimuuseum/posts/767908646583962" target="_blank">Facebooki küljele</a> 8. oktoobril 2014.</i><br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjf3CzfRSneyMZJwChx7N-ejc1pw9IpZMnT8tmUnziCWkHI5vZtehb91mLTPUU0Drt4GyJIV_TmWardGfaGH8y8yU53OCQLFGm9NrOToPJWAMrG80Uwni6PD28EMKf4lrUDf2fiouz-DL8/s1600/10653502_767905066584320_279829949943498941_n.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="398" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjf3CzfRSneyMZJwChx7N-ejc1pw9IpZMnT8tmUnziCWkHI5vZtehb91mLTPUU0Drt4GyJIV_TmWardGfaGH8y8yU53OCQLFGm9NrOToPJWAMrG80Uwni6PD28EMKf4lrUDf2fiouz-DL8/s1600/10653502_767905066584320_279829949943498941_n.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Foto autor teadmata. Eesti Arhitektuurimuuseum</td></tr>
</tbody></table>
</div>
Carl-Dag Ligehttp://www.blogger.com/profile/02562173581612517845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3107223808715713132.post-7759973991028341912016-02-07T19:35:00.001+02:002016-02-07T20:13:22.712+02:00Eesti esimene autobussijaam<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEipRwZECAc9O-vig4uZreNW9VWWJccqLImcQxgABnSmyESUdpgybmV0WUSeTrlBQ6IgA6A9Xno13XJpZ5ZMBW7xEjdgTbGehyphenhyphen5m_E09CjlO8VI4V93ihWLag4JPEk7Lw17o5dyJpwc5Nms/s1600/tuun.+1.+LOKSA+AUTOBUSSIJAAM+AVAMISP%25C3%2584EVAL+27.06.1939.+VAADE+EDELAST.+EINO+SANDSTR%25C3%2596MI+ERAKOGU.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="334" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEipRwZECAc9O-vig4uZreNW9VWWJccqLImcQxgABnSmyESUdpgybmV0WUSeTrlBQ6IgA6A9Xno13XJpZ5ZMBW7xEjdgTbGehyphenhyphen5m_E09CjlO8VI4V93ihWLag4JPEk7Lw17o5dyJpwc5Nms/s1600/tuun.+1.+LOKSA+AUTOBUSSIJAAM+AVAMISP%25C3%2584EVAL+27.06.1939.+VAADE+EDELAST.+EINO+SANDSTR%25C3%2596MI+ERAKOGU.JPG" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Loksa autobussijaam avamispäeval 27. juunil 1939. Foto Eino Sandströmi erakogu </td></tr>
</tbody></table>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<i>Harjumaal Loksa linna südames asub lihtne punastest savitellistest ehitis, mis on arvatavasti esimene autobussijaamaks ehitatud hoone Eestis. </i><i>Hiljuti võeti jaamahoone muinsuskaitse alla.</i><br />
<br />
Loksa autobussijaama hoone on ilmekas näide Eesti 1930ndate aastate moodsast ja esinduslikust arhitektuurist. Tumepunaste tellisfassaadidega hoone on üks omapärasemaid Loksa väikeses linnasüdames ning kiirgab Eesti esimese iseseisvusperioodi vaoshoitud sarmi.<br />
<br />
Bussijaama ehituse ellukutsujaks oli osaühing „Mootor“, mis sai Tallinn-Loksa-Tallinn bussiliini operaatoriks 1938. aastal. Firmal oli ambitsioonikas plaan rajada moodsad bussijaamad oma liinide sihtpunktidesse mitmel pool Eestis. Ainsana jõuti enne II maailmasõda valmis ehitada siiski vaid Loksa linna südames paiknev jaamahoone, mis avati 27. juunil 1939.aastal. Avapidustustel osalesid teiste seas toonane teedeminister Nikolai Viitak ja OÜ „Mootor“ direktor August Kerem.<br />
<br />
Loksa bussijaama kavandati väärikas ootesaal, ruumid jaama töötajatele ja puhketoad bussijuhtidele. Hooviküljel asusid garaažid autobussidele. Kuna Tallinna buss saabus Loksale graafiku järgi õhtusel ajal, planeeriti jaamahoone teisele korrusele ka bussijuhtide korter. Seal juhid ööbisid, et hommikul taas Tallinna poole teele asuda.<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhqGW3R7vqAvwM2Oo12A5OOBf2XWcvu1LlsTGUCDm7R8PCENsLfEkKLLeYD1b39epBjUIE4_OuQK2zE3KCmL_V_9zTWTcqNHIZrXaGMBkmsTzLNAk6xZpXMSnRKn5ypKIEDLR3Jiel1bpg/s1600/7.+LOKSA+AUTOBUSSIJAAMA+EHITUST%25C3%2596%25C3%2596D.+1938+S%25C3%259CGIS.+EINO+SANDSTR%25C3%2596MI+ERAKOGU.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="331" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhqGW3R7vqAvwM2Oo12A5OOBf2XWcvu1LlsTGUCDm7R8PCENsLfEkKLLeYD1b39epBjUIE4_OuQK2zE3KCmL_V_9zTWTcqNHIZrXaGMBkmsTzLNAk6xZpXMSnRKn5ypKIEDLR3Jiel1bpg/s1600/7.+LOKSA+AUTOBUSSIJAAMA+EHITUST%25C3%2596%25C3%2596D.+1938+S%25C3%259CGIS.+EINO+SANDSTR%25C3%2596MI+ERAKOGU.JPG" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Loksa autobussijaama ehitustööd 1938-39. Foto Eino Sandströmi erakogu</td></tr>
</tbody></table>
<b>Arhitekt Elmar Lohk</b><br />
Nii nagu igal kunstiteosel, on ka igal hoonel oma autor. Kuigi originaaljooniseid pole tänaseni leitud, on Loksa bussijaama arhitektiks suure tõenäosusega Elmar Lohk (1901-1963), 1930ndate aastate Eesti tähtsamaid ja edukamaid ehituskunstnikke. Lohk oli pärit diplomaadi perest ja seepärast silmatorkavalt rahvusvahelise taustaga – ta sündis Vladivostokis, käis koolis Shanghais ning omandas arhitektikutse Saksamaal Darmstadti tehnikaülikoolis. Eestisse saabus ta alles pärast ülikooli lõpetamist (1925), kuid kujunes siin üheks viljakamaks arhitektiks maailmasõdade vahelisel perioodil.<br />
<br />
Lohu tuntumate hoonete hulka kuuluvad Tallinna „Palace“ hotell (1936) ja endine Tallinna Majaomanike pank (1936) – mõlemad Vabaduse väljakul. Samuti kavandas Lohk koos insener August Komendandiga Tallinna Kadrioru staadioni tribüünihoone (1937). II maailmasõja ajal põgenes Lohk Rootsi ning tegutses seal kuni 1960ndate aastate alguseni peamiselt haiglate projekteerijana. Elmar Lohk on üks väheseid Eesti arhitekte, kes töötanud Soome maailmakuulsa arhitekti Alvar Aalto büroos (1943. aastal). Nii nagu Aaltole, oli ka Lohule südamelähedane kasutada tellist ehitusmaterjalina. Loksa bussijaamgi on hea näide sellest, kuidas kasutada punast savitellist. Hoones võib tajuda nii Skandinaaviamaade kui ka Saksa ja Ameerika 1920-1930ndate aastate arhitektuuri kaudset mõju.<br />
<br />
<b>Loksa bussijaam täna ja homme</b><br />
Enamik Loksa bussijaama ruume on kasutuses ka tänasel päeval. Esimesel korrusel tegutsevad pangakontor ning baar, teisel korrusel oli veel hiljuti Loksa konstaablipunkt. Suuremaid ümberehitusi jaamahoonele aegade jooksul tehtud ei ole. Kuigi akna- ja usteavade asukohti on veidi muudetud, on hoone eksterjöör suuresti säilitanud oma algse ilme. Maja välisviimistlus on hetkel rahuldavas seisukorras, kuid vajaks lähiaastatel siiski restaureerimist, et hoone saaks tagasi oma väärikuse.<br />
<br />
Nõukogude perioodil ning Eesti taasiseseisvumise järgselt on siseruume korduvalt renoveeritud ning seetõttu pole interjööris algseid arhitektuurseid detaile enam eriti näha. Teisel korrusel, kus asusid bussijuhtide toad on siiski säilinud mõned originaaldetailid – vähemalt üks uks, siseuste piirdelauad, ahi, pliit. Hooviküljel olevas trepikojas on säilinud ka algne dekoratiivselt kaunistatud trepp, selle käsipuu ning trepimademe alune pisike kamber, mida linnalegendi kohaselt on kasutatud isegi kinnipidamisruumina.<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEihO2qqZ499fpTE-KlbsxgzxM2Tx9J-GOxmBdDZhKcm4npNGjR2Wr4MMAxpJtbRYVuBSvzO3-Cmyrdlm6ArO7LByDTpfHoXJU3gCPBLvq2QHhwAXMhpv3mvMf50tymgsI4L5T1TJaTKK1U/s1600/tuun.+4.+LOKSA+AUTOBUSSIJAAM.+VAADE+KAGUST.++VALMIMISAEGNE+FOTO.+EINO+SANDSTR%25C3%2596MI+ERAKOGU.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="325" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEihO2qqZ499fpTE-KlbsxgzxM2Tx9J-GOxmBdDZhKcm4npNGjR2Wr4MMAxpJtbRYVuBSvzO3-Cmyrdlm6ArO7LByDTpfHoXJU3gCPBLvq2QHhwAXMhpv3mvMf50tymgsI4L5T1TJaTKK1U/s1600/tuun.+4.+LOKSA+AUTOBUSSIJAAM.+VAADE+KAGUST.++VALMIMISAEGNE+FOTO.+EINO+SANDSTR%25C3%2596MI+ERAKOGU.JPG" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Loksa autobussijaam avamispäeval 27. juunil 1939. Foto Eino Sandströmi erakogu</td></tr>
</tbody></table>
<b>Arhitektuuriajalooline väärtus</b><br />
Loksa autobussijaama hoone suur väärtus tuleneb eelkõige sellest, et see on teadaolevalt esimene spetsiaalselt autobussijaamaks ehitatud hoone Eesti territooriumil. Samuti on see suure tõenäosusega arhitekt Elmar Lohu loomingu näide. Hoone kujundab oma iseloomuliku karakteriga ka Loksa linnakeskuse üldilmet.<br />
<br />
Praegu kuulub bussijaam Loksa linnale ning linnavalitsus soovibki hoone Euroopa struktuurifondide toetuste abil lähiaastatel renoveerida, võttes taas kasutusele ka ajaloolise ootesaali. Linnavalitsuse esindajate sõnul toob hiljutine muinsuskaitse alla võtmine kaasa küll piiranguid ja täiendavaid väljaminekuid, kuid aitab tagada selle, et hoone säiliks oma ehedal kujul. Tulevikus võiks bussijaamast kujuneda üks Loksa sümbolobjekte, sest linnas on põneva ajaloo ja ilmeka arhitektuuriga hooneid säilinud vähe.<br />
<br />
<i>Artikkel ilmus algselt ajakirjas Maakodu, august 2015, lk 24-25. Artikli veebiversioon avaldati ajakirja <a href="http://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/kodu/eesti-esimene-enne-soda-ehitatud-autobussijaam-on-toos-siiani?id=71979799" target="_blank">kodulehel</a> 10. novembril 2015.</i><br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh2aLp5x41EW_bCt0UFV084KTaNY3HQ2dbR4SqPQ084tvbsGy7iZRvKF5mvmTINdQZ7EQFJPvDsod56sn6LyMeCQHs7r1h-5PvOlaxNl05LZACyLVNM_Fkzbb7q-gwZULJ6kwI1jcBWB3Y/s1600/Oliver+Orro+foto+2014.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="405" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh2aLp5x41EW_bCt0UFV084KTaNY3HQ2dbR4SqPQ084tvbsGy7iZRvKF5mvmTINdQZ7EQFJPvDsod56sn6LyMeCQHs7r1h-5PvOlaxNl05LZACyLVNM_Fkzbb7q-gwZULJ6kwI1jcBWB3Y/s1600/Oliver+Orro+foto+2014.JPG" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Loksa autobussijaam 2014. aastal. Foto Oliver Orro</td></tr>
</tbody></table>
<br /></div>
Carl-Dag Ligehttp://www.blogger.com/profile/02562173581612517845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3107223808715713132.post-24852416865205583482016-01-24T17:42:00.000+02:002016-01-25T15:31:23.765+02:00Digitaalse arhitektuuri pidetus<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhh-FOr649J24EsGOJw5EaXLobSVBw8F-vLZzYsTADYgpD7-9wZ7RZa-Kc0m-M4ZN9AGDmhDdR3lAbX87tNCLg_NI9Jg7cJ4RHf7p-JgmKWavvYmQ9KDbdHfd3bB9I6xiw38oBWDk3NoJc/s1600/_TTP5232.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="831" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhh-FOr649J24EsGOJw5EaXLobSVBw8F-vLZzYsTADYgpD7-9wZ7RZa-Kc0m-M4ZN9AGDmhDdR3lAbX87tNCLg_NI9Jg7cJ4RHf7p-JgmKWavvYmQ9KDbdHfd3bB9I6xiw38oBWDk3NoJc/s1600/_TTP5232.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">© Tõnu Tunnel</td></tr>
</tbody></table>
<i>Läinud sügisel kirjutasin arhitektuuriajakirja MAJA palvel digitaalsest arhitektuurist. Esmane eesmärk oli teha arvustus Tallinna arhitektuuribiennaali peanäitusest „Keha ehitus. Body Building”, aga paberile sai hoopis näitusest tõukuv mõtisklus digitaalse arhitektuuri teemal laiemalt. Ennekõike on see lugu sellest, kuidas digitaalsetest ruumipraktikatest mõelda ja rääkida.</i><br />
<br />
Tunnistan ausalt, et olen digitaalse arhitektuuri vallas võhik. Ma ei tunne ei Rhinot, Mayat, Grasshopperit ega muud tarkvara, mille abil digitaalset arhitektuuri* luuakse. Ent mul on huvi nende uute protsesside ja ilmingute vastu, mida on näha nii nüüdisaegses arhitektuurielus kui ka ruumikultuuris laiemalt. Käisin näitusel „Keha ehitus” enam kui korra. Visuaalselt oli väljapanek atraktiivne – maketid ja prototüübid, ruumilised visualiseeringud, videod, aga ka tekstid. Püüdsin süveneda, kuid tekkis tugev tõrge, tunne, et ma ei saa aru ega suuda näitusel eksponeeritavaga suhestuda. Nägin kirge, aga mitte vastust küsimusele, miks see kõik on oluline. Kuigi esteetilisel tasandil oli tegemist pigem meeldiva kogemusega, siis tundsin vajadust aru saada asjadest sügavamal tasandil.<br />
<br />
Arhitektuuriajaloolase ja "tekstiinimesena" püüdsin lugeda saatetekste, ent isegi eestikeelsest jutust oli peaaegu võimatu aru saada. Siit tegin järelduse, et digitaalse arhitektuuri osas on meil omakeelne mõistete süsteem ja sõnavara veel välja kujunemata. Toorlaenud ei suuda edasi anda asjade sisu. Keeleprobleem – kuidas digitaalsest arhitektuurist üldse rääkida – ootab lähitulevikus kui mitte lahendamist, siis tegelemist. Ent ilmnes veel sügavamgi probleem. Asjad ja nähtused, millest need tekstid rääkisid, ongi keerulised ja pole üldsusele arusaadavad. Uue, digitaalse tehnoloogiaga seotud ruumiprotsessid ja nende loome pole veel saanud osaks argiteadmistest ega kujunenud üldkultuuriliselt arusaadavaks.<br />
<br />
Näituse üks atraktiivsemaid eksponaate oli kuraatorite endi, arhitektide Siim Tuksami ja Sille Pihlaku kavandatud ja valmis ehitatud installatsioon arhitektuurimuuseumi esisel platsil. Sadadest puitprussidest koosnev keerukas, orgaanilise vormiga ruumiobjekt hägustas sise- ja välisruumi piiri ning andis märku sellest, et digitaalsete tööriistade abil on võimalik realiseerida senisest palju keerukamaid ehitisi. Virtuaalruumis on võimalik luua ruumimudeleid, mille abil saab integreeritult katsetada nii esteetilisi, konstruktiivseid kui ka materjale puudutavaid aspekte.Installatsiooni vaadeldes sai aga kohe selgeks, et üleminek digitaalsest ruumist reaalsesse ruumi on praegusel hetkel veel puine ja konarlik. Ent Tuksami ja Pihlaku teose eesmärk vast polnudki luua detailideni viimistletud efektset vormi, vaid eelkõige demonstreerida seda, kuidas digitaalsed tööriistad võimaldavad murda barjäärid arhitektuuri, inseneeria ja tootmisvaldkonna vahel.<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhbQUHzFodAdvIgqnt7pv7wpxJeBErPtrNdKSzWTk6hHN4r6UiAdj1Ad5LkrQCGGmsIGM-6brq4XmOkX0ic8SwKCfYNOHcenEOkbS-8MhG6rFWUcVPe_iVP3FxM7stKLuNNINuRgPRPVL8/s1600/TonuTunnel_TAB_TTP8509.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="291" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhbQUHzFodAdvIgqnt7pv7wpxJeBErPtrNdKSzWTk6hHN4r6UiAdj1Ad5LkrQCGGmsIGM-6brq4XmOkX0ic8SwKCfYNOHcenEOkbS-8MhG6rFWUcVPe_iVP3FxM7stKLuNNINuRgPRPVL8/s1600/TonuTunnel_TAB_TTP8509.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">© Tõnu Tunnel</td></tr>
</tbody></table>
Hoolimata arvukatest makettidest ja ruumiinstallatsioonidest tekkis näitusel jalutades veel üks tugev emotsioon. Kangastus, et digitaalsel arhitektuuril puudub piisav side inimkogemuse eksistentsiaalse mõõtme, ajaloo ja mäluga. Näib, et digitaalsel arhitektuuril justkui puuduks laiem sotsiaalne ja ruumikultuuriline agenda. Või kui need on olemas, siis pole digitaalse arhitektuuri (kui loomedistsipliini) esindajad seda siiani piisavalt selgelt välja öelnud ega selgitanud oma tegevuse põhisuunda, selle käimapanevat jõudu.<br />
<br />
Digitaalse arhitektuuri ümber olev kiidulaul on intensiivsem kui kunagi varem. Sellel väljal tegutsevate praktikute ja nendega seotud teoreetikute käest tahaks siiski senisest selgemalt kuulda, miks on nende tegevus oluline, mis on need alusväärtused, millest nad oma tegevuses lähtuvad. Soovin, et senisest selgemini sõnastataks need alusväärtused ja -printsiibid, millest digitaalne arhitektuur tõukub. Peter Eisenmani sõnadega tahaks küsida, mis on digitaalse arhitektuuri <i>projekt </i>ehk katusidee või raamistik, mis väljendub tegutsemises teatud kujuteldava, idealistliku eesmärgi suunas? Mis teeb digitaalsest arhitektuurist enama kui pelgalt arhitektuurilise <i>praktika </i>ehk pragmaatilistest printsiipidest lähtuva tegutsemise, mis on allutatud arhitektuuriväliste ideede teostamiseks?<br />
<br />
Astume sammu tagasi ja küsime teisiti – kas digitaalne arhitektuur üleüldse tähistab sedavõrd suurt, ruumikultuuri tervikuna puudutavat välja, kui näitus „Keha ehitus“ ja tänavune Tallinna arhitektuuribiennaal tervikuna mõista andsid. Võib-olla on tegemist hoopis kitsama nähtusega, kui esmapilgul tundub? Teisisõnu digitaalne arhitektuur ei pruugigi olla uus suur ja totaalne nähtus, uus paradigma, kui soovite, vaid midagi hoopis kitsamat, oma tähenduselt eelkõige tehnoloogilist.<br />
<br />
Kui mõista arhitektuuri all distsipliini, mis tegeleb erinevate ruumikultuuriliste praktikatega ning otsib vastuseid korraga nii funktsionaalsetele, tehnoloogilistele, esteetilistele kui ka majanduslikele küsimustele, siis ei ole tegelikult vahet, kas opereeritakse digitaalsete või analoogtööriistadega, virtuaalses või reaalses ruumis. Miks? Sest mõlemat tüüpi tööriistad on pelgalt vahendid ruumipraktikate teenistuses ega oma väärtust iseeneses. Teisisõnu digitaalsel arhitektuuril puudub iseväärtus, selle tähtsus ilmneb vaid laiemas ruumikultuurilises raamistikus. Paradigma muutus on viimaste kümnendite jooksul toimunud eelkõige tehnoloogilisel, mitte inimese eksistentsiaalsel tasandil ning digitaalse arhitektuuri põhised praktikad moodustavad ainult ühe osa laiemast, pidevalt muutuses olevast ruumikultuuri väljast.<br />
<br />
Siit jõuame tagasi keeleküsimuse, eelkõige terminoloogia juurde. Mõiste „digitaalne arhitektuur“ ei ole piisav rääkimaks uuest arhitektuurist laiemas ruumikultuurilises tähenduses, sest selles puudub viide inimkogemusele ja -tunnetusele. Ka mõisted „algoritmiline arhitektuur“ ja „parameetriline arhitektuur“ viitavad pelgalt tehnoloogiale või meetodile, mitte avaramale ideoloogilisele väljale või sotsiaalkultuurilisele mõõtmele.<br />
<br />
Uued tööriistad ja -meetodid on läbi aegade muutnud arhitektuuri- ja ruumipraktikaid. Seepärast on ehk ekslik ka arusaam, et digitaalse arhitektuuri pealetungil on põhjapanev tähendus ruumikultuuri jaoks tervikuna. Digitaalne arhitektuur tõenäoliselt ei õpeta meid teistmoodi elama, ei anna vastust küsimusele, mis on elu mõte. Ka digiajastul on arhitektuuri rolliks eelkõige ruumistada inimkogemust ja ühiskonna elutunnetust, seda nii representeerides (sümboolsel tasandil, vaimses ruumis) kui ka aktualiseerides (reaalsel tasandil, füüsilises ruumis).<br />
<br />
<i>* Digitaalse arhitektuuri all pean silmas selliseid ruumi(loome) praktikaid, mille keskse osa moodustab töö digitaalse tarkvaraga, teisisõnu arhitektuuri, mida ei saa luua arvutiprogrammide abita.</i><br />
<i> </i><b><br />Keha ehitus. Body Building</b><br />
Tallinna Arhitektuuribiennaal 2015 <a href="http://tab.ee/programm/kuraatorinaitus" target="_blank">peanäitus</a> Eesti Arhitektuurimuuseumis 11.09.–11.10.2015. Kuraatorid Sille Pihlak ja Siim Tuksam (PART). Osalejad Atelier Bruno Juricic, Carlo Ratti Associati, ICD + ITKE (Moritz Dörstelmann, Achim Menges), ISSSStudio (Igor Siddiqui), Julia Körner, Kokkugia (Roland Snooks, Robert Stuart-Smith), nformations, City Form Lab (Andres Sevtšuk, Raul Kalvo), REX | LAB (Marjan Colletti, Kadri Tamre), Tom Wiscombe Architecture<i>. </i><br />
<br />
<i>Käesolev artikkel ilmus algselt arhitektuuriajakirjas <a href="http://www.solness.ee/maja/" target="_blank">MAJA</a>, nr 3/2015, lk 18-19. Tõnu Tunneli fotosid on kasutatud autori loal.</i><br />
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgLOllyOvLu5dfj6ijlhMBsZ2nBXLH23saBiShUpdEbI-9dJ5c9SYUypMFB_0bnc1tVL_YH8292gWw2CF97X7DMHh72nUr3ysqkje-g0aREXymbFO_3eEsBm2NaNF81QGSJ9TNd1N_jLrw/s1600/TonuTunnel_TAB_TTP8499.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="360" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgLOllyOvLu5dfj6ijlhMBsZ2nBXLH23saBiShUpdEbI-9dJ5c9SYUypMFB_0bnc1tVL_YH8292gWw2CF97X7DMHh72nUr3ysqkje-g0aREXymbFO_3eEsBm2NaNF81QGSJ9TNd1N_jLrw/s1600/TonuTunnel_TAB_TTP8499.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">© Tõnu Tunnel</td></tr>
</tbody></table>
</div>
Carl-Dag Ligehttp://www.blogger.com/profile/02562173581612517845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3107223808715713132.post-5631430952256739792016-01-06T22:49:00.000+02:002016-01-06T23:53:50.635+02:00Milles probleem?<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjuQeKpbLQrg6tbAMQLJVp88trkDbzymW2tZ_JhPsdr25NeERKc1y5HL_Sj0IY1mSgz9HLzmRx5G5uYVAh81uCdGStB7OVfCRlxCLFZ1vfuivBRUV-og6JdVh8mjjiPtXAsgCl7fGsZQP0/s1600/c.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="301" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjuQeKpbLQrg6tbAMQLJVp88trkDbzymW2tZ_JhPsdr25NeERKc1y5HL_Sj0IY1mSgz9HLzmRx5G5uYVAh81uCdGStB7OVfCRlxCLFZ1vfuivBRUV-og6JdVh8mjjiPtXAsgCl7fGsZQP0/s640/c.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">© Maria Freimann</td></tr>
</tbody></table>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<div style="text-align: left;">
</div>
<i>2015. aasta suvel kirjutasin arhitektuuriajakirja MAJA palvel kolme Eestis tegutseva arhitektuurikooli värsketest arhitektuuri eriala lõpetajatest ja nende lõputöödest. Tõdesin, et koolide ja tööde tase on ebaühtlane, kuid et mitmel noorel on potentsiaali Eesti arhitektuurielus läbi lüüa. Kirjeldasin ka seda, mis teeb ühe arhitektuurieriala lõputöö heaks ja huvitavaks.</i> <br />
<br />
Äsja kaitsesid oma lõputöid Eesti Kunstiakadeemia, Tallinna Tehnikaülikooli ja Tallinna Tehnikakõrgkooli arhitektuuri eriala tudengid. Temaatiliselt ja tasemelt olid tööd väga erinevad, kuid paeluvat ja kriitikaväärset leidus neis piisavalt. Suurima probleemina peegeldub lõputöödes nüüdisarhitektuuri kui loomingulise sfääri piiride ahenemine. Sellele vaatamata leidus tudengeid, kelle töödest kiirgas kaalutletud taiplikkust ja loomingulist isikupära, mis kindlasti mitmekesistab Eesti arhitektuurivälja.<br />
<br />
Tallinna Tehnikakõrgkooli (TTK) lõputöid, mida oli tublisti üle kahekümne, eksponeeriti rahvusraamatukogu 6. korruse kitsukestes fuajeeruumides ja koridorides. TTK lõputööde tase oli kolmest siin käsitletavast kõrgkoolist kõige kõikuvam – oli nii detailideni läbi töötatud kui ka väga lihtsakoelisi projekte. Positiivne näide on Mark Grimitlihti tundlikud, kontekstuaalsed väikeobjektid ja installatsioonid Eesti looduslikesse pühapaikadesse (juhendajad Kai Süda, Tomomi Hayashi). Töö, mille eri osades võis märgata kontseptuaalsust, detailset materjalikäsitlust, kohati ka vaoshoitud huumorit, lõi silla siinse pärandkultuuri ning kaasaegse väikevormilise arhitektuurse keskkonna vahel. Sümpaatne ja kontekstitundlik oli ka Andres Mägi Tartu välituru projekt (juhendajad Kai Süda, Tomomi Hayashi), mille keskmes südalinnas oleva turuhoone ümbruse ja jõekallaste aktiveerimine. Vilen Künnapu juhendatavad Roomet Helbre ja Ahti Sepsivart tõusid TTK tudengitest esile oma julge, et mitte öelda totaalse arhitektuurikäsitlusega, milles oli selgelt tajutav ka tööde juhendaja enda mõju. Helbre ambitsioonikas, Anne kanali äärne Tartu termide projekt teeb oma ruumiprogrammi ja vormilise struktuuriga silmad ette enamikule Eesti sanatooriumitele ja spaadele. Antiik-Rooma, Louis Kahni, võib-olla ka Reima Pietilä arhitektuurile viitav fantaasiarikkus peegeldus nii vormikeeles kui ka projektigraafikas. Fantaasiaküllase visuaalse keele ja graafikaga oli ka Sepsivarti Eluaia kvartali projekt Tallinnas – endise tööstus- ja kaubanduskvartali mastaapne regenereerimisettepanek Kristiine linnaosas.<br />
<br />
Arhitektuuri- ja disainigaleriis eksponeeriti Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) kaheteistkümne arhitektuurimagistrandi töid. Kõigil polnud paraku planšette, mitmel puudusid maketid. Tööde temaatika oli seinast seina: Pärnu ajalooliste kvartalite taashoonestamisest kõrghooneni Tallinna südalinnas. TTÜ arhitektuuriõpe on alles välja kujunemas – toores pedagoogikapinnas ja sissetallamata rajad peegelduvad ka tudengite töödes. Torkas silma ebaühtlane tase nii teostuses kui ka teemavalikus ja probleemi fokuseerimises. Objekti osas ambitsioonikas, kuid linnaruumiliselt piisavalt läbitöötamata oli Linda Veski laeva- ja rongiterminali projekt Tallinna sadamasse (juhendaja Rein Murula). Rail Balticu lõppjaam/stardijaam linnahalli ja praeguse kruiisikai vahel toimiks sümboolse väravana Tallinna nii rongi ja laevaga saabujatele kui ka siit lahkujatele.<br />
<br />
TTÜ on mitmel puhul deklareerinud, et insenertehniline ja eriti energiakasutust puudutav temaatika on nende pakutava arhitektuurihariduse üks alustalasid. Näitusel eksponeeritud lõputööde planšettidel see siiski kuigi selgelt välja ei tulnud. Erandina võib välja tuua Ain Kalbergi kavandatud kõrghoone Tallinna Maakri kvartalisse (juhendaja Emil Urbel), mille katusel suur tuulegeneraator, ning mis lähtub nii vormi kui ka funktsionaalsuse poolest tuule- ja teiste ilmastikumõjude analüüsist. See pilvelõhkuja, mis sobiks pigem Dubaisse või mistahes teise geneerilise arhitektuuriga kõrghoonestusega linna, võiks ehk peegeldada RKAS-i kujutlust ideaalsest kõrghoonest. Tallinna kontekstis mõjuks see ehitis ruumiliselt siiski kunstliku ja kontekstivälisena.<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjS5x8WRw83hmEZpitiiQGDV2DUp4z_QpREMdMnaO59ZvZFGSBEGU6bwINIYXV9PHpo8ayf7Z9aIaiiz2-tjGSmr-90b9cvouHbR-EDKMGyYnX6gg1pSoF_8R_YCIRalx_Vr9mmcjirrI4/s1600/b.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="266" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjS5x8WRw83hmEZpitiiQGDV2DUp4z_QpREMdMnaO59ZvZFGSBEGU6bwINIYXV9PHpo8ayf7Z9aIaiiz2-tjGSmr-90b9cvouHbR-EDKMGyYnX6gg1pSoF_8R_YCIRalx_Vr9mmcjirrI4/s640/b.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">© Maria Freimann</td></tr>
</tbody></table>
<div style="text-align: left;">
</div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
Taseme ja variatiivsuse poolest olid sel aastal kõige paeluvamad Eesti Kunstiakadeemia (EKA) magistrantide tööd, kuigi nendegi kaheksateistkümne hulgas olid mõned altminekud. Töid eksponeeriti EKA lõputööde näitusel TASE endises „Rauaniidi” tehases, tulevases EKA peahoones. Tehnilise, ruumiprogrammilise ja ka esteetilise teostuse poolest tõusis teistest esile Maria Freimanni kavand USA saatkonna hoonele Tallinnas (juhendajad Martin Melioranski, Renee Puusepp). Gonsiori tänava otsas, Lasnamäe alguses paeklindi sisse paigutatud hoone puudutas nii oma päevapoliitilise aktuaalsuse kui ka linnaruumilise provokatiivsusega. Ajal, mil geopoliitiline olukord on pingeline ning riigisisesed arutelud tekitavad suuri mullistusi, mõjub Freimanni ettepanek suurest maastikulisest ja ülimalt turvatud hoonest mitte ainult intellektuaalselt, vaid peaaegu füüsiliselt erutavana. Kui kaitsmisel vihjas retsensent Ralf Lõoke Vene saatkonna näiliselt osavale maskeeritusele Tallinna vanalinna südames (muinsuskaitsealuselisel historitsistlikul saatkonnahoonel on siiani sildid „Galerii” ja „Apotheca”), siis Freimanni projekt, vastupidi, domineeriks linnaruumis jõuliselt ning oleks otsekui manifest Eesti riigi poliitilistest valikutest. Iseasi, kas me ka tegelikult tahame linnahallilaadset maastikmaja, mille iga ruutsentimeeter kuulub välisriigile, sümboolselt valvama kogu pealinna, kogu meie riigi üle.<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhxksMgBj8Hq4YxAIt4D11gkhApEjCMrTPH1sHzn5G-lAT-emcvX4O0fUnWukuKd4KpcLrFywNoZ_lbDwcW2D0NAYGe8-PuYDYpEgWr6ggNimKD0m4IX6B-fQt9ht5jLcSlQcVEznxzeUg/s1600/a.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="723" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhxksMgBj8Hq4YxAIt4D11gkhApEjCMrTPH1sHzn5G-lAT-emcvX4O0fUnWukuKd4KpcLrFywNoZ_lbDwcW2D0NAYGe8-PuYDYpEgWr6ggNimKD0m4IX6B-fQt9ht5jLcSlQcVEznxzeUg/s1600/a.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">© Maria Freimann</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div style="text-align: left;">
</div>
<div style="text-align: left;">
</div>
<div style="text-align: left;">
</div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<div style="text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<div style="text-align: left;">
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiNcbp4UGLXNpZVJMV6F1AQ3HsHDakwiGFp5OtoIkcf4keS0wRt8-wDmxpixHipeB_YyVY9qnBNsq-QhXsD5voeUQn2CJ788E85H4rOW-0KreLWTadc3HyxZ841ei4ijo89wLJm49EFNws/s1600/d.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="765" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiNcbp4UGLXNpZVJMV6F1AQ3HsHDakwiGFp5OtoIkcf4keS0wRt8-wDmxpixHipeB_YyVY9qnBNsq-QhXsD5voeUQn2CJ788E85H4rOW-0KreLWTadc3HyxZ841ei4ijo89wLJm49EFNws/s1600/d.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">© Maria Freimann</td></tr>
</tbody></table>
<br /></div>
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhZcV-Jd1aWFL3Q-7JS2ApRJdKWv4yEzGPgue1doihBue7BZ_sp0zttuRWN39NsnShzLXVo8oS5O_8fIRzkM93jigQbFJxx4rUoyZQHcyMqoq54ZzoYSH-Zux4RE38ojjb_W4ZM-5vtIWw/s1600/e.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="765" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhZcV-Jd1aWFL3Q-7JS2ApRJdKWv4yEzGPgue1doihBue7BZ_sp0zttuRWN39NsnShzLXVo8oS5O_8fIRzkM93jigQbFJxx4rUoyZQHcyMqoq54ZzoYSH-Zux4RE38ojjb_W4ZM-5vtIWw/s1600/e.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">© Maria Freimann</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj6PHaYRMUxK4jkjR7_F3eSjdZgsUIFoqrQxJLlnPd_k4xJu39bUMuOSxgPSLwgEMKLjorAQfjZQmA2lQ2276XiocOgQ3QfFZu23yIi-ahczAfBf_uGp0ZLYQsAbHehlRflUTfjt9ieVAc/s1600/g.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="277" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj6PHaYRMUxK4jkjR7_F3eSjdZgsUIFoqrQxJLlnPd_k4xJu39bUMuOSxgPSLwgEMKLjorAQfjZQmA2lQ2276XiocOgQ3QfFZu23yIi-ahczAfBf_uGp0ZLYQsAbHehlRflUTfjt9ieVAc/s640/g.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">© Maria Freimann</td></tr>
</tbody></table>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
Täiesti teistsuguse, kuid samuti paeluva tööna Kunstiakadeemiast toon välja Maria Alneki projekti Põltsamaa linnuse regenereerimise teemal (juhendajad Andres Alver, Indrek Rünkla). Väikeasula ajaloolises keskkonnas on muinsuskaitsealusele keerukale ehitisele raske uut funktsiooni leida; näiliselt kõige lihtsam on säilitada konserveeritud varemeid. Alnek astus oma tööga siiski sammu kaugemale kui pelk uue otstarbe leidmine. Oma üsna keeruka, samas tehniliselt läbi töötatud „majamasina” projektiga küsis ta arhitektuuri piiride ja olemisvõimaluse järele. Spekulatiivne projekt, mis tekitas paljudes vastakaid tundeid, mõjus enesekriitiliselt, et mitte öelda -irooniliselt; justkui materialiseerunud tühik, millele raske konkreetset tähendust omistada. Ometi peitus selles töös ennekõike arhitektuurne kvaliteet, mis ühendas nii tehnilised, funktsionaalsed kui ka esteetilised aspektid terviklikult ühe fantaasiaruumi piires.<br />
<br />
<b>Lõputöö potentsiaal ja arhitektuuri autonoomia</b><br />
Hea arhitektuuriteemaline lõputöö sisaldab minu arvates kolme olulist komponenti: a) tehnilist taipu ehituslikes ja konstruktiivsetes küsimustes, b) praktilist meelt ruumiprogrammi lahenduste väljatöötamisel ning c) esteetilist, loomingulist tundlikkust. Suurepärane lõputöö suudab need komponendid mitte ainult sünteesida, vaid lisada sinna midagi, mis ületab nende kolme komponendi summa. See imaginaarne ülejääk on midagi, mille poole arhitektuur ja arhitektuuriharidus võiksid pürgida.<br />
<br />
Ebaühtlust on kõigi kolme kooli töödes. Eriti TTÜ ja TTK tööde puhul paistab silma probleemi vähene fokuseeritus ning sellega kaasnev laialivalguvus, mida kohati asendab väga lihtsa, tüüpse ruumiprogrammi läbimäng. Ilma probleemi selgelt defineerimata on ka analüüsi raske teha ning järelduste (kui neid üldse tehakse) kvaliteet ei kannata kriitikat. Üks tüüpprobleeme näis olevat see, et lõputööde teoreetilises osas tehtud järeldused ei jõudnud arhitektuursesse projekti; uurimistööst tehtavad järeldused olid teisisõnu kas puudulikud või oli tudengitel raskusi nende ülekandmisega ruumikavanditesse.<br />
<br />
Kriitika poolelt tooks esile veel tõiga, et makettide tase oli paiguti kahetsusväärselt nõrk. TTK tööde puhul tundus, et enamik makette oli tehtud käsitsi ja vähese vilumuse pealt. Kuigi oli üksikuid silmapaistvaid makette – eriti EKA tudengitel –, siis mitmete puhul ei artikuleerinud makett lõputöö peateemat. Ometi peaks nii graafiline materjal kui ka maketid keskenduma just kõige olulisema väljatoomisele.<br />
<br />
EKA arhitektuuriharidus tõuseb tänavusi lõputöid vaadates esile eelkõige temaatilise fokuseerituse ja selgepiirilisusega – lõputöödes püüti leida ruumilisi lahendusi aktuaalsetele, ühiskonnaga resoneerivatele teemadele. Kõigi koolide tööde puhul jääb siiski puudu ruumilisest ambitsioonikusest. Kohati jääb mulje, et tegeletakse alalhoidliku, väikses mõõtkavas pragmaatilise toimetamisega, mille laiem mõju ühiskonnale on minimaalne. Ent arhitektuurikooli lõputöö kui üks noore arhitekti võib-olla viimaseid võimalusi demonstreerida oma fantaasiat ja kujutlusvõimet, võiks ju olla ruumiliselt ambitsioonikas, väita midagi praeguse ühiskonna ja lähituleviku kohta vähem või rohkem provokatiivselt. Arhitekt võiks olla see, kes sõnastab (ruumilisi) probleeme, mitte ei sörgi sotsiaaltöötajana kogukonna sabas. Loomulikult peab see protsess olema tagasisidestatud, kuid oma kõneõigusest loobumine vähendab arhitektuuri kui loomingulise valdkonna autonoomiat. Valdkond peab ise oma piire kaitsma, neid kehtestama, sest keegi teine ühiskonnas seda ei tee.<br />
<br />
Ühiskond vajab arhitektuuri kui sõltumatut loomingulist distsipliini, sest selle kaudu käib ruumilise keskkonna mõtestamine. Kui arhitektuurivaldkond pihustub naaberdistsipliinide hulgas, kaob võimalus enesereflektsiooniks ja väheneb kultuurivälja mitmekesisus. Arhitektuurikooli lõpetajad võiksid demonstreerida võimekust sõnastada probleeme ise, panna paika arhitektuurne mänguruum ja -reeglid, teha lõputööga isikupärane ruumiline žest. Tegelik elu projekteerijana on niikuinii sedavõrd piiritletud ja raamidesse surutud, et kärbib loomingulisust - pole mõtet astuda vabatahtlikult nendesse kitsastesse raamidesse juba koolipingis olles.<br />
<br />
<i>Käesolev artikkel ilmus algselt arhitektuuriajakirjas <a href="http://www.solness.ee/maja/" target="_blank">MAJA</a>, nr 2/2015, lk 82-85. Kõik siinsed illustratsioonid pärinevad Maria Freimanni magistritööst „Saatkond kui kaasaegne kaitstud keskkond linnaruumis”, juhendajad Martin Melioranski ja Renee Puusepp (Eesti Kunstiakadeemia, 2015). Illustratsioone on kasutatud autori loal.</i><br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiC_LVQwI3Hw_zTjrPO3WvMLFU-QRpefPtzHyZmYKwD6blf3GgzO98YLMe4-d1pd-Zcxry1mOlgJQzSzeqtAxtpQYNCzOOx2gjZtGm0UbnPyGFC06Jr-GnEyrx1ZLgx4_oVFy9w_VBpL8I/s1600/f.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="348" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiC_LVQwI3Hw_zTjrPO3WvMLFU-QRpefPtzHyZmYKwD6blf3GgzO98YLMe4-d1pd-Zcxry1mOlgJQzSzeqtAxtpQYNCzOOx2gjZtGm0UbnPyGFC06Jr-GnEyrx1ZLgx4_oVFy9w_VBpL8I/s640/f.jpg" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">© Maria Freimann</td></tr>
</tbody></table>
<div style="text-align: left;">
</div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<i></i></div>
</div>
Carl-Dag Ligehttp://www.blogger.com/profile/02562173581612517845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3107223808715713132.post-54596013643302925572015-06-21T00:20:00.000+03:002015-06-21T00:20:35.344+03:00Valge särk on hirmu märk<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
Tundub, et Eestis on rassismile olemas üsna tugev sotsiaalne tellimus, rassism tundub olevat IN, isegi seksikas; avaliku elu tegelased ütlevad üha julgemalt välja asju, mis ei ole inimlikud. Seejuures on tunne, et nii nemad, kui ka laiem avalikkus (nt need kes sotsiaalmeedias ja portaalide kommentaariumites sõna võtavad) ei saa tihtipeale üldse aru, mis asi rassism on ja miks see halb on. Ilmekas näide on Hannes Võrno püüd selgitada või õigustada oma eilset sõnavõttu. See on laiemalt märk hariduse ja kasvatuse puudujääkidest, mille tulemuseks kitsas silmaring ja maailmapilt. Vähene kokkupuude välismaalastega, vähene võimalus liikuda välisriikides, vähene keelteoskus, nõukogude okupatsioon jne - kõik see on tõenäoliselt jätnud oma jälje. Ent ikkagi, millest see hirm, millest taoline vajadus elimineerida kõik teistsugune, olla pidevalt kaitsepositsioonil, tõmbuda oma kookonisse vabal maal, vabade inimestena?<br /><br />Kohati on tunne, et me oleme nagu mõisamaade serval elavad arglikud saunikud, kes kardavad igat mööduvat vankrit ning haaravad hangu järele kohe, kui hobuste kabjaplaginat on kuulda. Et äkki on kubjas, kes tuleb rooska andma või hoopis maanteeröövlid... Aga mis siis, kui on kerjus, kes küsib supileent, või teeline, kel lihtsalt janu? Jätame ta lihtsalt igaks juhuks ukse taha. Parem karta, kui kahetseda. Rassism ja võõraviha näib paljudele olevat vastuvõetav, sest seda tajutakse abivahendina meie rahva ja kultuuri kaitsel väliste negatiivsete mõjude eest. Paraku ei saada seejuures aru, et see abivahend on enesehävitusliku jõuga. Millal me kasvame hingelt suureks? Millal me loobume puhta eestluse müüdist? Valge särk on hirmu märk. Ja Vao küla ei vaja meie solidaarsust.</div>
Carl-Dag Ligehttp://www.blogger.com/profile/02562173581612517845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3107223808715713132.post-37905073160993192582015-06-01T20:56:00.000+03:002015-06-01T20:56:33.950+03:00Välkreportaaž<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
täna käisin EKA arhitektuuriosakonna magistritööde kaitsmistel. lühimuljeid. paar ambitsioonikat linnaehituslikku projekti muuseumide, raamatukogude jt avalike ruumide ümbermõtestamiseks. nende põhjal jäi tunne, et erinevad funktsioonid kipuvad üha enam ühtlustuma, oma karakterit ja (ruumilist) tähendusvälja kaotama. aga mis siis saab kui kõik muutub tarbimisruumiks? kui elamine, töötamine, puhkamine, enda harimine jne toimub sarnase arhitektuuriga ruumides, millest mõned on lihtsalt suuremad kui teised? kuhu jääb arhitektuur kui kultuuriline, väärtuspõhine praktika? vanasti oli igal ruumiprogrammil oma esteetiline keel, arhitektuursed väljendusvahendid. ma ei igatse taga klassikalisi ordereid, aga ruumiprogrammiline ühtlustumine on katk, mis kihutab üle moodsate linnade. hübriidruum selle halvas mõttes.<br />
<br />
mitu tööd tegeles linnahaljastuse, rekreatsioonialade kaunistamise või mugavamaks muutmisega, samuti kogukondliku potipõllundusega. no ei ole huvitav minu jaoks. isegi võib nunnu ja praktiline ja töötav jne olla, aga tahaks rohkem julgust, spekulatiivsust, enese- ja kultuurikriitilisust! nägin kokku 12st esitlusest üheksat, lõunal jäi paar vahele, seepärast pole ülevaade absoluutne. aga enne viimast esitlust oli suht lootusetu tunne, kõik tundus selline pragmaatiline ja väike nokitsemine. aga viimane esitlus päästis päeva. seal oli spekulatiivsust, lahtiseid otsi, kuhjaga arhitektuuri, üldse mitte täiuslikul kujul, aga sellisel viisil, mis andis lootust, et EKAst tuleb endiselt noori arhitekte, kes usuvad arhitektuuri kui autonoomse distsipliini vajalikkusesse, kelle intelligents suudab nii tehnilised, sotsiaalsed kui esteetilised aspektid rakendada ja sünteesida arhitektuuri kui ruumikultuuri teenistusse. üks kaheteistkümnest. võibolla see polegi nii nukker protsent või mis?<br /></div>
Carl-Dag Ligehttp://www.blogger.com/profile/02562173581612517845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3107223808715713132.post-33901619181692956582015-02-12T03:00:00.000+02:002015-02-12T03:00:31.856+02:00Verinoore arhitekti preemia<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh-F5x4OLHe3aAQNet6cReA5YurVmoOSR6DyDyzSxF8q3GRMYtYCNcf896mhPxGdoNs1GiZhHS9UyMS2eFBVz5L1WBdWFNTk5jN7ewpCpTSA2i15hdcxObrONzJOcOruSzgU-QM2IaR1eo/s1600/Untitled.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh-F5x4OLHe3aAQNet6cReA5YurVmoOSR6DyDyzSxF8q3GRMYtYCNcf896mhPxGdoNs1GiZhHS9UyMS2eFBVz5L1WBdWFNTk5jN7ewpCpTSA2i15hdcxObrONzJOcOruSzgU-QM2IaR1eo/s1600/Untitled.jpg" height="311" width="540" /></a></div>
Täna antakse üle järjekordne noore arhitekti preemia. Kandidaadid on iseenesest sümpaatsed, kuid võiks ju küsida, et mis mõttes on Salto või KOKO noorarhitektid. Mõlemad on buumipõlvkonna, viimase 10-15 aasta võib-olla, et kaks kõige edukamat Eesti arhitektuuribürood. Emma-kumma võidu korral tuleb tõdeda, et Eesti Arhitektuur AD 2015 elab endiselt buumikogemuste najal. Õigupoolest on kõik senised NAP-i laureaadid buumipõlvkonna lapsed.<br />
<br />
Kuulsad saavad veel kuulsamaks ja juba pärjatud saavad veelgi pärgi juurde. No tegelt ka – kui KOKO või Salto võidaks, siis see oleks nagu kui Kaia Kanepi tuleks maailma tippmängijana osalema Eesti meistrivõistlustele (tahtmata Kontaveiti kuidagi halvustada). Eero Palm ja Kamp on samuti buumipõlvkonna esindajad, kuid nende võidu osas olen skeptiline. Kui aga võidaks Kadri Klementi või Toomas Paaver, siis oleks see märk ühiskonna muutumisest – pehmed väärtused, sotsiaalsus, haridus, kodanikuühiskond. Staararhitekt vs. kogukonnaarhitekt. Aga tegelikult ei tahtnud ma sellest rääkida.<br />
<br />
Kes tunnustab päriselt noori arhitekte ning mitte neid, kes juba aastaid kohaliku arhitektuurielu tipus figureerivad? Kuidas on olukord nende arhitektide järelkasvuga, kes päriselt maju teevad ehk meie igapäevast elukeskkonda aktiivselt mõjutavad? Kuraatoreid ja laborarhitekte tuleb aina juurde – helged ja kriitilised pead lähevad akadeemiasse, sest ehitada eriti ei saa. On õnneks üksikuid nooremaid, kes iseseisvalt projekteerivad. Täna nägin Pelle-Sten Viiburgi, kes Doominoga teeb Terviseametit. On KUU, kes teeb EKA uut maja ja b210, kes on valmis saanud ühe maja (tõsi, hea maja, Kuressaares). Kuid nendestki mitmed on tegelikult juba eelmise kümnendi kogemusega, olgugi, et vanemate arhitektide büroodest.<br />
<br />
Minu küsimus on, et kuidas ca 24-30 aastased praeguses olukorras üldse jala ukse vahele saavad? Hakkavad nad üldse kunagi pärismaju tegema? Kuidas neid järje peale aidata, takka utsitada? Kas ei peaks asutama Verinoore Arhitekti Preemiat?</div>
Carl-Dag Ligehttp://www.blogger.com/profile/02562173581612517845noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-3107223808715713132.post-22971784026835800322015-02-05T23:37:00.001+02:002015-02-06T12:50:45.422+02:00Arhitekt Peep Jänes: mäng on loomingus ülitähtis<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgX2LVON9eMiEQpwELbCg2UKty58btZQekMZNLXTKDFLOoqcwl0ua1IpAVnev1yKrjZxjOiv2re0kM1FY2ZKvA9u1o4SAdJNETMx-u8xWjm6BanN9kHQdkCDoDMxRM0t1V2EdjURzjLNmY/s1600/Peep+J%C3%A4nes.+Foto+Piia+Ruber.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgX2LVON9eMiEQpwELbCg2UKty58btZQekMZNLXTKDFLOoqcwl0ua1IpAVnev1yKrjZxjOiv2re0kM1FY2ZKvA9u1o4SAdJNETMx-u8xWjm6BanN9kHQdkCDoDMxRM0t1V2EdjURzjLNmY/s1600/Peep+J%C3%A4nes.+Foto+Piia+Ruber.jpg" height="447" width="540" /></a></div>
<i>Täna jagati taas Kultuurkapitali aastapreemiaid. </i><i>Arhitekt Peep Jänes pälvis tunnustuse "kullaprooviga loomingulise panuse eest Eesti arhitektuuri". Kolme aasta eest tegin Peebuga Sirbi tarbeks intervjuu. Saagu pidupäeva puhul siia üles pandud vestluse täistekst. (Foto Piia Ruber, Sirp)</i><br />
<br />
<b>Aktiivse arhitektina Te enam ei tegutse?</b><br />
<br />
Praegusel ajal tahaks pigem kunstiga tegeleda. Arhitektuuri osas võin konsultatsioone anda, võib-olla ka mõne võistluse žüriis olla. Tänapäeva tempod pole enam minu jaoks.<br />
<br />
<b>Milline oli viimane žüriitöö kogemus?</b><br />
<br />
Mõned aastad on vahele jäänud, kuid lähiajal osalen Lasnamäe spordirajatiste konkursi žüriis. Konsultatsioone andsin viimati Otepää Tehvandi suusakeskuse ümberehitusprojekti tarbeks, mis praeguseks enam-vähem oma kuju on omandanud. On teatav lootus, et nende ümberehitustööde käigus taastatakse algne murukatus eksterjööri kaldpindadel nagu omal ajal sai kavandatud. Selle üle oleks hea meel, sest hoone näeks terviklikum välja. Selle protsessi juures on olnud meeldiv oma mõtteid avaldada ja nõu anda.<br />
<br />
<b>Teilt kui autorilt võeti nõusolek ja küsiti abi muudatuste tegemiseks?</b><br />
<br />
Nii see oli. Korrektne ja soliidne. Eestis on viimastel aastatel kahjuks mitmeid vastupidiseid näiteid, kus hoone algse autori arvamust pole üldse küsitud, rääkimata tema heakskiidust.<b> </b><br />
<br />
<b>Jeffrey Kipnis on arhitektuurse teadmise jaotanud kolme mudeli vahel: (1) arhitektuur kui rakendusteadus, mille aluseks reaalteadused, (2) arhitektuur kui teenus, mille aluseks turumajandus ning (3) arhitektuur kui kultuuriline praktika, mille aluseks loomingulisuse väärtustamine ning veendumus valdkondlikus autonoomias. Millises vahekorras need printsiibid Teie arhitektitöös on olnud?</b><br />
<br />
Minu tegutsemisajast lähtudes (suur osa sellest langeb nõukogude perioodi – CDL), on arhitektuuri kui teenuse aspekt nõrgalt esindatud. Kuid üldiselt – eks vahekord nende printsiipide vahel sõltub enamasti konkreetsest objektist. Mõnikord on üks domineerivam, teinekord teine. Eks ta nii vist oligi.<br />
<br />
<b>Tunnete, et Teil on olnud piisavalt loomingulist vabadust oma töös? Olete saanud ennast arhitektuursete vahenditega piisavalt väljendada?</b><br />
<br />
Seda vist ei saa ükski arhitekt öelda, et loomingulisuse rakendamise võimalused oleks ideaalsed olnud. Üldiselt olen rahul sellega, mis on õnnestunud teha. Kuid muidugi, üksjagu asju on jäänud paberile, aga ega ma ei kahetse, sest teha oli huvitav. Teinekord võib-olla ongi olnud see huvitavus põhjuseks, miks asjad on paberile jäänud. Aga ma väga ei kurda.<br />
<br />
<b>Paljud asjad, mida arhitekt paberile paneb, pole mõeldud valmis ehitamiseks. Kui oluliseks Te arhitektuurse kavandamise juures eksperimenteerimist peate? Mis on niinimetatud paberarhitektuuri väärtus?</b><br />
<br />
Minu arvates on see arhitekti töös ülitähtis. Vähemalt mul endal on nii, et kui mingi asi on vaja teha, siis… Minu jaoks on alustamine alati mäng. Kui seda mängu ei ole, siis ei tulegi midagi. Alguses pole sa ju millegagi seotud, ainult mingi üldise programmiga. Ma pole kunagi pidanud õigeks midagi kramplikult esimesest hetkest alates taga ajada. Alguses ikka mängid ja alles siis läheb asi tõsisemaks, tõsisemaks, tõsisemaks… Minul on see niimoodi kujunenud.<br />
<br />
<b>Millised need mängu elemendid või komponendid on? Milliseid vahendeid Te selles alg-mängus kasutate?</b><br />
<br />
(Muigab). Tavaliselt kõige parem on midagi välja hakata mõtlema kuskil pikali olles ja hästi väikesele paberile midagi sodides. Nii on see algus tavaliselt olnud. Siis kui asi juba edeneb, tuleb tavaliselt kuskil kella viie paiku hommikul mingi selginemise hetk, võib-olla veerand tunniks. Siis tuleb uni uuesti peale. Hommikul on asjad palju selgemad. Aga see on muidugi väga individuaalne … Aga jah, mängulisus on ülitähtis minu jaoks, sest siis sa oled ülesandest justkui kõrgemal. Muidu ei tulegi midagi, kui sa sellest üle ei ole.<br />
<br />
<b>Paljud Teie töödest on tehtud grupitööna, kollektiivselt. Millises faasis teised mängu sekkuvad?</b><br />
<br />
Tavaliselt on olnud nii, et me ikka hakkame kohe korraga tegema. Mul oli Maaehitusprojektis hea kamraad Tõnu Mellik, kes oli väga kiire alustaja. Mina olen kole aeglane, mul peavad kõik asjad selle mängulisusega selgeks saama – see, mida tahetakse, ja see, mida mina tahan. See võib teinekord hirmus palju aega võtta, kuid on ka üksikuid erandeid. Tõnul tuli kohe alguses kindlasti midagi, aga tavaliselt see nii ei jäänud. Tema poolt tehtud eeltöö oli väga tähtis, sest sealt sai nii üht kui teist, mõned seosed, kasvõi mahtude vahekorrad. Kahekesi tehes ei lähe töö mitte kaks, vaid neli korda kiiremini kui üksi tehes. Otsustusvõime kasvab märgatavalt. Ma olen tavaliselt meeskonnamängija olnud.<br />
<br />
<b>Projekteerijate Maja on üks Teie kavandatud hoonetest, mis valmis grupitööna Eesti Projektis. Kuidas sealses kollektiivis töörollide jaotamine käis? Milline oli peaarhitekt Mart Pordi osa?</b><br />
<br />
Suuremate objektide puhul oli iseenesest mõista, et Mart Port peab olema autorikollektiivi liige. Eelprojekti tegemise ajal oli meie arhitektide brigaadi juhiks Roman Urb, kes arvati samuti autorite hulka. Temal ei pidanud tervis kahjuks vastu ning tema ei jõudnudki eriti kaasa lüüa. Urb oli tore ja hakkaja inimene. Mart Pordist oli isegi (kasu – CDL). Selle maja juures on oluline nö üleskeeratud plaatide mäng. Algusest peale tahtsin, et need plaatide servad eenduks, muid ma ei teadnud, mida nendega teha. Mart Port pakkus välja konkreetse idee, et paneme nende servade sisse ventilatsiooni. Sealt puhume värsket õhku peale ja puhume siseseintest välja. Selles suhtes oli temast seal tõesti abi. Aga hiljem läksin Eesti Projektist Maaehitusprojekti ning nii-öelda otste kokkuviimist ja tööjooniste tegemist jätkas Arvo Niineväli. Tema on kindlasti suure töö ära teinud selle maja juures. Hoonet ehitati kahes järjekorras – kõigepealt kõrged osad, madalama osa tegemine langes pikkade aastate peale, nii et kokku ehitati seda 16 aastat. Mis seal imestada, et mitmekesi oli vaja teha. Kindlasti oli seal teisigi tegijaid minu äraoleku ajal. Võib-olla seal mõningaid osi tegi veel keegi kolmas-neljas-viies, aga Niineväli oli kindlasti see A ja O, kes hoidis juhtmeid peos.<br />
<br />
<b>Mart Port tähistas hiljuti suurt juubelit ning andis mitu intervjuud. Kuidas temaga koos töötada oli?</b><br />
<br />
Ega tema laua taga istunud. Ta käis korra nädalas või kaks, laua juurest läbi. Aga muud erilist meil ei olnud. Edasi see oli enda teha. Temaga kohtumised ja vestlused olid alati väga meeldivad ja humoorikad. Ta oli lõppematu anekdootide tagavaraga mees. Need asjad, mida ta rääkis mitte-anektootidena olid samuti vaimukad. Eesti Projekti sildi all välja läinud objektide kaitsmisel olid tema sõnavõtud väga toekad.<br />
<br />
<b>Kuidas vaatate tänasele eesti arhitektuuri üldpildile? Mis tundub huvitav, mis võiks olla paremini?</b><br />
<br />
Arvestades kõiki neid tehnilisi ja materiaalseid võimalusi, mis tänapäeval on, ning ehituskultuuri kui niisugust, siis arvan, et meie arhitektuur on sümpaatne. Mõne koha pealt häirib, et vahel minnakse edevaks, pingutatakse üle. See ei johtu alati arhitektist, vaid võib tuleneda hoopis tellijast. Aga aeg paneb niisugused asjad paika. See on vast ainus etteheide. Kui see etteheide üldse on.<br />
<br />
<b>Mõeldes tulevikule, siis milliseid arenguid Te eesti arhitektuuris näha sooviksite?</b><br />
<br />
Natuke tekitab muret arhitektuurivõistluste vallas toimuv. Siinsetel rahvusvahelistel võistlustel eestlasi võitjate hulgas ei ole.<br />
<br />
<b>Mis on selle põhjus?</b><br />
<br />
Arvan, et põhjuseks on koolitus. Nähtavasti on selles vallas veel reserve. Midagi peaks võib-olla loomingulisemaks muutma. Ma ei oska öelda… Aga see teeb natuke muret. Kui rääkida võistlustest üldisemalt, siis tänapäeval on see ju firmade vaheline, vaadatakse kui suur on firma käive aastas ning kui see pole piisavalt suur, siis ei hakata konkreetset võistlustööd üldse läbi vaatamagi. Ma kardan, et niimoodi võivad paljud head mõtted jääda realiseerimata. Võib-olla neist ei saa keegi kunagi teadagi. Selles suhtes olid avalikud võistlused omal ajal isegi demokraatlikumad, sest sealt võis igaüks osa võtta, ei pidanud isegi arhitekt olema. Mõnikord sai niimoodi isegi mõne lapse käest mõtteid. Kõik tööd pandi välja – neid hinnati ja vaadati. Muidugi on oht, et sellisel juhul võib võita hea mõte, mida on raske realiseerida. Kuid peaks leidma mingisuguse mehhanismi, kuidas seda inimest sellisel juhul kaasata ja et tal oleks algusest peale selge, et kui ta pole niisuguse kvalifikatsiooniga, siis tuleb midagi ette võtta, et asi saaks professionaalse lahenduse, samas tema ideed kõrvale heitmata. See oleks kindlasti minu arvates kuidagi lahendatav, aga praegu on tõesti teinekord kurb vaadata, kuidas žürii lauale ei jõuagi nii mõnigi projekt põhjusel, et firmal on käibe või maksude või muude niisuguste asjadega mingi probleem.<br />
<br />
<b>Arhitektuurivõistlustel hinnatakse mitte pelgalt arhitektuurseid aspekte, vaid ka tasuvust, teostatavust ja muid tegureid. Teie hinnangul need muud kriteeriumid vähendavad ehitatava keskkonna mitmekesisust, kas nii?</b><br />
<br />
Jah, nii see paraku on. Žürii töö on väga vastutusrikas. Tihtipeale hinnatakse vigade puudumist, aga mitte plusspunkte. Minu arvates žürii peaks ainult plusspunkte lugema ning miinused kõik kõrvale jätma. See on väga suur vahe. Muidu me saame halli, mitte midagi ütleva, keskpärase tulemuse.<br />
<br />
<b>Võtame näiteks viimased suuremad avalike hoonete arhitektuurivõistlused: Eesti Rahvamuuseum, Kunstiakadeemia, Tallinna Raekoda, Rahvusringhääling. Te annate mõista, et arhitektuurset komponenti peaks hindamisel rohkem väärtustama, kuid, mida teha olukorras, kus välja pakutud arhitektuurne idee on reaalsuses raskesti teostatav ning kui žürii ei suuda seda probleemi oma töös isegi läbi näha? Kas žüriide kompetents on liiga madal? Mida teha olukorras, kus suurimad probleemid ilmnevad pärast žüriitöö lõppu?</b><br />
<br />
No sellisel juhul on žüriitöö lihtsalt ebakompetentne, kui neid asju ei suudeta hinnata. Ütlen veelkord, žürii töös osalemine on väga vastutusrikas. Viimasel ajal on žüriides väga palju ametnikke olnud ja kui läheb hääletamiseks, siis võib asi väga kummalisi lõpptulemusi anda.<br />
<br />
Omal ajal kuulusin Pirita Olümpia Purjespordikeskuse arhitektuurivõistluse žüriisse. Lisaks minule olid seal Valve Pormeister, Dmitri Bruns ja teised asjatundjad. Püüdsin astuda sellest ideoloogiast välja ning otsida ikka plusspunkte. Ilmselt see oli minu mõju, et need noored seal võitsid. Võidutöös oli väga palju vigu ning need loeti seal kõik üles. Võistlustöö ei vastanud tegelikult võistlustingimustele. Toona kehtis kirjutamata reegel, et kui võistlustingimusi on rikutud, aga mõte on hea, siis ostupreemiast kõrgemat ei tohiks anda. See oli võistluse korraldajate viga, aga võistlustingimustes oli ette nähtud, et kõik sportlased, teenindav personal ning publik peaksid mahtuma jõe vasakule kaldale. Teine kallas pidi jääma ainult suvitajatele. Võidutöö pakkus ainsana kardinaalse lahenduse välja, et publik on ainult paremkaldal ning kõik muu, mis otseselt võistlusega seotud, on vasakkaldal. Kõiksugu julgeolekuprobleemid lahenesid seetõttu imelihtsalt. Idee oli värske ja ilus, aga ei vastanud tingimustele. Vaidlesime žüriis kaua, et juhul kui me seda ei vali, siis saame mõne võrdlemisi kahvatu võidutöö. Tagantjärele peab tunnistama žürii kolleegide julgust, et see otsus vastu sai võetud – nii et võistlustingimusi rikkunud töö sai esikoha. Suurte vigadega, mis seal sisemuses mõnegi koha peal olid. Aga tähtis oli see, kuhu me välja jõuame.<br />
<br />
<b>TOP ehitati valmis hoolimata võidutöö vigadest. Tänasel päeval näib, et isegi kui valitakse võitjaks arhitektuurselt huvitav võidutöö, ei taga see hoone valmimist. Praegused suurprojektid ei liigu väga sujuvalt edasi.</b><br />
<br />
Protsess võistluse ja maja valmimise vahel võiks olla loomulik nii, et on võimalik teha täpsustusi ja täiendusi. Kuid kui projekteerimise käigus selgub, et jääb realiseerimata idee, mille tõttu konkreetne lahendus võitjaks kuulutati, siis on see võistlus olnud mõttetu ning lõpptulemus on kurb. Võib-olla, aga võib ka mitte olla. Igal juhul ta pole see, mispärast teda eelistati teistele töödele.<br />
<br />
<b>Nagu praegu näiteks uue Kunstiakadeemia hoone puhul.</b><br />
<br />
Jah, näiteks.<b> </b><br />
<br />
<b>Arhitektuurimuuseumi suure saali näitusel on väljas nii Teie uusehitiste kavandid kui rekonstrueerimis- ja restaureerimisprojektid. Milline on Teie suhe arhitektuuriajalukku? Millised on uute ja ajalooliste hoonete kavandamise põhilised erinevused?</b><br />
<br />
Iga uue asja kavandamine on tegelikult juurdeehituse tegemine. Me teeme pidevalt juurdeehitusi – olgu siis majale, tänavale, väljakule, külale või linnale. Päris tühja kohta ei ole kunagi. Minu arvamine on aastate jooksul kujunenud selliseks, et see, mis kuskile teha, peab lähtuma olemasolevast. Väga lihtne on vanu väärtusi hävitada või neid vaesemaks teha. Kuid kas sellel on mõtet? Tore kui väärtusi tuleks hoopis juurde ja vanad kõik säiliksid. Aga see muidugi sõltub ülesande püstitusest. Võtame näiteks Süda tänava ooperikvartali – loomulik, et agulimiljöösse agulile sobivas käsitluses rahvusooperit pole võimalik teha. Seda võime pigem käsitleda kui juurdeehitust suurlinnale. See oli algusest peale selge, et niisuguse objekti puhul teisiti ei saagi.<br />
<br />
<b>Restaureerimisvaldkonnas on pikka aega eksisteerinud kaks vastandlikku lähenemist – rekonstrueeriv laad, mis toetab ajalooliste hoonete ülesehitamist nende algsel kujul ning konserveeriv-restaureeriv laad, mille kohaselt tuleb ajalooline substants säilitada olemas oleval kujul ning kõik uus, mis lisatakse, peab olema selgesti erituv. Vaadates näiteks Teie 1980. aastate lõpu Harju tänava taashoonestamise ettepanekut, aga ka Estonia teatri ümberehitusi 1990. ja 2000. aastatest, siis näib, et sealt jookseb läbi pigem rekonstrueerivat lähenemist toetav arhitektuurikäsitlus. Kuidas suhtute ajaloolise arhitektuuri ülesehitamisesse?</b><br />
<br />
Tagasitegemist ma üldjuhul õigeks ei pea. See on selge pettus. Juhul, kui tagasitegemine on möödapääsmatu, tuleks seda käsitleda maketeerimisena ning sellisena ka väärtustada, mitte käsitleda uusi osi vana hoone samaväärsete osadena. Teeselda pole vaja.<br />
<br />
<b>Kuidas Te sellisel juhul siis Estonia teatri katusekuju muutmist põhjendaksite?</b><br />
<br />
Ma ei oskagi kohe nii raskele küsimusele vastata. Seal tuli mängu see, mis minu jaoks mõjus esteetiliselt ja mis mitte – kas vanad katused või see, mis Alar Kotli peale II maailmasõda suure materjalipuuduse ja ajahäda tingimustes kavandas. Võimalused peale sõda olid ju väga nigelad. Mind väga häiris Estonia teatri lavatorni katusekuju. See mõjus muude katuste kõrval võõrana. Lisaks veel Reaalkooli poolne maht, mis mõjus kuidagi võõrana, justkui koolihoone võimlana, sest seal olid kõrged ja kitsad aknad. Tegelikult oli nende akende taga ladu ning need aknad lihtsalt segasid. Seepärast sai need kinni müüritud ja maht hoopis teistmoodi tehtud.<br />
<br />
Estonia puhul tundus nende muudatuste tegemine pigem õige, olen selles siiani veendunud. Lisaks veel see, et muinsuskaitse nõudis punase katusekivi kasutamist, kuigi originaalis oli olnud roheline katus. Otsisime siis pööningult vanade katusekivide tükke, kuid esialgu ei leidnud. Sai otsustatud, et valime kividele sellise rohelise tooni, mis meenutab oksüdeerunud vaske. Kuivõrd katusel on ka vaskdetaile (harjatornid, vihmaveetorud jm), siis peaksid need omavahel hästi kokku sobima, ühte värvigammasse minema. Ehitustööde ajal siiski leidsime paar rohelist katusekivi tükki, kuid need olid rohkem samblakarva. Mul on omalgi kodus üks väike tükk. Värvi poolest olid uued katusekivid eritellimus, kuid see ei olnud probleem, sest siin sai lasta neid teha.<br />
<br />
<b>Draamateatri restaureerimise puhul tehti siseruumides samuti olulisi muudatusi.</b><br />
<br />
Draamateatri puhul tegin ainult kõige esimese restaureerimisjärgu, mina fassaadidega ei tegelenud. Interjööris tuli teha mitmeid keerukaid ja olulisis täiendusi – pidime ära mahutama lifti, kavandama uue lavatehnoloogia ning üles-alla liikuva orkestriaugu, võtma kasutusele maalisaali ning tekitama sellele ligipääsu. See oli tõsine tegemine, kuid kõik sujus, sest tellija oli hea. Kõik liikus vastavalt tähtaegadele. Interjööris tehti kõik ühe ropsuga ära. Muinsuskaitse osas laabus kõik samuti hästi. Mari Kurismaa tegi sisekujundusprojekti. Kokkuvõttes tundub, et asjamehed on rahul sellega, mis seal tehtud sai.<br />
<br />
<b>Kas ajalooraamatute tudeerimine ning ehitusmälestiste külastamine on arhitekti jaoks vajalikud tegevused? Kui oluliseks peate arhitektuuri- aga ka üldajaloo tundmist?</b><br />
<br />
Mida aeg edasi, seda olulisemaks. Kindlasti on see endas kasvanud. Nii üldajaloo kui arhitektuuriajaloo tundmine on olulised, eriti kui oled omas töös silmitsi restaureerimisobjektidega. Siis on paratamatult vaja lugeda, uurida, otsida, vaadata. Nendel puhkudel annavad suures osas muidugi ka muinsuskaitse eritingimused juba piirid ette. Ajaloo tundmine on loomulikult vajalik, möödapääsmatu.<br />
<br />
<b>Kas on autoreid, kes on Teie kujunemist mõjutanud või hiljem töö käigus oluliseks saanud?</b><br />
<br />
Neid on mitmeid olnud. Ma ei hakkaks siin kedagi eraldi esile tooma. Instituudi lõpukursuste ja esimeste tööde tegemise ajal olin väga vaimustatud Ludwig Mies van der Rohe’st. Mõneti võib seda voolava ruumi taotlust märgata Mustamäe V mikrorajooni keskuse juures. Hiljem hakkas mõju avaldama Soome (sealtkaudu oli võimalik kursis olla muu maailma arhitektuuriga) ning sealne arhitektuur, aga mitte Alvar Aalto, vaid eelkõige Viljo Revell, keda mitmete siinsete arhitektidega natuke „kummardasime“. See mõju ei kestnud kaua… Eesti Projektist Maaehitusprojekti minnes (1968) see muutus, sest siis olin silmitsi juba maaelu ja -arhitektuuriga. Ütleksin, et sellest alates pole otseseid mõjutajaid olnudki. Kõige suurem mõjutaja minu jaoks on olnud ikkagi see, kuhu mingi maja tuleb teha ja mis seal ümber on, kuidas ta haakub sellega, mis seal juba ees on. See on olnud määrav.<br />
<br />
<b>Radikaalsema postmodernismi lainega Teie kaasa ei läinud?</b><br />
<br />
(Naerab) Jah, ei läinud. Mõnikord sai selliseid nippe küll vaadatud, kuid… Mulle meenub, et Henno Sepmanniga tegime Pärnu jahtklubile ühe eskiisi. Olime iroonilised… tegime täpselt nende õpetuste järgi, mis Venturi raamatutes oli – kuidas on sissepääs ja kui palju pidi jääma ruume vasakule, kui palju paremale. Niisugusega oleks ju võinud välja minna, aga see oli meil rohkem eralõbu. See oli 1980. aastate alguses. Seejärel tuli juba Süda tänava ooper ning siis sai juba hoopis teistmoodi lähenetud. Seal selliseid moeasju enam ei olnud. Tol ajal oli Mart Kalm noor arhitektuurikriitik– tahtis ooperiteatri projekti kangesti näha ja võttis selle koju kaasa, tõi mõne aja pärast tagasi ja vangutas pead, et see on ikka väga vilets küll. (Naer). Võib-olla oligi, ega ma ei oska ju öelda.<br />
<br />
<b>Milline on olnud Teie suhe arhitektuurikriitikute ja -ajaloolastega?</b><br />
<br />
Arhitektuurikriitikutega pole kokkupuuteid eriti olnudki, aga ajaloolastega on koostöö olnud suurepärane. Restaureerimisobjektide puhul tuli nendega paratamatult kokku puutuda ning see koostöö on olnud päris tihe – nemad on mind usaldanud, ehkki mina ei ole restaureerija koolitust saanud. Ju nad on mind usaldanud eelkõige sellepärast, et olen oma projektides püüdnud respekteerida olemas olevat, ei ole hakanud ennast väga peale pressima.<br />
<br />
<b>Soovite Te oma kogemustest veel midagi esile tuua?</b><br />
<br />
On üks väga tagasihoidlik ehitis, mida ma olen südamelähedaseks pidanud – Järvakandi kultuurihall (valmis 1986). Südamelähedane mitte seepärast, et see oleks teab mis hästi arhitektuurselt välja kukkunud, aga hoopis seetõttu, kuidas selle ehitamise asju Järvakandi inimesed ajasid. Neil nimelt põles klubihoone maha. See oli peale olümpiamänge ja siis oli karmilt keelatud igasuguste kultuuriobjektide ehitamine, projekteerimine ja isegi selle peale mõtlemine. Aga siis tehti seal selline kaval trikk – üldse mitte tehase territooriumile, aga ühte suhteliselt ilusasse kohta pandi püsti üks kaarhall ja nimetati laohooneks, teades, et see laohoone olema ei saa, aga koguaeg mängiti sellist mängu. Mina olin seal samuti kambas, Henno Sepmanniga koos tegime projekti, et hoone ilusasti õigesse kohta maha saaks. Järvakandi asula „kuningas“ oli toona Järvakandi Tehaste direktor Ando Lillioja, kes oli nii kange mees, et käis Moskvas toonase Ministrite Nõukogu esimehe Tihhonovi isiklikul vastuvõtul ja võttis tema käest allkirja, et erandkorras on laohoone õigus ümber ehitada klubiks. Selline tsirkus bürokraatia vallast, aga sellele järgnes asja püstipanemine, õigemini laohoone ümberehitamine. Järvakandi inimeste entusiasm ja töörõõm olid imetlusväärsed. Mismoodi seda tehti… oma materjalidest: toona tehti Järvakandis puust maju ja klaasi, kõik see on seal sisemuses näha. Müts maha nende ees. See oli lihtsalt suurepärane, kuidas ühise asja nimel kokku hoiti, jättis väga sügava mulje. Hoone ise – eks mõni asi jäi ikka vajaka ka, aga oluline on see, mida see Järvakandi asulale tähendas. Oma funktsiooni täidab see tänapäevani. Tegin neile ühe töö hiljem ka… klaasitehase tänavapoolne külg oma eri ajastutel ehitatud hoonetega pluss see tehase sissesõit oli kokku suhteliselt hirmus. Selle kultuursemaks tegemise käigus sai sissepääsu kõrvale kavandatud ka uus klaasimuuseum, aga see kõik jäi ehitamata, kuigi selline kava oli.<br />
<br />
<b>Kas Te usute, et arhitektuuriga saab maailma paremaks muuta, et arhitektuuriga on võimalik mõjutada ühiskondlikke protsesse?</b><br />
<br />
Mingi mõju keskkonnal, kus inimesed tegutsevad, kindlasti on, ning seda keskkonda arhitekt mõneti kindlasti määrab. Käisin lapsena Tapa gümnaasiumis, mis tegutses vastvalminud Alar Kotli kavandatud hoones. Kirjanik Ellen Niit, kes seal samuti õppis, on öelnud, et ta pole ei varem ega hiljem näinud niivõrd emotsionaalselt õilistavat maja kui see. Isegi kõige tömbim laps pidi sealt saama mingisugusegi positiivse elamuse. Sellele tuginedes võib öelda küll, et arhitektuur saab inimest positiivselt mõjutada. Kas see ka minu töödes nii välja on kukkunud, jäägu teiste otsustada.<br />
<br />
Küsis Carl-Dag Lige, 12.01.2012</div>
Carl-Dag Ligehttp://www.blogger.com/profile/02562173581612517845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3107223808715713132.post-75613044862966690492014-12-20T06:42:00.000+02:002014-12-20T06:42:39.586+02:00Lemmiklugu 2014<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<iframe allowfullscreen="" frameborder="0" height="315" src="//www.youtube.com/embed/r7gmVWgEpRc?rel=0" width="560"></iframe></div>
Carl-Dag Ligehttp://www.blogger.com/profile/02562173581612517845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3107223808715713132.post-29406997284343818252014-12-18T02:06:00.000+02:002014-12-18T02:34:59.880+02:00Maxwell Fry to Ove Arup, 5 March 1952<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhxtx0sDBVnrpohoWuwuDu4WFSfXrvj02e9nBMBawWYY7dqIIuBfRnlzcizzx_vCWE3-bUePCNJc3LOzvSPBfTUb35E9jXPNP3pLWlZETj0rZuNko_jm-2pLvIU-ifEgywlOuOumwEjZgU/s1600/Le+Corbusier,+Jane+Drew+and+Maxwell+Fry+in+Chandigarh+Photo+FLC.+DAGP.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhxtx0sDBVnrpohoWuwuDu4WFSfXrvj02e9nBMBawWYY7dqIIuBfRnlzcizzx_vCWE3-bUePCNJc3LOzvSPBfTUb35E9jXPNP3pLWlZETj0rZuNko_jm-2pLvIU-ifEgywlOuOumwEjZgU/s1600/Le+Corbusier,+Jane+Drew+and+Maxwell+Fry+in+Chandigarh+Photo+FLC.+DAGP.jpg" height="434" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Le Corbusier, Jane Drew and Maxwell Fry in Chandigarh<br />
© FLC/ADAGP</td></tr>
</tbody></table>
One of the most remarkable personal confessions of an architect I've ever read must be Maxwell Fry's letter to Ove Arup, written on 5 March 1952. Maxwell Fry together with Jane Drew, Le Corbusier and Pierre Jeanneret were working in Chandigarh. Having seen rural life in India for some time and having followed Le Corbusier's way of working and his grand ideas, Fry became increasingly disillusioned with architectural Modernism and industrial building. The fact that Corbu possibly had romantic liaisons with Drew – Fry’s wife since 1942 – while working in Chandigarh, might also shed some light to Fry's sensitive, existentialist musings in his letter to Arup.<br />
<br />
The text is somewhat ambivalent and seems to express a dialectict
between Fry's personal, and Modernism’s general failure. Fry
appears naked in his honesty of realising his personal as well as
architecture's shortcomings. And yet, as a consequence, there is
something revelatory, a particular strength in this letter. Fry seems to
have realised something about himself (admitted his loss?), about
architecture (disillusioned with Modernism) and maybe about humankind in
general. The letter was published in Peter Jones “Ove Arup. Masterbuilder of the
Twentieth Century”, Yale University Press, 2006, p. 147-148.<br />
<div style="text-align: left;">
</div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEihXgA_woR90sXdazKCMyBdkCYRd3EAsm3B12rxsAAcp7zJBTpldQ7Wy7hH3WLdFESnFb7Gj40GguvnPf9-u0gGpCemhtp5zwo2n2KcWi1iRNiQQ_hnApjz0wQ3jIwz1znt4ZdkocDdluI/s1600/1.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEihXgA_woR90sXdazKCMyBdkCYRd3EAsm3B12rxsAAcp7zJBTpldQ7Wy7hH3WLdFESnFb7Gj40GguvnPf9-u0gGpCemhtp5zwo2n2KcWi1iRNiQQ_hnApjz0wQ3jIwz1znt4ZdkocDdluI/s1600/1.JPG" height="405" width="540" /></a><br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgKUU3aWPN-r8r2WsBSLDjOiyNKSag9oqpGzKw6L5TihEtbIvyZc3JTwOIuUMOkF49NQ8L0yfto-lpVGxfvaA6sg3Ua6gXuqxy-IWGJ5qkM_RejVkOW7gWIx08-gBr89NcPUwmz5TCMzog/s1600/2.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgKUU3aWPN-r8r2WsBSLDjOiyNKSag9oqpGzKw6L5TihEtbIvyZc3JTwOIuUMOkF49NQ8L0yfto-lpVGxfvaA6sg3Ua6gXuqxy-IWGJ5qkM_RejVkOW7gWIx08-gBr89NcPUwmz5TCMzog/s1600/2.JPG" height="405" width="540" /></a></div>
<br />
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg4FEHcjCE-BW5yKHyU8qjOhRJi6IHQDjTWXJ7Ka-NpQi7H7W8ThL6V6ADa_Wma8cHVmLVB3gZojxBK_efdqMXGK94t39bWVpcN9ZZ4zmTb53gRDwdxmW1NlsyJWioAhP86lw0D2NjAKTg/s1600/lecorbusier_07_1280.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg4FEHcjCE-BW5yKHyU8qjOhRJi6IHQDjTWXJ7Ka-NpQi7H7W8ThL6V6ADa_Wma8cHVmLVB3gZojxBK_efdqMXGK94t39bWVpcN9ZZ4zmTb53gRDwdxmW1NlsyJWioAhP86lw0D2NjAKTg/s1600/lecorbusier_07_1280.jpg" height="327" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Le Corbusier (Charles-Édouard Jeanneret). Capitol Complex, Chandigarh, 1951-1965. © Fondation Le Corbusier, París.</td></tr>
</tbody></table>
</div>
Carl-Dag Ligehttp://www.blogger.com/profile/02562173581612517845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3107223808715713132.post-208252884336338682014-11-20T00:40:00.001+02:002014-11-20T00:45:38.841+02:00Digiühiskonna Martin Luther<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: right; margin-left: 1em; text-align: right;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjTAd6GrT1twrtSWc1BB_5zCVmn8zrLB4L9RtIcA3KJHvCISwKVmwwfFVe3RFQDzwliHtBSZgklawNOVz1TILod6-hmqpFA-8Wykl2OzhxRsCMXQTMZn234qeY6MTpUgltAoryk3TuDMXs/s1600/Luther-Kopfhoerer.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjTAd6GrT1twrtSWc1BB_5zCVmn8zrLB4L9RtIcA3KJHvCISwKVmwwfFVe3RFQDzwliHtBSZgklawNOVz1TILod6-hmqpFA-8Wykl2OzhxRsCMXQTMZn234qeY6MTpUgltAoryk3TuDMXs/s1600/Luther-Kopfhoerer.jpg" height="320" width="236" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Pilt: @thesenanschlag (Twitter)</td></tr>
</tbody></table>
<i>Väide: tehnoloogia ja selle areng, mis väljendub muuhulgas ka niinimetatud <a href="http://en.wikipedia.org/wiki/Internet_of_Things" target="_blank">asjade interneti</a> levikus, ei oma väärtust iseeneses. Tehnoloogia oli minevikus ja on ka tulevikus vahend olgu siis heade või halbade eesmärkide saavutamiseks, tehnoloogia ise ei ole väärtus, tehnoloogia on vahend väärtuse loomiseks või midagi, mis võimaldab ligipääsu hüvele.</i><br />
<br />
Võimalik, et tervet moderniseerumise ajalugu saab vaadelda kui tehnofetišistlikku tormijooksu, mis on keskendunud küsimusele <i>kuidas</i>, mitte küsimusele <i>miks</i>. Mida tehnoloogia-kesksemaks (masinate, vidinate, mitte alusprotsesside tähenduses) on meie argielu muutunud, seda enam oleme keskendunud vahendite maailmale, vahendamisele kui protsessile<i>,</i> mitte selle protsessi kujuteldavatele eesmärkidele. <br />
<br />
Tehnoloogia on ühiskonna silmis muutunud/muutumas väärtuseks iseeneses, asjaks, mis ei ole väärtuslik seepärast, et suudab mõnd kõrgemat, ülevat, inimlikku, vaimset eesmärki täita, vaid on väärtuslik sellisena nagu ta on, iseendana. Nutiseade ei ole pelgalt vahend argielu hõlbustamiseks, sõpradega suhtlemiseks või bussiaegade vaatamiseks. Nutiseadme olemasolu/omamine on muutunud väärtuslikuks iseeneses, sest muudab meid ümbritseva elu oma „asjaühendusvõime“ kaudu tähenduslikuks.<br />
<br />
Digitehnoloogia ja asjade internet on muutumas filtriks, kanaliks, mida võib võrrelda vaimulikkonna staatusega erinevates religioonides – see on kanal, mis võimaldab osa saada hüvest, mille tuum on tavainimesest (lõpptarbijast) distantseeritud. Kui seda analoogiat edasi arendada, siis võiks väita, et uue tehnoloogiaga võib halvemal juhul minna samamoodi nagu juhtus katoliiklusega enne Martin Lutheri ja protestantismi jõulist esiletõusu. Kirik ja vaimulikkond olid tolleks hetkeks usu justkui monopoliseerinud enda isiklike, tihti maisete hüvede tarbeks, loonud komplekssed rituaalsed mehhanismid, mis hoidsid inimest jõuliselt enda kütkes ja takistasid lihtinimese ja Jumala vahetut suhtlust. Vaimulikkond oli loonud kujutluse, et tõeline osadus on võimalik vaid religioosse rituaalkäitumise ja vaimulike endi kaudu. Luther tõstis selle vastu mässu ja väitis, et inimesel on õigus otsesuhtlusele Kõigekõrgemaga ehk saada vahetult osa tõelisest hüvest.<br />
<br />
Pole midagi uut siin päikese all. <a href="http://www.nybooks.com/articles/archives/2014/nov/20/creepy-new-wave-internet/" target="_blank">Selles artiklis</a> viidatakse korporatiivsetele ärihuvidele ning jälgimisühiskonnale. Niinimetatud asjade internet näib olevat eelkõige suurkorporatsioonide huve teeniv moodne, algoritmiline tarbimisgeneraator, mis meenutab mitmeti toda varauusaegset, katoliku kiriku vaimulikkonna poolt peale surutud rituaalkäitumismehhanismide kompleksi, mis oli toonastele inimestele ainsaks teeks tõelise hüve juurde.<br />
<br />
Nagu eespool viidatud, on tehnoloogia käsitlemine iseväärtusena olnud võib-olla omane kogu läänemaailma moderniseerumise ajaloole. Meie aega ja lähitulevikku ilmestab aga see, et tehnoloogia on jõulisemalt kui kunagi varem tungimas argipäeva. Elame maailmas, mis on üha enam operatsioonipõhine ja instrumentaalsete väärtuste keskne.<br />
<br />
Siinkohal võiks küsida, kas meil on õigus ja vabadus osa saada nendest hüvedest, mis on teispool toda digitehnoloogilist filtrit ilma, et peaksime läbima represseerivaid tarbimisrituaale ja loobuma õigusest privaatsusele? Kelle käes on tänapäeval võtmed tõelise hüve, õnne, lunastuse juurde? Mis või kes on see digiühiskonna Martin Luther, kes kaitseks meid suurkorporatsioonide ja võimuesindajate omavoli eest ning annaks võimaluse kasutada tehnoloogiat nii, et me ei peaks pidevalt keskenduma sellele kuidas see töötab ja mida see võimaldab, vaid jätaks ruumi ka küsimusele miks me seda kasutame?</div>
Carl-Dag Ligehttp://www.blogger.com/profile/02562173581612517845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3107223808715713132.post-51400276672760020742014-11-14T23:56:00.000+02:002014-11-15T00:10:14.062+02:00Kiire<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
- Kuidas Sul läheb?<br />
<br />
- Meeletult kiire on.<br />
<br />
- Kuidas Sul päriselt läheb?<br />
<br />
- Mis mõttes?<br />
<br />
- Kuidas Sa end tunned?<br />
<br />
- Kiire on, noh!<br />
<br />
- See ei ole tunne.<br />
<br />
- Ma ei saa aru...<br />
<br />
- Mis Sa praegu tunned?<br />
<br />
- Ma olen segaduses... Mis Sa silmas pead?<br />
<br />
- Mida Sa tunned, et Sul praegu vaja on?<br />
<br />
- Aega, et saaks asjad tehtud.<br />
<br />
- Proovime veel. Mida Sa hetkel kõige rohkem tahad?<br />
<br />
- Et mind rahule jäetaks.<br />
<br />
- Kes Sind tüütab?<br />
<br />
- Ma ei tea... Kõik koguaeg tahavad, nõuavad, ootavad. Ja pidevalt jutt, et asjaga on kiire.<br />
<br />
- Nii et teised on selles süüdi, et Sul on kiire?<br />
<br />
- Ei, mitte otseselt, eks ma ise tahan ka tegus olla, teen valikuid, otsuseid. Aga...<br />
<br />
- Mis aga?<br />
<br />
- Selline tunne, et see seisund... see, et kõigil on kiire... See oleks nagu inimestest väljaspool, ent samas kõikjalolev. Midagi, mille eest ei saa põgeneda. See ahistab, sunnib pingutama...<br />
<br />
- Nii et Sa tunned ahistust?<br />
<br />
- Võimalik, abstraktset kui siis. Pigem väsimust. Selline tunne, et siht kaob silme eest. Või õigemini et sihte on liiga palju.<br />
<br />
- Mida Sa silmas pead?<br />
<br />
- Tunnet, et oled unustanud, kas need on su enda või kellegi teise seatud sihid... Ja seda, et on raske aru saada, mis on päriselt oluline... Ühesõnaga otsuste langetamine nõuab meeletult energiat.<br />
<br />
- Kuidas see Su elu mõjutab?<br />
<br />
- Ma ei tea. Ma arvan, et inimesed jäävad kaugemaks. Suhtled küll tihedalt, aga nad on nagu eemal. Või oled hoopis ise eemal, sest ei jaksa...<br />
<br />
- Kuidas Sa seda seisundit kirjeldaksid?<br />
<br />
- Jäine jahedus, mis vaheldub paanikaga. Tõelist lähedust nagu ei suudaks kogeda...<br />
<br />
- Tõelist lähedust?<br />
<br />
- No ma mõtlen sellist... kosutavat lähedust, kus saab lahti lasta... Kuule, ma pean minema, kiireks läheb, mul on kokku lepitud. Pealegi, miks Sa küsid selliseid asju üldse?<br />
<br />
- Tahtsin teada, kuidas Sul läheb.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhDbqPOerYFIi16-d_l9LphAX7YFNA2GxJF40Z4QnWfy1IhWru88ohlhc910R4nkii7SpJGR1I7uElEXtwWvHD8uwGbiJlzo1yKS2un4qe1QJG-XeaFhf9Om0AVZW7RA8VOZUPWc6YksFM/s1600/P1010101.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhDbqPOerYFIi16-d_l9LphAX7YFNA2GxJF40Z4QnWfy1IhWru88ohlhc910R4nkii7SpJGR1I7uElEXtwWvHD8uwGbiJlzo1yKS2un4qe1QJG-XeaFhf9Om0AVZW7RA8VOZUPWc6YksFM/s1600/P1010101.JPG" height="240" width="320" /></a></div>
</div>
Carl-Dag Ligehttp://www.blogger.com/profile/02562173581612517845noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-3107223808715713132.post-12363795505258272092014-11-08T14:13:00.000+02:002014-11-08T14:55:45.691+02:00Kui ambitsioonikusest on saanud alalhoid<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgF4Wg2jIZp2z5CVKWyxuWA3fCqulvBOgqk-jitaNfDDKZpcrWkzFwqBsuwDasBFWp4MBLhYjiO8LDpbK_3JX1izOmyu7jlwEggNCzZAQyPbB5C_vovk7_jV9G-ax8o1Rg4S8gz4KtEsjw/s1600/EKA+ajalooline+kinnistu.+Maa-ameti+kaardiserveri+v%C3%A4ljav%C3%B5te.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgF4Wg2jIZp2z5CVKWyxuWA3fCqulvBOgqk-jitaNfDDKZpcrWkzFwqBsuwDasBFWp4MBLhYjiO8LDpbK_3JX1izOmyu7jlwEggNCzZAQyPbB5C_vovk7_jV9G-ax8o1Rg4S8gz4KtEsjw/s1600/EKA+ajalooline+kinnistu.+Maa-ameti+kaardiserveri+v%C3%A4ljav%C3%B5te.jpg" height="322" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">EKA ajalooline kinnistu, Tartu mnt 1, Tallinn. Maa-ameti kaardiserveri väljavõte</td></tr>
</tbody></table>
<i>Neil päevil tähistab Eesti Kunstiakadeemia (EKA) oma sajandat sünnipäeva. Viimastel aastatel on kõrgkool laiema avalikkuse tähelepanu pälvinud mitte kui Eesti tähtsaim kunstihariduse kants, vaid peamiselt oma uue maja saaga tõttu.</i><br />
<br />
EKA ajaloolisel krundil Tallinna südalinnas vaatab meile praegu vastu argise linnaelu banaalseim vorm – autoparkla. Millegi tähtsa puuduolek on käegakatsutav. Vast pole liigne võrrelda seda tühjusega, mis oli omane Tallinna kesklinnale veel aastaid pärast II maailmasõda. Krundi kultuurikiht nii ainelises kui vaimses mõttes on tihke, õigemini oli tihke. Põhjalikud arheoloogilised kaevamised tõid ilmsiks palju uut ainelist informatsiooni Tallinna eeslinnade ajaloo kohta. Kunstikooli hoone jõudis sellel kultuuripinnasel seista ligi sada aastat. Kuigi hoonet ehitati 20. sajandi jooksul korduvalt ümber, kujunes sellest Eesti kunsti- ja kultuurielu üks alustalasid.<br />
<br />
Praeguseks on see Tartu maantee 1 krundilt kõik kadunud. Kinnistu ootab müüki ning tõenäoliselt muutub see ärimaaks, andes ruumi mõnele uuele kaubanduskeskusele või büroopinnale. EKA ambitsioonikas ja julge plaan rajada endale uus, silmapaistvalt värske arhitektuuriga õppehoone, on läbi kukkunud.<br />
<br />
<b>Arhitektuurikonkursid kui ühiskonna arengu peegel</b><br />
EKA majasaaga peegeldab ilmekalt Eesti ühiskonna arenguid viimase kümnendi jooksul. Majandus- ja finantskriisiga kaasnenud ühiskondlik keeristorm tõi kaasa radikaalseid otsuseid, sundis muutma paljude meelt, taganema oma seisukohtadest, tegema kompromisse.<br />
<br />
EKA majale on viimase kuue aasta jooksul korraldatud kaks arhitektuurikonkurssi. 2008. aastal valiti välja särav, ülimalt moodne, kuid kallis idee. Taani arhitektuuribüroode SEA ja EFEKT ühistöö nägi ette kõrget, silmapaistvalt värske arhitektuuriga õppehoonet ning selle ees laiuvat avalikku väljakut. See oli ambitsioonikas plaan manifesteerida Eesti uue kultuuri kohalolu avalikus ruumis. See oleks olnud tugev signaal ka väljapoole, et Eesti ühiskond väärtustab ja hindab nii oma uut kultuuri kui ka kunstihariduse järjepidevust.<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEieuj5BO59MVBC9ufLA0w-RAuu7H_WE392EjoPyVrElMNSZJgfkHzPG05c2936ZWz5dabI7rVXDWNVyxAna-VcscsMEmSWZh8jZRes_EY8B1w5wKUEdB-N7KG9c5MIwrCfcaDH6sABK35w/s1600/EKA+2.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEieuj5BO59MVBC9ufLA0w-RAuu7H_WE392EjoPyVrElMNSZJgfkHzPG05c2936ZWz5dabI7rVXDWNVyxAna-VcscsMEmSWZh8jZRes_EY8B1w5wKUEdB-N7KG9c5MIwrCfcaDH6sABK35w/s1600/EKA+2.jpg" height="535" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Eesti Kunstakadeemia uue peahoone kavand. Arhitektuuribürood SEA ja EFFEKT, 2008. Arhitektuurivõistluse render</td></tr>
</tbody></table>
Aasta tagasi otsustati, et EKA jätab igaveseks hüvasti oma ajaloolise krundiga ning kolib teisele poole vanalinna, Kalamaja serva, ajaloolisesse Rauaniidi tehase kompleksi . Äsja lõppenud uue arhitektuurikonkursiga otsiti parimat võimalust kohandada olemasolev tööstushoone EKA õppetööks. Võrreldes 2008. aasta konkursiga on sel korral tegemist mikrotasandi sekkumistega. Kuna raha on vähe, siis tehakse minimaalselt muudatusi ning püütakse maksimaalselt kasutada olemasoleva hoone võimalusi. KUU arhitektide võidutöö, mis tehtud koostöös filosoof Eik Hermannniga, peegeldab meie riigi võimekust ja ühiskondlikku tegelikkus AD 2014. 2008. aasta ambitsioonikusest on 2014. aastaks saanud alalhoidlikkus. Ühiskond tervikuna on justkui mõistnud, et meil ei ole jaksu, inimesi, kompetentsi ega rahalisi vahendeid suurteks žestideks, jõulisteks manifestideks.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
Ent Kalamaja serva kolimine ei ole tingimata halb valik. Kindlasti elavdab EKA oma uue asukohaga sealset linnaruumi ning loob tihedama sideme vanalinna, kesklinna ning Kalamaja asumi vahel – toob sinna juurde nii tavalinlasi kui turiste. Kunstiakadeemia enda jaoks on oluline see, et aastatepikkuse killustatuse järel tuuakse kõik osakonnad, õppejõud ja üliõpilased ühte hoonesse. Tekib taas tihedam erialade ja inimeste vaheline kontakt. Kokkukolimine pole mitte ainult praktiline, vaid annab ühiskonnale ka tugeva imagoloogilise sõnumi – EKA-l on taas oma päriskodu, üks hoone, üks kindel asukoht.<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEitUq8Nupa9zpwpJ6wPbCoZbUPwA8YWHIaaXwCPfjf_z4x0a1NJeXxZwsWpqtzErm-djzABCIaYLuLdlE7_gNMnzqA_NzMnPCa7XGpPyk9K6HnKCO4zM9UEYoCMH3Y6-jHN82O8YhFle7A/s1600/KUU_EKA_7.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEitUq8Nupa9zpwpJ6wPbCoZbUPwA8YWHIaaXwCPfjf_z4x0a1NJeXxZwsWpqtzErm-djzABCIaYLuLdlE7_gNMnzqA_NzMnPCa7XGpPyk9K6HnKCO4zM9UEYoCMH3Y6-jHN82O8YhFle7A/s1600/KUU_EKA_7.jpg" height="405" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Eesti Kunstiakadeemia uue peahoone kavand. Arhitektuuribüroo KUU koos filosoof Eik Hermanniga, 2014. Arhitektuurivõistluse render</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<br />
<b>Kasutamata võimalus</b><br />
Sellele vaatamata, on hinges tunne, et EKA majasaaga märksõnaks on „kasutamata võimalus“. Kuidas ikkagi läks nii, et kadus kogu see füüsiline pärand ja suur osa vaimsest kultuurkihist, mis oli seotud tolle ajaloolise Tartu mnt krundiga? Süüdlasi on otsitud, kuid siiani vähetulemuslikult. Oma vastutus on nii poliitikutel kui ka ametnikel, kindlasti ka EKA enda juhtkonnal, kus aastaid valitsenud sisevastuolud pole lubanud teha piisavalt selgeid, kiireid ja ülikoolile kasulikke otsuseid.<br />
<br />
Ent kui tahta osutada kõige suuremale süüdlasele, siis võib olla on selleks hoopis terve Eesti avalikkus – Sina ja mina, meie. Miks me ei kaitsnud õigel hetkel piisavalt tugevalt EKA tegevuse järjepidevust ja tegutsemist oma ajaloolisel krundil? Miks me ei nõudnud poliitikutelt ja EKA juhtkonnalt paremaid otsuseid? Miks me lasime EKA ajaloolise maja kergekäeliselt lammutada? Miks me ei nõudnud toonaselt valitsuselt jõulisemat EKA toetamist? Või tegime me seda siiski ja meid ei kuulatud…<br />
<br />
Et asi ei kisuks nutulauluks – kõik ei ole ju veel kadunud: EKA on ülikoolina alles ning eksisteerib kindel plaan kolida uude majja. Mitmed erialad on läbinud värskenduskuuri ning õppejõudude hulgas tegutseb suur hulk meie helgemaid päid. Välistudengite jaoks on EKA üha ihaldusväärsem sihtkoht. Loodetavasti saab kõrgkool endale ka uue, energiast pakatava rektori, konkurss kohale hetkel käib.<br />
<br />
Usun, et seal Kalamaja servas saame järgmiste kümnendite jooksul näha veel palju positiivseid arenguid. 2016. aastal, mil EKA loodetavasti oma uutesse ruumidesse kolib, saab majasaagale lõplikult joone alla tõmmata ning EKA saab puhtalt lehelt oma teist tegevussajandit alustada. Samm haaval, alalhoidlikult.<br />
<br />
<b>Ettepanek vabariigi valitsusele</b><br />
Lõpetuseks ettepanek vabariigi valitsusele ja Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsile. Ärge müüge Tartu maantee 1 kinnistut erakätesse, vaid jätke see avalikku kasutusse. See kesklinna paik väärib kultuuri ja kunsti kohalolu ning annaks tugeva sümboolse signaali nii Eesti ühiskonnale kui meie külalistele. Olgu tulevikus seal siis EKA asemel mõni teine kultuuri- või haridusasutus, kasvõi ooperiteater või kaasaegse kunsti muuseum. Mõelge sellele, kui mingil põhjusel oleks tulnud lammutada Estonia teatrihoone ning selle asemel kõrguks nüüd kaubanduskeskus või büroohoone. Mõelge sellele.<br />
<br />
<a href="http://epl.delfi.ee/news/kultuur/kui-ambitsioonikusest-on-saanud-alalhoid?id=70101057" target="_blank"><i>Tekst ilmus Eesti Päevalehes 07.11.2014</i></a></div>
Carl-Dag Ligehttp://www.blogger.com/profile/02562173581612517845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3107223808715713132.post-9017100945656111472014-07-08T23:44:00.005+03:002014-07-09T08:56:01.520+03:00Mitu logo mahub Eesti arhitekti suusamütsile?<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<i>28.-29. juunini toimusid Saaremaal Mändjalas Eesti Arhitektide Liidu ja Eesti Sisearhitektide Liidu <a href="https://www.facebook.com/media/set/?set=a.764973336893313.1073741836.132048913519095&type=3" target="_blank">suvepäevad</a>. Ilus männimets, nõuka-aegsed modernistlikud kämpinguhooned ja mustmiljon plastikust reklaam-bännerit metsa all. Keskseks sündmuseks seminar „Avalik ruum kunstiks!“, kus said müügimeeste kõrval sõna kirjanik Valdur Mikita, sisearhitekt Hannes Praks ning briti arhitekt Mark Lemanski.</i><br />
<br />
Peaesinejaks hõigatud britt Mark Lemanski mõjus pehmelt.
Konsensuspõlvkonna paipoiss, kelle ettevõtmised on küll seotud avaliku
ruumiga, kuid jäävad üsna turvalistesse raamidesse. Uni kippus peale,
mõned projektid olid siiski sümpaatsed. Samas, võib-olla polnud tal
lihtsalt esinejana piisavalt karismat, et end suvepäevade melus
kehtestada. Piiridest välja astumise vajadusele viipas sisearhitekt
Hannes Praks, kes tutvustas niinimetatud sekkekunsti – võimukriitilisi
sotsiaalse kunsti teoseid, mis ei valmi protsendiseaduse tiiva all,
vaid, mis tõukuvad avaliku ruumi puudulikust toimimisest. Näidetena EKA
sebra, grafitiga kaunistatud Elroni porgand, sissemüüritud
„Korstnapühkija“ jt.<br />
<br />
Puudulik helisüsteem, esinejate kohmakus mikrofoniga ning publiku pidev saalimine kõmisevas nõuka-hõngulises kämpingu peamaja saalis tekitas minu-suguses linnavurles rahulolematust. Nii mulle kui mitmele teisele jäi arusaamatuks, miks pandi seminari peaesinejad rääkima müügimeestega vaheldumisi. Seminari esimese ettekande pidas müügimees, kes esindas peasponsorist segistitootjat. Esinemine oli nii ehmatav, et väliskülalised küsisid, kas tegemist on palgatud koomikuga… Pärast pausi istusin taas publikus, kuulasin Valdur Mikita ettekannet ning kujutlesin, kuidas semiootikust kirjamees endamisi mõtiskleb, et "ise veel arhitektid, aga sellise simmani püsti pannud. Laadatolad ja peenem rahvas kõik omavahel segamini..." <br />
<br />
Karjuv oli vastuolu suvepäevade ruumilise misanstseeni ja seminari teema „Avalik ruum kunstiks!“ vahel. See, mille arhitektid ja sisearhitektid Saaremaa mändide alla püsti pani, meenutas pigem simmanit või laata. Enamikel sponsoritest oma letike, nänni ja reklaamtrükiseid igal sammul. Imalatest müügimeestest rääkimata. Viimaste vastu ei aidanud ei ussi- ega püssirohi. Sattud müügimehe jutu lumma ja saad kui nuiaga pähe, loits on peal... Kõige veenvam oma esituses oli seejuures endisest tippsportlasest kraaniekspert, kes tutvustas tõelist võlumasinat – puutetundlikku köögikraani. Tegi seda niisama sujuvalt, kui voolas jahe veinijuga segisti kahest torust. Veinikraanimees tegutses kui šamaan, valdas oma personaalset tehnikat perfektselt; otseside teispoolsusega oli tajutav. Kõik kuiva kurguga arhitektid (ka kriitikud) said oma janu kustutatud. „Mulliga või mullita“ kujunes õhtu käibefraasiks. <br />
<br />
Võib nautida golfi, võib nautida veini, võib nautida sööke. Ent on sel kõigel teine maitse, kui teha seda sponsori raha eest? Mitu sõrme, hea arhitekt, oled Sa müünud põranda- ja aknatootjale, valgusti- ja katusetootjale, imesegisti maaletoojale? Kas Sa ei karda, et oma järgmist maja või interjööri kavandama asudes oled endiselt loitsu mõju all, veinikraanišamaani sügavsiniste silmade meelevallas? <br />
<br />
PS. Olgu mainitud, et suusadresse ma kellegi seljas Mändjalas ei näinud. Silmasin siiski üht suusamütsi – asja iroonia – Valdur Mikita peas.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiQG0HyAPqvmxzJgzzbWJwuyRSH66jwVpDD8tJXGVcVcdDX6qKaKTdaPePBOvq_KRSCRvEcyRgYixEEZPaIclltZUOGuaCCWOlDNfkUnt3R_krXFZJZHAkpB4jc-zAyv0qxak0d3lIJcGU/s1600/suusam%C3%BCts_reevers.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiQG0HyAPqvmxzJgzzbWJwuyRSH66jwVpDD8tJXGVcVcdDX6qKaKTdaPePBOvq_KRSCRvEcyRgYixEEZPaIclltZUOGuaCCWOlDNfkUnt3R_krXFZJZHAkpB4jc-zAyv0qxak0d3lIJcGU/s1600/suusam%C3%BCts_reevers.jpg" height="572" width="540" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
</div>
Carl-Dag Ligehttp://www.blogger.com/profile/02562173581612517845noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-3107223808715713132.post-77986131157310969732014-07-07T22:56:00.000+03:002014-11-10T12:03:09.885+02:00Nüüdisarhitektuurist Tallinna avalikus ruumis: bastionaalvööndi potentsiaal<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgpftBjCiKh9-W_MZpVs1lqSB12Or6G-4NMmNly7nvO2d9z8XH-nG2HpKduyDvjRqE6WAy_Wm7yfsKMoDNvrsKMxuDWN55fI5pY5_B5vINcG-bwzjp3lHO04v8uiaP3pLJ4A-HCHgWY7Co/s1600/Bastionaalv%25C3%25B6%25C3%25B6nd.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgpftBjCiKh9-W_MZpVs1lqSB12Or6G-4NMmNly7nvO2d9z8XH-nG2HpKduyDvjRqE6WAy_Wm7yfsKMoDNvrsKMxuDWN55fI5pY5_B5vINcG-bwzjp3lHO04v8uiaP3pLJ4A-HCHgWY7Co/s1600/Bastionaalv%25C3%25B6%25C3%25B6nd.jpg" height="457" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Tallinna vanalinna ümbritsev bastionaalvöönd. Joonis: Alver Arhitektid (?) via www.publicspace.org</td></tr>
</tbody></table>
<i>Käesoleva teksti kirjutasin XIV Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni "Interspace / Vaba ruum" (kuraatorid Johan Tali, Johanna Jõekalda ja Siim Tuksam) esseekogumiku jaoks. Tekstis keskendun Tallinna bastionaalvööndi ja selle lähiala uuele arhitektuurile, tutvustan nii olulisemaid ehitatud kui ehitamata projekte.</i><br />
<br />
Tallinna südames paiknevat keskaegset vanalinna ümbritseb nagu paljudes teisteski Euroopa linnades muldkindlustuste vöönd, niinimetatud roheline vöö, kus omal ajal paiknesid bastionid. Tallinnas on selle territooriumi kui avaliku ruumi värskendamiseks ja mitmekesistamiseks tehtud viimase kümnendi jooksul mitmeid projekte ja ettepanekuid. Väljapakutud arhitektuursed ja linnaruumilised ideed, mis bastionaalvööndit või selle vahetut lähedust puudutavad, iseloomustavad ka Eesti viimase kümnendi üldisi arhitektuuritendentse.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
Kuivõrd Tallinna vanalinn on UNESCO maailmapärandi nimekirjas, siis peavad bastionaalvööndis tehtavad muudatused olema kooskõlas rangete muinsuskaitseliste nõuetega. Praegu domineerivad seal rohealad, peamiselt pargid, mis rajati järkjärguliselt peale bastionitesüsteemi militaarotstarbe kadumist ning bastionite osalist lammutamist. Lääne-Euroopa linnades on selle territooriumi potentsiaali kasutatud väga erinevalt. Mõnel pool on muldkindlustusi tasandatud ning ala hoonestatud, teisal on panustatud parkidele ning hajushoonestusele, mille hulgas enamasti avaliku funktsiooniga esinduslikud hooned (muuseumid, kontserdi- ja ooperimajad, linnapaleed jm). Üks suuremaid probleeme on tekkinud moderniseerumise ja autostumisega – mitmel puhul on endise bastionaalvööndi territooriumile rajatud ringtee, mis lõikab vanalinna ülejäänud linnast teravalt ära. Tallinna bastionaalvööndis on samuti mitmerealised autoteed, kuid need ei ümbritse kogu vanalinna.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
Osa Tallinna bastionitest jäeti omal ajal lammutamata ning nendevahelised rohealad ning vallikraavide süsteemid muudeti parkideks peamiselt 19. sajandi II ning 20. sajandi I poolel. Tallinna vanalinna ümbritsevad Hirvepark, Harjumägi, Musumägi, Tammsaare park, Kanuti aed, Tornide väljak, Snelli park on kõik kavandatud rohealad, mis ümbritsevad keskaegset vanalinna. Nende kõrval ja vahel paiknev linnaruum võiks aga senisest palju mitmekülgsemalt siduda vanalinna ja sellest väljapoole jäävate, aktiivse kasutusega Rotermanni kvartali, sadamaala, Kalamaja, Balti jaama ja teiste lähipiirkondade omavahelist kudet. Käsitlegem mõnesid tähtsamaid projekte ja ettepanekuid, mis bastionaalvööndi ja selle lähiala kui linnakoe mitmekesistamisele on hiljuti kaasa aidanud või seda pärssinud.<br />
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg8gFTklWV8Iqx62HSjMdgN8txxG2zxjaFAPC9JyDolBOrbqMqQyBLJpEHBHkzP0ZXYTKma7r4jAwN47BCrS95eF9z-64e0Trcwx8DsjiZdRAjIVMFku56kP7z5zPwva-RkQ_gGpmHmEqQ/s1600/Postkaart.+1280px-Reval,_general_view,_1890_-_1900_-_edited.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg8gFTklWV8Iqx62HSjMdgN8txxG2zxjaFAPC9JyDolBOrbqMqQyBLJpEHBHkzP0ZXYTKma7r4jAwN47BCrS95eF9z-64e0Trcwx8DsjiZdRAjIVMFku56kP7z5zPwva-RkQ_gGpmHmEqQ/s1600/Postkaart.+1280px-Reval,_general_view,_1890_-_1900_-_edited.jpg" height="393" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Skoone bastioni ümbrus 19. sajandi lõpul. Repro postkaardist via Wikipedia</td></tr>
</tbody></table>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<b>Avalik ruum kui konfliktne, dialektiline sündmusruum</b><br />
Arhitekti ja linnateoreetiku Panu Lehtovuori sõnul on avalik ruum dialektilise loomuga assamblaaž, mis kujuneb mittelineaarsel ajateljel ning erinevate tegurite koosmõjul. Avaliku ruumi kujunemist mõjutavad nii inimeste kogemused, mälu, taju kui ka ruumiobjektid ise, nende materiaalsus ja sümboolsed tähendused. Lehtovuori, kes toetub oma ruumikäsitluses teiste seas ka Henri Lefebvre’i teooriatele, arvab, et taolisele dialektilisele ruumile on omane konfliktsus. Avalik ruum on hõõrdumiste ruum, mille tähendused ja loomus muutuvad kõige intensiivsemalt avalike sündmuste ning tiheda kasutuse tagajärjel. Vastaspinged ei ole siin tingimata negatiivse märgiga, sest genereerivad loovaid hoiakuid ja ruumikasutusviise, tekitavad uusi ruumitõlgendusi ning tähendussõlmi. See sündmusruum on avalik, kuid subjektiivne ja isiklik, vahetult seotud iga üksikkasutajaga. Kvaliteetseks ja heaks avalikuks arhitektuuriks tuleks pidada niisuguseid keskkondi, mis sallivad ja toetavad seda positiivset konfliktsust ega dikteeri kasutusfunktsioone liiga kitsalt. (1)<br />
<br />
Viimase kümnendi jooksul valmis ehitatud avaliku ruumi projektidest Tallinna bastionaalvööndis on silmapaistvaim Vabaduse väljak. Keskaegse vanalinna lõunaküljel paiknevat väljakut peetakse nii Eesti pealinna kui kogu riigi esindusväljakuks. Pika planeerimisprotsessi järel valmis 2009. aastal väljaku põhjaliku ümberehituse esimene järk (<a href="http://www.ata.ee/lens_portfolio/vabaduse-valjak/?lang=et" target="_blank">siin</a>) – arhitektideks Andres Alver, Veljo Kaasik ja Tiit Trummal –, mis sidus platsi senisest tihedamalt linnaruumiga ning vabastas selle jalakäijatele. Väljaku ümberehitusega samaaegselt rajati palju vastuolusid tekitanud monumentaalne Eesti Vabadussõja võidusammas (<a href="http://et.wikipedia.org/wiki/Vabaduss%C3%B5ja_v%C3%B5idusammas" target="_blank">siin</a>), autoriteks Rainer Sternfeld, Andri Laidre, Kadri Kiho ja Anto Savi.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
Uus Vabaduse väljak koos Vabadussõja võidusambaga peegeldab paljusid vastuolusid nüüdisaegses Eesti ühiskonnas. Väljaku arhitektuurses lahenduses on tunda arhitektide soovi luua kõigile avatud linnaruum, mida vastavalt vajadusele saab täita erineva sisu ja sündmustega. Väljaku tasapind pakub justkui demokraatlikku ruumi eneseteostuseks nii kodanikele kui ka linna külalistele. Vabadussõja võidusammas seevastu väljendab rahvuslik-konservatiivseid poliitilisi väärtusi ja sellega resoneerivat esteetikat ega loo – erinevalt väljakust endast – võimalusi tähenduste, tõlgenduste dialoogiks. Väljaku arhitektuurses lahenduses peegeldub soov sünteesida ajalookogemus ja luua hübriidne mittehierarhiline ruum. Selles hetketi peegelduv ajaloopilt sünteesib Eesti erinevad ruumi- ja ajalookogemused ning loob sündmusruumi tänastele ja tulevastele linlastele. Sõjamonument seevastu monumentaliseerib ajaloo, esitab sellest range, hermeetilise tõlgenduse ning sunnib linlase endale justkui alistuma.<br />
<br />
Väljaku ja samba vahel on terav väärtuskategooriline konflikt, mida alateadlikult kogeb iga väljakul viibija. See on paik, kus kogetakse uhkuse ja vabaduse, piinlikkuse ja ülevuse tunnet samaaegselt. Väljaku tähendusele vajutab oma reljeefse pitseri ka riiklike ja linnainstitutsioonide võimu põlistav rituaalne käitumine: vabariigi aastapäeva paraadid, sümboolsed pärjaasetamised, mälestuskoosolekud, valimisüritused. Viimastel aastatel on siiski märgata ka väljaku kasutusviiside mitmekesistumist: seal on toimunud mitmeid meeleavaldusi, mis vastanduvad olemasolevale võimuhegemooniale. Väljakuruumi ja selle arhitektuuri tegelik potentsiaal, võime genereerida ja toetada linnalisi sündmusi, erinevaid kasutusviise, ilmneb täiel määral arvatavasti alles siis, kui valmib ka väljaku teine järk.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
Kui Ingeri bastioni külje all paikneval Vabaduse väljakul on igal sammul tunda Võimu kohalolu – olgu sümboolses või reaalruumilises mõttes (väljaku ühes servas asub ka Tallinna linnavalitsus), siis Salto arhitektide ideeplaneering (<a href="http://www.salto.ee/skoone-bastion/" target="_blank">siin</a>) vanalinna teisel küljel asuva Skoone bastioni ja selle lähiümbruse rekonstrueerimiseks toetab sümboolselt justkui pehmeid väärtusi. Selle näiliselt depolitiseeritud ruumi keskmes on vaba aeg ja meelelahutus. Arhitektide peamine idee seisneb massiivse bastioni, millel hetkel asub räämas park, ja selle lähiümbruse sujuvas liitmises avaliku linnaruumiga, mis kulgeks vanalinnast läbi bastionaalvööndi Kalamaja eeslinna – viimastel aastatel nii noorte kui ka loomeinimeste seas populaarsesse linnaossa. Arhitektide idee on rõhutada bastioni mahtu ning luua selle ümber endise vallikraavi territooriumile hulk vabaaja ja spordi funktsioone sisaldavaid ruume, mis autoliiklusele suletud territooriumina ääristaks vookleva lindina ajaloolist, massiivset eskarpmüüri. Tegemist on näiliselt analoogse linnaruumi situatsiooniga kui Vabaduse väljakul (vanalinna serva bastionaalvöönd, „eeslinna“ ja vanalinna vaheline ruum), kuid erinevalt viimasest, puudub Skoone ideeplaneeringu puhul rahvuslik-rituaalne ja representatiivne mõõde. Selles ruumis võiks pigem näha karakteerse sündmusruumi esiletõusu võimalust.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEimUdRI8fNQjjRWjHMsiQx7h-56pK4tN2rOpbHtyiXTaF4pJ34IV7ywnOLZ1rFakvoO_9fjOIoXAW3VY-VMg2A5rgs4uvnbUYSEjyg6im1BEPrcPhz29MVylvQZg6Q-9jfztJmXiAZSpOU/s1600/Skoone+0.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEimUdRI8fNQjjRWjHMsiQx7h-56pK4tN2rOpbHtyiXTaF4pJ34IV7ywnOLZ1rFakvoO_9fjOIoXAW3VY-VMg2A5rgs4uvnbUYSEjyg6im1BEPrcPhz29MVylvQZg6Q-9jfztJmXiAZSpOU/s1600/Skoone+0.jpg" height="270" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Skoone bastioni ja lähiümbruse detailplaneeringu kavand. Salto Arhitektid, 2005-08. Maketifoto: Salto</td></tr>
</tbody></table>
Viimastel kümnenditel on palju kritiseeritud üledisainitud, geneerilisi tarbimisruume, mis pigem normeerivad inimeste käitumist, kui võimaldavad loovkasutust (kaubanduskeskused ja meelelahutusasutused). Salto ideelahenduse proovikiviks Skoone planeeringu puhul saabki see, kuivõrd sallitakse määramatust ning ruumikasutusviiside mitmekesisust. Kohvikud, restoranid, poed, spordiasutused, mänguväljak, parkla ja teised nendega liituvad funktsioonid võivad kergesti luua linnaruumilise olukorra, mis hoolimata sellest, et maa kuulub linnale, on tugevalt allutatud kommertshuvidele. Loova, positiivselt konfliktse sündmusruumi loomiseks ja ülalhoidmiseks on kommertsfunktsioonide tasakaaluks vaja ka sotsiaalset ja kultuurilist ruumiprogrammi (näiteks noortekeskus, galerii, muuseum jm).<br />
<br />
Viimaste aastate üks ambitsioonikamaid avaliku sündmusruumi loomise katseid Tallinnas oli Eesti Kunstiakadeemia uue hoone ja selle esise väljaku projekt. 2008. aastal võitsid Taani arhitektuuribürood SEA ja EFFEKT rahvusvahelise arhitektuurivõistluse, mille idee nägi Tallinna kesklinnas, endise bastionaalvööndi läheduses paikneva krundi jaotamist vertikaalseks tahukaks ning selle esiseks kunstiväljakuks (<a href="http://ekamaja.artun.ee/projekt/" target="_blank">siin</a>). Kesklinnas ilmneb arhitektuurile tugev ärisurve, mis peegeldub kõrghoonete rajamises, ökonoomses ruumikasutuses ning arhitektuursete lahenduste väheses loomingulisuses. Kunstiakadeemia püüdis sellele tendentsile jõulise žestiga vastukaaluks seada aktiivse avaliku sündmusruumi, loomeväljaku, mis mõeldud kõigile linnakodanikele, mille foonil kõrguks efektne, valgusküllane uus õppehoone.<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiUo3hJWOaZ4QzioVh76kanHJHfopP8HIAUSu5-ALKBFRhAA-uKMowyrma2FSUBVF0irL84Ef3O8e3hh3C1SmwlfajdAojKTnyd6yzYB4P_Rv_kdygIyslx_8reiWFonVGfNN5bzhcHiCQ/s1600/EKA.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiUo3hJWOaZ4QzioVh76kanHJHfopP8HIAUSu5-ALKBFRhAA-uKMowyrma2FSUBVF0irL84Ef3O8e3hh3C1SmwlfajdAojKTnyd6yzYB4P_Rv_kdygIyslx_8reiWFonVGfNN5bzhcHiCQ/s1600/EKA.jpg" height="359" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Eesti Kunstakadeemia uue peahoone kavandi makett. Arhitektuuribürood SEA ja EFFEKT, 2008. Maketifoto</td></tr>
</tbody></table>
Praeguseks on kunstiakadeemia uue õppehoone projektist erinevate vaidluste ja rahastusprobleemide tõttu loobutud. Sümboolne lahing kultuuri kohalolu eest kommertshuvidest tihkes linnasüdames on kaotatud. Süüdlasi alles otsitakse, kuid kriitikat on jagunud nii ministeeriumite kui ka kunstiakadeemia enda otsustuste suunas. Võimalus, mis kunstiakadeemia uue õppehoone ning selle esise väljakuga kasutamata jäi, realiseerub lähiaastatel väiksemal moel teiselpool vanalinna, endises tööstushoones Kalamaja serval, kuhu kunstiakadeemia kolib.<br />
<br />
Eesti ühe olulisema kõrgkooli kaotatud lahing linnaruumis markeerib Eesti kultuuri ja hariduse üldist olukorda neoliberaalse ideoloogia ja parempoolse poliitika ajastul. Uue õppehoone asemel laiub kunstiakadeemia ajaloolisel krundil praegu autoparkla ning selle nurgas „Kuupmeetri galerii“ nimeline kuupmeetrisuurune klaasvitriin, kus eksponeeritakse kunstiakadeemia tudengite töid. Mõni võib selles klaaskuubikus näha tragikoomilist sümbolit kogu protsessile, mälestusmärki Eesti Kunstiakadeemia sajandipikkusele ajaloole.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEij28zF4bqfhyphenhyphenr9515IA2zTvz8pu147EEgkNmufIUjv0GV6tuIDBO1hNALQGGjCVfuk5Hq2HIczTN_0pSm9T2nembf7GTHYkvF-X9duwB8K0SSKn0MP6uLqGCSa8z0RxP5tTPDZ1Z7oQ1Q/s1600/EKA+2.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEij28zF4bqfhyphenhyphenr9515IA2zTvz8pu147EEgkNmufIUjv0GV6tuIDBO1hNALQGGjCVfuk5Hq2HIczTN_0pSm9T2nembf7GTHYkvF-X9duwB8K0SSKn0MP6uLqGCSa8z0RxP5tTPDZ1Z7oQ1Q/s1600/EKA+2.jpg" height="535" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Eesti Kunstakadeemia uue peahoone kavand. Arhitektuuribürood SEA ja EFFEKT, 2008. Arhitektuurivõistluse render</td></tr>
</tbody></table>
<b>Tarbimisruum ja selle puhvrid</b><br />
Kunstiakadeemia ajaloolise krundi vastas Tallinna kesklinnas asub Viru Keskuse kaubanduskompleks (<a href="http://et.wikipedia.org/wiki/Viru_keskus" target="_blank">siin</a>). Arhitektide Vilen Künnapu ja Ain Padriku kavandatud ning 2004. aastal avatud hoone on ilmekas näide taasiseseisvunud Eesti neoliberaalsest keskkonnast, kus kommertshuvid domineerisid linnaehituses ühiskondlike ja kultuuriliste väärtuste üle. Viru Keskus poogiti modernistliku Viru hotelli külge, mis oli nõukogudeaegse Eesti esimesi kõrghooneid ja avas uksed 1972. aastal. Hotelli kõrval asunud avar plats otsustati 1990. aastatel täis ehitada. Arhitektuurivõistluse võidutöö moondus planeerimis- ja projekteerimisprotsessi käigus tundmatuseni. Selle ülepaisutatud maht ning ebamäärane vorm ei hooli ümbritsevast linnakeskkonnast ning kogu hoone karakter kujuneb siseruumide paigutusest lähtuvalt. Palju kritiseeritud kompleksi puhul on positiivselt esile toodud vaid keldris asuva bussiterminali funktsionaalsust ning seda, et üürnikena tegutsevad ka raamatupood ning vabaõhukino. Viimase paigutamine parkimismaja kõrgeimale korrusele loob suvehooaegadel suurlinliku meeleolu ning on kaubanduskeskuse hoonesse viimastel aastatel toonud ka kultuurisõbralikumat publikut. Viru Keskus ei anna Tallinna kesklinna avalikule ruumile arhitektuurses mõttes midagi juurde. Hoone loob siiski teatava linnalise kontsentratsiooni ning tõmbab ligi arvukalt inimesi, keda jagub seepärast ehk rohkem ka naabruses asuvasse Tammsaare parki.<br />
<br />
Tammsaare park rajati bastionaalvööndisse endise turuplatsi territooriumile peale II maailmasõja lõppu ning avati 1955. aastal. Park on stalinistlikule klassitsismile omaselt regulaarse ülesehitusega ning selle iseloomu kujundavad ka kolm eri aegadel paigaldatud monumentaalskulptuuri. Park paikneb mitmete käiguteede ja tänavate sõlmes ning seda läbib ka talvisel ajal arvukalt inimesi. Hiljuti otsustas Tallinna linnavalitsus, et park vajaks uuendamist, ning korraldas arhitektuurikonkursi. Selle võitnud arhitektuuribüroo Kadark Tüür Arhitektid (KTA) pakkus välja lahenduse (<a href="http://kta.ee/tammsaare" target="_blank">siin</a>), mille kohaselt rajatakse sõjas hävinud turuhoone vundamendile kohvikuhoone, luuakse läbikäiguteedest kõrval paiknev privaatsem ala ning uuendatakse haljastust ja valgustust. KTA ideeprojekt jagab pargi eri tsoonideks ning püüab praegust mürarikast keskkonda mitmekesistada nüansseerituma haljastuse, mahuliste paviljonide ning kohvikuhoonega. Stalinistliku klassitsismi kihistus küll kaob, kuid püütakse tekitada värskem, selgemini defineeritud ja vabas õhus olekut soosiv keskkond. Arhitektuuril on siin sekundaarne, toetav roll. Põhifookus peaks koonduma pargi sõõrjasse keskmikku, mida läbivad pea kõik pargi kasutajad.<br />
<br />
KTA on loonud linnalava, kus potentsiaalselt saaksid kohtuda ja põrkuda erinevad ruumipraktikad. Siiski on tegemist linnasüdames oleva väga kontrollitud ruumiga ning üllatuste või ootamatute juhtumiste võimalus on madal. KTA disain on teadlikult nüüdisaegne ega vaeva ennast ajaloo tõlgendamisega. Kontseptuaalsel tasandil on tegemist suhteliselt naiivse ideega, sest ruumi ja liikumisteid struktureeriv päikese motiiv on arusaadav vaid pealtvaates, seda ikoonilist kujundit jalakäija ei taju. Juhul kui see projekt peaks valmis ehitatama, saab selle (maastiku)arhitektuurse lahenduse kvaliteedikriteeriumiks see, kas ala muutub läbikäigutsoonist paigaks, kus veedetakse aega praegusest rohkem ja senisest loomingulisemalt. Kui realiseeritakse mitmekesine ja aastaaegadest lähtuv haljastuseidee, siis saab kesklinna taimestik mitmekülgset täiendust ning kujuneb väärtuseks omaette. Tegemist oleks positiivses mõttes ebatüüpilise olukorraga, sest maastikuarhitektuuris ja haljastuses kasutatav taimestik on Tallinna uute avaliku ruumi objektide puhul väga ühekülgne. Uus Tammsaare park ei ole dialektiline ja provokatiivne ruum, see on turvaliseks ja kenaks disainitud keskkond, mis ei esita oma kasutajale ei intellektuaalseid ega reaalruumilisi väljakutseid, pigem pakub kasutajale kergesti kogetavat sensoorset meelehead.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
Sensoorset meelehead mitmekülgse materjalikasutuse, erilaadsete vormide ja linnaruumilise tihedusega pakub ka Rotermanni kvartal, bastionaalvööndi kontaktsoonis paiknev endine tööstuskvartal, mida on rekonstrueeritud viimase kümnendi jooksul uute funktsioonide tarbeks. Eestis esimest korda on eraarendaja väärtustanud samaaegselt nii ajaloolist konteksti (mitmed hooned on muinsuskaitse all) kui ka tundlikku uut arhitektuuri. Teiste seas on Rotermanni kvartali ümber- ja uusehitiste kavandamisel osalenud arhitektid Villem Tomiste, Ott Kadarik, Mihkel Tüür, Emil Urbel, Andres Alver, HG Arhitektuur ja Koko Arhitektid. Tegemist on peamiselt jalakäijatele suunatud alaga, kus domineerib kaubandus.<br />
<br />
Rotermanni kvartali mahuline arhitektuur nagu ka linnaruumilised
väikeobjektid on küll kvaliteetse disaini ja ehituslaadiga, kuid
keskkond tervikuna on paljuski allutatud omanike ärihuvidele. Kvartali
kihilises ja kompleksses arhitektuuris on siiski olemas potentsiaal, mis
võiks tulevikus toetada senisest loovamat suhet nii ajalukku kui ka
ruumikasutusviisidesse. Kvartali uus arhitektuur peegeldab minevikku ja
tõlgendab tööstuspärandit. Mitme projekti puhul on taotletud
industriaalset robustsust (paekivi, roosteteras, jõulised mahud). Samas
on kohati tajuda ka majandustõusu aegset koketset edvistamist, mis võib
konservatiivsele ja nõudlikule arhitektuuriaustajale pealiskaudsena
tunduda. Juhul kui omanikud suudaksid kaubandus- ja büroofunktsioonide
kõrval teha rohkem ruumi kultuurile ja sotsiaalse orientatsiooniga
pindadele, siis võiks sellest lähiajal kujuneda kirev ja pulbitsev
linnaelu kants, mis pakuks alternatiivi Tallinna vanalinna õdususele ja
ülejäänud kesklinna laialivalguvusele. Rotermanni kvartali ruumiline
rikkus ja arhitektuurne kvaliteet tõuseb esile siis, kui on võimalus
spontaanseks ruumikasutuseks ning sallitakse käitumisviiside
rivaliteeti. <br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgzS1QGVWipDTiTBGmZ7l8YhYTorgYj-nta0PsbPKzfT4bWPRpELcpqXYFld4QI1EjVvxtNjiE_pP03LjvnR6lJNILra208RQlNwy4FB8yhqFHq8W6hNIGpEz_DVo1I0pfIq8XdaOWiQ9k/s1600/Rotermanni+2.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgzS1QGVWipDTiTBGmZ7l8YhYTorgYj-nta0PsbPKzfT4bWPRpELcpqXYFld4QI1EjVvxtNjiE_pP03LjvnR6lJNILra208RQlNwy4FB8yhqFHq8W6hNIGpEz_DVo1I0pfIq8XdaOWiQ9k/s1600/Rotermanni+2.jpg" height="359" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Rotermanni kvartali uushoonestus Tallinnas. Arhitektid Ott Kadarik, Villem Tomiste, Mihkel Tüür, 2004-07. Foto: Martin Siplane / Eesti Arhitektuurimuuseum</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
Rotermanni kvartali naabruses, samuti bastionaalvööndi servas, paikneb historitsistliku paearhitektuuriga endine Rotermanni soolaladu, praegune Eesti Arhitektuurimuuseumi. Selle esisele platsile on arhitekt Villem Tomiste kavandanud muuseumi väliekspositsiooni (<a href="http://stuudiotallinn.ee/soolalao-plats/" target="_blank">siin</a>). Siiani realiseerimata projekt näeb ette süvendisse paigutatud väljaku, kuhu laskub kaldpindne astmestik. Väljaku servades on muldkehandisse paigutatud abiruumid ning vitriinid. Liiklusmagistraalide vahel paiknevana on Tomiste kavandatud väljakule küll ebamugav pääseda, kuid tulevikus võiks platsi väljaehitamine anda tõuke ka liikluskorralduse muutmiseks. Projekti suurim väärtus seisneb selles, et see võimaldaks arhitektuurimuuseumil laiendada oma tegevust ka aktiivsesse linnaruumi – hetkel on muuseum justkui suletud oma paksude müüridega kindlusesse.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
Moodsat, kuid tugevalt kontrollitud avalikku ruumi tõotab ka Bjarke Ingels Group’i (BIG) Tallinna uue administratiivhoone kavand (<a href="http://big.dk/#projects-tat" target="_blank">siin</a>). 2009. aastal rahvusvahelisel arhitektuurikonkursil võitjaks osutunud töö koondab ühte hoonesse kõik Tallinna linnavalitsuse erinevad allasutused. Siiani paberil oleva – ja sinna arvatavasti ka jääva – projekti kohaselt paigutatakse ruumid omavahel ühendatud ebaregulaarse geomeetriaga kuupjatesse mahtudesse. Nende alla, maapinna tasandile, jääks avatud linnaväljak, niinimetatud teenuste turg, kus linnakodanikele munitsipaalteenuseid osutatakse. Hoone paikneks reisisadama lähedal bastionaalvööndi servas vanalinna vahetus läheduses ning kurikuulsa nõukogudeaegse kultuuripalee – praegu tühjana seisva Linnahalli – ja peatselt avatava kultuuritehase vahel.<br />
<br />
BIGi ultramoodsa büroohoone rajamine rikastaks seni äärmiselt aeglaselt kulgenud Tallinna kesklinna avamist merele ning selle tihedamat sidumist sadamaterritooriumiga. Samas mõjuks sedavõrd eksklusiivse büroohoone rajamine praeguses majandussituatsioonis avaliku raha raiskamisena. Juhul kui oleks tegemist muuseumi, ooperiteatri või mõnd muud avalikku funktsiooni täitva ehitisega, siis võiks ehitus tõenäolisem tunduda. Tallinn on põhjamaise linnana suutnud siiani üsna edukalt vastu panna ikoonilise arhitektuuri kiusatustele ning enamik uuest arhitektuurist püüab end olemasolevasse konteksti paigutuda kas kriitilis-poleemiliselt või anonüümselt. BIG raehoone projektil puudub aga sügavalt läbitunnetatud side nii Tallinna linnaruumilise kui ka ajaloolise kontekstiga. Hoolimata sellest, et lubatakse hoonet linlastele ja selle igakülgset demokraatlikku kasutust, on ikkagi tegemist (pelgalt) büroohoonega. Maapinna tasandil paiknev „linnaväljak“ oleks välisperimeetril klaasseintega suletud ega võimaldaks tõeliselt dünaamilist ja vaba ruumikasutust, nagu BIG oma reklaamtekstides välja on pakkunud. Tallinna sadamaala väljaehitamisele annaks see hoone siiski positiivse tõuke. Projekti linnaruumiline mõõde ning jõuline karakter mitmekesistaks mereäärset keskkonda ning tooks sinna arvukalt inimesi.<br />
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgRjb_6akxjp0im3Ao_57gpTDGs7ZsIXNDSE5JCIZNLZxvtYegyOYbP4UE7ypp66-xumhXMTM2BPJzUaO3ngtZIM0mjoyUMAQ0WBgKdGqFE07HoLleoR9tmfjgZaJTjhY5MvoMWWYR4Hek/s1600/BIG-TALLINN-TOWN-HALL-section.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgRjb_6akxjp0im3Ao_57gpTDGs7ZsIXNDSE5JCIZNLZxvtYegyOYbP4UE7ypp66-xumhXMTM2BPJzUaO3ngtZIM0mjoyUMAQ0WBgKdGqFE07HoLleoR9tmfjgZaJTjhY5MvoMWWYR4Hek/s1600/BIG-TALLINN-TOWN-HALL-section.jpg" height="204" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Tallinna uus raehoone, lõige. Bjarke Ingels Group, 2009. Joonis: BIG via plusmood.com</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi1ZbAKA5tTubvt7btgGWtF5uWhD4bYKNw557rVp4v6WK7gCciw9uPvwz2oaYz7HoI6jybySB-JCs6zc30NPkBjkFLp7qsM_bvIBuucEiNec3N8l3yXDNOY8yTquue1MeC-UbIqRO2OcvM/s1600/BIG+aerial.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi1ZbAKA5tTubvt7btgGWtF5uWhD4bYKNw557rVp4v6WK7gCciw9uPvwz2oaYz7HoI6jybySB-JCs6zc30NPkBjkFLp7qsM_bvIBuucEiNec3N8l3yXDNOY8yTquue1MeC-UbIqRO2OcvM/s1600/BIG+aerial.jpg" height="811" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Tallinna uus raehoone. Bjarke Ingels Group, 2009. Render: BIG</td></tr>
</tbody></table>
<b>Ajutiste ehitiste funktsioon</b><br />
Salto AB ja NO99 teatri koostöös kavandatud Põhuteater (<a href="http://www.salto.ee/no99-straw-theatre/" target="_blank">siin</a>) rajati ajutise kultuuriasutusena hüljatud ja räämas Skoone bastionile, mis asub alal, mille planeeringut ülalpool tutvustatud sai. Puitkonstruktsioonidest ja põhupakkidest ehitatud ajutine teatrihoone kehtestas ennast jõuliselt visuaalse ruumiobjektina, aga ka mitmekesise kavaga, kujunedes kultuuripealinna aasta üheks keskseks sündmuspaigaks. Arhitektuurses mõttes juhtis hoone tähelepanu Tallinna kesklinnas oleva alakasutatud avaliku ruumi potentsiaalile. Skoone bastioni avalik ruum ja park jõudsid üle aastate tallinlaste ja selle külaliste teadvusesse.<br />
<br />
Põhuteatri must kuupjas maht ja selle tundlik paigutamine bastioni reljeefile lõi ambivalentse, mängulise olukorra. Üheltpoolt püüdis ajutine teatrihoone ennast linnaruumis atraktiivselt esile tõsta, teisalt rõhutas materjalikasutuse ja ajaliselt piiratud eksistentsiga oma kaduvust. Põhuteater toimis arhitektuurse objektina mitte kui distsiplinaarne, vaid diskursiivne objekt. Täpsemini oli ajutise teatrihoone näol tegemist arhitektuurse lausungiga selle foucault’likus tähenduses.<br />
<br />
Foucault’ jaoks on lausung diskursuse „ehituskiviks“. Lausungite grupid moodustavad dünaamilisi diskursiivseid formatsioone, teadmiste konfiguratsioone, mida iseloomustavad diskursuse sisesed suhted ning nende koostoimel ilmnev kord. Lausungid ei ole diskursiivses süsteemis mitte iseseisvad objektid, vaid funktsioonid. Lausung kui funktsioon ei ole käsitletav diskursusest väljaspool, ta saab ilmneda ainult diskursuse osana, suhetes olevana. Lausung kuulub alati tervikusse, on suhetes diskursuse teiste lausungitega, on osa lausungite võrgustikust. Lausung on seotud konkreetse ajaga ning on seepärast sündmuselaadse loomuga. (2) Ka Põhuteater ei olnud mitte niivõrd iseseisev ajaülene arhitektuurne objekt, kuivõrd konkreetses hetkes esitatud lausung linnaplaneeringulise olukorra, ruumikasutuse ja üldise kultuurikonteksti diskursiivsel väljal. Teisisõnu oli Põhuteater pigem kommentaar või kriitiline allmärkus linnaruumiliste ja linnaplaneeringuliste hierarhiate ja toimimisviiside puudustele. Põhuteatri sarnaste, end linnaruumis jõuliselt kehtestavate ajutiste hoonete kõrval omavad kriitilist potentsiaali ka väiksemad, installatiivset laadi linnaruumilised objektid, mida Tallinnas sai näha näiteks LIFT11 festivali raames 2011. aastal.<br />
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjO7uJjbNmgZkHqKCk99fMNwxQu2eeLDk9MBXRrDYAFaukf3w_QBLrDv1jHfs7bYoRJCIXSLFkHYDwIJUNC8xHDQaPfqKrvp-FPQ4y3cJqRuak03SoqpjcD8qUM5rb7MQuMSop-3ORG5_k/s1600/Salto.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjO7uJjbNmgZkHqKCk99fMNwxQu2eeLDk9MBXRrDYAFaukf3w_QBLrDv1jHfs7bYoRJCIXSLFkHYDwIJUNC8xHDQaPfqKrvp-FPQ4y3cJqRuak03SoqpjcD8qUM5rb7MQuMSop-3ORG5_k/s1600/Salto.jpg" height="233" width="540" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">NO99 Põhuteater, Tallinn. NO99 ja Salto Arhitektid (Maarja Kask, Karli Luik, Ralf Lõoke, Pelle-Sten Viiburg), 2011, lammutatud. Foto: Martin Siplane / Salto</td></tr>
</tbody></table>
Ajutiste rajatiste abil, mis suunatud linna kasutajatele või nende tähelepanu võitmiseks, on kergem võtta kriitilisi seisukohti kehtivate linnaruumi hierarhiate, „kivistunud“ arhitektuuri- ja ruumipraktikate suhtes. Ajutiste objektide suurim potentsiaal võib-olla seisnebki nende lausungilises loomuses (nagu Põhuteatri puhul kirjeldatud sai), täites kriitilist funktsiooni arhitektuuri ja linnaplaneerimise diskursuse korras. Need on jokkerid, mis võivad esile tuua uusi võimalusi või naeruvääristada ja tühistada autoriteete ning nende tähenduslik mõju võib kesta kauem kui pelk füüsiline eksistents.<br />
<br />
Ent avalikus ruumis paiknevad ajutised, installatiivsed objektid võivad lausungile omase poleemilise funktsiooni kõrval täita ka vastuolusid sünteesivat rolli. Arhitekt Indrek Peil on kirjutanud nüüdisarhitektuuri stereofoonilisest ruumiidentiteedist, mis on ruumimudelina vajalik polürütmilise, kiiresti muutuva, vastandlikke impulsse genereeriva keskkonna käsitluseks. Stereofooniline ruumiidentiteet viitab ruumi heterogeensusele, multisensoorsusele ning taju ja mõistmise omavahelisele suhtele. Arhitektuur sekkub taolise ruumikäsitluse puhul eelkõige kommunikatsioonivahendina, mis püüab erinevaid impulsse sillata, ei paku aga tingimata lõplikke lahendusi, mis rahuldaks kõiki huvigruppe ja neutraliseeriks jõujooni. Siit ka Peili viide arhitektuurile kui vastuolude distsipliinile. (3)<br />
<br />
LIFT11 festivali jaoks lõid Indrek Peil ja Siiri Vallner installatsiooni „Kai“ (<a href="http://www.kavakava.ee/project/kai/" target="_blank">siin</a>), mille käigus kaeti mereäärse laguneva kai raudbetoonrahnud lihtsa puitlaudisega. Kalaranna piirkond, mis on aastaid seisnud tühermaana, on viimastel aastatel leidnud üha populaarsemat kasutust lähipiirkonna elanike, aga ka turistide seas. Vahetult vanalinna külje all paiknev mererand on avalikkuse teadvusest olnud pikalt väljas. „Kai“ on delikaatne ja veenev, näiliselt tagasihoidlik, kuid ruumiliselt kaalutletud. Arusaam stereofoonilisest ruumiidentiteedist on arhitektidele andnud võimaluse käsitleda väärtusliku impulsina nii olemasolevat näilist kaost (lagunevad sadamarajatised, võsa, aladefineeritud ruumikasutus) kui ka kujutlust alternatiivsetest ruumikordadest ning kasutusviisidest. Vallner ja Peil juhtisid oma installatsiooniga tähelepanu nii sellele, et linnavõim võiks teha samme piirkonna mugavamaks kasutamiseks, kui ka sellele, et olemasolevas, näiliselt räämas ja lagunevas keskkonnas on peidus mitmekesise ruumikasutuse potentsiaal, mida on võimalik isegi väikeste arhitektuursete sekkumistega realiseerida, ilma et lihvitaks siledaks kõiki nurki.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<b>Bastionaalvööndi potentsiaal avaliku ruumina</b><br />
Bastinaalvööndi ja selle lähiala linnaruumiline ja arhitektuurne potentsiaal on Tallinnas siiani suuresti kasutamata. Ühest küljest on see ala kops, mis filtreerib kesklinna õhku, teisalt võiks see olla ka katalüsaator, mis nii vanalinna suunas kui ka sealt välja genereerib mitmekülgseid, dialektilisi avaliku ja poolprivaatse ruumi praktikaid. Ajaloolist bastionaalvööndit võib oma vahelduva maastiku ja linnakoega vaadelda seepärast kui tavapärasest palju mitmekesisema karakteriga avalikku linnaruumi. See ei ole pelgalt väljak või tühi plats rahvakogunemisteks. See on väljakute, parkide, hoonete, paviljonide, peidupaikade, ajaloo, mälu,ja ideoloogiate kude, dünaamiline süsteem, mis tänases päevas aktiivselt haaratud ka digitaalsetesse võrkudesse – bastionaalvöönd füüsilise ruumina on aktiivselt seotud avaliku ruumi digitaalsete kihtidega. Virtuaalne ja reaalne on siin tagasisidestatud suhtes, muutes ajas teineteise loomust. Kõige suurem bastionaalvööndi kui avaliku ruumi potentsiaal võib-olla peitubki selles, millisel moel ja kui mitmekülgselt suudab see kohaneda digitaalkultuuri ja tehnoloogia arenguga.<br />
<br />
Ajalooline ruum on nii füüsiliselt kui ka tähenduste osas killustunud just nii nagu ka tänane infotehnoloogiline avalik ruum. Ajalooliste väärtuste, mälukihtide säilitamine on oluline ning digitehnoloogiad on siin pigem toetav kui pärssiv faktor. Läbimõeldud ja paindlik linnaplaneerimine, mis põimib digimaailma võimalused ja bastionaalvööndi ajaloolise koe kõigi oma tähenduskihtidega, võib luua uusi ruumilisi kvaliteete. Kaob oht, et ajalooline ruum muutub pelgaks muuseumiks ning tekib võimalusi uute ja alternatiivsete ruumikasutusviiside tekkeks. Bastionaalvöönd ja selle lähialad, mis moodustavad territoriaalselt suure osa Tallinna kesklinnast, võiks tulevikus kujuneda omalaadseks hübriidkeskkonnaks, mille arhitektuur on läbi mõeldud nii reaalses kui ka virtuaalses ruumis. Tähtis on säilitada teatud lõtk, vabadus tegevusteks ja protsessideks, mis ei ole lõplikult defineeritud, säilitada ruumiline olukord, mille tähendus- ja kasutuskihid saavad eksisteerida samaaegselt. Funktsioonide, hoiakute, väärtuste paljusus on see huumus, mis hoiab linnakudet elavana. Tallinna kesklinna avalik ruum ning bastionaalvöönd selle keskse osana võiks lähitulevikus kujuneda aktiivse kasutusega rekreatsioonialaks. See oleks samaaegselt linnalava, kultuuriväli, suhtluspaik ja digitaalne turuplats – linliku, aktiivse eluviisi pide nii digitaalsel kui ka füüsilisel kujul, väli, kus habras ruum ja killustatud ajalugu oma risoomest kudet põimivad.<br />
__<br />
(1) Lehtovuori, Panu. Experience and Conflict: The Dialectics of the Production of Public Urban Space in the Light of New Event Venues in Helsinki 1993–2003. Espoo: Helsinki University of Technology, 2005, lk 131–170.<br />
<br />
(2) Foucault, Michel. The Archaeology of Knowledge. London, New York: Routledge, 2002 (esmatrükk 1969), lk 89–132. Vaata ka Foucault, Michel. Teadmiste arheoloogia. Tõlkinud Kaia Sisask. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005, lk 73-106.<br />
<br />
(3) Peil, Indrek. Arhitektuur kui vastuolude distsipliin: dialoogiline praktika ehk stereomõtlemise poole. – Ehituskunst , 2005, nr 41/42, lk 50–55. Vaata <a href="http://ehituskunst.ee/indrek-peil-arhitektuur-kui-vastuolude-distsipliin/" target="_blank">siin</a>.<br />
__<br />
<div style="text-align: right;">
</div>
<b>Interspace / Vaba ruum: Esseed digitaalsest ja avalikust</b><br />
Eesti / inglise keeles, 288 lk, 110 x 165 mm, tiraaž 500 (EST) + 500 (ENG). Koostajad: Johanna Jõekalda, Johan Tali, Siim Tuksam. Tekstide autorid: Johanna Jõekalda, Johan Tali, Ranulph Glanville, Leonhard Lapin, Mart Kalm, Roemer van Toorn, Carl-Dag Lige, Toomas Tammis, Mark Foster Gage, Marjan Colletti, Mario Carpo, Walter Nicolino, Ülar Mark, Siim Tuksam. Disain: Indrek Sirkel. Kirjastajad: Eesti Arhitektuurikeskus ja Lugemik. Ilmumisaasta: 2014. ISBN 978-9949-9182-7-0 (EST) / ISBN 978-9949-9182-6-3 (ENG). Müük: <a href="http://www.lugemik.ee/" target="_blank">Lugemik</a> <br />
<br /></div>
Carl-Dag Ligehttp://www.blogger.com/profile/02562173581612517845noreply@blogger.com0