Tajumaailm

Vallimäe trepp Rakveres

2010-07-12T11:12:00.005+03:00

Arhitektid Heidi Urb ja Siiri Vallner, projekt 2004, valmis 2005.

Uurigem seda, kuidas arhitektuur on meile antud.

Kuidas Vallimäe trepp iseneb?

Vallimäe trepi olemus ei kuulu trepi enda, vaid selle ilmnemisviisi juurde.

Vallimäe trepp ilmneb trepina, oma tões, ainult siis, kui teda kasutatakse trepina. Funktsioon ja esteetika pole lahutatud, vaid esteetiline ilmneb ainult funktsiooni rakendamisel. Trepil tuleb kõndida, istuda, lesida, trepiga tuleb sõbraks saada.

Trepp on valla ilmastikuoludele nii nagu inimkasutajale.

Kas arhitektuur on (pelgalt) abinõu? Kas arhitektuur saab olla teos?

Trepp ilmneb ainult oma trepsuses. Trepi trepsus on sellelt kuidas trepp trepneb ehk trepina iseneb ehk endas olemisse tõuseb.

Kunstikriitika struktuur ja meel

2010-06-01T12:23:00.004+03:00

Kunstikriitika struktuuri moodustavad:
1) teose kirjeldus
2) konteksti loomine ehk kontekstualisatsioon
3) tõlgendamine ehk interpretatsioon
4) hinnang teosele

Tähelepanekuid ja printsiipe

Teose kirjeldust iseloomustab suunatus objektiivsusele.

Konteksti loomine seisneb ajaloolise, ruumilise ja sotsiaalse välja visandamises ning on enamasti samuti objektiveeriva suunitlusega.

Tõlgendamine ehk tähendusmaailma kaardistamine on põhjatud eetikaga ning peaks keskenduma teose iseväärtusele ehk omaväärtusele.

Hinnangu andmine on põhjatud esteetikaga ning keskendub kriitiku isiklikule terviktajulisele kogemusele.

Teose väärtustamine peaks pigem tuginema tõlgendusprotsessis selitatud omaväärtusele, sest hinnang on konkreetse indiviidi keskne ning on raske kindlaks teha selle hinnangu pädevust teiste inimeste jaoks.

Kunstiteose väärtustamine peaks tuginema teose omaväärtusele.

***
Märkus I
Teose omaväärtusest tõmmestatud tõlgendusprotsessi näen teatud mõttes kui 'imestust kunstiteose ees'. Siinkohal võiks teha viipe kahele analoogiale. Esiteks, Eugen Fink on kirjeldanud fenomenoloogilist reduktsiooni kui 'imestust Maailma ees'. Teose iseolemist austava kriitika idealistlik eesmärk võiks olla teose tõe paistesse toomine reduktsiooni teostamise abil. Teise viipe teeksin Ludwig Wittgensteini esseele Lecture on Ethics (1929), kus ta räägib samuti imestusest maailma eksistentsi ees ('wonder at the existence of the world'). Wittgenstein räägib tähenduslikest kogemustest, mille täiuslik kirjeldamine pole võimalik. Nendes kogemustes ilmneb maailm käsitamatu ja erilisena. Minu arvates peaks ka kunstiteose tõlgendamisel silmas pidama teose käsitamatust ja erilisust ning sellest johtuvalt kujundama oma lugupidava hoiaku teose suhtes.

Märkus II
Mis eristab hinnangu andmist väärtustamisest? Hinnangu all pean eelkõige silmas isiklikku arvamust, mis tugineb maitsele, subjektiivsele soodumusele, ning väljendub skaalal meeldib/ei meeldi. Väärtustamine seevastu on "kaalukam", põhjavam akt, mille eesmärk on määratleda teose laiem, ühiskondlik ja ajalooline väärtus. Loomulikult on olemas väga erinevaid väärtusi ja väärtussüsteeme, aga autentsuse nõudest ('igas nähtuses on midagi algupärast') johtuvalt on teose ühiskondlik-ajalooline väärtus olulisem kui mistahes muu väärtus (nt teose väärtus kunsti- või arhitektuuriajaloo kui distsipliini seisukohast või teose väärtus mõne konkreetse indiviidi tajumaailma kujunemise seisukohast).

Märkus III
Loomulikult on iga kunstikriitiline tekst probleemiasetusest kirjutuslaadini põhjatud indiviidi ehk konkreetse kirjutava kriitiku kogemuste ja tajumaailmaga. Mis tahes kriitika on lahutamatu autorist ja tema elumaailmast. Teisisõnu, subjektsus on kunstikriitika vältimatu tingimus.

Märkus IV
Võimalik, et kontekstualisatsioon peaks jaotuma kirjelduse ja tõlgenduse vahel või sisalduma emmas-kummas. (ARENDA EDASI)

Märkus V
Käesolev probleemiasetus ja selle 'vallandus' lähtub eeldusest, et kunstikriitika esmane ja olulisim funktsioon on teose väärtustamine ehk antud juhul on kunstikriitika väärtus instrumentaalne. Erinev perspektiiv avaneks meile siis, kui otsustaksime asju analüüsida kunstikriitika omaväärtuse seisukohast.

(Enese-) Kriitiline diskursus

2010-04-14T16:31:00.006+03:00

Järgnevad küsimused ja tõdemused on inspireeritud Irmeli Hautamäki kursuse ”Kunst ja teadus” raames Helsingi Ülikooli kunstide uurimise keskuse juures peetud loengust 14.04.2010.

Valik kriitikuid: Kant, Greenberg, Foucault, Derrida, Härm

Miks kriitilisus väärtuslik on? Mis on kriitika omaväärtus? Miks on Hautamäki ja Foucault kriitilised? Kas neil on soov vaadata kunstiteost tema endana? Või on taustal soov lihtsalt tuua alternatiive, tuua paistesse teised, rööbiti eksisteerivad olemismeelestused?

Kas kriitilise diskursuse taustal on eetika, teatav eetiline ’tõukestu’? Usk või veendumus eksistentsiaalsesse pluralismi, paralleelsetesse maailmadesse, individuaalsesse, iseolemisse, iseolevasse? Kui jah, siis kas see eeldab autentsust või mitte? Kas tegemist on ihaga autentse järele?

Kui kriitilisus on modernismi alustala, pinnas, krunt, siis mis ikkagi on modernismi olemise meel? Miks tuleb enda jalgealust sonkida? Miks peab ennast jätkuvalt küsimuse alla seadma? Millest ja kelle kaudu on see suhtumine prevaleerivaks, oluliseks saanud?

Kas kriitilise diskursuse „allikas”, modernistliku kultuuri lähtemeelestus võib olla kristlik eetika? Võib-olla on kriitilise olemismeelestuse taustal alandlikkus oma ligimese suhtes ja teadmine, et meie pole kohtumõistjad.

Kriitika objektiks on eelkõige meetodid ja kontseptualiseerimise viisid ehk diskursiivsed praktikad. Kriitilise diskursuse raames juhitakse tähelepanu väärtuste erisusele ja konteksti põhjavale rollile ning sellele, et iga otsustuse taga on teatud mõjutegurid.Kas kriitiline diskursus suudab iseenda väärtussüsteemi analüüsida?

(Christopher Stevensi sedastus: iga väärtusotsustus taandub varem või hiljem omaväärtusele, mida pole võimalik põhjendada. nt. killing babies is bad because killing is bad. tapmine on halb ja kõik.)

Kriitilise praktika enesehävituslik funktsioon kui uue teadmise allikas. Selleks, et midagi uut teada saada, tuleb olemasolev ohverdada. Teadmiste arheoloogia.

Mõistujutt: teadmiste arheoloogi toolil pole seljatuge, ta istub kipakal taburetil. Aga just see tool võimaldab tal keerata mistahes suunas (võrreldes mõne raskepärase tugitooliga).

Minu meelest on kogu võim Foucault’ enda käes, sest tema defineerib mängureeglid.

Hautamäki: teadmine=võim ja inimesed mängivad võimumänge, see on loomulik. Samaaegselt toimuvad erinevad ’tõe mängud’, milles võimuihal oluline, suunav roll.

Küsimus keele rollist

Kas Foucault (ja teiste enese-kriitikute) puhul on tegemist väga teadmis-keskse vaatepunktiga, kus oluliseks peetakse ratsionaalset mõtlemist, toetumist (keelelistele) mõistetele, kontseptuaalsele, kontseptsioonikesksele tegevusele? (Mind ennast huvitab kuidas olla tunnetuslikult, intuitiivselt, terviktajuliselt (enese-)kriitiline.)

Foucault’ jaoks on diskursiivne väli amorfne kogum, mis koosneb lausungitest (ütlustest). See kahjuks tähendab ka seda, et Foucault’ jaoks on teadmine keele-keskne. Teadmine on tema jaoks ratsionaalne, mõistete abil kommunikeeritav üksus, mitte tervikkogemusega põhjatud tunnetuslik üksus.

ÜHTNE EESTI SUURKOGU kui kriitiline kultuuripraktika

2010-03-30T22:11:00.002+03:00

1) kriitiline praktika hägustab kehtivate kategooriate piire ning tühistab olemasolevad võimuhierarhiad

2) kriitilise praktika iseloomulik omadus on võime ”parasiteerida võõrorganismidel” – kriitilise praktika relevantsus ja elujõud sõltub otseselt, ja võib-olla et ainult, vastureaktsioonidest. Teisisõnu, praktika enda elujõud on otseses sõltuvuses praktika leviku laiapõhjalisusest ja ühiskondlikust läbistusvõimest.

3) kriitilise kultuuripraktika üks peamiseid tunnuseid on see, et teda ennast on raske kritiseerida. raske kritiseerida seepärast, et praktika tuumaks on retoorika, millel puudub nö käega katsutav sisu

4) kriitilise praktika näol on tegemist ’negatiivse dialektikaga’ Adorno mõttes. Kriitiline praktika ei loo ”uut ja paremat maailma”.

5) kriitilise praktika ebaõnnestumise oht seisneb selles, kui praktikalt hakatakse ootama ”tegelikkuse” paljastamist ehk autentse esiletoomist.

6) minu jaoks seisneb ÜHTSE EESTI SUURKOGU kui kriitilise kultuuripraktika esmane väärtus ja peamine funktsioon selle võimes läbistada senikehtivaid ideoloogia- ja võimumehhanisme ning muuta avalikkust teadlikumaks tema enda poolt vaikimisi rakendatavatest reeglitest ja meetoditest ehk teadmatult „allaneelatud“ ideoloogiatest.

7) ÜHTSE EESTI SUURKOGU tuleb pidada ebaõnnestumiseks nii juhul, kui protsessi tulemusel sünnib uus partei kui ka juhul, kui seda käsitletakse pelgalt teatrietendusena. (Kriitiline funktsioon toimib ainult seni kuni avalikkus ei ole retoorika sisemehhanismist teadlik ehk käsitleb toimivat ambivalentselt, oskamata otsustada, kas võtta toimuvat tõsiselt või mitte)

Kriis ja arhitektuuri olemise meel

2010-03-29T03:26:00.002+03:00

Läänemaailma kriis, modernismi kriis, ökoloogiline kriis või mis tahes muu kriis on tingitud käsitluste ehk keelestamise erisustest – maailma kontseptualiseerimise erisustest , mitte maailma enda probleemidest, sest maailm ise on alati ehe. Olemine on alati autentne. Sõdu ja konfliktide eskaleerumist põhjustavad keeleks poetud maailmapildid. Ma ei tea veel täpselt, kuidas seda võimu diskursusega siduda, aga Olemise autentsuses ma ei kahtle. Iga indiviid peab jätkuvalt küsima oma olemise meele järele – see tähendab, ainiti ka oma tegevuse meele järele. Meelestuse laad määrab eksistentsi väärtuse eetika skaalal.

Kuidas arhitektuur küsib iseendaks olemise järele? Kuidas arhitektuur loodub ’surmale’ vastu seistes? Kuidas arhitektuur esmalt ’tapab’ end (eituse kaudu ehk mida arhitektuur eitab?) ja alles seejärel saab iseendaks ehk asetub iseendasse? Määravad tegurid ei saa olla väliselt kirjeldatavad ega sisemiselt tunnetatavad (miks ei saa?). Arhitektuur loodub enesetadliku distsipliinina vastastõmmetes, milles kesksel kohal materjal ehk mateeria. Nii nagu Blanchot kirjeldab kirjanikku, kes loobub oma teosest, loobub ka arhitekt oma teosest, kuid ainult seeläbi saab ta arhitekt olla ja maja ise maja olla.

See on alles esmane hägune sõnastus. Aga viimasel ajal on mulle hakanud tunduma, et fenomenoloogid tegelevad peamiselt epistemoloogiliste, mitte ontoloogiliste probleemidega. Kuigi seda ei öelda tihti välja või ei taheta tunnistada, tegelevad paljud filosoofid maailma olemismeelestuse asemel ainult maailmast kõnelemise, maailma tundmise, maailma keelestamise viisidega. Ehk kuidas on üldse võimalik teada? Kogemusel on oht pihustuda keelestamise protsessis. Kas filosoof, kes väljendab end, on kogemuse juba keelde kaotanud? Kas keel ja kogemus ikka on nii eristatud?

Maailmas ei ole praegu rohkem kriise kui mis tahes varasemal ajalooperioodil, kuid ei ole ka vähem. Meil lihtsalt puudub mõõdupuu. Kriis on mentaalne seisund ja Olemise autentsus on sellest teatud mõttes lahutatud, sest on iseeneses vältimatu. Samas ei eita ma seda, et mentaalsed (miks just 'mentaaalsed'?) ebakõlad tekitavad ka reaalseid kriise ehk aktualiseeruvad Olemise autentse osana, materiaalsena. Kiasma võib-olla asubki keelestava ja autentselt eksisteeriva piiril.

Martin Heideggeri „Kunstiteose algupära“ – märkmeid ja tõlgitsusi peatükile „Asi ja teos“

2010-01-10T20:18:00.003+02:00

Heidegger lk 21 (leheküljed viitavad Ülo Matjuse tõlkele (Ilmamaa 2002)): võimaldame asjale justkui vaba välja selleks, et ta oma asisust vahetult näitaks; ja 22: Asi peab ise oma endaslasumise juurde jäetama. Ta tuleb omaks võtta talle omases püsivuses.

CDL: Laseme asjal, olgu teosel või mistahes muul asjal, olla tema ise.

H 28: jõupingutus asja asisuse määratlemisel paistab leidvat suurimat vastuseisu … asi tõmbub mõtlemise eest eemale kangekaelseimalt … peaks see pelga asja tagasihoidumine, peaks see endas lasuv eimillekski-sunnitus nimelt asja olemusse kuuluma?

CDL: Seotud probleemiga kuidas asjadest rääkida, mõelda, neid kirjeldada. Näiteks kuidas rääkida arhitektuurist. ’Tagasihoidumine’ – seotud otseselt ’keeleks pugemise’ ja kontseptualiseerimise raskusega.

III

H 29: valime paari talunaisesaapaid

CDL: Miks ta valis analüüsiks maali, pildi, mitte enda kingad?

H 29: abinõu teenib … abinõu-tarvitamise protsessis peab abinõulisus meid tegelikult kohtama.

CDL: Arhitektuuri abinõulisus tuleb ilmsiks seda kasutades.

H 30: Jalanõude tumedast avausest väljatunginud sisemusest jõllitab töiste astumiste vaev. Jalanõude viltuvajunud raskusse on kuhjunud visadus aeglasest käimisest üle kaugele ulatuvate ning aina samade põllupeenarde, mille kohal hõljub rauge tuul. Nahal on maapinna niiskust ja küllasust. Taldade alt libiseb läbi laskuva õhtu kaugusse väljatee üksindus. Jalanõudes väreleb maa mahavaikitud kutse, ta vaikne annetus küpseva vilja näol ning ta seletamatu loobumus endast talvise põllu lagedal söödil. Läbi selle abinõu tõmbub kaebuseta kartus leivajätku pärast, sõnatu rõõm uue jagusaamise üle puudusest, vabin sünnituse tulemisest ja värin surma ähvardusest. Maa juurde kuulub see abinõu ning talunaise maailmas on ta hoitud. Sellest hoitud juurdekuulumisest tõuseb abinõu ise üles oma endas-olemisse.

CDL: Kas see ongi reduktsioon? Kas Heidegger sooritas siin reduktsiooni? See on ’olemispoeetiline süvaanalüüs’ ehk ’asja-olemise’ tabamine. Võib-olla on see muu hulgas ka esteetilise kogemuse kirjeldus ja mõttepoeesia (selle ehedaimal kujul).

H 31: Abinõu abinõulisus seisneb küll ta teenivuses. Aga see ise lasub abinõu olemusliku olemise täiuses … nimetame seda kindluseks ehk kandvuseks ehk usaldusväärsuseks ehk usaldatavuseks (Verlässlichkeit) … abinõu usaldatavuse jõul on ta kindel oma maailmas … alles abinõu usaldatavus annab lihtsale maailmale ta varjatuse ning kindlustab maale ta püsiva pealetungi vabaduse … Abinõu teenivus on usaldatavuse olemuslik tagajärg … abinõuna-olemise tühjumine tähendab usaldatavuse kadumist.

CDL: ’Tähendusloome’ on garant ehk ’olemis-alus’ ehk ’olemis-tagatis’. Selgemini, ’tähendus-loodumus’ on abinõu ’olemis-tagatis’ ehk ’olemis-alus’ ehk „vundament“. Rakenda arhitektuuri tõlgendamisel.

VII

H 32-33: Teose läheduses olime järsku mujal, kui tavatseme olla harilikult … teos andis teada, mis see jalanõu tões(ti) on … alles teose läbi ja ainult teoses tuleb pärisomaselt oma paistvusse abinõu abinõuna olemine … Van Goghi maal on selle avamine, mis see abinõu, see paar talunaisesaapaid tões(ti) on. See olev astub siia oma olemise varjamatusse välja … Teoses on teoksil tõe loodumine.

CDL: Tõde kui oleva varjamatus. Kas tõde loodub ainult teoses või mujal ka? Kui arhitektuur on abinõu, siis kus ta loodub, kus ta avaneb, kus ta tõde loodub? Kui arhitektuur on teos, siis mis tõde, mille või kelle tõde temas loodub? Olemis-tõde?

VIII

H 33: Kaunis kunstis ei ole mitte kunst kaunis, vaid teda nimetatakse nõnda, kuna ta toob esile kauni.

CDL: ilus

H 36: Kunstiteos avab oleva olemise omal viisil. Teoses loodub see avanemine, s.t. ilmnemine, s.t. oleva tõde. Kunstiteoses on oleva tõde teosesse seadunud. Kunst on tõe teosesse-seadumine.

CDL: See on Heideggeri kunstidefinitsioon.

Kas tõde võib mujale ka kui ainult teosesse seaduda?

***

Kust leida aluspõhja (Grund(e)), kuidas põhjata oma öeldut, öeldavat?

Minu jaoks on arhitektuur alati (või esmalt ?) abinõu (Zeug). (Pea alati meeles ka asja omaväärtust, seda, mis seotud eetika ja teiste ’võimalike maailmatega’.)

Arhitektuuril (kas tehiskeskkonnal tervikuna?) on (võib-olla) abinõu ja teose kaksik-loodumus või koos ’asisusega’ isegi kolmik-loodumus. Kui kaugel on siit ’Gevierte’, mis oma olemuselt juba nelik-loodumus?

Mulle näib Heideggeri käsitlus kunsti(teose)st üsna traditsiooniline ja staatiline. Himanka rääkis loengus sellest, kuidas pärast Paul Klee kodu külastamist, mis juhtus aastaid pärast „Kunstiteose algupära“ kirjutamist, olevat Heidegger tunnistanud, et ta peaks täiesti uue raamatu kirjutama. Ehk mul on tunne, et Heideggeri „Kunstiteose algupära“ aegne kunstikäsitlus ei sobitu modernistliku, rääkimata sellest uuema, traditsioonilisest kunstist palju avaramates tõmmetes looduva kunsti analüüsimiseks. Kuidas oleks Heidegger Duchamp’ teoseid analüüsinud? Kuidas oleks Heidegger saanud hakkama ’tingimatu vastastikkususe’ diskursuse väljal?

Henri Lefebvre: sotsiaalne ruum on sotsiaalne toode

2009-12-06T13:51:00.007+02:00

Neomarksistlik filosoof ja ühiskonnakriitik Henri Lefebvre on analüüsinud ruumi sotsiaalseid aspekte. Loobudes Marxile omasest materialistlikust tootmise-käsitlusest, vaatleb Lefebvre kogu ühiskondlikku elu tootmisprotsessina. Tööjaotus ja tootmissuhted ei ole tema arvates aluseks mitte ainult füüsiliste esemete ja vara tootmisele, vaid mõjutavad otseselt ka kultuuriliste praktikate – näiteks kommete ja tavade, aga ka õpetuste ja filosoofiate kujunemist. Seepärast on ’ruum’ Lefebvre’i arvates eelkõige sotsiaalne produkt – ühiskonna poolt erinevate tegevusviiside vastastikmõjus looduv ning raskesti piiritletav sfäär, mille teke sarnaneb tootmisprotsessile. Ruum on tema arvates vahetus sõltuvuses indiviididest, sotsiaalsetest gruppidest ning nende ühiskäibes olevatest ruumikujutustest, mis aluseks ruumipraktikatele. Lefebvre’i poolt kuvatavat ruumi võib iseloomustada kui dialektilist, inimlikes ja kultuurilistes vastastõmmetes looduvat dünaamilist välja, mis on oma olemuselt lahutamatu ajafaktorist ja seepärast pidevas muutumises. Lihtsustatult – ruum on Lefebvre’i jaoks ajalis-ruumiline sotsiaalne toode.

Lefebvre eristab ruumi kolme laadi: füüsiline, vaimne (mentaalne) ja sotsiaalne. Füüsiline on eelkõige seotud meie oma keha ja vahetu elukeskkonnaga. Vaimne seevastu on seotud indiviidi (või ka sotsiaalse grupi) mõtlemise, kujutluste, ideede ja kontseptsioonidega. Sotsiaalne ruum omakorda on seotud inimestevahelise suhtlemise, käitumise ja tavadega. Lisaks laadidele kõneleb Lefebvre ruumi, mis oma loomuselt on eelkõige sotsiaalne, kolmest väljundist: ruumipraktikad, ruumirepresentatsioonid ja representatiivsed ruumid.

Ruumipraktikad on kõige vahetumalt seotud ruumi sotsiaalse laadiga. Konkreetse ruumipraktika abil luuakse indiviidi poolt (teatud sotsiaalses grupis ja keskkonnas) seda sama sotsiaalset ruumi, mille osa see konkreetne praktika ning indiviid ise, on – sotsiaalne ruum reprodutseerib iseennast ruumipraktikate abil.

Ruumirepresentatsioonid on vahetus seoses ruumi vaimse laadiga. Ruumi representatsioonideks saab pidada neid kontseptuaalseid süsteeme ja struktuure, mille abil ruumist mõeldakse ja kõneldakse, ning mille abil ruumiideid vahendatakse. Lefebvre’i kohaselt on ruumi representatsioonid enamasti verbaalsed märgisüsteemid (keeled).

Representatiivsete ruumide printsiip sisaldab endas arusaama indiviidi personaalsest, isiklikust ruumist. Representatiivsetes ruumides põimuvad indiviidi füüsis, mälu, kujutlused, psüühika. See on iga inimese ’eluruum’, indiviidi unikaalne ’tajumaailm’ või ka ’elumaailm’, mis on keele abil ainult osaliselt vahendatav. Lefebvre’i arvates on representatiivsetele ruumidele omane passiivsus (ruumi kasutamine), samas kui ideoloogiale ning professionaalsetele teadmistele tuginedes loodud ruumi representatsioonidele on iseloomulik aktiivsus (ruumi kujundamine, loomine).

Lefebvre ei omista ruumi representatsioonide loomist ja vahendamist otseselt ühelegi ühiskonnagrupile, kuid tema ideele toetudes võib väita, et poliitikud, linnaplaneerijad, arhitektid, ka arhitektuuriajaloolased ja –kriitikud, tegelevad ruumi representatsioonidega – loovad ruumi ja suunavad selle tõlgendusi. Tavalised inimesed (näiteks linnaelanikud) seevastu on seotud representatiivsete ruumidega, kohanedes ja mugandudes professionaalide poolt kujundatud ruumiga. Abstraktne, ideede ja kontseptsioonide keskne ekspertide ruumikäsitlus mõjutab seega otseselt subjektiivset, lihtsa kasutaja (argi-) ruumi, mis on eelkõige seotud elamise, mitte mõtlemisega. Vaatamata kontseptuaalsete ruumirepresentatsioonide survele, sõltub inimeste representatiivne ruum seega paljuski isiklikest kogemustest, kasvatusest, isikuomadustest, mälust ja muust individuaalsest.

Ruumitootmisprotsessi mõistmine eeldab Lefebvre’i poolt eristatud aspektide terviklikku käsitlemist, kuid tuleb meeles pidada, et tegemist pole jäiga mudeli või struktuuriga, vaid just ruumi erinevate (osa-) aspektidega. Lefebvre’i tehtud eristus ruumipraktikate, ruumirepresentatsioonide ja representatiivsete ruumide vahel võimaldab analüüsida arhitektuuri tavapärasest erineva nurga alt. Kui üldjuhul on arhitektuurikriitika objektiks ehitatud keskkond ise, siis Lefebvre’i teooria lubab pilgu alla võtta ehitatud keskkonna, selle kujundajate ja kasutajate omavahelised suhted.

Lefebvre’i kirjeldatud representatiivsete ruumide mõistet, mis märgitseb inimese isikliku tajumaailma protsesse ja toimimist, võib võrrelda prantsuse filosoof Gaston Bachelard’i käsitlusega inimese kujutlusvõime arhitektoonikast. Bachelard kirjeldab oma raamatus „Ruumipoeesia“ poeetilise (kunstilise) kujundi tajumise protsessi ning selle ladestumist meie mälus, teadvuses ja tunnetuses. Tema arvates on poeetilise kujundi mõju inimese teadvusele kõige otstarbekam vaadelda arhitektoonilisse (kujutlus-)ruumi paigutuvana. Nii võrdleb ta inimese tajumaailma ülesehitust majaga – meie kõigi meeleruumis on olemas oma kelder, pööning, sahtlid, kapid. Osa ruume on avalikud, osa salajased. Nagu Lefebvre representatiivsete ruumide puhul, omistab ka Bachelard inimese isiklikele kogemustele ja mälule suurt tähtsust. Iga meie kogemus ladestub, filtreerub, kondenseerub meie isiklikku tajumaailma ning mõjutab vähemal või rohkemal määral meie tulevasi kogemusi nii endast kui teistest inimestest, nii keskkonnast kui selle erinevatest protsessidest.

Seda viisi, mil moel meie representatiivsed ruumid (Lefebvre) aktualiseeruvad, on asjakohane iseloomustada kolmanda prantsuse filosoofi, Michel De Certeau käsitlusega (argi-) praktikatest. Nii De Certeau kui Lefebvre seostavad ’praktikate’ teostamise indiviidi (argielulise) toimetamisega, kuid kui Lefebvre seostab oma arusaama ruumipraktikatest eelkõige sotsiaalse sfääriga ning rõhutab ruumipraktikate olulist rolli olemasoleva sotsiaalse ruumi taastootjana, siis De Certeau tõstab esile praktikate individuaalsuse ja sõltuvuse konkreetse inimese motiividest. De Certeau arvates on iga individuaalse praktika olemuslikuks osaks taktika, mis on alati vahetult tingitud või informeeritud konkreetse inimese huvidest, soodumustest ja vajadustest. Kuigi individuaalsed argipraktikad on alluvussuhtes võimudiskursuse strateegiliste, planeerimis- ja juhtimiseesmärkidest tõmmestatud praktikatega, rõhutab De Certeau, et ükski individuaalne praktika ei allu strateegilistele praktikatele täielikult. Iga inimene toimib regulatiivses keskkonnas ennekõike oma vajadustest lähtuvalt ning olemasolevaid regulatsioone taktikaliselt ära kasutades või mugandades. Lefebvre’i ruumipraktikate idee taustale paigutuna saame öelda, et iga indiviid taastoodab sotsiaalset ruumi ainuomasel, isiklikul viisil ning iseenda vajadustest ja huvidest lähtuvalt.

Lefebvre’i ruumiteooria kesksed mõisted:

RUUMI VÄLJUND	RUUMI LAAD	RUUMI KOGEMUS
Ruumipraktika	Sotsiaalne	Tajutud (perceived)
Ruumirepresentatsioonid	Mentaalne	Mõistetud (conceived)
Representatiivsed ruumid	Personaalne (sh füüsiline)	Elatud (lived)

Olemisvalla määratlus

2009-10-12T19:04:00.002+03:00

Me oleme olemistõmmetes. Me oleme alalistes olemistõmmetes kõikelooduva olemisnägelikkuse tõmbevallas. Olemisvald iseeneses on äärmustõmmestatud. Väljaline enesemääratlus osutub ainuliseks, vältimatuks ja samas olemisvõimatuks, tühjuseks. Kallutatud suhtestruktuur ilmestab tõmbest irrutatud meedet, sest tasakaal on rikutud.

Me tõdeme tasakaalu konstandi põhjavat rolli olemismääratlusel(t). Maailma loomus on tasakaalust rippuv, kuid tasakaal ehk (ka) harmoonia ei pruugi tähendada rahulikku ja staatilist, vaid pigem just vastastõmmetes looduvat olemiskorda.

***

See on intuitiivne kirjutus. Kirjutis (tulem). Kui tekst üle lugeda, siis see tundub mõistlik, aga ma ei olnud otseselt teadlik selle kirjutamisest. Mind huvitab keele roll mõtlemise juures. Mis on see, mis minu peas ajab ette need sõnad, mida ma eelpool kasutasin? Ja kas hilisem tundmus kirjutise loogilisusest (minu enda ideede maailmasse sobivusest) tuleneb kirjutisest endast või on see mu aju alaline analüütiline tegevuspraktika – püüd näha tervikut ja korda näilises kaoses?

1. Arvan, et intuitiivse kirjutuse puhul ei ole tekst ega sõnakasutus tõeliselt intuitiivne, vaid tingitud (olgu alateadvusest, mõttestruktuuridest, kognitiivmustritest või mistahes muust). Aju (?), aru, mõistus ei oska olla kaootiline – kas see saab nii olla?

2. Jah, me püüame igaljuhul korda luua, segadust mõtestada. See, mis esmakirjutatu ülelugemisel tundub tuttav või loogiline võib-olla ongi see struktuur või olemisloogika, mille kohaselt või mida (?) ma väljendasin. Uhh kui segane. Aga umbes nii nagu mu A. Carlsoni ühe mudeli (millise?) kriitika puhul tõdesin tsirkulaarsust (loodus-kategooriad-teadlased-kategooriad-loodus ILU).

Mul on tunne, et ma suudan fenomenoloogilist teksti luua, kirjutada ainult tunnetuslikult, mitte analüütiliselt. See tundub palju sügavam. Analüütiline on komponeeriv, lihtne matemaatika ja pinnaline, igav, väljakutse nagu puudub. Õigemini puudub teotus (või lubadus) lunastusest (miks ma seda ütlesin?)

Lugedes Merleau-Ponty "Cezanne'i kahtlust"

2009-06-05T22:41:00.003+03:00

Mul on tunne, et mida enam üritada rääkida tervikkogemusest ja vastastikkususest, seda enam tuleb defineerida osapooled, koostiselemendid, osategurid - see aga tähendab jällegi eristamist.

Fenomenoloogia püüab ületada keha ja vaimu dualismi, kuid on selle jaoks esmalt sunnitud keha ja vaimu teineteisest selgelt lahutama.

Mis ikkagi on see autentne tervikkogemus? Kui keel (ja võib-olla kogu mõistuslik tegevus) on kogemuse suhtes sekundaarne ehk sellele järgnev, seepärast ka vahetust kogemusest eraldatud, siis ei saagi ju loota, et keele abil oleks võimalik seda vahetust ja autentsust kirjeldada, seda esitada, sellele osutada (?). Mu meelest jääb üle ainult keele enese autentsus - ja sellega tegelevad nii poeedid kui analüütilised filosoofid. Aga siiski, tegelikult ka Heidegger. Veelkord, saan aru niinimetatud esmakogemuse kirjeldamise, väljendamise, vahendamise, esile toomise, tähelepanu juhtimise soovist ja selle atraktiivsusest - see oleks ju midagi selget (?) meie maailmas-olemise meele, mõtekuse, tegelikkuse kohta - aga mind ikkagi vaevab see küsimus keele ja mõistuse võimalikust sekundaarsusest. Kui keel ja mõtlemine on sekundaarsed, siis pole algkogemuse või kogemuse esmasuse kirjeldamine ju võimalik.

Samas kui oletada, et mõistus, aru (?) on ka ise osa kogemuse esmasusest (näiteks osad kognitiivteadlased väidavad, et meie emotsioonid ja mõttekonstruktsioonid, kontseptsioonid, mõisted, loogilised mehhanismid (?) pole teineteisest üldse lahutatavad), siis on vahetu kogemuse edastamine osaliselt (?) võimalik. (?) Lisaks veel nende väited, kes pooldavad seda, et keel suures osas määrabki meie kogemuse maailmast. Viimasel puhul on minu jaoks segane, mida ja milliseid omadusi siin keelele ikkagi omistatakse. Igaljuhul peab ta olema midagi enamat pelgast märgisüsteemist või primitiivsest keelest Wittgensteini mõttes.

Tulles veelkord tagasi vahetu kogemuse ja kogemise ehk kogemuse esmasuse juurde, siis minu jaoks on igaljuhul kindel see, et maailm ja olemasolu ehk olemine ehk Dasein (?) saavad oma mõtekuse ja meele (?) just selles faasis ehk olukorras ehk asjade seisus ehk asjaoludel. 'tähendusloodumus'. Tähendus loodub vahetus kogemuses. (Kas see on sama mis 'elu muutub mõtekamaks'?)

Tähendusliku hetke (miks hetke?) miinimum on see kui olukorra 'A' mõju inimesele on suurem nullist. Samas, mis see null ('0') on? See on abstraktsioon pelgalt. Lisaks ei tea ma, mis ühikutes seda mõju saaks mõõta.

'0' ehk olematus ehk mitte-olemine ripub ära (?) meie olemiskogemusest ehk me ei oska ette kujutada mitte-olevat ilma olevat tundmata, ilma seda kogemata.

Iga analüütiline, tehniline abstraktsioon on võrdväärne metafoori, analoogia, kokkuleppelise märgiga, sest eeldab, isegi nõuab, kujutlusvõimet. Mis seal vahet kas kujutleda nulli ('0') kui mitte-olevat või mõnda poeetilist kujundit (-miks mul siin Sartre'i viide?-), mis osutab eksistentsiaalsele tühjusele? Mõteka ehk tähendusliku olemise seisukohast pole vahet milliseid märke või sümboleid või mõttekonstruktsioone (???) kasutatakse. Selles mõttes võib osutuda tõeseks võrrand matemaatika=poeesia Nad on lihtsalt oma olemis-laadilt erinevad, kuid tähendusliku ehk mõteka eksistentsi (?), inimkogemuse seisukohalt pole neil vahet.

Märkmeid ‘rütmi’ ja ‘liikumise’ kohta

2009-02-27T00:02:00.004+02:00

Rütm arhitektuuris
Muusikateooria definitsioon + muud definitsioonid vaata järgi (sagedus, taktimõõt jne; Lefebvre’i rütmikategooriad: isorütmia, eurütmia, arütmia)
Lefebvre’i jaoks on rütmid vahetult seotud meie kehakogemusega – käsitleda võiks Siiri Vallneri Rakvere treppi ja Okupatsioonide muuseumi. Lotte lasteaia puhul visuaalne rütm (?)
Deleuze’i „Difference et Repetition“ – erinevus on ’identiteedi’ alus
Steve Reichi muusika; „City Life“
Trammid ja lennukid – isikliku kehakogemuse kirjeldus. Ühistransport.
G.Perec’i linnaruumi kirjeldused (tõlgituna Vikerkaares ka osaliselt
Bioloogilised rütmid
Loodusrahvaste ja pärimuskultuuride väga keerukad rütmikompositsioonid (see pole ratsionaalne neil, see toimib kuidagi spontaanselt; ratsionaalselt pole ükski muusikaakadeemia parima koolitusega lääne muusik võimeline omandama sellist polürütmiat nagu mõnel Kagu-Aasia või Lõuna-Aafrika rahval olemas – rütm on neile osa elutunnetusest (?)). Totaalne polürütmia.

Rütmi olemasolu (kirjelduses, käsitluses) eeldab seda tekitavate osiste kirjeldust, äratundmist, teadvustamist (?) Rütm kui osiste suhe? Aga kui osised pole „stabiilsed“? Millele ’rütm’ tugineb? Mis rütmi tekitavad? Kas rütm on ainult taju ja teadvuse „probleem“ või on ta „objektiivselt“ olemas?

visuaalne rütm

heliline/heliga seotud rütm – mis on heli? – Stockhauseni 16Hz, millest allapoole tajub inimene, mitte helisid vaid vibratsioone (II kuidas kurdid äikest ja pikset tajuvad + kurtide vibroklass vibreeriva põrandaga + Evelyn Glennie), kõrgemal aga just helidena (kuula M.-M. Lill Klassikaraadio Nyydmuusika saates Stockhausenist).

Heli on eelkõige võnge, laine. Heli on füüsika. Aga kas rütm on ka füüsika? Kõigest füüsika? Kas ’füüsika’ vähendab tähendusloomelist väärtust? – viimane lause kõrvaline

puudutused, lõhnad, maitsed; näiteks kooli tulles Viru keskuse tunneli pesumajast möödumine regulaarselt (igal hommikul) – värske, intensiivne lõhn + tuul (tuul on väga ebaregulaarne, aga mis on ta seos rütmiga?) === Rütmi olemuslik osa on temporaalsus – kas seda ainult helide puhul? EI, kõigi meelte ja isegi visuaalse puhul, sest vaatlusakt ei saa toimuda kestuseta (vt Bergsonilt ka rütmide kohta + küsida ema käest, kuidas ta praktikuna rütmi lahti seletab).

Korduvus kui teadvustamise põhjustaja (tajuaparaadi ehk keha kaudu), ajendaja (J kuidas see sõna kirjutatakse?). Kas polürütmiat on võimalik linnaruumis teadvustada? Tegelikult ju pole taju ja teadvuse erisust. Rütmi seostatakse tihti rituaalse, animaalse ja seksuaalsega (vt Kurvitz surmatango või oli see saatanlik tango?), eriti siis kui rütm pole rangelt kontrollitud, vaid „hakkab oma elu elama“ – sugestiivsus, transs ja hüpnoos.

Mis hetkel rütm ’tähenduslikustub’? Kas teadvustamine (ikka) on tähendusliku kogemuse eelduseks? Pigem on ’tähenduslikkuse’ puhul tegemist teadvustamise erineva ’määraga’. Aga ’täiesti teadvustatut’ ja ’täiesti teadvustamatut’ pole olemas.

NB! Uuri Merleau-Ponty (MP) ’vaikset intentsionaalsust’, mille ta arendas välja ja edasi Brentano===Husserli ’intensionaalsusest’. (FRA keel kuluks ikka ära)

Ei ole olemas piiri rütmi/mitterütmi vahel. Rütmi kontsept aitab mingeid asju, nähtusi esile tuua, aga ei ole kindel et ta ise „eksisteerib“.

Okupatsioonimuuseumi kaldtee. Akende rütm; mis on kuldlõikel pistmist rütmiga? === Kas helide puhul tunduvad need rütmid „paremad“, mis tunduvad olevat pärit, kuuldukse loodusest? Kust läheb piir loodusliku/tehisliku vahel?

Vallneri Pärnu võimla kui ’taktiilne isorütmia’.

Kas Paldiski elamu on „jõllitav staatika“? :D Ei usu, see on fotode probleem.

(Kontekstiväline: sellistest kildudest on raske „kulgevat“ teksti kirjutada – väga pikk teema. Aga siin mainin ainult, et voolavalt kirjutades kujuneb ’vastasloogiline’ kirjutusviis. Paradoks, kus täpselt lugedes on tegemist arusaamatusega, kuid „voolavalt“ lugedes saad aru, et just tänu sellele ebaloogilisusele tuleb asja mõte, tunnetus palju paremini ja vahetumalt esile – CDL)

Rütmi olemuslik osa tundub olema korduvus. ’Täielik korduvus’ on võimalik ainult (matemaatilise) ideaali tasandil. Tehnoloogia abil toodetud rütmid. Elektroonika kasutamine muusikas. Derrida ’erinewust’ peaks rütmi aspektist uurima. Deleuze ka.

Rütminähtusi arhitektuuris veel: liftid, uste-akende avamine-sulgemine; mägiraudteed, majad ratastel.

II suure teemaga ’liikumine arhitektuuris’ – Milline on rütmi ja liikumise suhe? Need pole ju identsed kategooriad? Ja ega iga rütm pole ainult, pelgalt liikumist iseloomustav parameeter? Mingis mõttes on kogu liikumine olemuselt rütmiline === paljukestuseline, palju- ehk mitmerütmiline ehk polürütmiline. Aga mis hetkel me hakkame rütmi tajuma? (vt Pauline von Bonsdorffi doktoritööd – teeb ka rütmianalüüsi) Mis hetkel meile rütm asjakohaseks muutub? Näikse, et kontsept (s.o. ’rütm’) ja teadvustamine on vahetult seotud. Aga kui me konkreetselt ei mõtle ’antu’ rütmilisusele? Kas siis kui ei teadvusta, siis pole rütme ’antus’ olemas? II Husserli päike

Rütmi taju on ka arvatavasti seotud terviku ja korrapära tajumisega (vt looduse teemat eespool). Mis roll on rütmil näiteks muusikateraapia teoorias? Ja praktikas? Muusikateoorias üldse? Kas rütmiga saab ravida? Hävitada? Jah saab, pean täpsemalt uurima. Näiteks Tiibeti munkade jörin võib eurooplastes väga negatiivseid aistinguid esile kutsuda. (Kontekstiväline: avatud olemine eeldab teadvustamist ?)

Kas rütm tugineb regulaarsus-printsiibile? Kas rütm loodub ’vastastikkususes’ või ka ainult „ühepoolselt“?

Liikumisest:

’kinesteesia’ – Husserl === Stein

Mark Patterson (’puudutusfilosoofia’)

„Mobiiliestetiikka“ (toim. Haapala 2006?)

Paul Virilio

W. Benjamin

MP: minu suhe teiste kehadega

Eeldused: absoluutset ruumi ei eksisteeri; ruumi ei ’eksisteeri’ üldse, vaid ruum loodub erinevates ’tõmmetes’. Ruum on mitte ’mis’, vaid ’kuidas’! Ruumi teisenemine aja „suunas“.

Universumil puudub keskpunkt. Kuid uuri ’maa’ rolli…äkki see ikka on „tugipunkt“?

Arengupsühholoogid on uurinud muusika mõju lootele ja võrrelnud seda lapse tulevase muusikameeldumusega (CDL: paranda sõnastus õigeks). Raseduse ajal ema poolt kuuldud muusika on tuttav ja seepärast vähemalt neutraalne kui mitte positiivne kui hiljem võrreldakse laste meeldumisi.

Mis on maavärinate mõju inimesele? Geoloogilised rütmid. Või merelainete loksumine? Pidi rahustama? Miks hälli kõigutamine rahustab?

NB! Kirikukellad – aeg ja ruum ühinevad. Kella heli toob aja paistesse (?). Või ruumi hoopis? Segunevad pigem…jätkem avatuks…

Olemisontoloogia alusmõisted:

’tähendus’ === ’tähenduslik hetk’=== ’tähenduslik koht/paik’

’kogemus’ – kehalisel tajul põhinev (CDL: puudulik sõnastus)

EETIKAST: sellisel lähenemisel üldisemas plaanis on probleeme, aga ma ütlen veelkord, et käsitletava (?) instrumentaliseerimist/vahendistamist tuleb „vaos hoida“. Mind huvitab inimene ja tema kogemus, aga „hea“ kogemus (ettevaatust formalism!!!) ei ole eesmärk omaette. Küsimus on minu huvist inimese ’kogemuse’ vastu, mitte selle ülimuslikuks pidamises. ’Tähenduslikkuse’ all ei pea ma silmas pelgalt kognitiivset, teadvustavat, vaid identiteeti ehitavat, eksistentsiaalset olemasolu toetavat, sidusust kinnitavat.

Märkmeid kriitika võimalikkusest ja ’maitsest’

2009-02-09T22:35:00.003+02:00

Kas selline asi nagu ’maitse’ laiemalt kui ühe indiviidi „tajumaailmas“, üldse on olemas? Saab olemas olla? Mis asi on ’maitse’?

Väga oluline on eristada tajuakt ja maitseotsustus-/arvustamis-/väärtustamis-/hinnangu andmise akt.

Maitse sõltub nii teose kvaliteedist kui teose pakutud naudingust/meeleheast, kuid need ei ole omavahel tingimata seotud.

Mul ei teki isiklikku sidet terminiga ’maitse’. On see võime mingeid kvaliteete, omadusi eristada; võime analüüsida ja hinnangut anda?

Kas esteetilistel arvustustel on objektiivset, „tegelikku“ väärtust?

Kust ikka tulevad need ’kunstikategooriad’? Kendall Waltoni „Categories of Art“.

’Eristusvõime’ tundub oluline. See on nüansside tajumise oskus. Aga siit johtub mu küsimus: miks see eristusvõime „hea“ on? Miks nüansside tabamine väärtuslik ja asjakohane on? Miks teadmine ja teadlikkus head on?

Aga…tuleb välja et Bourdieu nimeline prantsuse mees on kirjutanud asjast nimega ’distinction’. No see ongi seesama eristusvõime. Mulle meeldib! Bourdieu arvates on ’maitse’ sotsiaalne kategooria. Olen sama meelt. Kultuuriliselt sõltuv.

***
Analüütiline kriitika on kuiv, kinnine ja tuletab oma reeglid keele struktuurist (?) või keele „võimaldavuse ruumist“, sellest kuidas on üldse midagi võimalik analüüsida. No sellisel juhul pole analüüs loov. Kuidas sellises ruumis üldse uus teadmine saab sündida?

Mis on tõlgenduse roll ikkagi?

***
Sõjafotod. Aidsi-haigete fotod. Kas need on esteetilised? Nende teoste esteetilisus tõuseb esile selle viisi kaudu, kuidas nad esitavad muid (nt eetilisi) väärtusi, kuidas neid väärtusi paistesse toovad.

Märkmeid ‘teosest’ ja ’keskkonnast’

2009-02-03T22:32:00.003+02:00

Kunstiteose analüüsil tuleks esmalt püüda „kaardistada“ teose „väli“ – teha kindlaks erinevad seosed ja see „ruum, kus teos „paikneb“. Selles mõttes peaks analüüs lähtuma teosest enesest, mitte „vaatlema“ seda teatud hermeetilises irdsuses, nö objektiivses suletuses.

’Teos’ on intensiivsus, tohutult keerukas tähendussuhete võrgustik, millest teose füüsilised materjalid (juhul kui need on olemas), esindavad vaid ühte modaalsust. On ohtlik minna liikvele irdsetest ja abstraktsetest kategooriatest, taksonoomiatest, mis alistavad teose ja kasutavad seda ära.

Teos on alati vähemalt kahetises olemises, et mitte öelda funktsioonis – nii suure tähendussõlmena kui ühendava ja vahendava niidina. Teos ei ole kunagi täielik objekt või täielik atribuut.

***
Mu meelest on Pollocki maalid vahetu looduse väljendus. Spontaanne abstraktsus toob ilmselgelt esile loodusseadused. Gravitatsioon näiteks. Formalistliku kunstiteooria lähtekohad on paljuski pärit loodusest endast.

Formalistlik kunstiteooria on vahetult seotud analüütilise filosoofia esteetika traditsiooni hoiakute ja kategooriatega.

’Sümmeetria’ mõiste lähtub looduskeskkonnast. Kontsepti abil loodust luubi alla võttes suur üllatus – näe ongi sümmeetriline. Tautoloogia. Suletud argument.

Esteetilised või muud kvaliteedid, omadused, mida teoses hinnatakse: intensiivsus, komplekssus, terviklikkus, rütmilisus (?), loogilisus, =selgus (?), =arusaadavus (?), =loogiline struktuursus, sümmeetrilisus

Kas meil oleks ilma abstraktsete kontseptideta võimalik rääkida ’sümmeetriast’?

Aga kuidas on ’terviklikkusega’? Kas terviklikkuse taju on samuti loodusest? Sisetunne ütleb, et JAH. Terviklikkus kui loomulikkus, vastastikkusus. // Näiteks ma arvan, et proportsioonitaju on otseselt seotud keskkonnakogemusega. (Kultuurilised mõjutused on samuti olulised, aga praegu olgu need meie „vaikivateks saatjateks“.)

Kõik keskkonnad alluvad loodusseadustele. // kas ’loodusseadus’ on inimlik (loodust inimesestav) mõiste? Kas on olemas looduse kord sõltumatult inimese eksistentsist?

Mu oletused võivad tugineda teatud süsteemiteooriale. Paralleel ’absoluudiga’.

Mul on tunne, et keel elab, õieti sõnad elavad täiesti oma elu.

Kõik sõnad on metafoorid, märgid.

***
Kunstnikud peavad kunstist rääkides silmas midagi muud kui kriitikud; kunstnikud kirjeldavad objekti loomist. Muidugi on ka filosoofilisi kunstnikke nagu kontseptualistid, kelle jaoks kontseptsioon ehk mõte „käib objekti ees“.

Teosest veel… Shakespeare’i „Hamlet“ on eelkõige Shakespeare’i „Hamlet“, alles seejärel saab se’st rääkida (võib-olla ainult!) kui teosest. ’Teos’ ei saa „käia“ konkreetsete teoste ees, vaid peab ise kujunema vastavalt nähtusele (s.o. teosele) endale. Partikulaarne „käib“ alati universaalse „ees“. Üksikjuht on esmane; üldistus saab kujuneda tagantjärele, kuid mitte ettepoole.

Mis asi on ’olemistõde’? Midagi olulist, elulist, midagi, mis viitab oleva modaalsusele, laadile. Küsimus, mis seda olemislaadi iseloomustab: KUIDAS

/Kogemuse kirjeldusel on tähenduskogemuse jagamise funktsioon./

Kuidas on seotud tähendusloomeline akt ja mõiste? Kas tekkinud tähendust saab käsitleda olemasolevate mõistetega? Äkki loob iga tähenduslik hetk uue mõiste/laiendab olemasoleva(te) tähendust? Ütlen veelkord: mõisted peaksid järgnema tähenduslikele hetkedele.

Mõnede inimeste arvates kogeme me tähenduslikuna seda, mida suudame sõnastada, ning mõista seda, mida oleme varem kogenud. Kas sellisel juhul on üldse võimalik uusi asju tähenduslikuna kogeda? Kas keel kujundab meie kogemust maailmast, meie tähenduslikke hetki, meie „äratundmisi“ ja „mõistmisi“? Tõenäoliselt mõjutab, aga on väga raske öelda, mil moel.

Kvaliteet ja sellega vahetult seotud loojameisterlikkus ehk originaalsus on väga tihti, võib-olla, et alati, vastandlike reaktsioonide allikaks. Kvaliteet on alati millegi väga selge, tugev „sõnastamine“, artikuleerimine. Kvaliteet loomingus ilmneb muu hulgas uuenduslikkusena – arvan, et uuega harjumisega seotud raskused on eelnimetatud konfliktide peamiseks põhjuseks. Näiteks Alvar Aalto hiline looming. Konfliktide põhjuseks võib olla ka erinevate väärtuste vastuolu. Näiteks üks konkreetne hoone kui teos paigutub korraga mitmesse tähenduskonteksti, väärtussüsteemi ning ei suuda kunagi kõiki kerkivaid nõudmisi ja ootusi rahuldada. Esteetika, eetika, religioon, keskkond, ajalugu, poliitika, ühiskond jt – kuidas need kategooriad omavahel seotud on? Kuidas üks konkreetne teos nende kontekstide kaudu LOODUB, nendesse paigutub (?), nendes ennast väljendab (?)?

Husserl ja hindu

2008-11-19T22:00:00.001+02:00

Professor Husserl kiirustab hingeldades mööda koridori, ta on peaaegu hilinemas. Jõudnud auditooriumi ukse juurde, näeb ta selle kõrval mediteerivat hindut. "Vabandage, auline härra, kas tohiksin Teid enda tagasihoidlikule loengule paluda?“ küsib Husserl. Hindu vaikib ja naeratab sõbralikult. Husserl kohmetub ning astub üksinda uksest sisse.

Husserl punnitas kogu elu nii et higi laubal, kuid hoolimata meeletust pingutusest ei jõudnud kunagi oma eesmärgini. Mitu tuhat lehekülge käsikirjalisi materjale, enamik mitteavaldamiseks – no milleks?! Husserl oli rahutu ja otsiva loomusega ning ta ei loobunud kunagi oma unistusest, et kord on võimalik teostada täiuslik reduktsioon. Ma ei tea, kas Husserl tundis end kannatavat, aga ju otsis lunastust temagi. Oleks tal olnud julgust selle hinduga koridori mediteerima jääda … Vot see oleks olnud tõeline minek asjade endi juurde.

Aga miks see hindu loengusse ei tulnud? Arvan, et sellepärast, et ta oli juba algusest peale seal, kuhu Husserl salajas lootis jõuda. Hindul ei jäänud muud üle kui ainult naeratada ja edasi mediteerida, sest Husserl poleks selgitusest niikuinii aru saanud.

Kerkib küsimus: mida hindul võrreldes Husserliga ei ole? Hindul pole filosoofiat, võiks lääne inimene öelda. Ent hindul loomulikult on oma filosoofia, mis oma loomult lihtsalt teistsugune kui lääne filosoofia. Hindul pole lääne filosoofiat? Jah, sellega võib nõus olla.

Kellele on filosoofiat vaja? Ma ei tea. Ent kui filosoof jõuab suure punnitamisega sinna, kus mediteeriv hindu algusest peale kohal oli, siis saab selgeks vähemalt üks asi – see, et pole mõtet filosofeerida elumõtte leidmiseks. Filosoofia on üsna kohmakas ja ebaefektiivne vahend õnne saavutamiseks. Mediteerimine on õnne leidmiseks tõenäoliselt märgatavalt efektiivsem vahend. Filosoofiat pole mõtet oma isikliku hingelise heaolu saavutamise nimel instrumentaliseerida. Õnn ja filosoofia on kaks erinevat asja ning nende vahelised seosed on hägusad. Ent…

Selleks, et saada heaks filosoofiks, tuleks filosoofiat kõigepealt armastada - loobuda kõigist muudest isiklikest salasoovidest ja eelarvamustest ning võtta filosoofiat sellisena nagu ta on. Alles filosoofina, filosoofiat armastava filosoofina, võib ehk saada õnnelikuks. Niisiis, õnnelikuks võib saada mitte filosoofia enda, vaid filosoofiks olemise kaudu. Selle nurga pealt vaadates tundub loogiline, miks Husserl mediteerima ei jäänud. Usun, et ta oli vaatamata oma elukestvale filosoofilise käsikivi veeretamisele eudaimoonilises mõttes õnnelik.

Maailma loomine

2008-11-18T00:00:00.004+02:00

Maailma luuakse keele kaudu. Maailma luuakse sõnade kaudu. Maailma luuakse tegevuste ja tegutsemiste, kogemuste ja kogemiste kaudu. Meelega ja kogemata ehk tahtlikult ja tahtmatult. Kuhu viib keelde uppumine, keeles suplemine? Kas metafoorid ainult udustavad, looritavad või on nad võimelised viima suurema selguseni?

Keel on oma olemuselt ruumiline. Iga sõna, iga termin sisaldab endas kirjeldamatut polümorfset avarust, mis ei ole abstraktselt tühi, vaid platoopõiming, kus formeeruvad ja lahustuvad arusaamad ja identiteedid – tähendussõlmed. Sõnades peituv ning neis ilmnev ruumilisus on vahetult seotud tähenduslikkusega. Need tähendussõlmed on seda suuremad ja keerukamad, mida enam on kogejal olnud tähendusloomelisi hetki.

Ma ei pääse kunagi oma keelelisest väljendusest ja ma saan alati põgeneda keelearhitektuuri salakambritesse, kuid end selle käigus ikkagi paljastades. Iga tegu sisaldab endas avaldumist/avaldamist ja peitmist/peitumist samaaegselt. Mu keelekeldrites podisevad sõnadekatlad ja hoolimata oma ihast neist valitseda, libisevad tähenduslikud väljendused kõigist minu varjatud ja kaalutletud sõnavõttudest. Ei ole võimalik põgeneda keele eest.

Keelepööris neelab kõik endasse ja pillub samaaegselt tohutul hulgal kehakogemuspõhist tajumaailma konstitueerivaid ilmumikirjeldusi. Mu ihu on kätketud mu keelde ja mu keha kummardab keelele. Mu käsi teeb keelelisi väljendusi ja mu sõnad vormuvad sõrmepuudutustest.

Tõlkimisest

2008-07-16T23:25:00.002+03:00

Keeleline eneseväljendus peegeldab konkreetse indiviidi või inimgrupi maailmapilti

Keel kui kultuuriline nähtus mõjutab maailmapildi kujunemist

III

Maailmapilt on ainulaadne, kopeerimatu ja tõlkimatu

Viimasel ajal on mulle kätte sattunud mitmeid teoreetilisi tekste, mis tõlgitud (enamasti inglise keelest) eesti keelde. Nende lugemise tagajärjel olen üha teravamalt hakanud teadvustama nn tõlkimatuse probleemi. Samuti olen lugenud soome keeles ilmunud filosoofilisi tekste ning leidnud, et soome-ugri sõnatüved muudavad keeruka teksti eestlase jaoks kergemini mõistetavaks.

Tõlkimine on raske loominguline tegevus, mille eesmärgiks on vahendada kellegi mõtteid ühest keeleruumist teise. Ideaalne tõlge jääb alati puhtaks kontseptsiooniks, sest täiuslikku tõlget pole võimalik indiviidide ja inimgruppide maailmapildiliste erinevuste tõttu kunagi teostada. Mehaaniline otsetõlge suudab harva vahendada tunnetuslikke nüansse ja keerukaid kontseptsioone. Ainuvõimalik viis teoreetiliste tekstide tõlkimiseks, on süüvida algteksti konteksti ning püüda vahendada selles sisalduvaid ideid tervikliku ja sidusa kooslusena.

Igal konkreetsel sõnal on identiteet, mis sõltub nii ümbritsevast vaimsest kui looduskeskkonnast ning mida ümbritseb keerukas tähenduste võrgustik. Ilmselgelt tähendas sõna ’puu’ eesti muinastalupojale midagi muud kui sõna ’tree’ Manhattanil elavale pankurile. Teame ka, et eri rahvustel võib sama nähtuse kirjeldamiseks olla erinev arv, kas vähem või rohkem spetsiifilisi sõnu. Klišeeks on kujunenud näited põhjarahvaste oskusest kirjeldada mitmekümnel moel lund või põhjapõtra. Keelekasutus on lahutamatu oma kultuurilisest kontekstist ning juba tõlkima asudes tuleks valmis olla selleks, et kõike kirjapandut ei saa teises keeles edasi anda.

Lugedes pealiskaudselt tõlgitud teksti tekib kiiresti soov haarata originaali järele. Isegi puuduliku keeleoskuse puhul on vahel originaali parem lugeda kui tõlget. Ma ei tea, kas inimeste keeletaju on indiviiditi erinev või mitte. Seepärast on mul raske kellelegi öelda, et isegi kui sa keelest eriti aru ei saa, siis püüa ikka lugeda. Mul endal on igal juhul mingi sisemine tunne, mis nagu tabaks keele sisemist struktuuri, algteksti konteksti, võib-olla isegi algteksti sünnitanud maailmapilti. Eriti tunnen seda saksa ja soome keele puhul. Saksa keel on tugevalt mõjutanud eesti keele grammatilist struktuuri ning seepärast tundub nii lauseehitus, käänamine kui sõnakasutusloogika väga tuttav. Sa nagu tunned sisemiselt ära, mida on tahetud öelda, kuigi ei pruugi osata seda oma keeles koheselt väljendada.

Kui saksa keelt lugedes on esil pigem keele mehaaniline taju, siis soome keelt lugedes tunnen, et olen osa kogu sellest tervikust, kus loetav tekst voolab. Soomlastel on iga asja jaoks oma sõna. Nende sõnaloome tehnika toimib tavaliselt nii, et võetakse mingi üldine sõna ja siis tuletatakse selle tüvest spetsiifilisema tähendusega mõiste. Näiteks sõna ’viesti’, mis tähendab sõnumit, märguannet, teadet, signaali. Sellest tuletatud ’viestintä’ tähendab aga kommunikatsiooni, sõltuvalt kontekstist ka suhtekorraldust. ’Viesti’ eestikeelne vaste võiks olla ’viibe’. Võimalik, et nendel sõnadel on ühine muistne soome-ugri tüvi. Just see soome-ugri maailmatunnetus, mis väljendub (minu jaoks) lihtsates ja selgetes sõnades, on põhjus, miks mulle meeldib lugeda filosoofilisi tekste soome keeles. Eesti keeles tõlkefilosoofiat lugedes tunnen tugevat analoogiat inglise keelega, sest kasutatakse tohutul hulgal võõrsõnu. Võõrterminitel justkui puuduks kohalik vaste. Seetõttu kujuneb lugedes olukord, kus lugeja tõlgib eestikeelseid võõrsõnu sisuliselt samamoodi kui inglise keelt lugedes. Lugemisprotsess on suhteliselt mehaaniline ning „kõhutundega“ on pea võimatu lugeda. Seepärast tundub mulle, et eestlasel on paradoksaalsel kombel soome keelset filosoofilist teksti oluliselt lihtsam lugeda kui eestikeelset.

Omalt poolt soovin seda eesti keele puudulikku olukorda igati parandada. Olen veendunud, et on võimalik tuletada just meie maailmapilti arvestavad soome-ugri tüvedest lähtuvad sõnad ning kasutada neid praegu valdavate ladina, saksa ja inglise tuletatud/mugandatud omade asemel. Oma teooriatega tegeledes olen võtnud käibele sellised mõisted nagu ’ilmum’, mis võiks olla eestikeelne vaste ’fenomenile’, ning ’kehakogemuspõhine tajumaailm’, mis väljendab indiviidi terviklikku psühhofüüsilist identiteeti.

Kõnevõimetus

2008-07-14T20:36:00.005+03:00

Kas see, et ma midagi väita ei julge, tuleb minu mahasurutud võimuambitsioonist või sellest, et umbusaldan keelt?

Ikka ja jälle taban end mõttelt, et ma ei oska rääkida. Ma ei tea asjade õigeid nimetusi. See teadmatus ei ole seotud sellega, et ma ei teaks seda sõna, mida teised inimesed mingi konkreetse nähtuse kohta kasutavad. Pigem on minus suur usaldamatus kasutusel olevate sõnade suhtes. See usaldamatus omakorda tuleneb idealistlikust soovist kõike võimalikult täpselt kirjeldada ja sõnastada.

Iga tehtud tegu, seega ka iga öeldud sõna, on seisukoha võtmine. Millegi väitmine on enda sätestamine ehk positsioneerimine. Seisukoha võtmine, näiteks arvamuse avaldamise näol, on sõltuvalt oma mõjukusest ümbruskonnale vähem või rohkem ka oma võimu teostamine. Seega vahetult seotud vastutusega.

Mida peab tegema väike mõtleja, kelle ainsaks väljendusvahendiks on sõnad, kuid mille väljendusvõimesse ta ei usu? Kas peaks ta vaikima?

Arvata võib, et iga mõtleja on vähem või rohkem tegelenud sõnade ja nende taga leiduvate tähenduste õigsuse kontrollimisega. Eks me kõik peame oma keele leidma ja endale sõnad suhu panema...

Pean tunnistama teatava skisofreenia kohalolutunnet endas. Üheltpoolt olen nõus toetama nähtuste paljusust, korrastamatust, allumatust. Teiseltpoolt sooviksin sellest kaosest võimalikult selgelt rääkida. Dialektika aitab hädast välja. Vähemalt ajutiselt. Pikemas perspektiivis oleks aga vaja väga head absurditunnetust ja palju-palju usku.

Algus

2008-07-13T20:43:00.000+03:00

Lugesin täna üht kirjutist Adorno "Ästhetische Theorie" kohta. Inspireeriv kirjatükk. Kui filosoofial üldse mingit eesmärki saab olla, siis olgu selleks sõnastada sõnastamatut. See Adorno poolt teoses "Negative Dialektik" öeldud mõte kõlas kokku sellega, mida olin öelnud endale ülikooli lõputööd kirjutama asudes: kui ma teaduses üldse midagi teha tahan, siis näidata, et on olemas miski, millest sõnadega rääkida ei saa. Vahepeal olen aru saanud sellest, et filosoofia pakub paremaid võimalusi sõnastamatu käsitlemiseks kui teadus. Ja kuigi teaduse tegemise saab põhimõtteliselt taandada filosoofilistele alustele, ei usu ma teaduse tegemisse.

Teadusega tõde teadma ei saa. Teadusega võib ainult mõningad asjad toimima saada. Sellise jupi leidsin ühelt paberitükilt oma sahtlist. Harilikuga kirjutatud. Sõnad 'tõde' ja 'toimima' olid alla joonitud. Võib-olla olen tõesti teaduse suhtes pragmaatik ning filosoofia suhtes oman suuremaid, avaramaid ja mitmetähenduslikumaid ootusi.Filosoofia ei ole minu jaoks range teadus. Filosoofia on oma olemuselt vabam ja paindlikum. Filosoofia on mulle mõttepoeesia.