Martin Heideggeri „Kunstiteose algupära“ – märkmeid ja tõlgitsusi peatükile „Asi ja teos“

I

Heidegger lk 21 (leheküljed viitavad Ülo Matjuse tõlkele (Ilmamaa 2002)): võimaldame asjale justkui vaba välja selleks, et ta oma asisust vahetult näitaks; ja 22: Asi peab ise oma endaslasumise juurde jäetama. Ta tuleb omaks võtta talle omases püsivuses.

CDL: Laseme asjal, olgu teosel või mistahes muul asjal, olla tema ise.

II

H 28: jõupingutus asja asisuse määratlemisel paistab leidvat suurimat vastuseisu … asi tõmbub mõtlemise eest eemale kangekaelseimalt … peaks see pelga asja tagasihoidumine, peaks see endas lasuv eimillekski-sunnitus nimelt asja olemusse kuuluma?

CDL: Seotud probleemiga kuidas asjadest rääkida, mõelda, neid kirjeldada. Näiteks kuidas rääkida arhitektuurist. ’Tagasihoidumine’ – seotud otseselt ’keeleks pugemise’ ja kontseptualiseerimise raskusega.

III

H 29: valime paari talunaisesaapaid

CDL: Miks ta valis analüüsiks maali, pildi, mitte enda kingad?

IV

H 29: abinõu teenib … abinõu-tarvitamise protsessis peab abinõulisus meid tegelikult kohtama.

CDL: Arhitektuuri abinõulisus tuleb ilmsiks seda kasutades.

V

H 30: Jalanõude tumedast avausest väljatunginud sisemusest jõllitab töiste astumiste vaev. Jalanõude viltuvajunud raskusse on kuhjunud visadus aeglasest käimisest üle kaugele ulatuvate ning aina samade põllupeenarde, mille kohal hõljub rauge tuul. Nahal on maapinna niiskust ja küllasust. Taldade alt libiseb läbi laskuva õhtu kaugusse väljatee üksindus. Jalanõudes väreleb maa mahavaikitud kutse, ta vaikne annetus küpseva vilja näol ning ta seletamatu loobumus endast talvise põllu lagedal söödil. Läbi selle abinõu tõmbub kaebuseta kartus leivajätku pärast, sõnatu rõõm uue jagusaamise üle puudusest, vabin sünnituse tulemisest ja värin surma ähvardusest. Maa juurde kuulub see abinõu ning talunaise maailmas on ta hoitud. Sellest hoitud juurdekuulumisest tõuseb abinõu ise üles oma endas-olemisse.

CDL: Kas see ongi reduktsioon? Kas Heidegger sooritas siin reduktsiooni? See on ’olemispoeetiline süvaanalüüs’ ehk ’asja-olemise’ tabamine. Võib-olla on see muu hulgas ka esteetilise kogemuse kirjeldus ja mõttepoeesia (selle ehedaimal kujul).

VI

H 31: Abinõu abinõulisus seisneb küll ta teenivuses. Aga see ise lasub abinõu olemusliku olemise täiuses … nimetame seda kindluseks ehk kandvuseks ehk usaldusväärsuseks ehk usaldatavuseks (Verlässlichkeit) … abinõu usaldatavuse jõul on ta kindel oma maailmas … alles abinõu usaldatavus annab lihtsale maailmale ta varjatuse ning kindlustab maale ta püsiva pealetungi vabaduse … Abinõu teenivus on usaldatavuse olemuslik tagajärg … abinõuna-olemise tühjumine tähendab usaldatavuse kadumist.

CDL: ’Tähendusloome’ on garant ehk ’olemis-alus’ ehk ’olemis-tagatis’. Selgemini, ’tähendus-loodumus’ on abinõu ’olemis-tagatis’ ehk ’olemis-alus’ ehk „vundament“. Rakenda arhitektuuri tõlgendamisel.

VII

H 32-33: Teose läheduses olime järsku mujal, kui tavatseme olla harilikult … teos andis teada, mis see jalanõu tões(ti) on … alles teose läbi ja ainult teoses tuleb pärisomaselt oma paistvusse abinõu abinõuna olemine … Van Goghi maal on selle avamine, mis see abinõu, see paar talunaisesaapaid tões(ti) on. See olev astub siia oma olemise varjamatusse välja … Teoses on teoksil tõe loodumine.

CDL: Tõde kui oleva varjamatus. Kas tõde loodub ainult teoses või mujal ka? Kui arhitektuur on abinõu, siis kus ta loodub, kus ta avaneb, kus ta tõde loodub? Kui arhitektuur on teos, siis mis tõde, mille või kelle tõde temas loodub? Olemis-tõde?

VIII

H 33: Kaunis kunstis ei ole mitte kunst kaunis, vaid teda nimetatakse nõnda, kuna ta toob esile kauni.

CDL: ilus

IX

H 36: Kunstiteos avab oleva olemise omal viisil. Teoses loodub see avanemine, s.t. ilmnemine, s.t. oleva tõde. Kunstiteoses on oleva tõde teosesse seadunud. Kunst on tõe teosesse-seadumine.

CDL: See on Heideggeri kunstidefinitsioon.

Kas tõde võib mujale ka kui ainult teosesse seaduda?

***

Kust leida aluspõhja (Grund(e)), kuidas põhjata oma öeldut, öeldavat?

Minu jaoks on arhitektuur alati (või esmalt ?) abinõu (Zeug). (Pea alati meeles ka asja omaväärtust, seda, mis seotud eetika ja teiste ’võimalike maailmatega’.)

Arhitektuuril (kas tehiskeskkonnal tervikuna?) on (võib-olla) abinõu ja teose kaksik-loodumus või koos ’asisusega’ isegi kolmik-loodumus. Kui kaugel on siit ’Gevierte’, mis oma olemuselt juba nelik-loodumus?

Mulle näib Heideggeri käsitlus kunsti(teose)st üsna traditsiooniline ja staatiline. Himanka rääkis loengus sellest, kuidas pärast Paul Klee kodu külastamist, mis juhtus aastaid pärast „Kunstiteose algupära“ kirjutamist, olevat Heidegger tunnistanud, et ta peaks täiesti uue raamatu kirjutama. Ehk mul on tunne, et Heideggeri „Kunstiteose algupära“ aegne kunstikäsitlus ei sobitu modernistliku, rääkimata sellest uuema, traditsioonilisest kunstist palju avaramates tõmmetes looduva kunsti analüüsimiseks. Kuidas oleks Heidegger Duchamp’ teoseid analüüsinud? Kuidas oleks Heidegger saanud hakkama ’tingimatu vastastikkususe’ diskursuse väljal?

Henri Lefebvre: sotsiaalne ruum on sotsiaalne toode

Neomarksistlik filosoof ja ühiskonnakriitik Henri Lefebvre on analüüsinud ruumi sotsiaalseid aspekte. Loobudes Marxile omasest materialistlikust tootmise-käsitlusest, vaatleb Lefebvre kogu ühiskondlikku elu tootmisprotsessina. Tööjaotus ja tootmissuhted ei ole tema arvates aluseks mitte ainult füüsiliste esemete ja vara tootmisele, vaid mõjutavad otseselt ka kultuuriliste praktikate – näiteks kommete ja tavade, aga ka õpetuste ja filosoofiate kujunemist. Seepärast on ’ruum’ Lefebvre’i arvates eelkõige sotsiaalne produkt – ühiskonna poolt erinevate tegevusviiside vastastikmõjus looduv ning raskesti piiritletav sfäär, mille teke sarnaneb tootmisprotsessile. Ruum on tema arvates vahetus sõltuvuses indiviididest, sotsiaalsetest gruppidest ning nende ühiskäibes olevatest ruumikujutustest, mis aluseks ruumipraktikatele. Lefebvre’i poolt kuvatavat ruumi võib iseloomustada kui dialektilist, inimlikes ja kultuurilistes vastastõmmetes looduvat dünaamilist välja, mis on oma olemuselt lahutamatu ajafaktorist ja seepärast pidevas muutumises. Lihtsustatult – ruum on Lefebvre’i jaoks ajalis-ruumiline sotsiaalne toode.

Lefebvre eristab ruumi kolme laadi: füüsiline, vaimne (mentaalne) ja sotsiaalne. Füüsiline on eelkõige seotud meie oma keha ja vahetu elukeskkonnaga. Vaimne seevastu on seotud indiviidi (või ka sotsiaalse grupi) mõtlemise, kujutluste, ideede ja kontseptsioonidega. Sotsiaalne ruum omakorda on seotud inimestevahelise suhtlemise, käitumise ja tavadega. Lisaks laadidele kõneleb Lefebvre ruumi, mis oma loomuselt on eelkõige sotsiaalne, kolmest väljundist: ruumipraktikad, ruumirepresentatsioonid ja representatiivsed ruumid.

Ruumipraktikad on kõige vahetumalt seotud ruumi sotsiaalse laadiga. Konkreetse ruumipraktika abil luuakse indiviidi poolt (teatud sotsiaalses grupis ja keskkonnas) seda sama sotsiaalset ruumi, mille osa see konkreetne praktika ning indiviid ise, on – sotsiaalne ruum reprodutseerib iseennast ruumipraktikate abil.

Ruumirepresentatsioonid on vahetus seoses ruumi vaimse laadiga. Ruumi representatsioonideks saab pidada neid kontseptuaalseid süsteeme ja struktuure, mille abil ruumist mõeldakse ja kõneldakse, ning mille abil ruumiideid vahendatakse. Lefebvre’i kohaselt on ruumi representatsioonid enamasti verbaalsed märgisüsteemid (keeled).

Representatiivsete ruumide printsiip sisaldab endas arusaama indiviidi personaalsest, isiklikust ruumist. Representatiivsetes ruumides põimuvad indiviidi füüsis, mälu, kujutlused, psüühika. See on iga inimese ’eluruum’, indiviidi unikaalne ’tajumaailm’ või ka ’elumaailm’, mis on keele abil ainult osaliselt vahendatav. Lefebvre’i arvates on representatiivsetele ruumidele omane passiivsus (ruumi kasutamine), samas kui ideoloogiale ning professionaalsetele teadmistele tuginedes loodud ruumi representatsioonidele on iseloomulik aktiivsus (ruumi kujundamine, loomine).

Lefebvre ei omista ruumi representatsioonide loomist ja vahendamist otseselt ühelegi ühiskonnagrupile, kuid tema ideele toetudes võib väita, et poliitikud, linnaplaneerijad, arhitektid, ka arhitektuuriajaloolased ja –kriitikud, tegelevad ruumi representatsioonidega – loovad ruumi ja suunavad selle tõlgendusi. Tavalised inimesed (näiteks linnaelanikud) seevastu on seotud representatiivsete ruumidega, kohanedes ja mugandudes professionaalide poolt kujundatud ruumiga. Abstraktne, ideede ja kontseptsioonide keskne ekspertide ruumikäsitlus mõjutab seega otseselt subjektiivset, lihtsa kasutaja (argi-) ruumi, mis on eelkõige seotud elamise, mitte mõtlemisega. Vaatamata kontseptuaalsete ruumirepresentatsioonide survele, sõltub inimeste representatiivne ruum seega paljuski isiklikest kogemustest, kasvatusest, isikuomadustest, mälust ja muust individuaalsest.

Ruumitootmisprotsessi mõistmine eeldab Lefebvre’i poolt eristatud aspektide terviklikku käsitlemist, kuid tuleb meeles pidada, et tegemist pole jäiga mudeli või struktuuriga, vaid just ruumi erinevate (osa-) aspektidega. Lefebvre’i tehtud eristus ruumipraktikate, ruumirepresentatsioonide ja representatiivsete ruumide vahel võimaldab analüüsida arhitektuuri tavapärasest erineva nurga alt. Kui üldjuhul on arhitektuurikriitika objektiks ehitatud keskkond ise, siis Lefebvre’i teooria lubab pilgu alla võtta ehitatud keskkonna, selle kujundajate ja kasutajate omavahelised suhted.

Lefebvre’i kirjeldatud representatiivsete ruumide mõistet, mis märgitseb inimese isikliku tajumaailma protsesse ja toimimist, võib võrrelda prantsuse filosoof Gaston Bachelard’i käsitlusega inimese kujutlusvõime arhitektoonikast. Bachelard kirjeldab oma raamatus „Ruumipoeesia“ poeetilise (kunstilise) kujundi tajumise protsessi ning selle ladestumist meie mälus, teadvuses ja tunnetuses. Tema arvates on poeetilise kujundi mõju inimese teadvusele kõige otstarbekam vaadelda arhitektoonilisse (kujutlus-)ruumi paigutuvana. Nii võrdleb ta inimese tajumaailma ülesehitust majaga – meie kõigi meeleruumis on olemas oma kelder, pööning, sahtlid, kapid. Osa ruume on avalikud, osa salajased. Nagu Lefebvre representatiivsete ruumide puhul, omistab ka Bachelard inimese isiklikele kogemustele ja mälule suurt tähtsust. Iga meie kogemus ladestub, filtreerub, kondenseerub meie isiklikku tajumaailma ning mõjutab vähemal või rohkemal määral meie tulevasi kogemusi nii endast kui teistest inimestest, nii keskkonnast kui selle erinevatest protsessidest.

Seda viisi, mil moel meie representatiivsed ruumid (Lefebvre) aktualiseeruvad, on asjakohane iseloomustada kolmanda prantsuse filosoofi, Michel De Certeau käsitlusega (argi-) praktikatest. Nii De Certeau kui Lefebvre seostavad ’praktikate’ teostamise indiviidi (argielulise) toimetamisega, kuid kui Lefebvre seostab oma arusaama ruumipraktikatest eelkõige sotsiaalse sfääriga ning rõhutab ruumipraktikate olulist rolli olemasoleva sotsiaalse ruumi taastootjana, siis De Certeau tõstab esile praktikate individuaalsuse ja sõltuvuse konkreetse inimese motiividest. De Certeau arvates on iga individuaalse praktika olemuslikuks osaks taktika, mis on alati vahetult tingitud või informeeritud konkreetse inimese huvidest, soodumustest ja vajadustest. Kuigi individuaalsed argipraktikad on alluvussuhtes võimudiskursuse strateegiliste, planeerimis- ja juhtimiseesmärkidest tõmmestatud praktikatega, rõhutab De Certeau, et ükski individuaalne praktika ei allu strateegilistele praktikatele täielikult. Iga inimene toimib regulatiivses keskkonnas ennekõike oma vajadustest lähtuvalt ning olemasolevaid regulatsioone taktikaliselt ära kasutades või mugandades. Lefebvre’i ruumipraktikate idee taustale paigutuna saame öelda, et iga indiviid taastoodab sotsiaalset ruumi ainuomasel, isiklikul viisil ning iseenda vajadustest ja huvidest lähtuvalt.

Lefebvre’i ruumiteooria kesksed mõisted:

RUUMI VÄLJUND	RUUMI LAAD	RUUMI KOGEMUS
Ruumipraktika	Sotsiaalne	Tajutud (perceived)
Ruumirepresentatsioonid	Mentaalne	Mõistetud (conceived)
Representatiivsed ruumid	Personaalne (sh füüsiline)	Elatud (lived)

Olemisvalla määratlus

Me oleme olemistõmmetes. Me oleme alalistes olemistõmmetes kõikelooduva olemisnägelikkuse tõmbevallas. Olemisvald iseeneses on äärmustõmmestatud. Väljaline enesemääratlus osutub ainuliseks, vältimatuks ja samas olemisvõimatuks, tühjuseks. Kallutatud suhtestruktuur ilmestab tõmbest irrutatud meedet, sest tasakaal on rikutud.

Me tõdeme tasakaalu konstandi põhjavat rolli olemismääratlusel(t). Maailma loomus on tasakaalust rippuv, kuid tasakaal ehk (ka) harmoonia ei pruugi tähendada rahulikku ja staatilist, vaid pigem just vastastõmmetes looduvat olemiskorda.

***

See on intuitiivne kirjutus. Kirjutis (tulem). Kui tekst üle lugeda, siis see tundub mõistlik, aga ma ei olnud otseselt teadlik selle kirjutamisest. Mind huvitab keele roll mõtlemise juures. Mis on see, mis minu peas ajab ette need sõnad, mida ma eelpool kasutasin? Ja kas hilisem tundmus kirjutise loogilisusest (minu enda ideede maailmasse sobivusest) tuleneb kirjutisest endast või on see mu aju alaline analüütiline tegevuspraktika – püüd näha tervikut ja korda näilises kaoses?

1. Arvan, et intuitiivse kirjutuse puhul ei ole tekst ega sõnakasutus tõeliselt intuitiivne, vaid tingitud (olgu alateadvusest, mõttestruktuuridest, kognitiivmustritest või mistahes muust). Aju (?), aru, mõistus ei oska olla kaootiline – kas see saab nii olla?

2. Jah, me püüame igaljuhul korda luua, segadust mõtestada. See, mis esmakirjutatu ülelugemisel tundub tuttav või loogiline võib-olla ongi see struktuur või olemisloogika, mille kohaselt või mida (?) ma väljendasin. Uhh kui segane. Aga umbes nii nagu mu A. Carlsoni ühe mudeli (millise?) kriitika puhul tõdesin tsirkulaarsust (loodus-kategooriad-teadlased-kategooriad-loodus ILU).

Mul on tunne, et ma suudan fenomenoloogilist teksti luua, kirjutada ainult tunnetuslikult, mitte analüütiliselt. See tundub palju sügavam. Analüütiline on komponeeriv, lihtne matemaatika ja pinnaline, igav, väljakutse nagu puudub. Õigemini puudub teotus (või lubadus) lunastusest (miks ma seda ütlesin?)