Vallimäe trepp Rakveres

Arhitektid Heidi Urb ja Siiri Vallner, projekt 2004, valmis 2005.


Uurigem seda, kuidas arhitektuur on meile antud.

Kuidas Vallimäe trepp iseneb?

Vallimäe trepi olemus ei kuulu trepi enda, vaid selle ilmnemisviisi juurde.

Vallimäe trepp ilmneb trepina, oma tões, ainult siis, kui teda kasutatakse trepina. Funktsioon ja esteetika pole lahutatud, vaid esteetiline ilmneb ainult funktsiooni rakendamisel. Trepil tuleb kõndida, istuda, lesida, trepiga tuleb sõbraks saada.




Trepp on valla ilmastikuoludele nii nagu inimkasutajale.

Kas arhitektuur on (pelgalt) abinõu? Kas arhitektuur saab olla teos?

Trepp ilmneb ainult oma trepsuses. Trepi trepsus on sellelt kuidas trepp trepneb ehk trepina iseneb ehk endas olemisse tõuseb.

Kunstikriitika struktuur ja meel

Kunstikriitika struktuuri moodustavad:
1) teose kirjeldus
2) konteksti loomine ehk kontekstualisatsioon
3) tõlgendamine ehk interpretatsioon
4) hinnang teosele


Tähelepanekuid ja printsiipe

Teose kirjeldust iseloomustab suunatus objektiivsusele.

Konteksti loomine seisneb ajaloolise, ruumilise ja sotsiaalse välja visandamises ning on enamasti samuti objektiveeriva suunitlusega.

Tõlgendamine ehk tähendusmaailma kaardistamine on põhjatud eetikaga ning peaks keskenduma teose iseväärtusele ehk omaväärtusele.

Hinnangu andmine on põhjatud esteetikaga ning keskendub kriitiku isiklikule terviktajulisele kogemusele.

Teose väärtustamine peaks pigem tuginema tõlgendusprotsessis selitatud omaväärtusele, sest hinnang on konkreetse indiviidi keskne ning on raske kindlaks teha selle hinnangu pädevust teiste inimeste jaoks.

Kunstiteose väärtustamine peaks tuginema teose omaväärtusele.


***
Märkus I
Teose omaväärtusest tõmmestatud tõlgendusprotsessi näen teatud mõttes kui 'imestust kunstiteose ees'. Siinkohal võiks teha viipe kahele analoogiale. Esiteks, Eugen Fink on kirjeldanud fenomenoloogilist reduktsiooni kui 'imestust Maailma ees'. Teose iseolemist austava kriitika idealistlik eesmärk võiks olla teose tõe paistesse toomine reduktsiooni teostamise abil. Teise viipe teeksin Ludwig Wittgensteini esseele Lecture on Ethics (1929), kus ta räägib samuti imestusest maailma eksistentsi ees ('wonder at the existence of the world'). Wittgenstein räägib tähenduslikest kogemustest, mille täiuslik kirjeldamine pole võimalik. Nendes kogemustes ilmneb maailm käsitamatu ja erilisena. Minu arvates peaks ka kunstiteose tõlgendamisel silmas pidama teose käsitamatust ja erilisust ning sellest johtuvalt kujundama oma lugupidava hoiaku teose suhtes.

Märkus II
Mis eristab hinnangu andmist väärtustamisest? Hinnangu all pean eelkõige silmas isiklikku arvamust, mis tugineb maitsele, subjektiivsele soodumusele, ning väljendub skaalal meeldib/ei meeldi. Väärtustamine seevastu on "kaalukam", põhjavam akt, mille eesmärk on määratleda teose laiem, ühiskondlik ja ajalooline väärtus. Loomulikult on olemas väga erinevaid väärtusi ja väärtussüsteeme, aga autentsuse nõudest ('igas nähtuses on midagi algupärast') johtuvalt on teose ühiskondlik-ajalooline väärtus olulisem kui mistahes muu väärtus (nt teose väärtus kunsti- või arhitektuuriajaloo kui distsipliini seisukohast või teose väärtus mõne konkreetse indiviidi tajumaailma kujunemise seisukohast).

Märkus III
Loomulikult on iga kunstikriitiline tekst probleemiasetusest kirjutuslaadini põhjatud indiviidi ehk konkreetse kirjutava kriitiku kogemuste ja tajumaailmaga. Mis tahes kriitika on lahutamatu autorist ja tema elumaailmast. Teisisõnu, subjektsus on kunstikriitika vältimatu tingimus.

Märkus IV
Võimalik, et kontekstualisatsioon peaks jaotuma kirjelduse ja tõlgenduse vahel või sisalduma emmas-kummas. (ARENDA EDASI)

Märkus V
Käesolev probleemiasetus ja selle 'vallandus' lähtub eeldusest, et kunstikriitika esmane ja olulisim funktsioon on teose väärtustamine ehk antud juhul on kunstikriitika väärtus instrumentaalne. Erinev perspektiiv avaneks meile siis, kui otsustaksime asju analüüsida kunstikriitika omaväärtuse seisukohast.

(Enese-) Kriitiline diskursus

Järgnevad küsimused ja tõdemused on inspireeritud Irmeli Hautamäki kursuse ”Kunst ja teadus” raames Helsingi Ülikooli kunstide uurimise keskuse juures peetud loengust 14.04.2010.

Valik kriitikuid: Kant, Greenberg, Foucault, Derrida, Härm

Miks kriitilisus väärtuslik on? Mis on kriitika omaväärtus? Miks on Hautamäki ja Foucault kriitilised? Kas neil on soov vaadata kunstiteost tema endana? Või on taustal soov lihtsalt tuua alternatiive, tuua paistesse teised, rööbiti eksisteerivad olemismeelestused?

Kas kriitilise diskursuse taustal on eetika, teatav eetiline ’tõukestu’? Usk või veendumus eksistentsiaalsesse pluralismi, paralleelsetesse maailmadesse, individuaalsesse, iseolemisse, iseolevasse? Kui jah, siis kas see eeldab autentsust või mitte? Kas tegemist on ihaga autentse järele?

Kui kriitilisus on modernismi alustala, pinnas, krunt, siis mis ikkagi on modernismi olemise meel? Miks tuleb enda jalgealust sonkida? Miks peab ennast jätkuvalt küsimuse alla seadma? Millest ja kelle kaudu on see suhtumine prevaleerivaks, oluliseks saanud?

Kas kriitilise diskursuse „allikas”, modernistliku kultuuri lähtemeelestus võib olla kristlik eetika? Võib-olla on kriitilise olemismeelestuse taustal alandlikkus oma ligimese suhtes ja teadmine, et meie pole kohtumõistjad.

Kriitika objektiks on eelkõige meetodid ja kontseptualiseerimise viisid ehk diskursiivsed praktikad. Kriitilise diskursuse raames juhitakse tähelepanu väärtuste erisusele ja konteksti põhjavale rollile ning sellele, et iga otsustuse taga on teatud mõjutegurid.Kas kriitiline diskursus suudab iseenda väärtussüsteemi analüüsida?

(Christopher Stevensi sedastus: iga väärtusotsustus taandub varem või hiljem omaväärtusele, mida pole võimalik põhjendada. nt. killing babies is bad because killing is bad. tapmine on halb ja kõik.)

Kriitilise praktika enesehävituslik funktsioon kui uue teadmise allikas. Selleks, et midagi uut teada saada, tuleb olemasolev ohverdada. Teadmiste arheoloogia.

Mõistujutt: teadmiste arheoloogi toolil pole seljatuge, ta istub kipakal taburetil. Aga just see tool võimaldab tal keerata mistahes suunas (võrreldes mõne raskepärase tugitooliga).

Minu meelest on kogu võim Foucault’ enda käes, sest tema defineerib mängureeglid.

Hautamäki: teadmine=võim ja inimesed mängivad võimumänge, see on loomulik. Samaaegselt toimuvad erinevad ’tõe mängud’, milles võimuihal oluline, suunav roll.

Küsimus keele rollist

Kas Foucault (ja teiste enese-kriitikute) puhul on tegemist väga teadmis-keskse vaatepunktiga, kus oluliseks peetakse ratsionaalset mõtlemist, toetumist (keelelistele) mõistetele, kontseptuaalsele, kontseptsioonikesksele tegevusele? (Mind ennast huvitab kuidas olla tunnetuslikult, intuitiivselt, terviktajuliselt (enese-)kriitiline.)

Foucault’ jaoks on diskursiivne väli amorfne kogum, mis koosneb lausungitest (ütlustest). See kahjuks tähendab ka seda, et Foucault’ jaoks on teadmine keele-keskne. Teadmine on tema jaoks ratsionaalne, mõistete abil kommunikeeritav üksus, mitte tervikkogemusega põhjatud tunnetuslik üksus.

ÜHTNE EESTI SUURKOGU kui kriitiline kultuuripraktika

1) kriitiline praktika hägustab kehtivate kategooriate piire ning tühistab olemasolevad võimuhierarhiad

2) kriitilise praktika iseloomulik omadus on võime ”parasiteerida võõrorganismidel” – kriitilise praktika relevantsus ja elujõud sõltub otseselt, ja võib-olla et ainult, vastureaktsioonidest. Teisisõnu, praktika enda elujõud on otseses sõltuvuses praktika leviku laiapõhjalisusest ja ühiskondlikust läbistusvõimest.

3) kriitilise kultuuripraktika üks peamiseid tunnuseid on see, et teda ennast on raske kritiseerida. raske kritiseerida seepärast, et praktika tuumaks on retoorika, millel puudub nö käega katsutav sisu

4) kriitilise praktika näol on tegemist ’negatiivse dialektikaga’ Adorno mõttes. Kriitiline praktika ei loo ”uut ja paremat maailma”.

5) kriitilise praktika ebaõnnestumise oht seisneb selles, kui praktikalt hakatakse ootama ”tegelikkuse” paljastamist ehk autentse esiletoomist.

6) minu jaoks seisneb ÜHTSE EESTI SUURKOGU kui kriitilise kultuuripraktika esmane väärtus ja peamine funktsioon selle võimes läbistada senikehtivaid ideoloogia- ja võimumehhanisme ning muuta avalikkust teadlikumaks tema enda poolt vaikimisi rakendatavatest reeglitest ja meetoditest ehk teadmatult „allaneelatud“ ideoloogiatest.

7) ÜHTSE EESTI SUURKOGU tuleb pidada ebaõnnestumiseks nii juhul, kui protsessi tulemusel sünnib uus partei kui ka juhul, kui seda käsitletakse pelgalt teatrietendusena. (Kriitiline funktsioon toimib ainult seni kuni avalikkus ei ole retoorika sisemehhanismist teadlik ehk käsitleb toimivat ambivalentselt, oskamata otsustada, kas võtta toimuvat tõsiselt või mitte)

Kriis ja arhitektuuri olemise meel

Läänemaailma kriis, modernismi kriis, ökoloogiline kriis või mis tahes muu kriis on tingitud käsitluste ehk keelestamise erisustest – maailma kontseptualiseerimise erisustest , mitte maailma enda probleemidest, sest maailm ise on alati ehe. Olemine on alati autentne. Sõdu ja konfliktide eskaleerumist põhjustavad keeleks poetud maailmapildid. Ma ei tea veel täpselt, kuidas seda võimu diskursusega siduda, aga Olemise autentsuses ma ei kahtle. Iga indiviid peab jätkuvalt küsima oma olemise meele järele – see tähendab, ainiti ka oma tegevuse meele järele. Meelestuse laad määrab eksistentsi väärtuse eetika skaalal.

Kuidas arhitektuur küsib iseendaks olemise järele? Kuidas arhitektuur loodub ’surmale’ vastu seistes? Kuidas arhitektuur esmalt ’tapab’ end (eituse kaudu ehk mida arhitektuur eitab?) ja alles seejärel saab iseendaks ehk asetub iseendasse? Määravad tegurid ei saa olla väliselt kirjeldatavad ega sisemiselt tunnetatavad (miks ei saa?). Arhitektuur loodub enesetadliku distsipliinina vastastõmmetes, milles kesksel kohal materjal ehk mateeria. Nii nagu Blanchot kirjeldab kirjanikku, kes loobub oma teosest, loobub ka arhitekt oma teosest, kuid ainult seeläbi saab ta arhitekt olla ja maja ise maja olla.

See on alles esmane hägune sõnastus. Aga viimasel ajal on mulle hakanud tunduma, et fenomenoloogid tegelevad peamiselt epistemoloogiliste, mitte ontoloogiliste probleemidega. Kuigi seda ei öelda tihti välja või ei taheta tunnistada, tegelevad paljud filosoofid maailma olemismeelestuse asemel ainult maailmast kõnelemise, maailma tundmise, maailma keelestamise viisidega. Ehk kuidas on üldse võimalik teada? Kogemusel on oht pihustuda keelestamise protsessis. Kas filosoof, kes väljendab end, on kogemuse juba keelde kaotanud? Kas keel ja kogemus ikka on nii eristatud?

Maailmas ei ole praegu rohkem kriise kui mis tahes varasemal ajalooperioodil, kuid ei ole ka vähem. Meil lihtsalt puudub mõõdupuu. Kriis on mentaalne seisund ja Olemise autentsus on sellest teatud mõttes lahutatud, sest on iseeneses vältimatu. Samas ei eita ma seda, et mentaalsed (miks just 'mentaaalsed'?) ebakõlad tekitavad ka reaalseid kriise ehk aktualiseeruvad Olemise autentse osana, materiaalsena. Kiasma võib-olla asubki keelestava ja autentselt eksisteeriva piiril.