kolmapäev, 8. jaanuar 2014

Odavad makaronid eesti võsas

Foto Tauno Pääslane (ERR kodulehelt)
Raadio Ööülikooli telesarja esimene osa tekitas vastuolulisi tundeid. Terve kamp rõõmsaid linnainimesi läheb oma võsa- ja tareigatsuse kutsel „tagasi juurte juurde“, külla bioloog Piirimäele, kes ise linnast maale emigreerunud ning alles õpib seal toime tulema. Punt on kirju ja sõbralikke inimesi täis, ent pea kõik, mis ette võetakse, kukub välja kohmakalt, on ujedust, on ebamugavust. Kogu asi on serveeritud koolipoisilikult pealetükkiva siiruse kastmes. Punti on justkui ära eksinud ugri-aristokraadist poetess, kelle igatsus siiruse järele on küll sama tugev kui ülejäänud kaaslastel, kuid kes on ilmselgelt rahulolematu selle kohmakusega. Parematel hetkedel lülitad kriitikameele siiski välja ja tajud (isegi läbi teleekraani) nende inimeste lihtsust ja soojust. Palju osavalt kaameraga kinni püütud hetki. Hea tunne, elad neile ju ikkagi kaasa.

Eestlased olevat metsarahvas, igatsevat linnast tagasi maale. Samas näikse, et oleme maalt küll ammu lahkunud, kuid linna pole justkui ka veel päriselt kohale jõudnud. Oleme kuskil vahepeal, kust ei saa õieti ei edasi ega tagasi, oleme võsas. Äkki olemegi hoopis võsarahvas, äkki ongi võsa meie suurim kultuuriväärtus, nagu on vihjanud Valdur Mikita.

Eesti kultuuri eripärade otsimine ja ümbermõtestamine läheb mulle väga korda, aga ma ei saa täpselt aru, miks mulle viimasel ajal too romantiline etno-heietus (mis ei väljendu tingimata rahvatantsus ja koorilaulus, vaid eelkõige mingis pealesurutud nostalgialembuses, kus segunevad rehetared, kruusateed, punase randiga nõukogude taldrikud, lillelise mustriga suvised naiste kitlid, heeringas teki all, rosolje jmt) nii närvidele käib. Oskab keegi seletada? Ma ei taha naeruvääristada „päris“ pärimust, kultuuri „süvaväärtuseid“ ega neid hoidvaid inimesi, aga see lääge ja imal romantiseeriv juurika-igatsus on enam kui tüütu. Eesti folk-rokk(okoo). Räim tomatis ja odavad makaronid juunikuises võsas ei ole romantiline, ei ole maitsev, ei ole nunnu. On hoopis piinlik. Ma (endiselt) armastan Kristiina Ehinit.

Kommentaare ei ole: