Milles probleem?

© Maria Freimann

2015. aasta suvel kirjutasin arhitektuuriajakirja MAJA palvel kolme Eestis tegutseva arhitektuurikooli värsketest arhitektuuri eriala lõpetajatest ja nende lõputöödest. Tõdesin, et koolide ja tööde tase on ebaühtlane, kuid et mitmel noorel on potentsiaali Eesti arhitektuurielus läbi lüüa. Kirjeldasin ka seda, mis teeb ühe arhitektuurieriala lõputöö heaks ja huvitavaks.

Äsja kaitsesid oma lõputöid Eesti Kunstiakadeemia, Tallinna Tehnikaülikooli ja Tallinna Tehnikakõrgkooli arhitektuuri eriala tudengid. Temaatiliselt ja tasemelt olid tööd väga erinevad, kuid paeluvat ja kriitikaväärset leidus neis piisavalt. Suurima probleemina peegeldub lõputöödes nüüdisarhitektuuri kui loomingulise sfääri piiride ahenemine. Sellele vaatamata leidus tudengeid, kelle töödest kiirgas kaalutletud taiplikkust ja loomingulist isikupära, mis kindlasti mitmekesistab Eesti arhitektuurivälja.

Tallinna Tehnikakõrgkooli (TTK) lõputöid, mida oli tublisti üle kahekümne, eksponeeriti rahvusraamatukogu 6. korruse kitsukestes fuajeeruumides ja koridorides. TTK lõputööde tase oli kolmest siin käsitletavast kõrgkoolist kõige kõikuvam – oli nii detailideni läbi töötatud kui ka väga lihtsakoelisi projekte. Positiivne näide on Mark Grimitlihti tundlikud, kontekstuaalsed väikeobjektid ja installatsioonid Eesti looduslikesse pühapaikadesse (juhendajad Kai Süda, Tomomi Hayashi). Töö, mille eri osades võis märgata kontseptuaalsust, detailset materjalikäsitlust, kohati ka vaoshoitud huumorit, lõi silla siinse pärandkultuuri ning kaasaegse väikevormilise arhitektuurse keskkonna vahel. Sümpaatne ja kontekstitundlik oli ka Andres Mägi Tartu välituru projekt (juhendajad Kai Süda, Tomomi Hayashi), mille keskmes südalinnas oleva turuhoone ümbruse ja jõekallaste aktiveerimine. Vilen Künnapu juhendatavad Roomet Helbre ja Ahti Sepsivart tõusid TTK tudengitest esile oma julge, et mitte öelda totaalse arhitektuurikäsitlusega, milles oli selgelt tajutav ka tööde juhendaja enda mõju. Helbre ambitsioonikas, Anne kanali äärne Tartu termide projekt teeb oma ruumiprogrammi ja vormilise struktuuriga silmad ette enamikule Eesti sanatooriumitele ja spaadele. Antiik-Rooma, Louis Kahni, võib-olla ka Reima Pietilä arhitektuurile viitav fantaasiarikkus peegeldus nii vormikeeles kui ka projektigraafikas. Fantaasiaküllase visuaalse keele ja graafikaga oli ka Sepsivarti Eluaia kvartali projekt Tallinnas – endise tööstus- ja kaubanduskvartali mastaapne regenereerimisettepanek Kristiine linnaosas.

Arhitektuuri- ja disainigaleriis eksponeeriti Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) kaheteistkümne arhitektuurimagistrandi töid. Kõigil polnud paraku planšette, mitmel puudusid maketid. Tööde temaatika oli seinast seina: Pärnu ajalooliste kvartalite taashoonestamisest kõrghooneni Tallinna südalinnas. TTÜ arhitektuuriõpe on alles välja kujunemas – toores pedagoogikapinnas ja sissetallamata rajad peegelduvad ka tudengite töödes. Torkas silma ebaühtlane tase nii teostuses kui ka teemavalikus ja probleemi fokuseerimises. Objekti osas ambitsioonikas, kuid linnaruumiliselt piisavalt läbitöötamata oli Linda Veski laeva- ja rongiterminali projekt Tallinna sadamasse (juhendaja Rein Murula). Rail Balticu lõppjaam/stardijaam linnahalli ja praeguse kruiisikai vahel toimiks sümboolse väravana Tallinna nii rongi ja laevaga saabujatele kui ka siit lahkujatele.

TTÜ on mitmel puhul deklareerinud, et insenertehniline ja eriti energiakasutust puudutav temaatika on nende pakutava arhitektuurihariduse üks alustalasid. Näitusel eksponeeritud lõputööde planšettidel see siiski kuigi selgelt välja ei tulnud. Erandina võib välja tuua Ain Kalbergi kavandatud kõrghoone Tallinna Maakri kvartalisse (juhendaja Emil Urbel), mille katusel suur tuulegeneraator, ning mis lähtub nii vormi kui ka funktsionaalsuse poolest tuule- ja teiste ilmastikumõjude analüüsist. See pilvelõhkuja, mis sobiks pigem Dubaisse või mistahes teise geneerilise arhitektuuriga kõrghoonestusega linna, võiks ehk peegeldada RKAS-i kujutlust ideaalsest kõrghoonest. Tallinna kontekstis mõjuks see ehitis ruumiliselt siiski kunstliku ja kontekstivälisena.

© Maria Freimann

Taseme ja variatiivsuse poolest olid sel aastal kõige paeluvamad Eesti Kunstiakadeemia (EKA) magistrantide tööd, kuigi nendegi kaheksateistkümne hulgas olid mõned altminekud. Töid eksponeeriti EKA lõputööde näitusel TASE endises „Rauaniidi” tehases, tulevases EKA peahoones. Tehnilise, ruumiprogrammilise ja ka esteetilise teostuse poolest tõusis teistest esile Maria Freimanni kavand USA saatkonna hoonele Tallinnas (juhendajad Martin Melioranski, Renee Puusepp). Gonsiori tänava otsas, Lasnamäe alguses paeklindi sisse paigutatud hoone puudutas nii oma päevapoliitilise aktuaalsuse kui ka linnaruumilise provokatiivsusega. Ajal, mil geopoliitiline olukord on pingeline ning riigisisesed arutelud tekitavad suuri mullistusi, mõjub Freimanni ettepanek suurest maastikulisest ja ülimalt turvatud hoonest mitte ainult intellektuaalselt, vaid peaaegu füüsiliselt erutavana. Kui kaitsmisel vihjas retsensent Ralf Lõoke Vene saatkonna näiliselt osavale maskeeritusele Tallinna vanalinna südames (muinsuskaitsealuselisel historitsistlikul saatkonnahoonel on siiani sildid „Galerii” ja „Apotheca”), siis Freimanni projekt, vastupidi, domineeriks linnaruumis jõuliselt ning oleks otsekui manifest Eesti riigi poliitilistest valikutest. Iseasi, kas me ka tegelikult tahame linnahallilaadset maastikmaja, mille iga ruutsentimeeter kuulub välisriigile, sümboolselt valvama kogu pealinna, kogu meie riigi üle.

© Maria Freimann

© Maria Freimann

© Maria Freimann

© Maria Freimann

Täiesti teistsuguse, kuid samuti paeluva tööna Kunstiakadeemiast toon välja Maria Alneki projekti Põltsamaa linnuse regenereerimise teemal (juhendajad Andres Alver, Indrek Rünkla). Väikeasula ajaloolises keskkonnas on muinsuskaitsealusele keerukale ehitisele raske uut funktsiooni leida; näiliselt kõige lihtsam on säilitada konserveeritud varemeid. Alnek astus oma tööga siiski sammu kaugemale kui pelk uue otstarbe leidmine. Oma üsna keeruka, samas tehniliselt läbi töötatud „majamasina” projektiga küsis ta arhitektuuri piiride ja olemisvõimaluse järele. Spekulatiivne projekt, mis tekitas paljudes vastakaid tundeid, mõjus enesekriitiliselt, et mitte öelda -irooniliselt; justkui materialiseerunud tühik, millele raske konkreetset tähendust omistada. Ometi peitus selles töös ennekõike arhitektuurne kvaliteet, mis ühendas nii tehnilised, funktsionaalsed kui ka esteetilised aspektid terviklikult ühe fantaasiaruumi piires.

Lõputöö potentsiaal ja arhitektuuri autonoomia
Hea arhitektuuriteemaline lõputöö sisaldab minu arvates kolme olulist komponenti: a) tehnilist taipu ehituslikes ja konstruktiivsetes küsimustes, b) praktilist meelt ruumiprogrammi lahenduste väljatöötamisel ning c) esteetilist, loomingulist tundlikkust. Suurepärane lõputöö suudab need komponendid mitte ainult sünteesida, vaid lisada sinna midagi, mis ületab nende kolme komponendi summa. See imaginaarne ülejääk on midagi, mille poole arhitektuur ja arhitektuuriharidus võiksid pürgida.

Ebaühtlust on kõigi kolme kooli töödes. Eriti TTÜ ja TTK tööde puhul paistab silma probleemi vähene fokuseeritus ning sellega kaasnev laialivalguvus, mida kohati asendab väga lihtsa, tüüpse ruumiprogrammi läbimäng. Ilma probleemi selgelt defineerimata on ka analüüsi raske teha ning järelduste (kui neid üldse tehakse) kvaliteet ei kannata kriitikat. Üks tüüpprobleeme näis olevat see, et lõputööde teoreetilises osas tehtud järeldused ei jõudnud arhitektuursesse projekti; uurimistööst tehtavad järeldused olid teisisõnu kas puudulikud või oli tudengitel raskusi nende ülekandmisega ruumikavanditesse.

Kriitika poolelt tooks esile veel tõiga, et makettide tase oli paiguti kahetsusväärselt nõrk. TTK tööde puhul tundus, et enamik makette oli tehtud käsitsi ja vähese vilumuse pealt. Kuigi oli üksikuid silmapaistvaid makette – eriti EKA tudengitel –, siis mitmete puhul ei artikuleerinud makett lõputöö peateemat. Ometi peaks nii graafiline materjal kui ka maketid keskenduma just kõige olulisema väljatoomisele.

EKA arhitektuuriharidus tõuseb tänavusi lõputöid vaadates esile eelkõige temaatilise fokuseerituse ja selgepiirilisusega – lõputöödes püüti leida ruumilisi lahendusi aktuaalsetele, ühiskonnaga resoneerivatele teemadele. Kõigi koolide tööde puhul jääb siiski puudu ruumilisest ambitsioonikusest. Kohati jääb mulje, et tegeletakse alalhoidliku, väikses mõõtkavas pragmaatilise toimetamisega, mille laiem mõju ühiskonnale on minimaalne. Ent arhitektuurikooli lõputöö kui üks noore arhitekti võib-olla viimaseid võimalusi demonstreerida oma fantaasiat ja kujutlusvõimet, võiks ju olla ruumiliselt ambitsioonikas, väita midagi praeguse ühiskonna ja lähituleviku kohta vähem või rohkem provokatiivselt. Arhitekt võiks olla see, kes sõnastab (ruumilisi) probleeme, mitte ei sörgi sotsiaaltöötajana kogukonna sabas. Loomulikult peab see protsess olema tagasisidestatud, kuid oma kõneõigusest loobumine vähendab arhitektuuri kui loomingulise valdkonna autonoomiat. Valdkond peab ise oma piire kaitsma, neid kehtestama, sest keegi teine ühiskonnas seda ei tee.

Ühiskond vajab arhitektuuri kui sõltumatut loomingulist distsipliini, sest selle kaudu käib ruumilise keskkonna mõtestamine. Kui arhitektuurivaldkond pihustub naaberdistsipliinide hulgas, kaob võimalus enesereflektsiooniks ja väheneb kultuurivälja mitmekesisus. Arhitektuurikooli lõpetajad võiksid demonstreerida võimekust sõnastada probleeme ise, panna paika arhitektuurne mänguruum ja -reeglid, teha lõputööga isikupärane ruumiline žest. Tegelik elu projekteerijana on niikuinii sedavõrd piiritletud ja raamidesse surutud, et kärbib loomingulisust - pole mõtet astuda vabatahtlikult nendesse kitsastesse raamidesse juba koolipingis olles.

Käesolev artikkel ilmus algselt arhitektuuriajakirjas MAJA, nr 2/2015, lk 82-85. Kõik siinsed illustratsioonid pärinevad Maria Freimanni magistritööst „Saatkond kui kaasaegne kaitstud keskkond linnaruumis”, juhendajad Martin Melioranski ja Renee Puusepp (Eesti Kunstiakadeemia, 2015). Illustratsioone on kasutatud autori loal.

© Maria Freimann

Verinoore arhitekti preemia

Täna antakse üle järjekordne noore arhitekti preemia. Kandidaadid on iseenesest sümpaatsed, kuid võiks ju küsida, et mis mõttes on Salto või KOKO noorarhitektid. Mõlemad on buumipõlvkonna, viimase 10-15 aasta võib-olla, et kaks kõige edukamat Eesti arhitektuuribürood. Emma-kumma võidu korral tuleb tõdeda, et Eesti Arhitektuur AD 2015 elab endiselt buumikogemuste najal. Õigupoolest on kõik senised NAP-i laureaadid buumipõlvkonna lapsed.

Kuulsad saavad veel kuulsamaks ja juba pärjatud saavad veelgi pärgi juurde. No tegelt ka – kui KOKO või Salto võidaks, siis see oleks nagu kui Kaia Kanepi tuleks maailma tippmängijana osalema Eesti meistrivõistlustele (tahtmata Kontaveiti kuidagi halvustada). Eero Palm ja Kamp on samuti buumipõlvkonna esindajad, kuid nende võidu osas olen skeptiline. Kui aga võidaks Kadri Klementi või Toomas Paaver, siis oleks see märk ühiskonna muutumisest – pehmed väärtused, sotsiaalsus, haridus, kodanikuühiskond. Staararhitekt vs. kogukonnaarhitekt. Aga tegelikult ei tahtnud ma sellest rääkida.

Kes tunnustab päriselt noori arhitekte ning mitte neid, kes juba aastaid kohaliku arhitektuurielu tipus figureerivad? Kuidas on olukord nende arhitektide järelkasvuga, kes päriselt maju teevad ehk meie igapäevast elukeskkonda aktiivselt mõjutavad? Kuraatoreid ja laborarhitekte tuleb aina juurde – helged ja kriitilised pead lähevad akadeemiasse, sest ehitada eriti ei saa. On õnneks üksikuid nooremaid, kes iseseisvalt projekteerivad. Täna nägin Pelle-Sten Viiburgi, kes Doominoga teeb Terviseametit. On KUU, kes teeb EKA uut maja ja b210, kes on valmis saanud ühe maja (tõsi, hea maja, Kuressaares). Kuid nendestki mitmed on tegelikult juba eelmise kümnendi kogemusega, olgugi, et vanemate arhitektide büroodest.

Minu küsimus on, et kuidas ca 24-30 aastased praeguses olukorras üldse jala ukse vahele saavad? Hakkavad nad üldse kunagi pärismaju tegema? Kuidas neid järje peale aidata, takka utsitada? Kas ei peaks asutama Verinoore Arhitekti Preemiat?

Mitu logo mahub Eesti arhitekti suusamütsile?

28.-29. juunini toimusid Saaremaal Mändjalas Eesti Arhitektide Liidu ja Eesti Sisearhitektide Liidu suvepäevad. Ilus männimets, nõuka-aegsed modernistlikud kämpinguhooned ja mustmiljon plastikust reklaam-bännerit metsa all. Keskseks sündmuseks seminar „Avalik ruum kunstiks!“, kus said müügimeeste kõrval sõna kirjanik Valdur Mikita, sisearhitekt Hannes Praks ning briti arhitekt Mark Lemanski.

Peaesinejaks hõigatud britt Mark Lemanski mõjus pehmelt. Konsensuspõlvkonna paipoiss, kelle ettevõtmised on küll seotud avaliku ruumiga, kuid jäävad üsna turvalistesse raamidesse. Uni kippus peale, mõned projektid olid siiski sümpaatsed. Samas, võib-olla polnud tal lihtsalt esinejana piisavalt karismat, et end suvepäevade melus kehtestada. Piiridest välja astumise vajadusele viipas sisearhitekt Hannes Praks, kes tutvustas niinimetatud sekkekunsti – võimukriitilisi sotsiaalse kunsti teoseid, mis ei valmi protsendiseaduse tiiva all, vaid, mis tõukuvad avaliku ruumi puudulikust toimimisest. Näidetena EKA sebra, grafitiga kaunistatud Elroni porgand, sissemüüritud „Korstnapühkija“ jt.

Puudulik helisüsteem, esinejate kohmakus mikrofoniga ning publiku pidev saalimine kõmisevas nõuka-hõngulises kämpingu peamaja saalis tekitas minu-suguses linnavurles rahulolematust. Nii mulle kui mitmele teisele jäi arusaamatuks, miks pandi seminari peaesinejad rääkima müügimeestega vaheldumisi. Seminari esimese ettekande pidas müügimees, kes esindas peasponsorist segistitootjat. Esinemine oli nii ehmatav, et väliskülalised küsisid, kas tegemist on palgatud koomikuga… Pärast pausi istusin taas publikus, kuulasin Valdur Mikita ettekannet ning kujutlesin, kuidas semiootikust kirjamees endamisi mõtiskleb, et "ise veel arhitektid, aga sellise simmani püsti pannud. Laadatolad ja peenem rahvas kõik omavahel segamini..."

Karjuv oli vastuolu suvepäevade ruumilise misanstseeni ja seminari teema „Avalik ruum kunstiks!“ vahel. See, mille arhitektid ja sisearhitektid Saaremaa mändide alla püsti pani, meenutas pigem simmanit või laata. Enamikel sponsoritest oma letike, nänni ja reklaamtrükiseid igal sammul. Imalatest müügimeestest rääkimata. Viimaste vastu ei aidanud ei ussi- ega püssirohi. Sattud müügimehe jutu lumma ja saad kui nuiaga pähe, loits on peal... Kõige veenvam oma esituses oli seejuures endisest tippsportlasest kraaniekspert, kes tutvustas tõelist võlumasinat – puutetundlikku köögikraani. Tegi seda niisama sujuvalt, kui voolas jahe veinijuga segisti kahest torust. Veinikraanimees tegutses kui šamaan, valdas oma personaalset tehnikat perfektselt; otseside teispoolsusega oli tajutav. Kõik kuiva kurguga arhitektid (ka kriitikud) said oma janu kustutatud. „Mulliga või mullita“ kujunes õhtu käibefraasiks.

Võib nautida golfi, võib nautida veini, võib nautida sööke. Ent on sel kõigel teine maitse, kui teha seda sponsori raha eest? Mitu sõrme, hea arhitekt, oled Sa müünud põranda- ja aknatootjale, valgusti- ja katusetootjale, imesegisti maaletoojale? Kas Sa ei karda, et oma järgmist maja või interjööri kavandama asudes oled endiselt loitsu mõju all, veinikraanišamaani sügavsiniste silmade meelevallas?

PS. Olgu mainitud, et suusadresse ma kellegi seljas Mändjalas ei näinud. Silmasin siiski üht suusamütsi – asja iroonia – Valdur Mikita peas.

Odavad makaronid eesti võsas

Foto Tauno Pääslane (ERR kodulehelt)

Raadio Ööülikooli telesarja esimene osa tekitas vastuolulisi tundeid. Terve kamp rõõmsaid linnainimesi läheb oma võsa- ja tareigatsuse kutsel „tagasi juurte juurde“, külla bioloog Piirimäele, kes ise linnast maale emigreerunud ning alles õpib seal toime tulema. Punt on kirju ja sõbralikke inimesi täis, ent pea kõik, mis ette võetakse, kukub välja kohmakalt, on ujedust, on ebamugavust. Kogu asi on serveeritud koolipoisilikult pealetükkiva siiruse kastmes. Punti on justkui ära eksinud ugri-aristokraadist poetess, kelle igatsus siiruse järele on küll sama tugev kui ülejäänud kaaslastel, kuid kes on ilmselgelt rahulolematu selle kohmakusega. Parematel hetkedel lülitad kriitikameele siiski välja ja tajud (isegi läbi teleekraani) nende inimeste lihtsust ja soojust. Palju osavalt kaameraga kinni püütud hetki. Hea tunne, elad neile ju ikkagi kaasa.

Eestlased olevat metsarahvas, igatsevat linnast tagasi maale. Samas näikse, et oleme maalt küll ammu lahkunud, kuid linna pole justkui ka veel päriselt kohale jõudnud. Oleme kuskil vahepeal, kust ei saa õieti ei edasi ega tagasi, oleme võsas. Äkki olemegi hoopis võsarahvas, äkki ongi võsa meie suurim kultuuriväärtus, nagu on vihjanud Valdur Mikita.

Eesti kultuuri eripärade otsimine ja ümbermõtestamine läheb mulle väga korda, aga ma ei saa täpselt aru, miks mulle viimasel ajal too romantiline etno-heietus (mis ei väljendu tingimata rahvatantsus ja koorilaulus, vaid eelkõige mingis pealesurutud nostalgialembuses, kus segunevad rehetared, kruusateed, punase randiga nõukogude taldrikud, lillelise mustriga suvised naiste kitlid, heeringas teki all, rosolje jmt) nii närvidele käib. Oskab keegi seletada? Ma ei taha naeruvääristada „päris“ pärimust, kultuuri „süvaväärtuseid“ ega neid hoidvaid inimesi, aga see lääge ja imal romantiseeriv juurika-igatsus on enam kui tüütu. Eesti folk-rokk(okoo). Räim tomatis ja odavad makaronid juunikuises võsas ei ole romantiline, ei ole maitsev, ei ole nunnu. On hoopis piinlik. Ma (endiselt) armastan Kristiina Ehinit.

Probleemidest ja eesmärkidest

Käesolev postitus on teatud mõttes tausta- või paralleellugu minu kaheosalisele artiklile „Eesti nüüdisarhitektuuri iseväärtus“ (vt Sirp 13.12.2013 ja 20.12.2013). Võtsin sotsiaalmeedias hiljuti kritiseerida Eesti Arhitektide Liidu aseesimehe Kalle Vellevoogi artiklit "Arhitektuurist, elukeskkonnast ja riigist" (vt Sirp 06.12.2013) ning EAL-i kommunikatsiooni laiemalt. Facebookis peetud vestlus keskendus eelkõige riigiarhitekti teemale ning minu peamiseks sooviks oli juhtida arhitektide tähelepanu puudustele riigiarhitekti vajalikkust puudutavas argumentatsioonis ning kommunikatsioonis. Nii Vellevoogi artikkel kui EAL-i poolne kriisikommunikatsioon laiemalt (st need juhud, kui EAL väljendab oma jõulisemaid seisukohti probleemsetes olukordades) on minu arvates kaldu sinna suunas, et kirjeldatakse, mis on valesti, et mis ei toimi, aga ei sõnastata konkreetseid vajadusi ega põhjendata neid avalikkusele arusaadaval moel.

Minu kriitika taustal on soov osutada sellele, kuidas oleks võimalik seista arhitektuuri kui kultuuriliselt tähtsa tegevusvaldkonna eest ning juhtida arhitektuuriinstitutsioonide tähelepanu tõigale, et pelgast probleemide kirjeldamisest on siinse arhitektuurikultuuri arendamisel vähe kasu. Selle asemel oleks vaja sõnastada eesti praeguse arhitektuuri kultuurilised tugevused ning nende toel püüda formuleerida eesti arhitektuuri tulevikuvisioon ning kaugemad, kuid seejuures konkreetsed eesmärgid. Kutsun EAL-i ja ka teisi Eesti arhitektuurielu asjaosalisi senisest selgemalt sõnastama, mida konkreetselt ja miks oleks Eesti arhitektuurivaldkonnas lähiaastatel vaja teha. Vabandan ette, et allolev tekst läheb kohati retoorika nüanssidesse ning võib tunduda formaalne (pelgalt arhitektuurielu korralduslikku poolt, mitte arhitektuuri „kõva sisu“ puudutav), kuid mu eesmärk on juhtida tähelepanu positiivse kommunikatsiooni ja täpse argumentatsiooni tähtsusele arhitektuurielu edendamisel.

RIIGIARHITEKT KUI NÄIDISJUHTUM
Kalle Vellevoogi artikkel „Arhitektuurist, elukeskkonnast ja riigist“ (Sirp 06.12.2013) kujutas endast pikka kirjeldust Eesti arhitektuurielu hetkeprobleemidest ning osaliselt ka tegevustest, mida EAL on viimastel aastatel ette võtnud probleemide lahendamiseks. Täpsete eesmärkide sõnastamiseks ning nende vajalikkuse põhjendamiseks tekstis eriti mahti polnud jäänud. Nii öelda positiivne programm – konkreetsed ettepanekud miks ja mida, tasuks konstruktiivsuse huvides (näiteks mõnes uues artiklis) ehk samuti sõnastada. Arvan, et avalikkus tahaks näiteks rohkem kuulda, miks EAL-i arvates riigiarhitekti institutsiooni loomine ikkagi vajalik on, mis on selle institutsiooni sisulised tegevused ja vastutus, tema tegevuse konkreetne eesmärk. Võib küsida ka teise nurga alt. Milliseid positiivseid tulemusi peaks andma riigiinstitutsioonide omavahelise koostöö parem koordineerimine ning seadusandluse ühtlustamine (arhitektuurivaldkonda puudutava osas)? Mis konkreetselt sellega kaasnema peaks, kui arhitektuurivaldkonda puudutav tegevus paremini korraldatud saab?

Riigiarhitekti teemal on ehk senistest kõige selgem vandeadvokaat Jüri Raidla artikkel „Riigiarhitektiga ruumi reostuse vastu“ (vt Sirp 05.05.2011). Raidla artikkel annab mitmekülgse ülevaate riigiarhitekti institutsiooni loomise tagamaadest, kuid sel tekstil on üks puudus – see on eelkõige avaliku halduse ja seadusandluse vaatepunktist kirjutatud ning fookus on peamiselt sellel, KUIDAS riigiarhitekti funktsioon olemasolevasse riigiaparaati sobituks. Selle tähelduse valguses tõden, et halduslike ja juriidiliste protsesside ning võimusuhete kirjeldamine iseloomustab ka paljusid teisi riigiarhitekti teemalisi kirjatükke. Üsna vähe aga räägitakse riigiarhitekti institutsiooni loomise sisulistest eesmärkidest ehk sellest MIKS seda vaja on, ning laiemalt, milles seisneb kvaliteetne elukeskkond, millised on selle väärtused ja nende hoidmiseks-edendamiseks tehtavad sisulised tegevused.

Riigiarhitekti institutsioon ei peaks ju olema eesmärk omaette – see on pigem vahend millegi saavutamiseks (kvaliteetsem elukeskkond, mitmekesine kultuur, ühiskondlik rahulolu). Raidla markeerib oma artikli alguses, et „ruum on väärtus“ ja et seda „ei tohi reostada“. Ent seda, milles ruumi väärtused seisnevad, ta ei kirjelda ning tõdeb, et see on raske.

Arvan, et tegelikult tuleks rääkida just sellest raskesti sõnastatavast ehk ruumi väärtusest, püüda sõnastada, millised on kvaliteetse ruumi, kvaliteetse arhitektuuri omadused ja ilmingud. Tuleks rääkida nii nendest kvaliteetidest, mis juba on ruumis (või arhitektuurielu tegevustes, hoiakutes) olemas, kui nendest, mille tekkimiseks alles soovitakse eeldusi luua. Peaksime püüdma kirjeldada ja mõtestada eesti arhitektuurikultuuri tugevusi, selle väärtuseid.

Praegusel juhul on diskussioonis peamiselt keskendutud seadusandlusele, võimuvahekordadele, sellele, kes mille eest vastutab. Vaja oleks selgemalt sõnastada MIKS riigiarhitekti vaja on, mis on need alusväärtused ja konkreetsed hoiakud, mida ta kaitsma ja edendama hakkab. Väljendid ja ütlemised nagu „ruum on väärtuslik“ ja „kvaliteetne arhitektuur“ vajavad lahti kirjutamist ja läbi vaidlemist. Leian, et oleks vaja kirjeldada ning mingi piirini kokku leppida Eesti arhitektuurielu praegustes tugevustes ning siinse arhitektuurikultuuri väärtustes. See ei pea olema lõplik loetelu, kuid sõnastatud ja mõtestatud kujul annaks võimaluse palju konkreetsemal tasandil argumenteerida ka riigiarhitekti või mõne teise arhitektuurielu korralduslikku poolt mõjutava institutsiooni vajalikkuse teemal.

Riigiarhitekti teemalisi artikleid-intervjuusid lugedes jäi mulle ka mulje, et tegemist on liialt ühesuunalise kommunikatsiooniga. Enamik sõnavõtte riigiarhitekti teemal on kindlas kõneviisis ja jätab nö suletud diskussiooni tunde, mulje, et keegi on arhitektuurivaldkonnas justkui lõpliku otsuse juba langetanud, et riigiarhitekt kui institutsioon on parim viis eesti arhitektuurielu murede lahendamiseks. Seepärast küsisin Facebooki vestluses asjaosalistelt protsessi tausta kohta ning selgus, et riigiarhitekti kui institutsiooni kontseptsioon on sündinud pika valdkondliku debati järel, mis on kestnud rohkem kui kümme aastat. Kontseptsiooni väljatöötamise initsiatiivi on hoidnud EAL ning selle läbitöötamisel aitas lõppfaasis aktiivselt kaasa just vandeadvokaat ja endine justiitsminister Jüri Raidla. Kalle Vellevoogi sõnul on kontseptsiooni tutvustatud ka enamikule Eesti arhitektuurielus osalevatele institutsioonidele ning saadud nende heakskiit. Korduvalt olevat EAL-i esindajad ka erinevate ministrite jutul käinud, kuid seni pole riigiarhitekti reform valitsuserakondade toetust leidnud.

FINANTSPOOL
Samuti tekkis mul küsimus riigiarhitekti reformi finantspoole kohta. Kõrvaltvaatajana on mul tunne, et riigiarhitekti reform oleks päris mahukas ning vajaks tugevat poliitilist tahet ehitus- ja planeerimissektoris toimuv ümber korraldada, samuti avaliku sektori poolset finantseerimisvalmidust. Vellevoogi sõnul tugineb riigiarhitekti loomise kontseptsiooni majanduslik pool Jüri Raidla hinnangutel, mille kohaselt dubleerivate tegevuste vähendamine peaks andma riigile olulise avalike kulude kokkuhoiu.

Hetkel on minu jaoks siiski ebaselge, kas reformi kohta on tehtud täpsem finantsprognoos nii a) puhtalt reformi enda kulude kui b) reformi oodatavate tagajärgede kohta. Kardan ka seda, et kui riigiarhitekti reform viiakse riiklikul tasandil läbi poolikult, siis tekib lihtsalt juurde üks riigiinstitutsioon, mida tuleb maksurahast ülal pidada ning mis halvemal juhul kujuneb järjekordseks bürokraatlikuks takistuseks arhitektide töös. Võib-olla oleks efektiivsem püüda olemasolevate struktuuride kaudu asju parandada?

ERA- JA AVALIKU HUVI KÜSIMUS
Riigiarhitekti puudutavas avalikus diskussioonis on siiani selgelt eristamata ka arhitektuuri kui ettevõtlusvaldkonna ning arhitektuuri kui avaliku kultuurivaldkonna küsimused. Mis suhe on riigiarhitektil arhitektide majandustegevusega? Kas riigiarhitekt hakkab tegema lobitööd Eesti arhitektuuribüroode jaoks? Milline on riigiarhitekti suhe teiste arhitektuurivaldkonna institutsioonidega? Ülejäänud ühiskonnaga? Teisisõnu, millisel moel põkkuvad riigiarhitekti institutsioonis era- ja avalikud huvid? Kalle Vellevoogi kinnitusel ei ole riigiarhitekti institutsiooni loomisel mängus eesti arhitektide otsesed majandushuvid. Riigiarhitekt peaks tema sõnul olema valdkondi ühendav institutsioon, mis laiapõhjalisele koostööle tuginedes seisab terve ühiskonna huvide ning ruumikultuuri kvaliteedi eest.

Kui kõik riigiarhitektile esitatavad ootused, mida erinevates artiklites on kirjeldatud, kokku panna, siis näib tekkivat üks väga suurt mõjuvõimu omav riigiasutus. Ma ei ole kindel, et võimu ja valdkondliku kompetentsi ulatuslik tsentraliseerimine väga hea on, sest see sisaldab ohtu, et see satub mõne konkreetse huvigrupi kätte. Mulle kui mitte-arhitektile tundub, et riigiarhitekti – kui see koht luua – esmane roll võiks olla nõuandev (eelkõige siis planeerimise ja avaliku sektori arhitektuuri osas).

Ma ei ole hetkel ei riigiarhitekti institutsiooni loomise poolt ega vastu, vaid kutsun eelkõige üles selgemalt sõnastama ja sisulisemalt põhjendama Eesti arhitektuurielu puudutavaid eesmärke ehk seda MIKS teatud tegevusi või muudatusi on vaja (muudatus ise pole ju eesmärk nagu eelpool sedastasin, vaid eelduse loomine mingi konkreetse tagajärje ootuses). Pelgast probleemide kirjeldamisest ei piisa muutuste esilekutsumiseks. Usun, et me kõik soovime, et ruumiline planeerimine oleks paremini läbimõtestatud ning koordineeritum ning selle saavutamiseks on erinevaid võimalusi, riigiarhitekti institutsioon on üks võimalik nende seas.

ÕIGUSEST OSALEDA DISKUSSIOONIS
Sain Kalle Vellevoogi ja Margit Mutso (arhitekt, EAL-i eestseisuse liige) päris tugeva ja emotsionaalse kriitika osaliseks, et julgesin EAL-i kommunikatsiooni ning riigiarhitekti teemal Facebookis sõna võtta. Sõltumatu arhitektuurikriitikuna on mul praegu võimalus rääkida vabamalt, kui mõne asutuse töötajana. Saan aru, et võin mõnele tundlikule kohale vajutada, kuid teen seda arhitektuurivaldkonna tugevuse ja mitmekesisuse huvides.

Kui EAL räägib riigiarhitektist kui kogu Eesti arhitektuurivaldkonna eest seisvast institutsioonist, siis oleks ju igati õigustatud, et riigiarhitekti kui institutsiooni vajalikkuse teemal võivad oma arvamuse kõrvalt öelda ka teised arhitektuurivaldkonnaga kokku puutuvad isikud, sest arhitektuurivaldkond ei puuduta ainult arhitekte. Asjasse otseselt puutuvatel on ehk küll enam informatsiooni selle kohta, kuidas asjad nii öelda tegelikult on, kuid see ei peaks välistama kõrval seisvate, ent huvitatud osapoolte arvamusi.

Kutsuksin siinkohal üles hoiduma sellest, et kedagi diskussioonist ära lõigata. Ka vähem informeeritud asjaosalistel võib olla midagi asjakohast öelda. Villu Reiljan olevat kunagi käskinud kunstnikel oma liistude juurde jääda. Olgu meil vaimujõudu arhitektuuriringkondades samasugusest suhtumisest hoiduda. (Vabandage see demagoogiline nüke.)

Soovin tähelepanu juhtida kommunikatsiooni ühele alustõele: see, kui vastuvõtja ei saa sõnumist aru, pole mitte vastuvõtja, vaid sõnumi edastaja ja/või sõnumi (ebaselguse) süü. Kui ühiskond, poliitikud ja arhitektuurivaldkonnaga kokku puutuvad inimesed pole aru saanud näiteks sellest, miks riigiarhitekti vaja on, siis pole see nende probleem, vaid 1) selle teema kommunikeerija ning 2) sõnumi ebaselguse probleem. Üldiselt on süüdlase otsimine väheviljakas tegevus, eelistaksin ümber häälestuda pigem sellele, kuidas luua paremad eeldused sõnumi kohalejõudmiseks.

Selleks, et laiem avalikkus saaks arhitektide muredest aru, on vaja kasutada argumente ja näiteid, millest valdkonnavälised inimesed samuti aru saavad. Näiteks Raul Järg püüdis riigihangete problemaatikat oma viimases artiklis (Postimees 07.12.2013) suisa „puust ja punaseks“ teha, aga eks näeb, kas see tekst laiemalt levib ja vastukaja saab. Pooldan igatahes seda, et jäetakse diskussioon avatuks, et antakse mõista, et ka teised arvamused on võimalikud ja vajalikud juhul, kui need on hästi argumenteeritud.

VALVEKOER OMA RIIGILE?
Margit Mutso väljendas arvamust, et EAL peabki riigiinstitutsioonide suhtes kriitiline olema, justkui valvekoer. Minu arvates on EAL-i käsitlemine valvekoerana aga väheviljakas, sest selline hoiak tugineb vastandumisele. Kes tahaks valvekoeraga koostööd teha? Pigem tuleks võtta hoiak koostöövalmidusele – EAL kui partner, mitte valvekoer. Pealegi, kelle eest me end vabas Eesti riigis peaksime kaitsma, peaksid arhitektid kaitsma? Ühiskond ei ole homogeenne tervik, ka Eesti ühiskonnas on palju erinevaid huvigruppe, mis kõik loodavad, et neil paremini läheks ning et neid ja nende väärtusi enam arvestataks. Üldjuhul pooldan pro-aktiivset (pealehakkavat, konstruktiivset), mitte re-aktiivset (tagantjärgi reageerivat, vastanduvat) tegevusviisi ja hoiakuid nendes asjades, mis puudutab ühiskonna institutsionaalset korraldust. Kui me tahame midagi paremaks muuta, siis peaksime seda ka positiivses võtmes sõnastama. Sama soovitan EAL-ile ja kõigile teistele arhitektuurivaldkonnas tegutsejatele. Me kõik koos olemegi Eesti riik ning see riik ei asu meist väljaspool. Muidu oleks me kui pagulased oma kodumaal.

KELLE ÜLESANNE ON TEHA ÜMBERKORRALDUSI JA KOOSTADA VISIOONE?
Erinevate strateegiliste dokumentide, seadusandluse, konkreetsete tegevuste ning nende rahastamise omavahelised ebakõlad on nii ehitus- ja planeerimisvaldkonnas kui meie riigihalduses tervikuna tõepoolest üks suuremaid murekohti. Kes selle eest otseselt vastutama peab, on minu jaoks hetkel ebaselge. Hoiduksin sellest, et kõiki puudusi poliitikute või riigiasutuste süüks panna.

Väide, mis on riigiarhitekti teemalistes artiklites mitmel korral läbi jooksnud, et riik peaks omama või kujundama tervikpildi, lükkab kogu vastutuse poliitikutele ja riigiinstitutsioonidele. Ühest küljest arhitektuurivaldkond kurdab, et eksperte ja spetsialiste ei kuulata, teiselt poolt tahetakse, et riik kujundaks visiooni. Siin on loogika viga, sest mõlemad variandid korraga pole võimalikud.

Isiklikult pooldan seisukohta, et konkreetne valdkond (antud juhul arhitektuurivaldkond) omab tervikpilti, loob erinevaid stsenaariume ja visioone, ning seejärel tihedas suhtluses riigiametite ning poliitikutega selgub, millised nendest nägemustest on ellu viidavad. Ehitatava keskkonna visioonide loomise juures peaks olema mitte ainult arhitektid, vaid ka planeerijad, sotsioloogid, ehitajad, insenerid – kõik huvigrupid, kes meie elamise ruumi kavandamises osalevad. Nagu arhitektuuri- ja disainikriitik Karin Paulus Facebooki diskussioonis tähelepanu juhtis, ei ole arhitektid üksi need, kes võiksid tervikpilti omada, seda luua.

Kordaksin oma eelpool väljendatud seisukohta, et ma ei ole praegusel hetkel otseselt riigiarhitekti institutsiooni loomise poolt ega ka selle vastu. Tõsi, selline institutsioon on mitmel pool olemas, kuid on ilmne, et koduses kontekstis peaksime lähtuma siinsetest vajadustest ning et üks-ühene mudeli ülevõtt pole põhjendatud. Seda on EAL ja Raidla oma visioonis ka arvestanud.

FOOKUS VAHENDITELT EESMÄRKIDELE
Nagu eelpool tähelepanu juhtisin, ei peaks arhitektuurivaldkonna haldussuutlikkuse parandamine riigiarhitekti institutsiooni loomise kaudu olema eesmärk omaette, vaid vahend millegi olulisema saavutamiseks. Iseenesestki mõista, et bürokraatiat võiks olla vähem ning asjakorraldused laabuda paremini. Paraku on riigiarhitekti ja arhitektuurivaldkonna ümberkorraldusi puudutav arutelu olnud retoorilisel tasandil väga operatiivne, st haldusküsimuste ja võimusuhete keskne - tegelenud vahendite, mitte eesmärkidega.

Mõistan arhitektide raskuseid nende igapäevatöös ning seda frustratsiooni, mis tekib, kui ei saa head ideed kvaliteetseks lõpptulemuseks vormida puudulike haldusmehhanismide tõttu, frustratsiooni, mis tekib sellest, kui ei saa luua ühiskonnale paremat elukeskkonda. Ent võib olla pole võimuringkonnad riigiarhitekti ideed (muude põhjuste nagu poliitiline tahe, hulgas) just seepärast omaks võtnud, et arhitektkond ise pole suutnud sõnastada piisavalt tugevaid alusargumente, miks riigiarhitekti vaja oleks. Mu jutu iva on selles, et kui arhitektuurivaldkonna asjaosalised ise ei sõnasta fundamentaalseid väärtusi ning nendele tuginevaid argumente piisava selgusega, siis ei pruugi ka pelk riigiarhitekti institutsiooni loomine soovitud tulemust tuua.

Üks selge puudujääk, mis ilmneb juhul, kui rääkida arhitektuurielu korraldamisest (sh riigiarhitekti institutsiooni loomisest) pelgalt halduslikust ja võimurollide jaotuse vaatepunktist (nagu seda tegi nt Raidla), on see, et teised grupid võivad sellisel juhul arhitektkonna initsiatiivi pelga grupihuvina tõlgendada, näiteks mõttekäik sellises stiilis: „Võib-olla on arhitektide riigiarhitekti institutsiooni loomise soovi taga 1) majandushuvid: riigiarhitekti olemasolu looks paremad eeldused loomingule orienteeritud arhitektide tellimuste kasvuks; 2) alateadlik tunnustusvajadus, autoriteediiha. Arhitektide frustratsioon on suur, tuntakse end abituna, ehitussektori vaeslapsena, vaese kunstnikuna. Tugev arhitektuuriinstants riigiaparaadi sees looks sümboolset kapitali ning aitaks paremini arhitektkonna huvide eest seista.“

Selleks, et taolist suhtumist valitsejate ja ülejäänud ühiskonna poolt ennetada, tuleks minu arvates taktikat muuta ning teha kahte asja: 1) selgemalt sõnastada riigiarhitekti institutsiooni ühiskondlik tähtsus ehk mida konkreetselt meie ühiskond riigiarhitekti institutsiooni loomisega võidab; 2) arhitektkond peaks oma selja taha saama laiema toetajaskonna: näiteks erinevate loomevaldkondade erialaorganisatsioonid aga ka ehitussektori teised osapooled.

Enne suuremaid ümberkorraldusi peaksime defineerima need väärtused, hoiakud ja tegevused, mida peame eesti nüüdisarhitektuuris oluliseks, sõnastama need tugevused, millest uue institutsiooni loomisel ning seniste puuduste eemaldamisel kõige enam kasu tõuseb. Seejärel peaks püüdma veenda nii valitsejaid kui laiemat avalikkust neile mõlemaile mõistetavas keeles ning nende huvisid teadvustades. Kindlasti tuleks hoiduda probleemide kirjeldamisel erialaspetsiifilisest seisukohast (näiteks stiilis, et „Eestis on täna arhitektina võimatu töötada, ühiskond ja valitsejad on arhitektuurivaenulikud, keegi arhitekte ei tunnusta“) ning kirjeldada neid hoopis laiemas ühiskondlikus raamistuses (nt nagu Kalle Vellevoogi artikli viimane lõik).

VAJADUSEST SÕNASTADA VÄÄRTUSED JA TUGEVUSED
Miks ma väärtuste ja tugevuste kirjeldamist oluliseks pean? Tänane maailm on bürokraatia ja materiaalsete väärtuste poole kaldu, ühiskondlikud mehhanismid on üha enam taandatud palju kirutud Exceli tabelitele ning mõõdetavatele väärtustele. Siiski on säilinud teataval määral ka nähtus, mida ma nimetaksin sõna jõuks. Sõnal ja argumentatsioonil on kaalu, kui neid kasutada oskuslikult.

Arhitektuuri kultuurilise väärtuse eest seismine on bürokraatlike ja kvantitatiivsete meetoditega väga vaevaline, kuid hästi sõnastatud argumentidega ehk siiski võimalik. Ma usun, et arhitektuuri kultuurilise väärtuse täpsem sõnastamine ning oskuslike argumentide leidmine selle kaitseks, aitab kaasa eesti arhitektuurikultuuri säilimisele ja arengule. Kui me oskame oma valdkonna tugevused lihtsalt sõnastada, siis saavad ka poliitikud ja ülejäänud ühiskond sellest paremini aru (või on vähemalt suurem lootus selleks).

Ehitajatel ja teistel ehitussektori osapooltel võib võimuringkondades küll olla arhitektidest suurem lobitöö võimekus, ent just seepärast on oluline luua tugev argumentide baas ning otsida liitlasi nii valdkonna seest kui väljastpoolt. Luua tugevam meeskond, tekitada laiemapõhjalisem huvi ning formuleerida see, mida ka teised valdkonnad, ühiskond tervikuna näiteks riigiarhitekti institutsiooni loomisega võidab. „Kvaliteetne ehitatud keskkond“ on liialt üldsõnaline eesmärk. See ’kvaliteet’ on vaja sõnadesse panna, et seejärel oskuslikult selle kaitseks argumenteerida ning mitte piirduda pelga haldus-korralduslike tegevuste kirjeldusega.

Olen seisukohal, et riigiarhitekt on vaid üks võimalik lahendus konkreetsetele probleemidele. Asju, mis vajaks Eesti arhitektuurivaldkonnas ümbervaatamist on veel, ning mis peamine, praegu on mu meelest õige aeg mõelda visionäärselt ja suuremate eesmärkide tasandil. Institutsionaalsed ümberkorraldused peaksid järgnema alles siis, kui eesti nüüdisarhitektuuri visioon ning lähituleviku prioriteedid on sõnastatud. Peaksime küsima, mis on eesti nüüdisarhitektuuri suurimad väärtused ja tugevused. Kui suudame nendes valdkonna siseselt teatud maani kokku leppida, siis võiks see tugevuste komplekt saada aluseks tulevikueesmärkide sõnastamisel ning esmatähtsate rakendustasandi tegevuste planeerimisel. Nendest peaks siis omakorda lähtuma institutsionaalsed ümberkorraldused (olgu riigiarhitekt, arhitektuurikeskuse ja -muuseumi võimalik liitumine vm).

SIRBI ARTIKKEL
Oma artiklis „Eesti nüüdisarhitektuuri iseväärtus“ püüan Eesti arhitektuurielu hetkeseisule läheneda just selle kandi pealt, et mida oleks vaja teha selleks, et Eesti arhitektuurielu paremini ümber korraldada, milliseid eeldusi on selleks vaja luua. Nagu öelnud, peaksime esmalt senisest konkreetsemalt sõnastama eesti nüüdisarhitektuuri väärtused ja tugevused. Püüan seda oma artiklis teha ning loodan, et see saab ka vastukaja, mida emotsionaalsemat ja argumenteeritumat, seda parem.

Artikli kirjutamisel oli mul kaks peamist eesmärki: a) püüda kombata ja leida argumente arhitektuuri kui kultuurilise, loomingulise tegevuse kaitseks ning b) välja pakkuda eesti nüüdisarhitektuuri kui kultuuripraktika tugevused ja konkreetsed, rakendustasandi eesmärgid, mida ise pean tuleviku seisukohalt kõige tähtsamateks. Minu argumenteerimisviis, tugevuste loetelu ning väljakäidud eesmärgid pole loomulikult lõplikud, vaid üks tagasihoidlik katse arendada diskussiooni ning sõnastada seda tähendusvälja, mis laiub tolle poolmüstilise "kvaliteetse arhitektuuri" mõiste taga.

Artiklis määratlesin arhitektuur tähendusväljana, millel on neli peamist komponenti (1) kultuur, 2) teenus, 3) rakendusteadus, 4) avalik haldus ja planeerimine). Keskendusin neist esialgu vaid kultuurilisele mõõtmele, sest see on nii öelda kõige hapramas seisus, raskesti sõnastatav ning kipub kaduma teiste komponentide vahel. Selleks, et saada tervikpilt eesti arhitektuuri praegusest "tervisest", tuleks kriitiliselt analüüsida ka arhitektuuri tähendusvälja teisi mainitud komponente, sest neist igaühel on oma spetsiifilised väärtused, tugevused ning arengusuunad. Analüüsi tulemused võiks visualiseeruda ruumilise maatriksina, näiteks nagu see pildil olev Calabi-Yau muutkonna 3D mudel. :D Ehk aitaks see mudel kergemini aru saada, millises seisus Eesti arhitektuurielu hetkel on, ning äkki isegi otsustada, kuhu ja kuidas võiks see edasi areneda.

Konsensuskultuur

Tänase Eesti Arhitektuurikeskuse välkloengu põhjal võiks arvata, et Eestist ongi saanud turvaline põhjamaa, riik, kus kõik on ühel meelel ja õnnelikud. Mitte arhitektuur ja REVOLUTSIOON, vaid arhitektuur ja KONSENSUS oleks pidanud õhtu pealkiri olema. Isegi Visible Solutions'i tööde kapitalismikriitiline sisu hakkab oma üle-estetiseeritud vormi taha ära kaduma. Arhitektuurist otseselt ei räägitud, avalik ruum ja kodanikualgatus jäid märksõnadena kõlama.

Olukord meie riigis "normaliseerub", vabakond teostab ennast, üksteise vastu ollakse viisakad, liialdusi ja ekstravagantsusi ei soosita, sest see on piinlik ja ebasünnis. DIY mentaliteet ja vintage esteetika on ülevoolav. Kas selles olukorras on revolutsiooni üldse vaja? Kui jah, siis milles see seisneks? Ma ei tea. Aga ma igatahes igatsen neid tüüpe, kes oskavad esitada küsimusi asjade sügavamate põhjuste kohta. Seada olemas olevat kahtluse alla.

Le Corbusier' "Vers une architecture"'i (1923) tööpealkiri oli "Arhitektuur või revolutsioon". Raamat lõpeb lausetega: "Arhitektuur või revolutsioon. Revolutsiooni on võimalik vältida." Corbu rääkis sellest, et arhitektuur kui ruumikultuur peaks vastama moodsa inimese elutunnetusele ja tema vajadustele. Kui arhitektuur selles ebaõnnestub, toimub revolutsioon.

Kas meie kaasaegne ruumikultuur vastab meie elutunnetusele? Mis nägu on vabakonna võitu manifesteeriv arhitektuur? Kas pole ohtu, et vabakonna arhitektuur piirdubki pelgalt ajutiste ruumihõivamistega? Lauake iseküpsetatud koogikestega keset Soo tänavat.

Vabakond kaaperdab avaliku ruumi oma õnneterroriga. Konsensuskultuuri põhiomadus - inimesed peavad olema õnnelikud. Või vähemalt välja paistma õnnelikuna.

Corbu tahtis ka mingis mõttes, et inimesed oleks õnnelikumad, et valitseks konsensus uue ruumikultuuri osas. Aga sel agendal oli oma tugev arhitektuurne väljendus. Milline on tänase konsensuskultuuri nägu, milline on vabakonna arhitektuur?