John Ruskin – romantik gootika lummuses

John Ruskin aastal 1863. Foto William Downey. © National Portrait Gallery, London

„Mind paneb muigama paljude lootusrikas juubeldamine ilmaliku teaduse uute saavutuste ja inimlike ponnistuste tarmukuse üle, otsekui oleksime jälle tagasi aegade hakul. Silmapiiril on ühekorraga päikesetõus ja saabuv torm.“ – John Ruskin, 1849

RAAMAT
John Ruskin „Arhitektuuri seitse lampi“ (1849), tõlkinud Vaike Vahter, Katre Ligi, järelsõna Jaak Kangilaski, kirjastus Ilmamaa, Tartu, 2013, 308 lk, sari „Avatud Eesti Raamat“.

John Ruskin (1819-1900) oli viktoriaanliku Inglismaa säravamaid kunstikriitikuid ja -ajaloolasi, mitmekülgne  kultuuritegelane, literaat, kunstnik ja õpetlane. Konservatiivse kristlasena kritiseeris ta klassikalist kultuuri ning püüdis nii maalikunsti kui arhitektuuri vallas tekitada huvi keskaegse kultuuripärandi vastu. Ruskini ideed omandasid 19. sajandi Inglismaal, aga ka mujal Euroopas, suure mõju. Näiteks historitsistlik neogooti arhitektuur, mida leidub ka Eestis, lähtus paljuski just Ruskini ideedest. „Arhitektuuri seitse lampi“ on 30-aastase Ruskini tempokas ja emotsionaalne tekst arhitektuurikultuuri alusväärtustest. Kuigi Ruskin oli oma noorpõlve teose suhtes hiljem väga kriitiline (aastal 1880 nimetas ta raamatut „kasutumaks kõigist, mis ma eales kirjutanud olen“), rajas just see 1849. aastal ilmunud tekst teed Ruskini laiemale tuntusele.

Ruskin tajus, et lääne ühiskonna kiire areng mõjub halvasti traditsioonilistele väärtustele. Seepärast häiris teda raudtee levik, tööstuslik tootmine ja linnastumine. Tema kriitikas moderniseeruva  maailma suhtes on teatud sarnasusi Walter Benjaminiga, kes ligikaudu sada aastat hiljem kirjeldas modernse ühiskonna killustumist ning ajalooliste narratiivide katkendlikkust. Erinevalt Benjaminist, kes oli sidusa ühiskonna ja harmoonilise elu võimaluste suhtes skeptiline, püüdis noor Ruskin säilitada usku, et kooskõla on ühiskonnas saavutatav, kui selleks kehtestada üldkehtivad reeglid.

Ruskini jaoks on arhitektuur „esimene kõigi kunstide seas“ ning väljendab ühiskonna moraalseid tõekspidamisi. Ta sõnastab arhitektuuri seitse alusprintsiipi, mida kutsub (suunanäitajate tähenduses) lampideks: ohvrimeel, tõde, vägevus, ilu, elu, mälu ja kuulekus. Kuivõrd arhitektuuril on mälu funktsioon, siis peab ehituskunst olema ajalooline. Ruskini arvates pole meil õigust vana arhitektuuri lammutada, sest see ei kuulu mitte ainult meile, vaid ka tulevastele põlvedele. Kaunis ehitis on väärt pinda, millel ta seisab, ning just vana arhitektuur on linnade suurim väärtus.

Ajalugu tuleb Ruskini sõnul ühiskondliku elu ja uue arhitektuuriga orgaaniliselt siduda. Lugejale jääb aga ebaselgeks, mis on lisaks gooti arhitektuuri stiilielementide need ajaloolised eeskujud ja õppetunnid, millelt õppida. Üks konkreetne ettepanek Ruskinil siiski on – väärtustada käsitööd ning seista vastu tööstusliku tootmise ülemvõimule. Kuivõrd arhitektuur on Ruskini arvates olemuselt ajalooline, siis peaks ka uus arhitektuur lähtuma ajaloolistest eeskujudest, eelkõige gootikast. Ruskin on samas ebalev, kas ühtse arhitektuuristiili kehtestamine ikka tooks kaasa soovitud ühiskondlikke tagajärgi.

Paiguti moraliseeriva ja programmilise, keskaegset gooti arhitektuuri idealiseeriva tekstiga annab Ruskin suuniseid oma kaasaegsetele arhitektidele. Autori isiklik sümpaatia kuulub Itaalia romaani ja vara-gooti arhitektuurile. Eeskujulike ehitistena mainib ta näiteks Giotto kampaniili ehk kellatorni Firenze toomkiriku kõrval ning Püha Markuse katedraali Veneetsias.

Ruskini „Arhitektuuri seitse lampi“ köidab kindlasti arhitektuuriajaloo- ja restaureerimishuvilisi ning neid, keda paelub  19. sajandi Euroopa kultuurilugu. Emeriitprofessor Jaak Kangilaski kirjutatud järelsõna raamatu eestikeelsele väljaandele visandab Ruskini eluloolise tausta ning paigutab tema ideed kunstiajaloolisesse, aga ka laiemasse ühiskondlikku konteksti. Kangilaski tekst on vanameistrile omaselt ladus, tempokas ning doseeritud paraja hulga põnevate faktidega. Tõlkijaid ja kirjastust tuleb tunnustada Ruskini teose eesti keelde vahendamise eest. Nüüdisarhitektuuri huvilised aga ootavad endiselt, et eesti keelde jõuaks senisest rohkem ka tänapäevaste arhitektuuriteoreetikute tekste (Aureli, Kipnis, Eisenman, Hays jt).

Tekst ilmus toimetatud kujul 17.04.2014 Eesti Ekspressis.

Giotto di Bondone kavandatud Firenze toomkiriku kellatorni (1334-59) ehisraamistik. John Ruskini gravüür aastast 1855, mis illustreeris raamatu "Arhitektuuri seitse lampi" 8. väljaannet. © www.victorianweb.org

Piibumehed*

Louis I. Kahn ja Salki bioloogiauuringute instituut, La Jolla, California, 1959-65. Fotomontaaž: Society of Architecture Photography

Louis I. Kahn (1901-1974) on tembeldatud 20. sajandi üheks tuntumaks ja omalaadsemaks arhitektiks. August Komendant (1906-1992), tema konstruktorist ja konsultandist koostööpartner aastatel 1956-74, aga üheks 20. sajandi silmapaistvamaks ehitusinseneriks. Mis neid mehi ühendas, on kvaliteetne arhitektuur ja meeletu ambitsioon, pürgimus millegi käsitamatu, tabamatu, ent ometi nii konkreetse ja matriaalse järele.

Komendant meenutab oma raamatus 18 Years with Architect Louis I. Kahn koostööd Kahniga ja annab korduvalt mõista, et eravestlustes oli Kahn lahke, pingevaba ja tunnustas ka oma kolleegi tööd. Avalikus suhtluses seevastu andis Kahn Komendandile harva „krediiti“ ehk ei tõstnud teda esile kui ehituskonstruktorist abilist, tänu kellele tema majad püsti seisid: näiteks meditsiinilaboratoorium Philadelphias, Pennsylvanias (1956-61), unitaristide kirik Rochesteris, New Yorkis (1959-63), Salki instituut La Jollas, Californias (1959-65), Kimbelli kunstimuuseum Fort Worthis, Texases (1967-72).

Näiteks alloleva kõrghoone kavandi kohta ütles Komendant, et see ei seisaks püsti, et seda poleks võimalik ehitada ei konstruktiivsetel ega majanduslikel põhjustel. Ometi on see Philadelphiasse aastatel 1952-57 kavandatud kõrghoone, mida Kahn kujundas koos oma kolleegi, arhitekt Anne Tyngiga (1920-2011), saanud oma efektse maketi ja eskiisjooniste tõttu üheks Kahni tuntumaks tööks. (Tõsi, Anne Tyng on hiljem andnud mõista, et põhiliselt oli tegu siiski tema enda kavandiga ning Kahn aitas teda selle juures minimaalselt.)

The City Tower, Philadelphia, Pennsylvania, arhitektid Louis Kahn ja Anne Tyng, 1952–57, ehitamata. Repro: Domus

Komendant oli tõeline macho, üliprofessionaalne ja -konkreetne, modernistliku meelelaadiga ehituskonstruktor, kes siiski pidas lugu ka esteetilistest kvaliteetidest. Kahn oli arhitektina põikpäine ja järjekindel oma metafüüsilistes taotlustes. See, kuidas Komendant Kahnile kõik tema solvangud andeks andis, oli märkimisväärne. Eks ka vastupidi, Kahn pidi taluma Komendandi sirgjoonelist kriitikat. Olgu siin ära toodud üks Komendandi põhjendus, miks kaks nii erinevat inimest teineteist 18 aastat taluda suutsid. Erakordne otsekohesus minu meelest. Mehed igatahes väärisid teineteist oma ambitsioonikuses. See lõik ehk seletab ka üldisemalt seda, miks nii erinevad, ent ülimalt karismaatilised inimesed suudavad teineteise lähedust taluda ja koostööd teha.

„I have been asked many times why I tolerated that Kahn never publicly gave me any credit. For example, in the Salk project which is mainly advanced structural engineering and for which Kahn knew exactly my decisive role in its design and construction. I told them that it was because Kahn had such excellent challenging ideas and working with him had given me the opportunity to carry out my own advanced concepts. If I see that something valuable is going to waste because no one is fighting for it, it gives me satisfaction to do my utmost for its realisation. Of course, it makes me sad that Kahn only privately appreciated my work, but I know that every professional in this field realises my contribution to his success." (August Komendant, 18 Years with Architect Louis I. Kahn, Aloray Publisher: Englewood, New Jersey, 1975, p. 131).

Merike Phillipsi joonistus oma isast, August Komendandist. Repro: Ehituskunst

*Tegelikult ma ei tea, kas Kahn suitsetas.

Experiments in XL and the Ethics of Architecture

Just watched a recent lecture by Wolf D. Prix. It raised doubts and provoked some thoughts about the ethics of large-scale architectural experiments.

Experimental architecture in its conceptual, abstract form, as an idea, might be super inspiring, but there seems to be something inherently wrong about those concepts getting built as large-scale projects. Those doubts might have to do with ecological or humanitarian consequences, but my feel of unease is here more related to architect’s own consciousness and his/her personal motivations.

Isn’t it so that the passion about architectural concepts should be the driving force, and not the desire to simply get them built? Aren’t theory and ideas more important than their realisation in practice? And isn’t it so that people/society, not the experimental idea itself, should be the driving force behind large-scale projects intended to be built? It seems to me that at the very moment the architect's desire to develop an experimental idea loses ground to the desire of getting it materialised, he/she enters a sphere of dubious ethics.

The question of scale and materiality are more relevant than ever before, but the materiality of spatial concepts gets debauched at a certain point on the scale from S to XL. Though I find Prix inspiring, it feels so wrong to speak about energy-facades or social program in case of super-expensive large-scale projects, the clients of which are corporations, private developers, authoritarian governments or other similar, high-profile institutions.

I’m not saying that big buildings and urban environments designed by experimentally oriented architects shouldn’t be built at all. I'd just like to indicate that there are ethical matters, which need to be faced. And as to the larger audience, if we see experimental architects as carriers and developers of architectural culture, isn't it our task to remind them that some things are better left on paper?

Kriitika ja kulka

Üks USA dollar. Foto Wikipedia

Hiljuti jagas Eesti Kultuurkapital oma järjekordseid aastapreemiaid. Arhitektuurikriitik Triin Ojari, kellest äsja sai Eesti Arhitektuurimuuseumi uus direktor, pälvis arhitektuuri sihtkapitali tegevuspreemia ajakirja MAJA pikaajalise toimetamise ja kõrgtasemel arhitektuurikriitika praktiseerimise eest. See on esimene kord, kui kultuurkapital tunnustab kedagi arhitektuurikriitika vallas tegutsemise eest.*

Kriitika kui kultuurižanri väli on kirju. Sealt leiab nii tekste, mis on massimeediale omaselt lihtsakoelised kui neid, mis kunstiteaduslikult raskepärased. Tekstide funktsioon võib olla erinev, kuid nende ühiseks eesmärgiks on mitmekesistada loomevaldkondi puudutavat kommunikatsiooni, olla lüliks publiku, loojate ja teoste vahel. Kriitika kui tekstižanr peegeldab, analüüsib ja vahendab erinevaid kunsti- ja kultuurinähtuseid ning on oma olemuselt kahtlemata loominguline tegevus. Parematel hetkedel suudab kriitika sõnastada midagi sellist, mis teistele asjaosalistele võis vaid ebamäärase tunnetusimpulsina tunduda. Kriitika funktsioon on sõnastada ja mõtestada kultuuri.

ARHITEKTUURIKRIITIKA
Eestis on vähe neid väljaandeid, kus ilmub arhitektuurikriitikat. Trükiajakirjandusest saab Sirbi kõrval esile tuua erialaajakirjad Ehituskunst ja MAJA. Arhitektuuriteemat käsitletakse ka elustiili ajakirjas Eramu ja Korter, nädalalehes Eesti Ekspress, väliruumi ajakirjas Õu ja Müürilehes. Arhitektuuriteemad sulanduvad või vahelduvad sageli aga disaini, sisearhitektuuri, linnasotsioloogia, urbanistika ja teiste elukeskkonda puudutavate valdkondadega. Aeg-ajalt ilmub arvamuslugusid päevalehtedes. N-ö klassikalist arhitektuurikriitikat, kus analüüsitakse konkreetset ehitist, näitust, arhitektuurikultuuri tendentsi või muud selletaolist, on suhteliselt vähe, sest see eeldab süvenemist.

Jooksev arhitektuurikriitika on suhteliselt mandunud seisus. Andekamad kirjutajad on siirdunud teadustööle või teistesse valdkondadesse. Noori eriti peale ei tule – honorarid on väikesed ning vastukaja osas, mis innustaks edasi tegutsema, on eestlased kidakeelsed. Teemadest kütavad kirgi peamiselt raha ja asjakorralduslikud või võimuga seotud küsimused. Suur osa avalikust arhitektuuriteemalisest infovahetusest puudutabki just institutsionaalset poolt, mitte arhitektuuri kui ruumikultuuri sisu. (Tunnistan, et olen ka ise sellele tendentsile viimastel kuudel kaasa aidanud.)

ETTEPANEK KULTUURKAPITALILE
Eelmise nädala Sirbi juhtkirjas tõstatas peatoimetaja Ott Karulin küsimuse, kas kultuurkapitali vahendeid ei peaks loomeliitude ja teiste institutsioonide tegevustoetuste ning administreerimiskulude katmise asemel kasutama pigem loomingu motiveerimiseks ja kultuurisündmuste korraldamiseks. Arhitektuuri sihtkapitali esimehe Kalle Komissarovi sõnul on arhitektuuri valdkonnas kasvanud tegevustoetuste proportsioon 1990. aastate 4%-lt praeguseks lausa 22%ni. Kui kultuuriministeerium võtaks tegevustoetused tulevikus enda kanda, peaks Karulini hinnangul valdkondade peale kokku vabanema kuni pool miljonit eurot aastas, mida saaks otseselt kasutada loometöö toetamiseks ja motiveerimiseks (vt Sirp 24. I 2014, „Kui palju on Eesti Kultuurkapitalil vaba raha?“).

Ma pole detailideni kursis, kas kultuurkapitali teised sihtkapitalid on kriitikat ja publitsistikat varem eraldi esile tõstnud, nagu tegi seda arhitektuuri sihtkapital tänavu. Valdkondade peapreemiate laureaatide seas kriitikuid seni igatahes ei leia. Siit jõuan ettepanekuni, mis ehk vääriks avalikku läbiarutamist. Arhitektuurikriitikuna on mul – full disclosure – siin isiklik huvi mängus, kuid see on hetkel teisejärguline.

Juhul, kui kultuurkapital institutsioonina tunnistab, et kultuuri- ja kunstikriitikal on oluline funktsioon meie kultuurielus ning et tegemist on loomingulise valdkonnaga, siis kas ei võiks seda senisest selgemalt ka toetus- ja preemiasüsteemiga motiveerida? Teen kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitalile ettepaneku asutada regulaarsed mõõduka suurusega ja perioodilised (nt veerandaastaks) arhitektuurikriitika stipendiumid. Stipendiumite eesmärk on ärgitada kirjutama just lühema ja keskmise pikkusega kriitikatekste, mis on sisukad, poleemilised ning atraktiivsed päeva- ja nädalalehtedele ning veebiportaalidele. See aitaks kultuuriteemasid viia laiema publikuni ning mitmekesistaks kriitikavälja. Stipendiumid tooksid juurde ka uusi kirjutajaid ning toimiksid lisamotivatsioonina neile, kes väikeste honoraride tõttu sulge ei haara (või teevad seda harva).

Ideaalis võiks ühtsetele põhimõtetele rajatud kriitikastipendiumide süsteem rakenduda peale arhitektuuri oma ka kultuurkapitali teiste sihtkapitalide haldusalas. Kultuurkapital võiks kaaluda ka valdkondadeülese kultuurikriitika või publitsistika aastapreemia väljaandmist. Stipendiumid motiveeriksid pigem jooksvat tegevust, aastapreemiaga tunnustataks aga saavutuste, juba tehtud töö eest.

Artikli toimetatud versioon ilmus Sirbis.

*Kõige lähemal arhitektuurikriitika-alasele preemiale on olnud: Inga Raukas, keda 1997. aastal autasustati muu hulgas teoreetiliste artiklite eest, Triin Ojari, kes 2001. aastal pälvis tunnustuse arhitektuuriajakirja MAJA sisulise kvaliteedi loomise eest, ning Kalle Komissarov, keda 2007. aastal tunnustati muu tegevuse kõrval ka arhitektuurimõtte avardamise eest ajakirjanduses. Lisaks said 1995. aastal tegevuspreemia nii ajakirjad MAJA kui Ehituskunst. Kõik loetletud auhinnad andis välja arhitektuuri sihtkapital.

Salto indeks

Viljandi Riigigümnaasiumi hooned. Foto Salto

Aasta tagasi, kui Kultuurkapital jagas preemiad 2012. aasta tegude ja saavutuste eest, tulin mõttele, et Salto AB arhitektide tegevus on justkui Eesti kvaliteetarhitektuuri hetkeseisu indikaator.

Nii nagu Dow Jones, NASDAQ, Nikkei ja teised indikeerivad maailma suuremate aktsiabörside seisu, peegeldab Salto suurem või väiksem edu Kultuurkapitali ja riiklike kultuuripreemiate jagamisel justkui siinse nüüdisarhitektuuri hetkeolukorda. Vastavalt sellele, kas saltokad saavad peapreemia või mõne väiksema tunnustuse, võime – loomulikult meelevaldselt üldistades – hinnata, kas viimane aasta on olnud Eestis viljeletava arhitektuurikultuuri jaoks väga hea, hea või siis kehvavõitu.

Statistika ja kvaliteet
Salto arhitektuuribüroo asutati 2004. aastal ning büroo juhtivarhitektideks on Maarja Kask, Karli Luik ja Ralf Lõoke. Salto on saanud oma kümne tegutsemisaasta jooksul mitmeid erinevaid tunnustusi nii Eestis kui rahvusvahelisel areenil. Eesti kahe olulisema arhitektuuripreemia, riikliku kultuuripreemia ning Eesti Kultuurkapitali aastapreemiate jagamisel on bürool viimastel aastatel läinud väga hästi. Riiklik kultuuripreemia saadi 2011. aastal. Kultuurkapitali preemiaid on neile jagunenud järgnevalt: 2008, 2010 aastapreemia, 2008 (2tk), 2011, 2012, 2013 arhitektuuri sihtkapitali preemia. Seega on Saltot siinsete kõrgemate arhitektuuri- ja kultuuripreemiatega järjepidevalt tunnustatud alates 2008. aastast (v.a. 2009) ning see teeb neist konkurentsitult viimase kümnendi kõige premeerituma arhitektuuribüroo Eestis. Säärane stabiilsus näitab erakordset võimet püsida läbi aastate kõrgel arhitektuuri- ja ruumikultuuri laineharjal.

Kasutades Salto edu tingliku kvaliteedikriteeriumina, võiksime rääkida Salto indeksist kui eesti nüüdisarhitektuuri hetkeseisu indikaatorist. Salto indeks võiks eelkõige markeerida Eesti nüüdisarhitektuuri kvaliteetsema osa kõrgemat kesktaset (või keskmist kõrgtaset). Ehk et kui Salto võidab konkreetsel aastal emma-kumma mainitud peapreemiatest, siis on see märk sellest, et eesti kvaliteetarhitektuuri osas oli tegemist keskmiselt hea aastaga.* Kui aga Salto peapreemiat ei saa, on tegemist eesti nüüdisarhitektuuri jaoks  erakordselt hea aastaga, sest keegi oli Saltost parem. Seda loomulikult eeldusel, et Salto ise oma kesktasemelt ei lange. Büroo jätkuvat edu preemiate jagamisel, mida näitas ka 2013. aasta, võib pidada Salto indeksi stabiilsusgarantiiks.

Kultuurkapitali preemiad AD 2013
Äsja jagati järjekordseid Kultuurkapitali preemiaid ning Salto sai oma 2013. aasta tegevuse eest arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia – seda läinud sügisel avatud Viljandi riigigümnaasiumi juurdeehituse arhitektuurse lahenduse eest. Žürii iseloomustas tööd kui „kaasaegset ja inspireerivat õpikeskkonda, kus harmooniliselt kohtuvad uus ja vana“ ning kui „ümbritseva linnaruumiga dialoogi loovat suurepärast lahendust“.

Žürii kiitusele sekundeerides tuleb siiski tõdeda, et tänavune Kultuurkapitali peapreemia arhitektuurivallas läks teenitult teistele siinsetele tipparhitektidele. Indrek Peili, Siiri Vallnerit, Katrin Koovi ning sisearhitekt Hannes Praksi autasustati Tartu Ülikooli Narva Kolledži kui suure sümbolväärtusega hoone arhitektuurse lahenduse eest, mille kontseptsioon on žürii hinnangul „leidnud edasiarenduse kvaliteetses ehituslikus teostuses ja silmapaistvas sisearhitektuuris“.

Žüriiga on antud juhul raske mitte nõustuda. Juba praegu võib arvata, et TÜ Narva kolledži hoone kujuneb üheks olulisemaks Eestis 21. sajandil juba rajatud või veel rajatavaks hooneks, sest see objekt ühendab endas oskuslikult väga mitmeid tähenduskihistusi. Kogu tervik on nii kompleksne ja läbitöötatud, et seda oleks ka maailma tipparhitektidel raske järele teha. Ajalugu, geopoliitika, rahvusküsimus, arhitektuur, muinsuskaitse, linnaplaneerimine, regionaal- ja hariduspoliitika – kõik need tähendusväljad on Narva kolledžihoone puhul saanud oluliseks moel, mis võiksid olla kvaliteetse elukeskkonna rajamisel eeskujuks mitte ainult 21. sajandi Eestis, vaid ka mujal maailmas.

Soovimata vähendada Salto poolt kavandatud Viljandi riigigümnaasiumi kvaliteetse arhitektuuri ning oskusliku kontekstuaalse lähenemise tähtsust, tuleb siiski tõdeda, et Narva kolledži puhul mängis lõpptulemuse kujunemisel kaasa rohkem mõjutegureid ning kontekst oli mitmekihilisem ja nõudlikum. Nii nagu Narvas, tuli ka Viljandi koolihoone puhul arvestada näiteks muinsuskaitseliste ja asukohast tulenevate piirangutega, ent tervikuna oli ajalooline, poliitiline ja kultuuriline kontekst Viljandi hoone puhul vähem pingestatud kui Narvas. Mis Narva ja Viljandi koolihooneid lisaks heale arhitektuurile ühendab, on hea tellija, vastavalt Tartu Ülikool ning Riigi Kinnisvara Aktsiaselts.

RKAS kui hea tellija. Päriselt.
Küüniliselt võiks öelda, et Eesti riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste poolt viimastel aastatel tellitavat arhitektuuri saaks markeerida RKAS-i indeksiga, mis erinevalt Salto indeksist kui kvaliteedimõõdikust indikeeriks keskpärase, odavhangetel põhineva arhitektuuri hetkeseisu Eestis.

Kujuteldava RKAS-i indeksi tõsiseltvõetavus sai aga tänavuste Kultuurikapitali preemiate jagamisega tugeva tagasilöögi, sest koos Viljandi linnaga pälvis Riigi Kinnisvara Aktsiaselts parima tellija tunnustuse Viljandi riigigümnaasiumi kompleksi rajamise eest (vana ja uus hoone).

Loodetavasti mõjutab see preemia palju kritiseeritud riigiettevõtet oma hoiakuid kvaliteetse ruumi ja arhitektuuri osas revideerima ning et RKAS-i kui tellija tänavune tunnustamine riiklike kultuuriinstitutsioonide poolt ei jää viimaseks korraks. Eesti elukeskkonna üldist kvaliteeti silmas pidades tahaks loota, et toda kujuteldavat RKAS-i indeksit ei peaks tulevikus üldse kasutama. Pigem võiksime jätkuvalt loota Salto indeksi stabiilsusele ning soovida eesti arhitektidele julget ja loomingulist alanud aastat.

Võib ju öelda, et Saltol ei vedanud, et Narva kolledžihoone Viljandi koolimajaga samal aastal valmis sai ning seetõttu Kultuurkapitali preemiatele konkureeris. Mõnel teisel, keskpärasema arhitektuurisaagiga aastal oleks Viljandi riigigümnaasiumi juurdeehitus võinud kindlasti Kulka aastapreemia laureaadiks osutuda. Seekord tuli saltokatel aga leppida (pelgalt) arhitektuuri sihtkapitali preemiaga. Mis siinkohal siiski kõige tähtsam – Salto indeksi usaldusväärsus sai veelkord kinnitust, sest büroo osutus järjekordse kõrge tunnustuse vääriliseks. See, et Salto Kultuurkapitali aastapreemiast ilma jäi, ei näita muud, kui seda, et 2013. oli eesti kvaliteetarhitektuuri jaoks tavapärasest tunduvalt viljakam aasta.

* Sel puhul tuleb reserveerida ka võimalus, et Saltol endal juhtus olema erakordselt hea aasta. Selliseks näiteks pakuksin 2010. aastat, kui Kulka aastapreemia saadi geniaalse Veneetsia „Gaasitoru“ projekti eest (koos Neeme Külma ja Ingrid Ruudiga). Kulka andis siis aastapreemia ka 3+1 Arhitektidele Pärnu suurepärase uue raamatukogu eest.

Tartu Ülikooli Narva Kolledž. Foto Kaido Haagen

Kultuurkapitali aastapreemia 2013
Katrin Koov, Indrek Peil, Siiri Vallner, Hannes Praks (Tartu Ülikooli Narva Kolledž) 

Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemiad 2013
Arhitektuuri aastapreemia
Salto Arhitektid: Maarja Kask, Karli Luik, Ralf Lõoke, Andro Mänd, Margus Tamm (Viljandi riigigümnaasium)

Renoveerimise aastapreemia
Pille Lausmäe, Eva Laarmann (Viljandi riigigümnaasium)

Tunnustus
Riigi Kinnisvara AS ja Viljandi linn (Viljandi riigigümnaasium)

Tegevuspreemia
Triin Tõrs-Ojari (ajakiri MAJA ning arhitektuurikriitika)

Sisearhitektuuripreemia
Ville Lausmäe, Kadi Karmann (Tallinna Ülikooli BFM-i õppehoone sisekujundus)

Maastikuarhitektuuri aastapreemia
Mari Rass, Diana Taalfeld (Klooga mälestusmärkide väliekspositsioon ja maastikukujundus)

Eripreemia
Emil Urbel, Pille Lausmäe, Liisa Põime, Ivar Lubjak, Maria Pukk, Tiit Nurklik (Kukemõisa karjamõis)

Innovatsioonipreemia
Architect11 Passion Group, Eero Endjärv, Hannelore Kääramees (Passion House moodulmaja)

Disainipreemia
Stigo OÜ, Matti Õunapuu (rollerStigo disainilahendus) 

Vaata lisaks
Eesti riiklikud kultuuripreemiad
Kultuurkapitali aastapreemiad
Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemiad
Kavakava
Hannes Praks
Salto