ERM-i arhitektuuri modernsus

ERM-i peahoone Raadil. © Dan Dorell, Lina Ghotmeh, Tsuyoshi Tane. Foto Takuji Shimmura 2016

Järgnev tekst on katse mõelda Eesti Rahva Muuseumi (ERM) uue hoone arhitektuurist kui protsessist. Artikli tähelepanu koondub mitte niivõrd sellele, mis ERM-i arhitektuur on, kuivõrd sellele, mida see teeb. Seejuures pole fookuses mitte üksikkasutaja kogemus, vaid Eesti ajalugu. Tekst küsib selle järele, mida teeb ERM-i arhitektuur Eesti ajalooga.

Jorge Otero-Pailos, arhitekt ja pärandiuuringute kriitilise koolkonna rajajaid, on hiljuti kirjutanud eksperimentaalsest pärandikaitsest (ing. k. „experimental preservation“). Sellest, kuidas kunstnikud, arhitektid ja teised aktivistid oma erinevate loovinitsiatiividega seavad ühiskonna ette esemeid ja nähtusi, mis jäävad institutsionaalse muinsuskaitse pilgu alt tavaliselt välja. Eksperimentaalpärandi rolli seatud objekti puhul pole tingimata oluline tema materiaalsus ja kestvus, pigem on tähtis kontseptuaalne ja poleemiline probleemiasetus, mis ärgitab sootsiumis arutelu selle üle, kas konkreetne nähtus on väärtuslik või mitte. Samuti võib eksperimentaalse pärandi rolli asetatud objekt olla loomult efemeerne, ajas ja ruumis kaduv.(1) UNESCO maailmapärandi nimekirja kategooriaid kasutades võib seega olla tegemist vaimse pärandiga, ent mitte alati.

Otero-Pailose üks intrigeerivamaid näiteid eksperimentaalsest pärandikaitsest on kunstnik Lars Rambergi teos „Zweifel“ („Kahtlus“, 2005), mis kujutas endast ajutist valguskirja Berliinis asunud, praeguseks lammutatud endise Saksa Demokraatliku Vabariigi parlamendihoone Palast Der Republik (valmis 1976) katusel. Hoone, mis 21. sajandi sakslastele sümboliseeris Berliini müüri langemise eelset perioodi, kandis mitte ainult autoritaarse idabloki halba varju, vaid oli paljude jaoks häbimärgistatud ka materiaalses mõttes. Ometi sai tühjalt seisvast majast populaarne linnakultuurikants, kus toimusid kontserdid, peod, näitused. Rambergi teos tõi endise parlamendihoone Saksa avalikkuse teadvusesse nihestatud kujul ning ajal, mil vaieldi aktiivselt selle üle, kas kompleks tuleks lammutada või rekonstrueerida. Kunstniku žest ei andnud ühest hinnangut hoone väärtusele, vaid ärgitas avalikkust mõtlema ja sundis sakslasi teadvustama seda, mida nad oma lähiajaloost väärtustavad ja mida häbenevad.

Lina Ghotmeh, Tsuyoshi Tane ja Dan Dorrell (DGT Architects) seadsid arhitektuurikonkursi võidutöös Eesti Rahva Muuseumi uue hoone kontseptuaalseks keskmeks endise sõjalennuvälja. Too otsus tekitas mitmes eestlases vastuolulisi, isegi raevukalt vastalisi tundeid.(2) Jah, tõepoolest, nõukogude perioodil oli tegemist nii tähtsa sõjabaasiga, et Tartu kuulus lausa USA tuumasihtmärkide hulka. Raadi lennukompleksi ajalugu on siiski oluliselt pikem, ulatudes kaugemas otsas tsaari-Vene, teises aga Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järgsesse perioodi. Samuti oli seal piirkonnas sõjalennuväli esimesel Eesti iseseisvusperioodil. Raadi lennukompleksi ajalugu peegeldab seega terve Eesti omariikluse ja sellega vaheldunud okupatsiooniperioodide ajalugu. Seepärast võib DGT otsust valida asukohaks sõjalennuväli tõlgendada kui peegli seadmist Eesti rahvuse ja riigi palge ette. Kas ollakse valmis seisma silmitsi kõigega, mis minevikus juhtunud on?

Säärane probleemiseade teeb DGT muuseumiideest Otero-Pailose poolt kirjeldatud eksperimentaalse pärandikaitse akti. Sõjalennuväli oma mitmekihilise ja vastuolulise ajalooga paisati arhitektide poolt siinse avalikkuse ette – kas lennuväli ikka väärib muuseumi asukohaks olemist, kas suudame rääkida kõigest oma ajaloos juhtunust? Teisipidi võib Raadi lennuväljale kolimise otsust tõlgendada ka kui soovi võita ajalugu tagasi, kirjutada see enda jaoks sobivalt ümber, luua kohale uus tähendus, hakata ise uuesti peremeheks. Säärase teadliku ajaloolise mälu ja tähenduse nihestamisega on Eestis tegeletud varemgi.

Raadi lennuväli ja ERM-i peahoone. © Dan Dorell, Lina Ghotmeh, Tsuyoshi Tane. Visualiseering

I korruse põhiplaan. © Dan Dorell, Lina Ghotmeh, Tsuyoshi Tane

Pikilõige. © Dan Dorell, Lina Ghotmeh, Tsuyoshi Tane

ERMi arhitektuur seab endise sõjalennuvälja avalikkuse ette kui ajaloolise, mitmekihilise tähendusega objekti, andmata sellele ise lõplikku hinnangut või väärtust. Võib-olla on isegi nii, et ERM-i arhitektuur seab vaadeldavaks, debateeritavaks Eesti ajaloo tervikuna, söödab siinse avalikkuse ja muuseumikülastajate ette olukordi ja ajaloolisi artefakte nagu moderaator, kellel puudub isiklik huvi ja kes on pigem neutraalses positsioonis? Kui nii on, siis säärase poleemikatekitajana tuletab ERM-i arhitektuur meelde Anthony Vidleri poolt kirjeldatud modernsuse problemaatika. Vidleri sõnul tuleks nii modernistliku arhitektuuri ajalugusid (historiograafia tähenduses) kui ka üksikobjekte käsitleda nähtustena, mis kujundavad ja aitavad mõtesta meie endi modernsust ja ajalooteadvust, paljastada eelarvamusi ja stampideks kulunud mõttemustreid.(3)

Vidler vastandab modernistliku ja postmodernistliku (arhitektuurist) mõtlemise viisi. Kui modernistlik mõtteviis on ülimalt teadlik enda ajaloost ja ajaloolisusest (ajaloolisest tingitusest), püüdes olnule aktiivselt, enamasti vastandumise kaudu reageerida, siis postmodernistlik mõtteviis kasutab ajalugu otseselt ära, valides sealt välja vaid endale sobivad lõigud.(4) Postmodernistlik mõtteviis justkui eitab enda vahetut ajaloolisust ning püüab valitud ajalookildude abil konstrueerida endale sobiva tegelikkuse, illusiooni. Modernistlik mõtteviis seevastu aktsepteerib kõik, mis on olnud, ka negatiivse, ning püüab praeguses hetkes sellele vastata läbi iseenda, tuginedes nüüdisaegsele elutunnetusele ja püüdes jääda võimalikult ausaks, sõnaga, olla modernne.

Kandes Vidleri mõttekäigu analoogiana ERM-i arhitektuurile, ei tohiks tekkida kahtlust, et DGT looming, mis Raadil enam kui 350 meetri pikkuselt betoonist lennurajale laotub, on oma meelestuselt modernne. ERM-i uue hoone arhitektuur käsitleb konteksti kui väljakutset ja püüab aktiivselt suhestuda kõige sellega, mis on seal kohal olnud tsaari-Venest vaba Eestini. Nii pole hoone arhitektuuri näol tegu kitsalt rahvuslikku ambitsiooni omava arhitektuuriga; pigem iseloomustab hoone kontseptsiooni arhitektide soov mõista ajaloolist konteksti ning sellele reageerides luua uus kiht, tegevusruum ja võimalused praeguse hetke ja inimeste jaoks. Nii sisaldab ERM-i arhitektuur ka teatud psühhoanalüütilist või teraapilist komponenti, andes justkui mõista, et ajalooga tuleks leppida, kui tahes jõle ja hirmutav seal sisalduv ka poleks, ning minna edasi. Uues muuseumihoones jalutades ei tundu taoline teraapiline lepitusfunktsioon siiski lõpuni toimivat.

Eesti Rahva Muuseumi näol on tegu institutsiooniga, mille implitsiitne tung on suhestuda rahvusliku ajalooga, anda sellele tähendusi, mis eeldavad selgeid (rahvus)ideoloogilisi valikuid. Siit joonistub välja erisus ERM-i (Vidleri mõttes) modernse arhitektuuri ja institutsiooni enda alushoiakute vahel. ERM-i uus hoone on sundinud nii ERM-i töötajaid kui ka siinset avalikkust ümber hindama ja mõtestama Eesti ajalugu, laiali pillutanud, osaliselt kummutanud senised narratiivid, hierarhiad ja tähendused ning andnud võimaluse uute formatsioonide tekkeks, nende sõna otseses mõttes majutamiseks. Millisel kujul need muutused tegelikuks on saanud, ilmneb vahetuimal kujul Eesti kultuurilugu tutvustavas püsiekspositsioonis „Kohtumised“ (peakuraator Kristel Rattus). Selles põimuvad nii lineaarne ja heroiline kujutlus Eesti rahvuslikust ajaloost, näiteks ajajoone idee, mis loob illusiooni Eesti ajaloo sirgjoonelisusest, samuti „rahvuslike aarete“ nagu Eesti esimene trikoloor, eksponeerimine,  kui ka fragmenteeritum, moodsama ajalookirjutusega haakuv mikroajaloo ja väikeste narratiivide tasand, keskendumine lihtinimeste lugudele ning argiesemete, „ mitte-aarete“ esitlemisele.

Kas rahvuslik mõtteviis, mis sisaldab mõnetist isolatsionistlikku ja alalhoidlikku mõõdet, saab üleüldse olla modernne (Vidleri mõttes)? Raske öelda. Teatavat meelestustasandite erisust on igatahes tajuda just ERM-i uue peahoone arhitektuuri ja eksponeeritavate näituste vahel, mille kujundused on küll moodsad, ent mis ikkagi konstrueerivad ja taastoodavad Eesti rahvuslikku ajalugu. Samas on ilmne, et ERM-i modernne arhitektuur ei alistu Eesti ajaloo ees ega ole pelk konteiner selle eksponeerimiseks, ajaloolise tõe etendamiseks.

ERM-i uues peahoones on Eesti rahvuslik ajalugu ja hoone arhitektuur loovas, ent pingestatud suhtes. Erinevalt ritualiseeritud, esteetilistest näituseruumidest, võimaldab krobeline betoonist lennurada peegeldada Eesti ajalugu tooremal, vahetumal kujul, tuues ilmsiks kollektiivsed traumad ja sisevastuolud. Kui ekspositsioone ja muuseumi sisu võib käsitleda teadlikult koostatud etenduse, esinduspildi või isegi maskina Eesti ajaloost, siis hoone modernne arhitektuur, mis lähtub endisest sõjalennuväljast, paljastab Eesti ajaloo alateadvuse, sinna tõrjutud heterogeensuse.

Viited
(1) Jorge Otero-Pailos, „Experimental Preservation“, Places Journal, september 2016.

(2) Karin Hallas-Murula, „Abielluda vägistajaga?“, Eesti Päevaleht, 17.01.2006.

(3) Anthony Vidler, Histories of the Immediate Present. Inventing Architectural Modernism. MIT Press, 2008, lk 200.

(4) Sealsamas, lk 193.

Artikkel ilmus algsel kujul arhitektuuriajakirjas MAJA nr. 1-2/2017. Kirja pandud Tallinnas 23.11.-02.12.2016. Teksti aitas toimetada Katrin Koov

ERM-i hoone lennuväljalt vaadatuna. © Dan Dorell, Lina Ghotmeh, Tsuyoshi Tane. Foto Takuji Shimmura 2016

Eesti uue arhitektuuri avangard

Paco Ulman. Visand. Digipliiats, 2016.  Autori omand

Mõne aja eest sai siinsamas arutletud selle üle, kuhu on Eesti uuest arhitektuurist kadunud loomingulisus. Jõudsin tõdemuseni, et paljud viimase aja uljamatest arhitektidest on võtnud 2008. aasta majanduskriisi järel eesmärgiks suurema äriedu, loobunud loomingulistest eksperimentidest ja suunanud oma arhitektuuritegevuse pigem kvaliteetse teenusepakkumise rajale. Eeldusel, et loomingulisus pole Eesti uuest arhitektuurist siiski kuhugi kadunud, püüan selles loos vaadelda neid ilminguid, mida võib kas suurema või väiksema mööndusega pidada avangardseiks. Kus on siis peidus siinsed arhitektid-avangardistid? Esmalt aga kahest mõistest.

Innovatsioon ja avangard
Avangard mõistena viitab teatavasti eelväele ning oli algselt prantsuskeelne militaartermin. 20. sajandil laienes mõiste tähendusväli kiiresti ja sisenes jõuliselt ka kultuurisfääri. Kunsti- ja kirjanduskriitikas, hiljem ka -ajalugudes hakati avangardseiks nimetama neid loojaid, kes vastandusid olemasolevale, etableerunule, „vanale ja heale“. Avangardist oli alati peavoolust ja massist ees, tema tegevus eristus tavapärasest ning ta püüdles millegi uue järele, olgu selleks siis midagi konkreetset nagu kunstitehnika või abstraktsemat nagu mõtteviis (ideoloogia).

Tänases keelepruugis kasutatakse avangard-tüvelisi sõnu – vähemasti eesti keeles – suhteliselt harva. Võimalik, et modernismi surmaga hääbus ka avangard, võimalus selleks. Postmodernset (selle laiemas tähenduses), kapitalismireeglitele allutatud kultuurisituatsiooni iseloomustab individualism, fragmenteeritus ja tarbimismeelsus. Elame globaliseerunud infoühiskonnas, kus ’uus ja värske’ on ise saanud peavooluks, nõutud tarbekaubaks. Sellises olukorras on raske olla avangardne, sest avangardsusest on tehtud justkui toode.

Ent kui avangardsus fenomenina on hääbumas, siis mis on tulnud selle asemele? Ehk on selleks ’innovatsioon’? Need kaks mõistet on teineteisega lähedalt seotud, kuid toetuvad erinevale väärtusvundamendile. Kui avangardsus viitab iseväärtusele, siis innovaatilisus instrumentaalsele ehk kasutusväärtusele. Innovaator on teisisõnu huvitatud kasusaamisest (olgu ettevõtluses või teaduses, avalikus- või erasfääris), avangardist seevastu loomingulisest eneseväljendusest. Loominguline akt on tema ning tema publiku jaoks väärtuslik iseeneses – seda ei pea tingimata kaubastama või rakendama mõne muu eesmärgi teenistusse. Vaatleme järgnevalt mõnesid tendentse Eesti uues ruumikultuuris ning asjasse puutuvaid arhitekte, kellest mitmete puhul võib täheldada nii avangardisti kui ka innovaatori ambitsioone. Omal moel idealistid on nad kõik.

Kunstisaalis
Üks kurb tõdemus viimase paarikümne aasta lõikes on see, et Eesti arhitektid on sõna otseses mõttes lahkunud kunstisaalist. Jättes kõrvale arhitektuuriharidusega kunstnikud nagu Raoul Kurvitz, fotograaf Arne Maasik, maalikunstnikud Jaan Elken, August Künnapu jt, kes hoonete projekteerimisega ei tegele, võib öelda, et siinsed arhitektid on suuresti loobunud kunsti tegemisest ning kunstinäitustel üles astumisest. Eriti terav on kontrast võrreldes 1970–80ndate aastatega, mil noored arhitektid said tuule tiibadesse tihti just kunstisaalist. Niinimetatud Tallinna kooli arhitektid Jüri Okasest Vilen Künnapuni, kelle kunsti, tõsi, siiani näitustel eksponeeritakse, mõjutasid oma toonase näitusetegevusega tugevalt nii arhitektuuri-, kunsti- kui ka laiemat kultuuriavalikkust.

Miks on praegused tegevarhitektid kujutava ja installatiivse kunsti loomingulise eneseväljenduse vahendina hüljanud, on, nagu öeldakse, miljoni dollari küsimus. Vaid üksikud noorema ja keskmise põlve arhitektidest suudavad veel midagi enda käega joonistada, maalimisest rääkimata. Aeg-ajalt tehakse küll näitusekujundusi, kuid ise astutakse kunstinäitustel üles harva. Villem Tomiste, Paco Ulman ja Ahti Sepsivart on väheste noorema või keskmise põlve arhitektide seas, kes teevad illustratsioone ja graafikat. Tomiste on kasutanud joonistusi ka mitme arhitektuurse projekti esitlemiseks (nt ideeprojektid «8 house Tallinn» ja «G-Block 2», mõlemad 2012). Ulman on lisaks traditsioonilistele tehnikatele katsetanud ka digipliiatsi võimalusi ning mõtestanud visuaalse keele abil erinevaid ruumifenomene; samuti on ta aktiivne fotograaf.

Eesti arhitektid on suuresti loobunud kunstinäitustele ka installatiivsete objektide tegemisest. Installatiivse ruumikunsti osas on viimastel aastatel eriti jõuliselt esile kerkinud hoopis fotograafi taustaga Anu Vahtra ning skulptori taustaga Neeme Külm, kes, tõsi, mitme projekti puhul teinud loomingulist koostööd Salto Arhitektidega (Ralf Lõoke, Maarja Kask, varem ka Karli Luik). Nende mitmeid mastaapseid, ruume nihestavaid ja teisiti märkama suunavaid teoseid on eksponeeritud nii Eestis kui ka välismaal.

Installatiivse kunsti osas saab arhitektidest positiivse näitena välja tuua just Salto, kelle «Gaasitoru» (2008), «Fast Track» (2012) ja «Face-to-Face» (2016) on intrigeerivad näited arhitektuuri ja kunsti põimumisest näituse kontektis. Mitmeid arhitektide installatsioone eksponeeriti Tallinna linnaruumis installatsioonifestivali LIFT11 raames (2011). Ajutisi ruumikunstiteoseid saab tavaliselt näha ka Tallinna arhitektuuribiennaalil (seni toimunud 2011, 2013, 2015). Ent nagu öeldud, kunstisaali jõuavad arhitektid oma loominguga üha harvemini; kujutava kunstniku-avangardisti rollist on viimase paarikümne aastaga lahti öeldud.

Ralf Lõoke, Maarja Kask (Salto Arhitektid) ja Neeme Külm. Ruumiinstallatsioon Face-to-Face. Balti börsihoone lugu Eesti Arhitektuurimuuseumis, 2016. Foto Anu Vahtra

Laboris
Digitaalne tehnoloogia on läbi teinud peadpööritava arengu ning digitööriistad on omandamas üha olulisemat rolli ka arhitektide töös. Projekteerimise peavoolus domineerib arusaam, et digitaalsete tööriistade suurim väärtus peitub selles, et nende abil on võimalik senisest väiksema aja- ja finantskuluga läbi proovida erinevaid ruumilisi ja tehnoloogilisi lahendusi. Mudelprojekteerimine (BIM ja teised süsteemid) võimaldab virtuaalses keskkonnas 3D- ja teiste mudelite abil terviklikult ja sünkroonselt tegeleda nii konstruktsioone, materjale, energiatõhusust kui ka ruumiprogrammi puudutavate küsimustega.

Eesti Kunstiakadeemia (EKA) arhitektuuriteaduskonnas tegutseb Martin Melioranski juhitav 3D-labor, samuti doktorandid Siim Tuksam ja Sille Pihlak. Neist kahe viimase esmaseks huviks on puidu kui ehitusmaterjali senisest mitmekesisem ja uuenduslikum kasutamine arhitektuuris. Omavahel püütakse kokku viia materjalitootjad (puidutööstusettevõtted), insenerid, arhitektid ning teised ruumi- ja ehitusvaldkonna spetsialistid. Erineva kompetentsi kaasamine peaks ideaalis viima sujuvama koostöö ning põneva uue (puit-)arhitektuuri loomisele ka linnaruumis.

Mida digitaalse arhitektuuri entusiastid Eestis seni vähe on teinud, on selgitustöö, kuidas on uuest tehnoloogiast kasu tavainimesel, kuidas jõuab see meie argikeskkonda ning milline on selle suhe loomingulise eneseväljenduse, kunstiliste, esteetiliste väärtustega. Need vastused loodetavasti ka tulevad, kui esimesed suuremad objektid linnaruumis kerkima hakkavad. Praegu piirdub digitehnoloogia loomingulisem rakendamine Eestis veel väikevormiliste paviljonide või skulptuursete objektidega.

Sille Pihlak, Siim Tuksam (Arhitektuuripraksis PART). Eleringi kõrgepingeliini liimpuidust mast. Arhitektuurivõistlus, I koht, 2016. Visualiseering

Sille Pihlak, Siim Tuksam (Arhitektuuripraksis PART). Tallinna arhitektuuribiennaali puitinstallatsioon Eesti Arhitektuurimuuseumi ees, 2015. Foto Tõnu Tunnel

Metsas
Hannes Praks on sisearhitekt ja hobimesinik, kes pööras mõne aasta eest pea peale EKA sisearhitektuuri ja mööbliosakonna tegevuse. Karismaatilise, julge, ootamatu ja provokatiivse, samas nõudliku, ent usaldava professorina on ta kolme aasta jooksul loonud osakonda uue atmosfääri ning õpimentaliteedi. Praegune sisearhitektuuriõpe on liikumas ruumi kujundamise juurest (edasi või tagasi?) inimese ja keskkonna vahelise süvakontakti, selle märkamise ja mõtestamise suunas. Üliõpilasi saadetakse nii metsa kui ka üksikule saarele, isegi Lähis-Ida kriisikolletesse ja Türgi suurlinnadesse, kus neil tuleb ise «ujuma õppida».

Too vahetus, intensiivsus ja mõnetine toorus, mis Praksi ja tema meeskonna tegevust iseloomustab, ei eita moodsate tehnoloogiate tähtsust, kuid näeb neid pigem vahendina. Osakonna eesmärk on õpetada tudengeid mõistma kaasaegse inimese elutunnetust ning looma sellele vastavaid ruumilahendusi. Praksile näib olevat oluline ka tugeva sideme hoidmine varasemate põlvkondade Eesti sisearhitektidega, samuti avatus ja soov jõuda laiema avalikkuse teadvusesse. EKA peaks olema rõõmus, et hoolimata viimaste aastate suurtest väntsutustest neil sisearhitektuuri-sarnaseid osakondi veel alles on.

Meedias
Paljud Eesti arhitektid on kuni viimase ajani pidanud meediaga suhtlemist tüütuks, kui mitte ebameeldivaks kohustuseks. Avalikkusega suhtlemist arhitektid pigem ei väärtusta, sest «looming räägib (peaks rääkima) iseenda eest». Samuti ei too meedias esilolek üldjuhul uusi tellijaid, seepärast ei soovita avalikkusega suhtlemisele ka oma aega raisata. Uue meedia ruumis (internet, sotsiaalmeedia) on siiski ka Eesti arhitektid viimase viie aasta jooksul aktiivsemaks muutunud, paljudel on värsked veebilehed ning ka Facebookis ja Instagramis on mitmetel büroodel oma kontod.

Arhitektide meediasuhtluses eristub Eestis teistest üks kollektiiv, Arhitekt Must, kelle taha varjuvad noored arhitektid Alvin Järving, Ott Alver ja Mari Rass. Nemad on algusest (2013) peale teadvustanud meediasuhtluse tähtsust ning käsitlevad seda loomuliku osana oma tegevuse tutvustamisel ja avaliku debati aktiveerimisel. Varem Postimehes, viimasel ajal Eesti Ekspressis on nad kvaliteetsete digitaalsete illustratsioonide, niinimetatud renderite (arhitektuursete ilupiltide) abil jutustanud lugusid sellest, kuidas saaks kasutusele võtta tühjana seisvaid maju ja jõude seisvat linnaruumi. Viimastest ettepanekutest meenub nende särtsakas ja poleemiline idee rajada Tallinna linnahalli merepoolsele küljele välibasseinid ja linnarand.

Jah, loomulikult on Arhitekt Mustal oma turundushuvi ja soov koguda tuntust. Samas on see vaat et ainus Eesti arhitektide kollektiiv, mis teadvustanud selle, et laiema avalikkusega on vaja suhelda neile arusaadavas keeles ning mitte tingimata ülalt alla vaatava eksperdi positsioonilt. Olgugi et büroo looming on veel hõredavõitu ning senised reaalsed projektid üsna alalhoidlikud, näitavad Arhitekt Musta fiktiivsed, meeleolukad linnaruumijutustused suurt loomingulist potentsiaali.

Alvin Järving, Ott Alver, Mari Rass (Arhitekt Must). Linnahalli rand Tallinnas. Idee, 2016. Visualiseering. Algselt avaldatud Eesti Ekspressis 21.09.2016

Linnaruumis
Õnneks pole siiski ka need arhitektid, kes meile argipäevaselt maju kavandavad, kaotanud julgust mõelda suurelt. Indrek Allmann koos oma meeskonna ja Soome kolleegidega pakkus mõne aja eest välja fantaasiaküllase mõtte Tallinna ja Helsingi vahelise tunneli jaamahoonetest. Neist esimese sissepääs asuks Tammsaare pargi all õõnsa, kausja Soome graniidist poolkerana, teine aga Rautatientoril maapealse, Eesti lubjakivist poolkerana. Kahe pealinna keskused saaks nii seotud mitte ainult füüsiliselt, vaid ka sümboolselt – kaks poolkera, seejuures kumbki oma rahvuskirjaniku monumendi esisel platsil (vastavalt A. H. Tammsaare ja Aleksis Kivi), moodustaksid kokku ühe tervikliku sfääri.

Indrek Allmann, Jaan Jagomägi (Arhitektuuribüroo PLUSS), koostöös Risto Wimberg, Teemu Seppänen (Futudesign). Helsingi terminali sissepääs Rautatientoril. Idee, 2015. Visualiseering

Indrek Allmann, Jaan Jagomägi (Arhitektuuribüroo PLUSS), koostöös Risto Wimberg, Teemu Seppänen (Futudesign). Tallinna terminali sissepääs Tammsaare pargis. Idee, 2015. Visualiseering

Eesti uuemas arhitektuuris on üsna omaette nähtus Villem Tomiste ja tema Stuudio Tallinn. Koos Ott Kadariku ja Mihkel Tüüriga tulid nad Kosmose-nimelise bürooga areenile 2000ndatel, firmamärgiks efektitsev arhitektuur ja linnaruumilised lahendused, mis loodud justkui tugeva espresso mõju all. Kosmose realiseeritud asjadest on tuntuim Rotermanni kvartali kortermajade ja kaubamaja korpus – platsiäärne oranž ja selletagused must, valge ja pruun maja. Samuti kavandas Kosmos koos Veronika Valguga Rakvere keskväljaku (valmis 2004), mis Tallinna Vabaduse väljaku kõrval seni ainus taasiseseisvunud Eestis rajatud terviklik linnaväljak.

Mõne aasta eest asutas Tomiste oma arhitektuuristuudio ning tegutseb nüüd peamiselt üksi. Eesti kontekstis eristab teda fantaasiaküllane – tihti praktilisel tasandil ning kalli hinna tõttu ka raskesti teostatav – arhitektuurilooming. Tomiste on hingelt kosmopoliit, kes tunneb end koduselt Pariisis ja Barcelonas. Tema ruumifantaasiad, mis loodud Eesti, eelkõige Tallinna konteksti, on justkui peegeldus ihast suurlinna järele. Seejuures pole see pilvlõhkujate ega kaubamajade linn, vaid kvaliteetse avaliku ruumiga tihe, funktsioone täis pikitud ja kunsti ning disaini väärtustav ruum. Kombineerides paberarhitektuurile omase fantaasia ja planeerimist iseloomustava suure mõõtkava, näeb Tomiste Tallinnas suurt potentsiaali. Oma töödega aitab ta teadvustada seda, et on vaja mõelda suurelt, vaadata tervikpilti ja linna kavandades mitte takerduda pisidetailidesse.

Villem Tomiste (Stuudio Tallinn). Tallinna peatänava arhitektuurivõistlus, II koht, 2016. Visualiseering

Vanameister, kevadel vabariigi valitsuselt kultuuri elutööpreemia saanud EKA emeriitprofessor Veljo Kaasik käis hiljuti välja Tallinna kesklinna kontekstis üsna radikaalse, ent sügavalt kaalutletud ja hästi argumenteeritud idee taashoonestada Estonia kontserdihoone naabruses endise Uue turu hoone alune maa, kus praegu näha turuhoone ajaloolist vundamenti. Tema nägemuses asuks uues hoones kunstile, disainile ja arhitektuurile pühendatud kultuurikeskus. Kui nooremate arhitektide tegevuses on tihti näha pudistamist, kinni jäämist pisidetailidesse – olgu selleks kõnnitee laius, prügikastide asukoht või vaidlused haljastuse üle – siis emeriitprofessori välja käidud idees on säärast joont, mis võiks teravalt läbistada avaliku sfääri ning algatada taas kirgliku arhitektuuridebati Tallinna kesklinna arengu teemal.

Jah, professor Kaasikut võib kritiseerida vähese informeerituse pärast – Tammsaare pargi rekonstrueerimiseks korraldati arhitektuurivõistlus (2012), mille võidutöö autorid Ott Kadarik ja Mihkel Tüür (Kadarik Tüür Arhitektid) on endise turuhoone varemetele juba kavandanud kohvik-paviljoni. Kaasiku entusiasm, kodanikuaktiivsus ning julgus suurelt mõelda väärib siiski tunnustust. Seda eriti olukorras, kus kunsti ja loomingut pealinna südamest üha eemale tõrjutakse; mõelgem kasvõi Eesti Kunstiakadeemia uue hoone saagale. Linnasüdamed vajavad avalikku, aktiivset kultuuriruumi; pelgalt kaubamajad ja bürood ei suuda hoida linnaeluks vajalikku mitmekesisust.

Emeriitprofessori idee, mis realiseerumiseks eeldab loomulikult avaliku arhitektuurikonkursi korraldamist, on selgelt avangardne, ning jah, võib välja vihastada muinsuskaitsjaid ja konservatiivsema mõttelaadiga inimesi, kuid selles algatuses on visionaarsust, mis võib realiseerudes kasu tuua tervele linnale – nii linnaruumi kvaliteedi tõusu kui ka Tallinna kuvandi paranemise. Siit johtub, et Veljo Kaasiku ettepanekus sisaldub avangardse, radikaalse julguse kõrval ka tugev innovaatiline alge. See ei ole paberarhitektuurile omane fiktiivne mõtlemine, vaid tugevalt reaalsesse ruumi ja aktiivsesse linnaellu projitseeritud idee, millesarnaseid võiks Eesti ruumikultuuris rohkem olla. Eespool mainitud Arhitekt Musta linnahalli idee ja Kaasiku ettepanek moodustavad justkui sümboolse paariku ning näitavad, et arhitektide puhul ei mängi vanus mingit rolli. Mõlemas idees põimuvad omavahel kontseptuaalne teravus ja ruumiline selgus, mis kantud soovist luua paremat linnaruumi, tõestades ühtlasi, et avangardsus ja innovatsioon ei välista teineteist.

Paco Ulman. Visand. Digipliiats, 2010. Autori omand

Artikkel ilmus algsel kujul Postimehes 25.11.2016

Eesti esimene autobussijaam

Loksa autobussijaam avamispäeval 27. juunil 1939. Foto Eino Sandströmi erakogu

Harjumaal Loksa linna südames asub lihtne punastest savitellistest ehitis, mis on arvatavasti esimene autobussijaamaks ehitatud hoone Eestis. Hiljuti võeti jaamahoone muinsuskaitse alla.

Loksa autobussijaama hoone on ilmekas näide Eesti 1930ndate aastate moodsast ja esinduslikust arhitektuurist. Tumepunaste tellisfassaadidega hoone on üks omapärasemaid Loksa väikeses linnasüdames ning kiirgab Eesti esimese iseseisvusperioodi vaoshoitud sarmi.

Bussijaama ehituse ellukutsujaks oli osaühing „Mootor“, mis sai Tallinn-Loksa-Tallinn bussiliini operaatoriks 1938. aastal. Firmal oli ambitsioonikas plaan rajada moodsad bussijaamad oma liinide sihtpunktidesse mitmel pool Eestis. Ainsana jõuti enne II maailmasõda valmis ehitada siiski vaid Loksa linna südames paiknev jaamahoone, mis avati 27. juunil 1939.aastal. Avapidustustel osalesid teiste seas toonane teedeminister Nikolai Viitak ja OÜ „Mootor“ direktor August Kerem.

Loksa bussijaama kavandati väärikas ootesaal, ruumid jaama töötajatele ja puhketoad bussijuhtidele. Hooviküljel asusid garaažid autobussidele. Kuna Tallinna buss saabus Loksale graafiku järgi õhtusel ajal, planeeriti jaamahoone teisele korrusele ka bussijuhtide korter. Seal juhid ööbisid, et hommikul taas Tallinna poole teele asuda.

Loksa autobussijaama ehitustööd 1938-39. Foto Eino Sandströmi erakogu

Arhitekt Elmar Lohk
Nii nagu igal kunstiteosel, on ka igal hoonel oma autor. Kuigi originaaljooniseid pole tänaseni leitud, on Loksa bussijaama arhitektiks suure tõenäosusega Elmar Lohk (1901-1963), 1930ndate aastate Eesti tähtsamaid ja edukamaid ehituskunstnikke. Lohk oli pärit diplomaadi perest ja seepärast silmatorkavalt rahvusvahelise taustaga – ta sündis Vladivostokis, käis koolis Shanghais ning omandas arhitektikutse Saksamaal Darmstadti tehnikaülikoolis. Eestisse saabus ta alles pärast ülikooli lõpetamist (1925), kuid kujunes siin üheks viljakamaks arhitektiks maailmasõdade vahelisel perioodil.

Lohu tuntumate hoonete hulka kuuluvad Tallinna „Palace“ hotell (1936) ja endine Tallinna Majaomanike pank (1936) – mõlemad Vabaduse väljakul. Samuti kavandas Lohk koos insener August Komendandiga Tallinna Kadrioru staadioni tribüünihoone (1937). II maailmasõja ajal põgenes Lohk Rootsi ning tegutses seal kuni 1960ndate aastate alguseni peamiselt haiglate projekteerijana. Elmar Lohk on üks väheseid Eesti arhitekte, kes töötanud Soome maailmakuulsa arhitekti Alvar Aalto büroos (1943. aastal). Nii nagu Aaltole, oli ka Lohule südamelähedane kasutada tellist ehitusmaterjalina. Loksa bussijaamgi on hea näide sellest, kuidas kasutada punast savitellist. Hoones võib tajuda nii Skandinaaviamaade kui ka Saksa ja Ameerika 1920-1930ndate aastate arhitektuuri kaudset mõju.

Loksa bussijaam täna ja homme
Enamik Loksa bussijaama ruume on kasutuses ka tänasel päeval. Esimesel korrusel tegutsevad pangakontor ning baar, teisel korrusel oli veel hiljuti Loksa konstaablipunkt. Suuremaid ümberehitusi jaamahoonele aegade jooksul tehtud ei ole. Kuigi akna- ja usteavade asukohti on veidi muudetud, on hoone eksterjöör suuresti säilitanud oma algse ilme. Maja välisviimistlus on hetkel rahuldavas seisukorras, kuid vajaks lähiaastatel siiski restaureerimist, et hoone saaks tagasi oma väärikuse.

Nõukogude perioodil ning Eesti taasiseseisvumise järgselt on siseruume korduvalt renoveeritud ning seetõttu pole interjööris algseid arhitektuurseid detaile enam eriti näha. Teisel korrusel, kus asusid bussijuhtide toad on siiski säilinud mõned originaaldetailid – vähemalt üks uks, siseuste piirdelauad, ahi, pliit. Hooviküljel olevas trepikojas on säilinud ka algne dekoratiivselt kaunistatud trepp, selle käsipuu ning trepimademe alune pisike kamber, mida linnalegendi kohaselt on kasutatud isegi kinnipidamisruumina.

Loksa autobussijaam avamispäeval 27. juunil 1939. Foto Eino Sandströmi erakogu

Arhitektuuriajalooline väärtus
Loksa autobussijaama hoone suur väärtus tuleneb eelkõige sellest, et see on teadaolevalt esimene spetsiaalselt autobussijaamaks ehitatud hoone Eesti territooriumil. Samuti on see suure tõenäosusega arhitekt Elmar Lohu loomingu näide. Hoone kujundab oma iseloomuliku karakteriga ka Loksa linnakeskuse üldilmet.

Praegu kuulub bussijaam Loksa linnale ning linnavalitsus soovibki hoone Euroopa struktuurifondide toetuste abil lähiaastatel renoveerida, võttes taas kasutusele ka ajaloolise ootesaali. Linnavalitsuse esindajate sõnul toob hiljutine muinsuskaitse alla võtmine kaasa küll piiranguid ja täiendavaid väljaminekuid, kuid aitab tagada selle, et hoone säiliks oma ehedal kujul. Tulevikus võiks bussijaamast kujuneda üks Loksa sümbolobjekte, sest linnas on põneva ajaloo ja ilmeka arhitektuuriga hooneid säilinud vähe.

Artikkel ilmus algselt ajakirjas Maakodu, august 2015, lk 24-25. Artikli veebiversioon avaldati ajakirja kodulehel 10. novembril 2015.

Loksa autobussijaam 2014. aastal. Foto Oliver Orro

Arhitekt Peep Jänes: mäng on loomingus ülitähtis

Täna jagati taas Kultuurkapitali aastapreemiaid. Arhitekt Peep Jänes pälvis tunnustuse "kullaprooviga loomingulise panuse eest Eesti arhitektuuri". Kolme aasta eest tegin Peebuga Sirbi tarbeks intervjuu. Saagu pidupäeva puhul siia üles pandud vestluse täistekst. (Foto Piia Ruber, Sirp)

Aktiivse arhitektina Te enam ei tegutse?

Praegusel ajal tahaks pigem kunstiga tegeleda. Arhitektuuri osas võin konsultatsioone anda, võib-olla ka mõne võistluse žüriis olla. Tänapäeva tempod pole enam minu jaoks.

Milline oli viimane žüriitöö kogemus?

Mõned aastad on vahele jäänud, kuid lähiajal osalen Lasnamäe spordirajatiste konkursi žüriis. Konsultatsioone andsin viimati Otepää Tehvandi suusakeskuse ümberehitusprojekti tarbeks, mis praeguseks enam-vähem oma kuju on omandanud. On teatav lootus, et nende ümberehitustööde käigus taastatakse algne murukatus eksterjööri kaldpindadel nagu omal ajal sai kavandatud. Selle üle oleks hea meel, sest hoone näeks terviklikum välja. Selle protsessi juures on olnud meeldiv oma mõtteid avaldada ja nõu anda.

Teilt kui autorilt võeti nõusolek ja küsiti abi muudatuste tegemiseks?

Nii see oli. Korrektne ja soliidne. Eestis on viimastel aastatel kahjuks mitmeid vastupidiseid näiteid, kus hoone algse autori arvamust pole üldse küsitud, rääkimata tema heakskiidust. 

Jeffrey Kipnis on arhitektuurse teadmise jaotanud kolme mudeli vahel: (1) arhitektuur kui rakendusteadus, mille aluseks reaalteadused, (2) arhitektuur kui teenus, mille aluseks turumajandus ning (3) arhitektuur kui kultuuriline praktika, mille aluseks loomingulisuse väärtustamine ning veendumus valdkondlikus autonoomias. Millises vahekorras need printsiibid Teie arhitektitöös on olnud?

Minu tegutsemisajast lähtudes (suur osa sellest langeb nõukogude perioodi – CDL), on arhitektuuri kui teenuse aspekt nõrgalt esindatud. Kuid üldiselt – eks vahekord nende printsiipide vahel sõltub enamasti konkreetsest objektist. Mõnikord on üks domineerivam, teinekord teine. Eks ta nii vist oligi.

Tunnete, et Teil on olnud piisavalt loomingulist vabadust oma töös? Olete saanud ennast arhitektuursete vahenditega piisavalt väljendada?

Seda vist ei saa ükski arhitekt öelda, et loomingulisuse rakendamise võimalused oleks ideaalsed olnud. Üldiselt olen rahul sellega, mis on õnnestunud teha. Kuid muidugi, üksjagu asju on jäänud paberile, aga ega ma ei kahetse, sest teha oli huvitav. Teinekord võib-olla ongi olnud see huvitavus põhjuseks, miks asjad on paberile jäänud. Aga ma väga ei kurda.

Paljud asjad, mida arhitekt paberile paneb, pole mõeldud valmis ehitamiseks. Kui oluliseks Te arhitektuurse kavandamise juures eksperimenteerimist peate? Mis on niinimetatud paberarhitektuuri väärtus?

Minu arvates on see arhitekti töös ülitähtis. Vähemalt mul endal on nii, et kui mingi asi on vaja teha, siis… Minu jaoks on alustamine alati mäng. Kui seda mängu ei ole, siis ei tulegi midagi. Alguses pole sa ju millegagi seotud, ainult mingi üldise programmiga. Ma pole kunagi pidanud õigeks midagi kramplikult esimesest hetkest alates taga ajada. Alguses ikka mängid ja alles siis läheb asi tõsisemaks, tõsisemaks, tõsisemaks… Minul on see niimoodi kujunenud.

Millised need mängu elemendid või komponendid on? Milliseid vahendeid Te selles alg-mängus kasutate?

(Muigab). Tavaliselt kõige parem on midagi välja hakata mõtlema kuskil pikali olles ja hästi väikesele paberile midagi sodides. Nii on see algus tavaliselt olnud. Siis kui asi juba edeneb, tuleb tavaliselt kuskil kella viie paiku hommikul mingi selginemise hetk, võib-olla veerand tunniks. Siis tuleb uni uuesti peale. Hommikul on asjad palju selgemad. Aga see on muidugi väga individuaalne … Aga jah, mängulisus on ülitähtis minu jaoks, sest siis sa oled ülesandest justkui kõrgemal. Muidu ei tulegi midagi, kui sa sellest üle ei ole.

Paljud Teie töödest on tehtud grupitööna, kollektiivselt. Millises faasis teised mängu sekkuvad?

Tavaliselt on olnud nii, et me ikka hakkame kohe korraga tegema. Mul oli Maaehitusprojektis hea kamraad Tõnu Mellik, kes oli väga kiire alustaja. Mina olen kole aeglane, mul peavad kõik asjad selle mängulisusega selgeks saama – see, mida tahetakse, ja see, mida mina tahan. See võib teinekord hirmus palju aega võtta, kuid on ka üksikuid erandeid. Tõnul tuli kohe alguses kindlasti midagi, aga tavaliselt see nii ei jäänud. Tema poolt tehtud eeltöö oli väga tähtis, sest sealt sai nii üht kui teist, mõned seosed, kasvõi mahtude vahekorrad. Kahekesi tehes ei lähe töö mitte kaks, vaid neli korda kiiremini kui üksi tehes. Otsustusvõime kasvab märgatavalt. Ma olen tavaliselt meeskonnamängija olnud.

Projekteerijate Maja on üks Teie kavandatud hoonetest, mis valmis grupitööna Eesti Projektis. Kuidas sealses kollektiivis töörollide jaotamine käis? Milline oli peaarhitekt Mart Pordi osa?

Suuremate objektide puhul oli iseenesest mõista, et Mart Port peab olema autorikollektiivi liige. Eelprojekti tegemise ajal oli meie arhitektide brigaadi juhiks Roman Urb, kes arvati samuti autorite hulka. Temal ei pidanud tervis kahjuks vastu ning tema ei jõudnudki eriti kaasa lüüa. Urb oli tore ja hakkaja inimene. Mart Pordist oli isegi (kasu – CDL). Selle maja juures on oluline nö üleskeeratud plaatide mäng. Algusest peale tahtsin, et need plaatide servad eenduks, muid ma ei teadnud, mida nendega teha. Mart Port pakkus välja konkreetse idee, et paneme nende servade sisse ventilatsiooni. Sealt puhume värsket õhku peale ja puhume siseseintest välja. Selles suhtes oli temast seal tõesti abi. Aga hiljem läksin Eesti Projektist Maaehitusprojekti ning nii-öelda otste kokkuviimist ja tööjooniste tegemist jätkas Arvo Niineväli. Tema on kindlasti suure töö ära teinud selle maja juures. Hoonet ehitati kahes järjekorras – kõigepealt kõrged osad, madalama osa tegemine langes pikkade aastate peale, nii et kokku ehitati seda 16 aastat. Mis seal imestada, et mitmekesi oli vaja teha. Kindlasti oli seal teisigi tegijaid minu äraoleku ajal. Võib-olla seal mõningaid osi tegi veel keegi kolmas-neljas-viies, aga Niineväli oli kindlasti see A ja O, kes hoidis juhtmeid peos.

Mart Port tähistas hiljuti suurt juubelit ning andis mitu intervjuud. Kuidas temaga koos töötada oli?

Ega tema laua taga istunud. Ta käis korra nädalas või kaks, laua juurest läbi. Aga muud erilist meil ei olnud. Edasi see oli enda teha. Temaga kohtumised ja vestlused olid alati väga meeldivad ja humoorikad. Ta oli lõppematu anekdootide tagavaraga mees. Need asjad, mida ta rääkis mitte-anektootidena olid samuti vaimukad. Eesti Projekti sildi all välja läinud objektide kaitsmisel olid tema sõnavõtud väga toekad.

Kuidas vaatate tänasele eesti arhitektuuri üldpildile? Mis tundub huvitav, mis võiks olla paremini?

Arvestades kõiki neid tehnilisi ja materiaalseid võimalusi, mis tänapäeval on, ning ehituskultuuri kui niisugust, siis arvan, et meie arhitektuur on sümpaatne. Mõne koha pealt häirib, et vahel minnakse edevaks, pingutatakse üle. See ei johtu alati arhitektist, vaid võib tuleneda hoopis tellijast. Aga aeg paneb niisugused asjad paika. See on vast ainus etteheide. Kui see etteheide üldse on.

Mõeldes tulevikule, siis milliseid arenguid Te eesti arhitektuuris näha sooviksite?

Natuke tekitab muret arhitektuurivõistluste vallas toimuv. Siinsetel rahvusvahelistel võistlustel eestlasi võitjate hulgas ei ole.

Mis on selle põhjus?

Arvan, et põhjuseks on koolitus. Nähtavasti on selles vallas veel reserve. Midagi peaks võib-olla loomingulisemaks muutma. Ma ei oska öelda… Aga see teeb natuke muret. Kui rääkida võistlustest üldisemalt, siis tänapäeval on see ju firmade vaheline, vaadatakse kui suur on firma käive aastas ning kui see pole piisavalt suur, siis ei hakata konkreetset võistlustööd üldse läbi vaatamagi. Ma kardan, et niimoodi võivad paljud head mõtted jääda realiseerimata. Võib-olla neist ei saa keegi kunagi teadagi. Selles suhtes olid avalikud võistlused omal ajal isegi demokraatlikumad, sest sealt võis igaüks osa võtta, ei pidanud isegi arhitekt olema. Mõnikord sai niimoodi isegi mõne lapse käest mõtteid. Kõik tööd pandi välja – neid hinnati ja vaadati. Muidugi on oht, et sellisel juhul võib võita hea mõte, mida on raske realiseerida. Kuid peaks leidma mingisuguse mehhanismi, kuidas seda inimest sellisel juhul kaasata ja et tal oleks algusest peale selge, et kui ta pole niisuguse kvalifikatsiooniga, siis tuleb midagi ette võtta, et asi saaks professionaalse lahenduse, samas tema ideed kõrvale heitmata. See oleks kindlasti minu arvates kuidagi lahendatav, aga praegu on tõesti teinekord kurb vaadata, kuidas žürii lauale ei jõuagi nii mõnigi projekt põhjusel, et firmal on käibe või maksude või muude niisuguste asjadega mingi probleem.

Arhitektuurivõistlustel hinnatakse mitte pelgalt arhitektuurseid aspekte, vaid ka tasuvust, teostatavust ja muid tegureid. Teie hinnangul need muud kriteeriumid vähendavad ehitatava keskkonna mitmekesisust, kas nii?

Jah, nii see paraku on. Žürii töö on väga vastutusrikas. Tihtipeale hinnatakse vigade puudumist, aga mitte plusspunkte. Minu arvates žürii peaks ainult plusspunkte lugema ning miinused kõik kõrvale jätma. See on väga suur vahe. Muidu me saame halli, mitte midagi ütleva, keskpärase tulemuse.

Võtame näiteks viimased suuremad avalike hoonete arhitektuurivõistlused: Eesti Rahvamuuseum, Kunstiakadeemia, Tallinna Raekoda, Rahvusringhääling. Te annate mõista, et arhitektuurset komponenti peaks hindamisel rohkem väärtustama, kuid, mida teha olukorras, kus välja pakutud arhitektuurne idee on reaalsuses raskesti teostatav ning kui žürii ei suuda seda probleemi oma töös isegi läbi näha? Kas žüriide kompetents on liiga madal? Mida teha olukorras, kus suurimad probleemid ilmnevad pärast žüriitöö lõppu?

No sellisel juhul on žüriitöö lihtsalt ebakompetentne, kui neid asju ei suudeta hinnata. Ütlen veelkord, žürii töös osalemine on väga vastutusrikas. Viimasel ajal on žüriides väga palju ametnikke olnud ja kui läheb hääletamiseks, siis võib asi väga kummalisi lõpptulemusi anda.

Omal ajal kuulusin Pirita Olümpia Purjespordikeskuse arhitektuurivõistluse žüriisse. Lisaks minule olid seal Valve Pormeister, Dmitri Bruns ja teised asjatundjad. Püüdsin astuda sellest ideoloogiast välja ning otsida ikka plusspunkte. Ilmselt see oli minu mõju, et need noored seal võitsid. Võidutöös oli väga palju vigu ning need loeti seal kõik üles. Võistlustöö ei vastanud tegelikult võistlustingimustele. Toona kehtis kirjutamata reegel, et kui võistlustingimusi on rikutud, aga mõte on hea, siis ostupreemiast kõrgemat ei tohiks anda. See oli võistluse korraldajate viga, aga võistlustingimustes oli ette nähtud, et kõik sportlased, teenindav personal ning publik peaksid mahtuma jõe vasakule kaldale. Teine kallas pidi jääma ainult suvitajatele. Võidutöö pakkus ainsana kardinaalse lahenduse välja, et publik on ainult paremkaldal ning kõik muu, mis otseselt võistlusega seotud, on vasakkaldal. Kõiksugu julgeolekuprobleemid lahenesid seetõttu imelihtsalt. Idee oli värske ja ilus, aga ei vastanud tingimustele. Vaidlesime žüriis kaua, et juhul kui me seda ei vali, siis saame mõne võrdlemisi kahvatu võidutöö. Tagantjärele peab tunnistama žürii kolleegide julgust, et see otsus vastu sai võetud – nii et võistlustingimusi rikkunud töö sai esikoha. Suurte vigadega, mis seal sisemuses mõnegi koha peal olid. Aga tähtis oli see, kuhu me välja jõuame.

TOP ehitati valmis hoolimata võidutöö vigadest. Tänasel päeval näib, et isegi kui valitakse võitjaks arhitektuurselt huvitav võidutöö, ei taga see hoone valmimist. Praegused suurprojektid ei liigu väga sujuvalt edasi.

Protsess võistluse ja maja valmimise vahel võiks olla loomulik nii, et on võimalik teha täpsustusi ja täiendusi. Kuid kui projekteerimise käigus selgub, et jääb realiseerimata idee, mille tõttu konkreetne lahendus võitjaks kuulutati, siis on see võistlus olnud mõttetu ning lõpptulemus on kurb. Võib-olla, aga võib ka mitte olla. Igal juhul ta pole see, mispärast teda eelistati teistele töödele.

Nagu praegu näiteks uue Kunstiakadeemia hoone puhul.

Jah, näiteks. 

Arhitektuurimuuseumi suure saali näitusel on väljas nii Teie uusehitiste kavandid kui rekonstrueerimis- ja restaureerimisprojektid. Milline on Teie suhe arhitektuuriajalukku? Millised on uute ja ajalooliste hoonete kavandamise põhilised erinevused?

Iga uue asja kavandamine on tegelikult juurdeehituse tegemine. Me teeme pidevalt juurdeehitusi – olgu  siis majale, tänavale, väljakule, külale või linnale. Päris tühja kohta ei ole kunagi. Minu arvamine on aastate jooksul kujunenud selliseks, et see, mis kuskile teha, peab lähtuma olemasolevast. Väga lihtne on vanu väärtusi hävitada või neid vaesemaks teha. Kuid kas sellel on mõtet? Tore kui väärtusi tuleks hoopis juurde ja vanad kõik säiliksid. Aga see muidugi sõltub ülesande püstitusest. Võtame näiteks Süda tänava ooperikvartali – loomulik, et agulimiljöösse agulile sobivas käsitluses rahvusooperit pole võimalik teha. Seda võime pigem käsitleda kui juurdeehitust suurlinnale. See oli algusest peale selge, et niisuguse objekti puhul teisiti ei saagi.

Restaureerimisvaldkonnas on pikka aega eksisteerinud kaks vastandlikku lähenemist – rekonstrueeriv laad, mis toetab ajalooliste hoonete ülesehitamist nende algsel kujul ning konserveeriv-restaureeriv laad, mille kohaselt tuleb ajalooline substants säilitada olemas oleval kujul ning kõik uus, mis lisatakse, peab olema selgesti erituv. Vaadates näiteks Teie 1980. aastate lõpu Harju tänava taashoonestamise ettepanekut, aga ka Estonia teatri ümberehitusi 1990. ja 2000. aastatest, siis näib, et sealt jookseb läbi pigem rekonstrueerivat lähenemist toetav arhitektuurikäsitlus. Kuidas suhtute ajaloolise arhitektuuri ülesehitamisesse?

Tagasitegemist ma üldjuhul õigeks ei pea. See on selge pettus. Juhul, kui tagasitegemine on möödapääsmatu, tuleks seda käsitleda maketeerimisena ning sellisena ka väärtustada, mitte käsitleda uusi osi vana hoone samaväärsete osadena. Teeselda pole vaja.

Kuidas Te sellisel juhul siis Estonia teatri katusekuju muutmist põhjendaksite?

Ma ei oskagi kohe nii raskele küsimusele vastata. Seal tuli mängu see, mis minu jaoks mõjus esteetiliselt ja mis mitte – kas vanad katused või see, mis Alar Kotli peale II maailmasõda suure materjalipuuduse ja ajahäda tingimustes kavandas. Võimalused peale sõda olid ju väga nigelad. Mind väga häiris Estonia teatri lavatorni katusekuju. See mõjus muude katuste kõrval võõrana. Lisaks veel Reaalkooli poolne maht, mis mõjus kuidagi võõrana, justkui koolihoone võimlana, sest seal olid kõrged ja kitsad aknad. Tegelikult oli nende akende taga ladu ning need aknad lihtsalt segasid. Seepärast sai need kinni müüritud ja maht hoopis teistmoodi tehtud.

Estonia puhul tundus nende muudatuste tegemine pigem õige, olen selles siiani veendunud. Lisaks veel see, et muinsuskaitse nõudis punase katusekivi kasutamist, kuigi originaalis oli olnud roheline katus. Otsisime siis pööningult vanade katusekivide tükke, kuid esialgu ei leidnud. Sai otsustatud, et valime kividele sellise rohelise tooni, mis meenutab oksüdeerunud vaske. Kuivõrd katusel on ka vaskdetaile (harjatornid, vihmaveetorud jm), siis peaksid need omavahel hästi kokku sobima, ühte värvigammasse minema. Ehitustööde ajal siiski leidsime paar rohelist katusekivi tükki, kuid need olid rohkem samblakarva. Mul on omalgi kodus üks väike tükk. Värvi poolest olid uued katusekivid eritellimus, kuid see ei olnud probleem, sest siin sai lasta neid teha.

Draamateatri restaureerimise puhul tehti siseruumides samuti olulisi muudatusi.

Draamateatri puhul tegin ainult kõige esimese restaureerimisjärgu, mina fassaadidega ei tegelenud. Interjööris tuli teha mitmeid keerukaid ja olulisis täiendusi – pidime ära mahutama lifti, kavandama uue lavatehnoloogia ning üles-alla liikuva orkestriaugu, võtma kasutusele maalisaali ning tekitama sellele ligipääsu. See oli tõsine tegemine, kuid kõik sujus, sest tellija oli hea. Kõik liikus vastavalt tähtaegadele. Interjööris tehti kõik ühe ropsuga ära. Muinsuskaitse osas laabus kõik samuti hästi. Mari Kurismaa tegi sisekujundusprojekti. Kokkuvõttes tundub, et asjamehed on rahul sellega, mis seal tehtud sai.

Kas ajalooraamatute tudeerimine ning ehitusmälestiste külastamine on arhitekti jaoks vajalikud tegevused? Kui oluliseks peate arhitektuuri- aga ka üldajaloo tundmist?

Mida aeg edasi, seda olulisemaks. Kindlasti on see endas kasvanud. Nii üldajaloo kui arhitektuuriajaloo tundmine on olulised, eriti kui oled omas töös silmitsi restaureerimisobjektidega. Siis on paratamatult vaja lugeda, uurida, otsida, vaadata. Nendel puhkudel annavad suures osas muidugi ka muinsuskaitse eritingimused juba piirid ette. Ajaloo tundmine on loomulikult vajalik, möödapääsmatu.

Kas on autoreid, kes on Teie kujunemist mõjutanud või hiljem töö käigus oluliseks saanud?

Neid on mitmeid olnud. Ma ei hakkaks siin kedagi eraldi esile tooma. Instituudi lõpukursuste ja esimeste tööde tegemise ajal olin väga vaimustatud Ludwig Mies van der Rohe’st. Mõneti võib seda voolava ruumi taotlust märgata Mustamäe V mikrorajooni keskuse juures. Hiljem hakkas mõju avaldama Soome (sealtkaudu oli võimalik kursis olla muu maailma arhitektuuriga) ning sealne arhitektuur, aga mitte Alvar Aalto, vaid eelkõige Viljo Revell, keda mitmete siinsete arhitektidega natuke „kummardasime“. See mõju ei kestnud kaua… Eesti Projektist Maaehitusprojekti minnes (1968) see muutus, sest siis olin silmitsi juba maaelu ja -arhitektuuriga. Ütleksin, et sellest alates pole otseseid mõjutajaid olnudki. Kõige suurem mõjutaja minu jaoks on olnud ikkagi see, kuhu mingi maja tuleb teha ja mis seal ümber on, kuidas ta haakub sellega, mis seal juba ees on. See on olnud määrav.

Radikaalsema postmodernismi lainega Teie kaasa ei läinud?

(Naerab) Jah, ei läinud. Mõnikord sai selliseid nippe küll vaadatud, kuid… Mulle meenub, et Henno Sepmanniga tegime Pärnu jahtklubile ühe eskiisi. Olime iroonilised… tegime täpselt nende õpetuste järgi, mis Venturi raamatutes oli – kuidas on sissepääs ja kui palju pidi jääma ruume vasakule, kui palju paremale. Niisugusega oleks ju võinud välja minna, aga see oli meil rohkem eralõbu. See oli 1980. aastate alguses. Seejärel tuli juba Süda tänava ooper ning siis sai juba hoopis teistmoodi lähenetud. Seal selliseid moeasju enam ei olnud. Tol ajal oli Mart Kalm noor arhitektuurikriitik– tahtis ooperiteatri projekti kangesti näha ja võttis selle koju kaasa, tõi mõne aja pärast tagasi ja vangutas pead, et see on ikka väga vilets küll. (Naer). Võib-olla oligi, ega ma ei oska ju öelda.

Milline on olnud Teie suhe arhitektuurikriitikute ja -ajaloolastega?

Arhitektuurikriitikutega pole kokkupuuteid eriti olnudki, aga ajaloolastega on koostöö olnud suurepärane. Restaureerimisobjektide puhul tuli nendega paratamatult kokku puutuda ning see koostöö on olnud päris tihe – nemad on mind usaldanud, ehkki mina ei ole restaureerija koolitust saanud. Ju nad on mind usaldanud eelkõige sellepärast, et olen oma projektides püüdnud respekteerida olemas olevat, ei ole hakanud ennast väga peale pressima.

Soovite Te oma kogemustest veel midagi esile tuua?

On üks väga tagasihoidlik ehitis, mida ma olen südamelähedaseks pidanud –  Järvakandi kultuurihall (valmis 1986). Südamelähedane mitte seepärast, et see oleks teab mis hästi arhitektuurselt välja kukkunud, aga hoopis seetõttu, kuidas selle ehitamise asju Järvakandi inimesed ajasid. Neil nimelt põles klubihoone maha. See oli peale olümpiamänge ja siis oli karmilt keelatud igasuguste kultuuriobjektide ehitamine, projekteerimine ja isegi selle peale mõtlemine. Aga siis tehti seal selline kaval trikk – üldse mitte tehase territooriumile, aga  ühte suhteliselt ilusasse kohta pandi püsti üks kaarhall ja nimetati laohooneks, teades, et see laohoone olema ei saa, aga koguaeg mängiti sellist mängu. Mina olin seal samuti kambas, Henno Sepmanniga koos tegime projekti, et hoone ilusasti õigesse kohta maha saaks. Järvakandi  asula „kuningas“ oli toona Järvakandi Tehaste direktor Ando Lillioja, kes oli nii kange mees, et käis Moskvas toonase Ministrite Nõukogu esimehe Tihhonovi isiklikul vastuvõtul ja võttis tema käest allkirja, et erandkorras on laohoone õigus ümber ehitada klubiks. Selline tsirkus bürokraatia vallast, aga sellele järgnes asja püstipanemine, õigemini laohoone ümberehitamine. Järvakandi inimeste entusiasm ja töörõõm olid imetlusväärsed. Mismoodi seda tehti… oma materjalidest: toona tehti Järvakandis puust maju ja klaasi, kõik see on seal sisemuses näha. Müts maha nende ees. See oli lihtsalt suurepärane, kuidas ühise asja nimel kokku hoiti, jättis väga sügava mulje. Hoone ise – eks mõni asi jäi ikka vajaka ka, aga oluline on see, mida see Järvakandi asulale tähendas. Oma funktsiooni täidab see tänapäevani. Tegin neile ühe töö hiljem ka… klaasitehase tänavapoolne külg oma eri ajastutel ehitatud hoonetega pluss see tehase sissesõit oli kokku suhteliselt hirmus. Selle kultuursemaks tegemise käigus sai sissepääsu kõrvale kavandatud ka uus klaasimuuseum, aga see kõik jäi ehitamata, kuigi selline kava oli.

Kas Te usute, et arhitektuuriga saab maailma paremaks muuta, et arhitektuuriga on võimalik mõjutada ühiskondlikke protsesse?

Mingi mõju keskkonnal, kus inimesed tegutsevad, kindlasti on, ning seda keskkonda arhitekt mõneti kindlasti määrab. Käisin lapsena Tapa gümnaasiumis, mis tegutses vastvalminud Alar Kotli kavandatud hoones. Kirjanik Ellen Niit, kes seal samuti õppis, on öelnud, et ta pole ei varem ega hiljem näinud niivõrd emotsionaalselt õilistavat maja kui see. Isegi kõige tömbim laps pidi sealt saama mingisugusegi positiivse elamuse. Sellele tuginedes võib öelda küll, et arhitektuur saab inimest positiivselt mõjutada. Kas see ka minu töödes nii välja on kukkunud, jäägu teiste otsustada.

Küsis Carl-Dag Lige, 12.01.2012

Nüüdisarhitektuurist Tallinna avalikus ruumis: bastionaalvööndi potentsiaal

Tallinna vanalinna ümbritsev bastionaalvöönd. Joonis: Alver Arhitektid (?) via www.publicspace.org

Käesoleva teksti kirjutasin XIV Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni "Interspace / Vaba ruum" (kuraatorid Johan Tali, Johanna Jõekalda ja Siim Tuksam) esseekogumiku jaoks. Tekstis keskendun Tallinna bastionaalvööndi ja selle lähiala uuele arhitektuurile, tutvustan nii olulisemaid ehitatud kui ehitamata projekte.

Tallinna südames paiknevat keskaegset vanalinna ümbritseb nagu paljudes teisteski Euroopa linnades muldkindlustuste vöönd, niinimetatud roheline vöö, kus omal ajal paiknesid bastionid. Tallinnas on selle territooriumi kui avaliku ruumi värskendamiseks ja mitmekesistamiseks tehtud viimase kümnendi jooksul mitmeid projekte ja ettepanekuid. Väljapakutud arhitektuursed ja linnaruumilised ideed, mis bastionaalvööndit või selle vahetut lähedust puudutavad, iseloomustavad ka Eesti viimase kümnendi üldisi arhitektuuritendentse.

Kuivõrd Tallinna vanalinn on UNESCO maailmapärandi nimekirjas, siis peavad bastionaalvööndis tehtavad muudatused olema kooskõlas rangete muinsuskaitseliste nõuetega. Praegu domineerivad seal rohealad, peamiselt pargid, mis rajati järkjärguliselt peale bastionitesüsteemi militaarotstarbe kadumist ning bastionite osalist lammutamist. Lääne-Euroopa linnades on selle territooriumi potentsiaali kasutatud väga erinevalt. Mõnel pool on muldkindlustusi tasandatud ning ala hoonestatud, teisal on panustatud parkidele ning hajushoonestusele, mille hulgas enamasti avaliku funktsiooniga esinduslikud hooned (muuseumid, kontserdi- ja ooperimajad, linnapaleed jm). Üks suuremaid probleeme on tekkinud moderniseerumise ja autostumisega – mitmel puhul on endise bastionaalvööndi territooriumile rajatud ringtee, mis lõikab vanalinna ülejäänud linnast teravalt ära. Tallinna bastionaalvööndis on samuti mitmerealised autoteed, kuid need ei ümbritse kogu vanalinna.

Osa Tallinna bastionitest jäeti omal ajal lammutamata ning nendevahelised rohealad ning vallikraavide süsteemid muudeti parkideks peamiselt 19. sajandi II ning 20. sajandi I poolel. Tallinna vanalinna ümbritsevad Hirvepark, Harjumägi, Musumägi, Tammsaare park, Kanuti aed, Tornide väljak, Snelli park on kõik kavandatud rohealad, mis ümbritsevad keskaegset vanalinna. Nende kõrval ja vahel paiknev linnaruum võiks aga senisest palju mitmekülgsemalt siduda vanalinna ja sellest väljapoole jäävate, aktiivse kasutusega Rotermanni kvartali, sadamaala, Kalamaja, Balti jaama ja teiste lähipiirkondade omavahelist kudet. Käsitlegem mõnesid tähtsamaid projekte ja ettepanekuid, mis bastionaalvööndi ja selle lähiala kui linnakoe mitmekesistamisele on hiljuti kaasa aidanud või seda pärssinud.

Skoone bastioni ümbrus 19. sajandi lõpul. Repro postkaardist via Wikipedia

Avalik ruum kui konfliktne, dialektiline sündmusruum
Arhitekti ja linnateoreetiku Panu Lehtovuori sõnul on avalik ruum dialektilise loomuga assamblaaž, mis kujuneb mittelineaarsel ajateljel ning erinevate tegurite koosmõjul. Avaliku ruumi kujunemist mõjutavad nii inimeste kogemused, mälu, taju kui ka ruumiobjektid ise, nende materiaalsus ja sümboolsed tähendused. Lehtovuori, kes toetub oma ruumikäsitluses teiste seas ka Henri Lefebvre’i teooriatele, arvab, et taolisele dialektilisele ruumile on omane konfliktsus. Avalik ruum on hõõrdumiste ruum, mille tähendused ja loomus muutuvad kõige intensiivsemalt avalike sündmuste ning tiheda kasutuse tagajärjel. Vastaspinged ei ole siin tingimata negatiivse märgiga, sest genereerivad loovaid hoiakuid ja ruumikasutusviise, tekitavad uusi ruumitõlgendusi ning tähendussõlmi. See sündmusruum on avalik, kuid subjektiivne ja isiklik, vahetult seotud iga üksikkasutajaga. Kvaliteetseks ja heaks avalikuks arhitektuuriks tuleks pidada niisuguseid keskkondi, mis sallivad ja toetavad seda positiivset konfliktsust ega dikteeri kasutusfunktsioone liiga kitsalt. (1)

Viimase kümnendi jooksul valmis ehitatud avaliku ruumi projektidest Tallinna bastionaalvööndis on silmapaistvaim Vabaduse väljak. Keskaegse vanalinna lõunaküljel paiknevat väljakut peetakse nii Eesti pealinna kui kogu riigi esindusväljakuks. Pika planeerimisprotsessi järel valmis 2009. aastal väljaku põhjaliku ümberehituse esimene järk (siin) – arhitektideks Andres Alver, Veljo Kaasik ja Tiit Trummal –, mis sidus platsi senisest tihedamalt linnaruumiga ning vabastas selle jalakäijatele. Väljaku ümberehitusega samaaegselt rajati palju vastuolusid tekitanud monumentaalne Eesti Vabadussõja võidusammas (siin), autoriteks Rainer Sternfeld, Andri Laidre, Kadri Kiho ja Anto Savi.

Uus Vabaduse väljak koos Vabadussõja võidusambaga peegeldab paljusid vastuolusid nüüdisaegses Eesti ühiskonnas. Väljaku arhitektuurses lahenduses on tunda arhitektide soovi luua kõigile avatud linnaruum, mida vastavalt vajadusele saab täita erineva sisu ja sündmustega. Väljaku tasapind pakub justkui demokraatlikku ruumi eneseteostuseks nii kodanikele kui ka linna külalistele. Vabadussõja võidusammas seevastu väljendab rahvuslik-konservatiivseid poliitilisi väärtusi ja sellega resoneerivat esteetikat ega loo – erinevalt väljakust endast –  võimalusi tähenduste, tõlgenduste dialoogiks. Väljaku arhitektuurses lahenduses peegeldub soov sünteesida ajalookogemus ja luua hübriidne mittehierarhiline ruum. Selles hetketi peegelduv ajaloopilt sünteesib Eesti erinevad ruumi- ja ajalookogemused ning loob sündmusruumi tänastele ja tulevastele linlastele. Sõjamonument seevastu monumentaliseerib ajaloo, esitab sellest range, hermeetilise tõlgenduse ning sunnib linlase endale justkui alistuma.

Väljaku ja samba vahel on terav väärtuskategooriline konflikt, mida alateadlikult kogeb iga väljakul viibija. See on paik, kus kogetakse uhkuse ja vabaduse, piinlikkuse ja ülevuse tunnet samaaegselt. Väljaku tähendusele vajutab oma reljeefse pitseri ka riiklike ja linnainstitutsioonide võimu põlistav rituaalne käitumine: vabariigi aastapäeva paraadid, sümboolsed pärjaasetamised, mälestuskoosolekud, valimisüritused. Viimastel aastatel on siiski märgata ka väljaku kasutusviiside mitmekesistumist: seal on toimunud mitmeid meeleavaldusi, mis vastanduvad olemasolevale võimuhegemooniale. Väljakuruumi ja selle arhitektuuri tegelik potentsiaal, võime genereerida ja toetada linnalisi sündmusi, erinevaid kasutusviise, ilmneb täiel määral arvatavasti alles siis, kui valmib ka väljaku teine järk.

Kui Ingeri bastioni külje all paikneval Vabaduse väljakul on igal sammul tunda Võimu kohalolu – olgu sümboolses või reaalruumilises mõttes (väljaku ühes servas asub ka Tallinna linnavalitsus), siis Salto arhitektide ideeplaneering (siin) vanalinna teisel küljel asuva Skoone bastioni ja selle lähiümbruse rekonstrueerimiseks toetab sümboolselt justkui pehmeid väärtusi. Selle näiliselt depolitiseeritud ruumi keskmes on vaba aeg ja meelelahutus.  Arhitektide peamine idee seisneb massiivse bastioni, millel hetkel asub räämas park, ja selle lähiümbruse sujuvas liitmises avaliku linnaruumiga, mis kulgeks vanalinnast läbi bastionaalvööndi Kalamaja eeslinna – viimastel aastatel nii noorte kui ka loomeinimeste seas populaarsesse linnaossa. Arhitektide idee on rõhutada bastioni mahtu ning luua selle ümber endise vallikraavi territooriumile hulk vabaaja ja spordi funktsioone sisaldavaid ruume, mis autoliiklusele suletud territooriumina ääristaks vookleva lindina ajaloolist, massiivset eskarpmüüri. Tegemist on näiliselt analoogse linnaruumi situatsiooniga kui Vabaduse väljakul (vanalinna serva bastionaalvöönd,  „eeslinna“ ja vanalinna vaheline ruum), kuid erinevalt viimasest, puudub Skoone ideeplaneeringu puhul rahvuslik-rituaalne ja representatiivne mõõde. Selles ruumis võiks pigem näha karakteerse sündmusruumi esiletõusu võimalust.

Skoone bastioni ja lähiümbruse detailplaneeringu kavand. Salto Arhitektid, 2005-08. Maketifoto: Salto

Viimastel kümnenditel on palju kritiseeritud üledisainitud, geneerilisi tarbimisruume, mis pigem normeerivad inimeste käitumist, kui võimaldavad loovkasutust (kaubanduskeskused ja meelelahutusasutused). Salto ideelahenduse proovikiviks Skoone planeeringu puhul saabki see, kuivõrd sallitakse määramatust ning ruumikasutusviiside mitmekesisust. Kohvikud, restoranid, poed, spordiasutused, mänguväljak, parkla ja teised nendega liituvad funktsioonid võivad kergesti luua linnaruumilise olukorra, mis hoolimata sellest, et maa kuulub linnale, on tugevalt allutatud kommertshuvidele. Loova, positiivselt konfliktse sündmusruumi loomiseks ja ülalhoidmiseks on kommertsfunktsioonide tasakaaluks vaja ka sotsiaalset ja kultuurilist ruumiprogrammi (näiteks noortekeskus, galerii, muuseum jm).

Viimaste aastate üks ambitsioonikamaid avaliku sündmusruumi loomise katseid Tallinnas oli Eesti Kunstiakadeemia uue hoone ja selle esise väljaku projekt. 2008. aastal võitsid Taani arhitektuuribürood SEA ja EFFEKT rahvusvahelise arhitektuurivõistluse, mille idee nägi Tallinna kesklinnas, endise bastionaalvööndi läheduses paikneva krundi jaotamist vertikaalseks tahukaks ning selle esiseks kunstiväljakuks (siin). Kesklinnas ilmneb arhitektuurile tugev ärisurve, mis peegeldub kõrghoonete rajamises, ökonoomses ruumikasutuses ning arhitektuursete lahenduste väheses loomingulisuses. Kunstiakadeemia püüdis sellele tendentsile jõulise žestiga vastukaaluks seada aktiivse avaliku sündmusruumi, loomeväljaku, mis mõeldud kõigile linnakodanikele, mille foonil kõrguks efektne, valgusküllane uus õppehoone.

Eesti Kunstakadeemia uue peahoone kavandi makett. Arhitektuuribürood SEA ja EFFEKT, 2008. Maketifoto

Praeguseks on kunstiakadeemia uue õppehoone projektist erinevate vaidluste ja rahastusprobleemide tõttu loobutud. Sümboolne lahing kultuuri kohalolu eest kommertshuvidest tihkes linnasüdames on kaotatud. Süüdlasi alles otsitakse, kuid kriitikat on jagunud nii ministeeriumite kui ka kunstiakadeemia enda otsustuste suunas. Võimalus, mis kunstiakadeemia uue õppehoone ning selle esise väljakuga kasutamata jäi, realiseerub lähiaastatel väiksemal moel teiselpool vanalinna, endises tööstushoones Kalamaja serval, kuhu kunstiakadeemia kolib.

Eesti ühe olulisema kõrgkooli kaotatud lahing linnaruumis markeerib Eesti kultuuri ja hariduse üldist olukorda neoliberaalse ideoloogia ja parempoolse poliitika ajastul. Uue õppehoone asemel laiub kunstiakadeemia ajaloolisel krundil praegu autoparkla ning selle nurgas „Kuupmeetri galerii“ nimeline kuupmeetrisuurune klaasvitriin, kus eksponeeritakse kunstiakadeemia tudengite töid. Mõni võib selles klaaskuubikus näha tragikoomilist sümbolit kogu protsessile, mälestusmärki Eesti Kunstiakadeemia sajandipikkusele ajaloole.

Eesti Kunstakadeemia uue peahoone kavand. Arhitektuuribürood SEA ja EFFEKT, 2008. Arhitektuurivõistluse render

Tarbimisruum ja selle puhvrid
Kunstiakadeemia ajaloolise krundi vastas Tallinna kesklinnas asub Viru Keskuse kaubanduskompleks (siin). Arhitektide Vilen Künnapu ja Ain Padriku kavandatud ning 2004. aastal avatud hoone on ilmekas näide taasiseseisvunud Eesti neoliberaalsest keskkonnast, kus kommertshuvid domineerisid linnaehituses ühiskondlike ja kultuuriliste väärtuste üle. Viru Keskus poogiti modernistliku Viru hotelli külge, mis oli nõukogudeaegse Eesti esimesi kõrghooneid ja avas uksed 1972. aastal. Hotelli kõrval asunud avar plats otsustati 1990. aastatel täis ehitada. Arhitektuurivõistluse võidutöö moondus planeerimis- ja projekteerimisprotsessi käigus tundmatuseni. Selle ülepaisutatud maht ning ebamäärane vorm ei hooli ümbritsevast linnakeskkonnast ning kogu hoone karakter kujuneb siseruumide paigutusest lähtuvalt. Palju kritiseeritud kompleksi puhul on positiivselt esile toodud vaid keldris asuva bussiterminali funktsionaalsust ning seda, et üürnikena tegutsevad ka raamatupood ning vabaõhukino. Viimase paigutamine parkimismaja kõrgeimale korrusele loob suvehooaegadel suurlinliku meeleolu ning on kaubanduskeskuse hoonesse viimastel aastatel toonud ka kultuurisõbralikumat publikut. Viru Keskus ei anna Tallinna kesklinna avalikule ruumile arhitektuurses mõttes midagi juurde. Hoone loob siiski teatava linnalise kontsentratsiooni ning tõmbab ligi arvukalt inimesi, keda jagub seepärast ehk rohkem ka naabruses asuvasse Tammsaare parki.

Tammsaare park rajati bastionaalvööndisse endise turuplatsi territooriumile peale II maailmasõja lõppu ning avati 1955. aastal. Park on stalinistlikule klassitsismile omaselt regulaarse ülesehitusega ning selle iseloomu kujundavad ka kolm eri aegadel paigaldatud monumentaalskulptuuri. Park paikneb mitmete käiguteede ja tänavate sõlmes ning seda läbib ka talvisel ajal arvukalt inimesi. Hiljuti otsustas Tallinna linnavalitsus, et park vajaks uuendamist, ning korraldas arhitektuurikonkursi. Selle võitnud arhitektuuribüroo Kadark Tüür Arhitektid (KTA) pakkus välja lahenduse (siin), mille kohaselt rajatakse sõjas hävinud turuhoone vundamendile kohvikuhoone, luuakse läbikäiguteedest kõrval paiknev privaatsem ala ning uuendatakse haljastust ja valgustust. KTA ideeprojekt jagab pargi eri tsoonideks ning püüab praegust mürarikast keskkonda mitmekesistada nüansseerituma haljastuse, mahuliste paviljonide ning kohvikuhoonega. Stalinistliku klassitsismi kihistus küll kaob, kuid püütakse tekitada värskem, selgemini defineeritud ja vabas õhus olekut soosiv keskkond. Arhitektuuril on siin sekundaarne, toetav roll. Põhifookus peaks koonduma pargi sõõrjasse keskmikku, mida läbivad pea kõik pargi kasutajad.

KTA on loonud linnalava, kus potentsiaalselt saaksid kohtuda ja põrkuda erinevad ruumipraktikad. Siiski on tegemist linnasüdames oleva väga kontrollitud ruumiga ning üllatuste või ootamatute juhtumiste võimalus on madal. KTA disain on teadlikult nüüdisaegne ega vaeva ennast ajaloo tõlgendamisega. Kontseptuaalsel tasandil on tegemist suhteliselt naiivse ideega, sest ruumi ja liikumisteid struktureeriv päikese motiiv on arusaadav vaid pealtvaates, seda ikoonilist kujundit jalakäija ei taju. Juhul kui see projekt peaks valmis ehitatama, saab selle (maastiku)arhitektuurse lahenduse kvaliteedikriteeriumiks see, kas ala muutub läbikäigutsoonist paigaks, kus veedetakse aega praegusest rohkem ja senisest loomingulisemalt. Kui realiseeritakse mitmekesine ja aastaaegadest lähtuv haljastuseidee, siis saab kesklinna taimestik mitmekülgset täiendust ning kujuneb väärtuseks omaette. Tegemist oleks positiivses mõttes ebatüüpilise olukorraga, sest maastikuarhitektuuris ja haljastuses kasutatav taimestik on Tallinna uute avaliku ruumi objektide puhul väga ühekülgne. Uus Tammsaare park ei ole dialektiline ja provokatiivne ruum, see on turvaliseks ja kenaks disainitud keskkond, mis ei esita oma kasutajale ei intellektuaalseid ega reaalruumilisi väljakutseid, pigem pakub kasutajale kergesti kogetavat sensoorset meelehead.

Sensoorset meelehead mitmekülgse materjalikasutuse, erilaadsete vormide ja linnaruumilise tihedusega pakub ka Rotermanni kvartal, bastionaalvööndi kontaktsoonis paiknev endine tööstuskvartal, mida on rekonstrueeritud viimase kümnendi jooksul uute funktsioonide tarbeks. Eestis esimest korda on eraarendaja väärtustanud samaaegselt nii ajaloolist konteksti (mitmed hooned on muinsuskaitse all) kui ka tundlikku uut arhitektuuri. Teiste seas on Rotermanni kvartali ümber- ja uusehitiste kavandamisel osalenud arhitektid Villem Tomiste, Ott Kadarik, Mihkel Tüür, Emil Urbel, Andres Alver, HG Arhitektuur ja Koko Arhitektid. Tegemist on peamiselt jalakäijatele suunatud alaga, kus domineerib kaubandus.

Rotermanni kvartali mahuline arhitektuur nagu ka linnaruumilised väikeobjektid on küll kvaliteetse disaini ja ehituslaadiga, kuid keskkond tervikuna on paljuski allutatud omanike ärihuvidele. Kvartali kihilises ja kompleksses arhitektuuris on siiski olemas potentsiaal, mis võiks tulevikus toetada senisest loovamat suhet nii ajalukku kui ka ruumikasutusviisidesse. Kvartali uus arhitektuur peegeldab minevikku ja tõlgendab tööstuspärandit. Mitme projekti puhul on taotletud industriaalset robustsust (paekivi, roosteteras, jõulised mahud). Samas on kohati tajuda ka majandustõusu aegset koketset edvistamist, mis võib konservatiivsele ja nõudlikule arhitektuuriaustajale pealiskaudsena tunduda. Juhul kui omanikud suudaksid kaubandus- ja büroofunktsioonide kõrval teha rohkem ruumi kultuurile ja sotsiaalse orientatsiooniga pindadele, siis võiks sellest lähiajal kujuneda kirev ja pulbitsev linnaelu kants, mis pakuks alternatiivi Tallinna vanalinna õdususele ja ülejäänud kesklinna laialivalguvusele. Rotermanni kvartali ruumiline rikkus ja arhitektuurne kvaliteet tõuseb esile siis, kui on võimalus spontaanseks ruumikasutuseks ning sallitakse käitumisviiside rivaliteeti.

Rotermanni kvartali uushoonestus Tallinnas. Arhitektid Ott Kadarik, Villem Tomiste, Mihkel Tüür, 2004-07. Foto: Martin Siplane / Eesti Arhitektuurimuuseum

Rotermanni kvartali naabruses, samuti bastionaalvööndi servas, paikneb historitsistliku paearhitektuuriga endine Rotermanni soolaladu, praegune Eesti Arhitektuurimuuseumi. Selle esisele platsile on arhitekt Villem Tomiste kavandanud muuseumi väliekspositsiooni (siin). Siiani realiseerimata projekt näeb ette süvendisse paigutatud väljaku, kuhu laskub kaldpindne astmestik. Väljaku servades on muldkehandisse paigutatud abiruumid ning vitriinid. Liiklusmagistraalide vahel paiknevana on Tomiste kavandatud väljakule küll ebamugav pääseda, kuid tulevikus võiks platsi väljaehitamine anda tõuke ka liikluskorralduse muutmiseks. Projekti suurim väärtus seisneb selles, et see võimaldaks arhitektuurimuuseumil laiendada oma tegevust ka aktiivsesse linnaruumi – hetkel on muuseum justkui suletud oma paksude müüridega kindlusesse.

Moodsat, kuid tugevalt kontrollitud avalikku ruumi tõotab ka Bjarke Ingels Group’i (BIG) Tallinna uue administratiivhoone kavand (siin). 2009. aastal rahvusvahelisel arhitektuurikonkursil võitjaks osutunud töö koondab ühte hoonesse kõik Tallinna linnavalitsuse erinevad allasutused. Siiani paberil oleva – ja sinna arvatavasti ka jääva – projekti kohaselt paigutatakse ruumid omavahel ühendatud ebaregulaarse geomeetriaga kuupjatesse mahtudesse. Nende alla, maapinna tasandile, jääks avatud linnaväljak, niinimetatud teenuste turg, kus linnakodanikele munitsipaalteenuseid osutatakse. Hoone paikneks reisisadama lähedal bastionaalvööndi servas vanalinna vahetus läheduses ning kurikuulsa nõukogudeaegse kultuuripalee – praegu tühjana seisva Linnahalli – ja peatselt avatava kultuuritehase vahel.

BIGi ultramoodsa büroohoone rajamine rikastaks seni äärmiselt aeglaselt kulgenud Tallinna kesklinna avamist merele ning selle tihedamat sidumist sadamaterritooriumiga. Samas mõjuks sedavõrd eksklusiivse büroohoone rajamine praeguses majandussituatsioonis avaliku raha raiskamisena. Juhul kui oleks tegemist muuseumi, ooperiteatri või mõnd muud avalikku funktsiooni täitva ehitisega, siis võiks ehitus tõenäolisem tunduda. Tallinn on põhjamaise linnana suutnud siiani üsna edukalt vastu panna ikoonilise arhitektuuri kiusatustele ning enamik uuest arhitektuurist püüab end olemasolevasse konteksti paigutuda kas kriitilis-poleemiliselt või anonüümselt. BIG raehoone projektil puudub aga sügavalt läbitunnetatud side nii Tallinna linnaruumilise kui ka ajaloolise kontekstiga. Hoolimata sellest, et lubatakse hoonet linlastele ja selle igakülgset demokraatlikku kasutust, on ikkagi tegemist (pelgalt) büroohoonega. Maapinna tasandil paiknev „linnaväljak“ oleks välisperimeetril klaasseintega suletud ega võimaldaks tõeliselt dünaamilist ja vaba ruumikasutust, nagu BIG oma reklaamtekstides välja on pakkunud. Tallinna sadamaala väljaehitamisele annaks see hoone siiski positiivse tõuke. Projekti linnaruumiline mõõde ning jõuline karakter mitmekesistaks mereäärset keskkonda ning tooks sinna arvukalt inimesi.

Tallinna uus raehoone, lõige. Bjarke Ingels Group, 2009. Joonis: BIG via plusmood.com

Tallinna uus raehoone. Bjarke Ingels Group, 2009. Render: BIG

Ajutiste ehitiste funktsioon
Salto AB ja NO99 teatri koostöös kavandatud Põhuteater (siin) rajati ajutise kultuuriasutusena hüljatud ja räämas Skoone bastionile, mis asub alal, mille planeeringut ülalpool tutvustatud sai. Puitkonstruktsioonidest ja põhupakkidest ehitatud ajutine teatrihoone kehtestas ennast jõuliselt visuaalse ruumiobjektina, aga ka mitmekesise kavaga, kujunedes kultuuripealinna aasta üheks keskseks sündmuspaigaks. Arhitektuurses mõttes juhtis hoone tähelepanu Tallinna kesklinnas oleva alakasutatud avaliku ruumi potentsiaalile. Skoone bastioni avalik ruum ja park jõudsid üle aastate tallinlaste ja selle külaliste teadvusesse.

Põhuteatri must kuupjas maht ja selle tundlik paigutamine bastioni reljeefile lõi ambivalentse, mängulise olukorra. Üheltpoolt püüdis ajutine teatrihoone ennast linnaruumis atraktiivselt esile tõsta, teisalt rõhutas materjalikasutuse ja ajaliselt piiratud eksistentsiga oma kaduvust. Põhuteater toimis arhitektuurse objektina mitte kui distsiplinaarne, vaid diskursiivne objekt. Täpsemini oli ajutise teatrihoone näol tegemist arhitektuurse lausungiga selle foucault’likus tähenduses.

Foucault’ jaoks on lausung diskursuse „ehituskiviks“. Lausungite grupid moodustavad dünaamilisi diskursiivseid formatsioone, teadmiste konfiguratsioone, mida iseloomustavad diskursuse sisesed suhted ning nende koostoimel ilmnev kord. Lausungid ei ole diskursiivses süsteemis mitte iseseisvad objektid, vaid funktsioonid. Lausung kui funktsioon ei ole käsitletav diskursusest väljaspool, ta saab ilmneda ainult diskursuse osana, suhetes olevana. Lausung kuulub alati tervikusse, on suhetes diskursuse teiste lausungitega, on osa lausungite võrgustikust. Lausung on seotud konkreetse ajaga ning on seepärast sündmuselaadse loomuga. (2) Ka Põhuteater ei olnud mitte niivõrd iseseisev ajaülene arhitektuurne objekt, kuivõrd konkreetses hetkes esitatud lausung linnaplaneeringulise olukorra, ruumikasutuse ja üldise kultuurikonteksti diskursiivsel väljal. Teisisõnu oli Põhuteater pigem kommentaar või kriitiline allmärkus linnaruumiliste ja linnaplaneeringuliste hierarhiate ja toimimisviiside puudustele. Põhuteatri sarnaste, end linnaruumis jõuliselt kehtestavate ajutiste hoonete kõrval omavad kriitilist potentsiaali ka väiksemad, installatiivset laadi linnaruumilised objektid, mida Tallinnas sai näha näiteks LIFT11 festivali raames 2011. aastal.

NO99 Põhuteater, Tallinn. NO99 ja Salto Arhitektid (Maarja Kask, Karli Luik, Ralf Lõoke, Pelle-Sten Viiburg), 2011, lammutatud. Foto: Martin Siplane / Salto

Ajutiste rajatiste abil, mis suunatud linna kasutajatele või nende tähelepanu võitmiseks, on kergem võtta kriitilisi seisukohti kehtivate linnaruumi hierarhiate, „kivistunud“ arhitektuuri- ja ruumipraktikate suhtes. Ajutiste objektide suurim potentsiaal võib-olla seisnebki nende lausungilises loomuses (nagu Põhuteatri puhul kirjeldatud sai), täites kriitilist funktsiooni arhitektuuri ja linnaplaneerimise diskursuse korras. Need on jokkerid, mis võivad esile tuua uusi võimalusi või naeruvääristada ja tühistada autoriteete ning nende tähenduslik mõju võib kesta kauem kui pelk füüsiline eksistents.

Ent avalikus ruumis paiknevad ajutised, installatiivsed objektid võivad lausungile omase poleemilise funktsiooni kõrval täita ka vastuolusid sünteesivat rolli. Arhitekt Indrek Peil on kirjutanud nüüdisarhitektuuri stereofoonilisest ruumiidentiteedist, mis on ruumimudelina vajalik polürütmilise, kiiresti muutuva, vastandlikke impulsse genereeriva keskkonna käsitluseks. Stereofooniline ruumiidentiteet viitab ruumi heterogeensusele, multisensoorsusele ning taju ja mõistmise omavahelisele suhtele. Arhitektuur sekkub taolise ruumikäsitluse puhul eelkõige kommunikatsioonivahendina, mis püüab erinevaid impulsse sillata, ei paku aga tingimata lõplikke lahendusi, mis rahuldaks kõiki huvigruppe ja neutraliseeriks jõujooni. Siit ka Peili viide arhitektuurile kui vastuolude distsipliinile. (3)

LIFT11 festivali jaoks lõid Indrek Peil ja Siiri Vallner installatsiooni „Kai“ (siin), mille käigus kaeti mereäärse laguneva kai raudbetoonrahnud lihtsa puitlaudisega. Kalaranna piirkond, mis on aastaid seisnud tühermaana, on viimastel aastatel  leidnud üha populaarsemat kasutust lähipiirkonna elanike, aga ka turistide seas. Vahetult vanalinna külje all paiknev mererand on avalikkuse teadvusest olnud pikalt väljas. „Kai“ on delikaatne ja veenev, näiliselt tagasihoidlik, kuid ruumiliselt kaalutletud. Arusaam stereofoonilisest ruumiidentiteedist on arhitektidele andnud võimaluse käsitleda väärtusliku impulsina nii olemasolevat näilist kaost (lagunevad sadamarajatised, võsa, aladefineeritud ruumikasutus) kui ka kujutlust alternatiivsetest ruumikordadest ning kasutusviisidest. Vallner ja Peil juhtisid oma installatsiooniga tähelepanu nii sellele, et linnavõim võiks teha samme piirkonna mugavamaks kasutamiseks, kui ka sellele, et olemasolevas, näiliselt räämas ja lagunevas keskkonnas on peidus mitmekesise ruumikasutuse potentsiaal, mida on võimalik isegi väikeste arhitektuursete sekkumistega realiseerida, ilma et lihvitaks siledaks kõiki nurki.

Bastionaalvööndi potentsiaal avaliku ruumina
Bastinaalvööndi ja selle lähiala linnaruumiline ja arhitektuurne potentsiaal on Tallinnas siiani suuresti kasutamata. Ühest küljest on see ala kops, mis filtreerib kesklinna õhku, teisalt võiks see olla ka katalüsaator, mis nii vanalinna suunas kui ka sealt välja genereerib mitmekülgseid, dialektilisi avaliku ja poolprivaatse ruumi praktikaid. Ajaloolist bastionaalvööndit võib oma vahelduva maastiku ja linnakoega vaadelda seepärast kui tavapärasest palju mitmekesisema karakteriga avalikku linnaruumi. See ei ole pelgalt väljak või tühi plats rahvakogunemisteks. See on väljakute, parkide, hoonete, paviljonide, peidupaikade, ajaloo, mälu,ja ideoloogiate kude, dünaamiline süsteem, mis tänases päevas aktiivselt haaratud ka digitaalsetesse võrkudesse – bastionaalvöönd füüsilise ruumina on aktiivselt seotud avaliku ruumi digitaalsete kihtidega. Virtuaalne ja reaalne on siin tagasisidestatud suhtes, muutes ajas teineteise loomust. Kõige suurem bastionaalvööndi kui avaliku ruumi potentsiaal võib-olla peitubki selles, millisel moel ja kui mitmekülgselt suudab see kohaneda digitaalkultuuri ja tehnoloogia arenguga.

Ajalooline ruum on nii füüsiliselt kui ka tähenduste osas killustunud just nii nagu ka tänane infotehnoloogiline avalik ruum. Ajalooliste väärtuste, mälukihtide säilitamine on oluline ning digitehnoloogiad on siin pigem toetav kui pärssiv faktor. Läbimõeldud ja paindlik linnaplaneerimine, mis põimib digimaailma võimalused ja bastionaalvööndi ajaloolise koe kõigi oma tähenduskihtidega, võib luua uusi ruumilisi kvaliteete. Kaob oht, et ajalooline ruum muutub pelgaks muuseumiks ning tekib võimalusi uute ja alternatiivsete ruumikasutusviiside tekkeks. Bastionaalvöönd ja selle lähialad, mis moodustavad territoriaalselt suure osa Tallinna kesklinnast, võiks tulevikus kujuneda omalaadseks hübriidkeskkonnaks, mille arhitektuur on läbi mõeldud nii reaalses kui ka virtuaalses ruumis. Tähtis on säilitada teatud lõtk, vabadus tegevusteks ja protsessideks, mis ei ole lõplikult defineeritud, säilitada ruumiline olukord, mille tähendus- ja kasutuskihid saavad eksisteerida samaaegselt. Funktsioonide, hoiakute, väärtuste paljusus on see huumus, mis hoiab linnakudet elavana. Tallinna kesklinna avalik ruum ning bastionaalvöönd selle keskse osana võiks lähitulevikus kujuneda aktiivse kasutusega rekreatsioonialaks. See oleks samaaegselt linnalava, kultuuriväli, suhtluspaik ja digitaalne turuplats – linliku, aktiivse eluviisi pide nii digitaalsel kui ka füüsilisel kujul, väli, kus habras ruum ja killustatud ajalugu oma risoomest kudet põimivad.
__
(1) Lehtovuori, Panu. Experience and Conflict: The Dialectics of the Production of Public Urban Space in the Light of New Event Venues in Helsinki 1993–2003. Espoo: Helsinki University of Technology, 2005, lk 131–170.

(2) Foucault, Michel. The Archaeology of Knowledge. London, New York: Routledge, 2002 (esmatrükk 1969), lk 89–132. Vaata ka Foucault, Michel. Teadmiste arheoloogia. Tõlkinud Kaia Sisask. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005, lk 73-106.

(3) Peil, Indrek. Arhitektuur kui vastuolude distsipliin: dialoogiline praktika ehk stereomõtlemise poole. – Ehituskunst , 2005, nr 41/42, lk 50–55. Vaata siin.
__

Interspace / Vaba ruum: Esseed digitaalsest ja avalikust
Eesti / inglise keeles, 288 lk, 110 x 165 mm, tiraaž 500 (EST) + 500 (ENG). Koostajad: Johanna Jõekalda, Johan Tali, Siim Tuksam. Tekstide autorid: Johanna Jõekalda, Johan Tali, Ranulph Glanville, Leonhard Lapin, Mart Kalm, Roemer van Toorn, Carl-Dag Lige, Toomas Tammis, Mark Foster Gage, Marjan Colletti, Mario Carpo, Walter Nicolino, Ülar Mark, Siim Tuksam. Disain: Indrek Sirkel. Kirjastajad: Eesti Arhitektuurikeskus ja Lugemik. Ilmumisaasta: 2014. ISBN 978-9949-9182-7-0 (EST) / ISBN 978-9949-9182-6-3 (ENG). Müük: Lugemik