Verinoore arhitekti preemia

Täna antakse üle järjekordne noore arhitekti preemia. Kandidaadid on iseenesest sümpaatsed, kuid võiks ju küsida, et mis mõttes on Salto või KOKO noorarhitektid. Mõlemad on buumipõlvkonna, viimase 10-15 aasta võib-olla, et kaks kõige edukamat Eesti arhitektuuribürood. Emma-kumma võidu korral tuleb tõdeda, et Eesti Arhitektuur AD 2015 elab endiselt buumikogemuste najal. Õigupoolest on kõik senised NAP-i laureaadid buumipõlvkonna lapsed.

Kuulsad saavad veel kuulsamaks ja juba pärjatud saavad veelgi pärgi juurde. No tegelt ka – kui KOKO või Salto võidaks, siis see oleks nagu kui Kaia Kanepi tuleks maailma tippmängijana osalema Eesti meistrivõistlustele (tahtmata Kontaveiti kuidagi halvustada). Eero Palm ja Kamp on samuti buumipõlvkonna esindajad, kuid nende võidu osas olen skeptiline. Kui aga võidaks Kadri Klementi või Toomas Paaver, siis oleks see märk ühiskonna muutumisest – pehmed väärtused, sotsiaalsus, haridus, kodanikuühiskond. Staararhitekt vs. kogukonnaarhitekt. Aga tegelikult ei tahtnud ma sellest rääkida.

Kes tunnustab päriselt noori arhitekte ning mitte neid, kes juba aastaid kohaliku arhitektuurielu tipus figureerivad? Kuidas on olukord nende arhitektide järelkasvuga, kes päriselt maju teevad ehk meie igapäevast elukeskkonda aktiivselt mõjutavad? Kuraatoreid ja laborarhitekte tuleb aina juurde – helged ja kriitilised pead lähevad akadeemiasse, sest ehitada eriti ei saa. On õnneks üksikuid nooremaid, kes iseseisvalt projekteerivad. Täna nägin Pelle-Sten Viiburgi, kes Doominoga teeb Terviseametit. On KUU, kes teeb EKA uut maja ja b210, kes on valmis saanud ühe maja (tõsi, hea maja, Kuressaares). Kuid nendestki mitmed on tegelikult juba eelmise kümnendi kogemusega, olgugi, et vanemate arhitektide büroodest.

Minu küsimus on, et kuidas ca 24-30 aastased praeguses olukorras üldse jala ukse vahele saavad? Hakkavad nad üldse kunagi pärismaju tegema? Kuidas neid järje peale aidata, takka utsitada? Kas ei peaks asutama Verinoore Arhitekti Preemiat?

Nüüdisarhitektuurist Tallinna avalikus ruumis: bastionaalvööndi potentsiaal

Tallinna vanalinna ümbritsev bastionaalvöönd. Joonis: Alver Arhitektid (?) via www.publicspace.org

Käesoleva teksti kirjutasin XIV Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni "Interspace / Vaba ruum" (kuraatorid Johan Tali, Johanna Jõekalda ja Siim Tuksam) esseekogumiku jaoks. Tekstis keskendun Tallinna bastionaalvööndi ja selle lähiala uuele arhitektuurile, tutvustan nii olulisemaid ehitatud kui ehitamata projekte.

Tallinna südames paiknevat keskaegset vanalinna ümbritseb nagu paljudes teisteski Euroopa linnades muldkindlustuste vöönd, niinimetatud roheline vöö, kus omal ajal paiknesid bastionid. Tallinnas on selle territooriumi kui avaliku ruumi värskendamiseks ja mitmekesistamiseks tehtud viimase kümnendi jooksul mitmeid projekte ja ettepanekuid. Väljapakutud arhitektuursed ja linnaruumilised ideed, mis bastionaalvööndit või selle vahetut lähedust puudutavad, iseloomustavad ka Eesti viimase kümnendi üldisi arhitektuuritendentse.

Kuivõrd Tallinna vanalinn on UNESCO maailmapärandi nimekirjas, siis peavad bastionaalvööndis tehtavad muudatused olema kooskõlas rangete muinsuskaitseliste nõuetega. Praegu domineerivad seal rohealad, peamiselt pargid, mis rajati järkjärguliselt peale bastionitesüsteemi militaarotstarbe kadumist ning bastionite osalist lammutamist. Lääne-Euroopa linnades on selle territooriumi potentsiaali kasutatud väga erinevalt. Mõnel pool on muldkindlustusi tasandatud ning ala hoonestatud, teisal on panustatud parkidele ning hajushoonestusele, mille hulgas enamasti avaliku funktsiooniga esinduslikud hooned (muuseumid, kontserdi- ja ooperimajad, linnapaleed jm). Üks suuremaid probleeme on tekkinud moderniseerumise ja autostumisega – mitmel puhul on endise bastionaalvööndi territooriumile rajatud ringtee, mis lõikab vanalinna ülejäänud linnast teravalt ära. Tallinna bastionaalvööndis on samuti mitmerealised autoteed, kuid need ei ümbritse kogu vanalinna.

Osa Tallinna bastionitest jäeti omal ajal lammutamata ning nendevahelised rohealad ning vallikraavide süsteemid muudeti parkideks peamiselt 19. sajandi II ning 20. sajandi I poolel. Tallinna vanalinna ümbritsevad Hirvepark, Harjumägi, Musumägi, Tammsaare park, Kanuti aed, Tornide väljak, Snelli park on kõik kavandatud rohealad, mis ümbritsevad keskaegset vanalinna. Nende kõrval ja vahel paiknev linnaruum võiks aga senisest palju mitmekülgsemalt siduda vanalinna ja sellest väljapoole jäävate, aktiivse kasutusega Rotermanni kvartali, sadamaala, Kalamaja, Balti jaama ja teiste lähipiirkondade omavahelist kudet. Käsitlegem mõnesid tähtsamaid projekte ja ettepanekuid, mis bastionaalvööndi ja selle lähiala kui linnakoe mitmekesistamisele on hiljuti kaasa aidanud või seda pärssinud.

Skoone bastioni ümbrus 19. sajandi lõpul. Repro postkaardist via Wikipedia

Avalik ruum kui konfliktne, dialektiline sündmusruum
Arhitekti ja linnateoreetiku Panu Lehtovuori sõnul on avalik ruum dialektilise loomuga assamblaaž, mis kujuneb mittelineaarsel ajateljel ning erinevate tegurite koosmõjul. Avaliku ruumi kujunemist mõjutavad nii inimeste kogemused, mälu, taju kui ka ruumiobjektid ise, nende materiaalsus ja sümboolsed tähendused. Lehtovuori, kes toetub oma ruumikäsitluses teiste seas ka Henri Lefebvre’i teooriatele, arvab, et taolisele dialektilisele ruumile on omane konfliktsus. Avalik ruum on hõõrdumiste ruum, mille tähendused ja loomus muutuvad kõige intensiivsemalt avalike sündmuste ning tiheda kasutuse tagajärjel. Vastaspinged ei ole siin tingimata negatiivse märgiga, sest genereerivad loovaid hoiakuid ja ruumikasutusviise, tekitavad uusi ruumitõlgendusi ning tähendussõlmi. See sündmusruum on avalik, kuid subjektiivne ja isiklik, vahetult seotud iga üksikkasutajaga. Kvaliteetseks ja heaks avalikuks arhitektuuriks tuleks pidada niisuguseid keskkondi, mis sallivad ja toetavad seda positiivset konfliktsust ega dikteeri kasutusfunktsioone liiga kitsalt. (1)

Viimase kümnendi jooksul valmis ehitatud avaliku ruumi projektidest Tallinna bastionaalvööndis on silmapaistvaim Vabaduse väljak. Keskaegse vanalinna lõunaküljel paiknevat väljakut peetakse nii Eesti pealinna kui kogu riigi esindusväljakuks. Pika planeerimisprotsessi järel valmis 2009. aastal väljaku põhjaliku ümberehituse esimene järk (siin) – arhitektideks Andres Alver, Veljo Kaasik ja Tiit Trummal –, mis sidus platsi senisest tihedamalt linnaruumiga ning vabastas selle jalakäijatele. Väljaku ümberehitusega samaaegselt rajati palju vastuolusid tekitanud monumentaalne Eesti Vabadussõja võidusammas (siin), autoriteks Rainer Sternfeld, Andri Laidre, Kadri Kiho ja Anto Savi.

Uus Vabaduse väljak koos Vabadussõja võidusambaga peegeldab paljusid vastuolusid nüüdisaegses Eesti ühiskonnas. Väljaku arhitektuurses lahenduses on tunda arhitektide soovi luua kõigile avatud linnaruum, mida vastavalt vajadusele saab täita erineva sisu ja sündmustega. Väljaku tasapind pakub justkui demokraatlikku ruumi eneseteostuseks nii kodanikele kui ka linna külalistele. Vabadussõja võidusammas seevastu väljendab rahvuslik-konservatiivseid poliitilisi väärtusi ja sellega resoneerivat esteetikat ega loo – erinevalt väljakust endast –  võimalusi tähenduste, tõlgenduste dialoogiks. Väljaku arhitektuurses lahenduses peegeldub soov sünteesida ajalookogemus ja luua hübriidne mittehierarhiline ruum. Selles hetketi peegelduv ajaloopilt sünteesib Eesti erinevad ruumi- ja ajalookogemused ning loob sündmusruumi tänastele ja tulevastele linlastele. Sõjamonument seevastu monumentaliseerib ajaloo, esitab sellest range, hermeetilise tõlgenduse ning sunnib linlase endale justkui alistuma.

Väljaku ja samba vahel on terav väärtuskategooriline konflikt, mida alateadlikult kogeb iga väljakul viibija. See on paik, kus kogetakse uhkuse ja vabaduse, piinlikkuse ja ülevuse tunnet samaaegselt. Väljaku tähendusele vajutab oma reljeefse pitseri ka riiklike ja linnainstitutsioonide võimu põlistav rituaalne käitumine: vabariigi aastapäeva paraadid, sümboolsed pärjaasetamised, mälestuskoosolekud, valimisüritused. Viimastel aastatel on siiski märgata ka väljaku kasutusviiside mitmekesistumist: seal on toimunud mitmeid meeleavaldusi, mis vastanduvad olemasolevale võimuhegemooniale. Väljakuruumi ja selle arhitektuuri tegelik potentsiaal, võime genereerida ja toetada linnalisi sündmusi, erinevaid kasutusviise, ilmneb täiel määral arvatavasti alles siis, kui valmib ka väljaku teine järk.

Kui Ingeri bastioni külje all paikneval Vabaduse väljakul on igal sammul tunda Võimu kohalolu – olgu sümboolses või reaalruumilises mõttes (väljaku ühes servas asub ka Tallinna linnavalitsus), siis Salto arhitektide ideeplaneering (siin) vanalinna teisel küljel asuva Skoone bastioni ja selle lähiümbruse rekonstrueerimiseks toetab sümboolselt justkui pehmeid väärtusi. Selle näiliselt depolitiseeritud ruumi keskmes on vaba aeg ja meelelahutus.  Arhitektide peamine idee seisneb massiivse bastioni, millel hetkel asub räämas park, ja selle lähiümbruse sujuvas liitmises avaliku linnaruumiga, mis kulgeks vanalinnast läbi bastionaalvööndi Kalamaja eeslinna – viimastel aastatel nii noorte kui ka loomeinimeste seas populaarsesse linnaossa. Arhitektide idee on rõhutada bastioni mahtu ning luua selle ümber endise vallikraavi territooriumile hulk vabaaja ja spordi funktsioone sisaldavaid ruume, mis autoliiklusele suletud territooriumina ääristaks vookleva lindina ajaloolist, massiivset eskarpmüüri. Tegemist on näiliselt analoogse linnaruumi situatsiooniga kui Vabaduse väljakul (vanalinna serva bastionaalvöönd,  „eeslinna“ ja vanalinna vaheline ruum), kuid erinevalt viimasest, puudub Skoone ideeplaneeringu puhul rahvuslik-rituaalne ja representatiivne mõõde. Selles ruumis võiks pigem näha karakteerse sündmusruumi esiletõusu võimalust.

Skoone bastioni ja lähiümbruse detailplaneeringu kavand. Salto Arhitektid, 2005-08. Maketifoto: Salto

Viimastel kümnenditel on palju kritiseeritud üledisainitud, geneerilisi tarbimisruume, mis pigem normeerivad inimeste käitumist, kui võimaldavad loovkasutust (kaubanduskeskused ja meelelahutusasutused). Salto ideelahenduse proovikiviks Skoone planeeringu puhul saabki see, kuivõrd sallitakse määramatust ning ruumikasutusviiside mitmekesisust. Kohvikud, restoranid, poed, spordiasutused, mänguväljak, parkla ja teised nendega liituvad funktsioonid võivad kergesti luua linnaruumilise olukorra, mis hoolimata sellest, et maa kuulub linnale, on tugevalt allutatud kommertshuvidele. Loova, positiivselt konfliktse sündmusruumi loomiseks ja ülalhoidmiseks on kommertsfunktsioonide tasakaaluks vaja ka sotsiaalset ja kultuurilist ruumiprogrammi (näiteks noortekeskus, galerii, muuseum jm).

Viimaste aastate üks ambitsioonikamaid avaliku sündmusruumi loomise katseid Tallinnas oli Eesti Kunstiakadeemia uue hoone ja selle esise väljaku projekt. 2008. aastal võitsid Taani arhitektuuribürood SEA ja EFFEKT rahvusvahelise arhitektuurivõistluse, mille idee nägi Tallinna kesklinnas, endise bastionaalvööndi läheduses paikneva krundi jaotamist vertikaalseks tahukaks ning selle esiseks kunstiväljakuks (siin). Kesklinnas ilmneb arhitektuurile tugev ärisurve, mis peegeldub kõrghoonete rajamises, ökonoomses ruumikasutuses ning arhitektuursete lahenduste väheses loomingulisuses. Kunstiakadeemia püüdis sellele tendentsile jõulise žestiga vastukaaluks seada aktiivse avaliku sündmusruumi, loomeväljaku, mis mõeldud kõigile linnakodanikele, mille foonil kõrguks efektne, valgusküllane uus õppehoone.

Eesti Kunstakadeemia uue peahoone kavandi makett. Arhitektuuribürood SEA ja EFFEKT, 2008. Maketifoto

Praeguseks on kunstiakadeemia uue õppehoone projektist erinevate vaidluste ja rahastusprobleemide tõttu loobutud. Sümboolne lahing kultuuri kohalolu eest kommertshuvidest tihkes linnasüdames on kaotatud. Süüdlasi alles otsitakse, kuid kriitikat on jagunud nii ministeeriumite kui ka kunstiakadeemia enda otsustuste suunas. Võimalus, mis kunstiakadeemia uue õppehoone ning selle esise väljakuga kasutamata jäi, realiseerub lähiaastatel väiksemal moel teiselpool vanalinna, endises tööstushoones Kalamaja serval, kuhu kunstiakadeemia kolib.

Eesti ühe olulisema kõrgkooli kaotatud lahing linnaruumis markeerib Eesti kultuuri ja hariduse üldist olukorda neoliberaalse ideoloogia ja parempoolse poliitika ajastul. Uue õppehoone asemel laiub kunstiakadeemia ajaloolisel krundil praegu autoparkla ning selle nurgas „Kuupmeetri galerii“ nimeline kuupmeetrisuurune klaasvitriin, kus eksponeeritakse kunstiakadeemia tudengite töid. Mõni võib selles klaaskuubikus näha tragikoomilist sümbolit kogu protsessile, mälestusmärki Eesti Kunstiakadeemia sajandipikkusele ajaloole.

Eesti Kunstakadeemia uue peahoone kavand. Arhitektuuribürood SEA ja EFFEKT, 2008. Arhitektuurivõistluse render

Tarbimisruum ja selle puhvrid
Kunstiakadeemia ajaloolise krundi vastas Tallinna kesklinnas asub Viru Keskuse kaubanduskompleks (siin). Arhitektide Vilen Künnapu ja Ain Padriku kavandatud ning 2004. aastal avatud hoone on ilmekas näide taasiseseisvunud Eesti neoliberaalsest keskkonnast, kus kommertshuvid domineerisid linnaehituses ühiskondlike ja kultuuriliste väärtuste üle. Viru Keskus poogiti modernistliku Viru hotelli külge, mis oli nõukogudeaegse Eesti esimesi kõrghooneid ja avas uksed 1972. aastal. Hotelli kõrval asunud avar plats otsustati 1990. aastatel täis ehitada. Arhitektuurivõistluse võidutöö moondus planeerimis- ja projekteerimisprotsessi käigus tundmatuseni. Selle ülepaisutatud maht ning ebamäärane vorm ei hooli ümbritsevast linnakeskkonnast ning kogu hoone karakter kujuneb siseruumide paigutusest lähtuvalt. Palju kritiseeritud kompleksi puhul on positiivselt esile toodud vaid keldris asuva bussiterminali funktsionaalsust ning seda, et üürnikena tegutsevad ka raamatupood ning vabaõhukino. Viimase paigutamine parkimismaja kõrgeimale korrusele loob suvehooaegadel suurlinliku meeleolu ning on kaubanduskeskuse hoonesse viimastel aastatel toonud ka kultuurisõbralikumat publikut. Viru Keskus ei anna Tallinna kesklinna avalikule ruumile arhitektuurses mõttes midagi juurde. Hoone loob siiski teatava linnalise kontsentratsiooni ning tõmbab ligi arvukalt inimesi, keda jagub seepärast ehk rohkem ka naabruses asuvasse Tammsaare parki.

Tammsaare park rajati bastionaalvööndisse endise turuplatsi territooriumile peale II maailmasõja lõppu ning avati 1955. aastal. Park on stalinistlikule klassitsismile omaselt regulaarse ülesehitusega ning selle iseloomu kujundavad ka kolm eri aegadel paigaldatud monumentaalskulptuuri. Park paikneb mitmete käiguteede ja tänavate sõlmes ning seda läbib ka talvisel ajal arvukalt inimesi. Hiljuti otsustas Tallinna linnavalitsus, et park vajaks uuendamist, ning korraldas arhitektuurikonkursi. Selle võitnud arhitektuuribüroo Kadark Tüür Arhitektid (KTA) pakkus välja lahenduse (siin), mille kohaselt rajatakse sõjas hävinud turuhoone vundamendile kohvikuhoone, luuakse läbikäiguteedest kõrval paiknev privaatsem ala ning uuendatakse haljastust ja valgustust. KTA ideeprojekt jagab pargi eri tsoonideks ning püüab praegust mürarikast keskkonda mitmekesistada nüansseerituma haljastuse, mahuliste paviljonide ning kohvikuhoonega. Stalinistliku klassitsismi kihistus küll kaob, kuid püütakse tekitada värskem, selgemini defineeritud ja vabas õhus olekut soosiv keskkond. Arhitektuuril on siin sekundaarne, toetav roll. Põhifookus peaks koonduma pargi sõõrjasse keskmikku, mida läbivad pea kõik pargi kasutajad.

KTA on loonud linnalava, kus potentsiaalselt saaksid kohtuda ja põrkuda erinevad ruumipraktikad. Siiski on tegemist linnasüdames oleva väga kontrollitud ruumiga ning üllatuste või ootamatute juhtumiste võimalus on madal. KTA disain on teadlikult nüüdisaegne ega vaeva ennast ajaloo tõlgendamisega. Kontseptuaalsel tasandil on tegemist suhteliselt naiivse ideega, sest ruumi ja liikumisteid struktureeriv päikese motiiv on arusaadav vaid pealtvaates, seda ikoonilist kujundit jalakäija ei taju. Juhul kui see projekt peaks valmis ehitatama, saab selle (maastiku)arhitektuurse lahenduse kvaliteedikriteeriumiks see, kas ala muutub läbikäigutsoonist paigaks, kus veedetakse aega praegusest rohkem ja senisest loomingulisemalt. Kui realiseeritakse mitmekesine ja aastaaegadest lähtuv haljastuseidee, siis saab kesklinna taimestik mitmekülgset täiendust ning kujuneb väärtuseks omaette. Tegemist oleks positiivses mõttes ebatüüpilise olukorraga, sest maastikuarhitektuuris ja haljastuses kasutatav taimestik on Tallinna uute avaliku ruumi objektide puhul väga ühekülgne. Uus Tammsaare park ei ole dialektiline ja provokatiivne ruum, see on turvaliseks ja kenaks disainitud keskkond, mis ei esita oma kasutajale ei intellektuaalseid ega reaalruumilisi väljakutseid, pigem pakub kasutajale kergesti kogetavat sensoorset meelehead.

Sensoorset meelehead mitmekülgse materjalikasutuse, erilaadsete vormide ja linnaruumilise tihedusega pakub ka Rotermanni kvartal, bastionaalvööndi kontaktsoonis paiknev endine tööstuskvartal, mida on rekonstrueeritud viimase kümnendi jooksul uute funktsioonide tarbeks. Eestis esimest korda on eraarendaja väärtustanud samaaegselt nii ajaloolist konteksti (mitmed hooned on muinsuskaitse all) kui ka tundlikku uut arhitektuuri. Teiste seas on Rotermanni kvartali ümber- ja uusehitiste kavandamisel osalenud arhitektid Villem Tomiste, Ott Kadarik, Mihkel Tüür, Emil Urbel, Andres Alver, HG Arhitektuur ja Koko Arhitektid. Tegemist on peamiselt jalakäijatele suunatud alaga, kus domineerib kaubandus.

Rotermanni kvartali mahuline arhitektuur nagu ka linnaruumilised väikeobjektid on küll kvaliteetse disaini ja ehituslaadiga, kuid keskkond tervikuna on paljuski allutatud omanike ärihuvidele. Kvartali kihilises ja kompleksses arhitektuuris on siiski olemas potentsiaal, mis võiks tulevikus toetada senisest loovamat suhet nii ajalukku kui ka ruumikasutusviisidesse. Kvartali uus arhitektuur peegeldab minevikku ja tõlgendab tööstuspärandit. Mitme projekti puhul on taotletud industriaalset robustsust (paekivi, roosteteras, jõulised mahud). Samas on kohati tajuda ka majandustõusu aegset koketset edvistamist, mis võib konservatiivsele ja nõudlikule arhitektuuriaustajale pealiskaudsena tunduda. Juhul kui omanikud suudaksid kaubandus- ja büroofunktsioonide kõrval teha rohkem ruumi kultuurile ja sotsiaalse orientatsiooniga pindadele, siis võiks sellest lähiajal kujuneda kirev ja pulbitsev linnaelu kants, mis pakuks alternatiivi Tallinna vanalinna õdususele ja ülejäänud kesklinna laialivalguvusele. Rotermanni kvartali ruumiline rikkus ja arhitektuurne kvaliteet tõuseb esile siis, kui on võimalus spontaanseks ruumikasutuseks ning sallitakse käitumisviiside rivaliteeti.

Rotermanni kvartali uushoonestus Tallinnas. Arhitektid Ott Kadarik, Villem Tomiste, Mihkel Tüür, 2004-07. Foto: Martin Siplane / Eesti Arhitektuurimuuseum

Rotermanni kvartali naabruses, samuti bastionaalvööndi servas, paikneb historitsistliku paearhitektuuriga endine Rotermanni soolaladu, praegune Eesti Arhitektuurimuuseumi. Selle esisele platsile on arhitekt Villem Tomiste kavandanud muuseumi väliekspositsiooni (siin). Siiani realiseerimata projekt näeb ette süvendisse paigutatud väljaku, kuhu laskub kaldpindne astmestik. Väljaku servades on muldkehandisse paigutatud abiruumid ning vitriinid. Liiklusmagistraalide vahel paiknevana on Tomiste kavandatud väljakule küll ebamugav pääseda, kuid tulevikus võiks platsi väljaehitamine anda tõuke ka liikluskorralduse muutmiseks. Projekti suurim väärtus seisneb selles, et see võimaldaks arhitektuurimuuseumil laiendada oma tegevust ka aktiivsesse linnaruumi – hetkel on muuseum justkui suletud oma paksude müüridega kindlusesse.

Moodsat, kuid tugevalt kontrollitud avalikku ruumi tõotab ka Bjarke Ingels Group’i (BIG) Tallinna uue administratiivhoone kavand (siin). 2009. aastal rahvusvahelisel arhitektuurikonkursil võitjaks osutunud töö koondab ühte hoonesse kõik Tallinna linnavalitsuse erinevad allasutused. Siiani paberil oleva – ja sinna arvatavasti ka jääva – projekti kohaselt paigutatakse ruumid omavahel ühendatud ebaregulaarse geomeetriaga kuupjatesse mahtudesse. Nende alla, maapinna tasandile, jääks avatud linnaväljak, niinimetatud teenuste turg, kus linnakodanikele munitsipaalteenuseid osutatakse. Hoone paikneks reisisadama lähedal bastionaalvööndi servas vanalinna vahetus läheduses ning kurikuulsa nõukogudeaegse kultuuripalee – praegu tühjana seisva Linnahalli – ja peatselt avatava kultuuritehase vahel.

BIGi ultramoodsa büroohoone rajamine rikastaks seni äärmiselt aeglaselt kulgenud Tallinna kesklinna avamist merele ning selle tihedamat sidumist sadamaterritooriumiga. Samas mõjuks sedavõrd eksklusiivse büroohoone rajamine praeguses majandussituatsioonis avaliku raha raiskamisena. Juhul kui oleks tegemist muuseumi, ooperiteatri või mõnd muud avalikku funktsiooni täitva ehitisega, siis võiks ehitus tõenäolisem tunduda. Tallinn on põhjamaise linnana suutnud siiani üsna edukalt vastu panna ikoonilise arhitektuuri kiusatustele ning enamik uuest arhitektuurist püüab end olemasolevasse konteksti paigutuda kas kriitilis-poleemiliselt või anonüümselt. BIG raehoone projektil puudub aga sügavalt läbitunnetatud side nii Tallinna linnaruumilise kui ka ajaloolise kontekstiga. Hoolimata sellest, et lubatakse hoonet linlastele ja selle igakülgset demokraatlikku kasutust, on ikkagi tegemist (pelgalt) büroohoonega. Maapinna tasandil paiknev „linnaväljak“ oleks välisperimeetril klaasseintega suletud ega võimaldaks tõeliselt dünaamilist ja vaba ruumikasutust, nagu BIG oma reklaamtekstides välja on pakkunud. Tallinna sadamaala väljaehitamisele annaks see hoone siiski positiivse tõuke. Projekti linnaruumiline mõõde ning jõuline karakter mitmekesistaks mereäärset keskkonda ning tooks sinna arvukalt inimesi.

Tallinna uus raehoone, lõige. Bjarke Ingels Group, 2009. Joonis: BIG via plusmood.com

Tallinna uus raehoone. Bjarke Ingels Group, 2009. Render: BIG

Ajutiste ehitiste funktsioon
Salto AB ja NO99 teatri koostöös kavandatud Põhuteater (siin) rajati ajutise kultuuriasutusena hüljatud ja räämas Skoone bastionile, mis asub alal, mille planeeringut ülalpool tutvustatud sai. Puitkonstruktsioonidest ja põhupakkidest ehitatud ajutine teatrihoone kehtestas ennast jõuliselt visuaalse ruumiobjektina, aga ka mitmekesise kavaga, kujunedes kultuuripealinna aasta üheks keskseks sündmuspaigaks. Arhitektuurses mõttes juhtis hoone tähelepanu Tallinna kesklinnas oleva alakasutatud avaliku ruumi potentsiaalile. Skoone bastioni avalik ruum ja park jõudsid üle aastate tallinlaste ja selle külaliste teadvusesse.

Põhuteatri must kuupjas maht ja selle tundlik paigutamine bastioni reljeefile lõi ambivalentse, mängulise olukorra. Üheltpoolt püüdis ajutine teatrihoone ennast linnaruumis atraktiivselt esile tõsta, teisalt rõhutas materjalikasutuse ja ajaliselt piiratud eksistentsiga oma kaduvust. Põhuteater toimis arhitektuurse objektina mitte kui distsiplinaarne, vaid diskursiivne objekt. Täpsemini oli ajutise teatrihoone näol tegemist arhitektuurse lausungiga selle foucault’likus tähenduses.

Foucault’ jaoks on lausung diskursuse „ehituskiviks“. Lausungite grupid moodustavad dünaamilisi diskursiivseid formatsioone, teadmiste konfiguratsioone, mida iseloomustavad diskursuse sisesed suhted ning nende koostoimel ilmnev kord. Lausungid ei ole diskursiivses süsteemis mitte iseseisvad objektid, vaid funktsioonid. Lausung kui funktsioon ei ole käsitletav diskursusest väljaspool, ta saab ilmneda ainult diskursuse osana, suhetes olevana. Lausung kuulub alati tervikusse, on suhetes diskursuse teiste lausungitega, on osa lausungite võrgustikust. Lausung on seotud konkreetse ajaga ning on seepärast sündmuselaadse loomuga. (2) Ka Põhuteater ei olnud mitte niivõrd iseseisev ajaülene arhitektuurne objekt, kuivõrd konkreetses hetkes esitatud lausung linnaplaneeringulise olukorra, ruumikasutuse ja üldise kultuurikonteksti diskursiivsel väljal. Teisisõnu oli Põhuteater pigem kommentaar või kriitiline allmärkus linnaruumiliste ja linnaplaneeringuliste hierarhiate ja toimimisviiside puudustele. Põhuteatri sarnaste, end linnaruumis jõuliselt kehtestavate ajutiste hoonete kõrval omavad kriitilist potentsiaali ka väiksemad, installatiivset laadi linnaruumilised objektid, mida Tallinnas sai näha näiteks LIFT11 festivali raames 2011. aastal.

NO99 Põhuteater, Tallinn. NO99 ja Salto Arhitektid (Maarja Kask, Karli Luik, Ralf Lõoke, Pelle-Sten Viiburg), 2011, lammutatud. Foto: Martin Siplane / Salto

Ajutiste rajatiste abil, mis suunatud linna kasutajatele või nende tähelepanu võitmiseks, on kergem võtta kriitilisi seisukohti kehtivate linnaruumi hierarhiate, „kivistunud“ arhitektuuri- ja ruumipraktikate suhtes. Ajutiste objektide suurim potentsiaal võib-olla seisnebki nende lausungilises loomuses (nagu Põhuteatri puhul kirjeldatud sai), täites kriitilist funktsiooni arhitektuuri ja linnaplaneerimise diskursuse korras. Need on jokkerid, mis võivad esile tuua uusi võimalusi või naeruvääristada ja tühistada autoriteete ning nende tähenduslik mõju võib kesta kauem kui pelk füüsiline eksistents.

Ent avalikus ruumis paiknevad ajutised, installatiivsed objektid võivad lausungile omase poleemilise funktsiooni kõrval täita ka vastuolusid sünteesivat rolli. Arhitekt Indrek Peil on kirjutanud nüüdisarhitektuuri stereofoonilisest ruumiidentiteedist, mis on ruumimudelina vajalik polürütmilise, kiiresti muutuva, vastandlikke impulsse genereeriva keskkonna käsitluseks. Stereofooniline ruumiidentiteet viitab ruumi heterogeensusele, multisensoorsusele ning taju ja mõistmise omavahelisele suhtele. Arhitektuur sekkub taolise ruumikäsitluse puhul eelkõige kommunikatsioonivahendina, mis püüab erinevaid impulsse sillata, ei paku aga tingimata lõplikke lahendusi, mis rahuldaks kõiki huvigruppe ja neutraliseeriks jõujooni. Siit ka Peili viide arhitektuurile kui vastuolude distsipliinile. (3)

LIFT11 festivali jaoks lõid Indrek Peil ja Siiri Vallner installatsiooni „Kai“ (siin), mille käigus kaeti mereäärse laguneva kai raudbetoonrahnud lihtsa puitlaudisega. Kalaranna piirkond, mis on aastaid seisnud tühermaana, on viimastel aastatel  leidnud üha populaarsemat kasutust lähipiirkonna elanike, aga ka turistide seas. Vahetult vanalinna külje all paiknev mererand on avalikkuse teadvusest olnud pikalt väljas. „Kai“ on delikaatne ja veenev, näiliselt tagasihoidlik, kuid ruumiliselt kaalutletud. Arusaam stereofoonilisest ruumiidentiteedist on arhitektidele andnud võimaluse käsitleda väärtusliku impulsina nii olemasolevat näilist kaost (lagunevad sadamarajatised, võsa, aladefineeritud ruumikasutus) kui ka kujutlust alternatiivsetest ruumikordadest ning kasutusviisidest. Vallner ja Peil juhtisid oma installatsiooniga tähelepanu nii sellele, et linnavõim võiks teha samme piirkonna mugavamaks kasutamiseks, kui ka sellele, et olemasolevas, näiliselt räämas ja lagunevas keskkonnas on peidus mitmekesise ruumikasutuse potentsiaal, mida on võimalik isegi väikeste arhitektuursete sekkumistega realiseerida, ilma et lihvitaks siledaks kõiki nurki.

Bastionaalvööndi potentsiaal avaliku ruumina
Bastinaalvööndi ja selle lähiala linnaruumiline ja arhitektuurne potentsiaal on Tallinnas siiani suuresti kasutamata. Ühest küljest on see ala kops, mis filtreerib kesklinna õhku, teisalt võiks see olla ka katalüsaator, mis nii vanalinna suunas kui ka sealt välja genereerib mitmekülgseid, dialektilisi avaliku ja poolprivaatse ruumi praktikaid. Ajaloolist bastionaalvööndit võib oma vahelduva maastiku ja linnakoega vaadelda seepärast kui tavapärasest palju mitmekesisema karakteriga avalikku linnaruumi. See ei ole pelgalt väljak või tühi plats rahvakogunemisteks. See on väljakute, parkide, hoonete, paviljonide, peidupaikade, ajaloo, mälu,ja ideoloogiate kude, dünaamiline süsteem, mis tänases päevas aktiivselt haaratud ka digitaalsetesse võrkudesse – bastionaalvöönd füüsilise ruumina on aktiivselt seotud avaliku ruumi digitaalsete kihtidega. Virtuaalne ja reaalne on siin tagasisidestatud suhtes, muutes ajas teineteise loomust. Kõige suurem bastionaalvööndi kui avaliku ruumi potentsiaal võib-olla peitubki selles, millisel moel ja kui mitmekülgselt suudab see kohaneda digitaalkultuuri ja tehnoloogia arenguga.

Ajalooline ruum on nii füüsiliselt kui ka tähenduste osas killustunud just nii nagu ka tänane infotehnoloogiline avalik ruum. Ajalooliste väärtuste, mälukihtide säilitamine on oluline ning digitehnoloogiad on siin pigem toetav kui pärssiv faktor. Läbimõeldud ja paindlik linnaplaneerimine, mis põimib digimaailma võimalused ja bastionaalvööndi ajaloolise koe kõigi oma tähenduskihtidega, võib luua uusi ruumilisi kvaliteete. Kaob oht, et ajalooline ruum muutub pelgaks muuseumiks ning tekib võimalusi uute ja alternatiivsete ruumikasutusviiside tekkeks. Bastionaalvöönd ja selle lähialad, mis moodustavad territoriaalselt suure osa Tallinna kesklinnast, võiks tulevikus kujuneda omalaadseks hübriidkeskkonnaks, mille arhitektuur on läbi mõeldud nii reaalses kui ka virtuaalses ruumis. Tähtis on säilitada teatud lõtk, vabadus tegevusteks ja protsessideks, mis ei ole lõplikult defineeritud, säilitada ruumiline olukord, mille tähendus- ja kasutuskihid saavad eksisteerida samaaegselt. Funktsioonide, hoiakute, väärtuste paljusus on see huumus, mis hoiab linnakudet elavana. Tallinna kesklinna avalik ruum ning bastionaalvöönd selle keskse osana võiks lähitulevikus kujuneda aktiivse kasutusega rekreatsioonialaks. See oleks samaaegselt linnalava, kultuuriväli, suhtluspaik ja digitaalne turuplats – linliku, aktiivse eluviisi pide nii digitaalsel kui ka füüsilisel kujul, väli, kus habras ruum ja killustatud ajalugu oma risoomest kudet põimivad.
__
(1) Lehtovuori, Panu. Experience and Conflict: The Dialectics of the Production of Public Urban Space in the Light of New Event Venues in Helsinki 1993–2003. Espoo: Helsinki University of Technology, 2005, lk 131–170.

(2) Foucault, Michel. The Archaeology of Knowledge. London, New York: Routledge, 2002 (esmatrükk 1969), lk 89–132. Vaata ka Foucault, Michel. Teadmiste arheoloogia. Tõlkinud Kaia Sisask. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005, lk 73-106.

(3) Peil, Indrek. Arhitektuur kui vastuolude distsipliin: dialoogiline praktika ehk stereomõtlemise poole. – Ehituskunst , 2005, nr 41/42, lk 50–55. Vaata siin.
__

Interspace / Vaba ruum: Esseed digitaalsest ja avalikust
Eesti / inglise keeles, 288 lk, 110 x 165 mm, tiraaž 500 (EST) + 500 (ENG). Koostajad: Johanna Jõekalda, Johan Tali, Siim Tuksam. Tekstide autorid: Johanna Jõekalda, Johan Tali, Ranulph Glanville, Leonhard Lapin, Mart Kalm, Roemer van Toorn, Carl-Dag Lige, Toomas Tammis, Mark Foster Gage, Marjan Colletti, Mario Carpo, Walter Nicolino, Ülar Mark, Siim Tuksam. Disain: Indrek Sirkel. Kirjastajad: Eesti Arhitektuurikeskus ja Lugemik. Ilmumisaasta: 2014. ISBN 978-9949-9182-7-0 (EST) / ISBN 978-9949-9182-6-3 (ENG). Müük: Lugemik

Kuraator kanalis, Koolhaasist rääkimata

Ripplagi kui dekoratsioon, ripplagi kui eksponaat. Näitus "Elements of Architecture". Foto CDL

Päeviku vormis muljeid 14. Venezia arhitektuuribiennaali avanädalalt. Seekordne biennaal vaatab küll tagasi, kuid hoidub nostalgiast. Eesti väljapaneku sisu kipub tehnoloogilise vormi taha peitu jääma.
___

Lahkun Tallinnast ülikonnas ja uue reisikohvriga. Kompromisside kunst. Krediidilimiit on miinustes. Odavlennufirma saab seekord hästi hakkama, lennukis on kolleege. Keset sõitu saan aru, et olen transporti planeerides teinud masendava vea ega jõua õigeks ajaks Eesti näituse avamisele. Täielik läbikukkumine: Bergamost tuleb sõita Bresciasse, mitte Milanosse. Palun vaata kaarti, enne kui pileteid ostad! Kaotan kaks tundi, avamise aja. Sellegipoolest panen rongipeldikus musta lipsu ette ja lükkan uue pintsaku tolmukübemetest puhtaks. Valin Grand Canalis aeglasema vaporetto-liini – teine valearvestus. Kuid hing heliseb, palju ilusaid inimesi. Aga ka higistavaid turiste. Venezia tänavatel on seksi ja surma hais. Nii biennaali näituste avamistel kui ka nende külalistel on oma hierarhia. Bisnis ja fame, keep smiling ja küüniline üleolek. Aga ka sõbralikud taaskohtumised, Prosecco sõprade ja uute tuttavatega kanali kaldal. Miks mul on must ülikond, kui ilm on nii soe? Bella figura…

Arsenale päev: Eesti ekspositsioon
Tänavuse Venezia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsioon käsitleb virtuaalse ja füüsilise ruumi suhteid. Nii seda, kuidas reaalne ruum mõjutab meie nutiseadmetes ja arvutites olevat avalikkust, kui ka seda, kuidas too digitaalne väli kujundab omakorda ümber meie füüsilist argiruumi. Interaktiivne paviljon kutsub külastajaid aktiivselt liikuma ja põrandale kuvatud ruutudele astudes otsaseintelt lisainfot ammutama. Näidisjuhtumiks, mille kohta infot ekraanidele kuvatakse, on võetud Tallinna vanalinna ümbritsev rohevöönd, ajalooline kaitserajatiste ala, kus viimase 100–150 aasta jooksul on toimunud suured linnaehituslikud muutused. Ekspositsiooniga kaasnev kataloog annab tugeva teoreetilise tausta ja keskendub peamiselt digitaalse kultuuri arengule arhitektuurimaailmas.

Kahjuks ei anna Eesti ekspositsioon end kergelt kätte. Peab pingutama, et sisuni jõuda. Kuraatorite ja nende meeskonna töö on olnud põhjalik ning kes jaksab süveneda, saab ammutada infot mitmest kihist. Avalik ruum ja selle seos virtuaalse tegelikkusega on ülimalt aktuaalne, kuid Eesti ekspositsioonis on liiga palju energiat kulutatud tehnoloogilisele lahendusele. Ekspositsiooni eri osad ei moodusta küllalt sujuvat tervikut. Presidentide Pätsi ja Ilvese sõnavõtud kõrvalruumis annavad justkui raamistuse muutustele, mis on Eesti ühiskonnas viimase 80 aasta jooksul toimunud. Ent tehnoloogilise lahenduse intensiivsus matab nende sõnavõttude mõju ja bastionivööndi muudatusi kajastava maketi ning pearuumi otsaseintele kuvatava info enda alla. Vorm domineerib sisu üle ja sellepärast ei mõju ekspositsioon oma atraktiivsusest hoolimata terviklikult. Teatav tehnofetišistlik hoiak väljendub ka keerukates kuraatoritekstides. Ekspositsioonis justkui kajaks arhitekt Cedric Price’ile omistatud ütlus: „Vastus on tehnoloogia. Aga mis oli küsimus?” Tehnoloogiast on justkui saanud eesmärk omaette, suuremad ühiskondlik-kultuurilised tähendused on jäänud tagaplaanile.

Kus on publik?
Kriitikast hoolimata tuleb tõdeda, et Eesti ekspositsioon tõuseb tänavusel biennaalil teiste näituste, eriti rahvuspaviljonide hulgas esile. Kui peakuraator Rem Koolhaas kutsus üles vaatama tagasi ajalukku, viimase saja aasta ja modernse arhitektuuri pärandile, siis eestlased haaravad oma näitusega ka tuleviku järele. Enamik ekspositsioone peegeldab või tõlgendab ajalugu, kuid ei ütle midagi tuleviku kohta. Eesti ekspositsioon tõstatab seevastu väga olulise probleemi: milline on lähituleviku avalikkus ja selle suhe ajalooga? Olgugi et vastus on ekspositsiooni puhul kompav ja hägune, on tegemist julge sammuga. Eesti ekspositsioon astub jõuliselt üle arhitektuuridistsipliini kitsastest piiridest ja kutsub üles nii e-riigi fenomeni kui ka kogukondlike tavade ja käitumisviiside muutustega senisest selgemalt ja kriitilisemalt suhestuma.

Eesti ekspositsiooni avamisele järgnenud päeval toimus temaatiline seminar, mis tõi pea kahesajakohalisse saali napilt paarikümnepealise publiku. Esinejad olid tasemel ja teemad olulised. Tekkis küsimus: kus on publik? Isegi kõiki Venezias viibivaid eestlasi ei olnud kohal, kuigi korraldajad olid paneeli toonud nii Eesti kui ka välismaa tippasjatundjaid. Mario Carpo, keda võib praegu pidada üheks olulisemaks digitaalse arhitektuurikultuuri teoreetikuks, rääkis sellest, et digitaalne intelligentsus on viimase 20 aastaga oluliselt teisenenud ja tehnoloogia areng on muutnud ka digitaalse arhitektuuri olemust. Mark Foster Gage kritiseeris peakuraator Kool­haasi ja tema biennaali avamiskõnes esitatud kriitilist väidet digitaalse režiimi jõulise tuleku kohta. Gage’i arvates on füüsiline ruum ise üks suuremaid digirežiimi totaliseeriva tendentsi takistusi. Kosutav oli Gage’i suust kuulda, et meie postpostmodernsel ajastul on vastupanu veel siiski võimalik. Isegi üllatav, et ruum ise võib olla ühtaegu vastupanu sisu ja vorm.

Seminar "Interspace", kus käsitleti arhitektuuri ja infoühiskonna vahelisi seoseid. Udufoto CDL

Öösel ei saanud magada, võõrad inimesed, palav katusekamber. Meeleolu mõnusalt loid. Olemise ilu. Tõusen varakult, keha õhtust veel hell. Laske mind õue, tahan hingata! Sajanditevanune uks sulgub mu selja taga, madal päike ja niiske sume soojus. Tuleb palav päev. Kohalikud ruttavad tööle mööda kitsaid käänulisi tänavaid, majade vahel sammude kaja. Venezia on helide linn. Naerul suud, kohalike esimene espresso kell 6.50. On helge olla. Söön kohvikus puuviljasalatit, joon värsket apelsinimahla kõrvale. Siis singisai ja caffè latte. Kärme, naeratav, iseäralikult kaunis ja veidi rohmakas teenindaja. Ostan teistele hommikusöögiks mõned saiakesed. Ja uus päev algab.

Giardini päev: peanäitus „Elements of Architecture”
Seekordne biennaal jätab arhiivis käimise tunde. Alates peakuraator Koolhaasi koostatud näitusest „Elements of Architecture”, kus eksponeeritakse 12 arhitektuuri aluselementi (aken, sein, trepp jt), kuni mitme rahvuspaviljoni ja linna peal olevate lisanäitusteni on tegemist justkui muuseumi- ja ajaloofestivaliga. Eksponaadiks on muudetud arhiiv kui selline, mitte üksikobjektid, mis selles peituvad. Sellepärast võiks põhitõdede biennaali nimetada ka metaarhiiviks: see on näituste ja lisasündmuste kollaaž, mis käsitleb küll üht konkreetset ajajärku ja ainest (modernsus ja modernism), kuid kus üksikobjektid kaotavad oma tähenduse. Akende, seinte, koridoride, treppide, rõdude saalid ei ole Koolhaasi peanäitusel ülevaatlikud ja objektiivsed arhiivid, vaid nende representatsioon. Moodustub populaarteaduslik entsüklopeediline, aga ka kaleidoskoopiline kogum. See ei anna hinnanguid, vaid küsib viimase saja aasta jooksul nii ühiskonnas kui ka arhitektuuris olnud muutuste kohta.

Modernist Koolhaas
Koolhaasi suhe ajalooga on ambivalentne, sellel on paralleele Walter Benjamini Teise maailmasõja aegsete ideedega. Koolhaas sedastab, et tema eesmärk on mõista, miks on arhitektuur viimase saja aasta jooksul nii intensiivselt ühtlustunud, miks on kadunud või kadumas ehituskunsti piirkondlikud eripärad. Kas läinud sajandi jooksul kuhjunud varemetele üldse saab enam rajada midagi, mis oleks vääriline kandma arhitektuuri kui ruumikultuuri nimetust? Koolhaasi positsioon on analoogne Benjamini kirjeldatud ajalooingli omaga. Ajalooingel, kelle avatud tiibadesse puhub tugev progressituul, lendab selg ees tuleviku poole, nähes enda palge ees üha uuesti kuhjuvaid varemeid.

Nii Benjamin kui ka Koolhaas suhtuvad modernsusse kaheti: näevad selles nii võimaluste kui ka hävingu alget, nii sündi kui ka surma. Nende hoiakutes näib siiski olevat üks fundamentaalne erinevus. Kui Benjamini meeleheide tsivilisatsiooni hävimise ja kultuuri allakäigu pärast tundub siiras, siis Koolhaas näib oma silme all kuhjuvaid ajaloo ja tsivilisatsiooni varemeid käsitlevat vahendina. Teisisõnu küsib Koolhaas meilt oma probleemipüstituse ja näituste kaudu: mis on meil neist varemetest kasu? Just siin tuleb ilmsiks Koolhaasi latentne huvi tuleviku, tuleva, saabuva vastu. Kuigi peakuraator on paljudes intervjuudes korranud, et seekordne biennaal ei ole tänapäevast ega tulevikust, peitub just tema ajalukku suhtumises ka jõuline pilk tulevikku. Selles hoiakus puudub üksühene hinnang ja nostalgia. Näiteks kriitikaga kohalike arhitektuuriilmingute hääbumise kohta ei taha Koolhaas regenereerida rahvuslikke arhitektuuristiile, vaid pigem küsida mitmekesisuse võimalikkuse kohta uues arhitektuuris. Koolhaasi rinnus tuksub modernisti süda, mis ei talu nostalgiat. Jäägu teiste otsustada, kas see on tänases retrokultuuriküllases argipäevas anakronistlik või mitte.

Pärast Eesti seminari toimub Eesti pidu. Publikut on õnneks palju rohkem kui seminaril. Seminaril mõtlesin: selleks et publik saali tuleks ja näitusel kõik killud õigesse paika loksuksid, on võib-olla vaja 15–20-aastast biennaalide korraldamise kogemust. Veidi on veel aega. Võib-olla peakski pidusid rohkem korraldama, küll näituste korralduslik tase tuleb järele. Peol on alkohol meeletult kallis. Olen väsinud. Vindised naised ujuvad külje alla, veider nukrus, meeleheide mõnede silmis. Tahan ära, aga ei julge lahkuda. Äkki midagi juhtub veel? Järgmisel hetkel on üks purjus Eesti kuraator kanalis ja viimaseid peole jäänud inimesi läbistab õuduse ja ehmatuse kramp. Õnneks on redel õiges kohas. Kõik läheb hästi. Järgmise korrani. Arrivederci Venezia!
___

XIV Venezia arhitektuuribiennaal „Põhitõed: modernsuse omaksvõtt 1914–2014”
7. juuni - 23. november 2014, Venezia, Itaalia. Peakuraator arhitekt Rem Kool­haas. Eesti ekspositsioon „Interspace / Vaba ruum”, kuraatorid Johan Tali, Johanna Jõekalda, Siim Tuksam, komissar Ülar Mark, produtsent Lill Sarv, korraldaja Eesti Arhitektuurikeskus. Lisainfo www.enterinterspace.ee ja http://www.labiennale.org/en/architecture/

Tekst ilmus Eesti Päevalehes 16.06.2014

Giardini näitusealal paiknev peapaviljon, kus eksponeeritakse Rem Koolhaasi kureeritud näitust "Elements of Architecture". Foto CDL

Piibumehed*

Louis I. Kahn ja Salki bioloogiauuringute instituut, La Jolla, California, 1959-65. Fotomontaaž: Society of Architecture Photography

Louis I. Kahn (1901-1974) on tembeldatud 20. sajandi üheks tuntumaks ja omalaadsemaks arhitektiks. August Komendant (1906-1992), tema konstruktorist ja konsultandist koostööpartner aastatel 1956-74, aga üheks 20. sajandi silmapaistvamaks ehitusinseneriks. Mis neid mehi ühendas, on kvaliteetne arhitektuur ja meeletu ambitsioon, pürgimus millegi käsitamatu, tabamatu, ent ometi nii konkreetse ja matriaalse järele.

Komendant meenutab oma raamatus 18 Years with Architect Louis I. Kahn koostööd Kahniga ja annab korduvalt mõista, et eravestlustes oli Kahn lahke, pingevaba ja tunnustas ka oma kolleegi tööd. Avalikus suhtluses seevastu andis Kahn Komendandile harva „krediiti“ ehk ei tõstnud teda esile kui ehituskonstruktorist abilist, tänu kellele tema majad püsti seisid: näiteks meditsiinilaboratoorium Philadelphias, Pennsylvanias (1956-61), unitaristide kirik Rochesteris, New Yorkis (1959-63), Salki instituut La Jollas, Californias (1959-65), Kimbelli kunstimuuseum Fort Worthis, Texases (1967-72).

Näiteks alloleva kõrghoone kavandi kohta ütles Komendant, et see ei seisaks püsti, et seda poleks võimalik ehitada ei konstruktiivsetel ega majanduslikel põhjustel. Ometi on see Philadelphiasse aastatel 1952-57 kavandatud kõrghoone, mida Kahn kujundas koos oma kolleegi, arhitekt Anne Tyngiga (1920-2011), saanud oma efektse maketi ja eskiisjooniste tõttu üheks Kahni tuntumaks tööks. (Tõsi, Anne Tyng on hiljem andnud mõista, et põhiliselt oli tegu siiski tema enda kavandiga ning Kahn aitas teda selle juures minimaalselt.)

The City Tower, Philadelphia, Pennsylvania, arhitektid Louis Kahn ja Anne Tyng, 1952–57, ehitamata. Repro: Domus

Komendant oli tõeline macho, üliprofessionaalne ja -konkreetne, modernistliku meelelaadiga ehituskonstruktor, kes siiski pidas lugu ka esteetilistest kvaliteetidest. Kahn oli arhitektina põikpäine ja järjekindel oma metafüüsilistes taotlustes. See, kuidas Komendant Kahnile kõik tema solvangud andeks andis, oli märkimisväärne. Eks ka vastupidi, Kahn pidi taluma Komendandi sirgjoonelist kriitikat. Olgu siin ära toodud üks Komendandi põhjendus, miks kaks nii erinevat inimest teineteist 18 aastat taluda suutsid. Erakordne otsekohesus minu meelest. Mehed igatahes väärisid teineteist oma ambitsioonikuses. See lõik ehk seletab ka üldisemalt seda, miks nii erinevad, ent ülimalt karismaatilised inimesed suudavad teineteise lähedust taluda ja koostööd teha.

„I have been asked many times why I tolerated that Kahn never publicly gave me any credit. For example, in the Salk project which is mainly advanced structural engineering and for which Kahn knew exactly my decisive role in its design and construction. I told them that it was because Kahn had such excellent challenging ideas and working with him had given me the opportunity to carry out my own advanced concepts. If I see that something valuable is going to waste because no one is fighting for it, it gives me satisfaction to do my utmost for its realisation. Of course, it makes me sad that Kahn only privately appreciated my work, but I know that every professional in this field realises my contribution to his success." (August Komendant, 18 Years with Architect Louis I. Kahn, Aloray Publisher: Englewood, New Jersey, 1975, p. 131).

Merike Phillipsi joonistus oma isast, August Komendandist. Repro: Ehituskunst

*Tegelikult ma ei tea, kas Kahn suitsetas.

Experiments in XL and the Ethics of Architecture

Just watched a recent lecture by Wolf D. Prix. It raised doubts and provoked some thoughts about the ethics of large-scale architectural experiments.

Experimental architecture in its conceptual, abstract form, as an idea, might be super inspiring, but there seems to be something inherently wrong about those concepts getting built as large-scale projects. Those doubts might have to do with ecological or humanitarian consequences, but my feel of unease is here more related to architect’s own consciousness and his/her personal motivations.

Isn’t it so that the passion about architectural concepts should be the driving force, and not the desire to simply get them built? Aren’t theory and ideas more important than their realisation in practice? And isn’t it so that people/society, not the experimental idea itself, should be the driving force behind large-scale projects intended to be built? It seems to me that at the very moment the architect's desire to develop an experimental idea loses ground to the desire of getting it materialised, he/she enters a sphere of dubious ethics.

The question of scale and materiality are more relevant than ever before, but the materiality of spatial concepts gets debauched at a certain point on the scale from S to XL. Though I find Prix inspiring, it feels so wrong to speak about energy-facades or social program in case of super-expensive large-scale projects, the clients of which are corporations, private developers, authoritarian governments or other similar, high-profile institutions.

I’m not saying that big buildings and urban environments designed by experimentally oriented architects shouldn’t be built at all. I'd just like to indicate that there are ethical matters, which need to be faced. And as to the larger audience, if we see experimental architects as carriers and developers of architectural culture, isn't it our task to remind them that some things are better left on paper?