Brüsseli moodne köök-pilvelõhkuja näitusel arhitektuurimuuseumis

Elishouti ametikooli kokandusklasside hoone, Brüssel, Belgia. XDGA, 2003-11. Foto Frans Parthesius

Kuuldes, et ühes Euroopa pealinnas asub kõrghoone-mõõtu moodne köök, võib esialgu segadusse sattuda. Miks ja kellele selline kummastav hübriidehitis nagu köök-pilvelõhkuja? Vastuse sellele küsimusele annab Belgia arhitekt Xaveer de Geyter, kelle kavandite alusel ehitati hiljuti ümber Elishouti ametikool Brüsselis. Uue ruumiprogrammi tähtsaks osaks olid köögiklassid ning kuivõrd kool soovis oma linnakusse ka atraktiivset maamärki, siis otsustas de Geyter kokandusõpilaste jaoks kavandada just sihvaka kõrghoone.

Elishouti ametikooli kokandusklasside hoone, Brüssel, Belgia. XDGA, 2003-11. Foto Frans Parthesius

Kokandusklassi interjöör Elishouti ametikoolis, Brüssel, Belgia. XDGA, 2003-11. Foto Frans Parthesius

2011. aastal valminud 14-korruseline „köögitorn“ on kõrghoonena ebatavaline mitte ainult oma otstarbe, vaid ka tehnilise lahenduse tõttu. Teenindavad ruumid ning tehnoseadmed on paigaldatud hoone südamikust väljapoole, mis aitas luua avarad, valgusküllased ja paindlikud ruumid köögiklassidele, kus toimub kokandusõpe. Tegemist on justkui ümberpööratud Kiek in de Kök’iga, torniga, kust ei vaadata mitte ümbritsevate hoonete köökidesse nagu keskaegsete kaitsetornide puhul, vaid mis ise eksponeerib oma avaraid köögiruume. Köögitorni laadsed julged arhitektuursed ideed iseloomustavad ka ülejäänud Xaveer de Geyteri ning tema 55-liikmelise arhitektuuribüroo loomingut.

Elishouti ametikooli kokandusklasside hoone, Brüssel, Belgia. XDGA, 2003-11. Foto Frans Parthesius

De Geyter alustas oma karjääri 1980. aastatel Rem Koolhaasi arhitektuuribüroos Office for Metropolitan Architecture (OMA), kus töötas mitme projekti kallal, mis panid aluse OMA ülemaailmsele tuntusele. Näiteks Villa dall’Ava (1985-91) puhul, mis on üks väheseid OMA kavandatud eramaju, oli de Geyter projekti vastutavaks arhitektiks. De Geyter jätkas koostööd OMA-ga ka pärast isikliku arhitektuuribüroo XDGA asutamist 1988. aastal. Kuigi XDGA ja OMA arhitektuurses loomingus pole palju väliseid ühisjooni, ühendab neid sarnane töömeetod ning huvi suurlinliku eluviisi ja tihedusest tingitud ruumiliste väljakutsete vastu. Nii OMA-s kui XDGA-s on projekteerimistöö kollektiivne ja probleemikeskne. Puudub ühe juhtarhitekti diktaat ning arhitektuurne lahendus lähtub alati konkreetsest ruumilisest ülesandest. See tõik seletab ka asjaolu, miks XDGA töödel puudub väliselt äratuntav arhitektuurne stiil.

XDGA on kavandanud mitmeid õppehooneid ning intensiivselt tegelenud avaliku linnaruumiga. Kuivõrd tegutsetakse peamiselt Brüsselis, siis on mitmed tööd seotud just Belgia pealinnaga. 2006. aastal võitis XDGA arhitektuurivõistluse, mille eesmärgiks oli Brüsseli südalinnas paikneva Rogier’ väljaku ümberehitus. XDGA kavand, mille alusel hetkel ehitustöid teostatakse (lõpevad 2015), lõi jalakäijatele senisest sõbralikumad tingimused ning sidus väljaku sügava valguskaevu abil maa-aluse transpordisõlme ning kaubanduspindadega. Väljaku kohal paiknev ringikujuline efektne varikatus pakub vihmavarju bussi ootavatele inimestele, ent sümboliseerib ka linnaruumi lokaalset keset.

Rogier' väljak ja transpordisõlm, Brüssel, Belgia. XDGA, 2006-15. Väljaku varikatus pealtvaates. Maketifoto Frans Parthesius

Rogier' väljak ja transpordisõlm, Brüssel, Belgia. XDGA, 2006-15. Lõikejoonisel on näha maa-alused ruumid, valguskaev on metrootunnelist paremal. Joonis XDGA

Eesti Arhitektuurimuuseumis eksponeeritaval XDGA ülevaatenäitusel saab näha hulgaliselt kvaliteetseid makette, mis teevad „puust ja punaseks“ ka keerukamad XDGA ideed. Saab vaadata intervjuusid arhitektuurikriitikute ning XDGA koostööpartneritega, kes asetavad Xaveer de Geyteri ja tema kolleegide loomingu rahvusvahelise nüüdisarhitektuuri konteksti. Kellel sügavam huvi, see saab tutvuda projektiraamatutega, kus on XDGA tööde kohta detailsem info.

Kuigi tegemist on vaid ühe arhitektuuribüroo ülevaatenäitusega, millel puudub kuraatoripoolne kriitilis-poleemiline rõhuasetus, pole siiski tegemist üht arhitekti heroiseeriva promonäitusega. XDGA arhitektuur on sedavõrd mitmekülgne, et tekitab ise põnevaid vastaspingeid ja sisemisi dialooge, pannes külastajaid küsima, milline võiks olla kaasaegne Euroopalik linnaelu ja seda toetav elukeskkond.

Tekst ilmus toimetatud kujul Eesti Päevalehes 06.05.2014.

NÄITUS
EXPO 160. Arhitekt Xaveer de Geyter
Eesti Arhitektuurimuuseum, Ahtri 2, Tallinn
Näitus on avatud kuni 25.05.2014
www.xdga.be
www.arhitektuurimuuseum.ee 
 

Euroopa Kolledž, Brügge, Belgia. XDGA, 2001-08. Foto André Nullens

Kas karuteene väärib medalit?

Gustave Doré illustratsioon Jean de La Fontaine'i valmile "L'Ours et l'amateur des jardins". Wikimedia Commons

Lühikommentaar muinsuskaitsja Jaan Tamme Sirbis ilmunud artiklile.

Eesti avalikkuses on viimase aasta jooksul korduvalt arutletud selle üle, kas avalik virisemine ja kritiseerimine on õigustatud, ning kui on, siis millistel tingimustel. Arvamuste paljusus on üldjuhul hea ning argumenteeritud kriitikal on ühiskonnas täita oma funktsioon. Jääb siiski arusaamatuks, miks mitmed institutsioonid jätkuvalt justkui näidispoomisi ja avalikke häbistamisi korraldavad, mis erinevalt tasakaalustatud avalikust debatist ei võimalda „süüdlasel” sõna võtta. Hetkega meenuvad Eesti Ajakirjanike Liit, kes valib aasta pressivaenlast ning Eesti Muinsuskaitse Selts (EMS), kes on aastaid välja andnud Karuteene medalit.

Eesti muinsuskaitse on viimase kümnendi jooksul teinud läbi suure arengu. Ühiskond on saanud teadlikumaks siinsest kultuuripärandist ning seetõttu tajutakse muinsuskaitset institutsioonina üha enam koostööpartneri, mitte „repressiivorganina”. Sellele on kindlasti kaasa aidanud nii Eesti kunstiakadeemia restaureerimiskooli tegevus, verevahetus muinsuskaitse institutsioonides (nooremad ametnikud on loonud avatuma õhkkonna) kui siinsete spetsialistide tihedam kokkupuude rahvusvahelise kultuuripärandialase tegevusega. Positiivseid arengutendentse on viimastel aastatel näha olnud näiteks nii muinsuskaitseametis kui Tallinna kultuuriväärtuste ametis. Paraku näib, et EMS, mis taasiseseisvumiseelsel ärkamisajal täitis vaieldamatult tähtsat ühiskondlikku rolli, on jäänud kinni väga kitsasse raami. Jääb arusaamatuks, miks EMSi liige härra Jaan Tamm peab tänavust muinsuskaitsekuu algust tähistavas artiklis oluliseks keskenduda just Karuteene medalitele ja nende ajaloole. Peaks ju muinsuskaitsekuu olema eelkõige positiivsete algatuste aeg.

Kohati jääb konservatiivsemate muinsuskaitsjate jutust mulje, et enamik arhitektuurist, mis on rajatud taas iseseisvas Eestis, ei vääri mingisugust tähelepanu. Jah, tõsi, viimase 20 aasta jooksul on nii meie linnades kui väikeasulates tehtud uusehitiste rajamisel mitmeid vigu, tehakse paraku ka tulevikus. Jääb siiski mõistmatuks, miks EMS ründab tihtipeale just neid nüüdisarhitektuuri objekte, mis on pälvinud laiema kultuuriavalikkuse hulgas, aga ka arhitektuuriringkondades pigem kiitust. Siinkohal meenuvad De La Gardie’ kaubamaja Tallinnas ning Tartu ülikooli Narva kolledž, mis valmimisjärgselt palju positiivset tähelepanu said ning mida ka kultuurkapitali preemiatega autasustati. Narva kolledž pälvis seejuures ka Eesti tähtsaima, riikliku kultuuripreemia.

Imelik on kuulda EMSi väiteid selle hoone sobimatusest piirilinna ajaloolisele raekoja platsile. Hoone puhul, kus kollektiivse mälu ja kultuurikatkestuste temaatika on sedavõrd delikaatselt käsitletud, kus arhitektuurne, sisearhitektuurne, ehituslik, insenerlik, aga ka linnaruumiline kvaliteet on põimitud niivõrd veenvaks tervikuks, võib ehk vaielda vaid ajaloo ja muinsuskaitse üldfilosoofiliste ning alusideoloogiliste küsimuste üle. Selle hoone jätkuv nimetamine (Jaan Tamme sõnadega) „Narva vanalinna visuaalselt reostavaks uusehitiseks” mõjub – kõige leebemalt väljendudes – vääritult. Hüperboolselt võiks väita, et Narva kolledži hoone võiks juba praegu kaitse alla võtta, sest nii kõrge kvaliteediga terviklikke ehituskunsti teoseid rajatakse lähikümnendeil Eestisse tõenäoliselt vaid üksikuid. Olen üsna kindel, et 50 aasta pärast tagasi vaadates kuulub Narva kolledž Eesti nüüdisarhitektuuri tippteoste hulka, millel on kultuuriline tähendus nii Eestile kui ülejäänud Euroopale.

Lõpetuseks, on kaheldav, kas EMSi juba 18 aastat kestnud nõiajaht on üleüldse teeninud Eesti muinsuskaitse huve. Pigem on EMSi aktiivsed süüdlase otsimise kampaaniad suurendanud muinsuskaitse-vastaste hulka, seda eriti tegevarhitektide hulgas. Kuigi esmapilgul võib Karuteene medalite väljastamine anda EMSile võimaluse enesekehtestamiseks, mõjub see pikas perspektiivis halvasti, sest tõreda ja retroaktiivse hoiakuga inimestest ning organisatsioonidest kiputakse eemale hoidma.

Tekst ilmus Sirbis (kodulehel 30.04.2014, trükis 02.05.2014).

Tartu Ülikooli Narva Kolledž. Kavakava Arhitektid, 2012. Foto Kaido Haagen

 

John Ruskin – romantik gootika lummuses

John Ruskin aastal 1863. Foto William Downey. © National Portrait Gallery, London

„Mind paneb muigama paljude lootusrikas juubeldamine ilmaliku teaduse uute saavutuste ja inimlike ponnistuste tarmukuse üle, otsekui oleksime jälle tagasi aegade hakul. Silmapiiril on ühekorraga päikesetõus ja saabuv torm.“ – John Ruskin, 1849

RAAMAT
John Ruskin „Arhitektuuri seitse lampi“ (1849), tõlkinud Vaike Vahter, Katre Ligi, järelsõna Jaak Kangilaski, kirjastus Ilmamaa, Tartu, 2013, 308 lk, sari „Avatud Eesti Raamat“.

John Ruskin (1819-1900) oli viktoriaanliku Inglismaa säravamaid kunstikriitikuid ja -ajaloolasi, mitmekülgne  kultuuritegelane, literaat, kunstnik ja õpetlane. Konservatiivse kristlasena kritiseeris ta klassikalist kultuuri ning püüdis nii maalikunsti kui arhitektuuri vallas tekitada huvi keskaegse kultuuripärandi vastu. Ruskini ideed omandasid 19. sajandi Inglismaal, aga ka mujal Euroopas, suure mõju. Näiteks historitsistlik neogooti arhitektuur, mida leidub ka Eestis, lähtus paljuski just Ruskini ideedest. „Arhitektuuri seitse lampi“ on 30-aastase Ruskini tempokas ja emotsionaalne tekst arhitektuurikultuuri alusväärtustest. Kuigi Ruskin oli oma noorpõlve teose suhtes hiljem väga kriitiline (aastal 1880 nimetas ta raamatut „kasutumaks kõigist, mis ma eales kirjutanud olen“), rajas just see 1849. aastal ilmunud tekst teed Ruskini laiemale tuntusele.

Ruskin tajus, et lääne ühiskonna kiire areng mõjub halvasti traditsioonilistele väärtustele. Seepärast häiris teda raudtee levik, tööstuslik tootmine ja linnastumine. Tema kriitikas moderniseeruva  maailma suhtes on teatud sarnasusi Walter Benjaminiga, kes ligikaudu sada aastat hiljem kirjeldas modernse ühiskonna killustumist ning ajalooliste narratiivide katkendlikkust. Erinevalt Benjaminist, kes oli sidusa ühiskonna ja harmoonilise elu võimaluste suhtes skeptiline, püüdis noor Ruskin säilitada usku, et kooskõla on ühiskonnas saavutatav, kui selleks kehtestada üldkehtivad reeglid.

Ruskini jaoks on arhitektuur „esimene kõigi kunstide seas“ ning väljendab ühiskonna moraalseid tõekspidamisi. Ta sõnastab arhitektuuri seitse alusprintsiipi, mida kutsub (suunanäitajate tähenduses) lampideks: ohvrimeel, tõde, vägevus, ilu, elu, mälu ja kuulekus. Kuivõrd arhitektuuril on mälu funktsioon, siis peab ehituskunst olema ajalooline. Ruskini arvates pole meil õigust vana arhitektuuri lammutada, sest see ei kuulu mitte ainult meile, vaid ka tulevastele põlvedele. Kaunis ehitis on väärt pinda, millel ta seisab, ning just vana arhitektuur on linnade suurim väärtus.

Ajalugu tuleb Ruskini sõnul ühiskondliku elu ja uue arhitektuuriga orgaaniliselt siduda. Lugejale jääb aga ebaselgeks, mis on lisaks gooti arhitektuuri stiilielementide need ajaloolised eeskujud ja õppetunnid, millelt õppida. Üks konkreetne ettepanek Ruskinil siiski on – väärtustada käsitööd ning seista vastu tööstusliku tootmise ülemvõimule. Kuivõrd arhitektuur on Ruskini arvates olemuselt ajalooline, siis peaks ka uus arhitektuur lähtuma ajaloolistest eeskujudest, eelkõige gootikast. Ruskin on samas ebalev, kas ühtse arhitektuuristiili kehtestamine ikka tooks kaasa soovitud ühiskondlikke tagajärgi.

Paiguti moraliseeriva ja programmilise, keskaegset gooti arhitektuuri idealiseeriva tekstiga annab Ruskin suuniseid oma kaasaegsetele arhitektidele. Autori isiklik sümpaatia kuulub Itaalia romaani ja vara-gooti arhitektuurile. Eeskujulike ehitistena mainib ta näiteks Giotto kampaniili ehk kellatorni Firenze toomkiriku kõrval ning Püha Markuse katedraali Veneetsias.

Ruskini „Arhitektuuri seitse lampi“ köidab kindlasti arhitektuuriajaloo- ja restaureerimishuvilisi ning neid, keda paelub  19. sajandi Euroopa kultuurilugu. Emeriitprofessor Jaak Kangilaski kirjutatud järelsõna raamatu eestikeelsele väljaandele visandab Ruskini eluloolise tausta ning paigutab tema ideed kunstiajaloolisesse, aga ka laiemasse ühiskondlikku konteksti. Kangilaski tekst on vanameistrile omaselt ladus, tempokas ning doseeritud paraja hulga põnevate faktidega. Tõlkijaid ja kirjastust tuleb tunnustada Ruskini teose eesti keelde vahendamise eest. Nüüdisarhitektuuri huvilised aga ootavad endiselt, et eesti keelde jõuaks senisest rohkem ka tänapäevaste arhitektuuriteoreetikute tekste (Aureli, Kipnis, Eisenman, Hays jt).

Tekst ilmus toimetatud kujul 17.04.2014 Eesti Ekspressis.

Giotto di Bondone kavandatud Firenze toomkiriku kellatorni (1334-59) ehisraamistik. John Ruskini gravüür aastast 1855, mis illustreeris raamatu "Arhitektuuri seitse lampi" 8. väljaannet. © www.victorianweb.org

Piibumehed*

Louis I. Kahn ja Salki bioloogiauuringute instituut, La Jolla, California, 1959-65. Fotomontaaž: Society of Architecture Photography

Louis I. Kahn (1901-1974) on tembeldatud 20. sajandi üheks tuntumaks ja omalaadsemaks arhitektiks. August Komendant (1906-1992), tema konstruktorist ja konsultandist koostööpartner aastatel 1956-74, aga üheks 20. sajandi silmapaistvamaks ehitusinseneriks. Mis neid mehi ühendas, on kvaliteetne arhitektuur ja meeletu ambitsioon, pürgimus millegi käsitamatu, tabamatu, ent ometi nii konkreetse ja matriaalse järele.

Komendant meenutab oma raamatus 18 Years with Architect Louis I. Kahn koostööd Kahniga ja annab korduvalt mõista, et eravestlustes oli Kahn lahke, pingevaba ja tunnustas ka oma kolleegi tööd. Avalikus suhtluses seevastu andis Kahn Komendandile harva „krediiti“ ehk ei tõstnud teda esile kui ehituskonstruktorist abilist, tänu kellele tema majad püsti seisid: näiteks meditsiinilaboratoorium Philadelphias, Pennsylvanias (1956-61), unitaristide kirik Rochesteris, New Yorkis (1959-63), Salki instituut La Jollas, Californias (1959-65), Kimbelli kunstimuuseum Fort Worthis, Texases (1967-72).

Näiteks alloleva kõrghoone kavandi kohta ütles Komendant, et see ei seisaks püsti, et seda poleks võimalik ehitada ei konstruktiivsetel ega majanduslikel põhjustel. Ometi on see Philadelphiasse aastatel 1952-57 kavandatud kõrghoone, mida Kahn kujundas koos oma kolleegi, arhitekt Anne Tyngiga (1920-2011), saanud oma efektse maketi ja eskiisjooniste tõttu üheks Kahni tuntumaks tööks. (Tõsi, Anne Tyng on hiljem andnud mõista, et põhiliselt oli tegu siiski tema enda kavandiga ning Kahn aitas teda selle juures minimaalselt.)

The City Tower, Philadelphia, Pennsylvania, arhitektid Louis Kahn ja Anne Tyng, 1952–57, ehitamata. Repro: Domus

Komendant oli tõeline macho, üliprofessionaalne ja -konkreetne, modernistliku meelelaadiga ehituskonstruktor, kes siiski pidas lugu ka esteetilistest kvaliteetidest. Kahn oli arhitektina põikpäine ja järjekindel oma metafüüsilistes taotlustes. See, kuidas Komendant Kahnile kõik tema solvangud andeks andis, oli märkimisväärne. Eks ka vastupidi, Kahn pidi taluma Komendandi sirgjoonelist kriitikat. Olgu siin ära toodud üks Komendandi põhjendus, miks kaks nii erinevat inimest teineteist 18 aastat taluda suutsid. Erakordne otsekohesus minu meelest. Mehed igatahes väärisid teineteist oma ambitsioonikuses. See lõik ehk seletab ka üldisemalt seda, miks nii erinevad, ent ülimalt karismaatilised inimesed suudavad teineteise lähedust taluda ja koostööd teha.

„I have been asked many times why I tolerated that Kahn never publicly gave me any credit. For example, in the Salk project which is mainly advanced structural engineering and for which Kahn knew exactly my decisive role in its design and construction. I told them that it was because Kahn had such excellent challenging ideas and working with him had given me the opportunity to carry out my own advanced concepts. If I see that something valuable is going to waste because no one is fighting for it, it gives me satisfaction to do my utmost for its realisation. Of course, it makes me sad that Kahn only privately appreciated my work, but I know that every professional in this field realises my contribution to his success." (August Komendant, 18 Years with Architect Louis I. Kahn, Aloray Publisher: Englewood, New Jersey, 1975, p. 131).

Merike Phillipsi joonistus oma isast, August Komendandist. Repro: Ehituskunst

*Tegelikult ma ei tea, kas Kahn suitsetas.

Experiments in XL and the Ethics of Architecture

Just watched a recent lecture by Wolf D. Prix. It raised doubts and provoked some thoughts about the ethics of large-scale architectural experiments.

Experimental architecture in its conceptual, abstract form, as an idea, might be super inspiring, but there seems to be something inherently wrong about those concepts getting built as large-scale projects. Those doubts might have to do with ecological or humanitarian consequences, but my feel of unease is here more related to architect’s own consciousness and his/her personal motivations.

Isn’t it so that the passion about architectural concepts should be the driving force, and not the desire to simply get them built? Aren’t theory and ideas more important than their realisation in practice? And isn’t it so that people/society, not the experimental idea itself, should be the driving force behind large-scale projects intended to be built? It seems to me that at the very moment the architect's desire to develop an experimental idea loses ground to the desire of getting it materialised, he/she enters a sphere of dubious ethics.

The question of scale and materiality are more relevant than ever before, but the materiality of spatial concepts gets debauched at a certain point on the scale from S to XL. Though I find Prix inspiring, it feels so wrong to speak about energy-facades or social program in case of super-expensive large-scale projects, the clients of which are corporations, private developers, authoritarian governments or other similar, high-profile institutions.

I’m not saying that big buildings and urban environments designed by experimentally oriented architects shouldn’t be built at all. I'd just like to indicate that there are ethical matters, which need to be faced. And as to the larger audience, if we see experimental architects as carriers and developers of architectural culture, isn't it our task to remind them that some things are better left on paper?