Kriitika ja kulka

Üks USA dollar. Foto Wikipedia

Hiljuti jagas Eesti Kultuurkapital oma järjekordseid aastapreemiaid. Arhitektuurikriitik Triin Ojari, kellest äsja sai Eesti Arhitektuurimuuseumi uus direktor, pälvis arhitektuuri sihtkapitali tegevuspreemia ajakirja MAJA pikaajalise toimetamise ja kõrgtasemel arhitektuurikriitika praktiseerimise eest. See on esimene kord, kui kultuurkapital tunnustab kedagi arhitektuurikriitika vallas tegutsemise eest.*

Kriitika kui kultuurižanri väli on kirju. Sealt leiab nii tekste, mis on massimeediale omaselt lihtsakoelised kui neid, mis kunstiteaduslikult raskepärased. Tekstide funktsioon võib olla erinev, kuid nende ühiseks eesmärgiks on mitmekesistada loomevaldkondi puudutavat kommunikatsiooni, olla lüliks publiku, loojate ja teoste vahel. Kriitika kui tekstižanr peegeldab, analüüsib ja vahendab erinevaid kunsti- ja kultuurinähtuseid ning on oma olemuselt kahtlemata loominguline tegevus. Parematel hetkedel suudab kriitika sõnastada midagi sellist, mis teistele asjaosalistele võis vaid ebamäärase tunnetusimpulsina tunduda. Kriitika funktsioon on sõnastada ja mõtestada kultuuri.

ARHITEKTUURIKRIITIKA
Eestis on vähe neid väljaandeid, kus ilmub arhitektuurikriitikat. Trükiajakirjandusest saab Sirbi kõrval esile tuua erialaajakirjad Ehituskunst ja MAJA. Arhitektuuriteemat käsitletakse ka elustiili ajakirjas Eramu ja Korter, nädalalehes Eesti Ekspress, väliruumi ajakirjas Õu ja Müürilehes. Arhitektuuriteemad sulanduvad või vahelduvad sageli aga disaini, sisearhitektuuri, linnasotsioloogia, urbanistika ja teiste elukeskkonda puudutavate valdkondadega. Aeg-ajalt ilmub arvamuslugusid päevalehtedes. N-ö klassikalist arhitektuurikriitikat, kus analüüsitakse konkreetset ehitist, näitust, arhitektuurikultuuri tendentsi või muud selletaolist, on suhteliselt vähe, sest see eeldab süvenemist.

Jooksev arhitektuurikriitika on suhteliselt mandunud seisus. Andekamad kirjutajad on siirdunud teadustööle või teistesse valdkondadesse. Noori eriti peale ei tule – honorarid on väikesed ning vastukaja osas, mis innustaks edasi tegutsema, on eestlased kidakeelsed. Teemadest kütavad kirgi peamiselt raha ja asjakorralduslikud või võimuga seotud küsimused. Suur osa avalikust arhitektuuriteemalisest infovahetusest puudutabki just institutsionaalset poolt, mitte arhitektuuri kui ruumikultuuri sisu. (Tunnistan, et olen ka ise sellele tendentsile viimastel kuudel kaasa aidanud.)

ETTEPANEK KULTUURKAPITALILE
Eelmise nädala Sirbi juhtkirjas tõstatas peatoimetaja Ott Karulin küsimuse, kas kultuurkapitali vahendeid ei peaks loomeliitude ja teiste institutsioonide tegevustoetuste ning administreerimiskulude katmise asemel kasutama pigem loomingu motiveerimiseks ja kultuurisündmuste korraldamiseks. Arhitektuuri sihtkapitali esimehe Kalle Komissarovi sõnul on arhitektuuri valdkonnas kasvanud tegevustoetuste proportsioon 1990. aastate 4%-lt praeguseks lausa 22%ni. Kui kultuuriministeerium võtaks tegevustoetused tulevikus enda kanda, peaks Karulini hinnangul valdkondade peale kokku vabanema kuni pool miljonit eurot aastas, mida saaks otseselt kasutada loometöö toetamiseks ja motiveerimiseks (vt Sirp 24. I 2014, „Kui palju on Eesti Kultuurkapitalil vaba raha?“).

Ma pole detailideni kursis, kas kultuurkapitali teised sihtkapitalid on kriitikat ja publitsistikat varem eraldi esile tõstnud, nagu tegi seda arhitektuuri sihtkapital tänavu. Valdkondade peapreemiate laureaatide seas kriitikuid seni igatahes ei leia. Siit jõuan ettepanekuni, mis ehk vääriks avalikku läbiarutamist. Arhitektuurikriitikuna on mul – full disclosure – siin isiklik huvi mängus, kuid see on hetkel teisejärguline.

Juhul, kui kultuurkapital institutsioonina tunnistab, et kultuuri- ja kunstikriitikal on oluline funktsioon meie kultuurielus ning et tegemist on loomingulise valdkonnaga, siis kas ei võiks seda senisest selgemalt ka toetus- ja preemiasüsteemiga motiveerida? Teen kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitalile ettepaneku asutada regulaarsed mõõduka suurusega ja perioodilised (nt veerandaastaks) arhitektuurikriitika stipendiumid. Stipendiumite eesmärk on ärgitada kirjutama just lühema ja keskmise pikkusega kriitikatekste, mis on sisukad, poleemilised ning atraktiivsed päeva- ja nädalalehtedele ning veebiportaalidele. See aitaks kultuuriteemasid viia laiema publikuni ning mitmekesistaks kriitikavälja. Stipendiumid tooksid juurde ka uusi kirjutajaid ning toimiksid lisamotivatsioonina neile, kes väikeste honoraride tõttu sulge ei haara (või teevad seda harva).

Ideaalis võiks ühtsetele põhimõtetele rajatud kriitikastipendiumide süsteem rakenduda peale arhitektuuri oma ka kultuurkapitali teiste sihtkapitalide haldusalas. Kultuurkapital võiks kaaluda ka valdkondadeülese kultuurikriitika või publitsistika aastapreemia väljaandmist. Stipendiumid motiveeriksid pigem jooksvat tegevust, aastapreemiaga tunnustataks aga saavutuste, juba tehtud töö eest.

Artikli toimetatud versioon ilmus Sirbis.

*Kõige lähemal arhitektuurikriitika-alasele preemiale on olnud: Inga Raukas, keda 1997. aastal autasustati muu hulgas teoreetiliste artiklite eest, Triin Ojari, kes 2001. aastal pälvis tunnustuse arhitektuuriajakirja MAJA sisulise kvaliteedi loomise eest, ning Kalle Komissarov, keda 2007. aastal tunnustati muu tegevuse kõrval ka arhitektuurimõtte avardamise eest ajakirjanduses. Lisaks said 1995. aastal tegevuspreemia nii ajakirjad MAJA kui Ehituskunst. Kõik loetletud auhinnad andis välja arhitektuuri sihtkapital.

Salto indeks

Viljandi Riigigümnaasiumi hooned. Foto Salto

Aasta tagasi, kui Kultuurkapital jagas preemiad 2012. aasta tegude ja saavutuste eest, tulin mõttele, et Salto AB arhitektide tegevus on justkui Eesti kvaliteetarhitektuuri hetkeseisu indikaator.

Nii nagu Dow Jones, NASDAQ, Nikkei ja teised indikeerivad maailma suuremate aktsiabörside seisu, peegeldab Salto suurem või väiksem edu Kultuurkapitali ja riiklike kultuuripreemiate jagamisel justkui siinse nüüdisarhitektuuri hetkeolukorda. Vastavalt sellele, kas saltokad saavad peapreemia või mõne väiksema tunnustuse, võime – loomulikult meelevaldselt üldistades – hinnata, kas viimane aasta on olnud Eestis viljeletava arhitektuurikultuuri jaoks väga hea, hea või siis kehvavõitu.

Statistika ja kvaliteet
Salto arhitektuuribüroo asutati 2004. aastal ning büroo juhtivarhitektideks on Maarja Kask, Karli Luik ja Ralf Lõoke. Salto on saanud oma kümne tegutsemisaasta jooksul mitmeid erinevaid tunnustusi nii Eestis kui rahvusvahelisel areenil. Eesti kahe olulisema arhitektuuripreemia, riikliku kultuuripreemia ning Eesti Kultuurkapitali aastapreemiate jagamisel on bürool viimastel aastatel läinud väga hästi. Riiklik kultuuripreemia saadi 2011. aastal. Kultuurkapitali preemiaid on neile jagunenud järgnevalt: 2008, 2010 aastapreemia, 2008 (2tk), 2011, 2012, 2013 arhitektuuri sihtkapitali preemia. Seega on Saltot siinsete kõrgemate arhitektuuri- ja kultuuripreemiatega järjepidevalt tunnustatud alates 2008. aastast (v.a. 2009) ning see teeb neist konkurentsitult viimase kümnendi kõige premeerituma arhitektuuribüroo Eestis. Säärane stabiilsus näitab erakordset võimet püsida läbi aastate kõrgel arhitektuuri- ja ruumikultuuri laineharjal.

Kasutades Salto edu tingliku kvaliteedikriteeriumina, võiksime rääkida Salto indeksist kui eesti nüüdisarhitektuuri hetkeseisu indikaatorist. Salto indeks võiks eelkõige markeerida Eesti nüüdisarhitektuuri kvaliteetsema osa kõrgemat kesktaset (või keskmist kõrgtaset). Ehk et kui Salto võidab konkreetsel aastal emma-kumma mainitud peapreemiatest, siis on see märk sellest, et eesti kvaliteetarhitektuuri osas oli tegemist keskmiselt hea aastaga.* Kui aga Salto peapreemiat ei saa, on tegemist eesti nüüdisarhitektuuri jaoks  erakordselt hea aastaga, sest keegi oli Saltost parem. Seda loomulikult eeldusel, et Salto ise oma kesktasemelt ei lange. Büroo jätkuvat edu preemiate jagamisel, mida näitas ka 2013. aasta, võib pidada Salto indeksi stabiilsusgarantiiks.

Kultuurkapitali preemiad AD 2013
Äsja jagati järjekordseid Kultuurkapitali preemiaid ning Salto sai oma 2013. aasta tegevuse eest arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia – seda läinud sügisel avatud Viljandi riigigümnaasiumi juurdeehituse arhitektuurse lahenduse eest. Žürii iseloomustas tööd kui „kaasaegset ja inspireerivat õpikeskkonda, kus harmooniliselt kohtuvad uus ja vana“ ning kui „ümbritseva linnaruumiga dialoogi loovat suurepärast lahendust“.

Žürii kiitusele sekundeerides tuleb siiski tõdeda, et tänavune Kultuurkapitali peapreemia arhitektuurivallas läks teenitult teistele siinsetele tipparhitektidele. Indrek Peili, Siiri Vallnerit, Katrin Koovi ning sisearhitekt Hannes Praksi autasustati Tartu Ülikooli Narva Kolledži kui suure sümbolväärtusega hoone arhitektuurse lahenduse eest, mille kontseptsioon on žürii hinnangul „leidnud edasiarenduse kvaliteetses ehituslikus teostuses ja silmapaistvas sisearhitektuuris“.

Žüriiga on antud juhul raske mitte nõustuda. Juba praegu võib arvata, et TÜ Narva kolledži hoone kujuneb üheks olulisemaks Eestis 21. sajandil juba rajatud või veel rajatavaks hooneks, sest see objekt ühendab endas oskuslikult väga mitmeid tähenduskihistusi. Kogu tervik on nii kompleksne ja läbitöötatud, et seda oleks ka maailma tipparhitektidel raske järele teha. Ajalugu, geopoliitika, rahvusküsimus, arhitektuur, muinsuskaitse, linnaplaneerimine, regionaal- ja hariduspoliitika – kõik need tähendusväljad on Narva kolledžihoone puhul saanud oluliseks moel, mis võiksid olla kvaliteetse elukeskkonna rajamisel eeskujuks mitte ainult 21. sajandi Eestis, vaid ka mujal maailmas.

Soovimata vähendada Salto poolt kavandatud Viljandi riigigümnaasiumi kvaliteetse arhitektuuri ning oskusliku kontekstuaalse lähenemise tähtsust, tuleb siiski tõdeda, et Narva kolledži puhul mängis lõpptulemuse kujunemisel kaasa rohkem mõjutegureid ning kontekst oli mitmekihilisem ja nõudlikum. Nii nagu Narvas, tuli ka Viljandi koolihoone puhul arvestada näiteks muinsuskaitseliste ja asukohast tulenevate piirangutega, ent tervikuna oli ajalooline, poliitiline ja kultuuriline kontekst Viljandi hoone puhul vähem pingestatud kui Narvas. Mis Narva ja Viljandi koolihooneid lisaks heale arhitektuurile ühendab, on hea tellija, vastavalt Tartu Ülikool ning Riigi Kinnisvara Aktsiaselts.

RKAS kui hea tellija. Päriselt.
Küüniliselt võiks öelda, et Eesti riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste poolt viimastel aastatel tellitavat arhitektuuri saaks markeerida RKAS-i indeksiga, mis erinevalt Salto indeksist kui kvaliteedimõõdikust indikeeriks keskpärase, odavhangetel põhineva arhitektuuri hetkeseisu Eestis.

Kujuteldava RKAS-i indeksi tõsiseltvõetavus sai aga tänavuste Kultuurikapitali preemiate jagamisega tugeva tagasilöögi, sest koos Viljandi linnaga pälvis Riigi Kinnisvara Aktsiaselts parima tellija tunnustuse Viljandi riigigümnaasiumi kompleksi rajamise eest (vana ja uus hoone).

Loodetavasti mõjutab see preemia palju kritiseeritud riigiettevõtet oma hoiakuid kvaliteetse ruumi ja arhitektuuri osas revideerima ning et RKAS-i kui tellija tänavune tunnustamine riiklike kultuuriinstitutsioonide poolt ei jää viimaseks korraks. Eesti elukeskkonna üldist kvaliteeti silmas pidades tahaks loota, et toda kujuteldavat RKAS-i indeksit ei peaks tulevikus üldse kasutama. Pigem võiksime jätkuvalt loota Salto indeksi stabiilsusele ning soovida eesti arhitektidele julget ja loomingulist alanud aastat.

Võib ju öelda, et Saltol ei vedanud, et Narva kolledžihoone Viljandi koolimajaga samal aastal valmis sai ning seetõttu Kultuurkapitali preemiatele konkureeris. Mõnel teisel, keskpärasema arhitektuurisaagiga aastal oleks Viljandi riigigümnaasiumi juurdeehitus võinud kindlasti Kulka aastapreemia laureaadiks osutuda. Seekord tuli saltokatel aga leppida (pelgalt) arhitektuuri sihtkapitali preemiaga. Mis siinkohal siiski kõige tähtsam – Salto indeksi usaldusväärsus sai veelkord kinnitust, sest büroo osutus järjekordse kõrge tunnustuse vääriliseks. See, et Salto Kultuurkapitali aastapreemiast ilma jäi, ei näita muud, kui seda, et 2013. oli eesti kvaliteetarhitektuuri jaoks tavapärasest tunduvalt viljakam aasta.

* Sel puhul tuleb reserveerida ka võimalus, et Saltol endal juhtus olema erakordselt hea aasta. Selliseks näiteks pakuksin 2010. aastat, kui Kulka aastapreemia saadi geniaalse Veneetsia „Gaasitoru“ projekti eest (koos Neeme Külma ja Ingrid Ruudiga). Kulka andis siis aastapreemia ka 3+1 Arhitektidele Pärnu suurepärase uue raamatukogu eest.

Tartu Ülikooli Narva Kolledž. Foto Kaido Haagen

Kultuurkapitali aastapreemia 2013
Katrin Koov, Indrek Peil, Siiri Vallner, Hannes Praks (Tartu Ülikooli Narva Kolledž) 

Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemiad 2013
Arhitektuuri aastapreemia
Salto Arhitektid: Maarja Kask, Karli Luik, Ralf Lõoke, Andro Mänd, Margus Tamm (Viljandi riigigümnaasium)

Renoveerimise aastapreemia
Pille Lausmäe, Eva Laarmann (Viljandi riigigümnaasium)

Tunnustus
Riigi Kinnisvara AS ja Viljandi linn (Viljandi riigigümnaasium)

Tegevuspreemia
Triin Tõrs-Ojari (ajakiri MAJA ning arhitektuurikriitika)

Sisearhitektuuripreemia
Ville Lausmäe, Kadi Karmann (Tallinna Ülikooli BFM-i õppehoone sisekujundus)

Maastikuarhitektuuri aastapreemia
Mari Rass, Diana Taalfeld (Klooga mälestusmärkide väliekspositsioon ja maastikukujundus)

Eripreemia
Emil Urbel, Pille Lausmäe, Liisa Põime, Ivar Lubjak, Maria Pukk, Tiit Nurklik (Kukemõisa karjamõis)

Innovatsioonipreemia
Architect11 Passion Group, Eero Endjärv, Hannelore Kääramees (Passion House moodulmaja)

Disainipreemia
Stigo OÜ, Matti Õunapuu (rollerStigo disainilahendus) 

Vaata lisaks
Eesti riiklikud kultuuripreemiad
Kultuurkapitali aastapreemiad
Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemiad
Kavakava
Hannes Praks
Salto

Odavad makaronid eesti võsas

Foto Tauno Pääslane (ERR kodulehelt)

Raadio Ööülikooli telesarja esimene osa tekitas vastuolulisi tundeid. Terve kamp rõõmsaid linnainimesi läheb oma võsa- ja tareigatsuse kutsel „tagasi juurte juurde“, külla bioloog Piirimäele, kes ise linnast maale emigreerunud ning alles õpib seal toime tulema. Punt on kirju ja sõbralikke inimesi täis, ent pea kõik, mis ette võetakse, kukub välja kohmakalt, on ujedust, on ebamugavust. Kogu asi on serveeritud koolipoisilikult pealetükkiva siiruse kastmes. Punti on justkui ära eksinud ugri-aristokraadist poetess, kelle igatsus siiruse järele on küll sama tugev kui ülejäänud kaaslastel, kuid kes on ilmselgelt rahulolematu selle kohmakusega. Parematel hetkedel lülitad kriitikameele siiski välja ja tajud (isegi läbi teleekraani) nende inimeste lihtsust ja soojust. Palju osavalt kaameraga kinni püütud hetki. Hea tunne, elad neile ju ikkagi kaasa.

Eestlased olevat metsarahvas, igatsevat linnast tagasi maale. Samas näikse, et oleme maalt küll ammu lahkunud, kuid linna pole justkui ka veel päriselt kohale jõudnud. Oleme kuskil vahepeal, kust ei saa õieti ei edasi ega tagasi, oleme võsas. Äkki olemegi hoopis võsarahvas, äkki ongi võsa meie suurim kultuuriväärtus, nagu on vihjanud Valdur Mikita.

Eesti kultuuri eripärade otsimine ja ümbermõtestamine läheb mulle väga korda, aga ma ei saa täpselt aru, miks mulle viimasel ajal too romantiline etno-heietus (mis ei väljendu tingimata rahvatantsus ja koorilaulus, vaid eelkõige mingis pealesurutud nostalgialembuses, kus segunevad rehetared, kruusateed, punase randiga nõukogude taldrikud, lillelise mustriga suvised naiste kitlid, heeringas teki all, rosolje jmt) nii närvidele käib. Oskab keegi seletada? Ma ei taha naeruvääristada „päris“ pärimust, kultuuri „süvaväärtuseid“ ega neid hoidvaid inimesi, aga see lääge ja imal romantiseeriv juurika-igatsus on enam kui tüütu. Eesti folk-rokk(okoo). Räim tomatis ja odavad makaronid juunikuises võsas ei ole romantiline, ei ole maitsev, ei ole nunnu. On hoopis piinlik. Ma (endiselt) armastan Kristiina Ehinit.

Hititabel 2013

Kommerts.
Esiteks. Mulle meeldib Justin Timberlake. „Strawberry Bubblegum“ on parim lugu „The 20/20 Experience“ esimese osa pealt. Selles loos tuleb eriti hästi esile Timberlake'i veres olev musta muusika tunnetus.



Teiseks. Mulle meeldib Koit Toome. Kohati. "Võitleja" on super-hästi produtseeritud ja kaasakiskuv poplugu.



Kolmandaks. Mulle meeldib "Disclosure". Ed MacFarlane'iga koos tehtud "Defeated No More" albumilt "Settle" paneb kokku deep house'i ja tiinekate magusa lüürika. Tulemuseks on vastupandamatu tantsulugu.

 
Mitte-kommerts.*  Kümme selle aasta lemmiklugu.
10. Toro Y Moi „Say That“ albumilt nimega „Anything In Return“



9. FaltyDL „Uncea“ albumilt „Hardcourage“. See album tuli küll vist juba 2012 lõpus, aga mis siis.



8. ESTA re-work Disclosure’i loost „Latch“



7. Sampha „Without“ EP-lt „Dual“. Young Turks on üks sümpaatsemaid plaadifirmasid hetkel.



6. London Grammar „Flickers“ albumilt „If You Wait“. Kuna vabaltsaadavat lugu ei leidnud, siis panen siia albumi põhiloo „Hey Now“.



5. James Blake „Overgrown“ samanimeliselt albumilt.



4. Wbeeza - Perfect High. Aasta parim bassikäik. Siin ainult lühilõik.



3. koht
Machinedrum „Center Your Love“ albumilt „Vapor City“. Mõnus, helge.



2. koht
Dean Blunt'i "Redeemeri" jätkualbumilt "Stone Island" kolmas lugu. Blunti live "Sõpruses" oli mitte liiga magus balsam katkistele südametele.



1. koht
FKA Twigs "How's That" EP’lt „EP2“. Vapustav. Young Turks taaskord plaadifirmaks.



Häid jõule ja head aastavahetust kõigile!

*Eristus kommertsi ja mitte-kommertsi vahel on tinglik.

Probleemidest ja eesmärkidest

Käesolev postitus on teatud mõttes tausta- või paralleellugu minu kaheosalisele artiklile „Eesti nüüdisarhitektuuri iseväärtus“ (vt Sirp 13.12.2013 ja 20.12.2013). Võtsin sotsiaalmeedias hiljuti kritiseerida Eesti Arhitektide Liidu aseesimehe Kalle Vellevoogi artiklit "Arhitektuurist, elukeskkonnast ja riigist" (vt Sirp 06.12.2013) ning EAL-i kommunikatsiooni laiemalt. Facebookis peetud vestlus keskendus eelkõige riigiarhitekti teemale ning minu peamiseks sooviks oli juhtida arhitektide tähelepanu puudustele riigiarhitekti vajalikkust puudutavas argumentatsioonis ning kommunikatsioonis. Nii Vellevoogi artikkel kui EAL-i poolne kriisikommunikatsioon laiemalt (st need juhud, kui EAL väljendab oma jõulisemaid seisukohti probleemsetes olukordades) on minu arvates kaldu sinna suunas, et kirjeldatakse, mis on valesti, et mis ei toimi, aga ei sõnastata konkreetseid vajadusi ega põhjendata neid avalikkusele arusaadaval moel.

Minu kriitika taustal on soov osutada sellele, kuidas oleks võimalik seista arhitektuuri kui kultuuriliselt tähtsa tegevusvaldkonna eest ning juhtida arhitektuuriinstitutsioonide tähelepanu tõigale, et pelgast probleemide kirjeldamisest on siinse arhitektuurikultuuri arendamisel vähe kasu. Selle asemel oleks vaja sõnastada eesti praeguse arhitektuuri kultuurilised tugevused ning nende toel püüda formuleerida eesti arhitektuuri tulevikuvisioon ning kaugemad, kuid seejuures konkreetsed eesmärgid. Kutsun EAL-i ja ka teisi Eesti arhitektuurielu asjaosalisi senisest selgemalt sõnastama, mida konkreetselt ja miks oleks Eesti arhitektuurivaldkonnas lähiaastatel vaja teha. Vabandan ette, et allolev tekst läheb kohati retoorika nüanssidesse ning võib tunduda formaalne (pelgalt arhitektuurielu korralduslikku poolt, mitte arhitektuuri „kõva sisu“ puudutav), kuid mu eesmärk on juhtida tähelepanu positiivse kommunikatsiooni ja täpse argumentatsiooni tähtsusele arhitektuurielu edendamisel.

RIIGIARHITEKT KUI NÄIDISJUHTUM
Kalle Vellevoogi artikkel „Arhitektuurist, elukeskkonnast ja riigist“ (Sirp 06.12.2013) kujutas endast pikka kirjeldust Eesti arhitektuurielu hetkeprobleemidest ning osaliselt ka tegevustest, mida EAL on viimastel aastatel ette võtnud probleemide lahendamiseks. Täpsete eesmärkide sõnastamiseks ning nende vajalikkuse põhjendamiseks tekstis eriti mahti polnud jäänud. Nii öelda positiivne programm – konkreetsed ettepanekud miks ja mida, tasuks konstruktiivsuse huvides (näiteks mõnes uues artiklis) ehk samuti sõnastada. Arvan, et avalikkus tahaks näiteks rohkem kuulda, miks EAL-i arvates riigiarhitekti institutsiooni loomine ikkagi vajalik on, mis on selle institutsiooni sisulised tegevused ja vastutus, tema tegevuse konkreetne eesmärk. Võib küsida ka teise nurga alt. Milliseid positiivseid tulemusi peaks andma riigiinstitutsioonide omavahelise koostöö parem koordineerimine ning seadusandluse ühtlustamine (arhitektuurivaldkonda puudutava osas)? Mis konkreetselt sellega kaasnema peaks, kui arhitektuurivaldkonda puudutav tegevus paremini korraldatud saab?

Riigiarhitekti teemal on ehk senistest kõige selgem vandeadvokaat Jüri Raidla artikkel „Riigiarhitektiga ruumi reostuse vastu“ (vt Sirp 05.05.2011). Raidla artikkel annab mitmekülgse ülevaate riigiarhitekti institutsiooni loomise tagamaadest, kuid sel tekstil on üks puudus – see on eelkõige avaliku halduse ja seadusandluse vaatepunktist kirjutatud ning fookus on peamiselt sellel, KUIDAS riigiarhitekti funktsioon olemasolevasse riigiaparaati sobituks. Selle tähelduse valguses tõden, et halduslike ja juriidiliste protsesside ning võimusuhete kirjeldamine iseloomustab ka paljusid teisi riigiarhitekti teemalisi kirjatükke. Üsna vähe aga räägitakse riigiarhitekti institutsiooni loomise sisulistest eesmärkidest ehk sellest MIKS seda vaja on, ning laiemalt, milles seisneb kvaliteetne elukeskkond, millised on selle väärtused ja nende hoidmiseks-edendamiseks tehtavad sisulised tegevused.

Riigiarhitekti institutsioon ei peaks ju olema eesmärk omaette – see on pigem vahend millegi saavutamiseks (kvaliteetsem elukeskkond, mitmekesine kultuur, ühiskondlik rahulolu). Raidla markeerib oma artikli alguses, et „ruum on väärtus“ ja et seda „ei tohi reostada“. Ent seda, milles ruumi väärtused seisnevad, ta ei kirjelda ning tõdeb, et see on raske.

Arvan, et tegelikult tuleks rääkida just sellest raskesti sõnastatavast ehk ruumi väärtusest, püüda sõnastada, millised on kvaliteetse ruumi, kvaliteetse arhitektuuri omadused ja ilmingud. Tuleks rääkida nii nendest kvaliteetidest, mis juba on ruumis (või arhitektuurielu tegevustes, hoiakutes) olemas, kui nendest, mille tekkimiseks alles soovitakse eeldusi luua. Peaksime püüdma kirjeldada ja mõtestada eesti arhitektuurikultuuri tugevusi, selle väärtuseid.

Praegusel juhul on diskussioonis peamiselt keskendutud seadusandlusele, võimuvahekordadele, sellele, kes mille eest vastutab. Vaja oleks selgemalt sõnastada MIKS riigiarhitekti vaja on, mis on need alusväärtused ja konkreetsed hoiakud, mida ta kaitsma ja edendama hakkab. Väljendid ja ütlemised nagu „ruum on väärtuslik“ ja „kvaliteetne arhitektuur“ vajavad lahti kirjutamist ja läbi vaidlemist. Leian, et oleks vaja kirjeldada ning mingi piirini kokku leppida Eesti arhitektuurielu praegustes tugevustes ning siinse arhitektuurikultuuri väärtustes. See ei pea olema lõplik loetelu, kuid sõnastatud ja mõtestatud kujul annaks võimaluse palju konkreetsemal tasandil argumenteerida ka riigiarhitekti või mõne teise arhitektuurielu korralduslikku poolt mõjutava institutsiooni vajalikkuse teemal.

Riigiarhitekti teemalisi artikleid-intervjuusid lugedes jäi mulle ka mulje, et tegemist on liialt ühesuunalise kommunikatsiooniga. Enamik sõnavõtte riigiarhitekti teemal on kindlas kõneviisis ja jätab nö suletud diskussiooni tunde, mulje, et keegi on arhitektuurivaldkonnas justkui lõpliku otsuse juba langetanud, et riigiarhitekt kui institutsioon on parim viis eesti arhitektuurielu murede lahendamiseks. Seepärast küsisin Facebooki vestluses asjaosalistelt protsessi tausta kohta ning selgus, et riigiarhitekti kui institutsiooni kontseptsioon on sündinud pika valdkondliku debati järel, mis on kestnud rohkem kui kümme aastat. Kontseptsiooni väljatöötamise initsiatiivi on hoidnud EAL ning selle läbitöötamisel aitas lõppfaasis aktiivselt kaasa just vandeadvokaat ja endine justiitsminister Jüri Raidla. Kalle Vellevoogi sõnul on kontseptsiooni tutvustatud ka enamikule Eesti arhitektuurielus osalevatele institutsioonidele ning saadud nende heakskiit. Korduvalt olevat EAL-i esindajad ka erinevate ministrite jutul käinud, kuid seni pole riigiarhitekti reform valitsuserakondade toetust leidnud.

FINANTSPOOL
Samuti tekkis mul küsimus riigiarhitekti reformi finantspoole kohta. Kõrvaltvaatajana on mul tunne, et riigiarhitekti reform oleks päris mahukas ning vajaks tugevat poliitilist tahet ehitus- ja planeerimissektoris toimuv ümber korraldada, samuti avaliku sektori poolset finantseerimisvalmidust. Vellevoogi sõnul tugineb riigiarhitekti loomise kontseptsiooni majanduslik pool Jüri Raidla hinnangutel, mille kohaselt dubleerivate tegevuste vähendamine peaks andma riigile olulise avalike kulude kokkuhoiu.

Hetkel on minu jaoks siiski ebaselge, kas reformi kohta on tehtud täpsem finantsprognoos nii a) puhtalt reformi enda kulude kui b) reformi oodatavate tagajärgede kohta. Kardan ka seda, et kui riigiarhitekti reform viiakse riiklikul tasandil läbi poolikult, siis tekib lihtsalt juurde üks riigiinstitutsioon, mida tuleb maksurahast ülal pidada ning mis halvemal juhul kujuneb järjekordseks bürokraatlikuks takistuseks arhitektide töös. Võib-olla oleks efektiivsem püüda olemasolevate struktuuride kaudu asju parandada?

ERA- JA AVALIKU HUVI KÜSIMUS
Riigiarhitekti puudutavas avalikus diskussioonis on siiani selgelt eristamata ka arhitektuuri kui ettevõtlusvaldkonna ning arhitektuuri kui avaliku kultuurivaldkonna küsimused. Mis suhe on riigiarhitektil arhitektide majandustegevusega? Kas riigiarhitekt hakkab tegema lobitööd Eesti arhitektuuribüroode jaoks? Milline on riigiarhitekti suhe teiste arhitektuurivaldkonna institutsioonidega? Ülejäänud ühiskonnaga? Teisisõnu, millisel moel põkkuvad riigiarhitekti institutsioonis era- ja avalikud huvid? Kalle Vellevoogi kinnitusel ei ole riigiarhitekti institutsiooni loomisel mängus eesti arhitektide otsesed majandushuvid. Riigiarhitekt peaks tema sõnul olema valdkondi ühendav institutsioon, mis laiapõhjalisele koostööle tuginedes seisab terve ühiskonna huvide ning ruumikultuuri kvaliteedi eest.

Kui kõik riigiarhitektile esitatavad ootused, mida erinevates artiklites on kirjeldatud, kokku panna, siis näib tekkivat üks väga suurt mõjuvõimu omav riigiasutus. Ma ei ole kindel, et võimu ja valdkondliku kompetentsi ulatuslik tsentraliseerimine väga hea on, sest see sisaldab ohtu, et see satub mõne konkreetse huvigrupi kätte. Mulle kui mitte-arhitektile tundub, et riigiarhitekti – kui see koht luua – esmane roll võiks olla nõuandev (eelkõige siis planeerimise ja avaliku sektori arhitektuuri osas).

Ma ei ole hetkel ei riigiarhitekti institutsiooni loomise poolt ega vastu, vaid kutsun eelkõige üles selgemalt sõnastama ja sisulisemalt põhjendama Eesti arhitektuurielu puudutavaid eesmärke ehk seda MIKS teatud tegevusi või muudatusi on vaja (muudatus ise pole ju eesmärk nagu eelpool sedastasin, vaid eelduse loomine mingi konkreetse tagajärje ootuses). Pelgast probleemide kirjeldamisest ei piisa muutuste esilekutsumiseks. Usun, et me kõik soovime, et ruumiline planeerimine oleks paremini läbimõtestatud ning koordineeritum ning selle saavutamiseks on erinevaid võimalusi, riigiarhitekti institutsioon on üks võimalik nende seas.

ÕIGUSEST OSALEDA DISKUSSIOONIS
Sain Kalle Vellevoogi ja Margit Mutso (arhitekt, EAL-i eestseisuse liige) päris tugeva ja emotsionaalse kriitika osaliseks, et julgesin EAL-i kommunikatsiooni ning riigiarhitekti teemal Facebookis sõna võtta. Sõltumatu arhitektuurikriitikuna on mul praegu võimalus rääkida vabamalt, kui mõne asutuse töötajana. Saan aru, et võin mõnele tundlikule kohale vajutada, kuid teen seda arhitektuurivaldkonna tugevuse ja mitmekesisuse huvides.

Kui EAL räägib riigiarhitektist kui kogu Eesti arhitektuurivaldkonna eest seisvast institutsioonist, siis oleks ju igati õigustatud, et riigiarhitekti kui institutsiooni vajalikkuse teemal võivad oma arvamuse kõrvalt öelda ka teised arhitektuurivaldkonnaga kokku puutuvad isikud, sest arhitektuurivaldkond ei puuduta ainult arhitekte. Asjasse otseselt puutuvatel on ehk küll enam informatsiooni selle kohta, kuidas asjad nii öelda tegelikult on, kuid see ei peaks välistama kõrval seisvate, ent huvitatud osapoolte arvamusi.

Kutsuksin siinkohal üles hoiduma sellest, et kedagi diskussioonist ära lõigata. Ka vähem informeeritud asjaosalistel võib olla midagi asjakohast öelda. Villu Reiljan olevat kunagi käskinud kunstnikel oma liistude juurde jääda. Olgu meil vaimujõudu arhitektuuriringkondades samasugusest suhtumisest hoiduda. (Vabandage see demagoogiline nüke.)

Soovin tähelepanu juhtida kommunikatsiooni ühele alustõele: see, kui vastuvõtja ei saa sõnumist aru, pole mitte vastuvõtja, vaid sõnumi edastaja ja/või sõnumi (ebaselguse) süü. Kui ühiskond, poliitikud ja arhitektuurivaldkonnaga kokku puutuvad inimesed pole aru saanud näiteks sellest, miks riigiarhitekti vaja on, siis pole see nende probleem, vaid 1) selle teema kommunikeerija ning 2) sõnumi ebaselguse probleem. Üldiselt on süüdlase otsimine väheviljakas tegevus, eelistaksin ümber häälestuda pigem sellele, kuidas luua paremad eeldused sõnumi kohalejõudmiseks.

Selleks, et laiem avalikkus saaks arhitektide muredest aru, on vaja kasutada argumente ja näiteid, millest valdkonnavälised inimesed samuti aru saavad. Näiteks Raul Järg püüdis riigihangete problemaatikat oma viimases artiklis (Postimees 07.12.2013) suisa „puust ja punaseks“ teha, aga eks näeb, kas see tekst laiemalt levib ja vastukaja saab. Pooldan igatahes seda, et jäetakse diskussioon avatuks, et antakse mõista, et ka teised arvamused on võimalikud ja vajalikud juhul, kui need on hästi argumenteeritud.

VALVEKOER OMA RIIGILE?
Margit Mutso väljendas arvamust, et EAL peabki riigiinstitutsioonide suhtes kriitiline olema, justkui valvekoer. Minu arvates on EAL-i käsitlemine valvekoerana aga väheviljakas, sest selline hoiak tugineb vastandumisele. Kes tahaks valvekoeraga koostööd teha? Pigem tuleks võtta hoiak koostöövalmidusele – EAL kui partner, mitte valvekoer. Pealegi, kelle eest me end vabas Eesti riigis peaksime kaitsma, peaksid arhitektid kaitsma? Ühiskond ei ole homogeenne tervik, ka Eesti ühiskonnas on palju erinevaid huvigruppe, mis kõik loodavad, et neil paremini läheks ning et neid ja nende väärtusi enam arvestataks. Üldjuhul pooldan pro-aktiivset (pealehakkavat, konstruktiivset), mitte re-aktiivset (tagantjärgi reageerivat, vastanduvat) tegevusviisi ja hoiakuid nendes asjades, mis puudutab ühiskonna institutsionaalset korraldust. Kui me tahame midagi paremaks muuta, siis peaksime seda ka positiivses võtmes sõnastama. Sama soovitan EAL-ile ja kõigile teistele arhitektuurivaldkonnas tegutsejatele. Me kõik koos olemegi Eesti riik ning see riik ei asu meist väljaspool. Muidu oleks me kui pagulased oma kodumaal.

KELLE ÜLESANNE ON TEHA ÜMBERKORRALDUSI JA KOOSTADA VISIOONE?
Erinevate strateegiliste dokumentide, seadusandluse, konkreetsete tegevuste ning nende rahastamise omavahelised ebakõlad on nii ehitus- ja planeerimisvaldkonnas kui meie riigihalduses tervikuna tõepoolest üks suuremaid murekohti. Kes selle eest otseselt vastutama peab, on minu jaoks hetkel ebaselge. Hoiduksin sellest, et kõiki puudusi poliitikute või riigiasutuste süüks panna.

Väide, mis on riigiarhitekti teemalistes artiklites mitmel korral läbi jooksnud, et riik peaks omama või kujundama tervikpildi, lükkab kogu vastutuse poliitikutele ja riigiinstitutsioonidele. Ühest küljest arhitektuurivaldkond kurdab, et eksperte ja spetsialiste ei kuulata, teiselt poolt tahetakse, et riik kujundaks visiooni. Siin on loogika viga, sest mõlemad variandid korraga pole võimalikud.

Isiklikult pooldan seisukohta, et konkreetne valdkond (antud juhul arhitektuurivaldkond) omab tervikpilti, loob erinevaid stsenaariume ja visioone, ning seejärel tihedas suhtluses riigiametite ning poliitikutega selgub, millised nendest nägemustest on ellu viidavad. Ehitatava keskkonna visioonide loomise juures peaks olema mitte ainult arhitektid, vaid ka planeerijad, sotsioloogid, ehitajad, insenerid – kõik huvigrupid, kes meie elamise ruumi kavandamises osalevad. Nagu arhitektuuri- ja disainikriitik Karin Paulus Facebooki diskussioonis tähelepanu juhtis, ei ole arhitektid üksi need, kes võiksid tervikpilti omada, seda luua.

Kordaksin oma eelpool väljendatud seisukohta, et ma ei ole praegusel hetkel otseselt riigiarhitekti institutsiooni loomise poolt ega ka selle vastu. Tõsi, selline institutsioon on mitmel pool olemas, kuid on ilmne, et koduses kontekstis peaksime lähtuma siinsetest vajadustest ning et üks-ühene mudeli ülevõtt pole põhjendatud. Seda on EAL ja Raidla oma visioonis ka arvestanud.

FOOKUS VAHENDITELT EESMÄRKIDELE
Nagu eelpool tähelepanu juhtisin, ei peaks arhitektuurivaldkonna haldussuutlikkuse parandamine riigiarhitekti institutsiooni loomise kaudu olema eesmärk omaette, vaid vahend millegi olulisema saavutamiseks. Iseenesestki mõista, et bürokraatiat võiks olla vähem ning asjakorraldused laabuda paremini. Paraku on riigiarhitekti ja arhitektuurivaldkonna ümberkorraldusi puudutav arutelu olnud retoorilisel tasandil väga operatiivne, st haldusküsimuste ja võimusuhete keskne - tegelenud vahendite, mitte eesmärkidega.

Mõistan arhitektide raskuseid nende igapäevatöös ning seda frustratsiooni, mis tekib, kui ei saa head ideed kvaliteetseks lõpptulemuseks vormida puudulike haldusmehhanismide tõttu, frustratsiooni, mis tekib sellest, kui ei saa luua ühiskonnale paremat elukeskkonda. Ent võib olla pole võimuringkonnad riigiarhitekti ideed (muude põhjuste nagu poliitiline tahe, hulgas) just seepärast omaks võtnud, et arhitektkond ise pole suutnud sõnastada piisavalt tugevaid alusargumente, miks riigiarhitekti vaja oleks. Mu jutu iva on selles, et kui arhitektuurivaldkonna asjaosalised ise ei sõnasta fundamentaalseid väärtusi ning nendele tuginevaid argumente piisava selgusega, siis ei pruugi ka pelk riigiarhitekti institutsiooni loomine soovitud tulemust tuua.

Üks selge puudujääk, mis ilmneb juhul, kui rääkida arhitektuurielu korraldamisest (sh riigiarhitekti institutsiooni loomisest) pelgalt halduslikust ja võimurollide jaotuse vaatepunktist (nagu seda tegi nt Raidla), on see, et teised grupid võivad sellisel juhul arhitektkonna initsiatiivi pelga grupihuvina tõlgendada, näiteks mõttekäik sellises stiilis: „Võib-olla on arhitektide riigiarhitekti institutsiooni loomise soovi taga 1) majandushuvid: riigiarhitekti olemasolu looks paremad eeldused loomingule orienteeritud arhitektide tellimuste kasvuks; 2) alateadlik tunnustusvajadus, autoriteediiha. Arhitektide frustratsioon on suur, tuntakse end abituna, ehitussektori vaeslapsena, vaese kunstnikuna. Tugev arhitektuuriinstants riigiaparaadi sees looks sümboolset kapitali ning aitaks paremini arhitektkonna huvide eest seista.“

Selleks, et taolist suhtumist valitsejate ja ülejäänud ühiskonna poolt ennetada, tuleks minu arvates taktikat muuta ning teha kahte asja: 1) selgemalt sõnastada riigiarhitekti institutsiooni ühiskondlik tähtsus ehk mida konkreetselt meie ühiskond riigiarhitekti institutsiooni loomisega võidab; 2) arhitektkond peaks oma selja taha saama laiema toetajaskonna: näiteks erinevate loomevaldkondade erialaorganisatsioonid aga ka ehitussektori teised osapooled.

Enne suuremaid ümberkorraldusi peaksime defineerima need väärtused, hoiakud ja tegevused, mida peame eesti nüüdisarhitektuuris oluliseks, sõnastama need tugevused, millest uue institutsiooni loomisel ning seniste puuduste eemaldamisel kõige enam kasu tõuseb. Seejärel peaks püüdma veenda nii valitsejaid kui laiemat avalikkust neile mõlemaile mõistetavas keeles ning nende huvisid teadvustades. Kindlasti tuleks hoiduda probleemide kirjeldamisel erialaspetsiifilisest seisukohast (näiteks stiilis, et „Eestis on täna arhitektina võimatu töötada, ühiskond ja valitsejad on arhitektuurivaenulikud, keegi arhitekte ei tunnusta“) ning kirjeldada neid hoopis laiemas ühiskondlikus raamistuses (nt nagu Kalle Vellevoogi artikli viimane lõik).

VAJADUSEST SÕNASTADA VÄÄRTUSED JA TUGEVUSED
Miks ma väärtuste ja tugevuste kirjeldamist oluliseks pean? Tänane maailm on bürokraatia ja materiaalsete väärtuste poole kaldu, ühiskondlikud mehhanismid on üha enam taandatud palju kirutud Exceli tabelitele ning mõõdetavatele väärtustele. Siiski on säilinud teataval määral ka nähtus, mida ma nimetaksin sõna jõuks. Sõnal ja argumentatsioonil on kaalu, kui neid kasutada oskuslikult.

Arhitektuuri kultuurilise väärtuse eest seismine on bürokraatlike ja kvantitatiivsete meetoditega väga vaevaline, kuid hästi sõnastatud argumentidega ehk siiski võimalik. Ma usun, et arhitektuuri kultuurilise väärtuse täpsem sõnastamine ning oskuslike argumentide leidmine selle kaitseks, aitab kaasa eesti arhitektuurikultuuri säilimisele ja arengule. Kui me oskame oma valdkonna tugevused lihtsalt sõnastada, siis saavad ka poliitikud ja ülejäänud ühiskond sellest paremini aru (või on vähemalt suurem lootus selleks).

Ehitajatel ja teistel ehitussektori osapooltel võib võimuringkondades küll olla arhitektidest suurem lobitöö võimekus, ent just seepärast on oluline luua tugev argumentide baas ning otsida liitlasi nii valdkonna seest kui väljastpoolt. Luua tugevam meeskond, tekitada laiemapõhjalisem huvi ning formuleerida see, mida ka teised valdkonnad, ühiskond tervikuna näiteks riigiarhitekti institutsiooni loomisega võidab. „Kvaliteetne ehitatud keskkond“ on liialt üldsõnaline eesmärk. See ’kvaliteet’ on vaja sõnadesse panna, et seejärel oskuslikult selle kaitseks argumenteerida ning mitte piirduda pelga haldus-korralduslike tegevuste kirjeldusega.

Olen seisukohal, et riigiarhitekt on vaid üks võimalik lahendus konkreetsetele probleemidele. Asju, mis vajaks Eesti arhitektuurivaldkonnas ümbervaatamist on veel, ning mis peamine, praegu on mu meelest õige aeg mõelda visionäärselt ja suuremate eesmärkide tasandil. Institutsionaalsed ümberkorraldused peaksid järgnema alles siis, kui eesti nüüdisarhitektuuri visioon ning lähituleviku prioriteedid on sõnastatud. Peaksime küsima, mis on eesti nüüdisarhitektuuri suurimad väärtused ja tugevused. Kui suudame nendes valdkonna siseselt teatud maani kokku leppida, siis võiks see tugevuste komplekt saada aluseks tulevikueesmärkide sõnastamisel ning esmatähtsate rakendustasandi tegevuste planeerimisel. Nendest peaks siis omakorda lähtuma institutsionaalsed ümberkorraldused (olgu riigiarhitekt, arhitektuurikeskuse ja -muuseumi võimalik liitumine vm).

SIRBI ARTIKKEL
Oma artiklis „Eesti nüüdisarhitektuuri iseväärtus“ püüan Eesti arhitektuurielu hetkeseisule läheneda just selle kandi pealt, et mida oleks vaja teha selleks, et Eesti arhitektuurielu paremini ümber korraldada, milliseid eeldusi on selleks vaja luua. Nagu öelnud, peaksime esmalt senisest konkreetsemalt sõnastama eesti nüüdisarhitektuuri väärtused ja tugevused. Püüan seda oma artiklis teha ning loodan, et see saab ka vastukaja, mida emotsionaalsemat ja argumenteeritumat, seda parem.

Artikli kirjutamisel oli mul kaks peamist eesmärki: a) püüda kombata ja leida argumente arhitektuuri kui kultuurilise, loomingulise tegevuse kaitseks ning b) välja pakkuda eesti nüüdisarhitektuuri kui kultuuripraktika tugevused ja konkreetsed, rakendustasandi eesmärgid, mida ise pean tuleviku seisukohalt kõige tähtsamateks. Minu argumenteerimisviis, tugevuste loetelu ning väljakäidud eesmärgid pole loomulikult lõplikud, vaid üks tagasihoidlik katse arendada diskussiooni ning sõnastada seda tähendusvälja, mis laiub tolle poolmüstilise "kvaliteetse arhitektuuri" mõiste taga.

Artiklis määratlesin arhitektuur tähendusväljana, millel on neli peamist komponenti (1) kultuur, 2) teenus, 3) rakendusteadus, 4) avalik haldus ja planeerimine). Keskendusin neist esialgu vaid kultuurilisele mõõtmele, sest see on nii öelda kõige hapramas seisus, raskesti sõnastatav ning kipub kaduma teiste komponentide vahel. Selleks, et saada tervikpilt eesti arhitektuuri praegusest "tervisest", tuleks kriitiliselt analüüsida ka arhitektuuri tähendusvälja teisi mainitud komponente, sest neist igaühel on oma spetsiifilised väärtused, tugevused ning arengusuunad. Analüüsi tulemused võiks visualiseeruda ruumilise maatriksina, näiteks nagu see pildil olev Calabi-Yau muutkonna 3D mudel. :D Ehk aitaks see mudel kergemini aru saada, millises seisus Eesti arhitektuurielu hetkel on, ning äkki isegi otsustada, kuhu ja kuidas võiks see edasi areneda.