Eesti uue arhitektuuri avangard

Paco Ulman. Visand. Digipliiats, 2016.  Autori omand

Mõne aja eest sai siinsamas arutletud selle üle, kuhu on Eesti uuest arhitektuurist kadunud loomingulisus. Jõudsin tõdemuseni, et paljud viimase aja uljamatest arhitektidest on võtnud 2008. aasta majanduskriisi järel eesmärgiks suurema äriedu, loobunud loomingulistest eksperimentidest ja suunanud oma arhitektuuritegevuse pigem kvaliteetse teenusepakkumise rajale. Eeldusel, et loomingulisus pole Eesti uuest arhitektuurist siiski kuhugi kadunud, püüan selles loos vaadelda neid ilminguid, mida võib kas suurema või väiksema mööndusega pidada avangardseiks. Kus on siis peidus siinsed arhitektid-avangardistid? Esmalt aga kahest mõistest.

Innovatsioon ja avangard
Avangard mõistena viitab teatavasti eelväele ning oli algselt prantsuskeelne militaartermin. 20. sajandil laienes mõiste tähendusväli kiiresti ja sisenes jõuliselt ka kultuurisfääri. Kunsti- ja kirjanduskriitikas, hiljem ka -ajalugudes hakati avangardseiks nimetama neid loojaid, kes vastandusid olemasolevale, etableerunule, „vanale ja heale“. Avangardist oli alati peavoolust ja massist ees, tema tegevus eristus tavapärasest ning ta püüdles millegi uue järele, olgu selleks siis midagi konkreetset nagu kunstitehnika või abstraktsemat nagu mõtteviis (ideoloogia).

Tänases keelepruugis kasutatakse avangard-tüvelisi sõnu – vähemasti eesti keeles – suhteliselt harva. Võimalik, et modernismi surmaga hääbus ka avangard, võimalus selleks. Postmodernset (selle laiemas tähenduses), kapitalismireeglitele allutatud kultuurisituatsiooni iseloomustab individualism, fragmenteeritus ja tarbimismeelsus. Elame globaliseerunud infoühiskonnas, kus ’uus ja värske’ on ise saanud peavooluks, nõutud tarbekaubaks. Sellises olukorras on raske olla avangardne, sest avangardsusest on tehtud justkui toode.

Ent kui avangardsus fenomenina on hääbumas, siis mis on tulnud selle asemele? Ehk on selleks ’innovatsioon’? Need kaks mõistet on teineteisega lähedalt seotud, kuid toetuvad erinevale väärtusvundamendile. Kui avangardsus viitab iseväärtusele, siis innovaatilisus instrumentaalsele ehk kasutusväärtusele. Innovaator on teisisõnu huvitatud kasusaamisest (olgu ettevõtluses või teaduses, avalikus- või erasfääris), avangardist seevastu loomingulisest eneseväljendusest. Loominguline akt on tema ning tema publiku jaoks väärtuslik iseeneses – seda ei pea tingimata kaubastama või rakendama mõne muu eesmärgi teenistusse. Vaatleme järgnevalt mõnesid tendentse Eesti uues ruumikultuuris ning asjasse puutuvaid arhitekte, kellest mitmete puhul võib täheldada nii avangardisti kui ka innovaatori ambitsioone. Omal moel idealistid on nad kõik.

Kunstisaalis
Üks kurb tõdemus viimase paarikümne aasta lõikes on see, et Eesti arhitektid on sõna otseses mõttes lahkunud kunstisaalist. Jättes kõrvale arhitektuuriharidusega kunstnikud nagu Raoul Kurvitz, fotograaf Arne Maasik, maalikunstnikud Jaan Elken, August Künnapu jt, kes hoonete projekteerimisega ei tegele, võib öelda, et siinsed arhitektid on suuresti loobunud kunsti tegemisest ning kunstinäitustel üles astumisest. Eriti terav on kontrast võrreldes 1970–80ndate aastatega, mil noored arhitektid said tuule tiibadesse tihti just kunstisaalist. Niinimetatud Tallinna kooli arhitektid Jüri Okasest Vilen Künnapuni, kelle kunsti, tõsi, siiani näitustel eksponeeritakse, mõjutasid oma toonase näitusetegevusega tugevalt nii arhitektuuri-, kunsti- kui ka laiemat kultuuriavalikkust.

Miks on praegused tegevarhitektid kujutava ja installatiivse kunsti loomingulise eneseväljenduse vahendina hüljanud, on, nagu öeldakse, miljoni dollari küsimus. Vaid üksikud noorema ja keskmise põlve arhitektidest suudavad veel midagi enda käega joonistada, maalimisest rääkimata. Aeg-ajalt tehakse küll näitusekujundusi, kuid ise astutakse kunstinäitustel üles harva. Villem Tomiste, Paco Ulman ja Ahti Sepsivart on väheste noorema või keskmise põlve arhitektide seas, kes teevad illustratsioone ja graafikat. Tomiste on kasutanud joonistusi ka mitme arhitektuurse projekti esitlemiseks (nt ideeprojektid «8 house Tallinn» ja «G-Block 2», mõlemad 2012). Ulman on lisaks traditsioonilistele tehnikatele katsetanud ka digipliiatsi võimalusi ning mõtestanud visuaalse keele abil erinevaid ruumifenomene; samuti on ta aktiivne fotograaf.

Eesti arhitektid on suuresti loobunud kunstinäitustele ka installatiivsete objektide tegemisest. Installatiivse ruumikunsti osas on viimastel aastatel eriti jõuliselt esile kerkinud hoopis fotograafi taustaga Anu Vahtra ning skulptori taustaga Neeme Külm, kes, tõsi, mitme projekti puhul teinud loomingulist koostööd Salto Arhitektidega (Ralf Lõoke, Maarja Kask, varem ka Karli Luik). Nende mitmeid mastaapseid, ruume nihestavaid ja teisiti märkama suunavaid teoseid on eksponeeritud nii Eestis kui ka välismaal.

Installatiivse kunsti osas saab arhitektidest positiivse näitena välja tuua just Salto, kelle «Gaasitoru» (2008), «Fast Track» (2012) ja «Face-to-Face» (2016) on intrigeerivad näited arhitektuuri ja kunsti põimumisest näituse kontektis. Mitmeid arhitektide installatsioone eksponeeriti Tallinna linnaruumis installatsioonifestivali LIFT11 raames (2011). Ajutisi ruumikunstiteoseid saab tavaliselt näha ka Tallinna arhitektuuribiennaalil (seni toimunud 2011, 2013, 2015). Ent nagu öeldud, kunstisaali jõuavad arhitektid oma loominguga üha harvemini; kujutava kunstniku-avangardisti rollist on viimase paarikümne aastaga lahti öeldud.

Ralf Lõoke, Maarja Kask (Salto Arhitektid) ja Neeme Külm. Ruumiinstallatsioon Face-to-Face. Balti börsihoone lugu Eesti Arhitektuurimuuseumis, 2016. Foto Anu Vahtra

Laboris
Digitaalne tehnoloogia on läbi teinud peadpööritava arengu ning digitööriistad on omandamas üha olulisemat rolli ka arhitektide töös. Projekteerimise peavoolus domineerib arusaam, et digitaalsete tööriistade suurim väärtus peitub selles, et nende abil on võimalik senisest väiksema aja- ja finantskuluga läbi proovida erinevaid ruumilisi ja tehnoloogilisi lahendusi. Mudelprojekteerimine (BIM ja teised süsteemid) võimaldab virtuaalses keskkonnas 3D- ja teiste mudelite abil terviklikult ja sünkroonselt tegeleda nii konstruktsioone, materjale, energiatõhusust kui ka ruumiprogrammi puudutavate küsimustega.

Eesti Kunstiakadeemia (EKA) arhitektuuriteaduskonnas tegutseb Martin Melioranski juhitav 3D-labor, samuti doktorandid Siim Tuksam ja Sille Pihlak. Neist kahe viimase esmaseks huviks on puidu kui ehitusmaterjali senisest mitmekesisem ja uuenduslikum kasutamine arhitektuuris. Omavahel püütakse kokku viia materjalitootjad (puidutööstusettevõtted), insenerid, arhitektid ning teised ruumi- ja ehitusvaldkonna spetsialistid. Erineva kompetentsi kaasamine peaks ideaalis viima sujuvama koostöö ning põneva uue (puit-)arhitektuuri loomisele ka linnaruumis.

Mida digitaalse arhitektuuri entusiastid Eestis seni vähe on teinud, on selgitustöö, kuidas on uuest tehnoloogiast kasu tavainimesel, kuidas jõuab see meie argikeskkonda ning milline on selle suhe loomingulise eneseväljenduse, kunstiliste, esteetiliste väärtustega. Need vastused loodetavasti ka tulevad, kui esimesed suuremad objektid linnaruumis kerkima hakkavad. Praegu piirdub digitehnoloogia loomingulisem rakendamine Eestis veel väikevormiliste paviljonide või skulptuursete objektidega.

Sille Pihlak, Siim Tuksam (Arhitektuuripraksis PART). Eleringi kõrgepingeliini liimpuidust mast. Arhitektuurivõistlus, I koht, 2016. Visualiseering

Sille Pihlak, Siim Tuksam (Arhitektuuripraksis PART). Tallinna arhitektuuribiennaali puitinstallatsioon Eesti Arhitektuurimuuseumi ees, 2015. Foto Tõnu Tunnel

Metsas
Hannes Praks on sisearhitekt ja hobimesinik, kes pööras mõne aasta eest pea peale EKA sisearhitektuuri ja mööbliosakonna tegevuse. Karismaatilise, julge, ootamatu ja provokatiivse, samas nõudliku, ent usaldava professorina on ta kolme aasta jooksul loonud osakonda uue atmosfääri ning õpimentaliteedi. Praegune sisearhitektuuriõpe on liikumas ruumi kujundamise juurest (edasi või tagasi?) inimese ja keskkonna vahelise süvakontakti, selle märkamise ja mõtestamise suunas. Üliõpilasi saadetakse nii metsa kui ka üksikule saarele, isegi Lähis-Ida kriisikolletesse ja Türgi suurlinnadesse, kus neil tuleb ise «ujuma õppida».

Too vahetus, intensiivsus ja mõnetine toorus, mis Praksi ja tema meeskonna tegevust iseloomustab, ei eita moodsate tehnoloogiate tähtsust, kuid näeb neid pigem vahendina. Osakonna eesmärk on õpetada tudengeid mõistma kaasaegse inimese elutunnetust ning looma sellele vastavaid ruumilahendusi. Praksile näib olevat oluline ka tugeva sideme hoidmine varasemate põlvkondade Eesti sisearhitektidega, samuti avatus ja soov jõuda laiema avalikkuse teadvusesse. EKA peaks olema rõõmus, et hoolimata viimaste aastate suurtest väntsutustest neil sisearhitektuuri-sarnaseid osakondi veel alles on.

Meedias
Paljud Eesti arhitektid on kuni viimase ajani pidanud meediaga suhtlemist tüütuks, kui mitte ebameeldivaks kohustuseks. Avalikkusega suhtlemist arhitektid pigem ei väärtusta, sest «looming räägib (peaks rääkima) iseenda eest». Samuti ei too meedias esilolek üldjuhul uusi tellijaid, seepärast ei soovita avalikkusega suhtlemisele ka oma aega raisata. Uue meedia ruumis (internet, sotsiaalmeedia) on siiski ka Eesti arhitektid viimase viie aasta jooksul aktiivsemaks muutunud, paljudel on värsked veebilehed ning ka Facebookis ja Instagramis on mitmetel büroodel oma kontod.

Arhitektide meediasuhtluses eristub Eestis teistest üks kollektiiv, Arhitekt Must, kelle taha varjuvad noored arhitektid Alvin Järving, Ott Alver ja Mari Rass. Nemad on algusest (2013) peale teadvustanud meediasuhtluse tähtsust ning käsitlevad seda loomuliku osana oma tegevuse tutvustamisel ja avaliku debati aktiveerimisel. Varem Postimehes, viimasel ajal Eesti Ekspressis on nad kvaliteetsete digitaalsete illustratsioonide, niinimetatud renderite (arhitektuursete ilupiltide) abil jutustanud lugusid sellest, kuidas saaks kasutusele võtta tühjana seisvaid maju ja jõude seisvat linnaruumi. Viimastest ettepanekutest meenub nende särtsakas ja poleemiline idee rajada Tallinna linnahalli merepoolsele küljele välibasseinid ja linnarand.

Jah, loomulikult on Arhitekt Mustal oma turundushuvi ja soov koguda tuntust. Samas on see vaat et ainus Eesti arhitektide kollektiiv, mis teadvustanud selle, et laiema avalikkusega on vaja suhelda neile arusaadavas keeles ning mitte tingimata ülalt alla vaatava eksperdi positsioonilt. Olgugi et büroo looming on veel hõredavõitu ning senised reaalsed projektid üsna alalhoidlikud, näitavad Arhitekt Musta fiktiivsed, meeleolukad linnaruumijutustused suurt loomingulist potentsiaali.

Alvin Järving, Ott Alver, Mari Rass (Arhitekt Must). Linnahalli rand Tallinnas. Idee, 2016. Visualiseering. Algselt avaldatud Eesti Ekspressis 21.09.2016

Linnaruumis
Õnneks pole siiski ka need arhitektid, kes meile argipäevaselt maju kavandavad, kaotanud julgust mõelda suurelt. Indrek Allmann koos oma meeskonna ja Soome kolleegidega pakkus mõne aja eest välja fantaasiaküllase mõtte Tallinna ja Helsingi vahelise tunneli jaamahoonetest. Neist esimese sissepääs asuks Tammsaare pargi all õõnsa, kausja Soome graniidist poolkerana, teine aga Rautatientoril maapealse, Eesti lubjakivist poolkerana. Kahe pealinna keskused saaks nii seotud mitte ainult füüsiliselt, vaid ka sümboolselt – kaks poolkera, seejuures kumbki oma rahvuskirjaniku monumendi esisel platsil (vastavalt A. H. Tammsaare ja Aleksis Kivi), moodustaksid kokku ühe tervikliku sfääri.

Indrek Allmann, Jaan Jagomägi (Arhitektuuribüroo PLUSS), koostöös Risto Wimberg, Teemu Seppänen (Futudesign). Helsingi terminali sissepääs Rautatientoril. Idee, 2015. Visualiseering

Indrek Allmann, Jaan Jagomägi (Arhitektuuribüroo PLUSS), koostöös Risto Wimberg, Teemu Seppänen (Futudesign). Tallinna terminali sissepääs Tammsaare pargis. Idee, 2015. Visualiseering

Eesti uuemas arhitektuuris on üsna omaette nähtus Villem Tomiste ja tema Stuudio Tallinn. Koos Ott Kadariku ja Mihkel Tüüriga tulid nad Kosmose-nimelise bürooga areenile 2000ndatel, firmamärgiks efektitsev arhitektuur ja linnaruumilised lahendused, mis loodud justkui tugeva espresso mõju all. Kosmose realiseeritud asjadest on tuntuim Rotermanni kvartali kortermajade ja kaubamaja korpus – platsiäärne oranž ja selletagused must, valge ja pruun maja. Samuti kavandas Kosmos koos Veronika Valguga Rakvere keskväljaku (valmis 2004), mis Tallinna Vabaduse väljaku kõrval seni ainus taasiseseisvunud Eestis rajatud terviklik linnaväljak.

Mõne aasta eest asutas Tomiste oma arhitektuuristuudio ning tegutseb nüüd peamiselt üksi. Eesti kontekstis eristab teda fantaasiaküllane – tihti praktilisel tasandil ning kalli hinna tõttu ka raskesti teostatav – arhitektuurilooming. Tomiste on hingelt kosmopoliit, kes tunneb end koduselt Pariisis ja Barcelonas. Tema ruumifantaasiad, mis loodud Eesti, eelkõige Tallinna konteksti, on justkui peegeldus ihast suurlinna järele. Seejuures pole see pilvlõhkujate ega kaubamajade linn, vaid kvaliteetse avaliku ruumiga tihe, funktsioone täis pikitud ja kunsti ning disaini väärtustav ruum. Kombineerides paberarhitektuurile omase fantaasia ja planeerimist iseloomustava suure mõõtkava, näeb Tomiste Tallinnas suurt potentsiaali. Oma töödega aitab ta teadvustada seda, et on vaja mõelda suurelt, vaadata tervikpilti ja linna kavandades mitte takerduda pisidetailidesse.

Villem Tomiste (Stuudio Tallinn). Tallinna peatänava arhitektuurivõistlus, II koht, 2016. Visualiseering

Vanameister, kevadel vabariigi valitsuselt kultuuri elutööpreemia saanud EKA emeriitprofessor Veljo Kaasik käis hiljuti välja Tallinna kesklinna kontekstis üsna radikaalse, ent sügavalt kaalutletud ja hästi argumenteeritud idee taashoonestada Estonia kontserdihoone naabruses endise Uue turu hoone alune maa, kus praegu näha turuhoone ajaloolist vundamenti. Tema nägemuses asuks uues hoones kunstile, disainile ja arhitektuurile pühendatud kultuurikeskus. Kui nooremate arhitektide tegevuses on tihti näha pudistamist, kinni jäämist pisidetailidesse – olgu selleks kõnnitee laius, prügikastide asukoht või vaidlused haljastuse üle – siis emeriitprofessori välja käidud idees on säärast joont, mis võiks teravalt läbistada avaliku sfääri ning algatada taas kirgliku arhitektuuridebati Tallinna kesklinna arengu teemal.

Jah, professor Kaasikut võib kritiseerida vähese informeerituse pärast – Tammsaare pargi rekonstrueerimiseks korraldati arhitektuurivõistlus (2012), mille võidutöö autorid Ott Kadarik ja Mihkel Tüür (Kadarik Tüür Arhitektid) on endise turuhoone varemetele juba kavandanud kohvik-paviljoni. Kaasiku entusiasm, kodanikuaktiivsus ning julgus suurelt mõelda väärib siiski tunnustust. Seda eriti olukorras, kus kunsti ja loomingut pealinna südamest üha eemale tõrjutakse; mõelgem kasvõi Eesti Kunstiakadeemia uue hoone saagale. Linnasüdamed vajavad avalikku, aktiivset kultuuriruumi; pelgalt kaubamajad ja bürood ei suuda hoida linnaeluks vajalikku mitmekesisust.

Emeriitprofessori idee, mis realiseerumiseks eeldab loomulikult avaliku arhitektuurikonkursi korraldamist, on selgelt avangardne, ning jah, võib välja vihastada muinsuskaitsjaid ja konservatiivsema mõttelaadiga inimesi, kuid selles algatuses on visionaarsust, mis võib realiseerudes kasu tuua tervele linnale – nii linnaruumi kvaliteedi tõusu kui ka Tallinna kuvandi paranemise. Siit johtub, et Veljo Kaasiku ettepanekus sisaldub avangardse, radikaalse julguse kõrval ka tugev innovaatiline alge. See ei ole paberarhitektuurile omane fiktiivne mõtlemine, vaid tugevalt reaalsesse ruumi ja aktiivsesse linnaellu projitseeritud idee, millesarnaseid võiks Eesti ruumikultuuris rohkem olla. Eespool mainitud Arhitekt Musta linnahalli idee ja Kaasiku ettepanek moodustavad justkui sümboolse paariku ning näitavad, et arhitektide puhul ei mängi vanus mingit rolli. Mõlemas idees põimuvad omavahel kontseptuaalne teravus ja ruumiline selgus, mis kantud soovist luua paremat linnaruumi, tõestades ühtlasi, et avangardsus ja innovatsioon ei välista teineteist.

Paco Ulman. Visand. Digipliiats, 2010. Autori omand

Artikkel ilmus algsel kujul Postimehes 25.11.2016

Loovuse kadu ja pragmatismi pealetung Eesti uues arhitektuuris

Buumiaegse arhitektuuri üks sümboleid, Fahle maja Tallinnas. KOKO arhitektid, 2004-2007.
Foto Martin Siplane, Eesti Arhitektuurimuuseum

Eesti uus arhitektuur on viimase kümnendiga kaotanud nii värskust kui ka loovust. Mõnestki ambitsioonikast noorest arhitektist, kes tulid areenile 2000ndate aastate ehitusbuumi ajal – nimetagem neid tinglikult buumipõlvkonnaks – on nüüdseks saanud pigem äriedule orienteeritud ettevõtjad, kelle silmis ei näi arhitektuuri esmane ülesanne seisnevat mitte loomingus, vaid ambitsioonis pakkuda kliendile kvaliteetset teenust. Miks on mitu siinset andekat arhitekti loobunud enda kui ruumikunstniku rollist ja soovist mõtestada ruumiliste vahenditega inimkogemust, meie ühiskonna praegusaegset elutunnetust?

KOKO ja teised
2000. aasta EXPO maailmanäitusel Hannoveris oli Eesti väljas vastakaid, ent rohkem siiski positiivseid reaktsioone esile kutsunud paviljoniga. Arhitektuuri taustaga Raivo Kotov ja graafiku haridusega Andrus Kõresaar kavandasid arhitektuurivõistluse võidu järel Eesti riiki esindama ajutise ehitise, põimides loovalt, mänguliselt ja humoorikalt Eesti rahvusmütoloogia (paekivid, metsa- ja meremotiivid), nüüdiskultuuri (paviljoni kultuuriprogramm) ja moodsa tehnoloogia (videoprojektsioonid). Paviljon andis Kõresaarele ja Kotovile tõuke asutada KOKO arhitektid – firma, mida võib nii tehtud tööde kui ka saadud preemiate poolest pidada üheks taasiseseisvunud Eesti edukaimaks arhitektuuribürooks.

Buumipõlvkonna arhitektide avalöök. EXPO 2000 Eesti paviljon, Hannover, Saksamaa. KOKO arhitektid.
Foto Kaido Haagen, KOKO arhitektid

2003. aastal, mil Eesti liitus Euroopa Liiduga, hakkas hoogu koguma majandusbuum, mis mõjutas tugevalt ka kinnisvara- ja ehitussektorit. Järgneva viie aasta jooksul kavandati ja ehitati uusi hooneid, terveid linnaosi seninägematu kiirusega. Linnakeskusteesse kerkisid moodsad ärihooned, linnaservades rullusid lahti uute eramupiirkondade lapitekid. Noori arhitekte haarati uusi maju kavandama sõna otseses mõttes koolipingist.

1990ndate madalseisu järel puhkes Eesti uus arhitektuur tõeliselt õitsele just uue sajandi esimesel kümnendil. Tuule sai tiibadesse mitu arhitekti, kes 1990ndate teises pooles ning 2000ndate alguses olid saanud kogemusi juba ka välismaal õppides ning töötades. Lisaks KOKO-le tulid areenile Kosmos (Ott Kadarik, Mihkel Tüür, Villem Tomiste), Kavakava (Siiri Vallner, Katrin Koov, Veronika Valk, Kaire Nõmm, Heidi Urb), veidi hiljem Salto (Maarja Kask, Ralf Lõoke, Karli Luik) ja HG Arhitektuur (Tomomi Hayashi, Hanno Grossschmidt). Uusi arhitektuuribüroosid tekkis nagu seeni pärast vihma.

Loomulikult ei olnud kõik buumi ajal ehitatu kvaliteetne – ei ehituse ega ka arhitektuuri mõttes. Ent selle kõrval võimaldas Rootsi pankadest pärit laenuraha erasektoril ning eurotoetuste pealevool avalikul sektoril rajada särtsakaid, eksperimentaalseid, värskena tunduvaid hooneid ja keskkondi, mis siiani rikastavad meie linnu ja avalikku ruumi. 2006. aastal valmis Tallinnas Fahle maja, KOKO projekti järgi rekonstrueeritud endise paberivabriku keedutsehh, mille ajaloolisele muinsuskaitsealusele paekivitahukale lisasid Kõresaar ja Kotov moodsa rohelise klaasakvaariumi. Seda provokatiivset, ent kvaliteetselt teostatud kompleksi võib pidada omamoodi sümboliks nii Eesti arhitektide uue põlvkonna tulekule kui ka ehitus- ja kinnisvarabuumile laiemalt, mil isegi muinsuskaitse oli julgete lahenduste suhtes avatum.

Julge buumiaegne arhitektuur. Rotermanni kvartali I järk. AB Kosmos, 2004-2007.
Foto Martin Siplane, Eesti Arhitektuurimuuseum

Rotermanni kvartali uus jahuladu. HG Arhitektuur, 2006-2009.
Foto Martin Siplane, Eesti Arhitektuurimuuseum

Kriisijärgne asjalikkus
Vanasõna ütleb, et pill tuleb pika ilu peale. 2008. aastal saabus majanduskriis, mis tõmbas kõvasti pidurit ka ehituses, puudutades otseselt arhitektide tööd. Tööd lihtsalt ei olnud enam, sest maju enam ei ehitatud. Kosumine ja ehitusturu taastumine võttis aega mitu aastat. Paljud projektid jäidki riiulile, teisi aga kärbiti tundmatuseni, et hinda võimalikult alla saada. Riik asutas Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi, mille tegevuse eesmärk näib siiani juhinduvat kokkuhoiust ja kasust, mitte avalikust hüvest kvaliteetse ruumi loomise ja säilitamise näol. Eraarendajad loobusid julgematest lahendustest, arhitektide loovus jäeti justkui sööti, tõrjuti mänguväljalt marginaalsesse tsooni. Õnneks oli siiski erandeid.

Rotermanni kvartali arendajad Tallinnas võtsid samuti aja maha, kuid jätkasid siiski koostööd mitme andeka noorema ja keskmise põlve arhitektiga. Ka avaliku sektori tellijate seas olid mõned, kes jätkasid majanduskriisi möödudes buumiaegse ambitsioonikusega säravate ideede elluviimist. Katri Raigi juhtimisel sai Tartu Ülikooli Narva kolledž 2012. aastal moodsa õppehoone (Kavakava), Krista Aru juhtimisel liikus Eesti Rahva Muuseum edasi uue hiigelmuuseumi (DGT Architects) rajamisega Tartusse, mis kulmineerus uue hoone avamisega alles paari nädala eest.

Hea näide pärast majanduskriisi valminud kvaliteetarhitektuurist. Tartu ülikooli Narva kolledž. Kavakava, 2005-2012. Foto Martin Siplane, Eesti Arhitektuurimuuseum

Ent need on mõned erandlikud näited. Enamik Eesti uuest arhitektuurist on pigem pragmaatiline ja alalhoidlik. Julgeid ideid ja uuenduslikkust näeb ehitatavas keskkonnas harva, kasutatakse sisseõpitud mustreid ja lahendusi, mis ei üllata ning aitavad osalistel kokku hoida nii töötunde kui ka kulusid. Nende muutustega on kaasa läinud (või olnud sunnitud kaasa minema) ka eespool kirjeldatud buumipõlvkonna arhitektid. Näiteks KOKO arhitektidest on praeguseks  saanud üks suurimaid Eesti arhitektuuribüroosid, mitmekümne töötajaga. Nende uuemates projektides on küll välist sära, kuid varasematele projektidele omane kontseptuaalne teravus ja mängulisus on kadumas. Pigem võib tajuda ambitsioonide muutumist – arhitektuuri kui loomingu asemel võtab võimust arhitektuur kui ettevõtlus ja äri.

Samasuguse arengukõveraga nagu KOKO on mitu teistki Eesti arhitektuuribürood. Nii Kosmosest välja kasvanud Kadarik Tüür Arhitektid (Ott Kadarik, Mihkel Tüür), PLUSS (Indrek Allmann), Allianss Arhitektid (Indrek Tiigi, Inga Raukas, Tarmo Teedumäe), Novarc (Martin Aunin) kui ka Architect 11 (Illimar Truverk) muutuvad üha korporatiivsemaks ning orienteeruvad äriedule, kvaliteetsele teenusepakkumisele. See pole niivõrd hinnang, kuivõrd tõdemus, et nende büroode viimastest töödest hakkab kaduma loominguline teravus ning pigem keskendutakse arhitektuuribüroo kui firma ülalpidamisele. EASi toetust on saanud nii KOKO kui ka Allianss – seegi eeldab tegutsemist pigem ettevõtja kui loovarhitektina.

Arhitektuur kui praktiline kunst
Ent siiski tuleks meeles pidada, et arhitektuur on ennekõike praktiline kunst, mis eeldab loomingulise ja pragmaatilise poole ühtsust. Loomingu ja äri – või nagu arhitekt Maarja Kask hiljuti sõnastas, taidluse ja teenuse – vastandamises peitub tõsine oht: arhitektide segregeerumine kunstnikeks ja ärimeesteks. Esimesed säilitavad küll oma sõltumatuse, ent teevad pelgalt väikeehitisi, installatsioone ja kunstiprojekte, teised on oma klientide teenrid ning peavad loobuma loomingulistest ambitsioonidest. Kvaliteetse arhitektuuri ja elukeskkonna ning jätkusuutliku arhitektuurikultuuri huvides on seega, et arhitektid suudaks loomingu ja ettevõtluse tasakaalus hoida, jääda praktilisteks kunstnikeks.

Iga hoone rajamisel on mitu osalist; oma huvid on nii tellijal, ehitajal kui ka arhitektil. Neid huvisid saab ühendada ja tasakaalustada osaliste ühine soov luua keskkonda, mis  arvestab ühiskonna ja kultuuri huvidega laiemalt, püüab kõnetada avalikkust ning sisaldab seda kohati müstilisena kõlavat kvaliteeti, mis iseloomustab head ruumi.

Hea arhitektuuri peamised tunnused on taibukalt paigutatud ruumid, nupukad tehnilised lahendused ja esteetiline, loominguline terviklikkus. Suurepärase üksikhoone või keskkonna puhul suudab arhitekt koos ülejäänud osalistega need komponendid mitte ainult sünteesida, vaid lisada sinna midagi, mis ületab nende kolme teguri summa. Too kujuteldav ülejääk, mida võib käsitleda ühishüvena, on midagi, mille poole ka praegune, majanduskriisijärgne Eesti arhitektuur võiks enam püüelda.

Fahle maja Tallinnas. KOKO arhitektid, 2004-2007. Foto Martin Siplane, Eesti Arhitektuurimuuseum

Artikkel ilmus algselt Postimehes 23.10.2016

Monumentaalne kultuurimaja

Kõik on veel värske. Eesti Rahva Muuseum avamispäeval 29.09.2016

Sajandijagu ootamist kulmineerus viimaks Eesti Rahva Muuseumi (ERM) päris oma kodu valmimisega. ERM-i uus hoone on nii reaalsete kui ka mentaalsete mõõtmete poolest suur ja mitmekihiline. Kas eesti kultuur on nüüd lõplikult valmis, konserveeritud, pakitud hiiglaslikku, üle 350 meetri pikkusesse klaas- ja betoonkirstu, mille võib endiselt sõjalennuväljalt saata sajanditekaugusesse tulevikku? Tahaks loota, et ERM-i uus hoone on eesti kultuuri jaoks siiski ennekõike teetähis, mitte lõpp-punkt.

Pigem linn kui maja
ERM-i uue hoone arhitektid Lina Ghotmeh, Tsuyoshi Tane ja Dan Dorell on suure hulga abilistega loonud ruumiterviku, mis väljub üksiku hoone, ühe lihtsa maja mõõtkavast ja tähendusväljast. On ilmne, et tegemist pole pelgalt muuseumihoonega. Seda säravat ja kvaliteetselt ehitatud kompleksi oleks sobivam võrrelda väikse linna või asulaga, mis koondab oma seinte vahele arvukalt funktsioone ja kasutusvõimalusi. Restoran, konverentsikeskus, raamatukogu, pood, vabakasutusega alad, rääkimata näituseruumidest ja hiiglaslikest hoidlatest – kõik need moodustavad ühe linnalise koosluse, mikromaailma. Maja ise on nii mõõtmete kui ka asukoha tõttu selline, et ühele fotole seda püüda ei õnnestu. Isegi kui võtta appi droonivideo, jääb hoonest palju nägemata – see on keskkond, mida tuleb ise oma silmadega vaadata, oma kehaga kogeda, oma mälu ja teadmistega kodustada.

Hoone arhitektuur mõjub tervikuna värskelt, väärikalt, läbimõeldult, kvaliteetselt. Ruumi puhul võiks vahest ette heita ainult seda, et näituste kujundus ei haaku mõnes aspektis hoone tervikarhitektuuriga. Näiteks rohkete eksponaatidega püsinäitus „Kohtumised” on paigutatud hoone keskteljele. Just seda üle 350 meetri pikkust lennuvälja poole kulgevat koridori võib pidada kompleksi ruumiliseks selgrooks. Visuaalselt avatuna annaks see võimaluse tajuda hoone suurust ka siseruumis. Praegusel kujul on see võimatu, sest näitus suuresti varjab selle vaate. Kuid püsinäituste teostuse kvaliteedile ei saa midagi ette heita. Siinkohal lihtsalt ilmneb, kuidas hoone monumentaalse arhitektuuri ja konkreetse funktsiooni kokkusobitamine on nõudnud kompromissi.

Ruumi omaksvõtt
Sümboolsel tasandil on peale külgneva sõjalennuvälja muuseumihoone üks intrigeerivamaid ruume keldrikorrusel asuv hiiglaslik hoidlatekompleks – ala, kuhu pääseb ainult ühe ukse kaudu ja valitud isikute sõrmejäljendi abil. See paik on võrreldav Eesti Panga omaaegse kullakambriga, kus hoiti Eesti krooni tagatiseks olnud kullavaru. Kuigi ERM-i näitustelgi eksponeeritakse valitud kultuuriaardeid, säilitatakse just hoidlates, neil mõnel tuhandel üliturvatud ruutmeetril eesti kultuurikulda ja settinud huumust – ligi 140 000 museaali, mille mateeria kannab siinse kultuuri mälu.

Nii arhitektid kui ka muuseumi töötajad on avaldanud lootust, et uuest hoonest kujuneb paik, mis ei konserveeri, vaid pigem elustab eesti kultuuri ja ajalugu. Püsinäitused jutustavad ennekõike siinse lihtinimese lugu läbi sajandite ja peaksid pakkuma külastajatele samastumisvõimalust. Uus hoone peaks oma avarate ja mitmekülgsete ruumidega kujunema ka populaarsete rahvasündmuste toimumispaigaks. Lennuväljapoolsel küljel hakkavad kuuldavasti toimuma isegi rokk-kontserdid.

Kui elava ja uue kultuuri majjatoomine muuseumirahval tõesti õnnestub, saab uuest ERM-i hoonest mitte suletud kultuuritempel, vaid elava kultuuri maja – koht, mis ei ole rajatud pelgalt konserveeritud kõrgkultuurile, vaid annab ka lihtsale inimesele võimaluse luua ja nautida elavat kultuuri. Ruumiline ja arhitektuurne tuum, kus see teoks võiks saada, on nüüd igatahes olemas. Lähiaastad näitavad, millisena uus hoone ja selle lähiümbrus tööle hakkab ning kas inimesed selle ka omaks võtavad – jäävad nad pelgalt muuseumi külastajateks või saavad neist aktiivsed kasutajad monumentaalses kultuurimajas.

Artikkel ilmus algselt Eesti Päevalehes 11.10.2016

Veljo Kaasiku Venna maja

Foto Hillar Uusi. Eesti Arhitektuurimuuseum

Täna tehti teatavaks, et vabariigi valitsus otsustas anda Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessorile, arhitekt Veljo Kaasikule elutöö eest riikliku kultuuripreemia. Olgu sel puhul postitatud üks paari aasta eest kirjutatud lühilugu tema kavandatud Venna majast.

Legendaarse arhitektuuriprofessori kultusliku mainega maja. Arhitekt Veljo Kaasiku kavandatud, Venna majaks kutsutud eramut (projekt 1975, valmis 1985) on peetud siinse postmodernistliku arhitektuuri üheks võtmeteoseks. Tõukudes Robert Venturi ja teiste lääne (eelkõige USA) „po-mo“ arhitektide ideedest, mõtestas ka Kaasik ühena esimestest ENSV-s kriitiliselt ümber modernistliku ruumi pärandit. Oma jõulise skeptitsismi, künismi ja irooniaga tühistas Kaasik universaalse ruumi dogmasid.

Venna maja plaanid, vasakul esimene, paremal teine korrus

Venna maja on nimetatud brutaalseks, enesesse sulgunuks, salapäraseks, selle arhitektuuri keerukaks ja intellektuaalseks. Puitarhitektuuri esindajaks saab seda elamut pidada vaid tinglikult, sest puitu on siin kasutatud vaid fassaadikattematerjalina. Enamik konstruktsioonidest on monoliitsest raudbetoonist ja tellistest. Eramu peamised eluruumid paiknevad teisel, abiruumid aga esimesel korrusel. Kelder seejuures puudub. Interjööris on kasutatud palju heledaid pindu, mis loovad tänu suurele elutoaaknale ning kaarjale siserõdule avara, valgusküllase atmosfääri.

Venna maja on üks neid haruldasi valmisehitatud hooneid, milles näib sisalduvat palju erinevaid tähenduskihistusi. Seal on midagi sellist, mis viipab arhitektuuri kui distsipliini piiride, olemisvõimaluse suunas. See on arhitektuur, millele ei saa anda ühest definitsiooni, „panna näppu peale“, seletada arhitektuuriteadlase püüdlikult targa (naeruväärse) näoga, et arhitekt mõtles siin seda või teist. Just see keerukus, mis väljendub nii ruumide paiknemises kui hoone välisilmes, eristab Venna maja enamikest postmodernistlikest ehitistest, kus tähelepanu on pööratud vaid teatraalsetele fassaadidele.

Võib-olla on Veljo Kaasiku Venna maja üks Eesti 20. sajandi arhitektuuri „tüvitekste“. Midagi sellist, millest ainult arhitektid aru saavad. Midagi sellist, mis kuulub ainult arhitektuurile.

Tekst sai algselt kirjutatud Eesti Arhitektuurimuuseumi Facebooki küljele 8. oktoobril 2014.

Foto autor teadmata. Eesti Arhitektuurimuuseum

Välkreportaaž

täna käisin EKA arhitektuuriosakonna magistritööde kaitsmistel. lühimuljeid. paar ambitsioonikat linnaehituslikku projekti muuseumide, raamatukogude jt avalike ruumide ümbermõtestamiseks. nende põhjal jäi tunne, et erinevad funktsioonid kipuvad üha enam ühtlustuma, oma karakterit ja (ruumilist) tähendusvälja kaotama. aga mis siis saab kui kõik muutub tarbimisruumiks? kui elamine, töötamine, puhkamine, enda harimine jne toimub sarnase arhitektuuriga ruumides, millest mõned on lihtsalt suuremad kui teised? kuhu jääb arhitektuur kui kultuuriline, väärtuspõhine praktika? vanasti oli igal ruumiprogrammil oma esteetiline keel, arhitektuursed väljendusvahendid. ma ei igatse taga klassikalisi ordereid, aga ruumiprogrammiline ühtlustumine on katk, mis kihutab üle moodsate linnade. hübriidruum selle halvas mõttes.

mitu tööd tegeles linnahaljastuse, rekreatsioonialade kaunistamise või mugavamaks muutmisega, samuti kogukondliku potipõllundusega. no ei ole huvitav minu jaoks. isegi võib nunnu ja praktiline ja töötav jne olla, aga tahaks rohkem julgust, spekulatiivsust, enese- ja kultuurikriitilisust! nägin kokku 12st esitlusest üheksat, lõunal jäi paar vahele, seepärast pole ülevaade absoluutne. aga enne viimast esitlust oli suht lootusetu tunne, kõik tundus selline pragmaatiline ja väike nokitsemine. aga viimane esitlus päästis päeva. seal oli spekulatiivsust, lahtiseid otsi, kuhjaga arhitektuuri, üldse mitte täiuslikul kujul, aga sellisel viisil, mis andis lootust, et EKAst tuleb endiselt noori arhitekte, kes usuvad arhitektuuri kui autonoomse distsipliini vajalikkusesse, kelle intelligents suudab nii tehnilised, sotsiaalsed kui esteetilised aspektid rakendada ja sünteesida arhitektuuri kui ruumikultuuri teenistusse. üks kaheteistkümnest. võibolla see polegi nii nukker protsent või mis?

Mitu logo mahub Eesti arhitekti suusamütsile?

28.-29. juunini toimusid Saaremaal Mändjalas Eesti Arhitektide Liidu ja Eesti Sisearhitektide Liidu suvepäevad. Ilus männimets, nõuka-aegsed modernistlikud kämpinguhooned ja mustmiljon plastikust reklaam-bännerit metsa all. Keskseks sündmuseks seminar „Avalik ruum kunstiks!“, kus said müügimeeste kõrval sõna kirjanik Valdur Mikita, sisearhitekt Hannes Praks ning briti arhitekt Mark Lemanski.

Peaesinejaks hõigatud britt Mark Lemanski mõjus pehmelt. Konsensuspõlvkonna paipoiss, kelle ettevõtmised on küll seotud avaliku ruumiga, kuid jäävad üsna turvalistesse raamidesse. Uni kippus peale, mõned projektid olid siiski sümpaatsed. Samas, võib-olla polnud tal lihtsalt esinejana piisavalt karismat, et end suvepäevade melus kehtestada. Piiridest välja astumise vajadusele viipas sisearhitekt Hannes Praks, kes tutvustas niinimetatud sekkekunsti – võimukriitilisi sotsiaalse kunsti teoseid, mis ei valmi protsendiseaduse tiiva all, vaid, mis tõukuvad avaliku ruumi puudulikust toimimisest. Näidetena EKA sebra, grafitiga kaunistatud Elroni porgand, sissemüüritud „Korstnapühkija“ jt.

Puudulik helisüsteem, esinejate kohmakus mikrofoniga ning publiku pidev saalimine kõmisevas nõuka-hõngulises kämpingu peamaja saalis tekitas minu-suguses linnavurles rahulolematust. Nii mulle kui mitmele teisele jäi arusaamatuks, miks pandi seminari peaesinejad rääkima müügimeestega vaheldumisi. Seminari esimese ettekande pidas müügimees, kes esindas peasponsorist segistitootjat. Esinemine oli nii ehmatav, et väliskülalised küsisid, kas tegemist on palgatud koomikuga… Pärast pausi istusin taas publikus, kuulasin Valdur Mikita ettekannet ning kujutlesin, kuidas semiootikust kirjamees endamisi mõtiskleb, et "ise veel arhitektid, aga sellise simmani püsti pannud. Laadatolad ja peenem rahvas kõik omavahel segamini..."

Karjuv oli vastuolu suvepäevade ruumilise misanstseeni ja seminari teema „Avalik ruum kunstiks!“ vahel. See, mille arhitektid ja sisearhitektid Saaremaa mändide alla püsti pani, meenutas pigem simmanit või laata. Enamikel sponsoritest oma letike, nänni ja reklaamtrükiseid igal sammul. Imalatest müügimeestest rääkimata. Viimaste vastu ei aidanud ei ussi- ega püssirohi. Sattud müügimehe jutu lumma ja saad kui nuiaga pähe, loits on peal... Kõige veenvam oma esituses oli seejuures endisest tippsportlasest kraaniekspert, kes tutvustas tõelist võlumasinat – puutetundlikku köögikraani. Tegi seda niisama sujuvalt, kui voolas jahe veinijuga segisti kahest torust. Veinikraanimees tegutses kui šamaan, valdas oma personaalset tehnikat perfektselt; otseside teispoolsusega oli tajutav. Kõik kuiva kurguga arhitektid (ka kriitikud) said oma janu kustutatud. „Mulliga või mullita“ kujunes õhtu käibefraasiks.

Võib nautida golfi, võib nautida veini, võib nautida sööke. Ent on sel kõigel teine maitse, kui teha seda sponsori raha eest? Mitu sõrme, hea arhitekt, oled Sa müünud põranda- ja aknatootjale, valgusti- ja katusetootjale, imesegisti maaletoojale? Kas Sa ei karda, et oma järgmist maja või interjööri kavandama asudes oled endiselt loitsu mõju all, veinikraanišamaani sügavsiniste silmade meelevallas?

PS. Olgu mainitud, et suusadresse ma kellegi seljas Mändjalas ei näinud. Silmasin siiski üht suusamütsi – asja iroonia – Valdur Mikita peas.

Kuraator kanalis, Koolhaasist rääkimata

Ripplagi kui dekoratsioon, ripplagi kui eksponaat. Näitus "Elements of Architecture". Foto CDL

Päeviku vormis muljeid 14. Venezia arhitektuuribiennaali avanädalalt. Seekordne biennaal vaatab küll tagasi, kuid hoidub nostalgiast. Eesti väljapaneku sisu kipub tehnoloogilise vormi taha peitu jääma.
___

Lahkun Tallinnast ülikonnas ja uue reisikohvriga. Kompromisside kunst. Krediidilimiit on miinustes. Odavlennufirma saab seekord hästi hakkama, lennukis on kolleege. Keset sõitu saan aru, et olen transporti planeerides teinud masendava vea ega jõua õigeks ajaks Eesti näituse avamisele. Täielik läbikukkumine: Bergamost tuleb sõita Bresciasse, mitte Milanosse. Palun vaata kaarti, enne kui pileteid ostad! Kaotan kaks tundi, avamise aja. Sellegipoolest panen rongipeldikus musta lipsu ette ja lükkan uue pintsaku tolmukübemetest puhtaks. Valin Grand Canalis aeglasema vaporetto-liini – teine valearvestus. Kuid hing heliseb, palju ilusaid inimesi. Aga ka higistavaid turiste. Venezia tänavatel on seksi ja surma hais. Nii biennaali näituste avamistel kui ka nende külalistel on oma hierarhia. Bisnis ja fame, keep smiling ja küüniline üleolek. Aga ka sõbralikud taaskohtumised, Prosecco sõprade ja uute tuttavatega kanali kaldal. Miks mul on must ülikond, kui ilm on nii soe? Bella figura…

Arsenale päev: Eesti ekspositsioon
Tänavuse Venezia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsioon käsitleb virtuaalse ja füüsilise ruumi suhteid. Nii seda, kuidas reaalne ruum mõjutab meie nutiseadmetes ja arvutites olevat avalikkust, kui ka seda, kuidas too digitaalne väli kujundab omakorda ümber meie füüsilist argiruumi. Interaktiivne paviljon kutsub külastajaid aktiivselt liikuma ja põrandale kuvatud ruutudele astudes otsaseintelt lisainfot ammutama. Näidisjuhtumiks, mille kohta infot ekraanidele kuvatakse, on võetud Tallinna vanalinna ümbritsev rohevöönd, ajalooline kaitserajatiste ala, kus viimase 100–150 aasta jooksul on toimunud suured linnaehituslikud muutused. Ekspositsiooniga kaasnev kataloog annab tugeva teoreetilise tausta ja keskendub peamiselt digitaalse kultuuri arengule arhitektuurimaailmas.

Kahjuks ei anna Eesti ekspositsioon end kergelt kätte. Peab pingutama, et sisuni jõuda. Kuraatorite ja nende meeskonna töö on olnud põhjalik ning kes jaksab süveneda, saab ammutada infot mitmest kihist. Avalik ruum ja selle seos virtuaalse tegelikkusega on ülimalt aktuaalne, kuid Eesti ekspositsioonis on liiga palju energiat kulutatud tehnoloogilisele lahendusele. Ekspositsiooni eri osad ei moodusta küllalt sujuvat tervikut. Presidentide Pätsi ja Ilvese sõnavõtud kõrvalruumis annavad justkui raamistuse muutustele, mis on Eesti ühiskonnas viimase 80 aasta jooksul toimunud. Ent tehnoloogilise lahenduse intensiivsus matab nende sõnavõttude mõju ja bastionivööndi muudatusi kajastava maketi ning pearuumi otsaseintele kuvatava info enda alla. Vorm domineerib sisu üle ja sellepärast ei mõju ekspositsioon oma atraktiivsusest hoolimata terviklikult. Teatav tehnofetišistlik hoiak väljendub ka keerukates kuraatoritekstides. Ekspositsioonis justkui kajaks arhitekt Cedric Price’ile omistatud ütlus: „Vastus on tehnoloogia. Aga mis oli küsimus?” Tehnoloogiast on justkui saanud eesmärk omaette, suuremad ühiskondlik-kultuurilised tähendused on jäänud tagaplaanile.

Kus on publik?
Kriitikast hoolimata tuleb tõdeda, et Eesti ekspositsioon tõuseb tänavusel biennaalil teiste näituste, eriti rahvuspaviljonide hulgas esile. Kui peakuraator Rem Koolhaas kutsus üles vaatama tagasi ajalukku, viimase saja aasta ja modernse arhitektuuri pärandile, siis eestlased haaravad oma näitusega ka tuleviku järele. Enamik ekspositsioone peegeldab või tõlgendab ajalugu, kuid ei ütle midagi tuleviku kohta. Eesti ekspositsioon tõstatab seevastu väga olulise probleemi: milline on lähituleviku avalikkus ja selle suhe ajalooga? Olgugi et vastus on ekspositsiooni puhul kompav ja hägune, on tegemist julge sammuga. Eesti ekspositsioon astub jõuliselt üle arhitektuuridistsipliini kitsastest piiridest ja kutsub üles nii e-riigi fenomeni kui ka kogukondlike tavade ja käitumisviiside muutustega senisest selgemalt ja kriitilisemalt suhestuma.

Eesti ekspositsiooni avamisele järgnenud päeval toimus temaatiline seminar, mis tõi pea kahesajakohalisse saali napilt paarikümnepealise publiku. Esinejad olid tasemel ja teemad olulised. Tekkis küsimus: kus on publik? Isegi kõiki Venezias viibivaid eestlasi ei olnud kohal, kuigi korraldajad olid paneeli toonud nii Eesti kui ka välismaa tippasjatundjaid. Mario Carpo, keda võib praegu pidada üheks olulisemaks digitaalse arhitektuurikultuuri teoreetikuks, rääkis sellest, et digitaalne intelligentsus on viimase 20 aastaga oluliselt teisenenud ja tehnoloogia areng on muutnud ka digitaalse arhitektuuri olemust. Mark Foster Gage kritiseeris peakuraator Kool­haasi ja tema biennaali avamiskõnes esitatud kriitilist väidet digitaalse režiimi jõulise tuleku kohta. Gage’i arvates on füüsiline ruum ise üks suuremaid digirežiimi totaliseeriva tendentsi takistusi. Kosutav oli Gage’i suust kuulda, et meie postpostmodernsel ajastul on vastupanu veel siiski võimalik. Isegi üllatav, et ruum ise võib olla ühtaegu vastupanu sisu ja vorm.

Seminar "Interspace", kus käsitleti arhitektuuri ja infoühiskonna vahelisi seoseid. Udufoto CDL

Öösel ei saanud magada, võõrad inimesed, palav katusekamber. Meeleolu mõnusalt loid. Olemise ilu. Tõusen varakult, keha õhtust veel hell. Laske mind õue, tahan hingata! Sajanditevanune uks sulgub mu selja taga, madal päike ja niiske sume soojus. Tuleb palav päev. Kohalikud ruttavad tööle mööda kitsaid käänulisi tänavaid, majade vahel sammude kaja. Venezia on helide linn. Naerul suud, kohalike esimene espresso kell 6.50. On helge olla. Söön kohvikus puuviljasalatit, joon värsket apelsinimahla kõrvale. Siis singisai ja caffè latte. Kärme, naeratav, iseäralikult kaunis ja veidi rohmakas teenindaja. Ostan teistele hommikusöögiks mõned saiakesed. Ja uus päev algab.

Giardini päev: peanäitus „Elements of Architecture”
Seekordne biennaal jätab arhiivis käimise tunde. Alates peakuraator Koolhaasi koostatud näitusest „Elements of Architecture”, kus eksponeeritakse 12 arhitektuuri aluselementi (aken, sein, trepp jt), kuni mitme rahvuspaviljoni ja linna peal olevate lisanäitusteni on tegemist justkui muuseumi- ja ajaloofestivaliga. Eksponaadiks on muudetud arhiiv kui selline, mitte üksikobjektid, mis selles peituvad. Sellepärast võiks põhitõdede biennaali nimetada ka metaarhiiviks: see on näituste ja lisasündmuste kollaaž, mis käsitleb küll üht konkreetset ajajärku ja ainest (modernsus ja modernism), kuid kus üksikobjektid kaotavad oma tähenduse. Akende, seinte, koridoride, treppide, rõdude saalid ei ole Koolhaasi peanäitusel ülevaatlikud ja objektiivsed arhiivid, vaid nende representatsioon. Moodustub populaarteaduslik entsüklopeediline, aga ka kaleidoskoopiline kogum. See ei anna hinnanguid, vaid küsib viimase saja aasta jooksul nii ühiskonnas kui ka arhitektuuris olnud muutuste kohta.

Modernist Koolhaas
Koolhaasi suhe ajalooga on ambivalentne, sellel on paralleele Walter Benjamini Teise maailmasõja aegsete ideedega. Koolhaas sedastab, et tema eesmärk on mõista, miks on arhitektuur viimase saja aasta jooksul nii intensiivselt ühtlustunud, miks on kadunud või kadumas ehituskunsti piirkondlikud eripärad. Kas läinud sajandi jooksul kuhjunud varemetele üldse saab enam rajada midagi, mis oleks vääriline kandma arhitektuuri kui ruumikultuuri nimetust? Koolhaasi positsioon on analoogne Benjamini kirjeldatud ajalooingli omaga. Ajalooingel, kelle avatud tiibadesse puhub tugev progressituul, lendab selg ees tuleviku poole, nähes enda palge ees üha uuesti kuhjuvaid varemeid.

Nii Benjamin kui ka Koolhaas suhtuvad modernsusse kaheti: näevad selles nii võimaluste kui ka hävingu alget, nii sündi kui ka surma. Nende hoiakutes näib siiski olevat üks fundamentaalne erinevus. Kui Benjamini meeleheide tsivilisatsiooni hävimise ja kultuuri allakäigu pärast tundub siiras, siis Koolhaas näib oma silme all kuhjuvaid ajaloo ja tsivilisatsiooni varemeid käsitlevat vahendina. Teisisõnu küsib Koolhaas meilt oma probleemipüstituse ja näituste kaudu: mis on meil neist varemetest kasu? Just siin tuleb ilmsiks Koolhaasi latentne huvi tuleviku, tuleva, saabuva vastu. Kuigi peakuraator on paljudes intervjuudes korranud, et seekordne biennaal ei ole tänapäevast ega tulevikust, peitub just tema ajalukku suhtumises ka jõuline pilk tulevikku. Selles hoiakus puudub üksühene hinnang ja nostalgia. Näiteks kriitikaga kohalike arhitektuuriilmingute hääbumise kohta ei taha Koolhaas regenereerida rahvuslikke arhitektuuristiile, vaid pigem küsida mitmekesisuse võimalikkuse kohta uues arhitektuuris. Koolhaasi rinnus tuksub modernisti süda, mis ei talu nostalgiat. Jäägu teiste otsustada, kas see on tänases retrokultuuriküllases argipäevas anakronistlik või mitte.

Pärast Eesti seminari toimub Eesti pidu. Publikut on õnneks palju rohkem kui seminaril. Seminaril mõtlesin: selleks et publik saali tuleks ja näitusel kõik killud õigesse paika loksuksid, on võib-olla vaja 15–20-aastast biennaalide korraldamise kogemust. Veidi on veel aega. Võib-olla peakski pidusid rohkem korraldama, küll näituste korralduslik tase tuleb järele. Peol on alkohol meeletult kallis. Olen väsinud. Vindised naised ujuvad külje alla, veider nukrus, meeleheide mõnede silmis. Tahan ära, aga ei julge lahkuda. Äkki midagi juhtub veel? Järgmisel hetkel on üks purjus Eesti kuraator kanalis ja viimaseid peole jäänud inimesi läbistab õuduse ja ehmatuse kramp. Õnneks on redel õiges kohas. Kõik läheb hästi. Järgmise korrani. Arrivederci Venezia!
___

XIV Venezia arhitektuuribiennaal „Põhitõed: modernsuse omaksvõtt 1914–2014”
7. juuni - 23. november 2014, Venezia, Itaalia. Peakuraator arhitekt Rem Kool­haas. Eesti ekspositsioon „Interspace / Vaba ruum”, kuraatorid Johan Tali, Johanna Jõekalda, Siim Tuksam, komissar Ülar Mark, produtsent Lill Sarv, korraldaja Eesti Arhitektuurikeskus. Lisainfo www.enterinterspace.ee ja http://www.labiennale.org/en/architecture/

Tekst ilmus Eesti Päevalehes 16.06.2014

Giardini näitusealal paiknev peapaviljon, kus eksponeeritakse Rem Koolhaasi kureeritud näitust "Elements of Architecture". Foto CDL

Kiri Andresele

Sirje Runge illustratsioon Silver Vahtre ja Urmas Mägi artiklile "Värvusmuusika kodus", ajakiri "Kunst ja Kodu" nr 1/1979. Repro

Teisipäeval, 20. mail kaitses kunstiteadlane Andres Kurg Eesti Kunstiakadeemias oma doktoritööd. Tulin kaitsmiselt koju ja hakkasin Andresele kirja kirjutama. Tekkis tunne, et samahästi võiks selle blogisse panna. Kirja mõistmisel võib, kuid ei pruugi kasuks tulla töö lugemine. Kui pole viitsimist, siis soovitan vähemalt eestikeelset resümeed lk 225-242.

Tere Andres,

Palju õnne eduka kaitsmise puhul!

Mul jäi kummitama paar nüanssi, ei suutnud saalis küsimust nii kiiresti formuleerida. Tegu ka pigem kommentaari kui küsimusega.

Rebeka (Põldsam) küsis Sult eetika ja Krista (Kodres) esteetika kohta. Need jutulõngad ja Sinu enda arutlus viisid mind mõttele, kuidas neile mõlemale oleks saanud vastata. Või õigemini, kuidas nad oleksid võinud hoopis küsida. Mul on tunne, et Rebeka tahtis sisuliselt kuulda Sinu poolt käsitletud kunstnike ja arhitektide loomingu poliitilise mõõtme kohta ("missioon") ning Krista kunsti autonoomse mõõtme kohta ("esteetika").

Kõrvalhüpe. Võime kunsti, või ka loomingulisi praktikaid üldisemalt, kujutada teljel, mille ühes servas on totaalne politiseeritus (propaganda, s.t. autonoomia puudumine) ja teises otsas l'art pour l'art (s.t. täielik autonoomia). See, mida Sa oma töös mu meelest teed, on justnimelt selle telje lõhkumine. Diversioon, mitte konfrontatsioon.

Mis ma tahan öelda, on see, et Sinu argumentatsiooni loogikat ja käsitletud materjali arvestades pole ehk asjakohane küsida ei eetika ega esteetika kohta eraldiseisvalt. Saab ehk küsida ainult nii, et need kategooriad omavahel põimuvad. Tõdemus elu ja kunsti põimumisest kõlab võib-olla liiga klišeelikult, kuid see võiks ehk tähistada Sinu poolt käsitletud praktikate "perekondlikku sarnasust".

Niisiis küsigem selle järele, milles seisnes nende (kunsti)praktikate poliitilisus? Ning teisipidi, kuivõrd sisaldus nendes vähem või rohkem radikaalsetes sekkumistes esteetiline mõõde? Oma tööga vastad Sa osaliselt mõlemale küsimusele, kuid siit annaks veel edasi arutada, s.t. esteetikat ja eetikat mõlemat silmist laskmata. Jäägu see edaspidiseks.

Jäin targutama. Igatahes veelkord palju õnne!
Carl

PS. See, mis kaitsmise käigus esile ei tulnud, on see, et Sa ju tegelikult tõmbad sümboolselt vaiba alt kogu meie nüüdisaegselt rahvuslikult kunstiajalookirjutuselt ja selle heroiliselt (vastuhaku)narratiivilt. Saab nüüd näha, kas sellele ka mingi reaktsioon järgneb. Sa oled nagu ajaloolane, kes julgeb välja öelda, et metsavendlus polnud tingimata heroiline ja üdini eetiline rahvusliku asja ajamine, vaid võis võtta ka pelga röövelliku redutamise kuju. Või siis see paari aasta tagune debatt muistse vabadusvõitluse üle. Jne.

Hititabel 2013

Kommerts.
Esiteks. Mulle meeldib Justin Timberlake. „Strawberry Bubblegum“ on parim lugu „The 20/20 Experience“ esimese osa pealt. Selles loos tuleb eriti hästi esile Timberlake'i veres olev musta muusika tunnetus.



Teiseks. Mulle meeldib Koit Toome. Kohati. "Võitleja" on super-hästi produtseeritud ja kaasakiskuv poplugu.



Kolmandaks. Mulle meeldib "Disclosure". Ed MacFarlane'iga koos tehtud "Defeated No More" albumilt "Settle" paneb kokku deep house'i ja tiinekate magusa lüürika. Tulemuseks on vastupandamatu tantsulugu.

 
Mitte-kommerts.*  Kümme selle aasta lemmiklugu.
10. Toro Y Moi „Say That“ albumilt nimega „Anything In Return“



9. FaltyDL „Uncea“ albumilt „Hardcourage“. See album tuli küll vist juba 2012 lõpus, aga mis siis.



8. ESTA re-work Disclosure’i loost „Latch“



7. Sampha „Without“ EP-lt „Dual“. Young Turks on üks sümpaatsemaid plaadifirmasid hetkel.



6. London Grammar „Flickers“ albumilt „If You Wait“. Kuna vabaltsaadavat lugu ei leidnud, siis panen siia albumi põhiloo „Hey Now“.



5. James Blake „Overgrown“ samanimeliselt albumilt.



4. Wbeeza - Perfect High. Aasta parim bassikäik. Siin ainult lühilõik.



3. koht
Machinedrum „Center Your Love“ albumilt „Vapor City“. Mõnus, helge.



2. koht
Dean Blunt'i "Redeemeri" jätkualbumilt "Stone Island" kolmas lugu. Blunti live "Sõpruses" oli mitte liiga magus balsam katkistele südametele.



1. koht
FKA Twigs "How's That" EP’lt „EP2“. Vapustav. Young Turks taaskord plaadifirmaks.



Häid jõule ja head aastavahetust kõigile!

*Eristus kommertsi ja mitte-kommertsi vahel on tinglik.

Kultuurirahvas kõverpeegli ees

Ma eile NO99 teatris ei käinud, kuid selles jutusaates sõnastati mitmed teemad, millele olen ise viimase 10 päeva jooksul palju mõelnud. Näiteks võimu ja vaimu vastandamise tinglikkus. Tegelikult on ka vaimul ehk kultuuriinimestel oma võim, olgugi, et teistsugune, ning see eeldab samuti vastutamist.

Ka on saates tabav võrdlus loomeliitude ja parteide vahel. Kuidas on näiteks Eesti Arhitektide Liidus või Eesti Kunstnike Liidus asi sisedemokraatiaga? Või värske vere, arvamuste paljususe, teovõimega? Milline on loomeliitude mandaat esindada kogu kultuurivaldkonda? Selliseid teravaid küsimusi on veel.

Üks teema, mis raadiosaates otseselt jutuks ei tulnud, on must-valged vastandamised, demoniseerimine, häbimärgistamine. Milleks pilgata Sven Grünbergi ja teisi, kes on avalikult julgenud sõna võtta, kuid pole diskussiooni lukku löönud, üheselt poolt valinud, Langi ja Kenderit hukka mõistnud vmt?

Kuidas saab poliitikule ette heita sisulisest dialoogist loobumist, kui ise tehakse sedasama vestluskaaslase häbimärgistamisega? Võiks ju arvata, et tänases maailmas on võimalik valida rohkem kui kahe arvamuse vahel. Aga vahel - eriti sotsiaalmeedias ringi vaadates - tundub, et mitte. Võiks ju ometi arutleda kirglikult, ent sisuliselt, mitte teisi sildistades ja spekulatsioone tekitades, neid võimendades.

Mul on kahju neist inimestest, kes said Sirbi skandaalis teenimatult kannatada, kuid ma olen kaugel sellest, et näiteks Kenderit või Langi kõiges ja üheselt hukka mõista. Kaugel sellest, et Sirbis endise olukorra täielikku taastamist taga igatseda, kaugel sellest, et loomeliitudega kõiges kaasa ujuda. (Täpsuse huvides - kuulun ka loomeliitu, olles Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu liige.)

Praegust olukorda võiks võtta kui võimalust kultuurielu üle järele mõelda, võtta kui võimalust ka kultuurirahval endal peeglisse vaadata ning oma hoiakute ja suhtumiste üle järele mõelda. Kas meil ikka on alati ja kõiges õigus? Kas vaim ja võim on alati nii üheselt defineeritavad? Kas eksisteerib tõesti ainult üks tõde? Õigupoolest millised on need teemad, millest oleks vaja, kuid me tegelikult ei taha, rääkida?

Fotol Ateena agoraa. Allikas: Wikipedia.

Konsensuskultuur

Tänase Eesti Arhitektuurikeskuse välkloengu põhjal võiks arvata, et Eestist ongi saanud turvaline põhjamaa, riik, kus kõik on ühel meelel ja õnnelikud. Mitte arhitektuur ja REVOLUTSIOON, vaid arhitektuur ja KONSENSUS oleks pidanud õhtu pealkiri olema. Isegi Visible Solutions'i tööde kapitalismikriitiline sisu hakkab oma üle-estetiseeritud vormi taha ära kaduma. Arhitektuurist otseselt ei räägitud, avalik ruum ja kodanikualgatus jäid märksõnadena kõlama.

Olukord meie riigis "normaliseerub", vabakond teostab ennast, üksteise vastu ollakse viisakad, liialdusi ja ekstravagantsusi ei soosita, sest see on piinlik ja ebasünnis. DIY mentaliteet ja vintage esteetika on ülevoolav. Kas selles olukorras on revolutsiooni üldse vaja? Kui jah, siis milles see seisneks? Ma ei tea. Aga ma igatahes igatsen neid tüüpe, kes oskavad esitada küsimusi asjade sügavamate põhjuste kohta. Seada olemas olevat kahtluse alla.

Le Corbusier' "Vers une architecture"'i (1923) tööpealkiri oli "Arhitektuur või revolutsioon". Raamat lõpeb lausetega: "Arhitektuur või revolutsioon. Revolutsiooni on võimalik vältida." Corbu rääkis sellest, et arhitektuur kui ruumikultuur peaks vastama moodsa inimese elutunnetusele ja tema vajadustele. Kui arhitektuur selles ebaõnnestub, toimub revolutsioon.

Kas meie kaasaegne ruumikultuur vastab meie elutunnetusele? Mis nägu on vabakonna võitu manifesteeriv arhitektuur? Kas pole ohtu, et vabakonna arhitektuur piirdubki pelgalt ajutiste ruumihõivamistega? Lauake iseküpsetatud koogikestega keset Soo tänavat.

Vabakond kaaperdab avaliku ruumi oma õnneterroriga. Konsensuskultuuri põhiomadus - inimesed peavad olema õnnelikud. Või vähemalt välja paistma õnnelikuna.

Corbu tahtis ka mingis mõttes, et inimesed oleks õnnelikumad, et valitseks konsensus uue ruumikultuuri osas. Aga sel agendal oli oma tugev arhitektuurne väljendus. Milline on tänase konsensuskultuuri nägu, milline on vabakonna arhitektuur?