Intervjuu arhitekt Siiri Vallneriga

Arhitekt Siiri Vallneri arvates peaks arhitektuur korrastama keskkonda ja andma sellele tähenduse, emotsionaalse sisu. Foto Tarvo Hanno Varres

Eesti nüüdisarhitektuur on oma loomult mitmekülgne. Siit leiab nii Taani ja Hollandi mõjulist särtsakust ja värskust, kui põhjamaise modernismi traditsioone jätkavat konservatiivsust. Kolmanda suunana võib eesti nüüdisarhitektide loomingus esile tõsta kontekstitundlikku lähenemist ehitatavale keskkonnale, kus erilist rõhku pannakse nii ajaloolisele, ühiskondlikule kui ruumilisele kontekstile. Just sellesse viimasesse gruppi võib paigutada arhitekt Siiri Vallneri loomingu. Vallneri kavandatud hooneid ei ole küll palju, kuid oma ruumiliste ideede ja lahendustega on need tugevalt mõjutanud ja rikastanud siinset arhitektuurikultuuri.

Siiri Vallner tegutseb aktiivselt kahes arhitektuuribüroos: Head Arhitektid (koos Indrek Peiliga) ning Kavakava (koos Katrin Koovi, Kaire Nõmme ja Heidi Urbiga). Vallnerit on viimastel aastatel tunnustatud mitmete preemiatega. 2013. aastal sai ta koos Indrek Peili, Katrin Koovi ja sisearhitekt Hannes Praksiga riikliku kultuuripreemia Tartu ülikooli Narva kolledži arhitektuurse lahenduse eest. Samuti pälvis ta hiljuti rahvusvahelise tunnustuse naisarhitektide konkursil „arcVision Prize – Women in Architecture“ („arcVisioni Auhind – Naised Arhitektuuris“) Itaalias, kus kuulus kolme äramärgitud arhitekti hulka. Uurisime Siiri Vallnerilt nii tema töö kui loomingu kohta.

ARHITEKTUUR KUI DISTSIPLIIN
Carl-Dag Lige (CDL): Sinu Noore Arhitekti Preemia (2008) puhul välja antud kataloogis (Eesti Arhitektide Liit  2010) on üks Indrek Peili tsitaat, kus ta ütleb nii: "Siiri teab juba viimased kümmekond aastat väga täpselt, mida ta arhitektuuris saavutada tahab," ning tõstab esile Sinu kontseptuaalset lähenemist, seda, kuidas Sa iga projekti puhul alustad "puhtalt lehelt". Eeldusel, et Sa tema toonaste väidetega nõustud, siis milles see "puhtalt lehelt" alustamine seisneb? Mida tähendab kontseptuaalne lähenemine arhitektuurile?

Siiri Vallner (SV): Iga projekt algab õigete küsimuste leidmisega ja alles seejärel tulevad ruumilised vastused. See küsimise faas on hästi oluline ja seda ei tohi vahele jätta, ehkki mõnikord on kiusatus varasema kogemuse baasil lihtsalt midagi ruttu ära teha.

CDL: Palun räägi veidi lahti, milles need õiged küsimused seisnevad. Puudutavad need ruumi tulevast kasutajat ja selle otstarvet, sotsiaalset, ajaloolist, linnaruumilist konteksti? Või on need küsimused seotud hoopis arhitektitöö metodoloogilise poolega, sellega, kuidas Sina ja Su kolleegid konkreetsele tööle lähenete?

SV: Umbes nii jah. Igal projektil on oma teemadering, millele tasub keskenduda. Kui seda üles ei leia, võib pärast küll ilusaid lahendusi teha, aga tulemus jääb ikkagi keskpäraseks.

Tartu Tervishoiu Kõrgkool. Arhitektid Indrek Peil, Siiri Vallner, 2006-09. Foto Martin Siplane

CDL: Soovin Sult küsida arhitektuuri piiride kohta. Teeksin esmalt eristuse arhitektuuri kui ehitatud keskkonna (majad ja ruum nende ümber) ning arhitektuuri kui distsipliini vahel. Kas oled enda jaoks suutnud sõnastada arhitektuuri kui distsipliini sisemise tuuma, nii öelda kõva sisu?

SV: Arhitektuur peaks korrastama keskkonda ja andma sellele tähenduse, emotsionaalse sisu.

CDL: Millised teadmised on arhitektuuri kui distsipliini jaoks unikaalsed (ehk sellised, mida muud distsipliinid ei oma)? Mis on need väärtused, mida arhitektuur distsipliinina kannab? Või lihtsamini – miks on meil vaja arhitekte? Milliseid probleeme suudavad nad lahendada paremini kui keegi teine?

SV: Arhitekte treenitakse mõtlema üheaegselt väga üldiselt ja ülimalt detailselt. Loovust ja ratsionaalsust peetakse vastanditeks, aga arhitekt peab oskama need ühte mõttesse kokku panna. Kuna inimestele meeldib tihedalt koos elada, peab seda keegi puht praktiliselt korraldama. Samal ajal on meil kõigil kuskil vajadus mingi sügavama mõõtme järele. Kui seda vajadust poleks, siis piisaks ka headest reeglitest ja saaks hakkama ilma arhitektideta.

CDL: Jeffrey Kipnis on arhitektuurse teadmise jaotanud kolmeks: 1) arhitektuur kui rakendusteadus, mille aluseks on reaalteadused, 2) arhitektuur kui teenus, mille aluseks on turumajanduse mehhanismid, ning 3) arhitektuur kui kultuuriline praktika, mille aluseks on loomingulisuse väärtustamine ning veendumus arhitektuuri valdkondlikus autonoomias. Millises vahekorras on need põhimõtted olnud Sinu arhitektitöös?

SV: Kipnise jaotus on hea selge, põhimõtteliselt ta tõlgib Vitruviuse kuulsa firmitas, utilitas, venustas tänapäevasesse keelde. Praktikas on need kolm osa lahutamatud. Meie töid vaadates oleme punkt kolme suunas kaldu, aga see ei tähenda, et me esimest kahte kuidagi alavääristaks.

EMOTSIOON JA INTELLEKT
CDL: Tallinnas asuva Okupatsioonide muuseumi (valm. 2003) puhul on olulised nii ruumi kasutaja vahetu kogemus kui tema suhe ajalukku, lisaks on selle hoone puhul esile toodud arhitektide teadlikku vastandumist linnaruumilisele kontekstile. See hoone on üks Sinu esimesi realiseeritud töid ning mulle näib, et siit said alguse mitmed protsessid, mida oled hiljem edasi arendanud. Mida see hoone Sulle kui noorele arhitektile kõige enam õpetas?

SV: Kontekstile vastandusime põhiliselt seepärast, et polnud otstarbekas muuseumi mitmele korrusele laiali jagada ja hoone sai ühekordne. Igal muul juhul oleksime teinud korrektse nurgamaja. Me ei tahtnud, et arhitektuur illustreeriks muuseumi sisu otse, vaid kuidagi maandaks seda kannatuste ja viha temaatikat. Mitmes esimeses projektis oli meil teemaks loodusnähtuste ühendamine arhitektuuriga. Muuseumi algne idee oli siseõues kasvavate puude varjude projitseerimine klaasidele, puulehtede värelus oleks muutnud maja justkui elavaks. Kui ma midagi õppisin, siis seda et loodus ei ole ehitusmaterjal ja sellega töö nõuab rohkem eksperimenteerimise aega, kui tavaline ehitamine võimaldab.

Okupatsioonide muuseum, Tallinn. Arhitektid Indrek Peil, Siiri Vallner, 2001-03. Foto Kaido Haagen

CDL: Sinu töödes näib tähtsal kohal olevat taotlus suunata inimeste meelelist kogemust. Näiteks Rakvere Vallimäe trepi (valmis 2005) tegelik iseloom ilmneb alles siis, kui seal astuda, seda oma kehaga kogeda. Kuivõrd pöörad Sa tähelepanu inimeste emotsioonide teadlikule suunamisele?

SV: Lõpuni ei tahaks inimeste emotsioone või kogemusi kontrollida, aga tuleb avada mõned võimalikud suunad. Sellega peab olema delikaatne. Ma ise tunnen end üsna kergesti ahistatuna kui ruum on liiga kontrolliv või ühemõtteline.

CDL: Kas selleks, et meie tajukogemus mingist ruumist ei oleks pelgalt ühekordne, kiiresti ammenduv elamus, pinnapealne emotsioon, vaid looks ka sügavama tähenduse, tuleb arhitektina kuidagi eraldi häälestuda, vajab see täiendavat mõttetööd? Kui jah, siis oskad Sa seda veidi lahti rääkida?

SV: Oluline on minna 2-mõõtmelisest pildimaailmast edasi. Mõelda päris ruumis ja päris materjalidega. Minu meelest see ongi arhitekti töö sisu, sellele kulutatud aeg ei ole kunagi raisatud. Kõike ülejäänut võib nimetada täiendavaks.

CDL: Pinnapealsete efektidega on emotsiooni kerge tekitada, ent kuivõrd Sa usud sellesse, et ruum suudab kasutajale edasi anda ka sügavamaid väärtusi, suunata inimese intellekti?

SV: Kogen seda ise iga päev, nii et usun. Ei tahaks seda teemat kuidagi müstifitseerida. Inimestel on vajadus oma elu mõtestada ja keskkond peab neid sellel teel toetama.

Vallimäe trepp Rakveres. Arhitektid Heidi Urb ja Siiri Vallner, trepi matemaatiline valem Taavi Vallner, 2004-05. Foto Meelis Meilbaum

CDL: Mida saad Sa arhitektina teha, et ruumi kasutaja avastaks ümbritseva maailma, aga ka iseenda kohta midagi uut?

SV: Kasutajat ei tohiks suruda ruumis passiivsesse rolli - äärmuslik näide oleks supermarket, kus su trajektoor ja soovitav käitumine on välja timmitud müügieesmärkidest lähtuvalt. Olen seda meelt, et tihtipeale ei ole üldse palju vaja teha. Igasugune liigne kujunduse kuhjamine ja üledisainimine ei tule igatahes kasuks.

CDL: Milliseid objekte (või ka üksikuid ruumifragmente) pead oma töödes sedalaadi õnnestumisteks, kus oled suutnud ruumilise emotsiooni ja sügavama tähenduslikkuse terviklikult põimida?

SV: Arhitekt ja kasutaja näevad seda ilmselt täiesti erinevalt. Mul endal on huvitavam jälgida lühikeste ja kiirete projektide tulemusi. Näiteks Lift 11 installatsioon Kai, Rakvere trepp või eelmise aasta Kumu näituse “Mood ja külm sõda” kujundus. Lühemad projektid on rohkem nagu 1:1 mõõdus katsetused, kus kohe näeb tulemust ja alati jääb mingi hulk juhust ning spontaansust sisse. Neid on lihtsam ka kõrvalt vaadata. Pikad projektid mis kestavad aastaid, seal kaob kõrvalpilguks vajalik distants ära.

Installatsioon "Kai", Tallinn. Arhitektid Siiri Vallner, Indrek Peil, 2010-11. Foto Grete Veskiväli

CDL: Viimasel ajal on Eestis palju räägitud nii meie lähema kui kaugema ajaloo ümbermõtestamise ja uuesti tõlgendamise vajadusest. Tartu Ülikooli Narva Kolledži puhul on lokku löödud mitte ainult tema ruumilise idee, vaid ka selle üle, kuivõrd mitmekihiliselt tõlgendab hoone kohalikku ajalugu. Kuidas Sa ise kirjeldaksid Narva kolledžihoone puhul arhitektuuri ja ajaloo suhet?

SV: Konkursi töö seletuskirjas ütlesime, et lahendus peaks jäädvustama üheaegselt linna hävingu ja uuesti ehitamise. See positiivne, tulevikku vaatav pool on mulle arhitektina oluline. Tänapäeva ajaloolaste sõnum on, et rohkem kui üks lugu korraga on võimalik. Arhitektuuris on see kindlasti nii.

Vaata lisaks:
www.kavakava.ee

Tekst ilmus ajakirjas ERAMU & korter, suvi 2013. Fotosid kasutatud Kavakava OÜ loal.

Tartu ülikooli Narva kolledž. Arhitektid Siiri Vallner, Indrek Peil, Katrin Koov, 2005-12. Lõikejoonis

Tartu ülikooli Narva kolledž. Arhitektid Siiri Vallner, Indrek Peil, Katrin Koov, 2005-12. Foto Kaido Haagen