Neljapäev, 5. veebruar 2015

Arhitekt Peep Jänes: mäng on loomingus ülitähtis

Täna jagati taas Kultuurkapitali aastapreemiaid. Arhitekt Peep Jänes pälvis tunnustuse "kullaprooviga loomingulise panuse eest Eesti arhitektuuri". Kolme aasta eest tegin Peebuga Sirbi tarbeks intervjuu. Saagu pidupäeva puhul siia üles pandud vestluse täistekst. (Foto Piia Ruber, Sirp)

Aktiivse arhitektina Te enam ei tegutse?

Praegusel ajal tahaks pigem kunstiga tegeleda. Arhitektuuri osas võin konsultatsioone anda, võib-olla ka mõne võistluse žüriis olla. Tänapäeva tempod pole enam minu jaoks.

Milline oli viimane žüriitöö kogemus?

Mõned aastad on vahele jäänud, kuid lähiajal osalen Lasnamäe spordirajatiste konkursi žüriis. Konsultatsioone andsin viimati Otepää Tehvandi suusakeskuse ümberehitusprojekti tarbeks, mis praeguseks enam-vähem oma kuju on omandanud. On teatav lootus, et nende ümberehitustööde käigus taastatakse algne murukatus eksterjööri kaldpindadel nagu omal ajal sai kavandatud. Selle üle oleks hea meel, sest hoone näeks terviklikum välja. Selle protsessi juures on olnud meeldiv oma mõtteid avaldada ja nõu anda.

Teilt kui autorilt võeti nõusolek ja küsiti abi muudatuste tegemiseks?

Nii see oli. Korrektne ja soliidne. Eestis on viimastel aastatel kahjuks mitmeid vastupidiseid näiteid, kus hoone algse autori arvamust pole üldse küsitud, rääkimata tema heakskiidust. 

Jeffrey Kipnis on arhitektuurse teadmise jaotanud kolme mudeli vahel: (1) arhitektuur kui rakendusteadus, mille aluseks reaalteadused, (2) arhitektuur kui teenus, mille aluseks turumajandus ning (3) arhitektuur kui kultuuriline praktika, mille aluseks loomingulisuse väärtustamine ning veendumus valdkondlikus autonoomias. Millises vahekorras need printsiibid Teie arhitektitöös on olnud?

Minu tegutsemisajast lähtudes (suur osa sellest langeb nõukogude perioodi – CDL), on arhitektuuri kui teenuse aspekt nõrgalt esindatud. Kuid üldiselt – eks vahekord nende printsiipide vahel sõltub enamasti konkreetsest objektist. Mõnikord on üks domineerivam, teinekord teine. Eks ta nii vist oligi.

Tunnete, et Teil on olnud piisavalt loomingulist vabadust oma töös? Olete saanud ennast arhitektuursete vahenditega piisavalt väljendada?

Seda vist ei saa ükski arhitekt öelda, et loomingulisuse rakendamise võimalused oleks ideaalsed olnud. Üldiselt olen rahul sellega, mis on õnnestunud teha. Kuid muidugi, üksjagu asju on jäänud paberile, aga ega ma ei kahetse, sest teha oli huvitav. Teinekord võib-olla ongi olnud see huvitavus põhjuseks, miks asjad on paberile jäänud. Aga ma väga ei kurda.

Paljud asjad, mida arhitekt paberile paneb, pole mõeldud valmis ehitamiseks. Kui oluliseks Te arhitektuurse kavandamise juures eksperimenteerimist peate? Mis on niinimetatud paberarhitektuuri väärtus?

Minu arvates on see arhitekti töös ülitähtis. Vähemalt mul endal on nii, et kui mingi asi on vaja teha, siis… Minu jaoks on alustamine alati mäng. Kui seda mängu ei ole, siis ei tulegi midagi. Alguses pole sa ju millegagi seotud, ainult mingi üldise programmiga. Ma pole kunagi pidanud õigeks midagi kramplikult esimesest hetkest alates taga ajada. Alguses ikka mängid ja alles siis läheb asi tõsisemaks, tõsisemaks, tõsisemaks… Minul on see niimoodi kujunenud.

Millised need mängu elemendid või komponendid on? Milliseid vahendeid Te selles alg-mängus kasutate?

(Muigab). Tavaliselt kõige parem on midagi välja hakata mõtlema kuskil pikali olles ja hästi väikesele paberile midagi sodides. Nii on see algus tavaliselt olnud. Siis kui asi juba edeneb, tuleb tavaliselt kuskil kella viie paiku hommikul mingi selginemise hetk, võib-olla veerand tunniks. Siis tuleb uni uuesti peale. Hommikul on asjad palju selgemad. Aga see on muidugi väga individuaalne … Aga jah, mängulisus on ülitähtis minu jaoks, sest siis sa oled ülesandest justkui kõrgemal. Muidu ei tulegi midagi, kui sa sellest üle ei ole.

Paljud Teie töödest on tehtud grupitööna, kollektiivselt. Millises faasis teised mängu sekkuvad?

Tavaliselt on olnud nii, et me ikka hakkame kohe korraga tegema. Mul oli Maaehitusprojektis hea kamraad Tõnu Mellik, kes oli väga kiire alustaja. Mina olen kole aeglane, mul peavad kõik asjad selle mängulisusega selgeks saama – see, mida tahetakse, ja see, mida mina tahan. See võib teinekord hirmus palju aega võtta, kuid on ka üksikuid erandeid. Tõnul tuli kohe alguses kindlasti midagi, aga tavaliselt see nii ei jäänud. Tema poolt tehtud eeltöö oli väga tähtis, sest sealt sai nii üht kui teist, mõned seosed, kasvõi mahtude vahekorrad. Kahekesi tehes ei lähe töö mitte kaks, vaid neli korda kiiremini kui üksi tehes. Otsustusvõime kasvab märgatavalt. Ma olen tavaliselt meeskonnamängija olnud.

Projekteerijate Maja on üks Teie kavandatud hoonetest, mis valmis grupitööna Eesti Projektis. Kuidas sealses kollektiivis töörollide jaotamine käis? Milline oli peaarhitekt Mart Pordi osa?

Suuremate objektide puhul oli iseenesest mõista, et Mart Port peab olema autorikollektiivi liige. Eelprojekti tegemise ajal oli meie arhitektide brigaadi juhiks Roman Urb, kes arvati samuti autorite hulka. Temal ei pidanud tervis kahjuks vastu ning tema ei jõudnudki eriti kaasa lüüa. Urb oli tore ja hakkaja inimene. Mart Pordist oli isegi (kasu – CDL). Selle maja juures on oluline nö üleskeeratud plaatide mäng. Algusest peale tahtsin, et need plaatide servad eenduks, muid ma ei teadnud, mida nendega teha. Mart Port pakkus välja konkreetse idee, et paneme nende servade sisse ventilatsiooni. Sealt puhume värsket õhku peale ja puhume siseseintest välja. Selles suhtes oli temast seal tõesti abi. Aga hiljem läksin Eesti Projektist Maaehitusprojekti ning nii-öelda otste kokkuviimist ja tööjooniste tegemist jätkas Arvo Niineväli. Tema on kindlasti suure töö ära teinud selle maja juures. Hoonet ehitati kahes järjekorras – kõigepealt kõrged osad, madalama osa tegemine langes pikkade aastate peale, nii et kokku ehitati seda 16 aastat. Mis seal imestada, et mitmekesi oli vaja teha. Kindlasti oli seal teisigi tegijaid minu äraoleku ajal. Võib-olla seal mõningaid osi tegi veel keegi kolmas-neljas-viies, aga Niineväli oli kindlasti see A ja O, kes hoidis juhtmeid peos.

Mart Port tähistas hiljuti suurt juubelit ning andis mitu intervjuud. Kuidas temaga koos töötada oli?

Ega tema laua taga istunud. Ta käis korra nädalas või kaks, laua juurest läbi. Aga muud erilist meil ei olnud. Edasi see oli enda teha. Temaga kohtumised ja vestlused olid alati väga meeldivad ja humoorikad. Ta oli lõppematu anekdootide tagavaraga mees. Need asjad, mida ta rääkis mitte-anektootidena olid samuti vaimukad. Eesti Projekti sildi all välja läinud objektide kaitsmisel olid tema sõnavõtud väga toekad.

Kuidas vaatate tänasele eesti arhitektuuri üldpildile? Mis tundub huvitav, mis võiks olla paremini?

Arvestades kõiki neid tehnilisi ja materiaalseid võimalusi, mis tänapäeval on, ning ehituskultuuri kui niisugust, siis arvan, et meie arhitektuur on sümpaatne. Mõne koha pealt häirib, et vahel minnakse edevaks, pingutatakse üle. See ei johtu alati arhitektist, vaid võib tuleneda hoopis tellijast. Aga aeg paneb niisugused asjad paika. See on vast ainus etteheide. Kui see etteheide üldse on.

Mõeldes tulevikule, siis milliseid arenguid Te eesti arhitektuuris näha sooviksite?

Natuke tekitab muret arhitektuurivõistluste vallas toimuv. Siinsetel rahvusvahelistel võistlustel eestlasi võitjate hulgas ei ole.

Mis on selle põhjus?

Arvan, et põhjuseks on koolitus. Nähtavasti on selles vallas veel reserve. Midagi peaks võib-olla loomingulisemaks muutma. Ma ei oska öelda… Aga see teeb natuke muret. Kui rääkida võistlustest üldisemalt, siis tänapäeval on see ju firmade vaheline, vaadatakse kui suur on firma käive aastas ning kui see pole piisavalt suur, siis ei hakata konkreetset võistlustööd üldse läbi vaatamagi. Ma kardan, et niimoodi võivad paljud head mõtted jääda realiseerimata. Võib-olla neist ei saa keegi kunagi teadagi. Selles suhtes olid avalikud võistlused omal ajal isegi demokraatlikumad, sest sealt võis igaüks osa võtta, ei pidanud isegi arhitekt olema. Mõnikord sai niimoodi isegi mõne lapse käest mõtteid. Kõik tööd pandi välja – neid hinnati ja vaadati. Muidugi on oht, et sellisel juhul võib võita hea mõte, mida on raske realiseerida. Kuid peaks leidma mingisuguse mehhanismi, kuidas seda inimest sellisel juhul kaasata ja et tal oleks algusest peale selge, et kui ta pole niisuguse kvalifikatsiooniga, siis tuleb midagi ette võtta, et asi saaks professionaalse lahenduse, samas tema ideed kõrvale heitmata. See oleks kindlasti minu arvates kuidagi lahendatav, aga praegu on tõesti teinekord kurb vaadata, kuidas žürii lauale ei jõuagi nii mõnigi projekt põhjusel, et firmal on käibe või maksude või muude niisuguste asjadega mingi probleem.

Arhitektuurivõistlustel hinnatakse mitte pelgalt arhitektuurseid aspekte, vaid ka tasuvust, teostatavust ja muid tegureid. Teie hinnangul need muud kriteeriumid vähendavad ehitatava keskkonna mitmekesisust, kas nii?

Jah, nii see paraku on. Žürii töö on väga vastutusrikas. Tihtipeale hinnatakse vigade puudumist, aga mitte plusspunkte. Minu arvates žürii peaks ainult plusspunkte lugema ning miinused kõik kõrvale jätma. See on väga suur vahe. Muidu me saame halli, mitte midagi ütleva, keskpärase tulemuse.

Võtame näiteks viimased suuremad avalike hoonete arhitektuurivõistlused: Eesti Rahvamuuseum, Kunstiakadeemia, Tallinna Raekoda, Rahvusringhääling. Te annate mõista, et arhitektuurset komponenti peaks hindamisel rohkem väärtustama, kuid, mida teha olukorras, kus välja pakutud arhitektuurne idee on reaalsuses raskesti teostatav ning kui žürii ei suuda seda probleemi oma töös isegi läbi näha? Kas žüriide kompetents on liiga madal? Mida teha olukorras, kus suurimad probleemid ilmnevad pärast žüriitöö lõppu?

No sellisel juhul on žüriitöö lihtsalt ebakompetentne, kui neid asju ei suudeta hinnata. Ütlen veelkord, žürii töös osalemine on väga vastutusrikas. Viimasel ajal on žüriides väga palju ametnikke olnud ja kui läheb hääletamiseks, siis võib asi väga kummalisi lõpptulemusi anda.

Omal ajal kuulusin Pirita Olümpia Purjespordikeskuse arhitektuurivõistluse žüriisse. Lisaks minule olid seal Valve Pormeister, Dmitri Bruns ja teised asjatundjad. Püüdsin astuda sellest ideoloogiast välja ning otsida ikka plusspunkte. Ilmselt see oli minu mõju, et need noored seal võitsid. Võidutöös oli väga palju vigu ning need loeti seal kõik üles. Võistlustöö ei vastanud tegelikult võistlustingimustele. Toona kehtis kirjutamata reegel, et kui võistlustingimusi on rikutud, aga mõte on hea, siis ostupreemiast kõrgemat ei tohiks anda. See oli võistluse korraldajate viga, aga võistlustingimustes oli ette nähtud, et kõik sportlased, teenindav personal ning publik peaksid mahtuma jõe vasakule kaldale. Teine kallas pidi jääma ainult suvitajatele. Võidutöö pakkus ainsana kardinaalse lahenduse välja, et publik on ainult paremkaldal ning kõik muu, mis otseselt võistlusega seotud, on vasakkaldal. Kõiksugu julgeolekuprobleemid lahenesid seetõttu imelihtsalt. Idee oli värske ja ilus, aga ei vastanud tingimustele. Vaidlesime žüriis kaua, et juhul kui me seda ei vali, siis saame mõne võrdlemisi kahvatu võidutöö. Tagantjärele peab tunnistama žürii kolleegide julgust, et see otsus vastu sai võetud – nii et võistlustingimusi rikkunud töö sai esikoha. Suurte vigadega, mis seal sisemuses mõnegi koha peal olid. Aga tähtis oli see, kuhu me välja jõuame.

TOP ehitati valmis hoolimata võidutöö vigadest. Tänasel päeval näib, et isegi kui valitakse võitjaks arhitektuurselt huvitav võidutöö, ei taga see hoone valmimist. Praegused suurprojektid ei liigu väga sujuvalt edasi.

Protsess võistluse ja maja valmimise vahel võiks olla loomulik nii, et on võimalik teha täpsustusi ja täiendusi. Kuid kui projekteerimise käigus selgub, et jääb realiseerimata idee, mille tõttu konkreetne lahendus võitjaks kuulutati, siis on see võistlus olnud mõttetu ning lõpptulemus on kurb. Võib-olla, aga võib ka mitte olla. Igal juhul ta pole see, mispärast teda eelistati teistele töödele.

Nagu praegu näiteks uue Kunstiakadeemia hoone puhul.

Jah, näiteks. 

Arhitektuurimuuseumi suure saali näitusel on väljas nii Teie uusehitiste kavandid kui rekonstrueerimis- ja restaureerimisprojektid. Milline on Teie suhe arhitektuuriajalukku? Millised on uute ja ajalooliste hoonete kavandamise põhilised erinevused?

Iga uue asja kavandamine on tegelikult juurdeehituse tegemine. Me teeme pidevalt juurdeehitusi – olgu  siis majale, tänavale, väljakule, külale või linnale. Päris tühja kohta ei ole kunagi. Minu arvamine on aastate jooksul kujunenud selliseks, et see, mis kuskile teha, peab lähtuma olemasolevast. Väga lihtne on vanu väärtusi hävitada või neid vaesemaks teha. Kuid kas sellel on mõtet? Tore kui väärtusi tuleks hoopis juurde ja vanad kõik säiliksid. Aga see muidugi sõltub ülesande püstitusest. Võtame näiteks Süda tänava ooperikvartali – loomulik, et agulimiljöösse agulile sobivas käsitluses rahvusooperit pole võimalik teha. Seda võime pigem käsitleda kui juurdeehitust suurlinnale. See oli algusest peale selge, et niisuguse objekti puhul teisiti ei saagi.

Restaureerimisvaldkonnas on pikka aega eksisteerinud kaks vastandlikku lähenemist – rekonstrueeriv laad, mis toetab ajalooliste hoonete ülesehitamist nende algsel kujul ning konserveeriv-restaureeriv laad, mille kohaselt tuleb ajalooline substants säilitada olemas oleval kujul ning kõik uus, mis lisatakse, peab olema selgesti erituv. Vaadates näiteks Teie 1980. aastate lõpu Harju tänava taashoonestamise ettepanekut, aga ka Estonia teatri ümberehitusi 1990. ja 2000. aastatest, siis näib, et sealt jookseb läbi pigem rekonstrueerivat lähenemist toetav arhitektuurikäsitlus. Kuidas suhtute ajaloolise arhitektuuri ülesehitamisesse?

Tagasitegemist ma üldjuhul õigeks ei pea. See on selge pettus. Juhul, kui tagasitegemine on möödapääsmatu, tuleks seda käsitleda maketeerimisena ning sellisena ka väärtustada, mitte käsitleda uusi osi vana hoone samaväärsete osadena. Teeselda pole vaja.

Kuidas Te sellisel juhul siis Estonia teatri katusekuju muutmist põhjendaksite?

Ma ei oskagi kohe nii raskele küsimusele vastata. Seal tuli mängu see, mis minu jaoks mõjus esteetiliselt ja mis mitte – kas vanad katused või see, mis Alar Kotli peale II maailmasõda suure materjalipuuduse ja ajahäda tingimustes kavandas. Võimalused peale sõda olid ju väga nigelad. Mind väga häiris Estonia teatri lavatorni katusekuju. See mõjus muude katuste kõrval võõrana. Lisaks veel Reaalkooli poolne maht, mis mõjus kuidagi võõrana, justkui koolihoone võimlana, sest seal olid kõrged ja kitsad aknad. Tegelikult oli nende akende taga ladu ning need aknad lihtsalt segasid. Seepärast sai need kinni müüritud ja maht hoopis teistmoodi tehtud.

Estonia puhul tundus nende muudatuste tegemine pigem õige, olen selles siiani veendunud. Lisaks veel see, et muinsuskaitse nõudis punase katusekivi kasutamist, kuigi originaalis oli olnud roheline katus. Otsisime siis pööningult vanade katusekivide tükke, kuid esialgu ei leidnud. Sai otsustatud, et valime kividele sellise rohelise tooni, mis meenutab oksüdeerunud vaske. Kuivõrd katusel on ka vaskdetaile (harjatornid, vihmaveetorud jm), siis peaksid need omavahel hästi kokku sobima, ühte värvigammasse minema. Ehitustööde ajal siiski leidsime paar rohelist katusekivi tükki, kuid need olid rohkem samblakarva. Mul on omalgi kodus üks väike tükk. Värvi poolest olid uued katusekivid eritellimus, kuid see ei olnud probleem, sest siin sai lasta neid teha.

Draamateatri restaureerimise puhul tehti siseruumides samuti olulisi muudatusi.

Draamateatri puhul tegin ainult kõige esimese restaureerimisjärgu, mina fassaadidega ei tegelenud. Interjööris tuli teha mitmeid keerukaid ja olulisis täiendusi – pidime ära mahutama lifti, kavandama uue lavatehnoloogia ning üles-alla liikuva orkestriaugu, võtma kasutusele maalisaali ning tekitama sellele ligipääsu. See oli tõsine tegemine, kuid kõik sujus, sest tellija oli hea. Kõik liikus vastavalt tähtaegadele. Interjööris tehti kõik ühe ropsuga ära. Muinsuskaitse osas laabus kõik samuti hästi. Mari Kurismaa tegi sisekujundusprojekti. Kokkuvõttes tundub, et asjamehed on rahul sellega, mis seal tehtud sai.

Kas ajalooraamatute tudeerimine ning ehitusmälestiste külastamine on arhitekti jaoks vajalikud tegevused? Kui oluliseks peate arhitektuuri- aga ka üldajaloo tundmist?

Mida aeg edasi, seda olulisemaks. Kindlasti on see endas kasvanud. Nii üldajaloo kui arhitektuuriajaloo tundmine on olulised, eriti kui oled omas töös silmitsi restaureerimisobjektidega. Siis on paratamatult vaja lugeda, uurida, otsida, vaadata. Nendel puhkudel annavad suures osas muidugi ka muinsuskaitse eritingimused juba piirid ette. Ajaloo tundmine on loomulikult vajalik, möödapääsmatu.

Kas on autoreid, kes on Teie kujunemist mõjutanud või hiljem töö käigus oluliseks saanud?

Neid on mitmeid olnud. Ma ei hakkaks siin kedagi eraldi esile tooma. Instituudi lõpukursuste ja esimeste tööde tegemise ajal olin väga vaimustatud Ludwig Mies van der Rohe’st. Mõneti võib seda voolava ruumi taotlust märgata Mustamäe V mikrorajooni keskuse juures. Hiljem hakkas mõju avaldama Soome (sealtkaudu oli võimalik kursis olla muu maailma arhitektuuriga) ning sealne arhitektuur, aga mitte Alvar Aalto, vaid eelkõige Viljo Revell, keda mitmete siinsete arhitektidega natuke „kummardasime“. See mõju ei kestnud kaua… Eesti Projektist Maaehitusprojekti minnes (1968) see muutus, sest siis olin silmitsi juba maaelu ja -arhitektuuriga. Ütleksin, et sellest alates pole otseseid mõjutajaid olnudki. Kõige suurem mõjutaja minu jaoks on olnud ikkagi see, kuhu mingi maja tuleb teha ja mis seal ümber on, kuidas ta haakub sellega, mis seal juba ees on. See on olnud määrav.

Radikaalsema postmodernismi lainega Teie kaasa ei läinud?

(Naerab) Jah, ei läinud. Mõnikord sai selliseid nippe küll vaadatud, kuid… Mulle meenub, et Henno Sepmanniga tegime Pärnu jahtklubile ühe eskiisi. Olime iroonilised… tegime täpselt nende õpetuste järgi, mis Venturi raamatutes oli – kuidas on sissepääs ja kui palju pidi jääma ruume vasakule, kui palju paremale. Niisugusega oleks ju võinud välja minna, aga see oli meil rohkem eralõbu. See oli 1980. aastate alguses. Seejärel tuli juba Süda tänava ooper ning siis sai juba hoopis teistmoodi lähenetud. Seal selliseid moeasju enam ei olnud. Tol ajal oli Mart Kalm noor arhitektuurikriitik– tahtis ooperiteatri projekti kangesti näha ja võttis selle koju kaasa, tõi mõne aja pärast tagasi ja vangutas pead, et see on ikka väga vilets küll. (Naer). Võib-olla oligi, ega ma ei oska ju öelda.

Milline on olnud Teie suhe arhitektuurikriitikute ja -ajaloolastega?

Arhitektuurikriitikutega pole kokkupuuteid eriti olnudki, aga ajaloolastega on koostöö olnud suurepärane. Restaureerimisobjektide puhul tuli nendega paratamatult kokku puutuda ning see koostöö on olnud päris tihe – nemad on mind usaldanud, ehkki mina ei ole restaureerija koolitust saanud. Ju nad on mind usaldanud eelkõige sellepärast, et olen oma projektides püüdnud respekteerida olemas olevat, ei ole hakanud ennast väga peale pressima.

Soovite Te oma kogemustest veel midagi esile tuua?

On üks väga tagasihoidlik ehitis, mida ma olen südamelähedaseks pidanud –  Järvakandi kultuurihall (valmis 1986). Südamelähedane mitte seepärast, et see oleks teab mis hästi arhitektuurselt välja kukkunud, aga hoopis seetõttu, kuidas selle ehitamise asju Järvakandi inimesed ajasid. Neil nimelt põles klubihoone maha. See oli peale olümpiamänge ja siis oli karmilt keelatud igasuguste kultuuriobjektide ehitamine, projekteerimine ja isegi selle peale mõtlemine. Aga siis tehti seal selline kaval trikk – üldse mitte tehase territooriumile, aga  ühte suhteliselt ilusasse kohta pandi püsti üks kaarhall ja nimetati laohooneks, teades, et see laohoone olema ei saa, aga koguaeg mängiti sellist mängu. Mina olin seal samuti kambas, Henno Sepmanniga koos tegime projekti, et hoone ilusasti õigesse kohta maha saaks. Järvakandi  asula „kuningas“ oli toona Järvakandi Tehaste direktor Ando Lillioja, kes oli nii kange mees, et käis Moskvas toonase Ministrite Nõukogu esimehe Tihhonovi isiklikul vastuvõtul ja võttis tema käest allkirja, et erandkorras on laohoone õigus ümber ehitada klubiks. Selline tsirkus bürokraatia vallast, aga sellele järgnes asja püstipanemine, õigemini laohoone ümberehitamine. Järvakandi inimeste entusiasm ja töörõõm olid imetlusväärsed. Mismoodi seda tehti… oma materjalidest: toona tehti Järvakandis puust maju ja klaasi, kõik see on seal sisemuses näha. Müts maha nende ees. See oli lihtsalt suurepärane, kuidas ühise asja nimel kokku hoiti, jättis väga sügava mulje. Hoone ise – eks mõni asi jäi ikka vajaka ka, aga oluline on see, mida see Järvakandi asulale tähendas. Oma funktsiooni täidab see tänapäevani. Tegin neile ühe töö hiljem ka… klaasitehase tänavapoolne külg oma eri ajastutel ehitatud hoonetega pluss see tehase sissesõit oli kokku suhteliselt hirmus. Selle kultuursemaks tegemise käigus sai sissepääsu kõrvale kavandatud ka uus klaasimuuseum, aga see kõik jäi ehitamata, kuigi selline kava oli.

Kas Te usute, et arhitektuuriga saab maailma paremaks muuta, et arhitektuuriga on võimalik mõjutada ühiskondlikke protsesse?

Mingi mõju keskkonnal, kus inimesed tegutsevad, kindlasti on, ning seda keskkonda arhitekt mõneti kindlasti määrab. Käisin lapsena Tapa gümnaasiumis, mis tegutses vastvalminud Alar Kotli kavandatud hoones. Kirjanik Ellen Niit, kes seal samuti õppis, on öelnud, et ta pole ei varem ega hiljem näinud niivõrd emotsionaalselt õilistavat maja kui see. Isegi kõige tömbim laps pidi sealt saama mingisugusegi positiivse elamuse. Sellele tuginedes võib öelda küll, et arhitektuur saab inimest positiivselt mõjutada. Kas see ka minu töödes nii välja on kukkunud, jäägu teiste otsustada.

Küsis Carl-Dag Lige, 12.01.2012

Kommentaare ei ole: