ERM-i arhitektuuri modernsus

ERM-i peahoone Raadil. © Dan Dorell, Lina Ghotmeh, Tsuyoshi Tane. Foto Takuji Shimmura 2016

Järgnev tekst on katse mõelda Eesti Rahva Muuseumi (ERM) uue hoone arhitektuurist kui protsessist. Artikli tähelepanu koondub mitte niivõrd sellele, mis ERM-i arhitektuur on, kuivõrd sellele, mida see teeb. Seejuures pole fookuses mitte üksikkasutaja kogemus, vaid Eesti ajalugu. Tekst küsib selle järele, mida teeb ERM-i arhitektuur Eesti ajalooga.

Jorge Otero-Pailos, arhitekt ja pärandiuuringute kriitilise koolkonna rajajaid, on hiljuti kirjutanud eksperimentaalsest pärandikaitsest (ing. k. „experimental preservation“). Sellest, kuidas kunstnikud, arhitektid ja teised aktivistid oma erinevate loovinitsiatiividega seavad ühiskonna ette esemeid ja nähtusi, mis jäävad institutsionaalse muinsuskaitse pilgu alt tavaliselt välja. Eksperimentaalpärandi rolli seatud objekti puhul pole tingimata oluline tema materiaalsus ja kestvus, pigem on tähtis kontseptuaalne ja poleemiline probleemiasetus, mis ärgitab sootsiumis arutelu selle üle, kas konkreetne nähtus on väärtuslik või mitte. Samuti võib eksperimentaalse pärandi rolli asetatud objekt olla loomult efemeerne, ajas ja ruumis kaduv.(1) UNESCO maailmapärandi nimekirja kategooriaid kasutades võib seega olla tegemist vaimse pärandiga, ent mitte alati.

Otero-Pailose üks intrigeerivamaid näiteid eksperimentaalsest pärandikaitsest on kunstnik Lars Rambergi teos „Zweifel“ („Kahtlus“, 2005), mis kujutas endast ajutist valguskirja Berliinis asunud, praeguseks lammutatud endise Saksa Demokraatliku Vabariigi parlamendihoone Palast Der Republik (valmis 1976) katusel. Hoone, mis 21. sajandi sakslastele sümboliseeris Berliini müüri langemise eelset perioodi, kandis mitte ainult autoritaarse idabloki halba varju, vaid oli paljude jaoks häbimärgistatud ka materiaalses mõttes. Ometi sai tühjalt seisvast majast populaarne linnakultuurikants, kus toimusid kontserdid, peod, näitused. Rambergi teos tõi endise parlamendihoone Saksa avalikkuse teadvusesse nihestatud kujul ning ajal, mil vaieldi aktiivselt selle üle, kas kompleks tuleks lammutada või rekonstrueerida. Kunstniku žest ei andnud ühest hinnangut hoone väärtusele, vaid ärgitas avalikkust mõtlema ja sundis sakslasi teadvustama seda, mida nad oma lähiajaloost väärtustavad ja mida häbenevad.

Lina Ghotmeh, Tsuyoshi Tane ja Dan Dorrell (DGT Architects) seadsid arhitektuurikonkursi võidutöös Eesti Rahva Muuseumi uue hoone kontseptuaalseks keskmeks endise sõjalennuvälja. Too otsus tekitas mitmes eestlases vastuolulisi, isegi raevukalt vastalisi tundeid.(2) Jah, tõepoolest, nõukogude perioodil oli tegemist nii tähtsa sõjabaasiga, et Tartu kuulus lausa USA tuumasihtmärkide hulka. Raadi lennukompleksi ajalugu on siiski oluliselt pikem, ulatudes kaugemas otsas tsaari-Vene, teises aga Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järgsesse perioodi. Samuti oli seal piirkonnas sõjalennuväli esimesel Eesti iseseisvusperioodil. Raadi lennukompleksi ajalugu peegeldab seega terve Eesti omariikluse ja sellega vaheldunud okupatsiooniperioodide ajalugu. Seepärast võib DGT otsust valida asukohaks sõjalennuväli tõlgendada kui peegli seadmist Eesti rahvuse ja riigi palge ette. Kas ollakse valmis seisma silmitsi kõigega, mis minevikus juhtunud on?

Säärane probleemiseade teeb DGT muuseumiideest Otero-Pailose poolt kirjeldatud eksperimentaalse pärandikaitse akti. Sõjalennuväli oma mitmekihilise ja vastuolulise ajalooga paisati arhitektide poolt siinse avalikkuse ette – kas lennuväli ikka väärib muuseumi asukohaks olemist, kas suudame rääkida kõigest oma ajaloos juhtunust? Teisipidi võib Raadi lennuväljale kolimise otsust tõlgendada ka kui soovi võita ajalugu tagasi, kirjutada see enda jaoks sobivalt ümber, luua kohale uus tähendus, hakata ise uuesti peremeheks. Säärase teadliku ajaloolise mälu ja tähenduse nihestamisega on Eestis tegeletud varemgi.

Raadi lennuväli ja ERM-i peahoone. © Dan Dorell, Lina Ghotmeh, Tsuyoshi Tane. Visualiseering

I korruse põhiplaan. © Dan Dorell, Lina Ghotmeh, Tsuyoshi Tane

Pikilõige. © Dan Dorell, Lina Ghotmeh, Tsuyoshi Tane

ERMi arhitektuur seab endise sõjalennuvälja avalikkuse ette kui ajaloolise, mitmekihilise tähendusega objekti, andmata sellele ise lõplikku hinnangut või väärtust. Võib-olla on isegi nii, et ERM-i arhitektuur seab vaadeldavaks, debateeritavaks Eesti ajaloo tervikuna, söödab siinse avalikkuse ja muuseumikülastajate ette olukordi ja ajaloolisi artefakte nagu moderaator, kellel puudub isiklik huvi ja kes on pigem neutraalses positsioonis? Kui nii on, siis säärase poleemikatekitajana tuletab ERM-i arhitektuur meelde Anthony Vidleri poolt kirjeldatud modernsuse problemaatika. Vidleri sõnul tuleks nii modernistliku arhitektuuri ajalugusid (historiograafia tähenduses) kui ka üksikobjekte käsitleda nähtustena, mis kujundavad ja aitavad mõtesta meie endi modernsust ja ajalooteadvust, paljastada eelarvamusi ja stampideks kulunud mõttemustreid.(3)

Vidler vastandab modernistliku ja postmodernistliku (arhitektuurist) mõtlemise viisi. Kui modernistlik mõtteviis on ülimalt teadlik enda ajaloost ja ajaloolisusest (ajaloolisest tingitusest), püüdes olnule aktiivselt, enamasti vastandumise kaudu reageerida, siis postmodernistlik mõtteviis kasutab ajalugu otseselt ära, valides sealt välja vaid endale sobivad lõigud.(4) Postmodernistlik mõtteviis justkui eitab enda vahetut ajaloolisust ning püüab valitud ajalookildude abil konstrueerida endale sobiva tegelikkuse, illusiooni. Modernistlik mõtteviis seevastu aktsepteerib kõik, mis on olnud, ka negatiivse, ning püüab praeguses hetkes sellele vastata läbi iseenda, tuginedes nüüdisaegsele elutunnetusele ja püüdes jääda võimalikult ausaks, sõnaga, olla modernne.

Kandes Vidleri mõttekäigu analoogiana ERM-i arhitektuurile, ei tohiks tekkida kahtlust, et DGT looming, mis Raadil enam kui 350 meetri pikkuselt betoonist lennurajale laotub, on oma meelestuselt modernne. ERM-i uue hoone arhitektuur käsitleb konteksti kui väljakutset ja püüab aktiivselt suhestuda kõige sellega, mis on seal kohal olnud tsaari-Venest vaba Eestini. Nii pole hoone arhitektuuri näol tegu kitsalt rahvuslikku ambitsiooni omava arhitektuuriga; pigem iseloomustab hoone kontseptsiooni arhitektide soov mõista ajaloolist konteksti ning sellele reageerides luua uus kiht, tegevusruum ja võimalused praeguse hetke ja inimeste jaoks. Nii sisaldab ERM-i arhitektuur ka teatud psühhoanalüütilist või teraapilist komponenti, andes justkui mõista, et ajalooga tuleks leppida, kui tahes jõle ja hirmutav seal sisalduv ka poleks, ning minna edasi. Uues muuseumihoones jalutades ei tundu taoline teraapiline lepitusfunktsioon siiski lõpuni toimivat.

Eesti Rahva Muuseumi näol on tegu institutsiooniga, mille implitsiitne tung on suhestuda rahvusliku ajalooga, anda sellele tähendusi, mis eeldavad selgeid (rahvus)ideoloogilisi valikuid. Siit joonistub välja erisus ERM-i (Vidleri mõttes) modernse arhitektuuri ja institutsiooni enda alushoiakute vahel. ERM-i uus hoone on sundinud nii ERM-i töötajaid kui ka siinset avalikkust ümber hindama ja mõtestama Eesti ajalugu, laiali pillutanud, osaliselt kummutanud senised narratiivid, hierarhiad ja tähendused ning andnud võimaluse uute formatsioonide tekkeks, nende sõna otseses mõttes majutamiseks. Millisel kujul need muutused tegelikuks on saanud, ilmneb vahetuimal kujul Eesti kultuurilugu tutvustavas püsiekspositsioonis „Kohtumised“ (peakuraator Kristel Rattus). Selles põimuvad nii lineaarne ja heroiline kujutlus Eesti rahvuslikust ajaloost, näiteks ajajoone idee, mis loob illusiooni Eesti ajaloo sirgjoonelisusest, samuti „rahvuslike aarete“ nagu Eesti esimene trikoloor, eksponeerimine,  kui ka fragmenteeritum, moodsama ajalookirjutusega haakuv mikroajaloo ja väikeste narratiivide tasand, keskendumine lihtinimeste lugudele ning argiesemete, „ mitte-aarete“ esitlemisele.

Kas rahvuslik mõtteviis, mis sisaldab mõnetist isolatsionistlikku ja alalhoidlikku mõõdet, saab üleüldse olla modernne (Vidleri mõttes)? Raske öelda. Teatavat meelestustasandite erisust on igatahes tajuda just ERM-i uue peahoone arhitektuuri ja eksponeeritavate näituste vahel, mille kujundused on küll moodsad, ent mis ikkagi konstrueerivad ja taastoodavad Eesti rahvuslikku ajalugu. Samas on ilmne, et ERM-i modernne arhitektuur ei alistu Eesti ajaloo ees ega ole pelk konteiner selle eksponeerimiseks, ajaloolise tõe etendamiseks.

ERM-i uues peahoones on Eesti rahvuslik ajalugu ja hoone arhitektuur loovas, ent pingestatud suhtes. Erinevalt ritualiseeritud, esteetilistest näituseruumidest, võimaldab krobeline betoonist lennurada peegeldada Eesti ajalugu tooremal, vahetumal kujul, tuues ilmsiks kollektiivsed traumad ja sisevastuolud. Kui ekspositsioone ja muuseumi sisu võib käsitleda teadlikult koostatud etenduse, esinduspildi või isegi maskina Eesti ajaloost, siis hoone modernne arhitektuur, mis lähtub endisest sõjalennuväljast, paljastab Eesti ajaloo alateadvuse, sinna tõrjutud heterogeensuse.

Viited
(1) Jorge Otero-Pailos, „Experimental Preservation“, Places Journal, september 2016.

(2) Karin Hallas-Murula, „Abielluda vägistajaga?“, Eesti Päevaleht, 17.01.2006.

(3) Anthony Vidler, Histories of the Immediate Present. Inventing Architectural Modernism. MIT Press, 2008, lk 200.

(4) Sealsamas, lk 193.

Artikkel ilmus algsel kujul arhitektuuriajakirjas MAJA nr. 1-2/2017. Kirja pandud Tallinnas 23.11.-02.12.2016. Teksti aitas toimetada Katrin Koov

ERM-i hoone lennuväljalt vaadatuna. © Dan Dorell, Lina Ghotmeh, Tsuyoshi Tane. Foto Takuji Shimmura 2016

Läbimurde ootuses. Eesti arhitektuur rahvusvahelisel areenil

Gaasitoru, Eesti ekspositsioon 11. Veneetsia arhitektuuribiennaalil. Arhitektuuribüroo Salto koostöös Ingrid Ruudi ja Neeme Külmaga, 2008. Foto Salto

Eesti arhitektuuri läbimurret rahvusvahelisele areenile on oodatud aastaid, kui mitte aastakümneid. Pärast 2000. aastate ehitusbuumi on korduvalt kõneldud, et siinsetel arhitektidel on värskust, julgust ja nüüdseks ka piisavalt kogemusi, mis võiks neid rahvusvahelisele edule aidata. Ometi on suurem läbilöök välismaal Eesti arhitektuuril seni tegemata. Alljärgnev arutlus käsitleb Eesti arhitektuurivaldkonna rahvusvahelist tegevust, kirjeldab lühidalt seni saavutatut ning püüab mõtestada siinse ruumikompetentsi eksportimise võimalusi. Eksporti tuleks mõista laiemas tähenduses: vaatame Eesti arhitektuurile rahvusvahelisel areenil nii kultuurilisest kui ka majanduslikust perspektiivist.

Tallinna kool kui teerajaja
Järgneva hinnangu üle võib küll vaielda, ent võib väita, et esimest korda jõudis Eesti arhitektide looming laiemalt rahvusvahelise arhitektuuriavalikkuse teadvusesse 1980. aastatel. 1970. aastatel oli esile kerkinud noor, kriitiliselt meelestatud arhitektide põlvkond, keda on tagantjärele hakatud kutsuma Tallinna kooli arhitektideks. Nende hulka kuulusid teiste seas Leonhard Lapin, Vilen Künnapu, Jüri Okas, Tiit Kaljundi jt.(i) Üsna tihe läbikäimine Soome kolleegidega võimaldas neil tutvuda ka lääneriikide arhitektuuris toimuvaga (eelkõige erialase kirjanduse ja ajakirjade vahendusel), samuti jõuda oma loominguga Soome arhitektuurimeediasse (nt ajakiri Arkkitehti); veidi hiljem hakati osalema ka välismaistel arhitektuurivõistlustel. 1983. aastal said Vilen Künnapu ja Ain Padrik koos kirjanik Lennart Meriga eriauhinna Rovaniemisse kavandatud Arktikumi keskuse (Lapimaa provintsiaalmuuseumi) konkursil. Viis aastat hiljem (1988) saavutasid Künnapu ja Padrik koos arhitekt Andres Siimuga teise koha Ameerika Ühendriikides Los Angelese West Coast Gateway linnasõlme kavandamise võistlusel. Seda viimast võib tiheda konkurentsi ja kõrge rahvusvahelise taseme tõttu pidada seni üheks edukamaks Eesti arhitektide ülesastumiseks välismaistel arhitektuurivõistlustel.

Tänu Soome kontaktidele said Tallinna kooli arhitektid hakata esinema ka välisnäitustel. 1984. aastal toimus Tallinna kooli arhitektide näitus Soomes, aasta hiljem Rootsis. 1986. aastal ilmus toona väga hinnatud Itaalia arhitektuuriajakirja Casabella Eesti arhitektuuri erinumber, mille kaanel ilutses Leonhard Lapini graafiline töö "Eesti arhitektuurisajandi male", mis kujutas siinseid märgilisi hooneid riigikogust Tallinna laululavani. Eeldused Eesti arhitektuuri laiemaks läbilöögiks olid justkui loodud. Nõukogude Liidu kokkuvarisemine ja muutused Eesti kohalikus arhitektuurielus panid aga siinsed arhitektid uude olukorda ning oodatud maailmavallutamine jäi pooleli. 1990. aastad kulusid peamiselt kohanemisele turumajandusega: arhitektidest said ettevõtjad, kelle loominguline tegevus hakkas tugevalt sõltuma ehitusturust, suuremat vabadust said endale lubada vaid need, kel mõni jõukas eratellija. Arhitektuuri loominguline pool oli sunnitud ärilise ees taanduma.

Tallinna kooli esialgsest rahvusvahelisest edust on praeguseks möödunud ligi 30 aastat. Vaadates pelgalt arhitektuurivõistluste valdkonda, mis peegeldab üsna hästi rahvusvahelises arhitektuurielus toimuvat, saab Künnapu ja Padriku omaaegsetele saavutusele kõrvale seada ehk vaid Salto Arhitektide II koha Riias Läti Kunstimuuseumi juurdeehituse võistlusel (2010) ning Arhitektuuribüroo PLUSS esikoha samuti Riias Marriotti hotelli konkursil (2010, seni ehitamata). Oodatud suur võit mõnel suurema tähtsusega rahvusvahelisel võistlusel on seni saamata. Sellest hoolimata peavad paljud siinsed arhitektid just suurt konkursivõitu (mõni kunstimuuseum, ooperimaja vmt) võluvitsaks, mis võiks viia ka Eesti arhitektuuri laiema eduni välisriikides.

Arhitektuur muutuvas maailmas
Siinkohal tuleks ehk selgitada "arhitektuuri" mõiste kahte aspekti. Esiteks viitab sõna "arhitektuur" erialale, st distsipliinile, mille põhiülesanne on elukeskkonna (täpsemalt ehitatava keskkonna) kavandamine. Arhitekt kavandab ruumi. Selle tegevuse tulemuseks on hooned ja keskkonnad. Toda tulemust omakorda võibki pidada "arhitektuuri" teiseks tähenduskihiks – arhitektuur kui ehitatud keskkond. Mõiste "arhitektuur" viitab niisiis ühtaegu nii erialale kui ka ruumilisele keskkonnale. Arhitektuur on nii erialases (st arhitektiameti) kui ka ehitatud keskkonna (st majade) tähenduses viimase sajandi jooksul palju muutunud. Tehnoloogia areng, ühiskondlik-poliitilised muutused ja globaliseerumine on tugeva jälje jätnud arhitektuuri loomise viisidele nii ideelises kui ka reaalruumilises mõttes.

Ühelt poolt on maailma arhitektuur moderniseerumise käigus tugevalt ühtlustunud: rahvuslikud eripärad on üha enam taandunud ning hooned näevad eri maailma paigus välja üha sarnasemad. Kommunikatsioonivahendite areng on muutnud rahvusvaheliseks ka arhitektide erialase töö, enam pole justkui vahet, millisesse maailma nurka maja kavandada, sest tööriistad, olgu arvuti või varasematel aegadel sirklid ja mallid, on igal pool ühesugused. Teiselt poolt öeldakse tihti, et arhitektuur on väga lokaalne eriala ja seda on keeruline eksportida. Neil puhkudel peetakse enamasti silmas tõika, et hoone kavandamine eeldab kohapealsete olude head tundmist ühiskondlikest ja kultuurilistest eripäradest seadusruumini.

Tehnoloogia areng ja maailma avardumine on seega aidanud kaasa arhitektuuri rahvusvahelistumisele, samas pole kuhugi kadunud kohaliku konteksti tundmise vajadus. Nende muutuste valguses tuleks küsida, mis see siis on, mida Eesti arhitektuurina rahvusvahelises kontekstis välja pakkuda. Ja kas see välja pakutav on pigem teenus (äri valdkonda liigituv) või kunstilooming (kultuuri valdkonda liigituv) või hoopis midagi kolmandat?

Arhitektuur ja loomemajandus
Arhitektuuri saab käsitleda nii kultuuri- kui ka majandusvaldkonna väärtusmudelite alusel ja vastavat keelepruuki, terminoloogiat kasutades. Sellest tulenevalt võivad olla ka vastused küsimusele, mida Eesti arhitektuurina eksportida, diametraalselt erinevad. Eelpool kirjeldatud Tallinna kooli tegevus 1970.–1980. aastatel oli ennekõike loominguline, kultuurivaldkonda paigutuv tegevus. Samas pole kahtlust, et kui keegi neist arhitektidest oleks juba toona mõne välismaise võistluse võitnud, oleks ka neist saanud teenusepakkujad. Arhitektuuris puutuvad äri ja kultuur niisiis omavahel tihedalt kokku.

Eestis on juba kümmekond aastat räägitud loomemajandusest kui valdkonnast, mis peaks aitama senisest enam kaasa riigi konkurentsivõime, maine ja majanduse kasvule. Loomemajanduse üheks haruks peetakse ka arhitektuuri, mis põimib nagu teisedki niinimetatud loovtööstuse valdkonnad omavahel kultuurilise ja ärilise tegevuse. Eesti arhitektuuri läbilööki rahvusvahelisel areenil on oodatud aastaid, kui mitte aastakümneid. Nagu eespool tõdetud, on suurem välismaine edu seni saabumata. Mitmes teises kultuuri- ja loomevaldkonnas – muusika, kirjandus, filmindus, teater, kunst – on siiski suudetud läbi lüüa. Võiks arvata, et seda suudab ka arhitektuur.

Loomemajanduse kontseptsioon püüab ületada lõhet kultuuriliste ja majanduslike eesmärkide vahel ning toob seepärast loomevaldkondades tihti ette hõõrdumisi. Kuid eks sel loomemajanduse mündil olegi kaks külge. Ühelt poolt on oht, et toimub täielik kultuuri kaubastamine, teiselt poolt võivad majanduslik edu ja laiem rahvusvaheline tuntus tuua kultuuritegijatele uusi loomingu teostamise võimalusi ning laiemalt tuntust ja finantstulu kogu riigile. Sellesse valemisse püüavad sobituda ka arhitektid, kes sõltuvad turumajanduse tingimustes paljuski oma tellijatest.

Kui vaadata pelgalt majanduslikke põhjusi, miks Eesti uus arhitektuur pole rahvusvaheliselt läbi löönud, siis leiame sellele tuumaka vastuse konjunktuuriinstituudi uuringust (2013), kus tõdetakse muu hulgas: "Eesti arhitektuuri tugevateks külgedeks on arhitektuuri professionaalne tase ja heatasemeline haridus. Kuigi potentsiaal tundub olevat suur, siis selle rakendamist rahvusvahelistel turgudel takistab ettevõtete väiksus ja vähene suutlikkus konkureerida rahvusvahelisel turul."(ii)

Niisiis, Eesti arhitektuuribürood on väikesed. Seepärast ei suuda nad investeerida abitegevustesse, nagu suhtekorraldus, kommunikatsioon, turundus, valdkondadeülene võrgustumine jmt. Eesti arhitektid on pigem suunatud rahulikule tegutsemisele oma koduturul. Mõni aeg tagasi jäi kõrvu, et osa majanduselu korraldajaid kutsub loomevaldkonna väikeettevõtjaid, keda kasv ei huvita ning kelle puhul domineerib alalhoidlikkus ambitsioonikuse üle, elustiiliettevõtjateks. Niisiis arhitektuur kui elustiil, mitte kasumlikkusele orienteeritud äri. See näitab justkui, et siinsetel arhitektidel – Eestis on nimelt enamik arhitektuuribüroosid vaid ühe-kahe töötajaga – on vaimsed väärtused siiski tähtsamal kohal, kui loomemajanduse ideoloogid loodavad näha. Soov praktiseerida arhitektuuri loominguna on suurem kui teha äri. Ent see ei pruugi siiski kõigi puhul nii olla.

Eesti ühe edukama arhitektuuribüroo KOKO arhitektid loovjuht Andrus Kõresaar on viimasel ajal korduvalt rõhutanud, et riik võiks senisest palju rohkem panustada Eesti arhitektuuriettevõtete ekspordiplaanidesse, ponnistustesse jõuda välisturule.(iii) Firmadel endal on selleks enamasti ressurssi liiga vähe; näiteks mõne suurema objekti arhitektuurivõistlusel osalemine võib tähendada ühele büroole terve kuu tööd. Seejuures pole mingit garantiid, et konkursil saavutatakse edu. Risk on nii- või naapidi; põhiküsimus on selles, kes peaks riskid maandama.

Arhitekt Ülar Mark on arvanud, et välismaise edu jaoks peaks Eesti arhitektid suutma sõnastada enda konkurentsieelised ja neid senisest veel paremaks lihvima. Tähendagu see siis loomingulist värskust, keskendumist energiasäästlikule arhitektuurile või spetsialiseerumist mõne kindla hoonetüübi projekteerimisele.(iv) Spetsialiseerumist, mingi kitsama niši valimist, peetakse kohalike arhitektide hulgas senini miskipärast tihti tabuks, justkui arhitekti au riivavaks. Kui see on noorema põlvkonna arhitektide seas ehk hakanud ka muutuma, siis mitu vanemat arhitekti on kaitsnud arhitekti kui universalisti rolli, kõikvõimalikke teadmisi koondava generalisti kuvandit, mis pole kaugel valgustatud monarhist. Olgu arhitektuuri kui ettevõtlusega, nagu on. Kõrvalt kiibitsejale jääb igatahes mulje, et ettevõtluse ja äri asemel on Eesti arhitektuur rahvusvahelisel tasandil seni edukam olnud hoopis kultuurilise ja akadeemilise tegevuse vallas (näitused, loengud, töötoad jm).

Moodulmaja KODA. Kodasema, arhitekt Ülar Mark, prototüüp valmis 2015. Foto Paul Kuimet

Senised välismaised saavutused
Arhitektuuri kui teenuse, s.o projekteerimise poolelt, mis viib päris majade ehitamiseni, on Eesti arhitektide kavandatute seast esiletoomist väärivaid objekte üsna vähe. Läinud aastal valmis Norra metsikus looduses KOKO arhitektide kavandatud mägimajade ansambel, mis on saanud palju nii kohalikku kui ka rahvusvahelist tähelepanu. Väidetavalt on külastajad matkaonnid kuni 2018. aastani täis broneerinud. Ärilises mõttes võib optimistlikult tulevikku vaadata ka Kodasema moodulmajade firma, kellele arhitekt Ülar Mark kavandas koos abilistega lihtsate vormidega, kuid tipptehnoloogilise kuubikelamu.

Iselaadse grupi "eksportarhitektuuri" moodustavad ka Eesti riigi esindushooned, olgu need ajutised paviljonid või püsivama moega saatkonnahooned. Taasiseseisvunud Eesti ajal rajatud saatkonnahoonetest on nii Vilniuse (3+1 arhitektid, valmis 1998) kui ka Pekingi (arhitektuuribüroo Stuudio-3, valmis 2015) oma kvaliteetselt teostatud ja ruumiliselt huvitav. Sama saab öelda ajutiste paviljonide kohta. Eelpool mainitud Andrus Kõresaar pani koos arhitekt Raivo Kotoviga KOKO arhitektidele aluse just Hannoveri EXPO 2000 mängulise Eesti paviljoniga. Hilisemast ajast võib esile tõsta näiteks KUU Arhitektide paviljoni Floriade messile Hollandis (2012) ja Andres Sevtšuki ning Raul Kalvo (City Form Lab) moodulpaviljoni Singapuri tehnika- ja disainiülikoolile (2014). Paviljonide iselaadsed sugulased on arhitektuuri- ja kunstinäitustele tehtud installatsioonid. Arhitektuuribüroo Salto kavandas koostöös Ingrid Ruudi ja Neeme Külmaga Veneetsia arhitektuuribiennaalile (2008) senini vast ühe kõige politiseerituma ruumiobjekti, "Gaasitoru". Puude vilus rahvuspaviljonide vahel loogelnud kollane toru oli kriitiline kommentaar toona kavandamisel olnud Vene-Saksa gaasijuhtmele Läänemeres. Ent neid objekte on raske pidada päriselt ekspordiks, sest need on (v.a. Sevtšuki ja Kalvo paviljon) nii tellinud, ehitanud kui ka rahastanud suuresti Eesti riik ja selle institutsioonid.

Arhitektuuri viljelemine ja esitlemine näitusekontekstis on andnud tööd ja aidanud mõtestada eriala arengut mitmele siinsele arhitektile. Mainitud Veneetsia arhitektuuribiennaal on olnud juba aastaid sedalaadi ettevõtmiste kõige olulisem rahvusvaheline väljund. 2016. aastal esindas Eestit biennaalil arhitekt Johan Tali, kes oli nii Lätit, Leedut kui ka Eestit esindanud näituseprojekti Balti Paviljon kaaskuraator. Säärased projektid põimuvad tihtipeale ka akadeemilise maailma, kõrgkoolidevahelise koostööga. Eesti arhitektidest õppejõududest on seni vast lennukaima karjääri teinud Andres Sevtšuk, kes on praegu Harvardi disainikooli dotsent. Endine Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna dekaan Jüri Soolep töötab aga juba aastaid Rootsis Umeå arhitektuurikooli õppejõuna.

Eesti arhitektuurielu rahvusvahelistumise üks indikaator on kindlasti ka see, milliseid preemiaid on pälvitud auhinnakonkurssidel. Hoonetest on seni vast suurima arhitektuurivaldkonna tunnustuse saanud KOKO Arhitektide kavandatud laudsepatöökoda Rotermanni kvartalis Tallinnas – hoone valiti Euroopa Liidu Mies van der Rohe nimelise preemia finalistide hulka (2009). 2013. aastal valiti arhitekt Siiri Vallner oma loominguga arcVision Women and Architecture preemia finalistide hulka. Ajaloo vast tähtsaimaks Eesti arhitektidele antud tunnustuseks tuleb siiski pidada Raine Karbile ja Riina Altmäele Tallinna linnahalli kavandamise eest määratud Rahvusvahelise Arhitektide Ühingu (UIA) presidendi kuldmedalit (1983).

Eelnevat loetelu vaadates tundub, et Eestis on häid arhitekte ja põnevat uut arhitektuuri üsna palju. Seda, kas ja millal sellest ka ülejäänud maailm aru saab, on raske ennustada. Isiklik sisetunne ütleb, et Eesti arhitektid võiksid hoida oma tugevat joont loomingulises osas ning mitte muutuda ainult arhitektuuriteenuse pakkujaks. Arhitektuuri kui loomingu viljelemise traditsioon on olnud Eesti ruumikultuuri tugevus läbi aastakümnete, loodetavasti on see seda ka tulevikus ning senisest rahvusvahelisemas mõõtkavas.

Viited
(i) Tallinna kooli tegevuse kohta vaata nt Kurg, Andres. Modernismi lõppmäng, Tallinn 1978. – Keskkonnad, projektid, kontseptsioonid. Tallinna kooli arhitektid 1972-1985. Koostajad Andres Kurg, Mari Laanemets. Eesti Arhitektuurimuuseum, Tallinn, 2008, lk 40-56.

(ii) Eesti loomemajanduse olukorra uuring ja kaardistus. Eesti Konjunktuuriinstituut, Tallinn, 2013. Loetav siin [viimati vaadatud 14.04.2017].

(iii) Parbus, Tiiu. Koko filtreeritud maailm (intervjuu Andrus Kõresaare ja Raivo Kotoviga), Sirp, 25.11.2016. Loetav siin [viimati vaadatud 14.04.2017].

(iv) Mark, Ülar. Arhitektuurieksport, arhitektuuriajakiri MAJA, nr 2/2010, lk 8-11. Osaliselt loetav siin [viimati vaadatud 14.04.2017].

Artikkel ilmus algsel kujul ajalehes Postimees 11.03.2017 

Arhitekt Peep Jänes: mäng on loomingus ülitähtis

Täna jagati taas Kultuurkapitali aastapreemiaid. Arhitekt Peep Jänes pälvis tunnustuse "kullaprooviga loomingulise panuse eest Eesti arhitektuuri". Kolme aasta eest tegin Peebuga Sirbi tarbeks intervjuu. Saagu pidupäeva puhul siia üles pandud vestluse täistekst. (Foto Piia Ruber, Sirp)

Aktiivse arhitektina Te enam ei tegutse?

Praegusel ajal tahaks pigem kunstiga tegeleda. Arhitektuuri osas võin konsultatsioone anda, võib-olla ka mõne võistluse žüriis olla. Tänapäeva tempod pole enam minu jaoks.

Milline oli viimane žüriitöö kogemus?

Mõned aastad on vahele jäänud, kuid lähiajal osalen Lasnamäe spordirajatiste konkursi žüriis. Konsultatsioone andsin viimati Otepää Tehvandi suusakeskuse ümberehitusprojekti tarbeks, mis praeguseks enam-vähem oma kuju on omandanud. On teatav lootus, et nende ümberehitustööde käigus taastatakse algne murukatus eksterjööri kaldpindadel nagu omal ajal sai kavandatud. Selle üle oleks hea meel, sest hoone näeks terviklikum välja. Selle protsessi juures on olnud meeldiv oma mõtteid avaldada ja nõu anda.

Teilt kui autorilt võeti nõusolek ja küsiti abi muudatuste tegemiseks?

Nii see oli. Korrektne ja soliidne. Eestis on viimastel aastatel kahjuks mitmeid vastupidiseid näiteid, kus hoone algse autori arvamust pole üldse küsitud, rääkimata tema heakskiidust. 

Jeffrey Kipnis on arhitektuurse teadmise jaotanud kolme mudeli vahel: (1) arhitektuur kui rakendusteadus, mille aluseks reaalteadused, (2) arhitektuur kui teenus, mille aluseks turumajandus ning (3) arhitektuur kui kultuuriline praktika, mille aluseks loomingulisuse väärtustamine ning veendumus valdkondlikus autonoomias. Millises vahekorras need printsiibid Teie arhitektitöös on olnud?

Minu tegutsemisajast lähtudes (suur osa sellest langeb nõukogude perioodi – CDL), on arhitektuuri kui teenuse aspekt nõrgalt esindatud. Kuid üldiselt – eks vahekord nende printsiipide vahel sõltub enamasti konkreetsest objektist. Mõnikord on üks domineerivam, teinekord teine. Eks ta nii vist oligi.

Tunnete, et Teil on olnud piisavalt loomingulist vabadust oma töös? Olete saanud ennast arhitektuursete vahenditega piisavalt väljendada?

Seda vist ei saa ükski arhitekt öelda, et loomingulisuse rakendamise võimalused oleks ideaalsed olnud. Üldiselt olen rahul sellega, mis on õnnestunud teha. Kuid muidugi, üksjagu asju on jäänud paberile, aga ega ma ei kahetse, sest teha oli huvitav. Teinekord võib-olla ongi olnud see huvitavus põhjuseks, miks asjad on paberile jäänud. Aga ma väga ei kurda.

Paljud asjad, mida arhitekt paberile paneb, pole mõeldud valmis ehitamiseks. Kui oluliseks Te arhitektuurse kavandamise juures eksperimenteerimist peate? Mis on niinimetatud paberarhitektuuri väärtus?

Minu arvates on see arhitekti töös ülitähtis. Vähemalt mul endal on nii, et kui mingi asi on vaja teha, siis… Minu jaoks on alustamine alati mäng. Kui seda mängu ei ole, siis ei tulegi midagi. Alguses pole sa ju millegagi seotud, ainult mingi üldise programmiga. Ma pole kunagi pidanud õigeks midagi kramplikult esimesest hetkest alates taga ajada. Alguses ikka mängid ja alles siis läheb asi tõsisemaks, tõsisemaks, tõsisemaks… Minul on see niimoodi kujunenud.

Millised need mängu elemendid või komponendid on? Milliseid vahendeid Te selles alg-mängus kasutate?

(Muigab). Tavaliselt kõige parem on midagi välja hakata mõtlema kuskil pikali olles ja hästi väikesele paberile midagi sodides. Nii on see algus tavaliselt olnud. Siis kui asi juba edeneb, tuleb tavaliselt kuskil kella viie paiku hommikul mingi selginemise hetk, võib-olla veerand tunniks. Siis tuleb uni uuesti peale. Hommikul on asjad palju selgemad. Aga see on muidugi väga individuaalne … Aga jah, mängulisus on ülitähtis minu jaoks, sest siis sa oled ülesandest justkui kõrgemal. Muidu ei tulegi midagi, kui sa sellest üle ei ole.

Paljud Teie töödest on tehtud grupitööna, kollektiivselt. Millises faasis teised mängu sekkuvad?

Tavaliselt on olnud nii, et me ikka hakkame kohe korraga tegema. Mul oli Maaehitusprojektis hea kamraad Tõnu Mellik, kes oli väga kiire alustaja. Mina olen kole aeglane, mul peavad kõik asjad selle mängulisusega selgeks saama – see, mida tahetakse, ja see, mida mina tahan. See võib teinekord hirmus palju aega võtta, kuid on ka üksikuid erandeid. Tõnul tuli kohe alguses kindlasti midagi, aga tavaliselt see nii ei jäänud. Tema poolt tehtud eeltöö oli väga tähtis, sest sealt sai nii üht kui teist, mõned seosed, kasvõi mahtude vahekorrad. Kahekesi tehes ei lähe töö mitte kaks, vaid neli korda kiiremini kui üksi tehes. Otsustusvõime kasvab märgatavalt. Ma olen tavaliselt meeskonnamängija olnud.

Projekteerijate Maja on üks Teie kavandatud hoonetest, mis valmis grupitööna Eesti Projektis. Kuidas sealses kollektiivis töörollide jaotamine käis? Milline oli peaarhitekt Mart Pordi osa?

Suuremate objektide puhul oli iseenesest mõista, et Mart Port peab olema autorikollektiivi liige. Eelprojekti tegemise ajal oli meie arhitektide brigaadi juhiks Roman Urb, kes arvati samuti autorite hulka. Temal ei pidanud tervis kahjuks vastu ning tema ei jõudnudki eriti kaasa lüüa. Urb oli tore ja hakkaja inimene. Mart Pordist oli isegi (kasu – CDL). Selle maja juures on oluline nö üleskeeratud plaatide mäng. Algusest peale tahtsin, et need plaatide servad eenduks, muid ma ei teadnud, mida nendega teha. Mart Port pakkus välja konkreetse idee, et paneme nende servade sisse ventilatsiooni. Sealt puhume värsket õhku peale ja puhume siseseintest välja. Selles suhtes oli temast seal tõesti abi. Aga hiljem läksin Eesti Projektist Maaehitusprojekti ning nii-öelda otste kokkuviimist ja tööjooniste tegemist jätkas Arvo Niineväli. Tema on kindlasti suure töö ära teinud selle maja juures. Hoonet ehitati kahes järjekorras – kõigepealt kõrged osad, madalama osa tegemine langes pikkade aastate peale, nii et kokku ehitati seda 16 aastat. Mis seal imestada, et mitmekesi oli vaja teha. Kindlasti oli seal teisigi tegijaid minu äraoleku ajal. Võib-olla seal mõningaid osi tegi veel keegi kolmas-neljas-viies, aga Niineväli oli kindlasti see A ja O, kes hoidis juhtmeid peos.

Mart Port tähistas hiljuti suurt juubelit ning andis mitu intervjuud. Kuidas temaga koos töötada oli?

Ega tema laua taga istunud. Ta käis korra nädalas või kaks, laua juurest läbi. Aga muud erilist meil ei olnud. Edasi see oli enda teha. Temaga kohtumised ja vestlused olid alati väga meeldivad ja humoorikad. Ta oli lõppematu anekdootide tagavaraga mees. Need asjad, mida ta rääkis mitte-anektootidena olid samuti vaimukad. Eesti Projekti sildi all välja läinud objektide kaitsmisel olid tema sõnavõtud väga toekad.

Kuidas vaatate tänasele eesti arhitektuuri üldpildile? Mis tundub huvitav, mis võiks olla paremini?

Arvestades kõiki neid tehnilisi ja materiaalseid võimalusi, mis tänapäeval on, ning ehituskultuuri kui niisugust, siis arvan, et meie arhitektuur on sümpaatne. Mõne koha pealt häirib, et vahel minnakse edevaks, pingutatakse üle. See ei johtu alati arhitektist, vaid võib tuleneda hoopis tellijast. Aga aeg paneb niisugused asjad paika. See on vast ainus etteheide. Kui see etteheide üldse on.

Mõeldes tulevikule, siis milliseid arenguid Te eesti arhitektuuris näha sooviksite?

Natuke tekitab muret arhitektuurivõistluste vallas toimuv. Siinsetel rahvusvahelistel võistlustel eestlasi võitjate hulgas ei ole.

Mis on selle põhjus?

Arvan, et põhjuseks on koolitus. Nähtavasti on selles vallas veel reserve. Midagi peaks võib-olla loomingulisemaks muutma. Ma ei oska öelda… Aga see teeb natuke muret. Kui rääkida võistlustest üldisemalt, siis tänapäeval on see ju firmade vaheline, vaadatakse kui suur on firma käive aastas ning kui see pole piisavalt suur, siis ei hakata konkreetset võistlustööd üldse läbi vaatamagi. Ma kardan, et niimoodi võivad paljud head mõtted jääda realiseerimata. Võib-olla neist ei saa keegi kunagi teadagi. Selles suhtes olid avalikud võistlused omal ajal isegi demokraatlikumad, sest sealt võis igaüks osa võtta, ei pidanud isegi arhitekt olema. Mõnikord sai niimoodi isegi mõne lapse käest mõtteid. Kõik tööd pandi välja – neid hinnati ja vaadati. Muidugi on oht, et sellisel juhul võib võita hea mõte, mida on raske realiseerida. Kuid peaks leidma mingisuguse mehhanismi, kuidas seda inimest sellisel juhul kaasata ja et tal oleks algusest peale selge, et kui ta pole niisuguse kvalifikatsiooniga, siis tuleb midagi ette võtta, et asi saaks professionaalse lahenduse, samas tema ideed kõrvale heitmata. See oleks kindlasti minu arvates kuidagi lahendatav, aga praegu on tõesti teinekord kurb vaadata, kuidas žürii lauale ei jõuagi nii mõnigi projekt põhjusel, et firmal on käibe või maksude või muude niisuguste asjadega mingi probleem.

Arhitektuurivõistlustel hinnatakse mitte pelgalt arhitektuurseid aspekte, vaid ka tasuvust, teostatavust ja muid tegureid. Teie hinnangul need muud kriteeriumid vähendavad ehitatava keskkonna mitmekesisust, kas nii?

Jah, nii see paraku on. Žürii töö on väga vastutusrikas. Tihtipeale hinnatakse vigade puudumist, aga mitte plusspunkte. Minu arvates žürii peaks ainult plusspunkte lugema ning miinused kõik kõrvale jätma. See on väga suur vahe. Muidu me saame halli, mitte midagi ütleva, keskpärase tulemuse.

Võtame näiteks viimased suuremad avalike hoonete arhitektuurivõistlused: Eesti Rahvamuuseum, Kunstiakadeemia, Tallinna Raekoda, Rahvusringhääling. Te annate mõista, et arhitektuurset komponenti peaks hindamisel rohkem väärtustama, kuid, mida teha olukorras, kus välja pakutud arhitektuurne idee on reaalsuses raskesti teostatav ning kui žürii ei suuda seda probleemi oma töös isegi läbi näha? Kas žüriide kompetents on liiga madal? Mida teha olukorras, kus suurimad probleemid ilmnevad pärast žüriitöö lõppu?

No sellisel juhul on žüriitöö lihtsalt ebakompetentne, kui neid asju ei suudeta hinnata. Ütlen veelkord, žürii töös osalemine on väga vastutusrikas. Viimasel ajal on žüriides väga palju ametnikke olnud ja kui läheb hääletamiseks, siis võib asi väga kummalisi lõpptulemusi anda.

Omal ajal kuulusin Pirita Olümpia Purjespordikeskuse arhitektuurivõistluse žüriisse. Lisaks minule olid seal Valve Pormeister, Dmitri Bruns ja teised asjatundjad. Püüdsin astuda sellest ideoloogiast välja ning otsida ikka plusspunkte. Ilmselt see oli minu mõju, et need noored seal võitsid. Võidutöös oli väga palju vigu ning need loeti seal kõik üles. Võistlustöö ei vastanud tegelikult võistlustingimustele. Toona kehtis kirjutamata reegel, et kui võistlustingimusi on rikutud, aga mõte on hea, siis ostupreemiast kõrgemat ei tohiks anda. See oli võistluse korraldajate viga, aga võistlustingimustes oli ette nähtud, et kõik sportlased, teenindav personal ning publik peaksid mahtuma jõe vasakule kaldale. Teine kallas pidi jääma ainult suvitajatele. Võidutöö pakkus ainsana kardinaalse lahenduse välja, et publik on ainult paremkaldal ning kõik muu, mis otseselt võistlusega seotud, on vasakkaldal. Kõiksugu julgeolekuprobleemid lahenesid seetõttu imelihtsalt. Idee oli värske ja ilus, aga ei vastanud tingimustele. Vaidlesime žüriis kaua, et juhul kui me seda ei vali, siis saame mõne võrdlemisi kahvatu võidutöö. Tagantjärele peab tunnistama žürii kolleegide julgust, et see otsus vastu sai võetud – nii et võistlustingimusi rikkunud töö sai esikoha. Suurte vigadega, mis seal sisemuses mõnegi koha peal olid. Aga tähtis oli see, kuhu me välja jõuame.

TOP ehitati valmis hoolimata võidutöö vigadest. Tänasel päeval näib, et isegi kui valitakse võitjaks arhitektuurselt huvitav võidutöö, ei taga see hoone valmimist. Praegused suurprojektid ei liigu väga sujuvalt edasi.

Protsess võistluse ja maja valmimise vahel võiks olla loomulik nii, et on võimalik teha täpsustusi ja täiendusi. Kuid kui projekteerimise käigus selgub, et jääb realiseerimata idee, mille tõttu konkreetne lahendus võitjaks kuulutati, siis on see võistlus olnud mõttetu ning lõpptulemus on kurb. Võib-olla, aga võib ka mitte olla. Igal juhul ta pole see, mispärast teda eelistati teistele töödele.

Nagu praegu näiteks uue Kunstiakadeemia hoone puhul.

Jah, näiteks. 

Arhitektuurimuuseumi suure saali näitusel on väljas nii Teie uusehitiste kavandid kui rekonstrueerimis- ja restaureerimisprojektid. Milline on Teie suhe arhitektuuriajalukku? Millised on uute ja ajalooliste hoonete kavandamise põhilised erinevused?

Iga uue asja kavandamine on tegelikult juurdeehituse tegemine. Me teeme pidevalt juurdeehitusi – olgu  siis majale, tänavale, väljakule, külale või linnale. Päris tühja kohta ei ole kunagi. Minu arvamine on aastate jooksul kujunenud selliseks, et see, mis kuskile teha, peab lähtuma olemasolevast. Väga lihtne on vanu väärtusi hävitada või neid vaesemaks teha. Kuid kas sellel on mõtet? Tore kui väärtusi tuleks hoopis juurde ja vanad kõik säiliksid. Aga see muidugi sõltub ülesande püstitusest. Võtame näiteks Süda tänava ooperikvartali – loomulik, et agulimiljöösse agulile sobivas käsitluses rahvusooperit pole võimalik teha. Seda võime pigem käsitleda kui juurdeehitust suurlinnale. See oli algusest peale selge, et niisuguse objekti puhul teisiti ei saagi.

Restaureerimisvaldkonnas on pikka aega eksisteerinud kaks vastandlikku lähenemist – rekonstrueeriv laad, mis toetab ajalooliste hoonete ülesehitamist nende algsel kujul ning konserveeriv-restaureeriv laad, mille kohaselt tuleb ajalooline substants säilitada olemas oleval kujul ning kõik uus, mis lisatakse, peab olema selgesti erituv. Vaadates näiteks Teie 1980. aastate lõpu Harju tänava taashoonestamise ettepanekut, aga ka Estonia teatri ümberehitusi 1990. ja 2000. aastatest, siis näib, et sealt jookseb läbi pigem rekonstrueerivat lähenemist toetav arhitektuurikäsitlus. Kuidas suhtute ajaloolise arhitektuuri ülesehitamisesse?

Tagasitegemist ma üldjuhul õigeks ei pea. See on selge pettus. Juhul, kui tagasitegemine on möödapääsmatu, tuleks seda käsitleda maketeerimisena ning sellisena ka väärtustada, mitte käsitleda uusi osi vana hoone samaväärsete osadena. Teeselda pole vaja.

Kuidas Te sellisel juhul siis Estonia teatri katusekuju muutmist põhjendaksite?

Ma ei oskagi kohe nii raskele küsimusele vastata. Seal tuli mängu see, mis minu jaoks mõjus esteetiliselt ja mis mitte – kas vanad katused või see, mis Alar Kotli peale II maailmasõda suure materjalipuuduse ja ajahäda tingimustes kavandas. Võimalused peale sõda olid ju väga nigelad. Mind väga häiris Estonia teatri lavatorni katusekuju. See mõjus muude katuste kõrval võõrana. Lisaks veel Reaalkooli poolne maht, mis mõjus kuidagi võõrana, justkui koolihoone võimlana, sest seal olid kõrged ja kitsad aknad. Tegelikult oli nende akende taga ladu ning need aknad lihtsalt segasid. Seepärast sai need kinni müüritud ja maht hoopis teistmoodi tehtud.

Estonia puhul tundus nende muudatuste tegemine pigem õige, olen selles siiani veendunud. Lisaks veel see, et muinsuskaitse nõudis punase katusekivi kasutamist, kuigi originaalis oli olnud roheline katus. Otsisime siis pööningult vanade katusekivide tükke, kuid esialgu ei leidnud. Sai otsustatud, et valime kividele sellise rohelise tooni, mis meenutab oksüdeerunud vaske. Kuivõrd katusel on ka vaskdetaile (harjatornid, vihmaveetorud jm), siis peaksid need omavahel hästi kokku sobima, ühte värvigammasse minema. Ehitustööde ajal siiski leidsime paar rohelist katusekivi tükki, kuid need olid rohkem samblakarva. Mul on omalgi kodus üks väike tükk. Värvi poolest olid uued katusekivid eritellimus, kuid see ei olnud probleem, sest siin sai lasta neid teha.

Draamateatri restaureerimise puhul tehti siseruumides samuti olulisi muudatusi.

Draamateatri puhul tegin ainult kõige esimese restaureerimisjärgu, mina fassaadidega ei tegelenud. Interjööris tuli teha mitmeid keerukaid ja olulisis täiendusi – pidime ära mahutama lifti, kavandama uue lavatehnoloogia ning üles-alla liikuva orkestriaugu, võtma kasutusele maalisaali ning tekitama sellele ligipääsu. See oli tõsine tegemine, kuid kõik sujus, sest tellija oli hea. Kõik liikus vastavalt tähtaegadele. Interjööris tehti kõik ühe ropsuga ära. Muinsuskaitse osas laabus kõik samuti hästi. Mari Kurismaa tegi sisekujundusprojekti. Kokkuvõttes tundub, et asjamehed on rahul sellega, mis seal tehtud sai.

Kas ajalooraamatute tudeerimine ning ehitusmälestiste külastamine on arhitekti jaoks vajalikud tegevused? Kui oluliseks peate arhitektuuri- aga ka üldajaloo tundmist?

Mida aeg edasi, seda olulisemaks. Kindlasti on see endas kasvanud. Nii üldajaloo kui arhitektuuriajaloo tundmine on olulised, eriti kui oled omas töös silmitsi restaureerimisobjektidega. Siis on paratamatult vaja lugeda, uurida, otsida, vaadata. Nendel puhkudel annavad suures osas muidugi ka muinsuskaitse eritingimused juba piirid ette. Ajaloo tundmine on loomulikult vajalik, möödapääsmatu.

Kas on autoreid, kes on Teie kujunemist mõjutanud või hiljem töö käigus oluliseks saanud?

Neid on mitmeid olnud. Ma ei hakkaks siin kedagi eraldi esile tooma. Instituudi lõpukursuste ja esimeste tööde tegemise ajal olin väga vaimustatud Ludwig Mies van der Rohe’st. Mõneti võib seda voolava ruumi taotlust märgata Mustamäe V mikrorajooni keskuse juures. Hiljem hakkas mõju avaldama Soome (sealtkaudu oli võimalik kursis olla muu maailma arhitektuuriga) ning sealne arhitektuur, aga mitte Alvar Aalto, vaid eelkõige Viljo Revell, keda mitmete siinsete arhitektidega natuke „kummardasime“. See mõju ei kestnud kaua… Eesti Projektist Maaehitusprojekti minnes (1968) see muutus, sest siis olin silmitsi juba maaelu ja -arhitektuuriga. Ütleksin, et sellest alates pole otseseid mõjutajaid olnudki. Kõige suurem mõjutaja minu jaoks on olnud ikkagi see, kuhu mingi maja tuleb teha ja mis seal ümber on, kuidas ta haakub sellega, mis seal juba ees on. See on olnud määrav.

Radikaalsema postmodernismi lainega Teie kaasa ei läinud?

(Naerab) Jah, ei läinud. Mõnikord sai selliseid nippe küll vaadatud, kuid… Mulle meenub, et Henno Sepmanniga tegime Pärnu jahtklubile ühe eskiisi. Olime iroonilised… tegime täpselt nende õpetuste järgi, mis Venturi raamatutes oli – kuidas on sissepääs ja kui palju pidi jääma ruume vasakule, kui palju paremale. Niisugusega oleks ju võinud välja minna, aga see oli meil rohkem eralõbu. See oli 1980. aastate alguses. Seejärel tuli juba Süda tänava ooper ning siis sai juba hoopis teistmoodi lähenetud. Seal selliseid moeasju enam ei olnud. Tol ajal oli Mart Kalm noor arhitektuurikriitik– tahtis ooperiteatri projekti kangesti näha ja võttis selle koju kaasa, tõi mõne aja pärast tagasi ja vangutas pead, et see on ikka väga vilets küll. (Naer). Võib-olla oligi, ega ma ei oska ju öelda.

Milline on olnud Teie suhe arhitektuurikriitikute ja -ajaloolastega?

Arhitektuurikriitikutega pole kokkupuuteid eriti olnudki, aga ajaloolastega on koostöö olnud suurepärane. Restaureerimisobjektide puhul tuli nendega paratamatult kokku puutuda ning see koostöö on olnud päris tihe – nemad on mind usaldanud, ehkki mina ei ole restaureerija koolitust saanud. Ju nad on mind usaldanud eelkõige sellepärast, et olen oma projektides püüdnud respekteerida olemas olevat, ei ole hakanud ennast väga peale pressima.

Soovite Te oma kogemustest veel midagi esile tuua?

On üks väga tagasihoidlik ehitis, mida ma olen südamelähedaseks pidanud –  Järvakandi kultuurihall (valmis 1986). Südamelähedane mitte seepärast, et see oleks teab mis hästi arhitektuurselt välja kukkunud, aga hoopis seetõttu, kuidas selle ehitamise asju Järvakandi inimesed ajasid. Neil nimelt põles klubihoone maha. See oli peale olümpiamänge ja siis oli karmilt keelatud igasuguste kultuuriobjektide ehitamine, projekteerimine ja isegi selle peale mõtlemine. Aga siis tehti seal selline kaval trikk – üldse mitte tehase territooriumile, aga  ühte suhteliselt ilusasse kohta pandi püsti üks kaarhall ja nimetati laohooneks, teades, et see laohoone olema ei saa, aga koguaeg mängiti sellist mängu. Mina olin seal samuti kambas, Henno Sepmanniga koos tegime projekti, et hoone ilusasti õigesse kohta maha saaks. Järvakandi  asula „kuningas“ oli toona Järvakandi Tehaste direktor Ando Lillioja, kes oli nii kange mees, et käis Moskvas toonase Ministrite Nõukogu esimehe Tihhonovi isiklikul vastuvõtul ja võttis tema käest allkirja, et erandkorras on laohoone õigus ümber ehitada klubiks. Selline tsirkus bürokraatia vallast, aga sellele järgnes asja püstipanemine, õigemini laohoone ümberehitamine. Järvakandi inimeste entusiasm ja töörõõm olid imetlusväärsed. Mismoodi seda tehti… oma materjalidest: toona tehti Järvakandis puust maju ja klaasi, kõik see on seal sisemuses näha. Müts maha nende ees. See oli lihtsalt suurepärane, kuidas ühise asja nimel kokku hoiti, jättis väga sügava mulje. Hoone ise – eks mõni asi jäi ikka vajaka ka, aga oluline on see, mida see Järvakandi asulale tähendas. Oma funktsiooni täidab see tänapäevani. Tegin neile ühe töö hiljem ka… klaasitehase tänavapoolne külg oma eri ajastutel ehitatud hoonetega pluss see tehase sissesõit oli kokku suhteliselt hirmus. Selle kultuursemaks tegemise käigus sai sissepääsu kõrvale kavandatud ka uus klaasimuuseum, aga see kõik jäi ehitamata, kuigi selline kava oli.

Kas Te usute, et arhitektuuriga saab maailma paremaks muuta, et arhitektuuriga on võimalik mõjutada ühiskondlikke protsesse?

Mingi mõju keskkonnal, kus inimesed tegutsevad, kindlasti on, ning seda keskkonda arhitekt mõneti kindlasti määrab. Käisin lapsena Tapa gümnaasiumis, mis tegutses vastvalminud Alar Kotli kavandatud hoones. Kirjanik Ellen Niit, kes seal samuti õppis, on öelnud, et ta pole ei varem ega hiljem näinud niivõrd emotsionaalselt õilistavat maja kui see. Isegi kõige tömbim laps pidi sealt saama mingisugusegi positiivse elamuse. Sellele tuginedes võib öelda küll, et arhitektuur saab inimest positiivselt mõjutada. Kas see ka minu töödes nii välja on kukkunud, jäägu teiste otsustada.

Küsis Carl-Dag Lige, 12.01.2012