Jüri Okase hermeetiline maailm

Jüri Okas. Fotomontaaž, 2016

Jüri Okast võib pidada Eesti nüüdisaegse kunsti- ja arhitektuurielu suurimaks aristokraadiks. Oma loominguga näib ta küsivat kunsti ja arhitektuuri eriala piiride ning nende ainitise olemisvõimaluse järele. Kumu kunstimuuseumi suures saalis Tallinnas sai 7. aprillist 27. augustini 2017 vaadata Okase ülevaatenäitust, mis koondas suure osa tema graafikast ning tegevus- ja installatiivkunsti dokumentatsioonist.

Viimase kümmekonna aasta jooksul on kunstikõrgkoolides muutunud populaarseks loomingupõhine doktoriõpe. Paljudes õppekavades on õppeprotsessi keskmesse toodud kunstniku uurimistöö, kus doktorant kasutab uurimismaterjalina enda varasemat loomingut. Analüüsi käigus tehtud järeldused saavad omakorda aluseks uutele teostele. Väga sarnast loometöömustrit kasutas juba aastakümneid tagasi ka Jüri Okas, kelle loominguline identiteet jaguneb kujutava kunsti ja arhitektuuri eriala vahel.

1970. aastate alguses, osalt veel tudengiajal, tegi Okas kümmekond pooldokumentaalses laadis filmijäädvustust tema enda sõpruskonna ja kaaskunstnike happening’idest. Samasse kümnendisse jäävad ka mitmed maakunstiteosed. Hiljem on ta samade tööde dokumentatsiooni kasutanud graafikas, peamiselt sügavtrüki ja ofsetlitograafia tehnikas valminud teostes. Okase teosed ei alga seega kunagi puhtalt lehelt; tema looming keerleb justkui sissepoole pööratud spiraali pidi, kunstniku-mina kujuteldava keskme suunas ja juba tehtud teoste ümber, neile uusi tähenduskihte ümber kasvatades. Okase kunst plahvatab sissepoole.

Kunstiteadlane Sirje Helme, kes on ka praeguse Kumu näituse üks koordinaatoritest, on väitnud, et Okase kunst tegeleb alati ruumiga. Olgu tegemist maakunsti, graafika, installatsioonide või arhitektuuriga, Okase kunstilised valikud on alati kokkupuutes ruumiliste protsesside ja nende mõtestamisega. Kunsti- ja arhitektuuriteadlane Andres Kurg omakorda on väitnud, et Okase loomingus on ruumi kõrval oluline ka aeg. Kumu näitusega kaasnevas raamatus käsitleb Kurg Okase kunstiloomingut „vahepealsuse visuaalkultuurina“. Okast huvitab lineaarse aja lõhkumine, teatud mõttes isegi aja seiskamine, ning ruumilised nähtused ja olukorrad, mille puhul on raske aru saada, kas midagi on sündimas, valmimas või hoopis lagunemas.

Jüri Okas. Torn, 1981, sügavtrükk, Eesti Kunstimuuseum

Jüri Okas. Rekonstruktsioon M, 1976, sügavtrükk, kunstniku omand

Jüri Okas. Rekonstruktsioon KKI, 1977, sügavtrükk, Eesti Kunstimuuseum

DIKTEERITUD KOGEMUS, DISTANTSEERITUD PILK
Kumu suures saalis on harva näha sedavõrd jõuliselt reglementeeritud ja korrastatud näituseruumi nagu praegu. Nii nagu kunstnik ja arhitekt Paco Ulman oma näitusearvustuses (kunst.ee nr 2/2017) tähelepanu juhtis, on tänapäeval mõneti üllatav näha avalikku ruumi, mis nii selgelt ruumikasutust dikteerib. Okas, kes ise on näituseruumi kujundaja, on oma tööde eksponeerimiseks loonud tõepoolest totaalse, isegi autoritaarse keskkonna, kus liikumistrajektoore on raske varieerida. Ometi iseloomustab säärane jõuline raamistamine Okase kunstnikupositsiooni väga hästi. Teatud mõttes võib teda pidada Eesti nüüdisaegse kunsti- ja arhitektuurielu suurimaks aristokraadiks, iseteadlikuks poeediks, kes külmetab klaasmäel. Oma võrdlemisi hermeetilise, raskesti ligipääsetava kunstiloomingu kõrval on Okas aastate jooksul kindla käega suunanud oma loomingu eksponeerimist, avaldamist ja retseptsiooni – intervjuusid ega avalikke loenguid ta (enam) ei anna, loomingut kajastavad raamatud koostab peamiselt ise ning näitused kavandab samuti oma käega. Ühe looja terviklik universum, mille väliskoorest on raske läbi tungida. Olgu öeldud, et loomulikult ei ole siin peamine Okas kui indiviid, vaid tema kui loovinstitutsioon ja sellega seotud kuvand.

Tamara Luuk on kirjutanud (Vikerkaar nr 7/1988), et Okase teoste aines (peamiselt linna- ja loodusmaastikud) ning kujutamisviis (fotograafia ja film) on demokraatlikud ning üldkättesaadavad, ent kunstniku poolt kokku põimitud ülimalt elitaarsel moel, tõmmates selge piiri looja ja ülejäänud maailma, kunstniku ja vaataja vahele. Ja ometi on seal midagi ülimalt paeluvat; paljude jaoks on tegemist viimase poolsajandi Eesti ühe olulisema kunstniku ja arhitektiga. Siit võiks edasi küsida, miks on Okase loominguline universum näiliselt nii suletud ja ligipääsmatu. Kas on see puhas loominguline egoism? Aristokraatlik elitaarsuse taotlus? Või hoopis hirm reeta kunsti, loomingu saladus?

Ühe võimaliku vastuse võib anda see, et Okast on peetud üheks Eesti kunsti esimeseks kontseptualistiks – Sirje Helme sõnul on autor oma tööde objekti teadlikult ja vahel mitmekordselt võõrandanud. See loob olukorra ja tunde, et see, mida me pildil või teoses näeme, ei räägi vahetult, vaid viitab millelegi, mida pildil ei ole. Sellele lisandub näiline neutraalsus, mis tihti kasutab dokumentalistikale omaseid töövõtteid ning on justkui vaba väärtushierarhiatest. Niisiis looming, kus raskuskese on ideel, mitte sooritusel endal.

Fotokunstniku ja kunstiteadlase Peeter Linnapi sõnul on Okas koos Peeter Toomingaga ka siinse fotograafia esimesi kontseptualiste. Linnap on rõhutanud Okase tööde puhul mitte nende näilist dokumentaalsust, vaid just kunstniku teadlikkust dokumenteerimisest kui tegevusest, loomingulisest aktist. Teisisõnu ei tee Okas dokumentalistikat, vaid lihtsalt tema visuaal-esteetiline keel või kood on dokumentalistlik – ta mõtestab visuaalsete ja kontseptuaalsete vahenditega dokumenteerimist kui protsessi ning selle kaudu ka kujutise rolli kunstis ja kultuuris laiemalt. Okas on oma töödes korduvalt kasutanud samu motiive, näiteks fotosid aktsioonidest ja maakunstiteostest Vääna-Jõesuu rannas. Nagu eespool mainitud, on need fotod ja filmikaadrid hiljem leidnud töödelduna kasutamist graafikas.

Analoogne metapositsioon või metakeele kasutus on ilmne Okase ehk tuntuimas visuaalkunsti teoses „Väike moodsa arhitektuuri sõnastik“, mis koondab fotosid perioodist 1974–1986 (ilmus eraldi raamatuna 1995). Näiliselt argiseid, banaalseid ja rahvapärase arhitektuuri või lausa iseehituse motiive jäädvustades lõi Okas omalaadse ruumiarhetüüpide aabitsa või Andres Kure väljendit kasutades „arhitektuuri tegemise õpiku“, mida saab soovi korral kasutada ka professionaalses projekteerimistöös. Ruumiliste ja visuaalsete printsiipide kogumik; algmotiivid, mida leiab nii banaalses kui ka elitaarses keskkonnas.

DEKONSTRUKTSIOONI KATSE
Kui nüüd teha suurem üldistus ja püüda sõnastada seda, mida Okas oma kunstiga teeb, siis võiks visata õhku väite, et ta küsib kunsti olemisvõimaluse järele. Teda ei huvita niivõrd konkreetsed tehnikad või tähendused, stiil või kultuuriseosed, kui spetsiifiliselt selle territooriumi väljapuhastamine, mis kuulub kunstile. Okase soov on puhastada välja kunsti aluskood, DNA või luuüdi, kui soovite, see väli, mis kuulub ainult loomingule.

Ometi on mitme viimase aastakümne kultuuripraktika, mida kõige laiemas mõttes võiks tähistada „postmodernsuse“ mõistega, näidanud modernismikogemuse ambivalentsust ning sellest tulenevaid raskusi üheste aluspõhjuste ja tegurite sõnastamisel. Paljud distsiplinaarsed kooslused (k.a kunst) ja nende alustingimused on muutunud staatilisest voolavaks, substantsiaalsest kontekstuaalseks. Okas kunstnikuna on sellest protsessist loomulikult teadlik, kuid ometi ei soovi ta täielikult hüljata modernisti rolli või sellega seotud praktikaid. Ta ei talu kunstnikuna seda, kui kõik muutub ebapüsivaks, sõltuvaks, dünaamiliseks; võimalik, et see on seotud hirmuga kaotada kontroll ja autoriteet.

Just Okase roll loojana ja oma retseptsiooni jõulise suunajana teeb tast (hilis)modernismile omase frustreeritud heerose, kes justkui keeldub joobumast postmodernsuse ülevast kitšist, kuigi mõistab selle vabastavat funktsiooni. Mõneti meenutab Okase kunstnikupositsioon Walter Benjamini tuntud metafoori ajalooinglist. Kunstnik Paul Klee akvarellil (1920), mis kuulus Benjaminile endale, on kujutatud näiliselt abitut, ehmunud inglit, kes näeb oma silme ees minevikku ja selles kuhjuvaid varemeid. Ingli tiivad on avatud ning paradiisist puhuv progressituul kannab teda selg ees tulevikku. Peatumine on võimatu nagu ka varemete kuhjumise takistamine. See moderniseerumise vältimatu ja valulik, ent mitte lõpuni hukkamõistetud kogemus peegeldub ka Jüri Okase kunstis.

Jüri Okas. Pikali, 1974, sügavtrükk, Eesti Kunstimuuseum

Näitus „Jüri Okas“
Kumu suures saalis 07.04.–27.08.2017
Koordinaatorid Sirje Helme, Ragne Soosalu
Näituse kujundaja Jüri Okas
Graafiline kujundaja Tuuli Aule

Artikkel ilmus algsel kujul nädalalehes Eesti Ekspress 23.08.2017

Louis Kahn ja Arne Maasik soolalao keldris

Bangladeshi parlamendihoone Dhakas. Foto © Arne Maasik 2017

Näitus „Kahn. Magnum Opus. Arne Maasiku fotod“, kuraator Heie Treier, Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos 01.06.-19.08.2017

Sellel suvel on arhitekt Louis Kahni (1901-1974) loomingu austajatel võimalus fotode vahendusel tutvuda tema Aasiasse kavandatud hoonetega. Fotograaf Arne Maasik käis hiljuti pildistamas Bangladeshi parlamendihoonet Dhakas ning India ärijuhtimisinstituuti Ahmedabadis (India). Teisel pool maakera asuvatest hoonetest on kohapeal kujunenud rahvussümbolid; Kahni arhitektuuriloomingus kuuluvad need tema küpse perioodi põnevamate tööde hulka. Arne Maasiku sugestiivsed fotod, mida eksponeeritakse Rotermanni soolalao keldrisaalis, püüavad vaatajale edasi anda seda õhustikku, mis Kahni Aasia hooneid ümbritseb.

Vanad kultuurid, noored demokraatiad ning nende arhitektuurisümbolid
Bangladesh, mille territoorium on Eestist ligi kolm korda, elanikkond aga ligi sada korda (!) suurem, on maailma üks vaesemaid ja tihedamini asustatud riike. Pealinnas Dhakas asuvat parlamendihoonet hakati kavandama 1962. aastal, kui riik kandis veel Ida-Pakistani nime. Louis Kahn nägi siin erilist võimalust kavandada suursugune arhitektuuriansambel, mis täidaks nii esindusfunktsioone kui ka riigijuhtimise praktilisi vajadusi.  Ligi 80 hektari suurusel alal paiknev kompleks koosneb rahvusassamblee hoonest, kus on suur istungite saal, mitu administratiivplokki, mošee, söögisaal ja juhtkonna esindusruumid. Peahoone naabruses paiknevad saadikute residentsid ja abifunktsioone täitvad hooned.

Dhaka ansambel, kus delikaatset rolli mängib ka maastikuarhitektuur, on küpsele Kahnile omaselt monumentaalne ning sünteesib muinaskultuuride ehituspärandit keskaegse kindlusarhitektuuri ja 20. sajandi modernismiga. Tähtsaimaks ehituskiviks, mida kasutada, pidas Kahn siin valgust, sest sel on nii poeetiline kui ka praktiline toime. Materjalidest domineerivad Kahni lemmikmaterjalid savitellis ja valubetoon, vormidest geomeetrilised põhielemendid ring, ruut, silinder, kuup jt. Erinevatel põhjustel venis Dhaka kompleksi kavandamine ja ehitus pikale (1962-1983); arhitekt seda valmiskujul ise näinudki. Peamiselt bengalitest koosneva elanikkonna jaoks on parlamendihoonest kujunenud rahvuslik sümbol ja riigi üks peamiseid visiitkaarte.

Bangladeshi parlamendihoone Dhakas. Foto © Arne Maasik 2017

Louis Kahniga 1950.-70. aastatel koostööd teinud eesti päritolu insener August Komendant oli Kahnile abiks ka Dhaka kompleksi kavandamisel. Oma mälestusteraamatus kirjeldab ta üsna sapiselt seda, kuidas Kahniga tolle käitumise pärast tülli pööras ning projekti juurest juba algfaasis lahkus. Komendant, kes hindas arhitektuuri esteetilise poole kõrval ka konstruktsiooni ratsionaalsust ja materjalide ökonoomset kasutust, ei pidanud Bangladeshi kompleksi Kahni parimaks tööks. Peale konstruktsioonilahenduste näis talle parlamendikompleksi arhitektuuri puhul vastu käivat ka Kahni soositud jõuline, abstraktne kujundikeel, mis eriti eksterjööris mängib ideega monumentaalsetest varemetest.

Indias Ahmedabadi linnas paiknevat ärijuhtimisinstituudi kompleksi hakati samuti kavandama 1962. aastal, kuid see valmis Dhaka ansamblist veidi varem (1974). Uuendusmeelse kõrgkooli rajamise peamine tõuge oli vajadus koolitada kohalikke juhtimisspetsialiste – hiljuti iseseisvunud Indias oli käivitunud ulatuslik moderniseerumisprotsess. Kuigi naaberriigi parlamendikompleksiga võrreldes on Ahmedabadi kõrgkool oluliselt väiksem, on selle arhitektuur orgaaniline osa Louis Kahni küpse perioodi loomingust: ka siin kohtuvad omavahel arhailine ja modernne, lokaalne ja globaalne, mateeria ja metafüüsika.

Kahni arhitektuur ja Kuressaare loss
Kümmekond aastat on näituse kuraator, kunstiteadlane Heie Treier teinud süstemaatilist uurimistööd, mille fookuses on Louis Kahni loomingu ja tema (tõenäolises) sünnilinnas Kuressaares asuva keskaegse piiskopilinnuse vahelised seosed. Oma spetsiifilise meetodiga, mis tugineb eelkõige võrdlevale visuaal-kriitilisele analüüsile, püüab Treier tuvastada neid jälgi, mille võis noorele Louisele jätta monumentaalse arhitektuuriga Kuressaare loss ja selle ümberehitus 20. sajandi algaastatel. Arhitekti isa töötas nimelt ametnikuna lossi naabruses ning on võimalik, et vahel võttis ta poja tööle kaasa. Kahn on ka ise hiljem väitnud, et temast sai arhitekt juba kolmeaastaselt, see tähendab ajal, mil elas vanematega veel Kuressaares, toonases Arensburgis…

Eitamata seda, et Kuressaare loss võis noorele Kahnile tugeva mulje jätta, on siiski küsitav, kas kogu arhitekti hilisemat loomingut on mõtet „lossikogemusele“ taandada. Arhitektuur on suuresti järjepidevusele, edasiantud kogemusele, st erialasele ekspertiisile tuginev eriala. Samuti on arhitektid läbi aegade saanud inspiratsiooni ja mõjutusi ajaloolisest, erinevate kultuuride ehituspärandist ning seda siis oma loomingus tõlgendanud, sünteesinud. Le Corbusier sai näiteks tugevalt inspiratsiooni Ateena Akropolist, eriti sealsest Parthenoni templist. Üksi Parthenonist jääks aga tema loomingu analüüsimisel ilmselgelt väheks. Üks kindel ajalooline hoone vaevalt suudab seletada kogu arhitekti loomingut.

Ka Kahni puhul tundub mõistlik vaadata tema huvi monumentaalsuse, geomeetria, ajaloo, varemete ja kadunud tsivilisatsioonide vastu laiemas, sünteesivas raamistuses. Palju reisinud mehena oli tal vaevalt ühte kindlat hoonet, mis oleks tema töös mänginud domineerivat rolli. Arhitektuuriajaloolane William J. Curtis, kes on põhjalikult uurinud just Kahni Aasiasse kavandatud hooneid, on nii Dhaka kui ka Ahmedabadi  puhul inspiratsiooniallikatena näinud ajaloolisi templeid ja linnu erinevates Aasia paikades, kus arhitekt reisis, samuti keskaegset kindlusarhitektuuri (nimetamata küll Kuressaaret), aga ka modernistlikku, Kahni kaasaegset arhitektuuri (Le Corbusier’, Alvar Aalto jt looming).

Siiani pole enamik välismaiseid Kahni-spetsialiste Eesti-seoseid ega ka Kuressaare lossi mõju kuigi oluliseks pidanud. Märgid siiski näitavad, et Heie Treieri, Arne Maasiku ja nende kaaslaste tegevuse tulemusel (publikatsioonid, näitused) on olukord muutmas. Võib arvata, et Kahni seosed Eestiga kirjutatakse lähitulevikus detailsemalt lahti ka rahvusvahelistes arhitektuuriajalugudes.

Bangladeshi parlamendihoone Dhakas. Foto © Arne Maasik 2017

Näitus Rotermanni soolalao võlvkeldris
Soolalao näitusel Kuressaare seoste temaatika siiski ei domineeri ning külastaja võib keskenduda ka pelgalt fotodele. Sügavalt läbi tunnetatud ja hoolikalt kadreeritud Arne Maasiku fotodel kujutatud Kahni arhitektuur haakub soolalao keldri kaarjate vormidega tellisvõlvidega hästi. Nii fotod Bangladeshi parlamendihoonest kui ka Ahmedabadi juhtimiskoolist mängivad keldrisaali karakteriga kaasa. Kangale trükituna on fotod küll mõnevõrra kaotanud oma teravust, kuid tekstiili faktuur muudab pildid seda enam ruumiliseks. Justkui altarimaaliks on näitusele riputatud Louis Kahni tütre Alexandra Tyngi portreemaal oma isast, mis siiski maalitud tagantjärele (2006). Tavaliselt ripub see südamlik portree, mille taustal just Bangladeshi parlamendihoone, väärikalt Kuressaare barokse raekoja seinal.

Kuigi tegemist on eelkõige fotonäitusega, oleks ehk võinud nii Dhaka kui ka Ahmedabadi hoonete arhitektuuri tutvustada ülevaatlikult ka jooniste ja lühiselgitustega. Dhaka hoonestusest on küll mõned aerofotod ja paar joonist, kuid Ahmedabadi puhul ei ole isegi ülevaatlikku fotot. Seepärast jääb ansamblite arhitektuuri terviklahendus raskesti hoomatavaks. Kuivõrd Louis Kahni käekiri on nende kahe kompleksi puhul üsna sarnane, siis on fotodelt kohati raske aru saada, kumma hoonega tegu. Enamik fotosid näitusel on igatahes Bangladeshi parlamendihoonest Dhakas. Neist silmapaistvaim on keldrisaali lõpus paiknev horisontaalformaadis kaader, kus Kahni monumentaalne arhitektuur astub dialoogi ümbritseva maastikuga.

Artikkel ilmus algsel kujul ajalehes Postimees 19.06.2017

Eesti uue arhitektuuri avangard

Paco Ulman. Visand. Digipliiats, 2016.  Autori omand

Mõne aja eest sai siinsamas arutletud selle üle, kuhu on Eesti uuest arhitektuurist kadunud loomingulisus. Jõudsin tõdemuseni, et paljud viimase aja uljamatest arhitektidest on võtnud 2008. aasta majanduskriisi järel eesmärgiks suurema äriedu, loobunud loomingulistest eksperimentidest ja suunanud oma arhitektuuritegevuse pigem kvaliteetse teenusepakkumise rajale. Eeldusel, et loomingulisus pole Eesti uuest arhitektuurist siiski kuhugi kadunud, püüan selles loos vaadelda neid ilminguid, mida võib kas suurema või väiksema mööndusega pidada avangardseiks. Kus on siis peidus siinsed arhitektid-avangardistid? Esmalt aga kahest mõistest.

Innovatsioon ja avangard
Avangard mõistena viitab teatavasti eelväele ning oli algselt prantsuskeelne militaartermin. 20. sajandil laienes mõiste tähendusväli kiiresti ja sisenes jõuliselt ka kultuurisfääri. Kunsti- ja kirjanduskriitikas, hiljem ka -ajalugudes hakati avangardseiks nimetama neid loojaid, kes vastandusid olemasolevale, etableerunule, „vanale ja heale“. Avangardist oli alati peavoolust ja massist ees, tema tegevus eristus tavapärasest ning ta püüdles millegi uue järele, olgu selleks siis midagi konkreetset nagu kunstitehnika või abstraktsemat nagu mõtteviis (ideoloogia).

Tänases keelepruugis kasutatakse avangard-tüvelisi sõnu – vähemasti eesti keeles – suhteliselt harva. Võimalik, et modernismi surmaga hääbus ka avangard, võimalus selleks. Postmodernset (selle laiemas tähenduses), kapitalismireeglitele allutatud kultuurisituatsiooni iseloomustab individualism, fragmenteeritus ja tarbimismeelsus. Elame globaliseerunud infoühiskonnas, kus ’uus ja värske’ on ise saanud peavooluks, nõutud tarbekaubaks. Sellises olukorras on raske olla avangardne, sest avangardsusest on tehtud justkui toode.

Ent kui avangardsus fenomenina on hääbumas, siis mis on tulnud selle asemele? Ehk on selleks ’innovatsioon’? Need kaks mõistet on teineteisega lähedalt seotud, kuid toetuvad erinevale väärtusvundamendile. Kui avangardsus viitab iseväärtusele, siis innovaatilisus instrumentaalsele ehk kasutusväärtusele. Innovaator on teisisõnu huvitatud kasusaamisest (olgu ettevõtluses või teaduses, avalikus- või erasfääris), avangardist seevastu loomingulisest eneseväljendusest. Loominguline akt on tema ning tema publiku jaoks väärtuslik iseeneses – seda ei pea tingimata kaubastama või rakendama mõne muu eesmärgi teenistusse. Vaatleme järgnevalt mõnesid tendentse Eesti uues ruumikultuuris ning asjasse puutuvaid arhitekte, kellest mitmete puhul võib täheldada nii avangardisti kui ka innovaatori ambitsioone. Omal moel idealistid on nad kõik.

Kunstisaalis
Üks kurb tõdemus viimase paarikümne aasta lõikes on see, et Eesti arhitektid on sõna otseses mõttes lahkunud kunstisaalist. Jättes kõrvale arhitektuuriharidusega kunstnikud nagu Raoul Kurvitz, fotograaf Arne Maasik, maalikunstnikud Jaan Elken, August Künnapu jt, kes hoonete projekteerimisega ei tegele, võib öelda, et siinsed arhitektid on suuresti loobunud kunsti tegemisest ning kunstinäitustel üles astumisest. Eriti terav on kontrast võrreldes 1970–80ndate aastatega, mil noored arhitektid said tuule tiibadesse tihti just kunstisaalist. Niinimetatud Tallinna kooli arhitektid Jüri Okasest Vilen Künnapuni, kelle kunsti, tõsi, siiani näitustel eksponeeritakse, mõjutasid oma toonase näitusetegevusega tugevalt nii arhitektuuri-, kunsti- kui ka laiemat kultuuriavalikkust.

Miks on praegused tegevarhitektid kujutava ja installatiivse kunsti loomingulise eneseväljenduse vahendina hüljanud, on, nagu öeldakse, miljoni dollari küsimus. Vaid üksikud noorema ja keskmise põlve arhitektidest suudavad veel midagi enda käega joonistada, maalimisest rääkimata. Aeg-ajalt tehakse küll näitusekujundusi, kuid ise astutakse kunstinäitustel üles harva. Villem Tomiste, Paco Ulman ja Ahti Sepsivart on väheste noorema või keskmise põlve arhitektide seas, kes teevad illustratsioone ja graafikat. Tomiste on kasutanud joonistusi ka mitme arhitektuurse projekti esitlemiseks (nt ideeprojektid «8 house Tallinn» ja «G-Block 2», mõlemad 2012). Ulman on lisaks traditsioonilistele tehnikatele katsetanud ka digipliiatsi võimalusi ning mõtestanud visuaalse keele abil erinevaid ruumifenomene; samuti on ta aktiivne fotograaf.

Eesti arhitektid on suuresti loobunud kunstinäitustele ka installatiivsete objektide tegemisest. Installatiivse ruumikunsti osas on viimastel aastatel eriti jõuliselt esile kerkinud hoopis fotograafi taustaga Anu Vahtra ning skulptori taustaga Neeme Külm, kes, tõsi, mitme projekti puhul teinud loomingulist koostööd Salto Arhitektidega (Ralf Lõoke, Maarja Kask, varem ka Karli Luik). Nende mitmeid mastaapseid, ruume nihestavaid ja teisiti märkama suunavaid teoseid on eksponeeritud nii Eestis kui ka välismaal.

Installatiivse kunsti osas saab arhitektidest positiivse näitena välja tuua just Salto, kelle «Gaasitoru» (2008), «Fast Track» (2012) ja «Face-to-Face» (2016) on intrigeerivad näited arhitektuuri ja kunsti põimumisest näituse kontektis. Mitmeid arhitektide installatsioone eksponeeriti Tallinna linnaruumis installatsioonifestivali LIFT11 raames (2011). Ajutisi ruumikunstiteoseid saab tavaliselt näha ka Tallinna arhitektuuribiennaalil (seni toimunud 2011, 2013, 2015). Ent nagu öeldud, kunstisaali jõuavad arhitektid oma loominguga üha harvemini; kujutava kunstniku-avangardisti rollist on viimase paarikümne aastaga lahti öeldud.

Ralf Lõoke, Maarja Kask (Salto Arhitektid) ja Neeme Külm. Ruumiinstallatsioon Face-to-Face. Balti börsihoone lugu Eesti Arhitektuurimuuseumis, 2016. Foto Anu Vahtra

Laboris
Digitaalne tehnoloogia on läbi teinud peadpööritava arengu ning digitööriistad on omandamas üha olulisemat rolli ka arhitektide töös. Projekteerimise peavoolus domineerib arusaam, et digitaalsete tööriistade suurim väärtus peitub selles, et nende abil on võimalik senisest väiksema aja- ja finantskuluga läbi proovida erinevaid ruumilisi ja tehnoloogilisi lahendusi. Mudelprojekteerimine (BIM ja teised süsteemid) võimaldab virtuaalses keskkonnas 3D- ja teiste mudelite abil terviklikult ja sünkroonselt tegeleda nii konstruktsioone, materjale, energiatõhusust kui ka ruumiprogrammi puudutavate küsimustega.

Eesti Kunstiakadeemia (EKA) arhitektuuriteaduskonnas tegutseb Martin Melioranski juhitav 3D-labor, samuti doktorandid Siim Tuksam ja Sille Pihlak. Neist kahe viimase esmaseks huviks on puidu kui ehitusmaterjali senisest mitmekesisem ja uuenduslikum kasutamine arhitektuuris. Omavahel püütakse kokku viia materjalitootjad (puidutööstusettevõtted), insenerid, arhitektid ning teised ruumi- ja ehitusvaldkonna spetsialistid. Erineva kompetentsi kaasamine peaks ideaalis viima sujuvama koostöö ning põneva uue (puit-)arhitektuuri loomisele ka linnaruumis.

Mida digitaalse arhitektuuri entusiastid Eestis seni vähe on teinud, on selgitustöö, kuidas on uuest tehnoloogiast kasu tavainimesel, kuidas jõuab see meie argikeskkonda ning milline on selle suhe loomingulise eneseväljenduse, kunstiliste, esteetiliste väärtustega. Need vastused loodetavasti ka tulevad, kui esimesed suuremad objektid linnaruumis kerkima hakkavad. Praegu piirdub digitehnoloogia loomingulisem rakendamine Eestis veel väikevormiliste paviljonide või skulptuursete objektidega.

Sille Pihlak, Siim Tuksam (Arhitektuuripraksis PART). Eleringi kõrgepingeliini liimpuidust mast. Arhitektuurivõistlus, I koht, 2016. Visualiseering

Sille Pihlak, Siim Tuksam (Arhitektuuripraksis PART). Tallinna arhitektuuribiennaali puitinstallatsioon Eesti Arhitektuurimuuseumi ees, 2015. Foto Tõnu Tunnel

Metsas
Hannes Praks on sisearhitekt ja hobimesinik, kes pööras mõne aasta eest pea peale EKA sisearhitektuuri ja mööbliosakonna tegevuse. Karismaatilise, julge, ootamatu ja provokatiivse, samas nõudliku, ent usaldava professorina on ta kolme aasta jooksul loonud osakonda uue atmosfääri ning õpimentaliteedi. Praegune sisearhitektuuriõpe on liikumas ruumi kujundamise juurest (edasi või tagasi?) inimese ja keskkonna vahelise süvakontakti, selle märkamise ja mõtestamise suunas. Üliõpilasi saadetakse nii metsa kui ka üksikule saarele, isegi Lähis-Ida kriisikolletesse ja Türgi suurlinnadesse, kus neil tuleb ise «ujuma õppida».

Too vahetus, intensiivsus ja mõnetine toorus, mis Praksi ja tema meeskonna tegevust iseloomustab, ei eita moodsate tehnoloogiate tähtsust, kuid näeb neid pigem vahendina. Osakonna eesmärk on õpetada tudengeid mõistma kaasaegse inimese elutunnetust ning looma sellele vastavaid ruumilahendusi. Praksile näib olevat oluline ka tugeva sideme hoidmine varasemate põlvkondade Eesti sisearhitektidega, samuti avatus ja soov jõuda laiema avalikkuse teadvusesse. EKA peaks olema rõõmus, et hoolimata viimaste aastate suurtest väntsutustest neil sisearhitektuuri-sarnaseid osakondi veel alles on.

Meedias
Paljud Eesti arhitektid on kuni viimase ajani pidanud meediaga suhtlemist tüütuks, kui mitte ebameeldivaks kohustuseks. Avalikkusega suhtlemist arhitektid pigem ei väärtusta, sest «looming räägib (peaks rääkima) iseenda eest». Samuti ei too meedias esilolek üldjuhul uusi tellijaid, seepärast ei soovita avalikkusega suhtlemisele ka oma aega raisata. Uue meedia ruumis (internet, sotsiaalmeedia) on siiski ka Eesti arhitektid viimase viie aasta jooksul aktiivsemaks muutunud, paljudel on värsked veebilehed ning ka Facebookis ja Instagramis on mitmetel büroodel oma kontod.

Arhitektide meediasuhtluses eristub Eestis teistest üks kollektiiv, Arhitekt Must, kelle taha varjuvad noored arhitektid Alvin Järving, Ott Alver ja Mari Rass. Nemad on algusest (2013) peale teadvustanud meediasuhtluse tähtsust ning käsitlevad seda loomuliku osana oma tegevuse tutvustamisel ja avaliku debati aktiveerimisel. Varem Postimehes, viimasel ajal Eesti Ekspressis on nad kvaliteetsete digitaalsete illustratsioonide, niinimetatud renderite (arhitektuursete ilupiltide) abil jutustanud lugusid sellest, kuidas saaks kasutusele võtta tühjana seisvaid maju ja jõude seisvat linnaruumi. Viimastest ettepanekutest meenub nende särtsakas ja poleemiline idee rajada Tallinna linnahalli merepoolsele küljele välibasseinid ja linnarand.

Jah, loomulikult on Arhitekt Mustal oma turundushuvi ja soov koguda tuntust. Samas on see vaat et ainus Eesti arhitektide kollektiiv, mis teadvustanud selle, et laiema avalikkusega on vaja suhelda neile arusaadavas keeles ning mitte tingimata ülalt alla vaatava eksperdi positsioonilt. Olgugi et büroo looming on veel hõredavõitu ning senised reaalsed projektid üsna alalhoidlikud, näitavad Arhitekt Musta fiktiivsed, meeleolukad linnaruumijutustused suurt loomingulist potentsiaali.

Alvin Järving, Ott Alver, Mari Rass (Arhitekt Must). Linnahalli rand Tallinnas. Idee, 2016. Visualiseering. Algselt avaldatud Eesti Ekspressis 21.09.2016

Linnaruumis
Õnneks pole siiski ka need arhitektid, kes meile argipäevaselt maju kavandavad, kaotanud julgust mõelda suurelt. Indrek Allmann koos oma meeskonna ja Soome kolleegidega pakkus mõne aja eest välja fantaasiaküllase mõtte Tallinna ja Helsingi vahelise tunneli jaamahoonetest. Neist esimese sissepääs asuks Tammsaare pargi all õõnsa, kausja Soome graniidist poolkerana, teine aga Rautatientoril maapealse, Eesti lubjakivist poolkerana. Kahe pealinna keskused saaks nii seotud mitte ainult füüsiliselt, vaid ka sümboolselt – kaks poolkera, seejuures kumbki oma rahvuskirjaniku monumendi esisel platsil (vastavalt A. H. Tammsaare ja Aleksis Kivi), moodustaksid kokku ühe tervikliku sfääri.

Indrek Allmann, Jaan Jagomägi (Arhitektuuribüroo PLUSS), koostöös Risto Wimberg, Teemu Seppänen (Futudesign). Helsingi terminali sissepääs Rautatientoril. Idee, 2015. Visualiseering

Indrek Allmann, Jaan Jagomägi (Arhitektuuribüroo PLUSS), koostöös Risto Wimberg, Teemu Seppänen (Futudesign). Tallinna terminali sissepääs Tammsaare pargis. Idee, 2015. Visualiseering

Eesti uuemas arhitektuuris on üsna omaette nähtus Villem Tomiste ja tema Stuudio Tallinn. Koos Ott Kadariku ja Mihkel Tüüriga tulid nad Kosmose-nimelise bürooga areenile 2000ndatel, firmamärgiks efektitsev arhitektuur ja linnaruumilised lahendused, mis loodud justkui tugeva espresso mõju all. Kosmose realiseeritud asjadest on tuntuim Rotermanni kvartali kortermajade ja kaubamaja korpus – platsiäärne oranž ja selletagused must, valge ja pruun maja. Samuti kavandas Kosmos koos Veronika Valguga Rakvere keskväljaku (valmis 2004), mis Tallinna Vabaduse väljaku kõrval seni ainus taasiseseisvunud Eestis rajatud terviklik linnaväljak.

Mõne aasta eest asutas Tomiste oma arhitektuuristuudio ning tegutseb nüüd peamiselt üksi. Eesti kontekstis eristab teda fantaasiaküllane – tihti praktilisel tasandil ning kalli hinna tõttu ka raskesti teostatav – arhitektuurilooming. Tomiste on hingelt kosmopoliit, kes tunneb end koduselt Pariisis ja Barcelonas. Tema ruumifantaasiad, mis loodud Eesti, eelkõige Tallinna konteksti, on justkui peegeldus ihast suurlinna järele. Seejuures pole see pilvlõhkujate ega kaubamajade linn, vaid kvaliteetse avaliku ruumiga tihe, funktsioone täis pikitud ja kunsti ning disaini väärtustav ruum. Kombineerides paberarhitektuurile omase fantaasia ja planeerimist iseloomustava suure mõõtkava, näeb Tomiste Tallinnas suurt potentsiaali. Oma töödega aitab ta teadvustada seda, et on vaja mõelda suurelt, vaadata tervikpilti ja linna kavandades mitte takerduda pisidetailidesse.

Villem Tomiste (Stuudio Tallinn). Tallinna peatänava arhitektuurivõistlus, II koht, 2016. Visualiseering

Vanameister, kevadel vabariigi valitsuselt kultuuri elutööpreemia saanud EKA emeriitprofessor Veljo Kaasik käis hiljuti välja Tallinna kesklinna kontekstis üsna radikaalse, ent sügavalt kaalutletud ja hästi argumenteeritud idee taashoonestada Estonia kontserdihoone naabruses endise Uue turu hoone alune maa, kus praegu näha turuhoone ajaloolist vundamenti. Tema nägemuses asuks uues hoones kunstile, disainile ja arhitektuurile pühendatud kultuurikeskus. Kui nooremate arhitektide tegevuses on tihti näha pudistamist, kinni jäämist pisidetailidesse – olgu selleks kõnnitee laius, prügikastide asukoht või vaidlused haljastuse üle – siis emeriitprofessori välja käidud idees on säärast joont, mis võiks teravalt läbistada avaliku sfääri ning algatada taas kirgliku arhitektuuridebati Tallinna kesklinna arengu teemal.

Jah, professor Kaasikut võib kritiseerida vähese informeerituse pärast – Tammsaare pargi rekonstrueerimiseks korraldati arhitektuurivõistlus (2012), mille võidutöö autorid Ott Kadarik ja Mihkel Tüür (Kadarik Tüür Arhitektid) on endise turuhoone varemetele juba kavandanud kohvik-paviljoni. Kaasiku entusiasm, kodanikuaktiivsus ning julgus suurelt mõelda väärib siiski tunnustust. Seda eriti olukorras, kus kunsti ja loomingut pealinna südamest üha eemale tõrjutakse; mõelgem kasvõi Eesti Kunstiakadeemia uue hoone saagale. Linnasüdamed vajavad avalikku, aktiivset kultuuriruumi; pelgalt kaubamajad ja bürood ei suuda hoida linnaeluks vajalikku mitmekesisust.

Emeriitprofessori idee, mis realiseerumiseks eeldab loomulikult avaliku arhitektuurikonkursi korraldamist, on selgelt avangardne, ning jah, võib välja vihastada muinsuskaitsjaid ja konservatiivsema mõttelaadiga inimesi, kuid selles algatuses on visionaarsust, mis võib realiseerudes kasu tuua tervele linnale – nii linnaruumi kvaliteedi tõusu kui ka Tallinna kuvandi paranemise. Siit johtub, et Veljo Kaasiku ettepanekus sisaldub avangardse, radikaalse julguse kõrval ka tugev innovaatiline alge. See ei ole paberarhitektuurile omane fiktiivne mõtlemine, vaid tugevalt reaalsesse ruumi ja aktiivsesse linnaellu projitseeritud idee, millesarnaseid võiks Eesti ruumikultuuris rohkem olla. Eespool mainitud Arhitekt Musta linnahalli idee ja Kaasiku ettepanek moodustavad justkui sümboolse paariku ning näitavad, et arhitektide puhul ei mängi vanus mingit rolli. Mõlemas idees põimuvad omavahel kontseptuaalne teravus ja ruumiline selgus, mis kantud soovist luua paremat linnaruumi, tõestades ühtlasi, et avangardsus ja innovatsioon ei välista teineteist.

Paco Ulman. Visand. Digipliiats, 2010. Autori omand

Artikkel ilmus algsel kujul Postimehes 25.11.2016

Veljo Kaasiku Venna maja

Foto Hillar Uusi. Eesti Arhitektuurimuuseum

Täna tehti teatavaks, et vabariigi valitsus otsustas anda Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessorile, arhitekt Veljo Kaasikule elutöö eest riikliku kultuuripreemia. Olgu sel puhul postitatud üks paari aasta eest kirjutatud lühilugu tema kavandatud Venna majast.

Legendaarse arhitektuuriprofessori kultusliku mainega maja. Arhitekt Veljo Kaasiku kavandatud, Venna majaks kutsutud eramut (projekt 1975, valmis 1985) on peetud siinse postmodernistliku arhitektuuri üheks võtmeteoseks. Tõukudes Robert Venturi ja teiste lääne (eelkõige USA) „po-mo“ arhitektide ideedest, mõtestas ka Kaasik ühena esimestest ENSV-s kriitiliselt ümber modernistliku ruumi pärandit. Oma jõulise skeptitsismi, künismi ja irooniaga tühistas Kaasik universaalse ruumi dogmasid.

Venna maja plaanid, vasakul esimene, paremal teine korrus

Venna maja on nimetatud brutaalseks, enesesse sulgunuks, salapäraseks, selle arhitektuuri keerukaks ja intellektuaalseks. Puitarhitektuuri esindajaks saab seda elamut pidada vaid tinglikult, sest puitu on siin kasutatud vaid fassaadikattematerjalina. Enamik konstruktsioonidest on monoliitsest raudbetoonist ja tellistest. Eramu peamised eluruumid paiknevad teisel, abiruumid aga esimesel korrusel. Kelder seejuures puudub. Interjööris on kasutatud palju heledaid pindu, mis loovad tänu suurele elutoaaknale ning kaarjale siserõdule avara, valgusküllase atmosfääri.

Venna maja on üks neid haruldasi valmisehitatud hooneid, milles näib sisalduvat palju erinevaid tähenduskihistusi. Seal on midagi sellist, mis viipab arhitektuuri kui distsipliini piiride, olemisvõimaluse suunas. See on arhitektuur, millele ei saa anda ühest definitsiooni, „panna näppu peale“, seletada arhitektuuriteadlase püüdlikult targa (naeruväärse) näoga, et arhitekt mõtles siin seda või teist. Just see keerukus, mis väljendub nii ruumide paiknemises kui hoone välisilmes, eristab Venna maja enamikest postmodernistlikest ehitistest, kus tähelepanu on pööratud vaid teatraalsetele fassaadidele.

Võib-olla on Veljo Kaasiku Venna maja üks Eesti 20. sajandi arhitektuuri „tüvitekste“. Midagi sellist, millest ainult arhitektid aru saavad. Midagi sellist, mis kuulub ainult arhitektuurile.

Tekst sai algselt kirjutatud Eesti Arhitektuurimuuseumi Facebooki küljele 8. oktoobril 2014.

Foto autor teadmata. Eesti Arhitektuurimuuseum

Eesti esimene autobussijaam

Loksa autobussijaam avamispäeval 27. juunil 1939. Foto Eino Sandströmi erakogu

Harjumaal Loksa linna südames asub lihtne punastest savitellistest ehitis, mis on arvatavasti esimene autobussijaamaks ehitatud hoone Eestis. Hiljuti võeti jaamahoone muinsuskaitse alla.

Loksa autobussijaama hoone on ilmekas näide Eesti 1930ndate aastate moodsast ja esinduslikust arhitektuurist. Tumepunaste tellisfassaadidega hoone on üks omapärasemaid Loksa väikeses linnasüdames ning kiirgab Eesti esimese iseseisvusperioodi vaoshoitud sarmi.

Bussijaama ehituse ellukutsujaks oli osaühing „Mootor“, mis sai Tallinn-Loksa-Tallinn bussiliini operaatoriks 1938. aastal. Firmal oli ambitsioonikas plaan rajada moodsad bussijaamad oma liinide sihtpunktidesse mitmel pool Eestis. Ainsana jõuti enne II maailmasõda valmis ehitada siiski vaid Loksa linna südames paiknev jaamahoone, mis avati 27. juunil 1939.aastal. Avapidustustel osalesid teiste seas toonane teedeminister Nikolai Viitak ja OÜ „Mootor“ direktor August Kerem.

Loksa bussijaama kavandati väärikas ootesaal, ruumid jaama töötajatele ja puhketoad bussijuhtidele. Hooviküljel asusid garaažid autobussidele. Kuna Tallinna buss saabus Loksale graafiku järgi õhtusel ajal, planeeriti jaamahoone teisele korrusele ka bussijuhtide korter. Seal juhid ööbisid, et hommikul taas Tallinna poole teele asuda.

Loksa autobussijaama ehitustööd 1938-39. Foto Eino Sandströmi erakogu

Arhitekt Elmar Lohk
Nii nagu igal kunstiteosel, on ka igal hoonel oma autor. Kuigi originaaljooniseid pole tänaseni leitud, on Loksa bussijaama arhitektiks suure tõenäosusega Elmar Lohk (1901-1963), 1930ndate aastate Eesti tähtsamaid ja edukamaid ehituskunstnikke. Lohk oli pärit diplomaadi perest ja seepärast silmatorkavalt rahvusvahelise taustaga – ta sündis Vladivostokis, käis koolis Shanghais ning omandas arhitektikutse Saksamaal Darmstadti tehnikaülikoolis. Eestisse saabus ta alles pärast ülikooli lõpetamist (1925), kuid kujunes siin üheks viljakamaks arhitektiks maailmasõdade vahelisel perioodil.

Lohu tuntumate hoonete hulka kuuluvad Tallinna „Palace“ hotell (1936) ja endine Tallinna Majaomanike pank (1936) – mõlemad Vabaduse väljakul. Samuti kavandas Lohk koos insener August Komendandiga Tallinna Kadrioru staadioni tribüünihoone (1937). II maailmasõja ajal põgenes Lohk Rootsi ning tegutses seal kuni 1960ndate aastate alguseni peamiselt haiglate projekteerijana. Elmar Lohk on üks väheseid Eesti arhitekte, kes töötanud Soome maailmakuulsa arhitekti Alvar Aalto büroos (1943. aastal). Nii nagu Aaltole, oli ka Lohule südamelähedane kasutada tellist ehitusmaterjalina. Loksa bussijaamgi on hea näide sellest, kuidas kasutada punast savitellist. Hoones võib tajuda nii Skandinaaviamaade kui ka Saksa ja Ameerika 1920-1930ndate aastate arhitektuuri kaudset mõju.

Loksa bussijaam täna ja homme
Enamik Loksa bussijaama ruume on kasutuses ka tänasel päeval. Esimesel korrusel tegutsevad pangakontor ning baar, teisel korrusel oli veel hiljuti Loksa konstaablipunkt. Suuremaid ümberehitusi jaamahoonele aegade jooksul tehtud ei ole. Kuigi akna- ja usteavade asukohti on veidi muudetud, on hoone eksterjöör suuresti säilitanud oma algse ilme. Maja välisviimistlus on hetkel rahuldavas seisukorras, kuid vajaks lähiaastatel siiski restaureerimist, et hoone saaks tagasi oma väärikuse.

Nõukogude perioodil ning Eesti taasiseseisvumise järgselt on siseruume korduvalt renoveeritud ning seetõttu pole interjööris algseid arhitektuurseid detaile enam eriti näha. Teisel korrusel, kus asusid bussijuhtide toad on siiski säilinud mõned originaaldetailid – vähemalt üks uks, siseuste piirdelauad, ahi, pliit. Hooviküljel olevas trepikojas on säilinud ka algne dekoratiivselt kaunistatud trepp, selle käsipuu ning trepimademe alune pisike kamber, mida linnalegendi kohaselt on kasutatud isegi kinnipidamisruumina.

Loksa autobussijaam avamispäeval 27. juunil 1939. Foto Eino Sandströmi erakogu

Arhitektuuriajalooline väärtus
Loksa autobussijaama hoone suur väärtus tuleneb eelkõige sellest, et see on teadaolevalt esimene spetsiaalselt autobussijaamaks ehitatud hoone Eesti territooriumil. Samuti on see suure tõenäosusega arhitekt Elmar Lohu loomingu näide. Hoone kujundab oma iseloomuliku karakteriga ka Loksa linnakeskuse üldilmet.

Praegu kuulub bussijaam Loksa linnale ning linnavalitsus soovibki hoone Euroopa struktuurifondide toetuste abil lähiaastatel renoveerida, võttes taas kasutusele ka ajaloolise ootesaali. Linnavalitsuse esindajate sõnul toob hiljutine muinsuskaitse alla võtmine kaasa küll piiranguid ja täiendavaid väljaminekuid, kuid aitab tagada selle, et hoone säiliks oma ehedal kujul. Tulevikus võiks bussijaamast kujuneda üks Loksa sümbolobjekte, sest linnas on põneva ajaloo ja ilmeka arhitektuuriga hooneid säilinud vähe.

Artikkel ilmus algselt ajakirjas Maakodu, august 2015, lk 24-25. Artikli veebiversioon avaldati ajakirja kodulehel 10. novembril 2015.

Loksa autobussijaam 2014. aastal. Foto Oliver Orro

Arhitekt Peep Jänes: mäng on loomingus ülitähtis

Täna jagati taas Kultuurkapitali aastapreemiaid. Arhitekt Peep Jänes pälvis tunnustuse "kullaprooviga loomingulise panuse eest Eesti arhitektuuri". Kolme aasta eest tegin Peebuga Sirbi tarbeks intervjuu. Saagu pidupäeva puhul siia üles pandud vestluse täistekst. (Foto Piia Ruber, Sirp)

Aktiivse arhitektina Te enam ei tegutse?

Praegusel ajal tahaks pigem kunstiga tegeleda. Arhitektuuri osas võin konsultatsioone anda, võib-olla ka mõne võistluse žüriis olla. Tänapäeva tempod pole enam minu jaoks.

Milline oli viimane žüriitöö kogemus?

Mõned aastad on vahele jäänud, kuid lähiajal osalen Lasnamäe spordirajatiste konkursi žüriis. Konsultatsioone andsin viimati Otepää Tehvandi suusakeskuse ümberehitusprojekti tarbeks, mis praeguseks enam-vähem oma kuju on omandanud. On teatav lootus, et nende ümberehitustööde käigus taastatakse algne murukatus eksterjööri kaldpindadel nagu omal ajal sai kavandatud. Selle üle oleks hea meel, sest hoone näeks terviklikum välja. Selle protsessi juures on olnud meeldiv oma mõtteid avaldada ja nõu anda.

Teilt kui autorilt võeti nõusolek ja küsiti abi muudatuste tegemiseks?

Nii see oli. Korrektne ja soliidne. Eestis on viimastel aastatel kahjuks mitmeid vastupidiseid näiteid, kus hoone algse autori arvamust pole üldse küsitud, rääkimata tema heakskiidust. 

Jeffrey Kipnis on arhitektuurse teadmise jaotanud kolme mudeli vahel: (1) arhitektuur kui rakendusteadus, mille aluseks reaalteadused, (2) arhitektuur kui teenus, mille aluseks turumajandus ning (3) arhitektuur kui kultuuriline praktika, mille aluseks loomingulisuse väärtustamine ning veendumus valdkondlikus autonoomias. Millises vahekorras need printsiibid Teie arhitektitöös on olnud?

Minu tegutsemisajast lähtudes (suur osa sellest langeb nõukogude perioodi – CDL), on arhitektuuri kui teenuse aspekt nõrgalt esindatud. Kuid üldiselt – eks vahekord nende printsiipide vahel sõltub enamasti konkreetsest objektist. Mõnikord on üks domineerivam, teinekord teine. Eks ta nii vist oligi.

Tunnete, et Teil on olnud piisavalt loomingulist vabadust oma töös? Olete saanud ennast arhitektuursete vahenditega piisavalt väljendada?

Seda vist ei saa ükski arhitekt öelda, et loomingulisuse rakendamise võimalused oleks ideaalsed olnud. Üldiselt olen rahul sellega, mis on õnnestunud teha. Kuid muidugi, üksjagu asju on jäänud paberile, aga ega ma ei kahetse, sest teha oli huvitav. Teinekord võib-olla ongi olnud see huvitavus põhjuseks, miks asjad on paberile jäänud. Aga ma väga ei kurda.

Paljud asjad, mida arhitekt paberile paneb, pole mõeldud valmis ehitamiseks. Kui oluliseks Te arhitektuurse kavandamise juures eksperimenteerimist peate? Mis on niinimetatud paberarhitektuuri väärtus?

Minu arvates on see arhitekti töös ülitähtis. Vähemalt mul endal on nii, et kui mingi asi on vaja teha, siis… Minu jaoks on alustamine alati mäng. Kui seda mängu ei ole, siis ei tulegi midagi. Alguses pole sa ju millegagi seotud, ainult mingi üldise programmiga. Ma pole kunagi pidanud õigeks midagi kramplikult esimesest hetkest alates taga ajada. Alguses ikka mängid ja alles siis läheb asi tõsisemaks, tõsisemaks, tõsisemaks… Minul on see niimoodi kujunenud.

Millised need mängu elemendid või komponendid on? Milliseid vahendeid Te selles alg-mängus kasutate?

(Muigab). Tavaliselt kõige parem on midagi välja hakata mõtlema kuskil pikali olles ja hästi väikesele paberile midagi sodides. Nii on see algus tavaliselt olnud. Siis kui asi juba edeneb, tuleb tavaliselt kuskil kella viie paiku hommikul mingi selginemise hetk, võib-olla veerand tunniks. Siis tuleb uni uuesti peale. Hommikul on asjad palju selgemad. Aga see on muidugi väga individuaalne … Aga jah, mängulisus on ülitähtis minu jaoks, sest siis sa oled ülesandest justkui kõrgemal. Muidu ei tulegi midagi, kui sa sellest üle ei ole.

Paljud Teie töödest on tehtud grupitööna, kollektiivselt. Millises faasis teised mängu sekkuvad?

Tavaliselt on olnud nii, et me ikka hakkame kohe korraga tegema. Mul oli Maaehitusprojektis hea kamraad Tõnu Mellik, kes oli väga kiire alustaja. Mina olen kole aeglane, mul peavad kõik asjad selle mängulisusega selgeks saama – see, mida tahetakse, ja see, mida mina tahan. See võib teinekord hirmus palju aega võtta, kuid on ka üksikuid erandeid. Tõnul tuli kohe alguses kindlasti midagi, aga tavaliselt see nii ei jäänud. Tema poolt tehtud eeltöö oli väga tähtis, sest sealt sai nii üht kui teist, mõned seosed, kasvõi mahtude vahekorrad. Kahekesi tehes ei lähe töö mitte kaks, vaid neli korda kiiremini kui üksi tehes. Otsustusvõime kasvab märgatavalt. Ma olen tavaliselt meeskonnamängija olnud.

Projekteerijate Maja on üks Teie kavandatud hoonetest, mis valmis grupitööna Eesti Projektis. Kuidas sealses kollektiivis töörollide jaotamine käis? Milline oli peaarhitekt Mart Pordi osa?

Suuremate objektide puhul oli iseenesest mõista, et Mart Port peab olema autorikollektiivi liige. Eelprojekti tegemise ajal oli meie arhitektide brigaadi juhiks Roman Urb, kes arvati samuti autorite hulka. Temal ei pidanud tervis kahjuks vastu ning tema ei jõudnudki eriti kaasa lüüa. Urb oli tore ja hakkaja inimene. Mart Pordist oli isegi (kasu – CDL). Selle maja juures on oluline nö üleskeeratud plaatide mäng. Algusest peale tahtsin, et need plaatide servad eenduks, muid ma ei teadnud, mida nendega teha. Mart Port pakkus välja konkreetse idee, et paneme nende servade sisse ventilatsiooni. Sealt puhume värsket õhku peale ja puhume siseseintest välja. Selles suhtes oli temast seal tõesti abi. Aga hiljem läksin Eesti Projektist Maaehitusprojekti ning nii-öelda otste kokkuviimist ja tööjooniste tegemist jätkas Arvo Niineväli. Tema on kindlasti suure töö ära teinud selle maja juures. Hoonet ehitati kahes järjekorras – kõigepealt kõrged osad, madalama osa tegemine langes pikkade aastate peale, nii et kokku ehitati seda 16 aastat. Mis seal imestada, et mitmekesi oli vaja teha. Kindlasti oli seal teisigi tegijaid minu äraoleku ajal. Võib-olla seal mõningaid osi tegi veel keegi kolmas-neljas-viies, aga Niineväli oli kindlasti see A ja O, kes hoidis juhtmeid peos.

Mart Port tähistas hiljuti suurt juubelit ning andis mitu intervjuud. Kuidas temaga koos töötada oli?

Ega tema laua taga istunud. Ta käis korra nädalas või kaks, laua juurest läbi. Aga muud erilist meil ei olnud. Edasi see oli enda teha. Temaga kohtumised ja vestlused olid alati väga meeldivad ja humoorikad. Ta oli lõppematu anekdootide tagavaraga mees. Need asjad, mida ta rääkis mitte-anektootidena olid samuti vaimukad. Eesti Projekti sildi all välja läinud objektide kaitsmisel olid tema sõnavõtud väga toekad.

Kuidas vaatate tänasele eesti arhitektuuri üldpildile? Mis tundub huvitav, mis võiks olla paremini?

Arvestades kõiki neid tehnilisi ja materiaalseid võimalusi, mis tänapäeval on, ning ehituskultuuri kui niisugust, siis arvan, et meie arhitektuur on sümpaatne. Mõne koha pealt häirib, et vahel minnakse edevaks, pingutatakse üle. See ei johtu alati arhitektist, vaid võib tuleneda hoopis tellijast. Aga aeg paneb niisugused asjad paika. See on vast ainus etteheide. Kui see etteheide üldse on.

Mõeldes tulevikule, siis milliseid arenguid Te eesti arhitektuuris näha sooviksite?

Natuke tekitab muret arhitektuurivõistluste vallas toimuv. Siinsetel rahvusvahelistel võistlustel eestlasi võitjate hulgas ei ole.

Mis on selle põhjus?

Arvan, et põhjuseks on koolitus. Nähtavasti on selles vallas veel reserve. Midagi peaks võib-olla loomingulisemaks muutma. Ma ei oska öelda… Aga see teeb natuke muret. Kui rääkida võistlustest üldisemalt, siis tänapäeval on see ju firmade vaheline, vaadatakse kui suur on firma käive aastas ning kui see pole piisavalt suur, siis ei hakata konkreetset võistlustööd üldse läbi vaatamagi. Ma kardan, et niimoodi võivad paljud head mõtted jääda realiseerimata. Võib-olla neist ei saa keegi kunagi teadagi. Selles suhtes olid avalikud võistlused omal ajal isegi demokraatlikumad, sest sealt võis igaüks osa võtta, ei pidanud isegi arhitekt olema. Mõnikord sai niimoodi isegi mõne lapse käest mõtteid. Kõik tööd pandi välja – neid hinnati ja vaadati. Muidugi on oht, et sellisel juhul võib võita hea mõte, mida on raske realiseerida. Kuid peaks leidma mingisuguse mehhanismi, kuidas seda inimest sellisel juhul kaasata ja et tal oleks algusest peale selge, et kui ta pole niisuguse kvalifikatsiooniga, siis tuleb midagi ette võtta, et asi saaks professionaalse lahenduse, samas tema ideed kõrvale heitmata. See oleks kindlasti minu arvates kuidagi lahendatav, aga praegu on tõesti teinekord kurb vaadata, kuidas žürii lauale ei jõuagi nii mõnigi projekt põhjusel, et firmal on käibe või maksude või muude niisuguste asjadega mingi probleem.

Arhitektuurivõistlustel hinnatakse mitte pelgalt arhitektuurseid aspekte, vaid ka tasuvust, teostatavust ja muid tegureid. Teie hinnangul need muud kriteeriumid vähendavad ehitatava keskkonna mitmekesisust, kas nii?

Jah, nii see paraku on. Žürii töö on väga vastutusrikas. Tihtipeale hinnatakse vigade puudumist, aga mitte plusspunkte. Minu arvates žürii peaks ainult plusspunkte lugema ning miinused kõik kõrvale jätma. See on väga suur vahe. Muidu me saame halli, mitte midagi ütleva, keskpärase tulemuse.

Võtame näiteks viimased suuremad avalike hoonete arhitektuurivõistlused: Eesti Rahvamuuseum, Kunstiakadeemia, Tallinna Raekoda, Rahvusringhääling. Te annate mõista, et arhitektuurset komponenti peaks hindamisel rohkem väärtustama, kuid, mida teha olukorras, kus välja pakutud arhitektuurne idee on reaalsuses raskesti teostatav ning kui žürii ei suuda seda probleemi oma töös isegi läbi näha? Kas žüriide kompetents on liiga madal? Mida teha olukorras, kus suurimad probleemid ilmnevad pärast žüriitöö lõppu?

No sellisel juhul on žüriitöö lihtsalt ebakompetentne, kui neid asju ei suudeta hinnata. Ütlen veelkord, žürii töös osalemine on väga vastutusrikas. Viimasel ajal on žüriides väga palju ametnikke olnud ja kui läheb hääletamiseks, siis võib asi väga kummalisi lõpptulemusi anda.

Omal ajal kuulusin Pirita Olümpia Purjespordikeskuse arhitektuurivõistluse žüriisse. Lisaks minule olid seal Valve Pormeister, Dmitri Bruns ja teised asjatundjad. Püüdsin astuda sellest ideoloogiast välja ning otsida ikka plusspunkte. Ilmselt see oli minu mõju, et need noored seal võitsid. Võidutöös oli väga palju vigu ning need loeti seal kõik üles. Võistlustöö ei vastanud tegelikult võistlustingimustele. Toona kehtis kirjutamata reegel, et kui võistlustingimusi on rikutud, aga mõte on hea, siis ostupreemiast kõrgemat ei tohiks anda. See oli võistluse korraldajate viga, aga võistlustingimustes oli ette nähtud, et kõik sportlased, teenindav personal ning publik peaksid mahtuma jõe vasakule kaldale. Teine kallas pidi jääma ainult suvitajatele. Võidutöö pakkus ainsana kardinaalse lahenduse välja, et publik on ainult paremkaldal ning kõik muu, mis otseselt võistlusega seotud, on vasakkaldal. Kõiksugu julgeolekuprobleemid lahenesid seetõttu imelihtsalt. Idee oli värske ja ilus, aga ei vastanud tingimustele. Vaidlesime žüriis kaua, et juhul kui me seda ei vali, siis saame mõne võrdlemisi kahvatu võidutöö. Tagantjärele peab tunnistama žürii kolleegide julgust, et see otsus vastu sai võetud – nii et võistlustingimusi rikkunud töö sai esikoha. Suurte vigadega, mis seal sisemuses mõnegi koha peal olid. Aga tähtis oli see, kuhu me välja jõuame.

TOP ehitati valmis hoolimata võidutöö vigadest. Tänasel päeval näib, et isegi kui valitakse võitjaks arhitektuurselt huvitav võidutöö, ei taga see hoone valmimist. Praegused suurprojektid ei liigu väga sujuvalt edasi.

Protsess võistluse ja maja valmimise vahel võiks olla loomulik nii, et on võimalik teha täpsustusi ja täiendusi. Kuid kui projekteerimise käigus selgub, et jääb realiseerimata idee, mille tõttu konkreetne lahendus võitjaks kuulutati, siis on see võistlus olnud mõttetu ning lõpptulemus on kurb. Võib-olla, aga võib ka mitte olla. Igal juhul ta pole see, mispärast teda eelistati teistele töödele.

Nagu praegu näiteks uue Kunstiakadeemia hoone puhul.

Jah, näiteks. 

Arhitektuurimuuseumi suure saali näitusel on väljas nii Teie uusehitiste kavandid kui rekonstrueerimis- ja restaureerimisprojektid. Milline on Teie suhe arhitektuuriajalukku? Millised on uute ja ajalooliste hoonete kavandamise põhilised erinevused?

Iga uue asja kavandamine on tegelikult juurdeehituse tegemine. Me teeme pidevalt juurdeehitusi – olgu  siis majale, tänavale, väljakule, külale või linnale. Päris tühja kohta ei ole kunagi. Minu arvamine on aastate jooksul kujunenud selliseks, et see, mis kuskile teha, peab lähtuma olemasolevast. Väga lihtne on vanu väärtusi hävitada või neid vaesemaks teha. Kuid kas sellel on mõtet? Tore kui väärtusi tuleks hoopis juurde ja vanad kõik säiliksid. Aga see muidugi sõltub ülesande püstitusest. Võtame näiteks Süda tänava ooperikvartali – loomulik, et agulimiljöösse agulile sobivas käsitluses rahvusooperit pole võimalik teha. Seda võime pigem käsitleda kui juurdeehitust suurlinnale. See oli algusest peale selge, et niisuguse objekti puhul teisiti ei saagi.

Restaureerimisvaldkonnas on pikka aega eksisteerinud kaks vastandlikku lähenemist – rekonstrueeriv laad, mis toetab ajalooliste hoonete ülesehitamist nende algsel kujul ning konserveeriv-restaureeriv laad, mille kohaselt tuleb ajalooline substants säilitada olemas oleval kujul ning kõik uus, mis lisatakse, peab olema selgesti erituv. Vaadates näiteks Teie 1980. aastate lõpu Harju tänava taashoonestamise ettepanekut, aga ka Estonia teatri ümberehitusi 1990. ja 2000. aastatest, siis näib, et sealt jookseb läbi pigem rekonstrueerivat lähenemist toetav arhitektuurikäsitlus. Kuidas suhtute ajaloolise arhitektuuri ülesehitamisesse?

Tagasitegemist ma üldjuhul õigeks ei pea. See on selge pettus. Juhul, kui tagasitegemine on möödapääsmatu, tuleks seda käsitleda maketeerimisena ning sellisena ka väärtustada, mitte käsitleda uusi osi vana hoone samaväärsete osadena. Teeselda pole vaja.

Kuidas Te sellisel juhul siis Estonia teatri katusekuju muutmist põhjendaksite?

Ma ei oskagi kohe nii raskele küsimusele vastata. Seal tuli mängu see, mis minu jaoks mõjus esteetiliselt ja mis mitte – kas vanad katused või see, mis Alar Kotli peale II maailmasõda suure materjalipuuduse ja ajahäda tingimustes kavandas. Võimalused peale sõda olid ju väga nigelad. Mind väga häiris Estonia teatri lavatorni katusekuju. See mõjus muude katuste kõrval võõrana. Lisaks veel Reaalkooli poolne maht, mis mõjus kuidagi võõrana, justkui koolihoone võimlana, sest seal olid kõrged ja kitsad aknad. Tegelikult oli nende akende taga ladu ning need aknad lihtsalt segasid. Seepärast sai need kinni müüritud ja maht hoopis teistmoodi tehtud.

Estonia puhul tundus nende muudatuste tegemine pigem õige, olen selles siiani veendunud. Lisaks veel see, et muinsuskaitse nõudis punase katusekivi kasutamist, kuigi originaalis oli olnud roheline katus. Otsisime siis pööningult vanade katusekivide tükke, kuid esialgu ei leidnud. Sai otsustatud, et valime kividele sellise rohelise tooni, mis meenutab oksüdeerunud vaske. Kuivõrd katusel on ka vaskdetaile (harjatornid, vihmaveetorud jm), siis peaksid need omavahel hästi kokku sobima, ühte värvigammasse minema. Ehitustööde ajal siiski leidsime paar rohelist katusekivi tükki, kuid need olid rohkem samblakarva. Mul on omalgi kodus üks väike tükk. Värvi poolest olid uued katusekivid eritellimus, kuid see ei olnud probleem, sest siin sai lasta neid teha.

Draamateatri restaureerimise puhul tehti siseruumides samuti olulisi muudatusi.

Draamateatri puhul tegin ainult kõige esimese restaureerimisjärgu, mina fassaadidega ei tegelenud. Interjööris tuli teha mitmeid keerukaid ja olulisis täiendusi – pidime ära mahutama lifti, kavandama uue lavatehnoloogia ning üles-alla liikuva orkestriaugu, võtma kasutusele maalisaali ning tekitama sellele ligipääsu. See oli tõsine tegemine, kuid kõik sujus, sest tellija oli hea. Kõik liikus vastavalt tähtaegadele. Interjööris tehti kõik ühe ropsuga ära. Muinsuskaitse osas laabus kõik samuti hästi. Mari Kurismaa tegi sisekujundusprojekti. Kokkuvõttes tundub, et asjamehed on rahul sellega, mis seal tehtud sai.

Kas ajalooraamatute tudeerimine ning ehitusmälestiste külastamine on arhitekti jaoks vajalikud tegevused? Kui oluliseks peate arhitektuuri- aga ka üldajaloo tundmist?

Mida aeg edasi, seda olulisemaks. Kindlasti on see endas kasvanud. Nii üldajaloo kui arhitektuuriajaloo tundmine on olulised, eriti kui oled omas töös silmitsi restaureerimisobjektidega. Siis on paratamatult vaja lugeda, uurida, otsida, vaadata. Nendel puhkudel annavad suures osas muidugi ka muinsuskaitse eritingimused juba piirid ette. Ajaloo tundmine on loomulikult vajalik, möödapääsmatu.

Kas on autoreid, kes on Teie kujunemist mõjutanud või hiljem töö käigus oluliseks saanud?

Neid on mitmeid olnud. Ma ei hakkaks siin kedagi eraldi esile tooma. Instituudi lõpukursuste ja esimeste tööde tegemise ajal olin väga vaimustatud Ludwig Mies van der Rohe’st. Mõneti võib seda voolava ruumi taotlust märgata Mustamäe V mikrorajooni keskuse juures. Hiljem hakkas mõju avaldama Soome (sealtkaudu oli võimalik kursis olla muu maailma arhitektuuriga) ning sealne arhitektuur, aga mitte Alvar Aalto, vaid eelkõige Viljo Revell, keda mitmete siinsete arhitektidega natuke „kummardasime“. See mõju ei kestnud kaua… Eesti Projektist Maaehitusprojekti minnes (1968) see muutus, sest siis olin silmitsi juba maaelu ja -arhitektuuriga. Ütleksin, et sellest alates pole otseseid mõjutajaid olnudki. Kõige suurem mõjutaja minu jaoks on olnud ikkagi see, kuhu mingi maja tuleb teha ja mis seal ümber on, kuidas ta haakub sellega, mis seal juba ees on. See on olnud määrav.

Radikaalsema postmodernismi lainega Teie kaasa ei läinud?

(Naerab) Jah, ei läinud. Mõnikord sai selliseid nippe küll vaadatud, kuid… Mulle meenub, et Henno Sepmanniga tegime Pärnu jahtklubile ühe eskiisi. Olime iroonilised… tegime täpselt nende õpetuste järgi, mis Venturi raamatutes oli – kuidas on sissepääs ja kui palju pidi jääma ruume vasakule, kui palju paremale. Niisugusega oleks ju võinud välja minna, aga see oli meil rohkem eralõbu. See oli 1980. aastate alguses. Seejärel tuli juba Süda tänava ooper ning siis sai juba hoopis teistmoodi lähenetud. Seal selliseid moeasju enam ei olnud. Tol ajal oli Mart Kalm noor arhitektuurikriitik– tahtis ooperiteatri projekti kangesti näha ja võttis selle koju kaasa, tõi mõne aja pärast tagasi ja vangutas pead, et see on ikka väga vilets küll. (Naer). Võib-olla oligi, ega ma ei oska ju öelda.

Milline on olnud Teie suhe arhitektuurikriitikute ja -ajaloolastega?

Arhitektuurikriitikutega pole kokkupuuteid eriti olnudki, aga ajaloolastega on koostöö olnud suurepärane. Restaureerimisobjektide puhul tuli nendega paratamatult kokku puutuda ning see koostöö on olnud päris tihe – nemad on mind usaldanud, ehkki mina ei ole restaureerija koolitust saanud. Ju nad on mind usaldanud eelkõige sellepärast, et olen oma projektides püüdnud respekteerida olemas olevat, ei ole hakanud ennast väga peale pressima.

Soovite Te oma kogemustest veel midagi esile tuua?

On üks väga tagasihoidlik ehitis, mida ma olen südamelähedaseks pidanud –  Järvakandi kultuurihall (valmis 1986). Südamelähedane mitte seepärast, et see oleks teab mis hästi arhitektuurselt välja kukkunud, aga hoopis seetõttu, kuidas selle ehitamise asju Järvakandi inimesed ajasid. Neil nimelt põles klubihoone maha. See oli peale olümpiamänge ja siis oli karmilt keelatud igasuguste kultuuriobjektide ehitamine, projekteerimine ja isegi selle peale mõtlemine. Aga siis tehti seal selline kaval trikk – üldse mitte tehase territooriumile, aga  ühte suhteliselt ilusasse kohta pandi püsti üks kaarhall ja nimetati laohooneks, teades, et see laohoone olema ei saa, aga koguaeg mängiti sellist mängu. Mina olin seal samuti kambas, Henno Sepmanniga koos tegime projekti, et hoone ilusasti õigesse kohta maha saaks. Järvakandi  asula „kuningas“ oli toona Järvakandi Tehaste direktor Ando Lillioja, kes oli nii kange mees, et käis Moskvas toonase Ministrite Nõukogu esimehe Tihhonovi isiklikul vastuvõtul ja võttis tema käest allkirja, et erandkorras on laohoone õigus ümber ehitada klubiks. Selline tsirkus bürokraatia vallast, aga sellele järgnes asja püstipanemine, õigemini laohoone ümberehitamine. Järvakandi inimeste entusiasm ja töörõõm olid imetlusväärsed. Mismoodi seda tehti… oma materjalidest: toona tehti Järvakandis puust maju ja klaasi, kõik see on seal sisemuses näha. Müts maha nende ees. See oli lihtsalt suurepärane, kuidas ühise asja nimel kokku hoiti, jättis väga sügava mulje. Hoone ise – eks mõni asi jäi ikka vajaka ka, aga oluline on see, mida see Järvakandi asulale tähendas. Oma funktsiooni täidab see tänapäevani. Tegin neile ühe töö hiljem ka… klaasitehase tänavapoolne külg oma eri ajastutel ehitatud hoonetega pluss see tehase sissesõit oli kokku suhteliselt hirmus. Selle kultuursemaks tegemise käigus sai sissepääsu kõrvale kavandatud ka uus klaasimuuseum, aga see kõik jäi ehitamata, kuigi selline kava oli.

Kas Te usute, et arhitektuuriga saab maailma paremaks muuta, et arhitektuuriga on võimalik mõjutada ühiskondlikke protsesse?

Mingi mõju keskkonnal, kus inimesed tegutsevad, kindlasti on, ning seda keskkonda arhitekt mõneti kindlasti määrab. Käisin lapsena Tapa gümnaasiumis, mis tegutses vastvalminud Alar Kotli kavandatud hoones. Kirjanik Ellen Niit, kes seal samuti õppis, on öelnud, et ta pole ei varem ega hiljem näinud niivõrd emotsionaalselt õilistavat maja kui see. Isegi kõige tömbim laps pidi sealt saama mingisugusegi positiivse elamuse. Sellele tuginedes võib öelda küll, et arhitektuur saab inimest positiivselt mõjutada. Kas see ka minu töödes nii välja on kukkunud, jäägu teiste otsustada.

Küsis Carl-Dag Lige, 12.01.2012