Läbimurde ootuses. Eesti arhitektuur rahvusvahelisel areenil

Gaasitoru, Eesti ekspositsioon 11. Veneetsia arhitektuuribiennaalil. Arhitektuuribüroo Salto koostöös Ingrid Ruudi ja Neeme Külmaga, 2008. Foto Salto

Eesti arhitektuuri läbimurret rahvusvahelisele areenile on oodatud aastaid, kui mitte aastakümneid. Pärast 2000. aastate ehitusbuumi on korduvalt kõneldud, et siinsetel arhitektidel on värskust, julgust ja nüüdseks ka piisavalt kogemusi, mis võiks neid rahvusvahelisele edule aidata. Ometi on suurem läbilöök välismaal Eesti arhitektuuril seni tegemata. Alljärgnev arutlus käsitleb Eesti arhitektuurivaldkonna rahvusvahelist tegevust, kirjeldab lühidalt seni saavutatut ning püüab mõtestada siinse ruumikompetentsi eksportimise võimalusi. Eksporti tuleks mõista laiemas tähenduses: vaatame Eesti arhitektuurile rahvusvahelisel areenil nii kultuurilisest kui ka majanduslikust perspektiivist.

Tallinna kool kui teerajaja
Järgneva hinnangu üle võib küll vaielda, ent võib väita, et esimest korda jõudis Eesti arhitektide looming laiemalt rahvusvahelise arhitektuuriavalikkuse teadvusesse 1980. aastatel. 1970. aastatel oli esile kerkinud noor, kriitiliselt meelestatud arhitektide põlvkond, keda on tagantjärele hakatud kutsuma Tallinna kooli arhitektideks. Nende hulka kuulusid teiste seas Leonhard Lapin, Vilen Künnapu, Jüri Okas, Tiit Kaljundi jt.(i) Üsna tihe läbikäimine Soome kolleegidega võimaldas neil tutvuda ka lääneriikide arhitektuuris toimuvaga (eelkõige erialase kirjanduse ja ajakirjade vahendusel), samuti jõuda oma loominguga Soome arhitektuurimeediasse (nt ajakiri Arkkitehti); veidi hiljem hakati osalema ka välismaistel arhitektuurivõistlustel. 1983. aastal said Vilen Künnapu ja Ain Padrik koos kirjanik Lennart Meriga eriauhinna Rovaniemisse kavandatud Arktikumi keskuse (Lapimaa provintsiaalmuuseumi) konkursil. Viis aastat hiljem (1988) saavutasid Künnapu ja Padrik koos arhitekt Andres Siimuga teise koha Ameerika Ühendriikides Los Angelese West Coast Gateway linnasõlme kavandamise võistlusel. Seda viimast võib tiheda konkurentsi ja kõrge rahvusvahelise taseme tõttu pidada seni üheks edukamaks Eesti arhitektide ülesastumiseks välismaistel arhitektuurivõistlustel.

Tänu Soome kontaktidele said Tallinna kooli arhitektid hakata esinema ka välisnäitustel. 1984. aastal toimus Tallinna kooli arhitektide näitus Soomes, aasta hiljem Rootsis. 1986. aastal ilmus toona väga hinnatud Itaalia arhitektuuriajakirja Casabella Eesti arhitektuuri erinumber, mille kaanel ilutses Leonhard Lapini graafiline töö "Eesti arhitektuurisajandi male", mis kujutas siinseid märgilisi hooneid riigikogust Tallinna laululavani. Eeldused Eesti arhitektuuri laiemaks läbilöögiks olid justkui loodud. Nõukogude Liidu kokkuvarisemine ja muutused Eesti kohalikus arhitektuurielus panid aga siinsed arhitektid uude olukorda ning oodatud maailmavallutamine jäi pooleli. 1990. aastad kulusid peamiselt kohanemisele turumajandusega: arhitektidest said ettevõtjad, kelle loominguline tegevus hakkas tugevalt sõltuma ehitusturust, suuremat vabadust said endale lubada vaid need, kel mõni jõukas eratellija. Arhitektuuri loominguline pool oli sunnitud ärilise ees taanduma.

Tallinna kooli esialgsest rahvusvahelisest edust on praeguseks möödunud ligi 30 aastat. Vaadates pelgalt arhitektuurivõistluste valdkonda, mis peegeldab üsna hästi rahvusvahelises arhitektuurielus toimuvat, saab Künnapu ja Padriku omaaegsetele saavutusele kõrvale seada ehk vaid Salto Arhitektide II koha Riias Läti Kunstimuuseumi juurdeehituse võistlusel (2010) ning Arhitektuuribüroo PLUSS esikoha samuti Riias Marriotti hotelli konkursil (2010, seni ehitamata). Oodatud suur võit mõnel suurema tähtsusega rahvusvahelisel võistlusel on seni saamata. Sellest hoolimata peavad paljud siinsed arhitektid just suurt konkursivõitu (mõni kunstimuuseum, ooperimaja vmt) võluvitsaks, mis võiks viia ka Eesti arhitektuuri laiema eduni välisriikides.

Arhitektuur muutuvas maailmas
Siinkohal tuleks ehk selgitada "arhitektuuri" mõiste kahte aspekti. Esiteks viitab sõna "arhitektuur" erialale, st distsipliinile, mille põhiülesanne on elukeskkonna (täpsemalt ehitatava keskkonna) kavandamine. Arhitekt kavandab ruumi. Selle tegevuse tulemuseks on hooned ja keskkonnad. Toda tulemust omakorda võibki pidada "arhitektuuri" teiseks tähenduskihiks – arhitektuur kui ehitatud keskkond. Mõiste "arhitektuur" viitab niisiis ühtaegu nii erialale kui ka ruumilisele keskkonnale. Arhitektuur on nii erialases (st arhitektiameti) kui ka ehitatud keskkonna (st majade) tähenduses viimase sajandi jooksul palju muutunud. Tehnoloogia areng, ühiskondlik-poliitilised muutused ja globaliseerumine on tugeva jälje jätnud arhitektuuri loomise viisidele nii ideelises kui ka reaalruumilises mõttes.

Ühelt poolt on maailma arhitektuur moderniseerumise käigus tugevalt ühtlustunud: rahvuslikud eripärad on üha enam taandunud ning hooned näevad eri maailma paigus välja üha sarnasemad. Kommunikatsioonivahendite areng on muutnud rahvusvaheliseks ka arhitektide erialase töö, enam pole justkui vahet, millisesse maailma nurka maja kavandada, sest tööriistad, olgu arvuti või varasematel aegadel sirklid ja mallid, on igal pool ühesugused. Teiselt poolt öeldakse tihti, et arhitektuur on väga lokaalne eriala ja seda on keeruline eksportida. Neil puhkudel peetakse enamasti silmas tõika, et hoone kavandamine eeldab kohapealsete olude head tundmist ühiskondlikest ja kultuurilistest eripäradest seadusruumini.

Tehnoloogia areng ja maailma avardumine on seega aidanud kaasa arhitektuuri rahvusvahelistumisele, samas pole kuhugi kadunud kohaliku konteksti tundmise vajadus. Nende muutuste valguses tuleks küsida, mis see siis on, mida Eesti arhitektuurina rahvusvahelises kontekstis välja pakkuda. Ja kas see välja pakutav on pigem teenus (äri valdkonda liigituv) või kunstilooming (kultuuri valdkonda liigituv) või hoopis midagi kolmandat?

Arhitektuur ja loomemajandus
Arhitektuuri saab käsitleda nii kultuuri- kui ka majandusvaldkonna väärtusmudelite alusel ja vastavat keelepruuki, terminoloogiat kasutades. Sellest tulenevalt võivad olla ka vastused küsimusele, mida Eesti arhitektuurina eksportida, diametraalselt erinevad. Eelpool kirjeldatud Tallinna kooli tegevus 1970.–1980. aastatel oli ennekõike loominguline, kultuurivaldkonda paigutuv tegevus. Samas pole kahtlust, et kui keegi neist arhitektidest oleks juba toona mõne välismaise võistluse võitnud, oleks ka neist saanud teenusepakkujad. Arhitektuuris puutuvad äri ja kultuur niisiis omavahel tihedalt kokku.

Eestis on juba kümmekond aastat räägitud loomemajandusest kui valdkonnast, mis peaks aitama senisest enam kaasa riigi konkurentsivõime, maine ja majanduse kasvule. Loomemajanduse üheks haruks peetakse ka arhitektuuri, mis põimib nagu teisedki niinimetatud loovtööstuse valdkonnad omavahel kultuurilise ja ärilise tegevuse. Eesti arhitektuuri läbilööki rahvusvahelisel areenil on oodatud aastaid, kui mitte aastakümneid. Nagu eespool tõdetud, on suurem välismaine edu seni saabumata. Mitmes teises kultuuri- ja loomevaldkonnas – muusika, kirjandus, filmindus, teater, kunst – on siiski suudetud läbi lüüa. Võiks arvata, et seda suudab ka arhitektuur.

Loomemajanduse kontseptsioon püüab ületada lõhet kultuuriliste ja majanduslike eesmärkide vahel ning toob seepärast loomevaldkondades tihti ette hõõrdumisi. Kuid eks sel loomemajanduse mündil olegi kaks külge. Ühelt poolt on oht, et toimub täielik kultuuri kaubastamine, teiselt poolt võivad majanduslik edu ja laiem rahvusvaheline tuntus tuua kultuuritegijatele uusi loomingu teostamise võimalusi ning laiemalt tuntust ja finantstulu kogu riigile. Sellesse valemisse püüavad sobituda ka arhitektid, kes sõltuvad turumajanduse tingimustes paljuski oma tellijatest.

Kui vaadata pelgalt majanduslikke põhjusi, miks Eesti uus arhitektuur pole rahvusvaheliselt läbi löönud, siis leiame sellele tuumaka vastuse konjunktuuriinstituudi uuringust (2013), kus tõdetakse muu hulgas: "Eesti arhitektuuri tugevateks külgedeks on arhitektuuri professionaalne tase ja heatasemeline haridus. Kuigi potentsiaal tundub olevat suur, siis selle rakendamist rahvusvahelistel turgudel takistab ettevõtete väiksus ja vähene suutlikkus konkureerida rahvusvahelisel turul."(ii)

Niisiis, Eesti arhitektuuribürood on väikesed. Seepärast ei suuda nad investeerida abitegevustesse, nagu suhtekorraldus, kommunikatsioon, turundus, valdkondadeülene võrgustumine jmt. Eesti arhitektid on pigem suunatud rahulikule tegutsemisele oma koduturul. Mõni aeg tagasi jäi kõrvu, et osa majanduselu korraldajaid kutsub loomevaldkonna väikeettevõtjaid, keda kasv ei huvita ning kelle puhul domineerib alalhoidlikkus ambitsioonikuse üle, elustiiliettevõtjateks. Niisiis arhitektuur kui elustiil, mitte kasumlikkusele orienteeritud äri. See näitab justkui, et siinsetel arhitektidel – Eestis on nimelt enamik arhitektuuribüroosid vaid ühe-kahe töötajaga – on vaimsed väärtused siiski tähtsamal kohal, kui loomemajanduse ideoloogid loodavad näha. Soov praktiseerida arhitektuuri loominguna on suurem kui teha äri. Ent see ei pruugi siiski kõigi puhul nii olla.

Eesti ühe edukama arhitektuuribüroo KOKO arhitektid loovjuht Andrus Kõresaar on viimasel ajal korduvalt rõhutanud, et riik võiks senisest palju rohkem panustada Eesti arhitektuuriettevõtete ekspordiplaanidesse, ponnistustesse jõuda välisturule.(iii) Firmadel endal on selleks enamasti ressurssi liiga vähe; näiteks mõne suurema objekti arhitektuurivõistlusel osalemine võib tähendada ühele büroole terve kuu tööd. Seejuures pole mingit garantiid, et konkursil saavutatakse edu. Risk on nii- või naapidi; põhiküsimus on selles, kes peaks riskid maandama.

Arhitekt Ülar Mark on arvanud, et välismaise edu jaoks peaks Eesti arhitektid suutma sõnastada enda konkurentsieelised ja neid senisest veel paremaks lihvima. Tähendagu see siis loomingulist värskust, keskendumist energiasäästlikule arhitektuurile või spetsialiseerumist mõne kindla hoonetüübi projekteerimisele.(iv) Spetsialiseerumist, mingi kitsama niši valimist, peetakse kohalike arhitektide hulgas senini miskipärast tihti tabuks, justkui arhitekti au riivavaks. Kui see on noorema põlvkonna arhitektide seas ehk hakanud ka muutuma, siis mitu vanemat arhitekti on kaitsnud arhitekti kui universalisti rolli, kõikvõimalikke teadmisi koondava generalisti kuvandit, mis pole kaugel valgustatud monarhist. Olgu arhitektuuri kui ettevõtlusega, nagu on. Kõrvalt kiibitsejale jääb igatahes mulje, et ettevõtluse ja äri asemel on Eesti arhitektuur rahvusvahelisel tasandil seni edukam olnud hoopis kultuurilise ja akadeemilise tegevuse vallas (näitused, loengud, töötoad jm).

Moodulmaja KODA. Kodasema, arhitekt Ülar Mark, prototüüp valmis 2015. Foto Paul Kuimet

Senised välismaised saavutused
Arhitektuuri kui teenuse, s.o projekteerimise poolelt, mis viib päris majade ehitamiseni, on Eesti arhitektide kavandatute seast esiletoomist väärivaid objekte üsna vähe. Läinud aastal valmis Norra metsikus looduses KOKO arhitektide kavandatud mägimajade ansambel, mis on saanud palju nii kohalikku kui ka rahvusvahelist tähelepanu. Väidetavalt on külastajad matkaonnid kuni 2018. aastani täis broneerinud. Ärilises mõttes võib optimistlikult tulevikku vaadata ka Kodasema moodulmajade firma, kellele arhitekt Ülar Mark kavandas koos abilistega lihtsate vormidega, kuid tipptehnoloogilise kuubikelamu.

Iselaadse grupi "eksportarhitektuuri" moodustavad ka Eesti riigi esindushooned, olgu need ajutised paviljonid või püsivama moega saatkonnahooned. Taasiseseisvunud Eesti ajal rajatud saatkonnahoonetest on nii Vilniuse (3+1 arhitektid, valmis 1998) kui ka Pekingi (arhitektuuribüroo Stuudio-3, valmis 2015) oma kvaliteetselt teostatud ja ruumiliselt huvitav. Sama saab öelda ajutiste paviljonide kohta. Eelpool mainitud Andrus Kõresaar pani koos arhitekt Raivo Kotoviga KOKO arhitektidele aluse just Hannoveri EXPO 2000 mängulise Eesti paviljoniga. Hilisemast ajast võib esile tõsta näiteks KUU Arhitektide paviljoni Floriade messile Hollandis (2012) ja Andres Sevtšuki ning Raul Kalvo (City Form Lab) moodulpaviljoni Singapuri tehnika- ja disainiülikoolile (2014). Paviljonide iselaadsed sugulased on arhitektuuri- ja kunstinäitustele tehtud installatsioonid. Arhitektuuribüroo Salto kavandas koostöös Ingrid Ruudi ja Neeme Külmaga Veneetsia arhitektuuribiennaalile (2008) senini vast ühe kõige politiseerituma ruumiobjekti, "Gaasitoru". Puude vilus rahvuspaviljonide vahel loogelnud kollane toru oli kriitiline kommentaar toona kavandamisel olnud Vene-Saksa gaasijuhtmele Läänemeres. Ent neid objekte on raske pidada päriselt ekspordiks, sest need on (v.a. Sevtšuki ja Kalvo paviljon) nii tellinud, ehitanud kui ka rahastanud suuresti Eesti riik ja selle institutsioonid.

Arhitektuuri viljelemine ja esitlemine näitusekontekstis on andnud tööd ja aidanud mõtestada eriala arengut mitmele siinsele arhitektile. Mainitud Veneetsia arhitektuuribiennaal on olnud juba aastaid sedalaadi ettevõtmiste kõige olulisem rahvusvaheline väljund. 2016. aastal esindas Eestit biennaalil arhitekt Johan Tali, kes oli nii Lätit, Leedut kui ka Eestit esindanud näituseprojekti Balti Paviljon kaaskuraator. Säärased projektid põimuvad tihtipeale ka akadeemilise maailma, kõrgkoolidevahelise koostööga. Eesti arhitektidest õppejõududest on seni vast lennukaima karjääri teinud Andres Sevtšuk, kes on praegu Harvardi disainikooli dotsent. Endine Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna dekaan Jüri Soolep töötab aga juba aastaid Rootsis Umeå arhitektuurikooli õppejõuna.

Eesti arhitektuurielu rahvusvahelistumise üks indikaator on kindlasti ka see, milliseid preemiaid on pälvitud auhinnakonkurssidel. Hoonetest on seni vast suurima arhitektuurivaldkonna tunnustuse saanud KOKO Arhitektide kavandatud laudsepatöökoda Rotermanni kvartalis Tallinnas – hoone valiti Euroopa Liidu Mies van der Rohe nimelise preemia finalistide hulka (2009). 2013. aastal valiti arhitekt Siiri Vallner oma loominguga arcVision Women and Architecture preemia finalistide hulka. Ajaloo vast tähtsaimaks Eesti arhitektidele antud tunnustuseks tuleb siiski pidada Raine Karbile ja Riina Altmäele Tallinna linnahalli kavandamise eest määratud Rahvusvahelise Arhitektide Ühingu (UIA) presidendi kuldmedalit (1983).

Eelnevat loetelu vaadates tundub, et Eestis on häid arhitekte ja põnevat uut arhitektuuri üsna palju. Seda, kas ja millal sellest ka ülejäänud maailm aru saab, on raske ennustada. Isiklik sisetunne ütleb, et Eesti arhitektid võiksid hoida oma tugevat joont loomingulises osas ning mitte muutuda ainult arhitektuuriteenuse pakkujaks. Arhitektuuri kui loomingu viljelemise traditsioon on olnud Eesti ruumikultuuri tugevus läbi aastakümnete, loodetavasti on see seda ka tulevikus ning senisest rahvusvahelisemas mõõtkavas.

Viited
(i) Tallinna kooli tegevuse kohta vaata nt Kurg, Andres. Modernismi lõppmäng, Tallinn 1978. – Keskkonnad, projektid, kontseptsioonid. Tallinna kooli arhitektid 1972-1985. Koostajad Andres Kurg, Mari Laanemets. Eesti Arhitektuurimuuseum, Tallinn, 2008, lk 40-56.

(ii) Eesti loomemajanduse olukorra uuring ja kaardistus. Eesti Konjunktuuriinstituut, Tallinn, 2013. Loetav siin [viimati vaadatud 14.04.2017].

(iii) Parbus, Tiiu. Koko filtreeritud maailm (intervjuu Andrus Kõresaare ja Raivo Kotoviga), Sirp, 25.11.2016. Loetav siin [viimati vaadatud 14.04.2017].

(iv) Mark, Ülar. Arhitektuurieksport, arhitektuuriajakiri MAJA, nr 2/2010, lk 8-11. Osaliselt loetav siin [viimati vaadatud 14.04.2017].

Artikkel ilmus algsel kujul ajalehes Postimees 11.03.2017 

Loovuse kadu ja pragmatismi pealetung Eesti uues arhitektuuris

Buumiaegse arhitektuuri üks sümboleid, Fahle maja Tallinnas. KOKO arhitektid, 2004-2007.
Foto Martin Siplane, Eesti Arhitektuurimuuseum

Eesti uus arhitektuur on viimase kümnendiga kaotanud nii värskust kui ka loovust. Mõnestki ambitsioonikast noorest arhitektist, kes tulid areenile 2000ndate aastate ehitusbuumi ajal – nimetagem neid tinglikult buumipõlvkonnaks – on nüüdseks saanud pigem äriedule orienteeritud ettevõtjad, kelle silmis ei näi arhitektuuri esmane ülesanne seisnevat mitte loomingus, vaid ambitsioonis pakkuda kliendile kvaliteetset teenust. Miks on mitu siinset andekat arhitekti loobunud enda kui ruumikunstniku rollist ja soovist mõtestada ruumiliste vahenditega inimkogemust, meie ühiskonna praegusaegset elutunnetust?

KOKO ja teised
2000. aasta EXPO maailmanäitusel Hannoveris oli Eesti väljas vastakaid, ent rohkem siiski positiivseid reaktsioone esile kutsunud paviljoniga. Arhitektuuri taustaga Raivo Kotov ja graafiku haridusega Andrus Kõresaar kavandasid arhitektuurivõistluse võidu järel Eesti riiki esindama ajutise ehitise, põimides loovalt, mänguliselt ja humoorikalt Eesti rahvusmütoloogia (paekivid, metsa- ja meremotiivid), nüüdiskultuuri (paviljoni kultuuriprogramm) ja moodsa tehnoloogia (videoprojektsioonid). Paviljon andis Kõresaarele ja Kotovile tõuke asutada KOKO arhitektid – firma, mida võib nii tehtud tööde kui ka saadud preemiate poolest pidada üheks taasiseseisvunud Eesti edukaimaks arhitektuuribürooks.

Buumipõlvkonna arhitektide avalöök. EXPO 2000 Eesti paviljon, Hannover, Saksamaa. KOKO arhitektid.
Foto Kaido Haagen, KOKO arhitektid

2003. aastal, mil Eesti liitus Euroopa Liiduga, hakkas hoogu koguma majandusbuum, mis mõjutas tugevalt ka kinnisvara- ja ehitussektorit. Järgneva viie aasta jooksul kavandati ja ehitati uusi hooneid, terveid linnaosi seninägematu kiirusega. Linnakeskusteesse kerkisid moodsad ärihooned, linnaservades rullusid lahti uute eramupiirkondade lapitekid. Noori arhitekte haarati uusi maju kavandama sõna otseses mõttes koolipingist.

1990ndate madalseisu järel puhkes Eesti uus arhitektuur tõeliselt õitsele just uue sajandi esimesel kümnendil. Tuule sai tiibadesse mitu arhitekti, kes 1990ndate teises pooles ning 2000ndate alguses olid saanud kogemusi juba ka välismaal õppides ning töötades. Lisaks KOKO-le tulid areenile Kosmos (Ott Kadarik, Mihkel Tüür, Villem Tomiste), Kavakava (Siiri Vallner, Katrin Koov, Veronika Valk, Kaire Nõmm, Heidi Urb), veidi hiljem Salto (Maarja Kask, Ralf Lõoke, Karli Luik) ja HG Arhitektuur (Tomomi Hayashi, Hanno Grossschmidt). Uusi arhitektuuribüroosid tekkis nagu seeni pärast vihma.

Loomulikult ei olnud kõik buumi ajal ehitatu kvaliteetne – ei ehituse ega ka arhitektuuri mõttes. Ent selle kõrval võimaldas Rootsi pankadest pärit laenuraha erasektoril ning eurotoetuste pealevool avalikul sektoril rajada särtsakaid, eksperimentaalseid, värskena tunduvaid hooneid ja keskkondi, mis siiani rikastavad meie linnu ja avalikku ruumi. 2006. aastal valmis Tallinnas Fahle maja, KOKO projekti järgi rekonstrueeritud endise paberivabriku keedutsehh, mille ajaloolisele muinsuskaitsealusele paekivitahukale lisasid Kõresaar ja Kotov moodsa rohelise klaasakvaariumi. Seda provokatiivset, ent kvaliteetselt teostatud kompleksi võib pidada omamoodi sümboliks nii Eesti arhitektide uue põlvkonna tulekule kui ka ehitus- ja kinnisvarabuumile laiemalt, mil isegi muinsuskaitse oli julgete lahenduste suhtes avatum.

Julge buumiaegne arhitektuur. Rotermanni kvartali I järk. AB Kosmos, 2004-2007.
Foto Martin Siplane, Eesti Arhitektuurimuuseum

Rotermanni kvartali uus jahuladu. HG Arhitektuur, 2006-2009.
Foto Martin Siplane, Eesti Arhitektuurimuuseum

Kriisijärgne asjalikkus
Vanasõna ütleb, et pill tuleb pika ilu peale. 2008. aastal saabus majanduskriis, mis tõmbas kõvasti pidurit ka ehituses, puudutades otseselt arhitektide tööd. Tööd lihtsalt ei olnud enam, sest maju enam ei ehitatud. Kosumine ja ehitusturu taastumine võttis aega mitu aastat. Paljud projektid jäidki riiulile, teisi aga kärbiti tundmatuseni, et hinda võimalikult alla saada. Riik asutas Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi, mille tegevuse eesmärk näib siiani juhinduvat kokkuhoiust ja kasust, mitte avalikust hüvest kvaliteetse ruumi loomise ja säilitamise näol. Eraarendajad loobusid julgematest lahendustest, arhitektide loovus jäeti justkui sööti, tõrjuti mänguväljalt marginaalsesse tsooni. Õnneks oli siiski erandeid.

Rotermanni kvartali arendajad Tallinnas võtsid samuti aja maha, kuid jätkasid siiski koostööd mitme andeka noorema ja keskmise põlve arhitektiga. Ka avaliku sektori tellijate seas olid mõned, kes jätkasid majanduskriisi möödudes buumiaegse ambitsioonikusega säravate ideede elluviimist. Katri Raigi juhtimisel sai Tartu Ülikooli Narva kolledž 2012. aastal moodsa õppehoone (Kavakava), Krista Aru juhtimisel liikus Eesti Rahva Muuseum edasi uue hiigelmuuseumi (DGT Architects) rajamisega Tartusse, mis kulmineerus uue hoone avamisega alles paari nädala eest.

Hea näide pärast majanduskriisi valminud kvaliteetarhitektuurist. Tartu ülikooli Narva kolledž. Kavakava, 2005-2012. Foto Martin Siplane, Eesti Arhitektuurimuuseum

Ent need on mõned erandlikud näited. Enamik Eesti uuest arhitektuurist on pigem pragmaatiline ja alalhoidlik. Julgeid ideid ja uuenduslikkust näeb ehitatavas keskkonnas harva, kasutatakse sisseõpitud mustreid ja lahendusi, mis ei üllata ning aitavad osalistel kokku hoida nii töötunde kui ka kulusid. Nende muutustega on kaasa läinud (või olnud sunnitud kaasa minema) ka eespool kirjeldatud buumipõlvkonna arhitektid. Näiteks KOKO arhitektidest on praeguseks  saanud üks suurimaid Eesti arhitektuuribüroosid, mitmekümne töötajaga. Nende uuemates projektides on küll välist sära, kuid varasematele projektidele omane kontseptuaalne teravus ja mängulisus on kadumas. Pigem võib tajuda ambitsioonide muutumist – arhitektuuri kui loomingu asemel võtab võimust arhitektuur kui ettevõtlus ja äri.

Samasuguse arengukõveraga nagu KOKO on mitu teistki Eesti arhitektuuribürood. Nii Kosmosest välja kasvanud Kadarik Tüür Arhitektid (Ott Kadarik, Mihkel Tüür), PLUSS (Indrek Allmann), Allianss Arhitektid (Indrek Tiigi, Inga Raukas, Tarmo Teedumäe), Novarc (Martin Aunin) kui ka Architect 11 (Illimar Truverk) muutuvad üha korporatiivsemaks ning orienteeruvad äriedule, kvaliteetsele teenusepakkumisele. See pole niivõrd hinnang, kuivõrd tõdemus, et nende büroode viimastest töödest hakkab kaduma loominguline teravus ning pigem keskendutakse arhitektuuribüroo kui firma ülalpidamisele. EASi toetust on saanud nii KOKO kui ka Allianss – seegi eeldab tegutsemist pigem ettevõtja kui loovarhitektina.

Arhitektuur kui praktiline kunst
Ent siiski tuleks meeles pidada, et arhitektuur on ennekõike praktiline kunst, mis eeldab loomingulise ja pragmaatilise poole ühtsust. Loomingu ja äri – või nagu arhitekt Maarja Kask hiljuti sõnastas, taidluse ja teenuse – vastandamises peitub tõsine oht: arhitektide segregeerumine kunstnikeks ja ärimeesteks. Esimesed säilitavad küll oma sõltumatuse, ent teevad pelgalt väikeehitisi, installatsioone ja kunstiprojekte, teised on oma klientide teenrid ning peavad loobuma loomingulistest ambitsioonidest. Kvaliteetse arhitektuuri ja elukeskkonna ning jätkusuutliku arhitektuurikultuuri huvides on seega, et arhitektid suudaks loomingu ja ettevõtluse tasakaalus hoida, jääda praktilisteks kunstnikeks.

Iga hoone rajamisel on mitu osalist; oma huvid on nii tellijal, ehitajal kui ka arhitektil. Neid huvisid saab ühendada ja tasakaalustada osaliste ühine soov luua keskkonda, mis  arvestab ühiskonna ja kultuuri huvidega laiemalt, püüab kõnetada avalikkust ning sisaldab seda kohati müstilisena kõlavat kvaliteeti, mis iseloomustab head ruumi.

Hea arhitektuuri peamised tunnused on taibukalt paigutatud ruumid, nupukad tehnilised lahendused ja esteetiline, loominguline terviklikkus. Suurepärase üksikhoone või keskkonna puhul suudab arhitekt koos ülejäänud osalistega need komponendid mitte ainult sünteesida, vaid lisada sinna midagi, mis ületab nende kolme teguri summa. Too kujuteldav ülejääk, mida võib käsitleda ühishüvena, on midagi, mille poole ka praegune, majanduskriisijärgne Eesti arhitektuur võiks enam püüelda.

Fahle maja Tallinnas. KOKO arhitektid, 2004-2007. Foto Martin Siplane, Eesti Arhitektuurimuuseum

Artikkel ilmus algselt Postimehes 23.10.2016

Verinoore arhitekti preemia

Täna antakse üle järjekordne noore arhitekti preemia. Kandidaadid on iseenesest sümpaatsed, kuid võiks ju küsida, et mis mõttes on Salto või KOKO noorarhitektid. Mõlemad on buumipõlvkonna, viimase 10-15 aasta võib-olla, et kaks kõige edukamat Eesti arhitektuuribürood. Emma-kumma võidu korral tuleb tõdeda, et Eesti Arhitektuur AD 2015 elab endiselt buumikogemuste najal. Õigupoolest on kõik senised NAP-i laureaadid buumipõlvkonna lapsed.

Kuulsad saavad veel kuulsamaks ja juba pärjatud saavad veelgi pärgi juurde. No tegelt ka – kui KOKO või Salto võidaks, siis see oleks nagu kui Kaia Kanepi tuleks maailma tippmängijana osalema Eesti meistrivõistlustele (tahtmata Kontaveiti kuidagi halvustada). Eero Palm ja Kamp on samuti buumipõlvkonna esindajad, kuid nende võidu osas olen skeptiline. Kui aga võidaks Kadri Klementi või Toomas Paaver, siis oleks see märk ühiskonna muutumisest – pehmed väärtused, sotsiaalsus, haridus, kodanikuühiskond. Staararhitekt vs. kogukonnaarhitekt. Aga tegelikult ei tahtnud ma sellest rääkida.

Kes tunnustab päriselt noori arhitekte ning mitte neid, kes juba aastaid kohaliku arhitektuurielu tipus figureerivad? Kuidas on olukord nende arhitektide järelkasvuga, kes päriselt maju teevad ehk meie igapäevast elukeskkonda aktiivselt mõjutavad? Kuraatoreid ja laborarhitekte tuleb aina juurde – helged ja kriitilised pead lähevad akadeemiasse, sest ehitada eriti ei saa. On õnneks üksikuid nooremaid, kes iseseisvalt projekteerivad. Täna nägin Pelle-Sten Viiburgi, kes Doominoga teeb Terviseametit. On KUU, kes teeb EKA uut maja ja b210, kes on valmis saanud ühe maja (tõsi, hea maja, Kuressaares). Kuid nendestki mitmed on tegelikult juba eelmise kümnendi kogemusega, olgugi, et vanemate arhitektide büroodest.

Minu küsimus on, et kuidas ca 24-30 aastased praeguses olukorras üldse jala ukse vahele saavad? Hakkavad nad üldse kunagi pärismaju tegema? Kuidas neid järje peale aidata, takka utsitada? Kas ei peaks asutama Verinoore Arhitekti Preemiat?

Maxwell Fry to Ove Arup, 5 March 1952

Le Corbusier, Jane Drew and Maxwell Fry in Chandigarh
© FLC/ADAGP

One of the most remarkable personal confessions of an architect I've ever read must be Maxwell Fry's letter to Ove Arup, written on 5 March 1952. Maxwell Fry together with Jane Drew, Le Corbusier and Pierre Jeanneret were working in Chandigarh. Having seen rural life in India for some time and having followed Le Corbusier's way of working and his grand ideas, Fry became increasingly disillusioned with architectural Modernism and industrial building. The fact that Corbu possibly had romantic liaisons with Drew – Fry’s wife since 1942 – while working in Chandigarh, might also shed some light to Fry's sensitive, existentialist musings in his letter to Arup.

The text is somewhat ambivalent and seems to express a dialectict between Fry's personal, and Modernism’s general failure. Fry appears naked in his honesty of realising his personal as well as architecture's shortcomings. And yet, as a consequence, there is something revelatory, a particular strength in this letter. Fry seems to have realised something about himself (admitted his loss?), about architecture (disillusioned with Modernism) and maybe about humankind in general. The letter was published in Peter Jones “Ove Arup. Masterbuilder of the Twentieth Century”, Yale University Press, 2006, p. 147-148.

Le Corbusier (Charles-Édouard Jeanneret). Capitol Complex, Chandigarh, 1951-1965. © Fondation Le Corbusier, París.