reede, 5. juuni 2009

Lugedes Merleau-Ponty "Cezanne'i kahtlust"

Mul on tunne, et mida enam üritada rääkida tervikkogemusest ja vastastikkususest, seda enam tuleb defineerida osapooled, koostiselemendid, osategurid - see aga tähendab jällegi eristamist.

Fenomenoloogia püüab ületada keha ja vaimu dualismi, kuid on selle jaoks esmalt sunnitud keha ja vaimu teineteisest selgelt lahutama.

Mis ikkagi on see autentne tervikkogemus? Kui keel (ja võib-olla kogu mõistuslik tegevus) on kogemuse suhtes sekundaarne ehk sellele järgnev, seepärast ka vahetust kogemusest eraldatud, siis ei saagi ju loota, et keele abil oleks võimalik seda vahetust ja autentsust kirjeldada, seda esitada, sellele osutada (?). Mu meelest jääb üle ainult keele enese autentsus - ja sellega tegelevad nii poeedid kui analüütilised filosoofid. Aga siiski, tegelikult ka Heidegger. Veelkord, saan aru niinimetatud esmakogemuse kirjeldamise, väljendamise, vahendamise, esile toomise, tähelepanu juhtimise soovist ja selle atraktiivsusest - see oleks ju midagi selget (?) meie maailmas-olemise meele, mõtekuse, tegelikkuse kohta - aga mind ikkagi vaevab see küsimus keele ja mõistuse võimalikust sekundaarsusest. Kui keel ja mõtlemine on sekundaarsed, siis pole algkogemuse või kogemuse esmasuse kirjeldamine ju võimalik.

Samas kui oletada, et mõistus, aru (?) on ka ise osa kogemuse esmasusest (näiteks osad kognitiivteadlased väidavad, et meie emotsioonid ja mõttekonstruktsioonid, kontseptsioonid, mõisted, loogilised mehhanismid (?) pole teineteisest üldse lahutatavad), siis on vahetu kogemuse edastamine osaliselt (?) võimalik. (?) Lisaks veel nende väited, kes pooldavad seda, et keel suures osas määrabki meie kogemuse maailmast. Viimasel puhul on minu jaoks segane, mida ja milliseid omadusi siin keelele ikkagi omistatakse. Igaljuhul peab ta olema midagi enamat pelgast märgisüsteemist või primitiivsest keelest Wittgensteini mõttes.

Tulles veelkord tagasi vahetu kogemuse ja kogemise ehk kogemuse esmasuse juurde, siis minu jaoks on igaljuhul kindel see, et maailm ja olemasolu ehk olemine ehk Dasein (?) saavad oma mõtekuse ja meele (?) just selles faasis ehk olukorras ehk asjade seisus ehk asjaoludel. 'tähendusloodumus'. Tähendus loodub vahetus kogemuses. (Kas see on sama mis 'elu muutub mõtekamaks'?)

Tähendusliku hetke (miks hetke?) miinimum on see kui olukorra 'A' mõju inimesele on suurem nullist. Samas, mis see null ('0') on? See on abstraktsioon pelgalt. Lisaks ei tea ma, mis ühikutes seda mõju saaks mõõta.

'0' ehk olematus ehk mitte-olemine ripub ära (?) meie olemiskogemusest ehk me ei oska ette kujutada mitte-olevat ilma olevat tundmata, ilma seda kogemata.

Iga analüütiline, tehniline abstraktsioon on võrdväärne metafoori, analoogia, kokkuleppelise märgiga, sest eeldab, isegi nõuab, kujutlusvõimet. Mis seal vahet kas kujutleda nulli ('0') kui mitte-olevat või mõnda poeetilist kujundit (-miks mul siin Sartre'i viide?-), mis osutab eksistentsiaalsele tühjusele? Mõteka ehk tähendusliku olemise seisukohast pole vahet milliseid märke või sümboleid või mõttekonstruktsioone (???) kasutatakse. Selles mõttes võib osutuda tõeseks võrrand matemaatika=poeesia Nad on lihtsalt oma olemis-laadilt erinevad, kuid tähendusliku ehk mõteka eksistentsi (?), inimkogemuse seisukohalt pole neil vahet.