reede, 31. jaanuar 2014

Kriitika ja kulka

Üks USA dollar. Foto Wikipedia
Hiljuti jagas Eesti Kultuurkapital oma järjekordseid aastapreemiaid. Arhitektuurikriitik Triin Ojari, kellest äsja sai Eesti Arhitektuurimuuseumi uus direktor, pälvis arhitektuuri sihtkapitali tegevuspreemia ajakirja MAJA pikaajalise toimetamise ja kõrgtasemel arhitektuurikriitika praktiseerimise eest. See on esimene kord, kui kultuurkapital tunnustab kedagi arhitektuurikriitika vallas tegutsemise eest.*

Kriitika kui kultuurižanri väli on kirju. Sealt leiab nii tekste, mis on massimeediale omaselt lihtsakoelised kui neid, mis kunstiteaduslikult raskepärased. Tekstide funktsioon võib olla erinev, kuid nende ühiseks eesmärgiks on mitmekesistada loomevaldkondi puudutavat kommunikatsiooni, olla lüliks publiku, loojate ja teoste vahel. Kriitika kui tekstižanr peegeldab, analüüsib ja vahendab erinevaid kunsti- ja kultuurinähtuseid ning on oma olemuselt kahtlemata loominguline tegevus. Parematel hetkedel suudab kriitika sõnastada midagi sellist, mis teistele asjaosalistele võis vaid ebamäärase tunnetusimpulsina tunduda. Kriitika funktsioon on sõnastada ja mõtestada kultuuri.

ARHITEKTUURIKRIITIKA
Eestis on vähe neid väljaandeid, kus ilmub arhitektuurikriitikat. Trükiajakirjandusest saab Sirbi kõrval esile tuua erialaajakirjad Ehituskunst ja MAJA. Arhitektuuriteemat käsitletakse ka elustiili ajakirjas Eramu ja Korter, nädalalehes Eesti Ekspress, väliruumi ajakirjas Õu ja Müürilehes. Arhitektuuriteemad sulanduvad või vahelduvad sageli aga disaini, sisearhitektuuri, linnasotsioloogia, urbanistika ja teiste elukeskkonda puudutavate valdkondadega. Aeg-ajalt ilmub arvamuslugusid päevalehtedes. N-ö klassikalist arhitektuurikriitikat, kus analüüsitakse konkreetset ehitist, näitust, arhitektuurikultuuri tendentsi või muud selletaolist, on suhteliselt vähe, sest see eeldab süvenemist.

Jooksev arhitektuurikriitika on suhteliselt mandunud seisus. Andekamad kirjutajad on siirdunud teadustööle või teistesse valdkondadesse. Noori eriti peale ei tule – honorarid on väikesed ning vastukaja osas, mis innustaks edasi tegutsema, on eestlased kidakeelsed. Teemadest kütavad kirgi peamiselt raha ja asjakorralduslikud või võimuga seotud küsimused. Suur osa avalikust arhitektuuriteemalisest infovahetusest puudutabki just institutsionaalset poolt, mitte arhitektuuri kui ruumikultuuri sisu. (Tunnistan, et olen ka ise sellele tendentsile viimastel kuudel kaasa aidanud.)

ETTEPANEK KULTUURKAPITALILE
Eelmise nädala Sirbi juhtkirjas tõstatas peatoimetaja Ott Karulin küsimuse, kas kultuurkapitali vahendeid ei peaks loomeliitude ja teiste institutsioonide tegevustoetuste ning administreerimiskulude katmise asemel kasutama pigem loomingu motiveerimiseks ja kultuurisündmuste korraldamiseks. Arhitektuuri sihtkapitali esimehe Kalle Komissarovi sõnul on arhitektuuri valdkonnas kasvanud tegevustoetuste proportsioon 1990. aastate 4%-lt praeguseks lausa 22%ni. Kui kultuuriministeerium võtaks tegevustoetused tulevikus enda kanda, peaks Karulini hinnangul valdkondade peale kokku vabanema kuni pool miljonit eurot aastas, mida saaks otseselt kasutada loometöö toetamiseks ja motiveerimiseks (vt Sirp 24. I 2014, „Kui palju on Eesti Kultuurkapitalil vaba raha?“).

Ma pole detailideni kursis, kas kultuurkapitali teised sihtkapitalid on kriitikat ja publitsistikat varem eraldi esile tõstnud, nagu tegi seda arhitektuuri sihtkapital tänavu. Valdkondade peapreemiate laureaatide seas kriitikuid seni igatahes ei leia. Siit jõuan ettepanekuni, mis ehk vääriks avalikku läbiarutamist. Arhitektuurikriitikuna on mul – full disclosure – siin isiklik huvi mängus, kuid see on hetkel teisejärguline.

Juhul, kui kultuurkapital institutsioonina tunnistab, et kultuuri- ja kunstikriitikal on oluline funktsioon meie kultuurielus ning et tegemist on loomingulise valdkonnaga, siis kas ei võiks seda senisest selgemalt ka toetus- ja preemiasüsteemiga motiveerida? Teen kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitalile ettepaneku asutada regulaarsed mõõduka suurusega ja perioodilised (nt veerandaastaks) arhitektuurikriitika stipendiumid. Stipendiumite eesmärk on ärgitada kirjutama just lühema ja keskmise pikkusega kriitikatekste, mis on sisukad, poleemilised ning atraktiivsed päeva- ja nädalalehtedele ning veebiportaalidele. See aitaks kultuuriteemasid viia laiema publikuni ning mitmekesistaks kriitikavälja. Stipendiumid tooksid juurde ka uusi kirjutajaid ning toimiksid lisamotivatsioonina neile, kes väikeste honoraride tõttu sulge ei haara (või teevad seda harva).

Ideaalis võiks ühtsetele põhimõtetele rajatud kriitikastipendiumide süsteem rakenduda peale arhitektuuri oma ka kultuurkapitali teiste sihtkapitalide haldusalas. Kultuurkapital võiks kaaluda ka valdkondadeülese kultuurikriitika või publitsistika aastapreemia väljaandmist. Stipendiumid motiveeriksid pigem jooksvat tegevust, aastapreemiaga tunnustataks aga saavutuste, juba tehtud töö eest.

Artikli toimetatud versioon ilmus Sirbis.

*Kõige lähemal arhitektuurikriitika-alasele preemiale on olnud: Inga Raukas, keda 1997. aastal autasustati muu hulgas teoreetiliste artiklite eest, Triin Ojari, kes 2001. aastal pälvis tunnustuse arhitektuuriajakirja MAJA sisulise kvaliteedi loomise eest, ning Kalle Komissarov, keda 2007. aastal tunnustati muu tegevuse kõrval ka arhitektuurimõtte avardamise eest ajakirjanduses. Lisaks said 1995. aastal tegevuspreemia nii ajakirjad MAJA kui Ehituskunst. Kõik loetletud auhinnad andis välja arhitektuuri sihtkapital.

laupäev, 11. jaanuar 2014

Salto indeks

Viljandi Riigigümnaasiumi hooned. Foto Salto
Aasta tagasi, kui Kultuurkapital jagas preemiad 2012. aasta tegude ja saavutuste eest, tulin mõttele, et Salto AB arhitektide tegevus on justkui Eesti kvaliteetarhitektuuri hetkeseisu indikaator.

Nii nagu Dow Jones, NASDAQ, Nikkei ja teised indikeerivad maailma suuremate aktsiabörside seisu, peegeldab Salto suurem või väiksem edu Kultuurkapitali ja riiklike kultuuripreemiate jagamisel justkui siinse nüüdisarhitektuuri hetkeolukorda. Vastavalt sellele, kas saltokad saavad peapreemia või mõne väiksema tunnustuse, võime – loomulikult meelevaldselt üldistades – hinnata, kas viimane aasta on olnud Eestis viljeletava arhitektuurikultuuri jaoks väga hea, hea või siis kehvavõitu.

Statistika ja kvaliteet
Salto arhitektuuribüroo asutati 2004. aastal ning büroo juhtivarhitektideks on Maarja Kask, Karli Luik ja Ralf Lõoke. Salto on saanud oma kümne tegutsemisaasta jooksul mitmeid erinevaid tunnustusi nii Eestis kui rahvusvahelisel areenil. Eesti kahe olulisema arhitektuuripreemia, riikliku kultuuripreemia ning Eesti Kultuurkapitali aastapreemiate jagamisel on bürool viimastel aastatel läinud väga hästi. Riiklik kultuuripreemia saadi 2011. aastal. Kultuurkapitali preemiaid on neile jagunenud järgnevalt: 2008, 2010 aastapreemia, 2008 (2tk), 2011, 2012, 2013 arhitektuuri sihtkapitali preemia. Seega on Saltot siinsete kõrgemate arhitektuuri- ja kultuuripreemiatega järjepidevalt tunnustatud alates 2008. aastast (v.a. 2009) ning see teeb neist konkurentsitult viimase kümnendi kõige premeerituma arhitektuuribüroo Eestis. Säärane stabiilsus näitab erakordset võimet püsida läbi aastate kõrgel arhitektuuri- ja ruumikultuuri laineharjal.

Kasutades Salto edu tingliku kvaliteedikriteeriumina, võiksime rääkida Salto indeksist kui eesti nüüdisarhitektuuri hetkeseisu indikaatorist. Salto indeks võiks eelkõige markeerida Eesti nüüdisarhitektuuri kvaliteetsema osa kõrgemat kesktaset (või keskmist kõrgtaset). Ehk et kui Salto võidab konkreetsel aastal emma-kumma mainitud peapreemiatest, siis on see märk sellest, et eesti kvaliteetarhitektuuri osas oli tegemist keskmiselt hea aastaga.* Kui aga Salto peapreemiat ei saa, on tegemist eesti nüüdisarhitektuuri jaoks  erakordselt hea aastaga, sest keegi oli Saltost parem. Seda loomulikult eeldusel, et Salto ise oma kesktasemelt ei lange. Büroo jätkuvat edu preemiate jagamisel, mida näitas ka 2013. aasta, võib pidada Salto indeksi stabiilsusgarantiiks.

Kultuurkapitali preemiad AD 2013
Äsja jagati järjekordseid Kultuurkapitali preemiaid ning Salto sai oma 2013. aasta tegevuse eest arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia – seda läinud sügisel avatud Viljandi riigigümnaasiumi juurdeehituse arhitektuurse lahenduse eest. Žürii iseloomustas tööd kui „kaasaegset ja inspireerivat õpikeskkonda, kus harmooniliselt kohtuvad uus ja vana“ ning kui „ümbritseva linnaruumiga dialoogi loovat suurepärast lahendust“.

Žürii kiitusele sekundeerides tuleb siiski tõdeda, et tänavune Kultuurkapitali peapreemia arhitektuurivallas läks teenitult teistele siinsetele tipparhitektidele. Indrek Peili, Siiri Vallnerit, Katrin Koovi ning sisearhitekt Hannes Praksi autasustati Tartu Ülikooli Narva Kolledži kui suure sümbolväärtusega hoone arhitektuurse lahenduse eest, mille kontseptsioon on žürii hinnangul „leidnud edasiarenduse kvaliteetses ehituslikus teostuses ja silmapaistvas sisearhitektuuris“.

Žüriiga on antud juhul raske mitte nõustuda. Juba praegu võib arvata, et TÜ Narva kolledži hoone kujuneb üheks olulisemaks Eestis 21. sajandil juba rajatud või veel rajatavaks hooneks, sest see objekt ühendab endas oskuslikult väga mitmeid tähenduskihistusi. Kogu tervik on nii kompleksne ja läbitöötatud, et seda oleks ka maailma tipparhitektidel raske järele teha. Ajalugu, geopoliitika, rahvusküsimus, arhitektuur, muinsuskaitse, linnaplaneerimine, regionaal- ja hariduspoliitika – kõik need tähendusväljad on Narva kolledžihoone puhul saanud oluliseks moel, mis võiksid olla kvaliteetse elukeskkonna rajamisel eeskujuks mitte ainult 21. sajandi Eestis, vaid ka mujal maailmas.

Soovimata vähendada Salto poolt kavandatud Viljandi riigigümnaasiumi kvaliteetse arhitektuuri ning oskusliku kontekstuaalse lähenemise tähtsust, tuleb siiski tõdeda, et Narva kolledži puhul mängis lõpptulemuse kujunemisel kaasa rohkem mõjutegureid ning kontekst oli mitmekihilisem ja nõudlikum. Nii nagu Narvas, tuli ka Viljandi koolihoone puhul arvestada näiteks muinsuskaitseliste ja asukohast tulenevate piirangutega, ent tervikuna oli ajalooline, poliitiline ja kultuuriline kontekst Viljandi hoone puhul vähem pingestatud kui Narvas. Mis Narva ja Viljandi koolihooneid lisaks heale arhitektuurile ühendab, on hea tellija, vastavalt Tartu Ülikool ning Riigi Kinnisvara Aktsiaselts.

RKAS kui hea tellija. Päriselt.
Küüniliselt võiks öelda, et Eesti riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste poolt viimastel aastatel tellitavat arhitektuuri saaks markeerida RKAS-i indeksiga, mis erinevalt Salto indeksist kui kvaliteedimõõdikust indikeeriks keskpärase, odavhangetel põhineva arhitektuuri hetkeseisu Eestis.

Kujuteldava RKAS-i indeksi tõsiseltvõetavus sai aga tänavuste Kultuurikapitali preemiate jagamisega tugeva tagasilöögi, sest koos Viljandi linnaga pälvis Riigi Kinnisvara Aktsiaselts parima tellija tunnustuse Viljandi riigigümnaasiumi kompleksi rajamise eest (vana ja uus hoone).

Loodetavasti mõjutab see preemia palju kritiseeritud riigiettevõtet oma hoiakuid kvaliteetse ruumi ja arhitektuuri osas revideerima ning et RKAS-i kui tellija tänavune tunnustamine riiklike kultuuriinstitutsioonide poolt ei jää viimaseks korraks. Eesti elukeskkonna üldist kvaliteeti silmas pidades tahaks loota, et toda kujuteldavat RKAS-i indeksit ei peaks tulevikus üldse kasutama. Pigem võiksime jätkuvalt loota Salto indeksi stabiilsusele ning soovida eesti arhitektidele julget ja loomingulist alanud aastat.

Võib ju öelda, et Saltol ei vedanud, et Narva kolledžihoone Viljandi koolimajaga samal aastal valmis sai ning seetõttu Kultuurkapitali preemiatele konkureeris. Mõnel teisel, keskpärasema arhitektuurisaagiga aastal oleks Viljandi riigigümnaasiumi juurdeehitus võinud kindlasti Kulka aastapreemia laureaadiks osutuda. Seekord tuli saltokatel aga leppida (pelgalt) arhitektuuri sihtkapitali preemiaga. Mis siinkohal siiski kõige tähtsam – Salto indeksi usaldusväärsus sai veelkord kinnitust, sest büroo osutus järjekordse kõrge tunnustuse vääriliseks. See, et Salto Kultuurkapitali aastapreemiast ilma jäi, ei näita muud, kui seda, et 2013. oli eesti kvaliteetarhitektuuri jaoks tavapärasest tunduvalt viljakam aasta.

* Sel puhul tuleb reserveerida ka võimalus, et Saltol endal juhtus olema erakordselt hea aasta. Selliseks näiteks pakuksin 2010. aastat, kui Kulka aastapreemia saadi geniaalse Veneetsia „Gaasitoru“ projekti eest (koos Neeme Külma ja Ingrid Ruudiga). Kulka andis siis aastapreemia ka 3+1 Arhitektidele Pärnu suurepärase uue raamatukogu eest.

Tartu Ülikooli Narva Kolledž. Foto Kaido Haagen

Kultuurkapitali aastapreemia 2013
Katrin Koov, Indrek Peil, Siiri Vallner, Hannes Praks (Tartu Ülikooli Narva Kolledž) 

Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemiad 2013
Arhitektuuri aastapreemia
Salto Arhitektid: Maarja Kask, Karli Luik, Ralf Lõoke, Andro Mänd, Margus Tamm (Viljandi riigigümnaasium)

Renoveerimise aastapreemia
Pille Lausmäe, Eva Laarmann (Viljandi riigigümnaasium)

Tunnustus
Riigi Kinnisvara AS ja Viljandi linn (Viljandi riigigümnaasium)

Tegevuspreemia
Triin Tõrs-Ojari (ajakiri MAJA ning arhitektuurikriitika)

Sisearhitektuuripreemia
Ville Lausmäe, Kadi Karmann (Tallinna Ülikooli BFM-i õppehoone sisekujundus)

Maastikuarhitektuuri aastapreemia
Mari Rass, Diana Taalfeld (Klooga mälestusmärkide väliekspositsioon ja maastikukujundus)

Eripreemia
Emil Urbel, Pille Lausmäe, Liisa Põime, Ivar Lubjak, Maria Pukk, Tiit Nurklik (Kukemõisa karjamõis)

Innovatsioonipreemia
Architect11 Passion Group, Eero Endjärv, Hannelore Kääramees (Passion House moodulmaja)

Disainipreemia
Stigo OÜ, Matti Õunapuu (rollerStigo disainilahendus) 

Vaata lisaks
Eesti riiklikud kultuuripreemiad
Kultuurkapitali aastapreemiad
Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemiad
Kavakava
Hannes Praks
Salto

kolmapäev, 8. jaanuar 2014

Odavad makaronid eesti võsas

Foto Tauno Pääslane (ERR kodulehelt)
Raadio Ööülikooli telesarja esimene osa tekitas vastuolulisi tundeid. Terve kamp rõõmsaid linnainimesi läheb oma võsa- ja tareigatsuse kutsel „tagasi juurte juurde“, külla bioloog Piirimäele, kes ise linnast maale emigreerunud ning alles õpib seal toime tulema. Punt on kirju ja sõbralikke inimesi täis, ent pea kõik, mis ette võetakse, kukub välja kohmakalt, on ujedust, on ebamugavust. Kogu asi on serveeritud koolipoisilikult pealetükkiva siiruse kastmes. Punti on justkui ära eksinud ugri-aristokraadist poetess, kelle igatsus siiruse järele on küll sama tugev kui ülejäänud kaaslastel, kuid kes on ilmselgelt rahulolematu selle kohmakusega. Parematel hetkedel lülitad kriitikameele siiski välja ja tajud (isegi läbi teleekraani) nende inimeste lihtsust ja soojust. Palju osavalt kaameraga kinni püütud hetki. Hea tunne, elad neile ju ikkagi kaasa.

Eestlased olevat metsarahvas, igatsevat linnast tagasi maale. Samas näikse, et oleme maalt küll ammu lahkunud, kuid linna pole justkui ka veel päriselt kohale jõudnud. Oleme kuskil vahepeal, kust ei saa õieti ei edasi ega tagasi, oleme võsas. Äkki olemegi hoopis võsarahvas, äkki ongi võsa meie suurim kultuuriväärtus, nagu on vihjanud Valdur Mikita.

Eesti kultuuri eripärade otsimine ja ümbermõtestamine läheb mulle väga korda, aga ma ei saa täpselt aru, miks mulle viimasel ajal too romantiline etno-heietus (mis ei väljendu tingimata rahvatantsus ja koorilaulus, vaid eelkõige mingis pealesurutud nostalgialembuses, kus segunevad rehetared, kruusateed, punase randiga nõukogude taldrikud, lillelise mustriga suvised naiste kitlid, heeringas teki all, rosolje jmt) nii närvidele käib. Oskab keegi seletada? Ma ei taha naeruvääristada „päris“ pärimust, kultuuri „süvaväärtuseid“ ega neid hoidvaid inimesi, aga see lääge ja imal romantiseeriv juurika-igatsus on enam kui tüütu. Eesti folk-rokk(okoo). Räim tomatis ja odavad makaronid juunikuises võsas ei ole romantiline, ei ole maitsev, ei ole nunnu. On hoopis piinlik. Ma (endiselt) armastan Kristiina Ehinit.