neljapäev, 11. veebruar 2016

Veljo Kaasiku Venna maja

Foto Hillar Uusi. Eesti Arhitektuurimuuseum
Täna tehti teatavaks, et vabariigi valitsus otsustas anda Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessorile, arhitekt Veljo Kaasikule elutöö eest riikliku kultuuripreemia. Olgu sel puhul postitatud üks paari aasta eest kirjutatud lühilugu tema kavandatud Venna majast.

Legendaarse arhitektuuriprofessori kultusliku mainega maja. Arhitekt Veljo Kaasiku kavandatud, Venna majaks kutsutud eramut (projekt 1975, valmis 1985) on peetud siinse postmodernistliku arhitektuuri üheks võtmeteoseks. Tõukudes Robert Venturi ja teiste lääne (eelkõige USA) „po-mo“ arhitektide ideedest, mõtestas ka Kaasik ühena esimestest ENSV-s kriitiliselt ümber modernistliku ruumi pärandit. Oma jõulise skeptitsismi, künismi ja irooniaga tühistas Kaasik universaalse ruumi dogmasid.

Venna maja plaanid, vasakul esimene, paremal teine korrus
Venna maja on nimetatud brutaalseks, enesesse sulgunuks, salapäraseks, selle arhitektuuri keerukaks ja intellektuaalseks. Puitarhitektuuri esindajaks saab seda elamut pidada vaid tinglikult, sest puitu on siin kasutatud vaid fassaadikattematerjalina. Enamik konstruktsioonidest on monoliitsest raudbetoonist ja tellistest. Eramu peamised eluruumid paiknevad teisel, abiruumid aga esimesel korrusel. Kelder seejuures puudub. Interjööris on kasutatud palju heledaid pindu, mis loovad tänu suurele elutoaaknale ning kaarjale siserõdule avara, valgusküllase atmosfääri.

Venna maja on üks neid haruldasi valmisehitatud hooneid, milles näib sisalduvat palju erinevaid tähenduskihistusi. Seal on midagi sellist, mis viipab arhitektuuri kui distsipliini piiride, olemisvõimaluse suunas. See on arhitektuur, millele ei saa anda ühest definitsiooni, „panna näppu peale“, seletada arhitektuuriteadlase püüdlikult targa (naeruväärse) näoga, et arhitekt mõtles siin seda või teist. Just see keerukus, mis väljendub nii ruumide paiknemises kui hoone välisilmes, eristab Venna maja enamikest postmodernistlikest ehitistest, kus tähelepanu on pööratud vaid teatraalsetele fassaadidele.

Võib-olla on Veljo Kaasiku Venna maja üks Eesti 20. sajandi arhitektuuri „tüvitekste“. Midagi sellist, millest ainult arhitektid aru saavad. Midagi sellist, mis kuulub ainult arhitektuurile.

Tekst sai algselt kirjutatud Eesti Arhitektuurimuuseumi Facebooki küljele 8. oktoobril 2014.

Foto autor teadmata. Eesti Arhitektuurimuuseum

pühapäev, 7. veebruar 2016

Eesti esimene autobussijaam

Loksa autobussijaam avamispäeval 27. juunil 1939. Foto Eino Sandströmi erakogu
Harjumaal Loksa linna südames asub lihtne punastest savitellistest ehitis, mis on arvatavasti esimene autobussijaamaks ehitatud hoone Eestis. Hiljuti võeti jaamahoone muinsuskaitse alla.

Loksa autobussijaama hoone on ilmekas näide Eesti 1930ndate aastate moodsast ja esinduslikust arhitektuurist. Tumepunaste tellisfassaadidega hoone on üks omapärasemaid Loksa väikeses linnasüdames ning kiirgab Eesti esimese iseseisvusperioodi vaoshoitud sarmi.

Bussijaama ehituse ellukutsujaks oli osaühing „Mootor“, mis sai Tallinn-Loksa-Tallinn bussiliini operaatoriks 1938. aastal. Firmal oli ambitsioonikas plaan rajada moodsad bussijaamad oma liinide sihtpunktidesse mitmel pool Eestis. Ainsana jõuti enne II maailmasõda valmis ehitada siiski vaid Loksa linna südames paiknev jaamahoone, mis avati 27. juunil 1939.aastal. Avapidustustel osalesid teiste seas toonane teedeminister Nikolai Viitak ja OÜ „Mootor“ direktor August Kerem.

Loksa bussijaama kavandati väärikas ootesaal, ruumid jaama töötajatele ja puhketoad bussijuhtidele. Hooviküljel asusid garaažid autobussidele. Kuna Tallinna buss saabus Loksale graafiku järgi õhtusel ajal, planeeriti jaamahoone teisele korrusele ka bussijuhtide korter. Seal juhid ööbisid, et hommikul taas Tallinna poole teele asuda.

Loksa autobussijaama ehitustööd 1938-39. Foto Eino Sandströmi erakogu
Arhitekt Elmar Lohk
Nii nagu igal kunstiteosel, on ka igal hoonel oma autor. Kuigi originaaljooniseid pole tänaseni leitud, on Loksa bussijaama arhitektiks suure tõenäosusega Elmar Lohk (1901-1963), 1930ndate aastate Eesti tähtsamaid ja edukamaid ehituskunstnikke. Lohk oli pärit diplomaadi perest ja seepärast silmatorkavalt rahvusvahelise taustaga – ta sündis Vladivostokis, käis koolis Shanghais ning omandas arhitektikutse Saksamaal Darmstadti tehnikaülikoolis. Eestisse saabus ta alles pärast ülikooli lõpetamist (1925), kuid kujunes siin üheks viljakamaks arhitektiks maailmasõdade vahelisel perioodil.

Lohu tuntumate hoonete hulka kuuluvad Tallinna „Palace“ hotell (1936) ja endine Tallinna Majaomanike pank (1936) – mõlemad Vabaduse väljakul. Samuti kavandas Lohk koos insener August Komendandiga Tallinna Kadrioru staadioni tribüünihoone (1937). II maailmasõja ajal põgenes Lohk Rootsi ning tegutses seal kuni 1960ndate aastate alguseni peamiselt haiglate projekteerijana. Elmar Lohk on üks väheseid Eesti arhitekte, kes töötanud Soome maailmakuulsa arhitekti Alvar Aalto büroos (1943. aastal). Nii nagu Aaltole, oli ka Lohule südamelähedane kasutada tellist ehitusmaterjalina. Loksa bussijaamgi on hea näide sellest, kuidas kasutada punast savitellist. Hoones võib tajuda nii Skandinaaviamaade kui ka Saksa ja Ameerika 1920-1930ndate aastate arhitektuuri kaudset mõju.

Loksa bussijaam täna ja homme
Enamik Loksa bussijaama ruume on kasutuses ka tänasel päeval. Esimesel korrusel tegutsevad pangakontor ning baar, teisel korrusel oli veel hiljuti Loksa konstaablipunkt. Suuremaid ümberehitusi jaamahoonele aegade jooksul tehtud ei ole. Kuigi akna- ja usteavade asukohti on veidi muudetud, on hoone eksterjöör suuresti säilitanud oma algse ilme. Maja välisviimistlus on hetkel rahuldavas seisukorras, kuid vajaks lähiaastatel siiski restaureerimist, et hoone saaks tagasi oma väärikuse.

Nõukogude perioodil ning Eesti taasiseseisvumise järgselt on siseruume korduvalt renoveeritud ning seetõttu pole interjööris algseid arhitektuurseid detaile enam eriti näha. Teisel korrusel, kus asusid bussijuhtide toad on siiski säilinud mõned originaaldetailid – vähemalt üks uks, siseuste piirdelauad, ahi, pliit. Hooviküljel olevas trepikojas on säilinud ka algne dekoratiivselt kaunistatud trepp, selle käsipuu ning trepimademe alune pisike kamber, mida linnalegendi kohaselt on kasutatud isegi kinnipidamisruumina.

Loksa autobussijaam avamispäeval 27. juunil 1939. Foto Eino Sandströmi erakogu
Arhitektuuriajalooline väärtus
Loksa autobussijaama hoone suur väärtus tuleneb eelkõige sellest, et see on teadaolevalt esimene spetsiaalselt autobussijaamaks ehitatud hoone Eesti territooriumil. Samuti on see suure tõenäosusega arhitekt Elmar Lohu loomingu näide. Hoone kujundab oma iseloomuliku karakteriga ka Loksa linnakeskuse üldilmet.

Praegu kuulub bussijaam Loksa linnale ning linnavalitsus soovibki hoone Euroopa struktuurifondide toetuste abil lähiaastatel renoveerida, võttes taas kasutusele ka ajaloolise ootesaali. Linnavalitsuse esindajate sõnul toob hiljutine muinsuskaitse alla võtmine kaasa küll piiranguid ja täiendavaid väljaminekuid, kuid aitab tagada selle, et hoone säiliks oma ehedal kujul. Tulevikus võiks bussijaamast kujuneda üks Loksa sümbolobjekte, sest linnas on põneva ajaloo ja ilmeka arhitektuuriga hooneid säilinud vähe.

Artikkel ilmus algselt ajakirjas Maakodu, august 2015, lk 24-25. Artikli veebiversioon avaldati ajakirja kodulehel 10. novembril 2015.

Loksa autobussijaam 2014. aastal. Foto Oliver Orro