esmaspäev, 9. oktoober 2017

Jüri Okase hermeetiline maailm

Jüri Okas. Fotomontaaž, 2016


Jüri Okast võib pidada Eesti nüüdisaegse kunsti- ja arhitektuurielu suurimaks aristokraadiks. Oma loominguga näib ta küsivat kunsti ja arhitektuuri eriala piiride ning nende ainitise olemisvõimaluse järele. Kumu kunstimuuseumi suures saalis Tallinnas sai 7. aprillist 27. augustini 2017 vaadata Okase ülevaatenäitust, mis koondas suure osa tema graafikast ning tegevus- ja installatiivkunsti dokumentatsioonist.

Viimase kümmekonna aasta jooksul on kunstikõrgkoolides muutunud populaarseks loomingupõhine doktoriõpe. Paljudes õppekavades on õppeprotsessi keskmesse toodud kunstniku uurimistöö, kus doktorant kasutab uurimismaterjalina enda varasemat loomingut. Analüüsi käigus tehtud järeldused saavad omakorda aluseks uutele teostele. Väga sarnast loometöömustrit kasutas juba aastakümneid tagasi ka Jüri Okas, kelle loominguline identiteet jaguneb kujutava kunsti ja arhitektuuri eriala vahel.

1970. aastate alguses, osalt veel tudengiajal, tegi Okas kümmekond pooldokumentaalses laadis filmijäädvustust tema enda sõpruskonna ja kaaskunstnike happening’idest. Samasse kümnendisse jäävad ka mitmed maakunstiteosed. Hiljem on ta samade tööde dokumentatsiooni kasutanud graafikas, peamiselt sügavtrüki ja ofsetlitograafia tehnikas valminud teostes. Okase teosed ei alga seega kunagi puhtalt lehelt; tema looming keerleb justkui sissepoole pööratud spiraali pidi, kunstniku-mina kujuteldava keskme suunas ja juba tehtud teoste ümber, neile uusi tähenduskihte ümber kasvatades. Okase kunst plahvatab sissepoole.

Kunstiteadlane Sirje Helme, kes on ka praeguse Kumu näituse üks koordinaatoritest, on väitnud, et Okase kunst tegeleb alati ruumiga. Olgu tegemist maakunsti, graafika, installatsioonide või arhitektuuriga, Okase kunstilised valikud on alati kokkupuutes ruumiliste protsesside ja nende mõtestamisega. Kunsti- ja arhitektuuriteadlane Andres Kurg omakorda on väitnud, et Okase loomingus on ruumi kõrval oluline ka aeg. Kumu näitusega kaasnevas raamatus käsitleb Kurg Okase kunstiloomingut „vahepealsuse visuaalkultuurina“. Okast huvitab lineaarse aja lõhkumine, teatud mõttes isegi aja seiskamine, ning ruumilised nähtused ja olukorrad, mille puhul on raske aru saada, kas midagi on sündimas, valmimas või hoopis lagunemas.

Jüri Okas. Torn, 1981, sügavtrükk, Eesti Kunstimuuseum


Jüri Okas. Rekonstruktsioon M, 1976, sügavtrükk, kunstniku omand


Jüri Okas. Rekonstruktsioon KKI, 1977, sügavtrükk, Eesti Kunstimuuseum


DIKTEERITUD KOGEMUS, DISTANTSEERITUD PILK
Kumu suures saalis on harva näha sedavõrd jõuliselt reglementeeritud ja korrastatud näituseruumi nagu praegu. Nii nagu kunstnik ja arhitekt Paco Ulman oma näitusearvustuses (kunst.ee nr 2/2017) tähelepanu juhtis, on tänapäeval mõneti üllatav näha avalikku ruumi, mis nii selgelt ruumikasutust dikteerib. Okas, kes ise on näituseruumi kujundaja, on oma tööde eksponeerimiseks loonud tõepoolest totaalse, isegi autoritaarse keskkonna, kus liikumistrajektoore on raske varieerida. Ometi iseloomustab säärane jõuline raamistamine Okase kunstnikupositsiooni väga hästi. Teatud mõttes võib teda pidada Eesti nüüdisaegse kunsti- ja arhitektuurielu suurimaks aristokraadiks, iseteadlikuks poeediks, kes külmetab klaasmäel. Oma võrdlemisi hermeetilise, raskesti ligipääsetava kunstiloomingu kõrval on Okas aastate jooksul kindla käega suunanud oma loomingu eksponeerimist, avaldamist ja retseptsiooni – intervjuusid ega avalikke loenguid ta (enam) ei anna, loomingut kajastavad raamatud koostab peamiselt ise ning näitused kavandab samuti oma käega. Ühe looja terviklik universum, mille väliskoorest on raske läbi tungida. Olgu öeldud, et loomulikult ei ole siin peamine Okas kui indiviid, vaid tema kui loovinstitutsioon ja sellega seotud kuvand.

Tamara Luuk on kirjutanud (Vikerkaar nr 7/1988), et Okase teoste aines (peamiselt linna- ja loodusmaastikud) ning kujutamisviis (fotograafia ja film) on demokraatlikud ning üldkättesaadavad, ent kunstniku poolt kokku põimitud ülimalt elitaarsel moel, tõmmates selge piiri looja ja ülejäänud maailma, kunstniku ja vaataja vahele. Ja ometi on seal midagi ülimalt paeluvat; paljude jaoks on tegemist viimase poolsajandi Eesti ühe olulisema kunstniku ja arhitektiga. Siit võiks edasi küsida, miks on Okase loominguline universum näiliselt nii suletud ja ligipääsmatu. Kas on see puhas loominguline egoism? Aristokraatlik elitaarsuse taotlus? Või hoopis hirm reeta kunsti, loomingu saladus?

Ühe võimaliku vastuse võib anda see, et Okast on peetud üheks Eesti kunsti esimeseks kontseptualistiks – Sirje Helme sõnul on autor oma tööde objekti teadlikult ja vahel mitmekordselt võõrandanud. See loob olukorra ja tunde, et see, mida me pildil või teoses näeme, ei räägi vahetult, vaid viitab millelegi, mida pildil ei ole. Sellele lisandub näiline neutraalsus, mis tihti kasutab dokumentalistikale omaseid töövõtteid ning on justkui vaba väärtushierarhiatest. Niisiis looming, kus raskuskese on ideel, mitte sooritusel endal.

Fotokunstniku ja kunstiteadlase Peeter Linnapi sõnul on Okas koos Peeter Toomingaga ka siinse fotograafia esimesi kontseptualiste. Linnap on rõhutanud Okase tööde puhul mitte nende näilist dokumentaalsust, vaid just kunstniku teadlikkust dokumenteerimisest kui tegevusest, loomingulisest aktist. Teisisõnu ei tee Okas dokumentalistikat, vaid lihtsalt tema visuaal-esteetiline keel või kood on dokumentalistlik – ta mõtestab visuaalsete ja kontseptuaalsete vahenditega dokumenteerimist kui protsessi ning selle kaudu ka kujutise rolli kunstis ja kultuuris laiemalt. Okas on oma töödes korduvalt kasutanud samu motiive, näiteks fotosid aktsioonidest ja maakunstiteostest Vääna-Jõesuu rannas. Nagu eespool mainitud, on need fotod ja filmikaadrid hiljem leidnud töödelduna kasutamist graafikas.

Analoogne metapositsioon või metakeele kasutus on ilmne Okase ehk tuntuimas visuaalkunsti teoses „Väike moodsa arhitektuuri sõnastik“, mis koondab fotosid perioodist 1974–1986 (ilmus eraldi raamatuna 1995). Näiliselt argiseid, banaalseid ja rahvapärase arhitektuuri või lausa iseehituse motiive jäädvustades lõi Okas omalaadse ruumiarhetüüpide aabitsa või Andres Kure väljendit kasutades „arhitektuuri tegemise õpiku“, mida saab soovi korral kasutada ka professionaalses projekteerimistöös. Ruumiliste ja visuaalsete printsiipide kogumik; algmotiivid, mida leiab nii banaalses kui ka elitaarses keskkonnas.

DEKONSTRUKTSIOONI KATSE
Kui nüüd teha suurem üldistus ja püüda sõnastada seda, mida Okas oma kunstiga teeb, siis võiks visata õhku väite, et ta küsib kunsti olemisvõimaluse järele. Teda ei huvita niivõrd konkreetsed tehnikad või tähendused, stiil või kultuuriseosed, kui spetsiifiliselt selle territooriumi väljapuhastamine, mis kuulub kunstile. Okase soov on puhastada välja kunsti aluskood, DNA või luuüdi, kui soovite, see väli, mis kuulub ainult loomingule.

Ometi on mitme viimase aastakümne kultuuripraktika, mida kõige laiemas mõttes võiks tähistada „postmodernsuse“ mõistega, näidanud modernismikogemuse ambivalentsust ning sellest tulenevaid raskusi üheste aluspõhjuste ja tegurite sõnastamisel. Paljud distsiplinaarsed kooslused (k.a kunst) ja nende alustingimused on muutunud staatilisest voolavaks, substantsiaalsest kontekstuaalseks. Okas kunstnikuna on sellest protsessist loomulikult teadlik, kuid ometi ei soovi ta täielikult hüljata modernisti rolli või sellega seotud praktikaid. Ta ei talu kunstnikuna seda, kui kõik muutub ebapüsivaks, sõltuvaks, dünaamiliseks; võimalik, et see on seotud hirmuga kaotada kontroll ja autoriteet.

Just Okase roll loojana ja oma retseptsiooni jõulise suunajana teeb tast (hilis)modernismile omase frustreeritud heerose, kes justkui keeldub joobumast postmodernsuse ülevast kitšist, kuigi mõistab selle vabastavat funktsiooni. Mõneti meenutab Okase kunstnikupositsioon Walter Benjamini tuntud metafoori ajalooinglist. Kunstnik Paul Klee akvarellil (1920), mis kuulus Benjaminile endale, on kujutatud näiliselt abitut, ehmunud inglit, kes näeb oma silme ees minevikku ja selles kuhjuvaid varemeid. Ingli tiivad on avatud ning paradiisist puhuv progressituul kannab teda selg ees tulevikku. Peatumine on võimatu nagu ka varemete kuhjumise takistamine. See moderniseerumise vältimatu ja valulik, ent mitte lõpuni hukkamõistetud kogemus peegeldub ka Jüri Okase kunstis.

Jüri Okas. Pikali, 1974, sügavtrükk, Eesti Kunstimuuseum


Näitus „Jüri Okas“
Kumu suures saalis 07.04.–27.08.2017
Koordinaatorid Sirje Helme, Ragne Soosalu
Näituse kujundaja Jüri Okas
Graafiline kujundaja Tuuli Aule

Artikkel ilmus algsel kujul nädalalehes Eesti Ekspress 23.08.2017

esmaspäev, 21. august 2017

Modernism, wood and Estonian architecture in the 1930s

Narva-Jõesuu beach pavilion. Engineers Robert Ederma, Erich Otting, design 1935, completed 1936, destroyed in WWII. Photo © Museum of Estonian Architecture


In the 1930s, as Modernism was spreading internationally, Estonian architecture retained its relative conservatism. Changes in local architecture mostly developed hand in hand with, rather than in opposition to, history and tradition. Stone, glass, and steel slowly became common construction materials, but wood, as a practical, affordable material, remained popular as well, particularly in residential architecture and seasonal public buildings (stadiums, bathing facilities, open-air stages etc.). Combing Modernist aesthetics with wood as a traditional building material resulted in a number of interesting buildings in the 1930s.

Artists as innovators of space
Modernism as a cultural phenomenon often first emerged in fine arts and literature. This was the case in Russia, in a number of European countries, and in Estonia too. Compared to visual arts and literature, architecture, as a practical art, is more dependent on economic, technological and broader social processes; it needs more time and resources to manifest itself in built form. Compared to the rapid manifestation of Modernism in art and literature, it took nearly a decade for Estonian architects (and their clients!) to pick up ideas about Modernist architecture and implement them in designs and buildings.

Artist Ado Vabbe (1892-1961) made his first abstract drawings inspired by Vasily Kandinsky’s works just before WWI. A broader breakthrough in Estonian avant-garde came a little later, in the early 1920s. Strongly influenced by Cubism, Constructivism and Expressionism, Eesti Kunstnikkude Rühm (Estonian Artists’ Group) was established in 1923. The members of this group talked of their artistic output as Cubism, even if their work actually resonated more with what could be called post-Cubist tendencies – Cubo-Futurism and Constructivism (Russia), Purism (France), and Neoplasticism (The Netherlands).

In the mid-1920s Märt Laarman (1896-1979), one of the leaders of this group, used urban and architectural motives in several of his graphic works and paintings. Sculptor and painter Henrik Olvi (1884-1972) made several models of fictional monuments resembling Kazimir Malevich’s architectons. In 1926 Laarman and Olvi, both probably familiar with the ideas of El Lissitzky, Theo van Doesburg, and other theorists of their time, designed kiosks which are reminiscent of architect Gerrit Rietveld’s design for the Schröder House in Utrecht (1924).

The Estonian Artists’ Group seems not to have had close ties with local architects. Several of the group’s exhibitions during the 1920s might have provided a good platform for public as well as interdisciplinary dialogue. Yet it seems that local architects were either not sufficiently informed or not interested in the kind of radical re-conceptualisation of space seen in the works of Laarman, Olvi (and also Vabbe who was not a member of the group). One can only fantasise what might have followed from active dialogue between artists and local architects at the time.

Ehitis ('Edifice'). Painter Märt Laarman, between 1924-28. Oil on canvas. Location unknown.
Published in art magazine TAIE No. 3-1928, p.125


Design for a kiosk. Sculptor and painter Henrik Olvi, 1926. Indian ink, chalk, cardboard.
© Art Museum of Estonia


Thus with hindsight one has to admit that compared to local artistic practices, Estonian architecture in the interwar years remained relatively conservative. The latter applies to both aesthetics and construction technology. Even if living conditions for local inhabitants improved and there was development of both building regulations and the construction industry, Estonian architecture – in terms of new aesthetics and innovative technology – remained unambitious.

The relatively conservative approach to architecture in interwar Estonia can partly be explained by the impact of the global financial crisis (1929) and the conventional tastes of local clients, but may also be attributed to the fact that majority of Estonian – and local Baltic German architects – looked to the more conservative tendencies in recent German architecture. During the 1920s Estonian architecture was often an interpretation of so-called Heimat architecture; the result was Estonian Traditionalism. During the 1930s the main influence was Neue Sachlichkeit (‘New Objectivity’), an art and architecture movement in the Weimar Republic characterised by a deliberately objective, rational, down-to-earth mentality – something very different from the artistic extravagance of Le Corbusier and technological ambitiousness of the Bauhaus architects.

Modern times, modern homes
Estonian architecture historians usually take the first ‘pure’ instance of interwar Modernism – or Functionalism as it is often called locally –  in Estonia to be a private dwelling designed by architect Herbert Johanson (1884-1964) on 6 Toompuiestee Boulevard in central Tallinn. Completed in 1929, this two-story urban residence on the edge of the historical Old Town is built of masonry though (mainly brick and limestone). Nevertheless, wood as a construction material remained popular also in contemporary buildings, particularly in residential architecture. In Tallinn, for example, 79% of all new dwellings built between 1918-1939 used wood as the primary construction material; four out of five new homes (private houses or apartment buildings) in Tallinn were built of wood during this period.

First 'pure' example of interwar Modernism in Estonia, a private residence at 6 Toompuiestee Boulevard, Tallinn. Architect Herbert Johanson, completed 1929. Photo © Museum of Estonian Architecture


Compared to materials such as steel and reinforced concrete, wood is far less facilitating of interesting structural and spatial solutions. Le Corbusier’s five points for modern architecture were inapplicable to brick or wooden houses. Even if floor plans and division of space became less rigid, free plan in its Corbusian – or Rietveldian – sense was not possible because in wooden as well as most brick structures the walls still had to carry loads. The latter also impeded the use of ribbon windows; finishing materials (plaster, bricks, wood boards etc) were used to imitate long horizontal windows instead. Due to traditional structural solutions, facades remained dependent on the rest of the building and did not become a freestanding element, a ‘curtain’ around the perimeter of the building. Neither could pilotis be used; in most cases the building still stood on traditional limestone foundations and the basement remained part of the spatial programme, used for various household activities and as storage. Reinforced concrete was typically used only for lintels and occasionally for cast-in-situ floors on the ground floor. Due to the relatively cold Estonian climate, roof terraces were also not common even if the number of balconies, usually on top of ground-floor verandas, increased during the interwar years.

The (upper-) middle class in this young country grew step by step. During the 1930s, together with a relatively small number of representatives of the wealthy elite, the middle class became the primary group of clients interested in contemporary Functionalist architecture. As building in masonry (e.g. bricks, limestone, concrete) and steel was still relatively expensive, a large number of Functionalist private dwellings were built of wood. Nõmme, a garden-city type of district in western Tallinn, was an independent municipality during the interwar years and became a popular area to build modern private villas as well as small apartment houses. Architect Edgar Velbri (1902-1977) alone designed around 20 Functionalist dwellings in Nõmme during the 1930s.

Nõmme-type dwelling at 18 Mängu Street, Nõmme, Tallinn. Architect Edgar Velbri, completed 1933.
Photo © Peeter Säre, Museum of Estonian Architecture (1992)


Nõmme-type dwelling at 18 Mängu Street, Nõmme, Tallinn. Architect Edgar Velbri, completed 1933.
Photo © Martin Siplane, Museum of Estonian Architecture (2012)


Velbri’s design for a two-story dwelling on 18 Mängu Street (completed 1933) became an example of what has later been called the Nõmme-type dwelling or the Nõmme house (a term coined by architecture historian Mart Kalm). Essentially, this is a small apartment building. The owners lived on the ground floor while the upper-floor apartment was rented out. The latter enabled repayment of the loan taken out in order to build the house, a measure which for middleclass families was essential to finance construction. Many of the Nõmme-type houses were built of wood. To make them look more modern, architects broke the traditionalist symmetry and dynamically played with building volumes; they lowered the roofs, plastered the walls white, and added large glass windows where it was possible, usually in the stairways, since the latter were not heated.

As well as Functionalist apartment buildings like the Nõmme house, there were also private residential buildings. Those are often referred to as ‘villas’, although their size might vary considerably. The majority of Functionalist villas in Estonia were built of masonry, usually brick. Nevertheless, there were also remarkable wooden private houses. Architect Nikolai Kusmin (1906-1994) designed a two-storey Functionalist villa for school director Elmar Einasto’s family in the university town Tartu. Completed in 1937, this house is an original interpretation of the international architecture of its time and has been preserved relatively well to this day.

Villa at 3 Aardla Street, Tartu. Architect Nikolai Kusmin, completed 1937.
Photo © Museum of Estonian Architecture


Construction of the villa at 3 Aardla Street, Tartu. Architect Nikolai Kusmin, 1936-37.
Photo © Museum of Estonian Architecture


Front facade of the villa at 3 Aardla Street, Tartu, was recently renovated. Architect Nikolai Kusmin, 1937.
Photo © Egle Tamm (2016)


Not all Functionalist private residences can be called ‘villas’ as some are rather modest in size. Architect Engelhard Corjus (1899-unknown), for example, designed a small two-story private residence (designed in 1929, completed in 1932) also in suburban Nõmme, Tallinn. Standing under tall pine trees, this cube-shaped building sets up a calculated contrast with its natural context. As in many other cases, the exteriors of the wooden load-bearing walls were covered with brightly coloured limestone plaster in order to make the house resemble contemporary masonry buildings. What makes this dwelling by Corjus stand out among similar contemporary buildings, though, is not only its exceptional form but also its custom-made technical solutions. The large corner window of the living room on the ground floor, for example, was specially ordered from the Järvakandi Glass Factory. The loadbearing structure of the veranda, on the other hand, was built from reinforced concrete, use of which was rare in Estonian residential architecture at this time.

Private residence at 29 Sõbra Street, Tallinn. Architect Engelhard Corjus, design 1929, completed 1932. Photo © Urmas Hiis, Museum of Estonian Architecture (1991)


Custom-designed living room window of the private residence at 29 Sõbra Street, Tallinn. Architect Engelhard Corjus, design 1929, completed 1932. Photo © Monika Eensalu-Pihel (2009)


In the 1930s wood as a finishing material was considered – at least among more elitist critics such as Hanno Kompus – to be outdated and more suitable for rural architecture. Despite such criticism, considerable numbers of Functionalist dwellings were designed with wooden facades. In these instances the wooden exteriors either expressed continuity with either the previous Traditionalist architecture or, alternatively, tried to adjust wood to the representational as well as practical demands of Functionalism (using materials in accordance with their natural properties). Architect Anton Soans (1885-1966) designed a modest summer house for the van Jung family in coastal Pirita in the eastern suburban area of Tallinn. Standing on a high stone plinth, this building has dynamic massing of its higher levels while the wooden-board facades emphasise its horizontal, down-to-earth character. Large windows, metal barriers, and porthole windows are among features which indicate the architect’s desire to combine modern construction forms with the leisurely, intimate cosiness of a summer house.

Summer house in Pirita, Tallinn. Architect Anton Soans, completed 1934, since demolished, front view. Photo © Museum of Estonian Architecture


Summer house in Pirita, Tallinn. Architect Anton Soans, completed 1934, since demolished, garden view.
Photo © Museum of Estonian Architecture


Summer house in Pirita, Tallinn. Architect Anton Soans, completed 1934, since demolished, backside view. Photo © Museum of Estonian Architecture


Private residence at 40 Sõbra Street, Nõmme, Tallinn. Architect Eugen Habermann, 1939.
Photo © Martin Siplane, Museum of Estonian Architecture (2009)


Print workers holiday home in Aegviidu, Harju County. Architect Anton Soans, 1937.
Photo © Martin Siplane, Museum of Estonian Architecture (2013)


Public buildings as seasonal event spaces
In public architecture wood was more common in buildings with a more or less temporary character, and mainly in those intended for seasonal use. As in many other European countries, recreational activities, especially bathing and public sports events became increasingly popular in Estonia during the interwar years. Functionalism was quickly applied in public resort architecture such as beach pavilions and cafes, in sports facilities such as stadium grandstands, and in open-air stages in public parks.

In 1928 architects August Tauk (1892-1965), then still an engineer, and Konstantin Bölau (1899-1959) entered the architectural competition for the Pirita beach pavilion in Tallinn. Bölau's and Tauk's simple design for a wooden building might not look impressive at first glance, but asymmetrical floor plan, dynamic massing of building volumes, and facades which emphasise contrasts between horisontal windows and flat wall surfaces predicts the arrival of Functionalism. Competition entry "Mare" got a purchase prize (shared 4th-5th place), and without doubt looked more modern than the winning entry (architects Anton Soans, Edgar Johan Kuusik and Franz de Vries), which got built a year later.

Competition entry for the Pirita beach pavilion in Tallinn, elevations. Architects August Tauk, Konstantin Bölau, 1928. © City Archives of Tallinn 


Competition entry for the Pirita beach pavilion in Tallinn, floor plan and sections. Architects August Tauk, Konstantin Bölau, 1928. © City Archives of Tallinn 


One of the few monumental examples of wooden Functionalism in Estonia is the grandstand of the Pärnu stadium (completed 1933, demolished 1981) by architect Olev Siinmaa (1881-1948). Pärnu was – and still is – the most popular summer resort in Estonia. Siinmaa was municipal architect of Pärnu for several years. During the 1930s he designed numerous white Functionalist buildings, including his own home in Pärnu (1931-33), a masterpiece of Estonian Modernism.

Grandstand of the Pärnu Beach Stadium. Architect Olev Siinmaa, completed 1933, demolished 1981.
Photo © Museum of Estonian Architecture


Siinmaa did not make frequent use of wood in his 1930s designs; the stadium is a rare exception. The grandstand was built on the foundations of its former predecessor and therefore maintained the latter’s symmetrical floor plan. In its details though, the new grandstand looked exceptionally modern. Wooden facades were left exposed in their natural beauty, while the curved walls and ribbon windows expressed the dynamism of the new, international architecture.

Inspired (allegedly) by Siinmaa’s sketch design for Pärnu’s beach pavilion (unrealised, 1934), engineers Robert Ederma and Erich Otting designed a spectacular beach building (design 1935, completed 1936, destroyed in WWII) for another resort town, Narva-Jõesuu in North-East Estonia, close to the border with Russia. The floor plan of the building, which comprised dressing-rooms, a restaurant, and utilitarian spaces, is again conservatively symmetrical but the facades with narrow ribbon windows, flat roof and simple detailing express the authors’ awareness of what a contemporary beach pavilion should look like.

Narva-Jõesuu beach pavilion. Engineers Robert Ederma, Erich Otting, design 1935, completed 1936, destroyed in WWII. Photo © Johannes Reitsnik, Museum of Estonian Architecture


Architect August Volberg (1896-1982) designed a simple Functionalist summer hotel (designed 1934, completed 1936, demolished in the 1990s) in yet another small coastal resort, Haapsalu in Western Estonia. A simple two-storey rectangular box with smaller volumes built on exuded tranquillity in the shade of majestic old trees; the facades were clad with horizontal wooden boards. For an open-air swimming arena in Tallinn, architect Tõnis Mihkelson (1887-unknown) designed an airy, romantic bathing pavilion (designed 1935, completed 1936, destroyed in a fire in 1974) with wide eaves to protect visitors from direct sunlight.

Summer hotel Ateena in Haapsalu. Architect August Volberg, design 1934, completed 1936.
Photo © Museum of Estonian Architecture


Bathhouse in Mustamäe, Tallinn. Architect Tõnis Mihkelson, completed 1937.
Photo © Museum of Estonian Architecture 


Construction of the bathhouse in Mustamäe, Tallinn. Architect Tõnis Mihkelson, 1936-37.
Photo © Museum of Estonian Architecture


Estonian architecture of the 1930s responded to international Modernism in its own way – in accordance with the local climate, technological possibilities, and social circumstances. As a relatively cheap and accessible local material, wood made it possible to materialise modern architecture in a local, regionalist form. Wooden Functionalism never came to dominate Estonian architecture, but it embodied a peculiarly local, contextual response to broader changes in society and international architecture. As in several other European countries, by the mid-1930s architecture in Estonia had taken a more conservative direction. Nevertheless, dozens of interesting Functionalist buildings were designed and constructed in Estonia during the interwar period.

With regard to Estonian wooden Functionalism today, it has to be admitted that most of the public buildings described above have either burned down, been demolished, or been substantially rebuilt. Residential architecture from this time is in a somewhat better condition; several wooden villas and small apartment buildings from the 1930s have survived since they have been continuously inhabited and maintained. Most of these dwellings are located in Nõmme, Tallinn, but there are also original Modernist buildings influenced by local vernacular architecture in smaller Estonian towns like Rakvere and Sindi.

Original version of this article was published in the Project Baltia architecture magazine No. 04/16-01/17, p.126-130

Construction of the villa at 15 Raudtee Street, Sindi. Unlicensed engineer Alexander Laurfeldt, 1934-35.
Photo © Museum of Estonian Architecture


Villa at 15 Raudtee Street, Sindi. Unlicensed engineer Alexander Laurfeldt, completed 1935.
Photo © Museum of Estonian Architecture


Bibliography
  • 20 aastat ehitamist Eestis: 1918-1938 [20 Years of Architecture in Estonia: 1918-1938]. Ed. Konstantin Bölau, Tallinn, 1939; facsimile print, Tallinn, 2006
  • Arhitekt Nikolai Kusmin: 1906-1994 [Architect Nikolai Kusmin: 1906-1994]. Ed. Mihkel Karu, Tallinn, 2007
  • Eesti kunsti ajalugu. 5, 1900-1940 [History of Estonian art. 5, 1900-1940]. Ed. Mart Kalm, Tallinn, 2010
  • Funktsionalistlik maja [Functionalist dwelling]. Ed. Monika Eensalu, Tallinn, 2013
  • Puit Eesti arhitektuuris [Wood in Estonian architecture]. Ed. Leele Välja, Tallinn, 2016
  • Tallinna puitarhitektuur [Wooden architecture of Tallinn]. Ed. Leele Välja, Tallinn, 2014
  • Bruns, Dmitri. Tallinn. Linnaehituslik kujunemine [Tallinn. Development from the perspective of urban planning]. Tallinn, 1993
  • Kalm, Mart. Eesti 20. sajandi arhitektuur [Estonian 20th century architecture]. Tallinn, 2001
  • Kalm, Mart. Rannalinn, seenrõdu ja viinakapp: Pärnu linnaarhitekt Olev Siinmaa [Beach town, mushroom balcony and vodka cabinet: Pärnu city architect Olev Siinmaa]. Tallinn, 2012

    neljapäev, 17. august 2017

    Louis Kahn ja Arne Maasik soolalao keldris

    Bangladeshi parlamendihoone Dhakas. Foto © Arne Maasik 2017


    Näitus „Kahn. Magnum Opus. Arne Maasiku fotod“, kuraator Heie Treier, Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos 01.06.-19.08.2017

    Sellel suvel on arhitekt Louis Kahni (1901-1974) loomingu austajatel võimalus fotode vahendusel tutvuda tema Aasiasse kavandatud hoonetega. Fotograaf Arne Maasik käis hiljuti pildistamas Bangladeshi parlamendihoonet Dhakas ning India ärijuhtimisinstituuti Ahmedabadis (India). Teisel pool maakera asuvatest hoonetest on kohapeal kujunenud rahvussümbolid; Kahni arhitektuuriloomingus kuuluvad need tema küpse perioodi põnevamate tööde hulka. Arne Maasiku sugestiivsed fotod, mida eksponeeritakse Rotermanni soolalao keldrisaalis, püüavad vaatajale edasi anda seda õhustikku, mis Kahni Aasia hooneid ümbritseb.

    Vanad kultuurid, noored demokraatiad ning nende arhitektuurisümbolid
    Bangladesh, mille territoorium on Eestist ligi kolm korda, elanikkond aga ligi sada korda (!) suurem, on maailma üks vaesemaid ja tihedamini asustatud riike. Pealinnas Dhakas asuvat parlamendihoonet hakati kavandama 1962. aastal, kui riik kandis veel Ida-Pakistani nime. Louis Kahn nägi siin erilist võimalust kavandada suursugune arhitektuuriansambel, mis täidaks nii esindusfunktsioone kui ka riigijuhtimise praktilisi vajadusi.  Ligi 80 hektari suurusel alal paiknev kompleks koosneb rahvusassamblee hoonest, kus on suur istungite saal, mitu administratiivplokki, mošee, söögisaal ja juhtkonna esindusruumid. Peahoone naabruses paiknevad saadikute residentsid ja abifunktsioone täitvad hooned.

    Dhaka ansambel, kus delikaatset rolli mängib ka maastikuarhitektuur, on küpsele Kahnile omaselt monumentaalne ning sünteesib muinaskultuuride ehituspärandit keskaegse kindlusarhitektuuri ja 20. sajandi modernismiga. Tähtsaimaks ehituskiviks, mida kasutada, pidas Kahn siin valgust, sest sel on nii poeetiline kui ka praktiline toime. Materjalidest domineerivad Kahni lemmikmaterjalid savitellis ja valubetoon, vormidest geomeetrilised põhielemendid ring, ruut, silinder, kuup jt. Erinevatel põhjustel venis Dhaka kompleksi kavandamine ja ehitus pikale (1962-1983); arhitekt seda valmiskujul ise näinudki. Peamiselt bengalitest koosneva elanikkonna jaoks on parlamendihoonest kujunenud rahvuslik sümbol ja riigi üks peamiseid visiitkaarte.

    Bangladeshi parlamendihoone Dhakas. Foto © Arne Maasik 2017


    Louis Kahniga 1950.-70. aastatel koostööd teinud eesti päritolu insener August Komendant oli Kahnile abiks ka Dhaka kompleksi kavandamisel. Oma mälestusteraamatus kirjeldab ta üsna sapiselt seda, kuidas Kahniga tolle käitumise pärast tülli pööras ning projekti juurest juba algfaasis lahkus. Komendant, kes hindas arhitektuuri esteetilise poole kõrval ka konstruktsiooni ratsionaalsust ja materjalide ökonoomset kasutust, ei pidanud Bangladeshi kompleksi Kahni parimaks tööks. Peale konstruktsioonilahenduste näis talle parlamendikompleksi arhitektuuri puhul vastu käivat ka Kahni soositud jõuline, abstraktne kujundikeel, mis eriti eksterjööris mängib ideega monumentaalsetest varemetest.

    Indias Ahmedabadi linnas paiknevat ärijuhtimisinstituudi kompleksi hakati samuti kavandama 1962. aastal, kuid see valmis Dhaka ansamblist veidi varem (1974). Uuendusmeelse kõrgkooli rajamise peamine tõuge oli vajadus koolitada kohalikke juhtimisspetsialiste – hiljuti iseseisvunud Indias oli käivitunud ulatuslik moderniseerumisprotsess. Kuigi naaberriigi parlamendikompleksiga võrreldes on Ahmedabadi kõrgkool oluliselt väiksem, on selle arhitektuur orgaaniline osa Louis Kahni küpse perioodi loomingust: ka siin kohtuvad omavahel arhailine ja modernne, lokaalne ja globaalne, mateeria ja metafüüsika.

    Kahni arhitektuur ja Kuressaare loss
    Kümmekond aastat on näituse kuraator, kunstiteadlane Heie Treier teinud süstemaatilist uurimistööd, mille fookuses on Louis Kahni loomingu ja tema (tõenäolises) sünnilinnas Kuressaares asuva keskaegse piiskopilinnuse vahelised seosed. Oma spetsiifilise meetodiga, mis tugineb eelkõige võrdlevale visuaal-kriitilisele analüüsile, püüab Treier tuvastada neid jälgi, mille võis noorele Louisele jätta monumentaalse arhitektuuriga Kuressaare loss ja selle ümberehitus 20. sajandi algaastatel. Arhitekti isa töötas nimelt ametnikuna lossi naabruses ning on võimalik, et vahel võttis ta poja tööle kaasa. Kahn on ka ise hiljem väitnud, et temast sai arhitekt juba kolmeaastaselt, see tähendab ajal, mil elas vanematega veel Kuressaares, toonases Arensburgis…

    Eitamata seda, et Kuressaare loss võis noorele Kahnile tugeva mulje jätta, on siiski küsitav, kas kogu arhitekti hilisemat loomingut on mõtet „lossikogemusele“ taandada. Arhitektuur on suuresti järjepidevusele, edasiantud kogemusele, st erialasele ekspertiisile tuginev eriala. Samuti on arhitektid läbi aegade saanud inspiratsiooni ja mõjutusi ajaloolisest, erinevate kultuuride ehituspärandist ning seda siis oma loomingus tõlgendanud, sünteesinud. Le Corbusier sai näiteks tugevalt inspiratsiooni Ateena Akropolist, eriti sealsest Parthenoni templist. Üksi Parthenonist jääks aga tema loomingu analüüsimisel ilmselgelt väheks. Üks kindel ajalooline hoone vaevalt suudab seletada kogu arhitekti loomingut.

    Ka Kahni puhul tundub mõistlik vaadata tema huvi monumentaalsuse, geomeetria, ajaloo, varemete ja kadunud tsivilisatsioonide vastu laiemas, sünteesivas raamistuses. Palju reisinud mehena oli tal vaevalt ühte kindlat hoonet, mis oleks tema töös mänginud domineerivat rolli. Arhitektuuriajaloolane William J. Curtis, kes on põhjalikult uurinud just Kahni Aasiasse kavandatud hooneid, on nii Dhaka kui ka Ahmedabadi  puhul inspiratsiooniallikatena näinud ajaloolisi templeid ja linnu erinevates Aasia paikades, kus arhitekt reisis, samuti keskaegset kindlusarhitektuuri (nimetamata küll Kuressaaret), aga ka modernistlikku, Kahni kaasaegset arhitektuuri (Le Corbusier’, Alvar Aalto jt looming).

    Siiani pole enamik välismaiseid Kahni-spetsialiste Eesti-seoseid ega ka Kuressaare lossi mõju kuigi oluliseks pidanud. Märgid siiski näitavad, et Heie Treieri, Arne Maasiku ja nende kaaslaste tegevuse tulemusel (publikatsioonid, näitused) on olukord muutmas. Võib arvata, et Kahni seosed Eestiga kirjutatakse lähitulevikus detailsemalt lahti ka rahvusvahelistes arhitektuuriajalugudes.

    Bangladeshi parlamendihoone Dhakas. Foto © Arne Maasik 2017


    Näitus Rotermanni soolalao võlvkeldris
    Soolalao näitusel Kuressaare seoste temaatika siiski ei domineeri ning külastaja võib keskenduda ka pelgalt fotodele. Sügavalt läbi tunnetatud ja hoolikalt kadreeritud Arne Maasiku fotodel kujutatud Kahni arhitektuur haakub soolalao keldri kaarjate vormidega tellisvõlvidega hästi. Nii fotod Bangladeshi parlamendihoonest kui ka Ahmedabadi juhtimiskoolist mängivad keldrisaali karakteriga kaasa. Kangale trükituna on fotod küll mõnevõrra kaotanud oma teravust, kuid tekstiili faktuur muudab pildid seda enam ruumiliseks. Justkui altarimaaliks on näitusele riputatud Louis Kahni tütre Alexandra Tyngi portreemaal oma isast, mis siiski maalitud tagantjärele (2006). Tavaliselt ripub see südamlik portree, mille taustal just Bangladeshi parlamendihoone, väärikalt Kuressaare barokse raekoja seinal.

    Kuigi tegemist on eelkõige fotonäitusega, oleks ehk võinud nii Dhaka kui ka Ahmedabadi hoonete arhitektuuri tutvustada ülevaatlikult ka jooniste ja lühiselgitustega. Dhaka hoonestusest on küll mõned aerofotod ja paar joonist, kuid Ahmedabadi puhul ei ole isegi ülevaatlikku fotot. Seepärast jääb ansamblite arhitektuuri terviklahendus raskesti hoomatavaks. Kuivõrd Louis Kahni käekiri on nende kahe kompleksi puhul üsna sarnane, siis on fotodelt kohati raske aru saada, kumma hoonega tegu. Enamik fotosid näitusel on igatahes Bangladeshi parlamendihoonest Dhakas. Neist silmapaistvaim on keldrisaali lõpus paiknev horisontaalformaadis kaader, kus Kahni monumentaalne arhitektuur astub dialoogi ümbritseva maastikuga.

    Artikkel ilmus algsel kujul ajalehes Postimees 19.06.2017

    pühapäev, 7. mai 2017

    ERM-i arhitektuuri modernsus

    ERM-i peahoone Raadil. © Dan Dorell, Lina Ghotmeh, Tsuyoshi Tane. Foto Takuji Shimmura 2016


    Järgnev tekst on katse mõelda Eesti Rahva Muuseumi (ERM) uue hoone arhitektuurist kui protsessist. Artikli tähelepanu koondub mitte niivõrd sellele, mis ERM-i arhitektuur on, kuivõrd sellele, mida see teeb. Seejuures pole fookuses mitte üksikkasutaja kogemus, vaid Eesti ajalugu. Tekst küsib selle järele, mida teeb ERM-i arhitektuur Eesti ajalooga.

    Jorge Otero-Pailos, arhitekt ja pärandiuuringute kriitilise koolkonna rajajaid, on hiljuti kirjutanud eksperimentaalsest pärandikaitsest (ing. k. „experimental preservation“). Sellest, kuidas kunstnikud, arhitektid ja teised aktivistid oma erinevate loovinitsiatiividega seavad ühiskonna ette esemeid ja nähtusi, mis jäävad institutsionaalse muinsuskaitse pilgu alt tavaliselt välja. Eksperimentaalpärandi rolli seatud objekti puhul pole tingimata oluline tema materiaalsus ja kestvus, pigem on tähtis kontseptuaalne ja poleemiline probleemiasetus, mis ärgitab sootsiumis arutelu selle üle, kas konkreetne nähtus on väärtuslik või mitte. Samuti võib eksperimentaalse pärandi rolli asetatud objekt olla loomult efemeerne, ajas ja ruumis kaduv.(1) UNESCO maailmapärandi nimekirja kategooriaid kasutades võib seega olla tegemist vaimse pärandiga, ent mitte alati.

    Otero-Pailose üks intrigeerivamaid näiteid eksperimentaalsest pärandikaitsest on kunstnik Lars Rambergi teos „Zweifel“ („Kahtlus“, 2005), mis kujutas endast ajutist valguskirja Berliinis asunud, praeguseks lammutatud endise Saksa Demokraatliku Vabariigi parlamendihoone Palast Der Republik (valmis 1976) katusel. Hoone, mis 21. sajandi sakslastele sümboliseeris Berliini müüri langemise eelset perioodi, kandis mitte ainult autoritaarse idabloki halba varju, vaid oli paljude jaoks häbimärgistatud ka materiaalses mõttes. Ometi sai tühjalt seisvast majast populaarne linnakultuurikants, kus toimusid kontserdid, peod, näitused. Rambergi teos tõi endise parlamendihoone Saksa avalikkuse teadvusesse nihestatud kujul ning ajal, mil vaieldi aktiivselt selle üle, kas kompleks tuleks lammutada või rekonstrueerida. Kunstniku žest ei andnud ühest hinnangut hoone väärtusele, vaid ärgitas avalikkust mõtlema ja sundis sakslasi teadvustama seda, mida nad oma lähiajaloost väärtustavad ja mida häbenevad.

    Lina Ghotmeh, Tsuyoshi Tane ja Dan Dorrell (DGT Architects) seadsid arhitektuurikonkursi võidutöös Eesti Rahva Muuseumi uue hoone kontseptuaalseks keskmeks endise sõjalennuvälja. Too otsus tekitas mitmes eestlases vastuolulisi, isegi raevukalt vastalisi tundeid.(2) Jah, tõepoolest, nõukogude perioodil oli tegemist nii tähtsa sõjabaasiga, et Tartu kuulus lausa USA tuumasihtmärkide hulka. Raadi lennukompleksi ajalugu on siiski oluliselt pikem, ulatudes kaugemas otsas tsaari-Vene, teises aga Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järgsesse perioodi. Samuti oli seal piirkonnas sõjalennuväli esimesel Eesti iseseisvusperioodil. Raadi lennukompleksi ajalugu peegeldab seega terve Eesti omariikluse ja sellega vaheldunud okupatsiooniperioodide ajalugu. Seepärast võib DGT otsust valida asukohaks sõjalennuväli tõlgendada kui peegli seadmist Eesti rahvuse ja riigi palge ette. Kas ollakse valmis seisma silmitsi kõigega, mis minevikus juhtunud on?

    Säärane probleemiseade teeb DGT muuseumiideest Otero-Pailose poolt kirjeldatud eksperimentaalse pärandikaitse akti. Sõjalennuväli oma mitmekihilise ja vastuolulise ajalooga paisati arhitektide poolt siinse avalikkuse ette – kas lennuväli ikka väärib muuseumi asukohaks olemist, kas suudame rääkida kõigest oma ajaloos juhtunust? Teisipidi võib Raadi lennuväljale kolimise otsust tõlgendada ka kui soovi võita ajalugu tagasi, kirjutada see enda jaoks sobivalt ümber, luua kohale uus tähendus, hakata ise uuesti peremeheks. Säärase teadliku ajaloolise mälu ja tähenduse nihestamisega on Eestis tegeletud varemgi.

    Raadi lennuväli ja ERM-i peahoone. © Dan Dorell, Lina Ghotmeh, Tsuyoshi Tane. Visualiseering


    I korruse põhiplaan. © Dan Dorell, Lina Ghotmeh, Tsuyoshi Tane



    Pikilõige. © Dan Dorell, Lina Ghotmeh, Tsuyoshi Tane


    ERMi arhitektuur seab endise sõjalennuvälja avalikkuse ette kui ajaloolise, mitmekihilise tähendusega objekti, andmata sellele ise lõplikku hinnangut või väärtust. Võib-olla on isegi nii, et ERM-i arhitektuur seab vaadeldavaks, debateeritavaks Eesti ajaloo tervikuna, söödab siinse avalikkuse ja muuseumikülastajate ette olukordi ja ajaloolisi artefakte nagu moderaator, kellel puudub isiklik huvi ja kes on pigem neutraalses positsioonis? Kui nii on, siis säärase poleemikatekitajana tuletab ERM-i arhitektuur meelde Anthony Vidleri poolt kirjeldatud modernsuse problemaatika. Vidleri sõnul tuleks nii modernistliku arhitektuuri ajalugusid (historiograafia tähenduses) kui ka üksikobjekte käsitleda nähtustena, mis kujundavad ja aitavad mõtesta meie endi modernsust ja ajalooteadvust, paljastada eelarvamusi ja stampideks kulunud mõttemustreid.(3)

    Vidler vastandab modernistliku ja postmodernistliku (arhitektuurist) mõtlemise viisi. Kui modernistlik mõtteviis on ülimalt teadlik enda ajaloost ja ajaloolisusest (ajaloolisest tingitusest), püüdes olnule aktiivselt, enamasti vastandumise kaudu reageerida, siis postmodernistlik mõtteviis kasutab ajalugu otseselt ära, valides sealt välja vaid endale sobivad lõigud.(4) Postmodernistlik mõtteviis justkui eitab enda vahetut ajaloolisust ning püüab valitud ajalookildude abil konstrueerida endale sobiva tegelikkuse, illusiooni. Modernistlik mõtteviis seevastu aktsepteerib kõik, mis on olnud, ka negatiivse, ning püüab praeguses hetkes sellele vastata läbi iseenda, tuginedes nüüdisaegsele elutunnetusele ja püüdes jääda võimalikult ausaks, sõnaga, olla modernne.

    Kandes Vidleri mõttekäigu analoogiana ERM-i arhitektuurile, ei tohiks tekkida kahtlust, et DGT looming, mis Raadil enam kui 350 meetri pikkuselt betoonist lennurajale laotub, on oma meelestuselt modernne. ERM-i uue hoone arhitektuur käsitleb konteksti kui väljakutset ja püüab aktiivselt suhestuda kõige sellega, mis on seal kohal olnud tsaari-Venest vaba Eestini. Nii pole hoone arhitektuuri näol tegu kitsalt rahvuslikku ambitsiooni omava arhitektuuriga; pigem iseloomustab hoone kontseptsiooni arhitektide soov mõista ajaloolist konteksti ning sellele reageerides luua uus kiht, tegevusruum ja võimalused praeguse hetke ja inimeste jaoks. Nii sisaldab ERM-i arhitektuur ka teatud psühhoanalüütilist või teraapilist komponenti, andes justkui mõista, et ajalooga tuleks leppida, kui tahes jõle ja hirmutav seal sisalduv ka poleks, ning minna edasi. Uues muuseumihoones jalutades ei tundu taoline teraapiline lepitusfunktsioon siiski lõpuni toimivat.

    Eesti Rahva Muuseumi näol on tegu institutsiooniga, mille implitsiitne tung on suhestuda rahvusliku ajalooga, anda sellele tähendusi, mis eeldavad selgeid (rahvus)ideoloogilisi valikuid. Siit joonistub välja erisus ERM-i (Vidleri mõttes) modernse arhitektuuri ja institutsiooni enda alushoiakute vahel. ERM-i uus hoone on sundinud nii ERM-i töötajaid kui ka siinset avalikkust ümber hindama ja mõtestama Eesti ajalugu, laiali pillutanud, osaliselt kummutanud senised narratiivid, hierarhiad ja tähendused ning andnud võimaluse uute formatsioonide tekkeks, nende sõna otseses mõttes majutamiseks. Millisel kujul need muutused tegelikuks on saanud, ilmneb vahetuimal kujul Eesti kultuurilugu tutvustavas püsiekspositsioonis „Kohtumised“ (peakuraator Kristel Rattus). Selles põimuvad nii lineaarne ja heroiline kujutlus Eesti rahvuslikust ajaloost, näiteks ajajoone idee, mis loob illusiooni Eesti ajaloo sirgjoonelisusest, samuti „rahvuslike aarete“ nagu Eesti esimene trikoloor, eksponeerimine,  kui ka fragmenteeritum, moodsama ajalookirjutusega haakuv mikroajaloo ja väikeste narratiivide tasand, keskendumine lihtinimeste lugudele ning argiesemete, „ mitte-aarete“ esitlemisele.

    Kas rahvuslik mõtteviis, mis sisaldab mõnetist isolatsionistlikku ja alalhoidlikku mõõdet, saab üleüldse olla modernne (Vidleri mõttes)? Raske öelda. Teatavat meelestustasandite erisust on igatahes tajuda just ERM-i uue peahoone arhitektuuri ja eksponeeritavate näituste vahel, mille kujundused on küll moodsad, ent mis ikkagi konstrueerivad ja taastoodavad Eesti rahvuslikku ajalugu. Samas on ilmne, et ERM-i modernne arhitektuur ei alistu Eesti ajaloo ees ega ole pelk konteiner selle eksponeerimiseks, ajaloolise tõe etendamiseks.

    ERM-i uues peahoones on Eesti rahvuslik ajalugu ja hoone arhitektuur loovas, ent pingestatud suhtes. Erinevalt ritualiseeritud, esteetilistest näituseruumidest, võimaldab krobeline betoonist lennurada peegeldada Eesti ajalugu tooremal, vahetumal kujul, tuues ilmsiks kollektiivsed traumad ja sisevastuolud. Kui ekspositsioone ja muuseumi sisu võib käsitleda teadlikult koostatud etenduse, esinduspildi või isegi maskina Eesti ajaloost, siis hoone modernne arhitektuur, mis lähtub endisest sõjalennuväljast, paljastab Eesti ajaloo alateadvuse, sinna tõrjutud heterogeensuse.

    Viited
    (1) Jorge Otero-Pailos, „Experimental Preservation“, Places Journal, september 2016.
    (2) Karin Hallas-Murula, „Abielluda vägistajaga?“, Eesti Päevaleht, 17.01.2006.
    (3) Anthony Vidler, Histories of the Immediate Present. Inventing Architectural Modernism. MIT Press, 2008, lk 200.
    (4) Sealsamas, lk 193.

    Artikkel ilmus algsel kujul arhitektuuriajakirjas MAJA nr. 1-2/2017. Kirja pandud Tallinnas 23.11.-02.12.2016. Teksti aitas toimetada Katrin Koov

    ERM-i hoone lennuväljalt vaadatuna. © Dan Dorell, Lina Ghotmeh, Tsuyoshi Tane. Foto Takuji Shimmura 2016

    reede, 14. aprill 2017

    Läbimurde ootuses. Eesti arhitektuur rahvusvahelisel areenil

    Gaasitoru, Eesti ekspositsioon 11. Veneetsia arhitektuuribiennaalil. Arhitektuuribüroo Salto koostöös Ingrid Ruudi ja Neeme Külmaga, 2008. Foto Salto


    Eesti arhitektuuri läbimurret rahvusvahelisele areenile on oodatud aastaid, kui mitte aastakümneid. Pärast 2000. aastate ehitusbuumi on korduvalt kõneldud, et siinsetel arhitektidel on värskust, julgust ja nüüdseks ka piisavalt kogemusi, mis võiks neid rahvusvahelisele edule aidata. Ometi on suurem läbilöök välismaal Eesti arhitektuuril seni tegemata. Alljärgnev arutlus käsitleb Eesti arhitektuurivaldkonna rahvusvahelist tegevust, kirjeldab lühidalt seni saavutatut ning püüab mõtestada siinse ruumikompetentsi eksportimise võimalusi. Eksporti tuleks mõista laiemas tähenduses: vaatame Eesti arhitektuurile rahvusvahelisel areenil nii kultuurilisest kui ka majanduslikust perspektiivist.

    Tallinna kool kui teerajaja
    Järgneva hinnangu üle võib küll vaielda, ent võib väita, et esimest korda jõudis Eesti arhitektide looming laiemalt rahvusvahelise arhitektuuriavalikkuse teadvusesse 1980. aastatel. 1970. aastatel oli esile kerkinud noor, kriitiliselt meelestatud arhitektide põlvkond, keda on tagantjärele hakatud kutsuma Tallinna kooli arhitektideks. Nende hulka kuulusid teiste seas Leonhard Lapin, Vilen Künnapu, Jüri Okas, Tiit Kaljundi jt.(i) Üsna tihe läbikäimine Soome kolleegidega võimaldas neil tutvuda ka lääneriikide arhitektuuris toimuvaga (eelkõige erialase kirjanduse ja ajakirjade vahendusel), samuti jõuda oma loominguga Soome arhitektuurimeediasse (nt ajakiri Arkkitehti); veidi hiljem hakati osalema ka välismaistel arhitektuurivõistlustel. 1983. aastal said Vilen Künnapu ja Ain Padrik koos kirjanik Lennart Meriga eriauhinna Rovaniemisse kavandatud Arktikumi keskuse (Lapimaa provintsiaalmuuseumi) konkursil. Viis aastat hiljem (1988) saavutasid Künnapu ja Padrik koos arhitekt Andres Siimuga teise koha Ameerika Ühendriikides Los Angelese West Coast Gateway linnasõlme kavandamise võistlusel. Seda viimast võib tiheda konkurentsi ja kõrge rahvusvahelise taseme tõttu pidada seni üheks edukamaks Eesti arhitektide ülesastumiseks välismaistel arhitektuurivõistlustel.

    Tänu Soome kontaktidele said Tallinna kooli arhitektid hakata esinema ka välisnäitustel. 1984. aastal toimus Tallinna kooli arhitektide näitus Soomes, aasta hiljem Rootsis. 1986. aastal ilmus toona väga hinnatud Itaalia arhitektuuriajakirja Casabella Eesti arhitektuuri erinumber, mille kaanel ilutses Leonhard Lapini graafiline töö "Eesti arhitektuurisajandi male", mis kujutas siinseid märgilisi hooneid riigikogust Tallinna laululavani. Eeldused Eesti arhitektuuri laiemaks läbilöögiks olid justkui loodud. Nõukogude Liidu kokkuvarisemine ja muutused Eesti kohalikus arhitektuurielus panid aga siinsed arhitektid uude olukorda ning oodatud maailmavallutamine jäi pooleli. 1990. aastad kulusid peamiselt kohanemisele turumajandusega: arhitektidest said ettevõtjad, kelle loominguline tegevus hakkas tugevalt sõltuma ehitusturust, suuremat vabadust said endale lubada vaid need, kel mõni jõukas eratellija. Arhitektuuri loominguline pool oli sunnitud ärilise ees taanduma.

    Tallinna kooli esialgsest rahvusvahelisest edust on praeguseks möödunud ligi 30 aastat. Vaadates pelgalt arhitektuurivõistluste valdkonda, mis peegeldab üsna hästi rahvusvahelises arhitektuurielus toimuvat, saab Künnapu ja Padriku omaaegsetele saavutusele kõrvale seada ehk vaid Salto Arhitektide II koha Riias Läti Kunstimuuseumi juurdeehituse võistlusel (2010) ning Arhitektuuribüroo PLUSS esikoha samuti Riias Marriotti hotelli konkursil (2010, seni ehitamata). Oodatud suur võit mõnel suurema tähtsusega rahvusvahelisel võistlusel on seni saamata. Sellest hoolimata peavad paljud siinsed arhitektid just suurt konkursivõitu (mõni kunstimuuseum, ooperimaja vmt) võluvitsaks, mis võiks viia ka Eesti arhitektuuri laiema eduni välisriikides.

    Arhitektuur muutuvas maailmas
    Siinkohal tuleks ehk selgitada "arhitektuuri" mõiste kahte aspekti. Esiteks viitab sõna "arhitektuur" erialale, st distsipliinile, mille põhiülesanne on elukeskkonna (täpsemalt ehitatava keskkonna) kavandamine. Arhitekt kavandab ruumi. Selle tegevuse tulemuseks on hooned ja keskkonnad. Toda tulemust omakorda võibki pidada "arhitektuuri" teiseks tähenduskihiks – arhitektuur kui ehitatud keskkond. Mõiste "arhitektuur" viitab niisiis ühtaegu nii erialale kui ka ruumilisele keskkonnale. Arhitektuur on nii erialases (st arhitektiameti) kui ka ehitatud keskkonna (st majade) tähenduses viimase sajandi jooksul palju muutunud. Tehnoloogia areng, ühiskondlik-poliitilised muutused ja globaliseerumine on tugeva jälje jätnud arhitektuuri loomise viisidele nii ideelises kui ka reaalruumilises mõttes.

    Ühelt poolt on maailma arhitektuur moderniseerumise käigus tugevalt ühtlustunud: rahvuslikud eripärad on üha enam taandunud ning hooned näevad eri maailma paigus välja üha sarnasemad. Kommunikatsioonivahendite areng on muutnud rahvusvaheliseks ka arhitektide erialase töö, enam pole justkui vahet, millisesse maailma nurka maja kavandada, sest tööriistad, olgu arvuti või varasematel aegadel sirklid ja mallid, on igal pool ühesugused. Teiselt poolt öeldakse tihti, et arhitektuur on väga lokaalne eriala ja seda on keeruline eksportida. Neil puhkudel peetakse enamasti silmas tõika, et hoone kavandamine eeldab kohapealsete olude head tundmist ühiskondlikest ja kultuurilistest eripäradest seadusruumini.

    Tehnoloogia areng ja maailma avardumine on seega aidanud kaasa arhitektuuri rahvusvahelistumisele, samas pole kuhugi kadunud kohaliku konteksti tundmise vajadus. Nende muutuste valguses tuleks küsida, mis see siis on, mida Eesti arhitektuurina rahvusvahelises kontekstis välja pakkuda. Ja kas see välja pakutav on pigem teenus (äri valdkonda liigituv) või kunstilooming (kultuuri valdkonda liigituv) või hoopis midagi kolmandat?

    Arhitektuur ja loomemajandus
    Arhitektuuri saab käsitleda nii kultuuri- kui ka majandusvaldkonna väärtusmudelite alusel ja vastavat keelepruuki, terminoloogiat kasutades. Sellest tulenevalt võivad olla ka vastused küsimusele, mida Eesti arhitektuurina eksportida, diametraalselt erinevad. Eelpool kirjeldatud Tallinna kooli tegevus 1970.–1980. aastatel oli ennekõike loominguline, kultuurivaldkonda paigutuv tegevus. Samas pole kahtlust, et kui keegi neist arhitektidest oleks juba toona mõne välismaise võistluse võitnud, oleks ka neist saanud teenusepakkujad. Arhitektuuris puutuvad äri ja kultuur niisiis omavahel tihedalt kokku.

    Eestis on juba kümmekond aastat räägitud loomemajandusest kui valdkonnast, mis peaks aitama senisest enam kaasa riigi konkurentsivõime, maine ja majanduse kasvule. Loomemajanduse üheks haruks peetakse ka arhitektuuri, mis põimib nagu teisedki niinimetatud loovtööstuse valdkonnad omavahel kultuurilise ja ärilise tegevuse. Eesti arhitektuuri läbilööki rahvusvahelisel areenil on oodatud aastaid, kui mitte aastakümneid. Nagu eespool tõdetud, on suurem välismaine edu seni saabumata. Mitmes teises kultuuri- ja loomevaldkonnas – muusika, kirjandus, filmindus, teater, kunst – on siiski suudetud läbi lüüa. Võiks arvata, et seda suudab ka arhitektuur.

    Loomemajanduse kontseptsioon püüab ületada lõhet kultuuriliste ja majanduslike eesmärkide vahel ning toob seepärast loomevaldkondades tihti ette hõõrdumisi. Kuid eks sel loomemajanduse mündil olegi kaks külge. Ühelt poolt on oht, et toimub täielik kultuuri kaubastamine, teiselt poolt võivad majanduslik edu ja laiem rahvusvaheline tuntus tuua kultuuritegijatele uusi loomingu teostamise võimalusi ning laiemalt tuntust ja finantstulu kogu riigile. Sellesse valemisse püüavad sobituda ka arhitektid, kes sõltuvad turumajanduse tingimustes paljuski oma tellijatest.

    Kui vaadata pelgalt majanduslikke põhjusi, miks Eesti uus arhitektuur pole rahvusvaheliselt läbi löönud, siis leiame sellele tuumaka vastuse konjunktuuriinstituudi uuringust (2013), kus tõdetakse muu hulgas: "Eesti arhitektuuri tugevateks külgedeks on arhitektuuri professionaalne tase ja heatasemeline haridus. Kuigi potentsiaal tundub olevat suur, siis selle rakendamist rahvusvahelistel turgudel takistab ettevõtete väiksus ja vähene suutlikkus konkureerida rahvusvahelisel turul."(ii)

    Niisiis, Eesti arhitektuuribürood on väikesed. Seepärast ei suuda nad investeerida abitegevustesse, nagu suhtekorraldus, kommunikatsioon, turundus, valdkondadeülene võrgustumine jmt. Eesti arhitektid on pigem suunatud rahulikule tegutsemisele oma koduturul. Mõni aeg tagasi jäi kõrvu, et osa majanduselu korraldajaid kutsub loomevaldkonna väikeettevõtjaid, keda kasv ei huvita ning kelle puhul domineerib alalhoidlikkus ambitsioonikuse üle, elustiiliettevõtjateks. Niisiis arhitektuur kui elustiil, mitte kasumlikkusele orienteeritud äri. See näitab justkui, et siinsetel arhitektidel – Eestis on nimelt enamik arhitektuuribüroosid vaid ühe-kahe töötajaga – on vaimsed väärtused siiski tähtsamal kohal, kui loomemajanduse ideoloogid loodavad näha. Soov praktiseerida arhitektuuri loominguna on suurem kui teha äri. Ent see ei pruugi siiski kõigi puhul nii olla.

    Eesti ühe edukama arhitektuuribüroo KOKO arhitektid loovjuht Andrus Kõresaar on viimasel ajal korduvalt rõhutanud, et riik võiks senisest palju rohkem panustada Eesti arhitektuuriettevõtete ekspordiplaanidesse, ponnistustesse jõuda välisturule.(iii) Firmadel endal on selleks enamasti ressurssi liiga vähe; näiteks mõne suurema objekti arhitektuurivõistlusel osalemine võib tähendada ühele büroole terve kuu tööd. Seejuures pole mingit garantiid, et konkursil saavutatakse edu. Risk on nii- või naapidi; põhiküsimus on selles, kes peaks riskid maandama.

    Arhitekt Ülar Mark on arvanud, et välismaise edu jaoks peaks Eesti arhitektid suutma sõnastada enda konkurentsieelised ja neid senisest veel paremaks lihvima. Tähendagu see siis loomingulist värskust, keskendumist energiasäästlikule arhitektuurile või spetsialiseerumist mõne kindla hoonetüübi projekteerimisele.(iv) Spetsialiseerumist, mingi kitsama niši valimist, peetakse kohalike arhitektide hulgas senini miskipärast tihti tabuks, justkui arhitekti au riivavaks. Kui see on noorema põlvkonna arhitektide seas ehk hakanud ka muutuma, siis mitu vanemat arhitekti on kaitsnud arhitekti kui universalisti rolli, kõikvõimalikke teadmisi koondava generalisti kuvandit, mis pole kaugel valgustatud monarhist. Olgu arhitektuuri kui ettevõtlusega, nagu on. Kõrvalt kiibitsejale jääb igatahes mulje, et ettevõtluse ja äri asemel on Eesti arhitektuur rahvusvahelisel tasandil seni edukam olnud hoopis kultuurilise ja akadeemilise tegevuse vallas (näitused, loengud, töötoad jm).

    Moodulmaja KODA. Kodasema, arhitekt Ülar Mark, prototüüp valmis 2015. Foto Paul Kuimet


    Senised välismaised saavutused
    Arhitektuuri kui teenuse, s.o projekteerimise poolelt, mis viib päris majade ehitamiseni, on Eesti arhitektide kavandatute seast esiletoomist väärivaid objekte üsna vähe. Läinud aastal valmis Norra metsikus looduses KOKO arhitektide kavandatud mägimajade ansambel, mis on saanud palju nii kohalikku kui ka rahvusvahelist tähelepanu. Väidetavalt on külastajad matkaonnid kuni 2018. aastani täis broneerinud. Ärilises mõttes võib optimistlikult tulevikku vaadata ka Kodasema moodulmajade firma, kellele arhitekt Ülar Mark kavandas koos abilistega lihtsate vormidega, kuid tipptehnoloogilise kuubikelamu.

    Iselaadse grupi "eksportarhitektuuri" moodustavad ka Eesti riigi esindushooned, olgu need ajutised paviljonid või püsivama moega saatkonnahooned. Taasiseseisvunud Eesti ajal rajatud saatkonnahoonetest on nii Vilniuse (3+1 arhitektid, valmis 1998) kui ka Pekingi (arhitektuuribüroo Stuudio-3, valmis 2015) oma kvaliteetselt teostatud ja ruumiliselt huvitav. Sama saab öelda ajutiste paviljonide kohta. Eelpool mainitud Andrus Kõresaar pani koos arhitekt Raivo Kotoviga KOKO arhitektidele aluse just Hannoveri EXPO 2000 mängulise Eesti paviljoniga. Hilisemast ajast võib esile tõsta näiteks KUU Arhitektide paviljoni Floriade messile Hollandis (2012) ja Andres Sevtšuki ning Raul Kalvo (City Form Lab) moodulpaviljoni Singapuri tehnika- ja disainiülikoolile (2014). Paviljonide iselaadsed sugulased on arhitektuuri- ja kunstinäitustele tehtud installatsioonid. Arhitektuuribüroo Salto kavandas koostöös Ingrid Ruudi ja Neeme Külmaga Veneetsia arhitektuuribiennaalile (2008) senini vast ühe kõige politiseerituma ruumiobjekti, "Gaasitoru". Puude vilus rahvuspaviljonide vahel loogelnud kollane toru oli kriitiline kommentaar toona kavandamisel olnud Vene-Saksa gaasijuhtmele Läänemeres. Ent neid objekte on raske pidada päriselt ekspordiks, sest need on (v.a. Sevtšuki ja Kalvo paviljon) nii tellinud, ehitanud kui ka rahastanud suuresti Eesti riik ja selle institutsioonid.

    Arhitektuuri viljelemine ja esitlemine näitusekontekstis on andnud tööd ja aidanud mõtestada eriala arengut mitmele siinsele arhitektile. Mainitud Veneetsia arhitektuuribiennaal on olnud juba aastaid sedalaadi ettevõtmiste kõige olulisem rahvusvaheline väljund. 2016. aastal esindas Eestit biennaalil arhitekt Johan Tali, kes oli nii Lätit, Leedut kui ka Eestit esindanud näituseprojekti Balti Paviljon kaaskuraator. Säärased projektid põimuvad tihtipeale ka akadeemilise maailma, kõrgkoolidevahelise koostööga. Eesti arhitektidest õppejõududest on seni vast lennukaima karjääri teinud Andres Sevtšuk, kes on praegu Harvardi disainikooli dotsent. Endine Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna dekaan Jüri Soolep töötab aga juba aastaid Rootsis Umeå arhitektuurikooli õppejõuna.

    Eesti arhitektuurielu rahvusvahelistumise üks indikaator on kindlasti ka see, milliseid preemiaid on pälvitud auhinnakonkurssidel. Hoonetest on seni vast suurima arhitektuurivaldkonna tunnustuse saanud KOKO Arhitektide kavandatud laudsepatöökoda Rotermanni kvartalis Tallinnas – hoone valiti Euroopa Liidu Mies van der Rohe nimelise preemia finalistide hulka (2009). 2013. aastal valiti arhitekt Siiri Vallner oma loominguga arcVision Women and Architecture preemia finalistide hulka. Ajaloo vast tähtsaimaks Eesti arhitektidele antud tunnustuseks tuleb siiski pidada Raine Karbile ja Riina Altmäele Tallinna linnahalli kavandamise eest määratud Rahvusvahelise Arhitektide Ühingu (UIA) presidendi kuldmedalit (1983).

    Eelnevat loetelu vaadates tundub, et Eestis on häid arhitekte ja põnevat uut arhitektuuri üsna palju. Seda, kas ja millal sellest ka ülejäänud maailm aru saab, on raske ennustada. Isiklik sisetunne ütleb, et Eesti arhitektid võiksid hoida oma tugevat joont loomingulises osas ning mitte muutuda ainult arhitektuuriteenuse pakkujaks. Arhitektuuri kui loomingu viljelemise traditsioon on olnud Eesti ruumikultuuri tugevus läbi aastakümnete, loodetavasti on see seda ka tulevikus ning senisest rahvusvahelisemas mõõtkavas.

    Viited
    (i) Tallinna kooli tegevuse kohta vaata nt Kurg, Andres. Modernismi lõppmäng, Tallinn 1978. – Keskkonnad, projektid, kontseptsioonid. Tallinna kooli arhitektid 1972-1985. Koostajad Andres Kurg, Mari Laanemets. Eesti Arhitektuurimuuseum, Tallinn, 2008, lk 40-56.

    (ii) Eesti loomemajanduse olukorra uuring ja kaardistus. Eesti Konjunktuuriinstituut, Tallinn, 2013. Loetav siin [viimati vaadatud 14.04.2017].

    (iii) Parbus, Tiiu. Koko filtreeritud maailm (intervjuu Andrus Kõresaare ja Raivo Kotoviga), Sirp, 25.11.2016. Loetav siin [viimati vaadatud 14.04.2017].

    (iv) Mark, Ülar. Arhitektuurieksport, arhitektuuriajakiri MAJA, nr 2/2010, lk 8-11. Osaliselt loetav siin [viimati vaadatud 14.04.2017].

    Artikkel ilmus algsel kujul ajalehes Postimees 11.03.2017