neljapäev, 11. veebruar 2016

Veljo Kaasiku Venna maja

Foto Hillar Uusi. Eesti Arhitektuurimuuseum
Täna tehti teatavaks, et vabariigi valitsus otsustas anda Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessorile, arhitekt Veljo Kaasikule elutöö eest riikliku kultuuripreemia. Olgu sel puhul postitatud üks paari aasta eest kirjutatud lühilugu tema kavandatud Venna majast.

Legendaarse arhitektuuriprofessori kultusliku mainega maja. Arhitekt Veljo Kaasiku kavandatud, Venna majaks kutsutud eramut (projekt 1975, valmis 1985) on peetud siinse postmodernistliku arhitektuuri üheks võtmeteoseks. Tõukudes Robert Venturi ja teiste lääne (eelkõige USA) „po-mo“ arhitektide ideedest, mõtestas ka Kaasik ühena esimestest ENSV-s kriitiliselt ümber modernistliku ruumi pärandit. Oma jõulise skeptitsismi, künismi ja irooniaga tühistas Kaasik universaalse ruumi dogmasid.

Venna maja plaanid, vasakul esimene, paremal teine korrus
Venna maja on nimetatud brutaalseks, enesesse sulgunuks, salapäraseks, selle arhitektuuri keerukaks ja intellektuaalseks. Puitarhitektuuri esindajaks saab seda elamut pidada vaid tinglikult, sest puitu on siin kasutatud vaid fassaadikattematerjalina. Enamik konstruktsioonidest on monoliitsest raudbetoonist ja tellistest. Eramu peamised eluruumid paiknevad teisel, abiruumid aga esimesel korrusel. Kelder seejuures puudub. Interjööris on kasutatud palju heledaid pindu, mis loovad tänu suurele elutoaaknale ning kaarjale siserõdule avara, valgusküllase atmosfääri.

Venna maja on üks neid haruldasi valmisehitatud hooneid, milles näib sisalduvat palju erinevaid tähenduskihistusi. Seal on midagi sellist, mis viipab arhitektuuri kui distsipliini piiride, olemisvõimaluse suunas. See on arhitektuur, millele ei saa anda ühest definitsiooni, „panna näppu peale“, seletada arhitektuuriteadlase püüdlikult targa (naeruväärse) näoga, et arhitekt mõtles siin seda või teist. Just see keerukus, mis väljendub nii ruumide paiknemises kui hoone välisilmes, eristab Venna maja enamikest postmodernistlikest ehitistest, kus tähelepanu on pööratud vaid teatraalsetele fassaadidele.

Võib-olla on Veljo Kaasiku Venna maja üks Eesti 20. sajandi arhitektuuri „tüvitekste“. Midagi sellist, millest ainult arhitektid aru saavad. Midagi sellist, mis kuulub ainult arhitektuurile.

Tekst sai algselt kirjutatud Eesti Arhitektuurimuuseumi Facebooki küljele 8. oktoobril 2014.

Foto autor teadmata. Eesti Arhitektuurimuuseum

pühapäev, 7. veebruar 2016

Eesti esimene autobussijaam

Loksa autobussijaam avamispäeval 27. juunil 1939. Foto Eino Sandströmi erakogu
Harjumaal Loksa linna südames asub lihtne punastest savitellistest ehitis, mis on arvatavasti esimene autobussijaamaks ehitatud hoone Eestis. Hiljuti võeti jaamahoone muinsuskaitse alla.

Loksa autobussijaama hoone on ilmekas näide Eesti 1930ndate aastate moodsast ja esinduslikust arhitektuurist. Tumepunaste tellisfassaadidega hoone on üks omapärasemaid Loksa väikeses linnasüdames ning kiirgab Eesti esimese iseseisvusperioodi vaoshoitud sarmi.

Bussijaama ehituse ellukutsujaks oli osaühing „Mootor“, mis sai Tallinn-Loksa-Tallinn bussiliini operaatoriks 1938. aastal. Firmal oli ambitsioonikas plaan rajada moodsad bussijaamad oma liinide sihtpunktidesse mitmel pool Eestis. Ainsana jõuti enne II maailmasõda valmis ehitada siiski vaid Loksa linna südames paiknev jaamahoone, mis avati 27. juunil 1939.aastal. Avapidustustel osalesid teiste seas toonane teedeminister Nikolai Viitak ja OÜ „Mootor“ direktor August Kerem.

Loksa bussijaama kavandati väärikas ootesaal, ruumid jaama töötajatele ja puhketoad bussijuhtidele. Hooviküljel asusid garaažid autobussidele. Kuna Tallinna buss saabus Loksale graafiku järgi õhtusel ajal, planeeriti jaamahoone teisele korrusele ka bussijuhtide korter. Seal juhid ööbisid, et hommikul taas Tallinna poole teele asuda.

Loksa autobussijaama ehitustööd 1938-39. Foto Eino Sandströmi erakogu
Arhitekt Elmar Lohk
Nii nagu igal kunstiteosel, on ka igal hoonel oma autor. Kuigi originaaljooniseid pole tänaseni leitud, on Loksa bussijaama arhitektiks suure tõenäosusega Elmar Lohk (1901-1963), 1930ndate aastate Eesti tähtsamaid ja edukamaid ehituskunstnikke. Lohk oli pärit diplomaadi perest ja seepärast silmatorkavalt rahvusvahelise taustaga – ta sündis Vladivostokis, käis koolis Shanghais ning omandas arhitektikutse Saksamaal Darmstadti tehnikaülikoolis. Eestisse saabus ta alles pärast ülikooli lõpetamist (1925), kuid kujunes siin üheks viljakamaks arhitektiks maailmasõdade vahelisel perioodil.

Lohu tuntumate hoonete hulka kuuluvad Tallinna „Palace“ hotell (1936) ja endine Tallinna Majaomanike pank (1936) – mõlemad Vabaduse väljakul. Samuti kavandas Lohk koos insener August Komendandiga Tallinna Kadrioru staadioni tribüünihoone (1937). II maailmasõja ajal põgenes Lohk Rootsi ning tegutses seal kuni 1960ndate aastate alguseni peamiselt haiglate projekteerijana. Elmar Lohk on üks väheseid Eesti arhitekte, kes töötanud Soome maailmakuulsa arhitekti Alvar Aalto büroos (1943. aastal). Nii nagu Aaltole, oli ka Lohule südamelähedane kasutada tellist ehitusmaterjalina. Loksa bussijaamgi on hea näide sellest, kuidas kasutada punast savitellist. Hoones võib tajuda nii Skandinaaviamaade kui ka Saksa ja Ameerika 1920-1930ndate aastate arhitektuuri kaudset mõju.

Loksa bussijaam täna ja homme
Enamik Loksa bussijaama ruume on kasutuses ka tänasel päeval. Esimesel korrusel tegutsevad pangakontor ning baar, teisel korrusel oli veel hiljuti Loksa konstaablipunkt. Suuremaid ümberehitusi jaamahoonele aegade jooksul tehtud ei ole. Kuigi akna- ja usteavade asukohti on veidi muudetud, on hoone eksterjöör suuresti säilitanud oma algse ilme. Maja välisviimistlus on hetkel rahuldavas seisukorras, kuid vajaks lähiaastatel siiski restaureerimist, et hoone saaks tagasi oma väärikuse.

Nõukogude perioodil ning Eesti taasiseseisvumise järgselt on siseruume korduvalt renoveeritud ning seetõttu pole interjööris algseid arhitektuurseid detaile enam eriti näha. Teisel korrusel, kus asusid bussijuhtide toad on siiski säilinud mõned originaaldetailid – vähemalt üks uks, siseuste piirdelauad, ahi, pliit. Hooviküljel olevas trepikojas on säilinud ka algne dekoratiivselt kaunistatud trepp, selle käsipuu ning trepimademe alune pisike kamber, mida linnalegendi kohaselt on kasutatud isegi kinnipidamisruumina.

Loksa autobussijaam avamispäeval 27. juunil 1939. Foto Eino Sandströmi erakogu
Arhitektuuriajalooline väärtus
Loksa autobussijaama hoone suur väärtus tuleneb eelkõige sellest, et see on teadaolevalt esimene spetsiaalselt autobussijaamaks ehitatud hoone Eesti territooriumil. Samuti on see suure tõenäosusega arhitekt Elmar Lohu loomingu näide. Hoone kujundab oma iseloomuliku karakteriga ka Loksa linnakeskuse üldilmet.

Praegu kuulub bussijaam Loksa linnale ning linnavalitsus soovibki hoone Euroopa struktuurifondide toetuste abil lähiaastatel renoveerida, võttes taas kasutusele ka ajaloolise ootesaali. Linnavalitsuse esindajate sõnul toob hiljutine muinsuskaitse alla võtmine kaasa küll piiranguid ja täiendavaid väljaminekuid, kuid aitab tagada selle, et hoone säiliks oma ehedal kujul. Tulevikus võiks bussijaamast kujuneda üks Loksa sümbolobjekte, sest linnas on põneva ajaloo ja ilmeka arhitektuuriga hooneid säilinud vähe.

Artikkel ilmus algselt ajakirjas Maakodu, august 2015, lk 24-25. Artikli veebiversioon avaldati ajakirja kodulehel 10. novembril 2015.

Loksa autobussijaam 2014. aastal. Foto Oliver Orro

pühapäev, 24. jaanuar 2016

Digitaalse arhitektuuri pidetus

© Tõnu Tunnel
Läinud sügisel kirjutasin arhitektuuriajakirja MAJA palvel digitaalsest arhitektuurist. Esmane eesmärk oli teha arvustus Tallinna arhitektuuribiennaali peanäitusest „Keha ehitus. Body Building”, aga paberile sai hoopis näitusest tõukuv mõtisklus digitaalse arhitektuuri teemal laiemalt. Ennekõike on see lugu sellest, kuidas digitaalsetest ruumipraktikatest mõelda ja rääkida.

Tunnistan ausalt, et olen digitaalse arhitektuuri vallas võhik. Ma ei tunne ei Rhinot, Mayat, Grasshopperit ega muud tarkvara, mille abil digitaalset arhitektuuri* luuakse. Ent mul on huvi nende uute protsesside ja ilmingute vastu, mida on näha nii nüüdisaegses arhitektuurielus kui ka ruumikultuuris laiemalt. Käisin näitusel „Keha ehitus” enam kui korra. Visuaalselt oli väljapanek atraktiivne – maketid ja prototüübid, ruumilised visualiseeringud, videod, aga ka tekstid. Püüdsin süveneda, kuid tekkis tugev tõrge, tunne, et ma ei saa aru ega suuda näitusel eksponeeritavaga suhestuda. Nägin kirge, aga mitte vastust küsimusele, miks see kõik on oluline. Kuigi esteetilisel tasandil oli tegemist pigem meeldiva kogemusega, siis tundsin vajadust aru saada asjadest sügavamal tasandil.

Arhitektuuriajaloolase ja "tekstiinimesena" püüdsin lugeda saatetekste, ent isegi eestikeelsest jutust oli peaaegu võimatu aru saada. Siit tegin järelduse, et digitaalse arhitektuuri osas on meil omakeelne mõistete süsteem ja sõnavara veel välja kujunemata. Toorlaenud ei suuda edasi anda asjade sisu. Keeleprobleem – kuidas digitaalsest arhitektuurist üldse rääkida – ootab lähitulevikus kui mitte lahendamist, siis tegelemist. Ent ilmnes veel sügavamgi probleem. Asjad ja nähtused, millest need tekstid rääkisid, ongi keerulised ja pole üldsusele arusaadavad. Uue, digitaalse tehnoloogiaga seotud ruumiprotsessid ja nende loome pole veel saanud osaks argiteadmistest ega kujunenud üldkultuuriliselt arusaadavaks.

Näituse üks atraktiivsemaid eksponaate oli kuraatorite endi, arhitektide Siim Tuksami ja Sille Pihlaku kavandatud ja valmis ehitatud installatsioon arhitektuurimuuseumi esisel platsil. Sadadest puitprussidest koosnev keerukas, orgaanilise vormiga ruumiobjekt hägustas sise- ja välisruumi piiri ning andis märku sellest, et digitaalsete tööriistade abil on võimalik realiseerida senisest palju keerukamaid ehitisi. Virtuaalruumis on võimalik luua ruumimudeleid, mille abil saab integreeritult katsetada nii esteetilisi, konstruktiivseid kui ka materjale puudutavaid aspekte.Installatsiooni vaadeldes sai aga kohe selgeks, et üleminek digitaalsest ruumist reaalsesse ruumi on praegusel hetkel veel puine ja konarlik. Ent Tuksami ja Pihlaku teose eesmärk vast polnudki luua detailideni viimistletud efektset vormi, vaid eelkõige demonstreerida seda, kuidas digitaalsed tööriistad võimaldavad murda barjäärid arhitektuuri, inseneeria ja tootmisvaldkonna vahel.

© Tõnu Tunnel
Hoolimata arvukatest makettidest ja ruumiinstallatsioonidest tekkis näitusel jalutades veel üks tugev emotsioon. Kangastus, et digitaalsel arhitektuuril puudub piisav side inimkogemuse eksistentsiaalse mõõtme, ajaloo ja mäluga. Näib, et digitaalsel arhitektuuril justkui puuduks laiem sotsiaalne ja ruumikultuuriline agenda. Või kui need on olemas, siis pole digitaalse arhitektuuri (kui loomedistsipliini) esindajad seda siiani piisavalt selgelt välja öelnud ega selgitanud oma tegevuse põhisuunda, selle käimapanevat jõudu.

Digitaalse arhitektuuri ümber olev kiidulaul on intensiivsem kui kunagi varem. Sellel väljal tegutsevate praktikute ja nendega seotud teoreetikute käest tahaks siiski senisest selgemalt kuulda, miks on nende tegevus oluline, mis on need alusväärtused, millest nad oma tegevuses lähtuvad. Soovin, et senisest selgemini sõnastataks need alusväärtused ja -printsiibid, millest digitaalne arhitektuur tõukub. Peter Eisenmani sõnadega tahaks küsida, mis on digitaalse arhitektuuri projekt ehk katusidee või raamistik, mis väljendub tegutsemises teatud kujuteldava, idealistliku eesmärgi suunas? Mis teeb digitaalsest arhitektuurist enama kui pelgalt arhitektuurilise praktika ehk pragmaatilistest printsiipidest lähtuva tegutsemise, mis on allutatud arhitektuuriväliste ideede teostamiseks?

Astume sammu tagasi ja küsime teisiti – kas digitaalne arhitektuur üleüldse tähistab sedavõrd suurt, ruumikultuuri tervikuna puudutavat välja, kui näitus „Keha ehitus“ ja tänavune Tallinna arhitektuuribiennaal tervikuna mõista andsid. Võib-olla on tegemist hoopis kitsama nähtusega, kui esmapilgul tundub? Teisisõnu digitaalne arhitektuur ei pruugigi olla uus suur ja totaalne nähtus, uus paradigma, kui soovite, vaid midagi hoopis kitsamat, oma tähenduselt eelkõige tehnoloogilist.

Kui mõista arhitektuuri all distsipliini, mis tegeleb erinevate ruumikultuuriliste praktikatega ning otsib vastuseid korraga nii funktsionaalsetele, tehnoloogilistele, esteetilistele kui ka majanduslikele küsimustele, siis ei ole tegelikult vahet, kas opereeritakse digitaalsete või analoogtööriistadega, virtuaalses või reaalses ruumis. Miks? Sest mõlemat tüüpi tööriistad on pelgalt vahendid ruumipraktikate teenistuses ega oma väärtust iseeneses. Teisisõnu digitaalsel arhitektuuril puudub iseväärtus, selle tähtsus ilmneb vaid laiemas ruumikultuurilises raamistikus. Paradigma muutus on viimaste kümnendite jooksul toimunud eelkõige tehnoloogilisel, mitte inimese eksistentsiaalsel tasandil ning digitaalse arhitektuuri põhised praktikad moodustavad ainult ühe osa laiemast, pidevalt muutuses olevast ruumikultuuri väljast.

Siit jõuame tagasi keeleküsimuse, eelkõige terminoloogia juurde. Mõiste „digitaalne arhitektuur“ ei ole piisav rääkimaks uuest arhitektuurist laiemas ruumikultuurilises tähenduses, sest selles puudub viide inimkogemusele ja -tunnetusele. Ka mõisted „algoritmiline arhitektuur“ ja „parameetriline arhitektuur“ viitavad pelgalt tehnoloogiale või meetodile, mitte avaramale ideoloogilisele väljale või sotsiaalkultuurilisele mõõtmele.

Uued tööriistad ja -meetodid on läbi aegade muutnud arhitektuuri- ja ruumipraktikaid. Seepärast on ehk ekslik ka arusaam, et digitaalse arhitektuuri pealetungil on põhjapanev tähendus ruumikultuuri jaoks tervikuna. Digitaalne arhitektuur tõenäoliselt ei õpeta meid teistmoodi elama, ei anna vastust küsimusele, mis on elu mõte. Ka digiajastul on arhitektuuri rolliks eelkõige ruumistada inimkogemust ja ühiskonna elutunnetust, seda nii representeerides (sümboolsel tasandil, vaimses ruumis) kui ka aktualiseerides (reaalsel tasandil, füüsilises ruumis).

* Digitaalse arhitektuuri all pean silmas selliseid ruumi(loome) praktikaid, mille keskse osa moodustab töö digitaalse tarkvaraga, teisisõnu arhitektuuri, mida ei saa luua arvutiprogrammide abita.
 
Keha ehitus.  Body Building

Tallinna Arhitektuuribiennaal 2015 peanäitus Eesti Arhitektuurimuuseumis 11.09.–11.10.2015. Kuraatorid Sille Pihlak ja Siim Tuksam (PART). Osalejad Atelier Bruno Juricic, Carlo Ratti Associati, ICD + ITKE (Moritz Dörstelmann, Achim Menges), ISSSStudio (Igor Siddiqui), Julia Körner, Kokkugia (Roland Snooks, Robert Stuart-Smith), nformations, City Form Lab (Andres Sevtšuk, Raul Kalvo), REX | LAB (Marjan Colletti, Kadri Tamre), Tom Wiscombe Architecture.

Käesolev artikkel ilmus algselt arhitektuuriajakirjas MAJA, nr 3/2015, lk 18-19. Tõnu Tunneli fotosid on kasutatud autori loal.

© Tõnu Tunnel

kolmapäev, 6. jaanuar 2016

Milles probleem?

© Maria Freimann
2015. aasta suvel kirjutasin arhitektuuriajakirja MAJA palvel kolme Eestis tegutseva arhitektuurikooli värsketest arhitektuuri eriala lõpetajatest ja nende lõputöödest. Tõdesin, et koolide ja tööde tase on ebaühtlane, kuid et mitmel noorel on potentsiaali Eesti arhitektuurielus läbi lüüa. Kirjeldasin ka seda, mis teeb ühe arhitektuurieriala lõputöö heaks ja huvitavaks.

Äsja kaitsesid oma lõputöid Eesti Kunstiakadeemia, Tallinna Tehnikaülikooli ja Tallinna Tehnikakõrgkooli arhitektuuri eriala tudengid. Temaatiliselt ja tasemelt olid tööd väga erinevad, kuid paeluvat ja kriitikaväärset leidus neis piisavalt. Suurima probleemina peegeldub lõputöödes nüüdisarhitektuuri kui loomingulise sfääri piiride ahenemine. Sellele vaatamata leidus tudengeid, kelle töödest kiirgas kaalutletud taiplikkust ja loomingulist isikupära, mis kindlasti mitmekesistab Eesti arhitektuurivälja.

Tallinna Tehnikakõrgkooli (TTK) lõputöid, mida oli tublisti üle kahekümne, eksponeeriti rahvusraamatukogu 6. korruse kitsukestes fuajeeruumides ja koridorides. TTK lõputööde tase oli kolmest siin käsitletavast kõrgkoolist kõige kõikuvam – oli nii detailideni läbi töötatud kui ka väga lihtsakoelisi projekte. Positiivne näide on Mark Grimitlihti tundlikud, kontekstuaalsed väikeobjektid ja installatsioonid Eesti looduslikesse pühapaikadesse (juhendajad Kai Süda, Tomomi Hayashi). Töö, mille eri osades võis märgata kontseptuaalsust, detailset materjalikäsitlust, kohati ka vaoshoitud huumorit, lõi silla siinse pärandkultuuri ning kaasaegse väikevormilise arhitektuurse keskkonna vahel. Sümpaatne ja kontekstitundlik oli ka Andres Mägi Tartu välituru projekt (juhendajad Kai Süda, Tomomi Hayashi), mille keskmes südalinnas oleva turuhoone ümbruse ja jõekallaste aktiveerimine. Vilen Künnapu juhendatavad Roomet Helbre ja Ahti Sepsivart tõusid TTK tudengitest esile oma julge, et mitte öelda totaalse arhitektuurikäsitlusega, milles oli selgelt tajutav ka tööde juhendaja enda mõju. Helbre ambitsioonikas, Anne kanali äärne Tartu termide projekt teeb oma ruumiprogrammi ja vormilise struktuuriga silmad ette enamikule Eesti sanatooriumitele ja spaadele. Antiik-Rooma, Louis Kahni, võib-olla ka Reima Pietilä arhitektuurile viitav fantaasiarikkus peegeldus nii vormikeeles kui ka projektigraafikas. Fantaasiaküllase visuaalse keele ja graafikaga oli ka Sepsivarti Eluaia kvartali projekt Tallinnas – endise tööstus- ja kaubanduskvartali mastaapne regenereerimisettepanek Kristiine linnaosas.

Arhitektuuri- ja disainigaleriis eksponeeriti Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) kaheteistkümne arhitektuurimagistrandi töid. Kõigil polnud paraku planšette, mitmel puudusid maketid. Tööde temaatika oli seinast seina: Pärnu ajalooliste kvartalite taashoonestamisest kõrghooneni Tallinna südalinnas. TTÜ arhitektuuriõpe on alles välja kujunemas – toores pedagoogikapinnas ja sissetallamata rajad peegelduvad ka tudengite töödes. Torkas silma ebaühtlane tase nii teostuses kui ka teemavalikus ja probleemi fokuseerimises. Objekti osas ambitsioonikas, kuid linnaruumiliselt piisavalt läbitöötamata oli Linda Veski laeva- ja rongiterminali projekt Tallinna sadamasse (juhendaja Rein Murula). Rail Balticu lõppjaam/stardijaam linnahalli ja praeguse kruiisikai vahel toimiks sümboolse väravana Tallinna nii rongi ja laevaga saabujatele kui ka siit lahkujatele.

TTÜ on mitmel puhul deklareerinud, et insenertehniline ja eriti energiakasutust puudutav temaatika on nende pakutava arhitektuurihariduse üks alustalasid. Näitusel eksponeeritud lõputööde planšettidel see siiski kuigi selgelt välja ei tulnud. Erandina võib välja tuua Ain Kalbergi kavandatud kõrghoone Tallinna Maakri kvartalisse (juhendaja Emil Urbel), mille katusel suur tuulegeneraator, ning mis lähtub nii vormi kui ka funktsionaalsuse poolest tuule- ja teiste ilmastikumõjude analüüsist. See pilvelõhkuja, mis sobiks pigem Dubaisse või mistahes teise geneerilise arhitektuuriga kõrghoonestusega linna, võiks ehk peegeldada RKAS-i kujutlust ideaalsest kõrghoonest. Tallinna kontekstis mõjuks see ehitis ruumiliselt siiski kunstliku ja kontekstivälisena.

© Maria Freimann

Taseme ja variatiivsuse poolest olid sel aastal kõige paeluvamad Eesti Kunstiakadeemia (EKA) magistrantide tööd, kuigi nendegi kaheksateistkümne hulgas olid mõned altminekud. Töid eksponeeriti EKA lõputööde näitusel TASE endises „Rauaniidi” tehases, tulevases EKA peahoones. Tehnilise, ruumiprogrammilise ja ka esteetilise teostuse poolest tõusis teistest esile Maria Freimanni kavand USA saatkonna hoonele Tallinnas (juhendajad Martin Melioranski, Renee Puusepp). Gonsiori tänava otsas, Lasnamäe alguses paeklindi sisse paigutatud hoone puudutas nii oma päevapoliitilise aktuaalsuse kui ka linnaruumilise provokatiivsusega. Ajal, mil geopoliitiline olukord on pingeline ning riigisisesed arutelud tekitavad suuri mullistusi, mõjub Freimanni ettepanek suurest maastikulisest ja ülimalt turvatud hoonest mitte ainult intellektuaalselt, vaid peaaegu füüsiliselt erutavana. Kui kaitsmisel vihjas retsensent Ralf Lõoke Vene saatkonna näiliselt osavale maskeeritusele Tallinna vanalinna südames (muinsuskaitsealuselisel historitsistlikul saatkonnahoonel on siiani sildid „Galerii” ja „Apotheca”), siis Freimanni projekt, vastupidi, domineeriks linnaruumis jõuliselt ning oleks otsekui manifest Eesti riigi poliitilistest valikutest. Iseasi, kas me ka tegelikult tahame linnahallilaadset maastikmaja, mille iga ruutsentimeeter kuulub välisriigile, sümboolselt valvama kogu pealinna, kogu meie riigi üle.

© Maria Freimann



© Maria Freimann

© Maria Freimann

© Maria Freimann
Täiesti teistsuguse, kuid samuti paeluva tööna Kunstiakadeemiast toon välja Maria Alneki projekti Põltsamaa linnuse regenereerimise teemal (juhendajad Andres Alver, Indrek Rünkla). Väikeasula ajaloolises keskkonnas on muinsuskaitsealusele keerukale ehitisele raske uut funktsiooni leida; näiliselt kõige lihtsam on säilitada konserveeritud varemeid. Alnek astus oma tööga siiski sammu kaugemale kui pelk uue otstarbe leidmine. Oma üsna keeruka, samas tehniliselt läbi töötatud „majamasina” projektiga küsis ta arhitektuuri piiride ja olemisvõimaluse järele. Spekulatiivne projekt, mis tekitas paljudes vastakaid tundeid, mõjus enesekriitiliselt, et mitte öelda -irooniliselt; justkui materialiseerunud tühik, millele raske konkreetset tähendust omistada. Ometi peitus selles töös ennekõike arhitektuurne kvaliteet, mis ühendas nii tehnilised, funktsionaalsed kui ka esteetilised aspektid terviklikult ühe fantaasiaruumi piires.

Lõputöö potentsiaal ja arhitektuuri autonoomia
Hea arhitektuuriteemaline lõputöö sisaldab minu arvates kolme olulist komponenti: a) tehnilist taipu ehituslikes ja konstruktiivsetes küsimustes, b) praktilist meelt ruumiprogrammi lahenduste väljatöötamisel ning c) esteetilist, loomingulist tundlikkust. Suurepärane lõputöö suudab need komponendid mitte ainult sünteesida, vaid lisada sinna midagi, mis ületab nende kolme komponendi summa. See imaginaarne ülejääk on midagi, mille poole arhitektuur ja arhitektuuriharidus võiksid pürgida.

Ebaühtlust on kõigi kolme kooli töödes. Eriti TTÜ ja TTK tööde puhul paistab silma probleemi vähene fokuseeritus ning sellega kaasnev laialivalguvus, mida kohati asendab väga lihtsa, tüüpse ruumiprogrammi läbimäng. Ilma probleemi selgelt defineerimata on ka analüüsi raske teha ning järelduste (kui neid üldse tehakse) kvaliteet ei kannata kriitikat. Üks tüüpprobleeme näis olevat see, et lõputööde teoreetilises osas tehtud järeldused ei jõudnud arhitektuursesse projekti; uurimistööst tehtavad järeldused olid teisisõnu kas puudulikud või oli tudengitel raskusi nende ülekandmisega ruumikavanditesse.

Kriitika poolelt tooks esile veel tõiga, et makettide tase oli paiguti kahetsusväärselt nõrk. TTK tööde puhul tundus, et enamik makette oli tehtud käsitsi ja vähese vilumuse pealt. Kuigi oli üksikuid silmapaistvaid makette – eriti EKA tudengitel –, siis mitmete puhul ei artikuleerinud makett lõputöö peateemat. Ometi peaks nii graafiline materjal kui ka maketid keskenduma just kõige olulisema väljatoomisele.

EKA arhitektuuriharidus tõuseb tänavusi lõputöid vaadates esile eelkõige temaatilise fokuseerituse ja selgepiirilisusega – lõputöödes püüti leida ruumilisi lahendusi aktuaalsetele, ühiskonnaga resoneerivatele teemadele. Kõigi koolide tööde puhul jääb siiski puudu ruumilisest ambitsioonikusest. Kohati jääb mulje, et tegeletakse alalhoidliku, väikses mõõtkavas pragmaatilise toimetamisega, mille laiem mõju ühiskonnale on minimaalne. Ent arhitektuurikooli lõputöö kui üks noore arhitekti võib-olla viimaseid võimalusi demonstreerida oma fantaasiat ja kujutlusvõimet, võiks ju olla ruumiliselt ambitsioonikas, väita midagi praeguse ühiskonna ja lähituleviku kohta vähem või rohkem provokatiivselt. Arhitekt võiks olla see, kes sõnastab (ruumilisi) probleeme, mitte ei sörgi sotsiaaltöötajana kogukonna sabas. Loomulikult peab see protsess olema tagasisidestatud, kuid oma kõneõigusest loobumine vähendab arhitektuuri kui loomingulise valdkonna autonoomiat. Valdkond peab ise oma piire kaitsma, neid kehtestama, sest keegi teine ühiskonnas seda ei tee.

Ühiskond vajab arhitektuuri kui sõltumatut loomingulist distsipliini, sest selle kaudu käib ruumilise keskkonna mõtestamine. Kui arhitektuurivaldkond pihustub naaberdistsipliinide hulgas, kaob võimalus enesereflektsiooniks ja väheneb kultuurivälja mitmekesisus. Arhitektuurikooli lõpetajad võiksid demonstreerida võimekust sõnastada probleeme ise, panna paika arhitektuurne mänguruum ja -reeglid, teha lõputööga isikupärane ruumiline žest. Tegelik elu projekteerijana on niikuinii sedavõrd piiritletud ja raamidesse surutud, et kärbib loomingulisust - pole mõtet astuda vabatahtlikult nendesse kitsastesse raamidesse juba koolipingis olles.

Käesolev artikkel ilmus algselt arhitektuuriajakirjas MAJA, nr 2/2015, lk 82-85. Kõik siinsed illustratsioonid pärinevad Maria Freimanni magistritööst „Saatkond kui kaasaegne kaitstud keskkond linnaruumis”, juhendajad Martin Melioranski ja Renee Puusepp (Eesti Kunstiakadeemia, 2015). Illustratsioone on kasutatud autori loal.

© Maria Freimann

pühapäev, 21. juuni 2015

Valge särk on hirmu märk

Tundub, et Eestis on rassismile olemas üsna tugev sotsiaalne tellimus, rassism tundub olevat IN, isegi seksikas; avaliku elu tegelased ütlevad üha julgemalt välja asju, mis ei ole inimlikud. Seejuures on tunne, et nii nemad, kui ka laiem avalikkus (nt need kes sotsiaalmeedias ja portaalide kommentaariumites sõna võtavad) ei saa tihtipeale üldse aru, mis asi rassism on ja miks see halb on. Ilmekas näide on Hannes Võrno püüd selgitada või õigustada oma eilset sõnavõttu. See on laiemalt märk hariduse ja kasvatuse puudujääkidest, mille tulemuseks kitsas silmaring ja maailmapilt. Vähene kokkupuude välismaalastega, vähene võimalus liikuda välisriikides, vähene keelteoskus, nõukogude okupatsioon jne - kõik see on tõenäoliselt jätnud oma jälje. Ent ikkagi, millest see hirm, millest taoline vajadus elimineerida kõik teistsugune, olla pidevalt kaitsepositsioonil, tõmbuda oma kookonisse vabal maal, vabade inimestena?

Kohati on tunne, et me oleme nagu mõisamaade serval elavad arglikud saunikud, kes kardavad igat mööduvat vankrit ning haaravad hangu järele kohe, kui hobuste kabjaplaginat on kuulda. Et äkki on kubjas, kes tuleb rooska andma või hoopis maanteeröövlid... Aga mis siis, kui on kerjus, kes küsib supileent, või teeline, kel lihtsalt janu? Jätame ta lihtsalt igaks juhuks ukse taha. Parem karta, kui kahetseda. Rassism ja võõraviha näib paljudele olevat vastuvõetav, sest seda tajutakse abivahendina meie rahva ja kultuuri kaitsel väliste negatiivsete mõjude eest. Paraku ei saada seejuures aru, et see abivahend on enesehävitusliku jõuga. Millal me kasvame hingelt suureks? Millal me loobume puhta eestluse müüdist? Valge särk on hirmu märk. Ja Vao küla ei vaja meie solidaarsust.