Arhitektid Heidi Urb ja Siiri Vallner, projekt 2004, valmis 2005.
Uurigem seda, kuidas arhitektuur on meile antud.
Kuidas Vallimäe trepp iseneb?
Vallimäe trepi olemus ei kuulu trepi enda, vaid selle ilmnemisviisi juurde.
Vallimäe trepp ilmneb trepina, oma tões, ainult siis, kui teda kasutatakse trepina. Funktsioon ja esteetika pole lahutatud, vaid esteetiline ilmneb ainult funktsiooni rakendamisel. Trepil tuleb kõndida, istuda, lesida, trepiga tuleb sõbraks saada.
Trepp on valla ilmastikuoludele nii nagu inimkasutajale.
Kas arhitektuur on (pelgalt) abinõu? Kas arhitektuur saab olla teos?
Trepp ilmneb ainult oma trepsuses. Trepi trepsus on sellelt kuidas trepp trepneb ehk trepina iseneb ehk endas olemisse tõuseb.
Kunstikriitika struktuuri moodustavad: 1) teose kirjeldus 2) konteksti loomine ehk kontekstualisatsioon 3) tõlgendamine ehk interpretatsioon 4) hinnang teosele
Tähelepanekuid ja printsiipe
Teose kirjeldust iseloomustab suunatus objektiivsusele.
Konteksti loomine seisneb ajaloolise, ruumilise ja sotsiaalse välja visandamises ning on enamasti samuti objektiveeriva suunitlusega.
Tõlgendamine ehk tähendusmaailma kaardistamine on põhjatud eetikaga ning peaks keskenduma teose iseväärtusele ehk omaväärtusele.
Hinnangu andmine on põhjatud esteetikaga ning keskendub kriitiku isiklikule terviktajulisele kogemusele.
Teose väärtustamine peaks pigem tuginema tõlgendusprotsessis selitatud omaväärtusele, sest hinnang on konkreetse indiviidi keskne ning on raske kindlaks teha selle hinnangu pädevust teiste inimeste jaoks.
Kunstiteose väärtustamine peaks tuginema teose omaväärtusele.
*** Märkus I Teose omaväärtusest tõmmestatud tõlgendusprotsessi näen teatud mõttes kui 'imestust kunstiteose ees'. Siinkohal võiks teha viipe kahele analoogiale. Esiteks, Eugen Fink on kirjeldanud fenomenoloogilist reduktsiooni kui 'imestust Maailma ees'. Teose iseolemist austava kriitika idealistlik eesmärk võiks olla teose tõe paistesse toomine reduktsiooni teostamise abil. Teise viipe teeksin Ludwig Wittgensteini esseele Lecture on Ethics (1929), kus ta räägib samuti imestusest maailma eksistentsi ees ('wonder at the existence of the world'). Wittgenstein räägib tähenduslikest kogemustest, mille täiuslik kirjeldamine pole võimalik. Nendes kogemustes ilmneb maailm käsitamatu ja erilisena. Minu arvates peaks ka kunstiteose tõlgendamisel silmas pidama teose käsitamatust ja erilisust ning sellest johtuvalt kujundama oma lugupidava hoiaku teose suhtes.
Märkus II Mis eristab hinnangu andmist väärtustamisest? Hinnangu all pean eelkõige silmas isiklikku arvamust, mis tugineb maitsele, subjektiivsele soodumusele, ning väljendub skaalal meeldib/ei meeldi. Väärtustamine seevastu on "kaalukam", põhjavam akt, mille eesmärk on määratleda teose laiem, ühiskondlik ja ajalooline väärtus. Loomulikult on olemas väga erinevaid väärtusi ja väärtussüsteeme, aga autentsuse nõudest ('igas nähtuses on midagi algupärast') johtuvalt on teose ühiskondlik-ajalooline väärtus olulisem kui mistahes muu väärtus (nt teose väärtus kunsti- või arhitektuuriajaloo kui distsipliini seisukohast või teose väärtus mõne konkreetse indiviidi tajumaailma kujunemise seisukohast). Märkus III Loomulikult on iga kunstikriitiline tekst probleemiasetusest kirjutuslaadini põhjatud indiviidi ehk konkreetse kirjutava kriitiku kogemuste ja tajumaailmaga. Mis tahes kriitika on lahutamatu autorist ja tema elumaailmast. Teisisõnu, subjektsus on kunstikriitika vältimatu tingimus.
Märkus IV Võimalik, et kontekstualisatsioon peaks jaotuma kirjelduse ja tõlgenduse vahel või sisalduma emmas-kummas. (ARENDA EDASI)
Märkus V Käesolev probleemiasetus ja selle 'vallandus' lähtub eeldusest, et kunstikriitika esmane ja olulisim funktsioon on teose väärtustamine ehk antud juhul on kunstikriitika väärtus instrumentaalne. Erinev perspektiiv avaneks meile siis, kui otsustaksime asju analüüsida kunstikriitika omaväärtuse seisukohast.
Järgnevad küsimused ja tõdemused on inspireeritud Irmeli Hautamäki kursuse ”Kunst ja teadus” raames Helsingi Ülikooli kunstide uurimise keskuse juures peetud loengust 14.04.2010. Valik kriitikuid: Kant, Greenberg, Foucault, Derrida, Härm
Miks kriitilisus väärtuslik on? Mis on kriitika omaväärtus? Miks on Hautamäki ja Foucault kriitilised? Kas neil on soov vaadata kunstiteost tema endana? Või on taustal soov lihtsalt tuua alternatiive, tuua paistesse teised, rööbiti eksisteerivad olemismeelestused?
Kas kriitilise diskursuse taustal on eetika, teatav eetiline ’tõukestu’? Usk või veendumus eksistentsiaalsesse pluralismi, paralleelsetesse maailmadesse, individuaalsesse, iseolemisse, iseolevasse? Kui jah, siis kas see eeldab autentsust või mitte? Kas tegemist on ihaga autentse järele?
Kui kriitilisus on modernismi alustala, pinnas, krunt, siis mis ikkagi on modernismi olemise meel? Miks tuleb enda jalgealust sonkida? Miks peab ennast jätkuvalt küsimuse alla seadma? Millest ja kelle kaudu on see suhtumine prevaleerivaks, oluliseks saanud?
Kas kriitilise diskursuse „allikas”, modernistliku kultuuri lähtemeelestus võib olla kristlik eetika? Võib-olla on kriitilise olemismeelestuse taustal alandlikkus oma ligimese suhtes ja teadmine, et meie pole kohtumõistjad.
Kriitika objektiks on eelkõige meetodid ja kontseptualiseerimise viisid ehk diskursiivsed praktikad. Kriitilise diskursuse raames juhitakse tähelepanu väärtuste erisusele ja konteksti põhjavale rollile ning sellele, et iga otsustuse taga on teatud mõjutegurid.Kas kriitiline diskursus suudab iseenda väärtussüsteemi analüüsida?
(Christopher Stevensi sedastus: iga väärtusotsustus taandub varem või hiljem omaväärtusele, mida pole võimalik põhjendada. nt. killing babies is bad because killing is bad. tapmine on halb ja kõik.)
Kriitilise praktika enesehävituslik funktsioon kui uue teadmise allikas. Selleks, et midagi uut teada saada, tuleb olemasolev ohverdada. Teadmiste arheoloogia.
Mõistujutt: teadmiste arheoloogi toolil pole seljatuge, ta istub kipakal taburetil. Aga just see tool võimaldab tal keerata mistahes suunas (võrreldes mõne raskepärase tugitooliga).
Minu meelest on kogu võim Foucault’ enda käes, sest tema defineerib mängureeglid.
Hautamäki: teadmine=võim ja inimesed mängivad võimumänge, see on loomulik. Samaaegselt toimuvad erinevad ’tõe mängud’, milles võimuihal oluline, suunav roll.
Küsimus keele rollist
Kas Foucault (ja teiste enese-kriitikute) puhul on tegemist väga teadmis-keskse vaatepunktiga, kus oluliseks peetakse ratsionaalset mõtlemist, toetumist (keelelistele) mõistetele, kontseptuaalsele, kontseptsioonikesksele tegevusele? (Mind ennast huvitab kuidas olla tunnetuslikult, intuitiivselt, terviktajuliselt (enese-)kriitiline.)
Foucault’ jaoks on diskursiivne väli amorfne kogum, mis koosneb lausungitest (ütlustest). See kahjuks tähendab ka seda, et Foucault’ jaoks on teadmine keele-keskne. Teadmine on tema jaoks ratsionaalne, mõistete abil kommunikeeritav üksus, mitte tervikkogemusega põhjatud tunnetuslik üksus.
2) kriitilise praktika iseloomulik omadus on võime ”parasiteerida võõrorganismidel” – kriitilise praktika relevantsus ja elujõud sõltub otseselt, ja võib-olla et ainult, vastureaktsioonidest. Teisisõnu, praktika enda elujõud on otseses sõltuvuses praktika leviku laiapõhjalisusest ja ühiskondlikust läbistusvõimest.
3) kriitilise kultuuripraktika üks peamiseid tunnuseid on see, et teda ennast on raske kritiseerida. raske kritiseerida seepärast, et praktika tuumaks on retoorika, millel puudub nö käega katsutav sisu
4) kriitilise praktika näol on tegemist ’negatiivse dialektikaga’ Adorno mõttes. Kriitiline praktika ei loo ”uut ja paremat maailma”.
5) kriitilise praktika ebaõnnestumise oht seisneb selles, kui praktikalt hakatakse ootama ”tegelikkuse” paljastamist ehk autentse esiletoomist.
6) minu jaoks seisneb ÜHTSE EESTI SUURKOGU kui kriitilise kultuuripraktika esmane väärtus ja peamine funktsioon selle võimes läbistada senikehtivaid ideoloogia- ja võimumehhanisme ning muuta avalikkust teadlikumaks tema enda poolt vaikimisi rakendatavatest reeglitest ja meetoditest ehk teadmatult „allaneelatud“ ideoloogiatest.
7) ÜHTSE EESTI SUURKOGU tuleb pidada ebaõnnestumiseks nii juhul, kui protsessi tulemusel sünnib uus partei kui ka juhul, kui seda käsitletakse pelgalt teatrietendusena. (Kriitiline funktsioon toimib ainult seni kuni avalikkus ei ole retoorika sisemehhanismist teadlik ehk käsitleb toimivat ambivalentselt, oskamata otsustada, kas võtta toimuvat tõsiselt või mitte)
Läänemaailma kriis, modernismi kriis, ökoloogiline kriis või mis tahes muu kriis on tingitud käsitluste ehk keelestamise erisustest – maailma kontseptualiseerimise erisustest , mitte maailma enda probleemidest, sest maailm ise on alati ehe. Olemine on alati autentne. Sõdu ja konfliktide eskaleerumist põhjustavad keeleks poetud maailmapildid. Ma ei tea veel täpselt, kuidas seda võimu diskursusega siduda, aga Olemise autentsuses ma ei kahtle. Iga indiviid peab jätkuvalt küsima oma olemise meele järele – see tähendab, ainiti ka oma tegevuse meele järele. Meelestuse laad määrab eksistentsi väärtuse eetika skaalal.
Kuidas arhitektuur küsib iseendaks olemise järele? Kuidas arhitektuur loodub ’surmale’ vastu seistes? Kuidas arhitektuur esmalt ’tapab’ end (eituse kaudu ehk mida arhitektuur eitab?) ja alles seejärel saab iseendaks ehk asetub iseendasse? Määravad tegurid ei saa olla väliselt kirjeldatavad ega sisemiselt tunnetatavad (miks ei saa?). Arhitektuur loodub enesetadliku distsipliinina vastastõmmetes, milles kesksel kohal materjal ehk mateeria. Nii nagu Blanchot kirjeldab kirjanikku, kes loobub oma teosest, loobub ka arhitekt oma teosest, kuid ainult seeläbi saab ta arhitekt olla ja maja ise maja olla.
See on alles esmane hägune sõnastus. Aga viimasel ajal on mulle hakanud tunduma, et fenomenoloogid tegelevad peamiselt epistemoloogiliste, mitte ontoloogiliste probleemidega. Kuigi seda ei öelda tihti välja või ei taheta tunnistada, tegelevad paljud filosoofid maailma olemismeelestuse asemel ainult maailmast kõnelemise, maailma tundmise, maailma keelestamise viisidega. Ehk kuidas on üldse võimalik teada? Kogemusel on oht pihustuda keelestamise protsessis. Kas filosoof, kes väljendab end, on kogemuse juba keelde kaotanud? Kas keel ja kogemus ikka on nii eristatud?
Maailmas ei ole praegu rohkem kriise kui mis tahes varasemal ajalooperioodil, kuid ei ole ka vähem. Meil lihtsalt puudub mõõdupuu. Kriis on mentaalne seisund ja Olemise autentsus on sellest teatud mõttes lahutatud, sest on iseeneses vältimatu. Samas ei eita ma seda, et mentaalsed (miks just 'mentaaalsed'?) ebakõlad tekitavad ka reaalseid kriise ehk aktualiseeruvad Olemise autentse osana, materiaalsena. Kiasma võib-olla asubki keelestava ja autentselt eksisteeriva piiril.
Heidegger lk 21 (leheküljed viitavad Ülo Matjuse tõlkele (Ilmamaa 2002)): võimaldame asjale justkui vaba välja selleks, et ta oma asisust vahetult näitaks; ja 22: Asi peab ise oma endaslasumise juurde jäetama. Ta tuleb omaks võtta talle omases püsivuses.
CDL: Laseme asjal, olgu teosel või mistahes muul asjal, olla tema ise.
II
H 28: jõupingutus asja asisuse määratlemisel paistab leidvat suurimat vastuseisu … asi tõmbub mõtlemise eest eemale kangekaelseimalt … peaks see pelga asja tagasihoidumine, peaks see endas lasuv eimillekski-sunnitus nimelt asja olemusse kuuluma?
CDL: Seotud probleemiga kuidas asjadest rääkida, mõelda, neid kirjeldada. Näiteks kuidas rääkida arhitektuurist. ’Tagasihoidumine’ – seotud otseselt ’keeleks pugemise’ ja kontseptualiseerimise raskusega.
III
H 29: valime paari talunaisesaapaid
CDL: Miks ta valis analüüsiks maali, pildi, mitte enda kingad?
IV
H 29: abinõu teenib … abinõu-tarvitamise protsessis peab abinõulisus meid tegelikult kohtama.
CDL: Arhitektuuri abinõulisus tuleb ilmsiks seda kasutades.
V
H 30: Jalanõude tumedast avausest väljatunginud sisemusest jõllitab töiste astumiste vaev. Jalanõude viltuvajunud raskusse on kuhjunud visadus aeglasest käimisest üle kaugele ulatuvate ning aina samade põllupeenarde, mille kohal hõljub rauge tuul. Nahal on maapinna niiskust ja küllasust. Taldade alt libiseb läbi laskuva õhtu kaugusse väljatee üksindus. Jalanõudes väreleb maa mahavaikitud kutse, ta vaikne annetus küpseva vilja näol ning ta seletamatu loobumus endast talvise põllu lagedal söödil. Läbi selle abinõu tõmbub kaebuseta kartus leivajätku pärast, sõnatu rõõm uue jagusaamise üle puudusest, vabin sünnituse tulemisest ja värin surma ähvardusest. Maa juurde kuulub see abinõu ning talunaise maailmas on ta hoitud. Sellest hoitud juurdekuulumisest tõuseb abinõu ise üles oma endas-olemisse.
CDL: Kas see ongi reduktsioon? Kas Heidegger sooritas siin reduktsiooni? See on ’olemispoeetiline süvaanalüüs’ ehk ’asja-olemise’ tabamine. Võib-olla on see muu hulgas ka esteetilise kogemuse kirjeldus ja mõttepoeesia (selle ehedaimal kujul).
VI
H 31: Abinõu abinõulisus seisneb küll ta teenivuses. Aga see ise lasub abinõu olemusliku olemise täiuses … nimetame seda kindluseks ehk kandvuseks ehk usaldusväärsuseks ehk usaldatavuseks (Verlässlichkeit) … abinõu usaldatavuse jõul on ta kindel oma maailmas … alles abinõu usaldatavus annab lihtsale maailmale ta varjatuse ning kindlustab maale ta püsiva pealetungi vabaduse … Abinõu teenivus on usaldatavuse olemuslik tagajärg … abinõuna-olemise tühjumine tähendab usaldatavuse kadumist.
CDL: ’Tähendusloome’ on garant ehk ’olemis-alus’ ehk ’olemis-tagatis’. Selgemini, ’tähendus-loodumus’ on abinõu ’olemis-tagatis’ ehk ’olemis-alus’ ehk „vundament“. Rakenda arhitektuuri tõlgendamisel.
VII
H 32-33: Teose läheduses olime järsku mujal, kui tavatseme olla harilikult … teos andis teada, mis see jalanõu tões(ti) on … alles teose läbi ja ainult teoses tuleb pärisomaselt oma paistvusse abinõu abinõuna olemine … Van Goghi maal on selle avamine, mis see abinõu, see paar talunaisesaapaid tões(ti) on. See olev astub siia oma olemise varjamatusse välja … Teoses on teoksil tõe loodumine.
CDL: Tõde kui oleva varjamatus. Kas tõde loodub ainult teoses või mujal ka? Kui arhitektuur on abinõu, siis kus ta loodub, kus ta avaneb, kus ta tõde loodub? Kui arhitektuur on teos, siis mis tõde, mille või kelle tõde temas loodub? Olemis-tõde?
VIII
H 33: Kaunis kunstis ei ole mitte kunst kaunis, vaid teda nimetatakse nõnda, kuna ta toob esile kauni.
CDL: ilus
IX
H 36: Kunstiteos avab oleva olemise omal viisil. Teoses loodub see avanemine, s.t. ilmnemine, s.t. oleva tõde. Kunstiteoses on oleva tõde teosesse seadunud. Kunst on tõe teosesse-seadumine.
CDL: See on Heideggeri kunstidefinitsioon.
Kas tõde võib mujale ka kui ainult teosesse seaduda?
***
Kust leida aluspõhja (Grund(e)), kuidas põhjata oma öeldut, öeldavat?
Minu jaoks on arhitektuur alati (või esmalt ?) abinõu (Zeug). (Pea alati meeles ka asja omaväärtust, seda, mis seotud eetika ja teiste ’võimalike maailmatega’.)
Arhitektuuril (kas tehiskeskkonnal tervikuna?) on (võib-olla) abinõu ja teose kaksik-loodumus või koos ’asisusega’ isegi kolmik-loodumus. Kui kaugel on siit ’Gevierte’, mis oma olemuselt juba nelik-loodumus?
Mulle näib Heideggeri käsitlus kunsti(teose)st üsna traditsiooniline ja staatiline. Himanka rääkis loengus sellest, kuidas pärast Paul Klee kodu külastamist, mis juhtus aastaid pärast „Kunstiteose algupära“ kirjutamist, olevat Heidegger tunnistanud, et ta peaks täiesti uue raamatu kirjutama. Ehk mul on tunne, et Heideggeri „Kunstiteose algupära“ aegne kunstikäsitlus ei sobitu modernistliku, rääkimata sellest uuema, traditsioonilisest kunstist palju avaramates tõmmetes looduva kunsti analüüsimiseks. Kuidas oleks Heidegger Duchamp’ teoseid analüüsinud? Kuidas oleks Heidegger saanud hakkama ’tingimatu vastastikkususe’ diskursuse väljal?
Neomarksistlik filosoof ja ühiskonnakriitik Henri Lefebvre on analüüsinud ruumi sotsiaalseid aspekte. Loobudes Marxile omasest materialistlikust tootmise-käsitlusest, vaatleb Lefebvre kogu ühiskondlikku elu tootmisprotsessina. Tööjaotus ja tootmissuhted ei ole tema arvates aluseks mitte ainult füüsiliste esemete ja vara tootmisele, vaid mõjutavad otseselt ka kultuuriliste praktikate – näiteks kommete ja tavade, aga ka õpetuste ja filosoofiate kujunemist. Seepärast on ’ruum’ Lefebvre’i arvates eelkõige sotsiaalne produkt – ühiskonna poolt erinevate tegevusviiside vastastikmõjus looduv ning raskesti piiritletav sfäär, mille teke sarnaneb tootmisprotsessile. Ruum on tema arvates vahetus sõltuvuses indiviididest, sotsiaalsetest gruppidest ning nende ühiskäibes olevatest ruumikujutustest, mis aluseks ruumipraktikatele. Lefebvre’i poolt kuvatavat ruumi võib iseloomustada kui dialektilist, inimlikes ja kultuurilistes vastastõmmetes looduvat dünaamilist välja, mis on oma olemuselt lahutamatu ajafaktorist ja seepärast pidevas muutumises. Lihtsustatult – ruum on Lefebvre’i jaoks ajalis-ruumiline sotsiaalne toode.
Lefebvre eristab ruumi kolme laadi: füüsiline, vaimne (mentaalne) ja sotsiaalne. Füüsiline on eelkõige seotud meie oma keha ja vahetu elukeskkonnaga. Vaimne seevastu on seotud indiviidi (või ka sotsiaalse grupi) mõtlemise, kujutluste, ideede ja kontseptsioonidega. Sotsiaalne ruum omakorda on seotud inimestevahelise suhtlemise, käitumise ja tavadega. Lisaks laadidele kõneleb Lefebvre ruumi, mis oma loomuselt on eelkõige sotsiaalne, kolmest väljundist: ruumipraktikad, ruumirepresentatsioonid ja representatiivsed ruumid.
Ruumipraktikad on kõige vahetumalt seotud ruumi sotsiaalse laadiga. Konkreetse ruumipraktika abil luuakse indiviidi poolt (teatud sotsiaalses grupis ja keskkonnas) seda sama sotsiaalset ruumi, mille osa see konkreetne praktika ning indiviid ise, on – sotsiaalne ruum reprodutseerib iseennast ruumipraktikate abil.
Ruumirepresentatsioonid on vahetus seoses ruumi vaimse laadiga. Ruumi representatsioonideks saab pidada neid kontseptuaalseid süsteeme ja struktuure, mille abil ruumist mõeldakse ja kõneldakse, ning mille abil ruumiideid vahendatakse. Lefebvre’i kohaselt on ruumi representatsioonid enamasti verbaalsed märgisüsteemid (keeled).
Representatiivsete ruumide printsiip sisaldab endas arusaama indiviidi personaalsest, isiklikust ruumist. Representatiivsetes ruumides põimuvad indiviidi füüsis, mälu, kujutlused, psüühika. See on iga inimese ’eluruum’, indiviidi unikaalne ’tajumaailm’ või ka ’elumaailm’, mis on keele abil ainult osaliselt vahendatav. Lefebvre’i arvates on representatiivsetele ruumidele omane passiivsus (ruumi kasutamine), samas kui ideoloogiale ning professionaalsetele teadmistele tuginedes loodud ruumi representatsioonidele on iseloomulik aktiivsus (ruumi kujundamine, loomine).
Lefebvre ei omista ruumi representatsioonide loomist ja vahendamist otseselt ühelegi ühiskonnagrupile, kuid tema ideele toetudes võib väita, et poliitikud, linnaplaneerijad, arhitektid, ka arhitektuuriajaloolased ja –kriitikud, tegelevad ruumi representatsioonidega – loovad ruumi ja suunavad selle tõlgendusi. Tavalised inimesed (näiteks linnaelanikud) seevastu on seotud representatiivsete ruumidega, kohanedes ja mugandudes professionaalide poolt kujundatud ruumiga. Abstraktne, ideede ja kontseptsioonide keskne ekspertide ruumikäsitlus mõjutab seega otseselt subjektiivset, lihtsa kasutaja (argi-) ruumi, mis on eelkõige seotud elamise, mitte mõtlemisega. Vaatamata kontseptuaalsete ruumirepresentatsioonide survele, sõltub inimeste representatiivne ruum seega paljuski isiklikest kogemustest, kasvatusest, isikuomadustest, mälust ja muust individuaalsest.
Ruumitootmisprotsessi mõistmine eeldab Lefebvre’i poolt eristatud aspektide terviklikku käsitlemist, kuid tuleb meeles pidada, et tegemist pole jäiga mudeli või struktuuriga, vaid just ruumi erinevate (osa-) aspektidega. Lefebvre’i tehtud eristus ruumipraktikate, ruumirepresentatsioonide ja representatiivsete ruumide vahel võimaldab analüüsida arhitektuuri tavapärasest erineva nurga alt. Kui üldjuhul on arhitektuurikriitika objektiks ehitatud keskkond ise, siis Lefebvre’i teooria lubab pilgu alla võtta ehitatud keskkonna, selle kujundajate ja kasutajate omavahelised suhted.
Lefebvre’i kirjeldatud representatiivsete ruumide mõistet, mis märgitseb inimese isikliku tajumaailma protsesse ja toimimist, võib võrrelda prantsuse filosoof Gaston Bachelard’i käsitlusega inimese kujutlusvõime arhitektoonikast. Bachelard kirjeldab oma raamatus „Ruumipoeesia“ poeetilise (kunstilise) kujundi tajumise protsessi ning selle ladestumist meie mälus, teadvuses ja tunnetuses. Tema arvates on poeetilise kujundi mõju inimese teadvusele kõige otstarbekam vaadelda arhitektoonilisse (kujutlus-)ruumi paigutuvana. Nii võrdleb ta inimese tajumaailma ülesehitust majaga – meie kõigi meeleruumis on olemas oma kelder, pööning, sahtlid, kapid. Osa ruume on avalikud, osa salajased. Nagu Lefebvre representatiivsete ruumide puhul, omistab ka Bachelard inimese isiklikele kogemustele ja mälule suurt tähtsust. Iga meie kogemus ladestub, filtreerub, kondenseerub meie isiklikku tajumaailma ning mõjutab vähemal või rohkemal määral meie tulevasi kogemusi nii endast kui teistest inimestest, nii keskkonnast kui selle erinevatest protsessidest.
Seda viisi, mil moel meie representatiivsed ruumid (Lefebvre) aktualiseeruvad, on asjakohane iseloomustada kolmanda prantsuse filosoofi, Michel De Certeau käsitlusega (argi-) praktikatest. Nii De Certeau kui Lefebvre seostavad ’praktikate’ teostamise indiviidi (argielulise) toimetamisega, kuid kui Lefebvre seostab oma arusaama ruumipraktikatest eelkõige sotsiaalse sfääriga ning rõhutab ruumipraktikate olulist rolli olemasoleva sotsiaalse ruumi taastootjana, siis De Certeau tõstab esile praktikate individuaalsuse ja sõltuvuse konkreetse inimese motiividest. De Certeau arvates on iga individuaalse praktika olemuslikuks osaks taktika, mis on alati vahetult tingitud või informeeritud konkreetse inimese huvidest, soodumustest ja vajadustest. Kuigi individuaalsed argipraktikad on alluvussuhtes võimudiskursuse strateegiliste, planeerimis- ja juhtimiseesmärkidest tõmmestatud praktikatega, rõhutab De Certeau, et ükski individuaalne praktika ei allu strateegilistele praktikatele täielikult. Iga inimene toimib regulatiivses keskkonnas ennekõike oma vajadustest lähtuvalt ning olemasolevaid regulatsioone taktikaliselt ära kasutades või mugandades. Lefebvre’i ruumipraktikate idee taustale paigutuna saame öelda, et iga indiviid taastoodab sotsiaalset ruumi ainuomasel, isiklikul viisil ning iseenda vajadustest ja huvidest lähtuvalt.
