pühapäev, 7. mai 2017

ERM-i arhitektuuri modernsus

ERM-i peahoone Raadil. © Dan Dorell, Lina Ghotmeh, Tsuyoshi Tane. Foto Takuji Shimmura 2016


Järgnev tekst on katse mõelda Eesti Rahva Muuseumi (ERM) uue hoone arhitektuurist kui protsessist. Artikli tähelepanu koondub mitte niivõrd sellele, mis ERM-i arhitektuur on, kuivõrd sellele, mida see teeb. Seejuures pole fookuses mitte üksikkasutaja kogemus, vaid Eesti ajalugu. Tekst küsib selle järele, mida teeb ERM-i arhitektuur Eesti ajalooga.

Jorge Otero-Pailos, arhitekt ja pärandiuuringute kriitilise koolkonna rajajaid, on hiljuti kirjutanud eksperimentaalsest pärandikaitsest (ing. k. „experimental preservation“). Sellest, kuidas kunstnikud, arhitektid ja teised aktivistid oma erinevate loovinitsiatiividega seavad ühiskonna ette esemeid ja nähtusi, mis jäävad institutsionaalse muinsuskaitse pilgu alt tavaliselt välja. Eksperimentaalpärandi rolli seatud objekti puhul pole tingimata oluline tema materiaalsus ja kestvus, pigem on tähtis kontseptuaalne ja poleemiline probleemiasetus, mis ärgitab sootsiumis arutelu selle üle, kas konkreetne nähtus on väärtuslik või mitte. Samuti võib eksperimentaalse pärandi rolli asetatud objekt olla loomult efemeerne, ajas ja ruumis kaduv.(1) UNESCO maailmapärandi nimekirja kategooriaid kasutades võib seega olla tegemist vaimse pärandiga, ent mitte alati.

Otero-Pailose üks intrigeerivamaid näiteid eksperimentaalsest pärandikaitsest on kunstnik Lars Rambergi teos „Zweifel“ („Kahtlus“, 2005), mis kujutas endast ajutist valguskirja Berliinis asunud, praeguseks lammutatud endise Saksa Demokraatliku Vabariigi parlamendihoone Palast Der Republik (valmis 1976) katusel. Hoone, mis 21. sajandi sakslastele sümboliseeris Berliini müüri langemise eelset perioodi, kandis mitte ainult autoritaarse idabloki halba varju, vaid oli paljude jaoks häbimärgistatud ka materiaalses mõttes. Ometi sai tühjalt seisvast majast populaarne linnakultuurikants, kus toimusid kontserdid, peod, näitused. Rambergi teos tõi endise parlamendihoone Saksa avalikkuse teadvusesse nihestatud kujul ning ajal, mil vaieldi aktiivselt selle üle, kas kompleks tuleks lammutada või rekonstrueerida. Kunstniku žest ei andnud ühest hinnangut hoone väärtusele, vaid ärgitas avalikkust mõtlema ja sundis sakslasi teadvustama seda, mida nad oma lähiajaloost väärtustavad ja mida häbenevad.

Lina Ghotmeh, Tsuyoshi Tane ja Dan Dorrell (DGT Architects) seadsid arhitektuurikonkursi võidutöös Eesti Rahva Muuseumi uue hoone kontseptuaalseks keskmeks endise sõjalennuvälja. Too otsus tekitas mitmes eestlases vastuolulisi, isegi raevukalt vastalisi tundeid.(2) Jah, tõepoolest, nõukogude perioodil oli tegemist nii tähtsa sõjabaasiga, et Tartu kuulus lausa USA tuumasihtmärkide hulka. Raadi lennukompleksi ajalugu on siiski oluliselt pikem, ulatudes kaugemas otsas tsaari-Vene, teises aga Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järgsesse perioodi. Samuti oli seal piirkonnas sõjalennuväli esimesel Eesti iseseisvusperioodil. Raadi lennukompleksi ajalugu peegeldab seega terve Eesti omariikluse ja sellega vaheldunud okupatsiooniperioodide ajalugu. Seepärast võib DGT otsust valida asukohaks sõjalennuväli tõlgendada kui peegli seadmist Eesti rahvuse ja riigi palge ette. Kas ollakse valmis seisma silmitsi kõigega, mis minevikus juhtunud on?

Säärane probleemiseade teeb DGT muuseumiideest Otero-Pailose poolt kirjeldatud eksperimentaalse pärandikaitse akti. Sõjalennuväli oma mitmekihilise ja vastuolulise ajalooga paisati arhitektide poolt siinse avalikkuse ette – kas lennuväli ikka väärib muuseumi asukohaks olemist, kas suudame rääkida kõigest oma ajaloos juhtunust? Teisipidi võib Raadi lennuväljale kolimise otsust tõlgendada ka kui soovi võita ajalugu tagasi, kirjutada see enda jaoks sobivalt ümber, luua kohale uus tähendus, hakata ise uuesti peremeheks. Säärase teadliku ajaloolise mälu ja tähenduse nihestamisega on Eestis tegeletud varemgi.

Raadi lennuväli ja ERM-i peahoone. © Dan Dorell, Lina Ghotmeh, Tsuyoshi Tane. Visualiseering


I korruse põhiplaan. © Dan Dorell, Lina Ghotmeh, Tsuyoshi Tane



Pikilõige. © Dan Dorell, Lina Ghotmeh, Tsuyoshi Tane


ERMi arhitektuur seab endise sõjalennuvälja avalikkuse ette kui ajaloolise, mitmekihilise tähendusega objekti, andmata sellele ise lõplikku hinnangut või väärtust. Võib-olla on isegi nii, et ERM-i arhitektuur seab vaadeldavaks, debateeritavaks Eesti ajaloo tervikuna, söödab siinse avalikkuse ja muuseumikülastajate ette olukordi ja ajaloolisi artefakte nagu moderaator, kellel puudub isiklik huvi ja kes on pigem neutraalses positsioonis? Kui nii on, siis säärase poleemikatekitajana tuletab ERM-i arhitektuur meelde Anthony Vidleri poolt kirjeldatud modernsuse problemaatika. Vidleri sõnul tuleks nii modernistliku arhitektuuri ajalugusid (historiograafia tähenduses) kui ka üksikobjekte käsitleda nähtustena, mis kujundavad ja aitavad mõtesta meie endi modernsust ja ajalooteadvust, paljastada eelarvamusi ja stampideks kulunud mõttemustreid.(3)

Vidler vastandab modernistliku ja postmodernistliku (arhitektuurist) mõtlemise viisi. Kui modernistlik mõtteviis on ülimalt teadlik enda ajaloost ja ajaloolisusest (ajaloolisest tingitusest), püüdes olnule aktiivselt, enamasti vastandumise kaudu reageerida, siis postmodernistlik mõtteviis kasutab ajalugu otseselt ära, valides sealt välja vaid endale sobivad lõigud.(4) Postmodernistlik mõtteviis justkui eitab enda vahetut ajaloolisust ning püüab valitud ajalookildude abil konstrueerida endale sobiva tegelikkuse, illusiooni. Modernistlik mõtteviis seevastu aktsepteerib kõik, mis on olnud, ka negatiivse, ning püüab praeguses hetkes sellele vastata läbi iseenda, tuginedes nüüdisaegsele elutunnetusele ja püüdes jääda võimalikult ausaks, sõnaga, olla modernne.

Kandes Vidleri mõttekäigu analoogiana ERM-i arhitektuurile, ei tohiks tekkida kahtlust, et DGT looming, mis Raadil enam kui 350 meetri pikkuselt betoonist lennurajale laotub, on oma meelestuselt modernne. ERM-i uue hoone arhitektuur käsitleb konteksti kui väljakutset ja püüab aktiivselt suhestuda kõige sellega, mis on seal kohal olnud tsaari-Venest vaba Eestini. Nii pole hoone arhitektuuri näol tegu kitsalt rahvuslikku ambitsiooni omava arhitektuuriga; pigem iseloomustab hoone kontseptsiooni arhitektide soov mõista ajaloolist konteksti ning sellele reageerides luua uus kiht, tegevusruum ja võimalused praeguse hetke ja inimeste jaoks. Nii sisaldab ERM-i arhitektuur ka teatud psühhoanalüütilist või teraapilist komponenti, andes justkui mõista, et ajalooga tuleks leppida, kui tahes jõle ja hirmutav seal sisalduv ka poleks, ning minna edasi. Uues muuseumihoones jalutades ei tundu taoline teraapiline lepitusfunktsioon siiski lõpuni toimivat.

Eesti Rahva Muuseumi näol on tegu institutsiooniga, mille implitsiitne tung on suhestuda rahvusliku ajalooga, anda sellele tähendusi, mis eeldavad selgeid (rahvus)ideoloogilisi valikuid. Siit joonistub välja erisus ERM-i (Vidleri mõttes) modernse arhitektuuri ja institutsiooni enda alushoiakute vahel. ERM-i uus hoone on sundinud nii ERM-i töötajaid kui ka siinset avalikkust ümber hindama ja mõtestama Eesti ajalugu, laiali pillutanud, osaliselt kummutanud senised narratiivid, hierarhiad ja tähendused ning andnud võimaluse uute formatsioonide tekkeks, nende sõna otseses mõttes majutamiseks. Millisel kujul need muutused tegelikuks on saanud, ilmneb vahetuimal kujul Eesti kultuurilugu tutvustavas püsiekspositsioonis „Kohtumised“ (peakuraator Kristel Rattus). Selles põimuvad nii lineaarne ja heroiline kujutlus Eesti rahvuslikust ajaloost, näiteks ajajoone idee, mis loob illusiooni Eesti ajaloo sirgjoonelisusest, samuti „rahvuslike aarete“ nagu Eesti esimene trikoloor, eksponeerimine,  kui ka fragmenteeritum, moodsama ajalookirjutusega haakuv mikroajaloo ja väikeste narratiivide tasand, keskendumine lihtinimeste lugudele ning argiesemete, „ mitte-aarete“ esitlemisele.

Kas rahvuslik mõtteviis, mis sisaldab mõnetist isolatsionistlikku ja alalhoidlikku mõõdet, saab üleüldse olla modernne (Vidleri mõttes)? Raske öelda. Teatavat meelestustasandite erisust on igatahes tajuda just ERM-i uue peahoone arhitektuuri ja eksponeeritavate näituste vahel, mille kujundused on küll moodsad, ent mis ikkagi konstrueerivad ja taastoodavad Eesti rahvuslikku ajalugu. Samas on ilmne, et ERM-i modernne arhitektuur ei alistu Eesti ajaloo ees ega ole pelk konteiner selle eksponeerimiseks, ajaloolise tõe etendamiseks.

ERM-i uues peahoones on Eesti rahvuslik ajalugu ja hoone arhitektuur loovas, ent pingestatud suhtes. Erinevalt ritualiseeritud, esteetilistest näituseruumidest, võimaldab krobeline betoonist lennurada peegeldada Eesti ajalugu tooremal, vahetumal kujul, tuues ilmsiks kollektiivsed traumad ja sisevastuolud. Kui ekspositsioone ja muuseumi sisu võib käsitleda teadlikult koostatud etenduse, esinduspildi või isegi maskina Eesti ajaloost, siis hoone modernne arhitektuur, mis lähtub endisest sõjalennuväljast, paljastab Eesti ajaloo alateadvuse, sinna tõrjutud heterogeensuse.

Viited
(1) Jorge Otero-Pailos, „Experimental Preservation“, Places Journal, september 2016.
(2) Karin Hallas-Murula, „Abielluda vägistajaga?“, Eesti Päevaleht, 17.01.2006.
(3) Anthony Vidler, Histories of the Immediate Present. Inventing Architectural Modernism. MIT Press, 2008, lk 200.
(4) Sealsamas, lk 193.

Kirja pandud Tallinnas 23.11.-02.12.2016. Teksti aitas toimetada Katrin Koov

ERM-i hoone lennuväljalt vaadatuna. © Dan Dorell, Lina Ghotmeh, Tsuyoshi Tane. Foto Takuji Shimmura 2016

reede, 14. aprill 2017

Läbimurde ootuses. Eesti arhitektuur rahvusvahelisel areenil

Gaasitoru, Eesti ekspositsioon 11. Veneetsia arhitektuuribiennaalil. Arhitektuuribüroo Salto koostöös Ingrid Ruudi ja Neeme Külmaga, 2008. Foto Salto


Eesti arhitektuuri läbimurret rahvusvahelisele areenile on oodatud aastaid, kui mitte aastakümneid. Pärast 2000. aastate ehitusbuumi on korduvalt kõneldud, et siinsetel arhitektidel on värskust, julgust ja nüüdseks ka piisavalt kogemusi, mis võiks neid rahvusvahelisele edule aidata. Ometi on suurem läbilöök välismaal Eesti arhitektuuril seni tegemata. Alljärgnev arutlus käsitleb Eesti arhitektuurivaldkonna rahvusvahelist tegevust, kirjeldab lühidalt seni saavutatut ning püüab mõtestada siinse ruumikompetentsi eksportimise võimalusi. Eksporti tuleks mõista laiemas tähenduses: vaatame Eesti arhitektuurile rahvusvahelisel areenil nii kultuurilisest kui ka majanduslikust perspektiivist.

Tallinna kool kui teerajaja
Järgneva hinnangu üle võib küll vaielda, ent võib väita, et esimest korda jõudis Eesti arhitektide looming laiemalt rahvusvahelise arhitektuuriavalikkuse teadvusesse 1980. aastatel. 1970. aastatel oli esile kerkinud noor, kriitiliselt meelestatud arhitektide põlvkond, keda on tagantjärele hakatud kutsuma Tallinna kooli arhitektideks. Nende hulka kuulusid teiste seas Leonhard Lapin, Vilen Künnapu, Jüri Okas, Tiit Kaljundi jt.(i) Üsna tihe läbikäimine Soome kolleegidega võimaldas neil tutvuda ka lääneriikide arhitektuuris toimuvaga (eelkõige erialase kirjanduse ja ajakirjade vahendusel), samuti jõuda oma loominguga Soome arhitektuurimeediasse (nt ajakiri Arkkitehti); veidi hiljem hakati osalema ka välismaistel arhitektuurivõistlustel. 1983. aastal said Vilen Künnapu ja Ain Padrik koos kirjanik Lennart Meriga eriauhinna Rovaniemisse kavandatud Arktikumi keskuse (Lapimaa provintsiaalmuuseumi) konkursil. Viis aastat hiljem (1988) saavutasid Künnapu ja Padrik koos arhitekt Andres Siimuga teise koha Ameerika Ühendriikides Los Angelese West Coast Gateway linnasõlme kavandamise võistlusel. Seda viimast võib tiheda konkurentsi ja kõrge rahvusvahelise taseme tõttu pidada seni üheks edukamaks Eesti arhitektide ülesastumiseks välismaistel arhitektuurivõistlustel.

Tänu Soome kontaktidele said Tallinna kooli arhitektid hakata esinema ka välisnäitustel. 1984. aastal toimus Tallinna kooli arhitektide näitus Soomes, aasta hiljem Rootsis. 1986. aastal ilmus toona väga hinnatud Itaalia arhitektuuriajakirja Casabella Eesti arhitektuuri erinumber, mille kaanel ilutses Leonhard Lapini graafiline töö "Eesti arhitektuurisajandi male", mis kujutas siinseid märgilisi hooneid riigikogust Tallinna laululavani. Eeldused Eesti arhitektuuri laiemaks läbilöögiks olid justkui loodud. Nõukogude Liidu kokkuvarisemine ja muutused Eesti kohalikus arhitektuurielus panid aga siinsed arhitektid uude olukorda ning oodatud maailmavallutamine jäi pooleli. 1990. aastad kulusid peamiselt kohanemisele turumajandusega: arhitektidest said ettevõtjad, kelle loominguline tegevus hakkas tugevalt sõltuma ehitusturust, suuremat vabadust said endale lubada vaid need, kel mõni jõukas eratellija. Arhitektuuri loominguline pool oli sunnitud ärilise ees taanduma.

Tallinna kooli esialgsest rahvusvahelisest edust on praeguseks möödunud ligi 30 aastat. Vaadates pelgalt arhitektuurivõistluste valdkonda, mis peegeldab üsna hästi rahvusvahelises arhitektuurielus toimuvat, saab Künnapu ja Padriku omaaegsetele saavutusele kõrvale seada ehk vaid Salto Arhitektide II koha Riias Läti Kunstimuuseumi juurdeehituse võistlusel (2010) ning Arhitektuuribüroo PLUSS esikoha samuti Riias Marriotti hotelli konkursil (2010, seni ehitamata). Oodatud suur võit mõnel suurema tähtsusega rahvusvahelisel võistlusel on seni saamata. Sellest hoolimata peavad paljud siinsed arhitektid just suurt konkursivõitu (mõni kunstimuuseum, ooperimaja vmt) võluvitsaks, mis võiks viia ka Eesti arhitektuuri laiema eduni välisriikides.

Arhitektuur muutuvas maailmas
Siinkohal tuleks ehk selgitada "arhitektuuri" mõiste kahte aspekti. Esiteks viitab sõna "arhitektuur" erialale, st distsipliinile, mille põhiülesanne on elukeskkonna (täpsemalt ehitatava keskkonna) kavandamine. Arhitekt kavandab ruumi. Selle tegevuse tulemuseks on hooned ja keskkonnad. Toda tulemust omakorda võibki pidada "arhitektuuri" teiseks tähenduskihiks – arhitektuur kui ehitatud keskkond. Mõiste "arhitektuur" viitab niisiis ühtaegu nii erialale kui ka ruumilisele keskkonnale. Arhitektuur on nii erialases (st arhitektiameti) kui ka ehitatud keskkonna (st majade) tähenduses viimase sajandi jooksul palju muutunud. Tehnoloogia areng, ühiskondlik-poliitilised muutused ja globaliseerumine on tugeva jälje jätnud arhitektuuri loomise viisidele nii ideelises kui ka reaalruumilises mõttes.

Ühelt poolt on maailma arhitektuur moderniseerumise käigus tugevalt ühtlustunud: rahvuslikud eripärad on üha enam taandunud ning hooned näevad eri maailma paigus välja üha sarnasemad. Kommunikatsioonivahendite areng on muutnud rahvusvaheliseks ka arhitektide erialase töö, enam pole justkui vahet, millisesse maailma nurka maja kavandada, sest tööriistad, olgu arvuti või varasematel aegadel sirklid ja mallid, on igal pool ühesugused. Teiselt poolt öeldakse tihti, et arhitektuur on väga lokaalne eriala ja seda on keeruline eksportida. Neil puhkudel peetakse enamasti silmas tõika, et hoone kavandamine eeldab kohapealsete olude head tundmist ühiskondlikest ja kultuurilistest eripäradest seadusruumini.

Tehnoloogia areng ja maailma avardumine on seega aidanud kaasa arhitektuuri rahvusvahelistumisele, samas pole kuhugi kadunud kohaliku konteksti tundmise vajadus. Nende muutuste valguses tuleks küsida, mis see siis on, mida Eesti arhitektuurina rahvusvahelises kontekstis välja pakkuda. Ja kas see välja pakutav on pigem teenus (äri valdkonda liigituv) või kunstilooming (kultuuri valdkonda liigituv) või hoopis midagi kolmandat?

Arhitektuur ja loomemajandus
Arhitektuuri saab käsitleda nii kultuuri- kui ka majandusvaldkonna väärtusmudelite alusel ja vastavat keelepruuki, terminoloogiat kasutades. Sellest tulenevalt võivad olla ka vastused küsimusele, mida Eesti arhitektuurina eksportida, diametraalselt erinevad. Eelpool kirjeldatud Tallinna kooli tegevus 1970.–1980. aastatel oli ennekõike loominguline, kultuurivaldkonda paigutuv tegevus. Samas pole kahtlust, et kui keegi neist arhitektidest oleks juba toona mõne välismaise võistluse võitnud, oleks ka neist saanud teenusepakkujad. Arhitektuuris puutuvad äri ja kultuur niisiis omavahel tihedalt kokku.

Eestis on juba kümmekond aastat räägitud loomemajandusest kui valdkonnast, mis peaks aitama senisest enam kaasa riigi konkurentsivõime, maine ja majanduse kasvule. Loomemajanduse üheks haruks peetakse ka arhitektuuri, mis põimib nagu teisedki niinimetatud loovtööstuse valdkonnad omavahel kultuurilise ja ärilise tegevuse. Eesti arhitektuuri läbilööki rahvusvahelisel areenil on oodatud aastaid, kui mitte aastakümneid. Nagu eespool tõdetud, on suurem välismaine edu seni saabumata. Mitmes teises kultuuri- ja loomevaldkonnas – muusika, kirjandus, filmindus, teater, kunst – on siiski suudetud läbi lüüa. Võiks arvata, et seda suudab ka arhitektuur.

Loomemajanduse kontseptsioon püüab ületada lõhet kultuuriliste ja majanduslike eesmärkide vahel ning toob seepärast loomevaldkondades tihti ette hõõrdumisi. Kuid eks sel loomemajanduse mündil olegi kaks külge. Ühelt poolt on oht, et toimub täielik kultuuri kaubastamine, teiselt poolt võivad majanduslik edu ja laiem rahvusvaheline tuntus tuua kultuuritegijatele uusi loomingu teostamise võimalusi ning laiemalt tuntust ja finantstulu kogu riigile. Sellesse valemisse püüavad sobituda ka arhitektid, kes sõltuvad turumajanduse tingimustes paljuski oma tellijatest.

Kui vaadata pelgalt majanduslikke põhjusi, miks Eesti uus arhitektuur pole rahvusvaheliselt läbi löönud, siis leiame sellele tuumaka vastuse konjunktuuriinstituudi uuringust (2013), kus tõdetakse muu hulgas: "Eesti arhitektuuri tugevateks külgedeks on arhitektuuri professionaalne tase ja heatasemeline haridus. Kuigi potentsiaal tundub olevat suur, siis selle rakendamist rahvusvahelistel turgudel takistab ettevõtete väiksus ja vähene suutlikkus konkureerida rahvusvahelisel turul."(ii)

Niisiis, Eesti arhitektuuribürood on väikesed. Seepärast ei suuda nad investeerida abitegevustesse, nagu suhtekorraldus, kommunikatsioon, turundus, valdkondadeülene võrgustumine jmt. Eesti arhitektid on pigem suunatud rahulikule tegutsemisele oma koduturul. Mõni aeg tagasi jäi kõrvu, et osa majanduselu korraldajaid kutsub loomevaldkonna väikeettevõtjaid, keda kasv ei huvita ning kelle puhul domineerib alalhoidlikkus ambitsioonikuse üle, elustiiliettevõtjateks. Niisiis arhitektuur kui elustiil, mitte kasumlikkusele orienteeritud äri. See näitab justkui, et siinsetel arhitektidel – Eestis on nimelt enamik arhitektuuribüroosid vaid ühe-kahe töötajaga – on vaimsed väärtused siiski tähtsamal kohal, kui loomemajanduse ideoloogid loodavad näha. Soov praktiseerida arhitektuuri loominguna on suurem kui teha äri. Ent see ei pruugi siiski kõigi puhul nii olla.

Eesti ühe edukama arhitektuuribüroo KOKO arhitektid loovjuht Andrus Kõresaar on viimasel ajal korduvalt rõhutanud, et riik võiks senisest palju rohkem panustada Eesti arhitektuuriettevõtete ekspordiplaanidesse, ponnistustesse jõuda välisturule.(iii) Firmadel endal on selleks enamasti ressurssi liiga vähe; näiteks mõne suurema objekti arhitektuurivõistlusel osalemine võib tähendada ühele büroole terve kuu tööd. Seejuures pole mingit garantiid, et konkursil saavutatakse edu. Risk on nii- või naapidi; põhiküsimus on selles, kes peaks riskid maandama.

Arhitekt Ülar Mark on arvanud, et välismaise edu jaoks peaks Eesti arhitektid suutma sõnastada enda konkurentsieelised ja neid senisest veel paremaks lihvima. Tähendagu see siis loomingulist värskust, keskendumist energiasäästlikule arhitektuurile või spetsialiseerumist mõne kindla hoonetüübi projekteerimisele.(iv) Spetsialiseerumist, mingi kitsama niši valimist, peetakse kohalike arhitektide hulgas senini miskipärast tihti tabuks, justkui arhitekti au riivavaks. Kui see on noorema põlvkonna arhitektide seas ehk hakanud ka muutuma, siis mitu vanemat arhitekti on kaitsnud arhitekti kui universalisti rolli, kõikvõimalikke teadmisi koondava generalisti kuvandit, mis pole kaugel valgustatud monarhist. Olgu arhitektuuri kui ettevõtlusega, nagu on. Kõrvalt kiibitsejale jääb igatahes mulje, et ettevõtluse ja äri asemel on Eesti arhitektuur rahvusvahelisel tasandil seni edukam olnud hoopis kultuurilise ja akadeemilise tegevuse vallas (näitused, loengud, töötoad jm).

Moodulmaja KODA. Kodasema, arhitekt Ülar Mark, prototüüp valmis 2015. Foto Paul Kuimet


Senised välismaised saavutused
Arhitektuuri kui teenuse, s.o projekteerimise poolelt, mis viib päris majade ehitamiseni, on Eesti arhitektide kavandatute seast esiletoomist väärivaid objekte üsna vähe. Läinud aastal valmis Norra metsikus looduses KOKO arhitektide kavandatud mägimajade ansambel, mis on saanud palju nii kohalikku kui ka rahvusvahelist tähelepanu. Väidetavalt on külastajad matkaonnid kuni 2018. aastani täis broneerinud. Ärilises mõttes võib optimistlikult tulevikku vaadata ka Kodasema moodulmajade firma, kellele arhitekt Ülar Mark kavandas koos abilistega lihtsate vormidega, kuid tipptehnoloogilise kuubikelamu.

Iselaadse grupi "eksportarhitektuuri" moodustavad ka Eesti riigi esindushooned, olgu need ajutised paviljonid või püsivama moega saatkonnahooned. Taasiseseisvunud Eesti ajal rajatud saatkonnahoonetest on nii Vilniuse (3+1 arhitektid, valmis 1998) kui ka Pekingi (arhitektuuribüroo Stuudio-3, valmis 2015) oma kvaliteetselt teostatud ja ruumiliselt huvitav. Sama saab öelda ajutiste paviljonide kohta. Eelpool mainitud Andrus Kõresaar pani koos arhitekt Raivo Kotoviga KOKO arhitektidele aluse just Hannoveri EXPO 2000 mängulise Eesti paviljoniga. Hilisemast ajast võib esile tõsta näiteks KUU Arhitektide paviljoni Floriade messile Hollandis (2012) ja Andres Sevtšuki ning Raul Kalvo (City Form Lab) moodulpaviljoni Singapuri tehnika- ja disainiülikoolile (2014). Paviljonide iselaadsed sugulased on arhitektuuri- ja kunstinäitustele tehtud installatsioonid. Arhitektuuribüroo Salto kavandas koostöös Ingrid Ruudi ja Neeme Külmaga Veneetsia arhitektuuribiennaalile (2008) senini vast ühe kõige politiseerituma ruumiobjekti, "Gaasitoru". Puude vilus rahvuspaviljonide vahel loogelnud kollane toru oli kriitiline kommentaar toona kavandamisel olnud Vene-Saksa gaasijuhtmele Läänemeres. Ent neid objekte on raske pidada päriselt ekspordiks, sest need on (v.a. Sevtšuki ja Kalvo paviljon) nii tellinud, ehitanud kui ka rahastanud suuresti Eesti riik ja selle institutsioonid.

Arhitektuuri viljelemine ja esitlemine näitusekontekstis on andnud tööd ja aidanud mõtestada eriala arengut mitmele siinsele arhitektile. Mainitud Veneetsia arhitektuuribiennaal on olnud juba aastaid sedalaadi ettevõtmiste kõige olulisem rahvusvaheline väljund. 2016. aastal esindas Eestit biennaalil arhitekt Johan Tali, kes oli nii Lätit, Leedut kui ka Eestit esindanud näituseprojekti Balti Paviljon kaaskuraator. Säärased projektid põimuvad tihtipeale ka akadeemilise maailma, kõrgkoolidevahelise koostööga. Eesti arhitektidest õppejõududest on seni vast lennukaima karjääri teinud Andres Sevtšuk, kes on praegu Harvardi disainikooli dotsent. Endine Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna dekaan Jüri Soolep töötab aga juba aastaid Rootsis Umeå arhitektuurikooli õppejõuna.

Eesti arhitektuurielu rahvusvahelistumise üks indikaator on kindlasti ka see, milliseid preemiaid on pälvitud auhinnakonkurssidel. Hoonetest on seni vast suurima arhitektuurivaldkonna tunnustuse saanud KOKO Arhitektide kavandatud laudsepatöökoda Rotermanni kvartalis Tallinnas – hoone valiti Euroopa Liidu Mies van der Rohe nimelise preemia finalistide hulka (2009). 2013. aastal valiti arhitekt Siiri Vallner oma loominguga arcVision Women and Architecture preemia finalistide hulka. Ajaloo vast tähtsaimaks Eesti arhitektidele antud tunnustuseks tuleb siiski pidada Raine Karbile ja Riina Altmäele Tallinna linnahalli kavandamise eest määratud Rahvusvahelise Arhitektide Ühingu (UIA) presidendi kuldmedalit (1983).

Eelnevat loetelu vaadates tundub, et Eestis on häid arhitekte ja põnevat uut arhitektuuri üsna palju. Seda, kas ja millal sellest ka ülejäänud maailm aru saab, on raske ennustada. Isiklik sisetunne ütleb, et Eesti arhitektid võiksid hoida oma tugevat joont loomingulises osas ning mitte muutuda ainult arhitektuuriteenuse pakkujaks. Arhitektuuri kui loomingu viljelemise traditsioon on olnud Eesti ruumikultuuri tugevus läbi aastakümnete, loodetavasti on see seda ka tulevikus ning senisest rahvusvahelisemas mõõtkavas.

Viited
(i) Tallinna kooli tegevuse kohta vaata nt Kurg, Andres. Modernismi lõppmäng, Tallinn 1978. – Keskkonnad, projektid, kontseptsioonid. Tallinna kooli arhitektid 1972-1985. Koostajad Andres Kurg, Mari Laanemets. Eesti Arhitektuurimuuseum, Tallinn, 2008, lk 40-56.

(ii) Eesti loomemajanduse olukorra uuring ja kaardistus. Eesti Konjunktuuriinstituut, Tallinn, 2013. Loetav siin [viimati vaadatud 14.04.2017].

(iii) Parbus, Tiiu. Koko filtreeritud maailm (intervjuu Andrus Kõresaare ja Raivo Kotoviga), Sirp, 25.11.2016. Loetav siin [viimati vaadatud 14.04.2017].

(iv) Mark, Ülar. Arhitektuurieksport, arhitektuuriajakiri MAJA, nr 2/2010, lk 8-11. Osaliselt loetav siin [viimati vaadatud 14.04.2017].

Artikkel ilmus algsel kujul ajalehes Postimees 11.03.2017 

reede, 23. detsember 2016

pühapäev, 4. detsember 2016

Eesti uue arhitektuuri avangard

Paco Ulman. Visand. Digipliiats, 2016.  Autori omand


Mõne aja eest sai siinsamas arutletud selle üle, kuhu on Eesti uuest arhitektuurist kadunud loomingulisus. Jõudsin tõdemuseni, et paljud viimase aja uljamatest arhitektidest on võtnud 2008. aasta majanduskriisi järel eesmärgiks suurema äriedu, loobunud loomingulistest eksperimentidest ja suunanud oma arhitektuuritegevuse pigem kvaliteetse teenusepakkumise rajale. Eeldusel, et loomingulisus pole Eesti uuest arhitektuurist siiski kuhugi kadunud, püüan selles loos vaadelda neid ilminguid, mida võib kas suurema või väiksema mööndusega pidada avangardseiks. Kus on siis peidus siinsed arhitektid-avangardistid? Esmalt aga kahest mõistest.

Innovatsioon ja avangard
Avangard mõistena viitab teatavasti eelväele ning oli algselt prantsuskeelne militaartermin. 20. sajandil laienes mõiste tähendusväli kiiresti ja sisenes jõuliselt ka kultuurisfääri. Kunsti- ja kirjanduskriitikas, hiljem ka -ajalugudes hakati avangardseiks nimetama neid loojaid, kes vastandusid olemasolevale, etableerunule, „vanale ja heale“. Avangardist oli alati peavoolust ja massist ees, tema tegevus eristus tavapärasest ning ta püüdles millegi uue järele, olgu selleks siis midagi konkreetset nagu kunstitehnika või abstraktsemat nagu mõtteviis (ideoloogia).

Tänases keelepruugis kasutatakse avangard-tüvelisi sõnu – vähemasti eesti keeles – suhteliselt harva. Võimalik, et modernismi surmaga hääbus ka avangard, võimalus selleks. Postmodernset (selle laiemas tähenduses), kapitalismireeglitele allutatud kultuurisituatsiooni iseloomustab individualism, fragmenteeritus ja tarbimismeelsus. Elame globaliseerunud infoühiskonnas, kus ’uus ja värske’ on ise saanud peavooluks, nõutud tarbekaubaks. Sellises olukorras on raske olla avangardne, sest avangardsusest on tehtud justkui toode.

Ent kui avangardsus fenomenina on hääbumas, siis mis on tulnud selle asemele? Ehk on selleks ’innovatsioon’? Need kaks mõistet on teineteisega lähedalt seotud, kuid toetuvad erinevale väärtusvundamendile. Kui avangardsus viitab iseväärtusele, siis innovaatilisus instrumentaalsele ehk kasutusväärtusele. Innovaator on teisisõnu huvitatud kasusaamisest (olgu ettevõtluses või teaduses, avalikus- või erasfääris), avangardist seevastu loomingulisest eneseväljendusest. Loominguline akt on tema ning tema publiku jaoks väärtuslik iseeneses – seda ei pea tingimata kaubastama või rakendama mõne muu eesmärgi teenistusse. Vaatleme järgnevalt mõnesid tendentse Eesti uues ruumikultuuris ning asjasse puutuvaid arhitekte, kellest mitmete puhul võib täheldada nii avangardisti kui ka innovaatori ambitsioone. Omal moel idealistid on nad kõik.

Kunstisaalis
Üks kurb tõdemus viimase paarikümne aasta lõikes on see, et Eesti arhitektid on sõna otseses mõttes lahkunud kunstisaalist. Jättes kõrvale arhitektuuriharidusega kunstnikud nagu Raoul Kurvitz, fotograaf Arne Maasik, maalikunstnikud Jaan Elken, August Künnapu jt, kes hoonete projekteerimisega ei tegele, võib öelda, et siinsed arhitektid on suuresti loobunud kunsti tegemisest ning kunstinäitustel üles astumisest. Eriti terav on kontrast võrreldes 1970–80ndate aastatega, mil noored arhitektid said tuule tiibadesse tihti just kunstisaalist. Niinimetatud Tallinna kooli arhitektid Jüri Okasest Vilen Künnapuni, kelle kunsti, tõsi, siiani näitustel eksponeeritakse, mõjutasid oma toonase näitusetegevusega tugevalt nii arhitektuuri-, kunsti- kui ka laiemat kultuuriavalikkust.

Miks on praegused tegevarhitektid kujutava ja installatiivse kunsti loomingulise eneseväljenduse vahendina hüljanud, on, nagu öeldakse, miljoni dollari küsimus. Vaid üksikud noorema ja keskmise põlve arhitektidest suudavad veel midagi enda käega joonistada, maalimisest rääkimata. Aeg-ajalt tehakse küll näitusekujundusi, kuid ise astutakse kunstinäitustel üles harva. Villem Tomiste, Paco Ulman ja Ahti Sepsivart on väheste noorema või keskmise põlve arhitektide seas, kes teevad illustratsioone ja graafikat. Tomiste on kasutanud joonistusi ka mitme arhitektuurse projekti esitlemiseks (nt ideeprojektid «8 house Tallinn» ja «G-Block 2», mõlemad 2012). Ulman on lisaks traditsioonilistele tehnikatele katsetanud ka digipliiatsi võimalusi ning mõtestanud visuaalse keele abil erinevaid ruumifenomene; samuti on ta aktiivne fotograaf.

Eesti arhitektid on suuresti loobunud kunstinäitustele ka installatiivsete objektide tegemisest. Installatiivse ruumikunsti osas on viimastel aastatel eriti jõuliselt esile kerkinud hoopis fotograafi taustaga Anu Vahtra ning skulptori taustaga Neeme Külm, kes, tõsi, mitme projekti puhul teinud loomingulist koostööd Salto Arhitektidega (Ralf Lõoke, Maarja Kask, varem ka Karli Luik). Nende mitmeid mastaapseid, ruume nihestavaid ja teisiti märkama suunavaid teoseid on eksponeeritud nii Eestis kui ka välismaal.

Installatiivse kunsti osas saab arhitektidest positiivse näitena välja tuua just Salto, kelle «Gaasitoru» (2008), «Fast Track» (2012) ja «Face-to-Face» (2016) on intrigeerivad näited arhitektuuri ja kunsti põimumisest näituse kontektis. Mitmeid arhitektide installatsioone eksponeeriti Tallinna linnaruumis installatsioonifestivali LIFT11 raames (2011). Ajutisi ruumikunstiteoseid saab tavaliselt näha ka Tallinna arhitektuuribiennaalil (seni toimunud 2011, 2013, 2015). Ent nagu öeldud, kunstisaali jõuavad arhitektid oma loominguga üha harvemini; kujutava kunstniku-avangardisti rollist on viimase paarikümne aastaga lahti öeldud.

Ralf Lõoke, Maarja Kask (Salto Arhitektid) ja Neeme Külm. Ruumiinstallatsioon Face-to-Face. Balti börsihoone lugu Eesti Arhitektuurimuuseumis, 2016. Foto Anu Vahtra


Laboris
Digitaalne tehnoloogia on läbi teinud peadpööritava arengu ning digitööriistad on omandamas üha olulisemat rolli ka arhitektide töös. Projekteerimise peavoolus domineerib arusaam, et digitaalsete tööriistade suurim väärtus peitub selles, et nende abil on võimalik senisest väiksema aja- ja finantskuluga läbi proovida erinevaid ruumilisi ja tehnoloogilisi lahendusi. Mudelprojekteerimine (BIM ja teised süsteemid) võimaldab virtuaalses keskkonnas 3D- ja teiste mudelite abil terviklikult ja sünkroonselt tegeleda nii konstruktsioone, materjale, energiatõhusust kui ka ruumiprogrammi puudutavate küsimustega.

Eesti Kunstiakadeemia (EKA) arhitektuuriteaduskonnas tegutseb Martin Melioranski juhitav 3D-labor, samuti doktorandid Siim Tuksam ja Sille Pihlak. Neist kahe viimase esmaseks huviks on puidu kui ehitusmaterjali senisest mitmekesisem ja uuenduslikum kasutamine arhitektuuris. Omavahel püütakse kokku viia materjalitootjad (puidutööstusettevõtted), insenerid, arhitektid ning teised ruumi- ja ehitusvaldkonna spetsialistid. Erineva kompetentsi kaasamine peaks ideaalis viima sujuvama koostöö ning põneva uue (puit-)arhitektuuri loomisele ka linnaruumis.

Mida digitaalse arhitektuuri entusiastid Eestis seni vähe on teinud, on selgitustöö, kuidas on uuest tehnoloogiast kasu tavainimesel, kuidas jõuab see meie argikeskkonda ning milline on selle suhe loomingulise eneseväljenduse, kunstiliste, esteetiliste väärtustega. Need vastused loodetavasti ka tulevad, kui esimesed suuremad objektid linnaruumis kerkima hakkavad. Praegu piirdub digitehnoloogia loomingulisem rakendamine Eestis veel väikevormiliste paviljonide või skulptuursete objektidega.

Sille Pihlak, Siim Tuksam (Arhitektuuripraksis PART). Eleringi kõrgepingeliini liimpuidust mast. Arhitektuurivõistlus, I koht, 2016. Visualiseering


Sille Pihlak, Siim Tuksam (Arhitektuuripraksis PART). Tallinna arhitektuuribiennaali puitinstallatsioon Eesti Arhitektuurimuuseumi ees, 2015. Foto Tõnu Tunnel


Metsas
Hannes Praks on sisearhitekt ja hobimesinik, kes pööras mõne aasta eest pea peale EKA sisearhitektuuri ja mööbliosakonna tegevuse. Karismaatilise, julge, ootamatu ja provokatiivse, samas nõudliku, ent usaldava professorina on ta kolme aasta jooksul loonud osakonda uue atmosfääri ning õpimentaliteedi. Praegune sisearhitektuuriõpe on liikumas ruumi kujundamise juurest (edasi või tagasi?) inimese ja keskkonna vahelise süvakontakti, selle märkamise ja mõtestamise suunas. Üliõpilasi saadetakse nii metsa kui ka üksikule saarele, isegi Lähis-Ida kriisikolletesse ja Türgi suurlinnadesse, kus neil tuleb ise «ujuma õppida».

Too vahetus, intensiivsus ja mõnetine toorus, mis Praksi ja tema meeskonna tegevust iseloomustab, ei eita moodsate tehnoloogiate tähtsust, kuid näeb neid pigem vahendina. Osakonna eesmärk on õpetada tudengeid mõistma kaasaegse inimese elutunnetust ning looma sellele vastavaid ruumilahendusi. Praksile näib olevat oluline ka tugeva sideme hoidmine varasemate põlvkondade Eesti sisearhitektidega, samuti avatus ja soov jõuda laiema avalikkuse teadvusesse. EKA peaks olema rõõmus, et hoolimata viimaste aastate suurtest väntsutustest neil sisearhitektuuri-sarnaseid osakondi veel alles on.

Meedias
Paljud Eesti arhitektid on kuni viimase ajani pidanud meediaga suhtlemist tüütuks, kui mitte ebameeldivaks kohustuseks. Avalikkusega suhtlemist arhitektid pigem ei väärtusta, sest «looming räägib (peaks rääkima) iseenda eest». Samuti ei too meedias esilolek üldjuhul uusi tellijaid, seepärast ei soovita avalikkusega suhtlemisele ka oma aega raisata. Uue meedia ruumis (internet, sotsiaalmeedia) on siiski ka Eesti arhitektid viimase viie aasta jooksul aktiivsemaks muutunud, paljudel on värsked veebilehed ning ka Facebookis ja Instagramis on mitmetel büroodel oma kontod.

Arhitektide meediasuhtluses eristub Eestis teistest üks kollektiiv, Arhitekt Must, kelle taha varjuvad noored arhitektid Alvin Järving, Ott Alver ja Mari Rass. Nemad on algusest (2013) peale teadvustanud meediasuhtluse tähtsust ning käsitlevad seda loomuliku osana oma tegevuse tutvustamisel ja avaliku debati aktiveerimisel. Varem Postimehes, viimasel ajal Eesti Ekspressis on nad kvaliteetsete digitaalsete illustratsioonide, niinimetatud renderite (arhitektuursete ilupiltide) abil jutustanud lugusid sellest, kuidas saaks kasutusele võtta tühjana seisvaid maju ja jõude seisvat linnaruumi. Viimastest ettepanekutest meenub nende särtsakas ja poleemiline idee rajada Tallinna linnahalli merepoolsele küljele välibasseinid ja linnarand.

Jah, loomulikult on Arhitekt Mustal oma turundushuvi ja soov koguda tuntust. Samas on see vaat et ainus Eesti arhitektide kollektiiv, mis teadvustanud selle, et laiema avalikkusega on vaja suhelda neile arusaadavas keeles ning mitte tingimata ülalt alla vaatava eksperdi positsioonilt. Olgugi et büroo looming on veel hõredavõitu ning senised reaalsed projektid üsna alalhoidlikud, näitavad Arhitekt Musta fiktiivsed, meeleolukad linnaruumijutustused suurt loomingulist potentsiaali.

Alvin Järving, Ott Alver, Mari Rass (Arhitekt Must). Linnahalli rand Tallinnas. Idee, 2016. Visualiseering. Algselt avaldatud Eesti Ekspressis 21.09.2016


Linnaruumis
Õnneks pole siiski ka need arhitektid, kes meile argipäevaselt maju kavandavad, kaotanud julgust mõelda suurelt. Indrek Allmann koos oma meeskonna ja Soome kolleegidega pakkus mõne aja eest välja fantaasiaküllase mõtte Tallinna ja Helsingi vahelise tunneli jaamahoonetest. Neist esimese sissepääs asuks Tammsaare pargi all õõnsa, kausja Soome graniidist poolkerana, teine aga Rautatientoril maapealse, Eesti lubjakivist poolkerana. Kahe pealinna keskused saaks nii seotud mitte ainult füüsiliselt, vaid ka sümboolselt – kaks poolkera, seejuures kumbki oma rahvuskirjaniku monumendi esisel platsil (vastavalt A. H. Tammsaare ja Aleksis Kivi), moodustaksid kokku ühe tervikliku sfääri.

Indrek Allmann, Jaan Jagomägi (Arhitektuuribüroo PLUSS), koostöös Risto Wimberg, Teemu Seppänen (Futudesign). Helsingi terminali sissepääs Rautatientoril. Idee, 2015. Visualiseering


Indrek Allmann, Jaan Jagomägi (Arhitektuuribüroo PLUSS), koostöös Risto Wimberg, Teemu Seppänen (Futudesign). Tallinna terminali sissepääs Tammsaare pargis. Idee, 2015. Visualiseering


Eesti uuemas arhitektuuris on üsna omaette nähtus Villem Tomiste ja tema Stuudio Tallinn. Koos Ott Kadariku ja Mihkel Tüüriga tulid nad Kosmose-nimelise bürooga areenile 2000ndatel, firmamärgiks efektitsev arhitektuur ja linnaruumilised lahendused, mis loodud justkui tugeva espresso mõju all. Kosmose realiseeritud asjadest on tuntuim Rotermanni kvartali kortermajade ja kaubamaja korpus – platsiäärne oranž ja selletagused must, valge ja pruun maja. Samuti kavandas Kosmos koos Veronika Valguga Rakvere keskväljaku (valmis 2004), mis Tallinna Vabaduse väljaku kõrval seni ainus taasiseseisvunud Eestis rajatud terviklik linnaväljak.

Mõne aasta eest asutas Tomiste oma arhitektuuristuudio ning tegutseb nüüd peamiselt üksi. Eesti kontekstis eristab teda fantaasiaküllane – tihti praktilisel tasandil ning kalli hinna tõttu ka raskesti teostatav – arhitektuurilooming. Tomiste on hingelt kosmopoliit, kes tunneb end koduselt Pariisis ja Barcelonas. Tema ruumifantaasiad, mis loodud Eesti, eelkõige Tallinna konteksti, on justkui peegeldus ihast suurlinna järele. Seejuures pole see pilvlõhkujate ega kaubamajade linn, vaid kvaliteetse avaliku ruumiga tihe, funktsioone täis pikitud ja kunsti ning disaini väärtustav ruum. Kombineerides paberarhitektuurile omase fantaasia ja planeerimist iseloomustava suure mõõtkava, näeb Tomiste Tallinnas suurt potentsiaali. Oma töödega aitab ta teadvustada seda, et on vaja mõelda suurelt, vaadata tervikpilti ja linna kavandades mitte takerduda pisidetailidesse.

Villem Tomiste (Stuudio Tallinn). Tallinna peatänava arhitektuurivõistlus, II koht, 2016. Visualiseering


Vanameister, kevadel vabariigi valitsuselt kultuuri elutööpreemia saanud EKA emeriitprofessor Veljo Kaasik käis hiljuti välja Tallinna kesklinna kontekstis üsna radikaalse, ent sügavalt kaalutletud ja hästi argumenteeritud idee taashoonestada Estonia kontserdihoone naabruses endise Uue turu hoone alune maa, kus praegu näha turuhoone ajaloolist vundamenti. Tema nägemuses asuks uues hoones kunstile, disainile ja arhitektuurile pühendatud kultuurikeskus. Kui nooremate arhitektide tegevuses on tihti näha pudistamist, kinni jäämist pisidetailidesse – olgu selleks kõnnitee laius, prügikastide asukoht või vaidlused haljastuse üle – siis emeriitprofessori välja käidud idees on säärast joont, mis võiks teravalt läbistada avaliku sfääri ning algatada taas kirgliku arhitektuuridebati Tallinna kesklinna arengu teemal.

Jah, professor Kaasikut võib kritiseerida vähese informeerituse pärast – Tammsaare pargi rekonstrueerimiseks korraldati arhitektuurivõistlus (2012), mille võidutöö autorid Ott Kadarik ja Mihkel Tüür (Kadarik Tüür Arhitektid) on endise turuhoone varemetele juba kavandanud kohvik-paviljoni. Kaasiku entusiasm, kodanikuaktiivsus ning julgus suurelt mõelda väärib siiski tunnustust. Seda eriti olukorras, kus kunsti ja loomingut pealinna südamest üha eemale tõrjutakse; mõelgem kasvõi Eesti Kunstiakadeemia uue hoone saagale. Linnasüdamed vajavad avalikku, aktiivset kultuuriruumi; pelgalt kaubamajad ja bürood ei suuda hoida linnaeluks vajalikku mitmekesisust.

Emeriitprofessori idee, mis realiseerumiseks eeldab loomulikult avaliku arhitektuurikonkursi korraldamist, on selgelt avangardne, ning jah, võib välja vihastada muinsuskaitsjaid ja konservatiivsema mõttelaadiga inimesi, kuid selles algatuses on visionaarsust, mis võib realiseerudes kasu tuua tervele linnale – nii linnaruumi kvaliteedi tõusu kui ka Tallinna kuvandi paranemise. Siit johtub, et Veljo Kaasiku ettepanekus sisaldub avangardse, radikaalse julguse kõrval ka tugev innovaatiline alge. See ei ole paberarhitektuurile omane fiktiivne mõtlemine, vaid tugevalt reaalsesse ruumi ja aktiivsesse linnaellu projitseeritud idee, millesarnaseid võiks Eesti ruumikultuuris rohkem olla. Eespool mainitud Arhitekt Musta linnahalli idee ja Kaasiku ettepanek moodustavad justkui sümboolse paariku ning näitavad, et arhitektide puhul ei mängi vanus mingit rolli. Mõlemas idees põimuvad omavahel kontseptuaalne teravus ja ruumiline selgus, mis kantud soovist luua paremat linnaruumi, tõestades ühtlasi, et avangardsus ja innovatsioon ei välista teineteist.

Paco Ulman. Visand. Digipliiats, 2010. Autori omand


Artikkel ilmus algsel kujul Postimehes 25.11.2016

reede, 25. november 2016

Loovuse kadu ja pragmatismi pealetung Eesti uues arhitektuuris

Buumiaegse arhitektuuri üks sümboleid, Fahle maja Tallinnas. KOKO arhitektid, 2004-2007.
Foto Martin Siplane, Eesti Arhitektuurimuuseum


Eesti uus arhitektuur on viimase kümnendiga kaotanud nii värskust kui ka loovust. Mõnestki ambitsioonikast noorest arhitektist, kes tulid areenile 2000ndate aastate ehitusbuumi ajal – nimetagem neid tinglikult buumipõlvkonnaks – on nüüdseks saanud pigem äriedule orienteeritud ettevõtjad, kelle silmis ei näi arhitektuuri esmane ülesanne seisnevat mitte loomingus, vaid ambitsioonis pakkuda kliendile kvaliteetset teenust. Miks on mitu siinset andekat arhitekti loobunud enda kui ruumikunstniku rollist ja soovist mõtestada ruumiliste vahenditega inimkogemust, meie ühiskonna praegusaegset elutunnetust?

KOKO ja teised
2000. aasta EXPO maailmanäitusel Hannoveris oli Eesti väljas vastakaid, ent rohkem siiski positiivseid reaktsioone esile kutsunud paviljoniga. Arhitektuuri taustaga Raivo Kotov ja graafiku haridusega Andrus Kõresaar kavandasid arhitektuurivõistluse võidu järel Eesti riiki esindama ajutise ehitise, põimides loovalt, mänguliselt ja humoorikalt Eesti rahvusmütoloogia (paekivid, metsa- ja meremotiivid), nüüdiskultuuri (paviljoni kultuuriprogramm) ja moodsa tehnoloogia (videoprojektsioonid). Paviljon andis Kõresaarele ja Kotovile tõuke asutada KOKO arhitektid – firma, mida võib nii tehtud tööde kui ka saadud preemiate poolest pidada üheks taasiseseisvunud Eesti edukaimaks arhitektuuribürooks.

Buumipõlvkonna arhitektide avalöök. EXPO 2000 Eesti paviljon, Hannover, Saksamaa. KOKO arhitektid.
Foto Kaido Haagen, KOKO arhitektid


2003. aastal, mil Eesti liitus Euroopa Liiduga, hakkas hoogu koguma majandusbuum, mis mõjutas tugevalt ka kinnisvara- ja ehitussektorit. Järgneva viie aasta jooksul kavandati ja ehitati uusi hooneid, terveid linnaosi seninägematu kiirusega. Linnakeskusteesse kerkisid moodsad ärihooned, linnaservades rullusid lahti uute eramupiirkondade lapitekid. Noori arhitekte haarati uusi maju kavandama sõna otseses mõttes koolipingist.

1990ndate madalseisu järel puhkes Eesti uus arhitektuur tõeliselt õitsele just uue sajandi esimesel kümnendil. Tuule sai tiibadesse mitu arhitekti, kes 1990ndate teises pooles ning 2000ndate alguses olid saanud kogemusi juba ka välismaal õppides ning töötades. Lisaks KOKO-le tulid areenile Kosmos (Ott Kadarik, Mihkel Tüür, Villem Tomiste), Kavakava (Siiri Vallner, Katrin Koov, Veronika Valk, Kaire Nõmm, Heidi Urb), veidi hiljem Salto (Maarja Kask, Ralf Lõoke, Karli Luik) ja HG Arhitektuur (Tomomi Hayashi, Hanno Grossschmidt). Uusi arhitektuuribüroosid tekkis nagu seeni pärast vihma.

Loomulikult ei olnud kõik buumi ajal ehitatu kvaliteetne – ei ehituse ega ka arhitektuuri mõttes. Ent selle kõrval võimaldas Rootsi pankadest pärit laenuraha erasektoril ning eurotoetuste pealevool avalikul sektoril rajada särtsakaid, eksperimentaalseid, värskena tunduvaid hooneid ja keskkondi, mis siiani rikastavad meie linnu ja avalikku ruumi. 2006. aastal valmis Tallinnas Fahle maja, KOKO projekti järgi rekonstrueeritud endise paberivabriku keedutsehh, mille ajaloolisele muinsuskaitsealusele paekivitahukale lisasid Kõresaar ja Kotov moodsa rohelise klaasakvaariumi. Seda provokatiivset, ent kvaliteetselt teostatud kompleksi võib pidada omamoodi sümboliks nii Eesti arhitektide uue põlvkonna tulekule kui ka ehitus- ja kinnisvarabuumile laiemalt, mil isegi muinsuskaitse oli julgete lahenduste suhtes avatum.

Julge buumiaegne arhitektuur. Rotermanni kvartali I järk. AB Kosmos, 2004-2007.
Foto Martin Siplane, Eesti Arhitektuurimuuseum

Rotermanni kvartali uus jahuladu. HG Arhitektuur, 2006-2009.
Foto Martin Siplane, Eesti Arhitektuurimuuseum


Kriisijärgne asjalikkus
Vanasõna ütleb, et pill tuleb pika ilu peale. 2008. aastal saabus majanduskriis, mis tõmbas kõvasti pidurit ka ehituses, puudutades otseselt arhitektide tööd. Tööd lihtsalt ei olnud enam, sest maju enam ei ehitatud. Kosumine ja ehitusturu taastumine võttis aega mitu aastat. Paljud projektid jäidki riiulile, teisi aga kärbiti tundmatuseni, et hinda võimalikult alla saada. Riik asutas Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi, mille tegevuse eesmärk näib siiani juhinduvat kokkuhoiust ja kasust, mitte avalikust hüvest kvaliteetse ruumi loomise ja säilitamise näol. Eraarendajad loobusid julgematest lahendustest, arhitektide loovus jäeti justkui sööti, tõrjuti mänguväljalt marginaalsesse tsooni. Õnneks oli siiski erandeid.

Rotermanni kvartali arendajad Tallinnas võtsid samuti aja maha, kuid jätkasid siiski koostööd mitme andeka noorema ja keskmise põlve arhitektiga. Ka avaliku sektori tellijate seas olid mõned, kes jätkasid majanduskriisi möödudes buumiaegse ambitsioonikusega säravate ideede elluviimist. Katri Raigi juhtimisel sai Tartu Ülikooli Narva kolledž 2012. aastal moodsa õppehoone (Kavakava), Krista Aru juhtimisel liikus Eesti Rahva Muuseum edasi uue hiigelmuuseumi (DGT Architects) rajamisega Tartusse, mis kulmineerus uue hoone avamisega alles paari nädala eest.

Hea näide pärast majanduskriisi valminud kvaliteetarhitektuurist. Tartu ülikooli Narva kolledž. Kavakava, 2005-2012. Foto Martin Siplane, Eesti Arhitektuurimuuseum


Ent need on mõned erandlikud näited. Enamik Eesti uuest arhitektuurist on pigem pragmaatiline ja alalhoidlik. Julgeid ideid ja uuenduslikkust näeb ehitatavas keskkonnas harva, kasutatakse sisseõpitud mustreid ja lahendusi, mis ei üllata ning aitavad osalistel kokku hoida nii töötunde kui ka kulusid. Nende muutustega on kaasa läinud (või olnud sunnitud kaasa minema) ka eespool kirjeldatud buumipõlvkonna arhitektid. Näiteks KOKO arhitektidest on praeguseks  saanud üks suurimaid Eesti arhitektuuribüroosid, mitmekümne töötajaga. Nende uuemates projektides on küll välist sära, kuid varasematele projektidele omane kontseptuaalne teravus ja mängulisus on kadumas. Pigem võib tajuda ambitsioonide muutumist – arhitektuuri kui loomingu asemel võtab võimust arhitektuur kui ettevõtlus ja äri.

Samasuguse arengukõveraga nagu KOKO on mitu teistki Eesti arhitektuuribürood. Nii Kosmosest välja kasvanud Kadarik Tüür Arhitektid (Ott Kadarik, Mihkel Tüür), PLUSS (Indrek Allmann), Allianss Arhitektid (Indrek Tiigi, Inga Raukas, Tarmo Teedumäe), Novarc (Martin Aunin) kui ka Architect 11 (Illimar Truverk) muutuvad üha korporatiivsemaks ning orienteeruvad äriedule, kvaliteetsele teenusepakkumisele. See pole niivõrd hinnang, kuivõrd tõdemus, et nende büroode viimastest töödest hakkab kaduma loominguline teravus ning pigem keskendutakse arhitektuuribüroo kui firma ülalpidamisele. EASi toetust on saanud nii KOKO kui ka Allianss – seegi eeldab tegutsemist pigem ettevõtja kui loovarhitektina.

Arhitektuur kui praktiline kunst
Ent siiski tuleks meeles pidada, et arhitektuur on ennekõike praktiline kunst, mis eeldab loomingulise ja pragmaatilise poole ühtsust. Loomingu ja äri – või nagu arhitekt Maarja Kask hiljuti sõnastas, taidluse ja teenuse – vastandamises peitub tõsine oht: arhitektide segregeerumine kunstnikeks ja ärimeesteks. Esimesed säilitavad küll oma sõltumatuse, ent teevad pelgalt väikeehitisi, installatsioone ja kunstiprojekte, teised on oma klientide teenrid ning peavad loobuma loomingulistest ambitsioonidest. Kvaliteetse arhitektuuri ja elukeskkonna ning jätkusuutliku arhitektuurikultuuri huvides on seega, et arhitektid suudaks loomingu ja ettevõtluse tasakaalus hoida, jääda praktilisteks kunstnikeks.

Iga hoone rajamisel on mitu osalist; oma huvid on nii tellijal, ehitajal kui ka arhitektil. Neid huvisid saab ühendada ja tasakaalustada osaliste ühine soov luua keskkonda, mis  arvestab ühiskonna ja kultuuri huvidega laiemalt, püüab kõnetada avalikkust ning sisaldab seda kohati müstilisena kõlavat kvaliteeti, mis iseloomustab head ruumi.

Hea arhitektuuri peamised tunnused on taibukalt paigutatud ruumid, nupukad tehnilised lahendused ja esteetiline, loominguline terviklikkus. Suurepärase üksikhoone või keskkonna puhul suudab arhitekt koos ülejäänud osalistega need komponendid mitte ainult sünteesida, vaid lisada sinna midagi, mis ületab nende kolme teguri summa. Too kujuteldav ülejääk, mida võib käsitleda ühishüvena, on midagi, mille poole ka praegune, majanduskriisijärgne Eesti arhitektuur võiks enam püüelda.

Fahle maja Tallinnas. KOKO arhitektid, 2004-2007. Foto Martin Siplane, Eesti Arhitektuurimuuseum


Artikkel ilmus algselt Postimehes 23.10.2016