neljapäev, 20. november 2014

Digiühiskonna Martin Luther

Pilt: @thesenanschlag (Twitter)
Väide: tehnoloogia ja selle areng, mis väljendub muuhulgas ka niinimetatud asjade interneti levikus, ei oma väärtust iseeneses. Tehnoloogia oli minevikus ja on ka tulevikus vahend olgu siis heade või halbade eesmärkide saavutamiseks, tehnoloogia ise ei ole väärtus, tehnoloogia on vahend väärtuse loomiseks või midagi, mis võimaldab ligipääsu hüvele.

Võimalik, et tervet moderniseerumise ajalugu saab vaadelda kui tehnofetišistlikku tormijooksu, mis on keskendunud küsimusele kuidas, mitte küsimusele miks. Mida tehnoloogia-kesksemaks (masinate, vidinate, mitte alusprotsesside tähenduses) on meie argielu muutunud, seda enam oleme keskendunud vahendite maailmale, vahendamisele kui protsessile, mitte selle protsessi kujuteldavatele eesmärkidele. 

Tehnoloogia on ühiskonna silmis muutunud/muutumas väärtuseks iseeneses, asjaks, mis ei ole väärtuslik seepärast, et suudab mõnd kõrgemat, ülevat, inimlikku, vaimset eesmärki täita, vaid on väärtuslik sellisena nagu ta on, iseendana. Nutiseade ei ole pelgalt vahend argielu hõlbustamiseks, sõpradega suhtlemiseks või bussiaegade vaatamiseks. Nutiseadme olemasolu/omamine on muutunud väärtuslikuks iseeneses, sest muudab meid ümbritseva elu oma „asjaühendusvõime“ kaudu tähenduslikuks.

Digitehnoloogia ja asjade internet on muutumas filtriks, kanaliks, mida võib võrrelda vaimulikkonna staatusega erinevates religioonides – see on kanal, mis võimaldab osa saada hüvest, mille tuum on tavainimesest (lõpptarbijast) distantseeritud. Kui seda analoogiat edasi arendada, siis võiks väita, et uue tehnoloogiaga võib halvemal juhul minna samamoodi nagu juhtus katoliiklusega enne Martin Lutheri ja protestantismi jõulist esiletõusu. Kirik ja vaimulikkond olid tolleks hetkeks usu justkui monopoliseerinud enda isiklike, tihti maisete hüvede tarbeks, loonud komplekssed rituaalsed mehhanismid, mis hoidsid inimest jõuliselt enda kütkes ja takistasid lihtinimese ja Jumala vahetut suhtlust. Vaimulikkond oli loonud kujutluse, et tõeline osadus on võimalik vaid religioosse rituaalkäitumise ja vaimulike endi kaudu. Luther tõstis selle vastu mässu ja väitis, et inimesel on õigus otsesuhtlusele Kõigekõrgemaga ehk saada vahetult osa tõelisest hüvest.

Pole midagi uut siin päikese all. Selles artiklis viidatakse korporatiivsetele ärihuvidele ning jälgimisühiskonnale. Niinimetatud asjade internet näib olevat eelkõige suurkorporatsioonide huve teeniv moodne, algoritmiline tarbimisgeneraator, mis meenutab mitmeti toda varauusaegset, katoliku kiriku vaimulikkonna poolt peale surutud rituaalkäitumismehhanismide kompleksi, mis oli toonastele inimestele ainsaks teeks tõelise hüve juurde.

Nagu eespool viidatud, on tehnoloogia käsitlemine iseväärtusena olnud võib-olla omane kogu läänemaailma moderniseerumise ajaloole. Meie aega ja lähitulevikku ilmestab aga see, et tehnoloogia on jõulisemalt kui kunagi varem tungimas argipäeva. Elame maailmas, mis on üha enam operatsioonipõhine ja instrumentaalsete väärtuste keskne.

Siinkohal võiks küsida, kas meil on õigus ja vabadus osa saada nendest hüvedest, mis on teispool toda digitehnoloogilist filtrit ilma, et peaksime läbima represseerivaid tarbimisrituaale ja loobuma õigusest privaatsusele? Kelle käes on tänapäeval võtmed tõelise hüve, õnne, lunastuse juurde? Mis või kes on see digiühiskonna Martin Luther, kes kaitseks meid suurkorporatsioonide ja võimuesindajate omavoli eest ning annaks võimaluse kasutada tehnoloogiat nii, et me ei peaks pidevalt keskenduma sellele kuidas see töötab ja mida see võimaldab, vaid jätaks ruumi ka küsimusele miks me seda kasutame?

reede, 14. november 2014

Kiire

- Kuidas Sul läheb?

- Meeletult kiire on.

- Kuidas Sul päriselt läheb?

- Mis mõttes?

- Kuidas Sa end tunned?

- Kiire on, noh!

- See ei ole tunne.

- Ma ei saa aru...

- Mis Sa praegu tunned?

- Ma olen segaduses... Mis Sa silmas pead?

- Mida Sa tunned, et Sul praegu vaja on?

- Aega, et saaks asjad tehtud.

- Proovime veel. Mida Sa hetkel kõige rohkem tahad?

- Et mind rahule jäetaks.

- Kes Sind tüütab?

- Ma ei tea... Kõik koguaeg tahavad, nõuavad, ootavad. Ja pidevalt jutt, et asjaga on kiire.

- Nii et teised on selles süüdi, et Sul on kiire?

- Ei, mitte otseselt, eks ma ise tahan ka tegus olla, teen valikuid, otsuseid. Aga...

- Mis aga?

- Selline tunne, et see seisund... see, et kõigil on kiire... See oleks nagu inimestest väljaspool, ent samas kõikjalolev. Midagi, mille eest ei saa põgeneda. See ahistab, sunnib pingutama...

- Nii et Sa tunned ahistust?

- Võimalik, abstraktset kui siis. Pigem väsimust. Selline tunne, et siht kaob silme eest. Või õigemini et sihte on liiga palju.

- Mida Sa silmas pead?

- Tunnet, et oled unustanud, kas need on su enda või kellegi teise seatud sihid... Ja seda, et on raske aru saada, mis on päriselt oluline... Ühesõnaga otsuste langetamine nõuab meeletult energiat.

- Kuidas see Su elu mõjutab?

- Ma ei tea. Ma arvan, et inimesed jäävad kaugemaks. Suhtled küll tihedalt, aga nad on nagu eemal. Või oled hoopis ise eemal, sest ei jaksa...

- Kuidas Sa seda seisundit kirjeldaksid?

- Jäine jahedus, mis vaheldub paanikaga. Tõelist lähedust nagu ei suudaks kogeda...

- Tõelist lähedust?

- No ma mõtlen sellist... kosutavat lähedust, kus saab lahti lasta... Kuule, ma pean minema, kiireks läheb, mul on kokku lepitud. Pealegi, miks Sa küsid selliseid asju üldse?

- Tahtsin teada, kuidas Sul läheb.

 

laupäev, 8. november 2014

Kui ambitsioonikusest on saanud alalhoid

EKA ajalooline kinnistu, Tartu mnt 1, Tallinn. Maa-ameti kaardiserveri väljavõte
Neil päevil tähistab Eesti Kunstiakadeemia (EKA) oma sajandat sünnipäeva. Viimastel aastatel on kõrgkool laiema avalikkuse tähelepanu pälvinud mitte kui Eesti tähtsaim kunstihariduse kants, vaid peamiselt oma uue maja saaga tõttu.

EKA ajaloolisel krundil Tallinna südalinnas vaatab meile praegu vastu argise linnaelu banaalseim vorm – autoparkla. Millegi tähtsa puuduolek on käegakatsutav. Vast pole liigne võrrelda seda tühjusega, mis oli omane Tallinna kesklinnale veel aastaid pärast II maailmasõda. Krundi kultuurikiht nii ainelises kui vaimses mõttes on tihke, õigemini oli tihke. Põhjalikud arheoloogilised kaevamised tõid ilmsiks palju uut ainelist informatsiooni Tallinna eeslinnade ajaloo kohta. Kunstikooli hoone jõudis sellel kultuuripinnasel seista ligi sada aastat. Kuigi hoonet ehitati 20. sajandi jooksul korduvalt ümber, kujunes sellest Eesti kunsti- ja kultuurielu üks alustalasid.

Praeguseks on see Tartu maantee 1 krundilt kõik kadunud. Kinnistu ootab müüki ning tõenäoliselt muutub see ärimaaks, andes ruumi mõnele uuele kaubanduskeskusele või büroopinnale. EKA ambitsioonikas ja julge plaan rajada endale uus, silmapaistvalt värske arhitektuuriga õppehoone, on läbi kukkunud.

Arhitektuurikonkursid kui ühiskonna arengu peegel
EKA majasaaga peegeldab ilmekalt Eesti ühiskonna arenguid viimase kümnendi jooksul. Majandus- ja finantskriisiga kaasnenud ühiskondlik keeristorm tõi kaasa radikaalseid otsuseid, sundis muutma paljude meelt, taganema oma seisukohtadest, tegema kompromisse.

EKA majale on viimase kuue aasta jooksul korraldatud kaks arhitektuurikonkurssi. 2008. aastal valiti välja särav, ülimalt moodne, kuid kallis idee. Taani arhitektuuribüroode SEA ja EFEKT ühistöö nägi ette kõrget, silmapaistvalt värske arhitektuuriga õppehoonet ning selle ees laiuvat avalikku väljakut. See oli ambitsioonikas plaan manifesteerida Eesti uue kultuuri kohalolu avalikus ruumis. See oleks olnud tugev signaal ka väljapoole, et Eesti ühiskond väärtustab ja hindab nii oma uut kultuuri kui ka kunstihariduse järjepidevust.

Eesti Kunstakadeemia uue peahoone kavand. Arhitektuuribürood SEA ja EFFEKT, 2008. Arhitektuurivõistluse render
Aasta tagasi otsustati, et EKA jätab igaveseks hüvasti oma ajaloolise krundiga ning kolib teisele poole vanalinna, Kalamaja serva, ajaloolisesse Rauaniidi tehase kompleksi . Äsja lõppenud uue arhitektuurikonkursiga otsiti parimat võimalust kohandada olemasolev tööstushoone EKA õppetööks. Võrreldes 2008. aasta konkursiga on sel korral tegemist mikrotasandi sekkumistega. Kuna raha on vähe, siis tehakse minimaalselt muudatusi ning püütakse maksimaalselt kasutada olemasoleva hoone võimalusi. KUU arhitektide võidutöö, mis tehtud koostöös filosoof Eik Hermannniga, peegeldab meie riigi võimekust ja ühiskondlikku tegelikkus AD 2014. 2008. aasta ambitsioonikusest on 2014. aastaks saanud alalhoidlikkus. Ühiskond tervikuna on justkui mõistnud, et meil ei ole jaksu, inimesi, kompetentsi ega rahalisi vahendeid suurteks žestideks, jõulisteks manifestideks.

Ent Kalamaja serva kolimine ei ole tingimata halb valik. Kindlasti elavdab EKA oma uue asukohaga sealset linnaruumi ning loob tihedama sideme vanalinna, kesklinna ning Kalamaja asumi vahel – toob sinna juurde nii tavalinlasi kui turiste. Kunstiakadeemia enda jaoks on oluline see, et aastatepikkuse killustatuse järel tuuakse kõik osakonnad, õppejõud ja üliõpilased ühte hoonesse. Tekib taas tihedam erialade ja inimeste vaheline kontakt. Kokkukolimine pole mitte ainult praktiline, vaid annab ühiskonnale ka tugeva imagoloogilise sõnumi – EKA-l on taas oma päriskodu, üks hoone, üks kindel asukoht.

Eesti Kunstiakadeemia uue peahoone kavand. Arhitektuuribüroo KUU koos filosoof Eik Hermanniga, 2014. Arhitektuurivõistluse render


Kasutamata võimalus
Sellele vaatamata, on hinges tunne, et EKA majasaaga märksõnaks on „kasutamata võimalus“. Kuidas ikkagi läks nii, et kadus kogu see füüsiline pärand ja suur osa vaimsest kultuurkihist, mis oli seotud tolle ajaloolise Tartu mnt krundiga? Süüdlasi on otsitud, kuid siiani vähetulemuslikult. Oma vastutus on nii poliitikutel kui ka ametnikel, kindlasti ka EKA enda juhtkonnal, kus aastaid valitsenud sisevastuolud pole lubanud teha piisavalt selgeid, kiireid ja ülikoolile kasulikke otsuseid.

Ent kui tahta osutada kõige suuremale süüdlasele, siis võib olla on selleks hoopis terve Eesti avalikkus – Sina ja mina, meie. Miks me ei kaitsnud õigel hetkel piisavalt tugevalt EKA tegevuse järjepidevust ja tegutsemist oma ajaloolisel krundil? Miks me ei nõudnud poliitikutelt ja EKA juhtkonnalt paremaid otsuseid? Miks me lasime EKA ajaloolise maja kergekäeliselt lammutada? Miks me ei nõudnud toonaselt valitsuselt jõulisemat EKA toetamist? Või tegime me seda siiski ja meid ei kuulatud…

Et asi ei kisuks nutulauluks – kõik ei ole ju veel kadunud: EKA on ülikoolina alles ning eksisteerib kindel plaan kolida uude majja. Mitmed erialad on läbinud värskenduskuuri ning õppejõudude hulgas tegutseb suur hulk meie helgemaid päid. Välistudengite jaoks on EKA üha ihaldusväärsem sihtkoht. Loodetavasti saab kõrgkool endale ka uue, energiast pakatava rektori, konkurss kohale hetkel käib.

Usun, et seal Kalamaja servas saame järgmiste kümnendite jooksul näha veel palju positiivseid arenguid. 2016. aastal, mil EKA loodetavasti oma uutesse ruumidesse kolib, saab majasaagale lõplikult joone alla tõmmata ning EKA saab puhtalt lehelt oma teist tegevussajandit alustada. Samm haaval, alalhoidlikult.

Ettepanek vabariigi valitsusele
Lõpetuseks ettepanek vabariigi valitsusele ja Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsile. Ärge müüge Tartu maantee 1 kinnistut erakätesse, vaid jätke see avalikku kasutusse. See kesklinna paik väärib kultuuri ja kunsti kohalolu ning annaks tugeva sümboolse signaali nii Eesti ühiskonnale kui meie külalistele. Olgu tulevikus seal siis EKA asemel mõni teine kultuuri- või haridusasutus, kasvõi ooperiteater või kaasaegse kunsti muuseum. Mõelge sellele, kui mingil põhjusel oleks tulnud lammutada Estonia teatrihoone ning selle asemel kõrguks nüüd kaubanduskeskus või büroohoone. Mõelge sellele.

Tekst ilmus Eesti Päevalehes 07.11.2014