Me oleme olemistõmmetes. Me oleme alalistes olemistõmmetes kõikelooduva olemisnägelikkuse tõmbevallas. Olemisvald iseeneses on äärmustõmmestatud. Väljaline enesemääratlus osutub ainuliseks, vältimatuks ja samas olemisvõimatuks, tühjuseks. Kallutatud suhtestruktuur ilmestab tõmbest irrutatud meedet, sest tasakaal on rikutud.
Me tõdeme tasakaalu konstandi põhjavat rolli olemismääratlusel(t). Maailma loomus on tasakaalust rippuv, kuid tasakaal ehk (ka) harmoonia ei pruugi tähendada rahulikku ja staatilist, vaid pigem just vastastõmmetes looduvat olemiskorda.
***
See on intuitiivne kirjutus. Kirjutis (tulem). Kui tekst üle lugeda, siis see tundub mõistlik, aga ma ei olnud otseselt teadlik selle kirjutamisest. Mind huvitab keele roll mõtlemise juures. Mis on see, mis minu peas ajab ette need sõnad, mida ma eelpool kasutasin? Ja kas hilisem tundmus kirjutise loogilisusest (minu enda ideede maailmasse sobivusest) tuleneb kirjutisest endast või on see mu aju alaline analüütiline tegevuspraktika – püüd näha tervikut ja korda näilises kaoses?
1. Arvan, et intuitiivse kirjutuse puhul ei ole tekst ega sõnakasutus tõeliselt intuitiivne, vaid tingitud (olgu alateadvusest, mõttestruktuuridest, kognitiivmustritest või mistahes muust). Aju (?), aru, mõistus ei oska olla kaootiline – kas see saab nii olla?
2. Jah, me püüame igaljuhul korda luua, segadust mõtestada. See, mis esmakirjutatu ülelugemisel tundub tuttav või loogiline võib-olla ongi see struktuur või olemisloogika, mille kohaselt või mida (?) ma väljendasin. Uhh kui segane. Aga umbes nii nagu mu A. Carlsoni ühe mudeli (millise?) kriitika puhul tõdesin tsirkulaarsust (loodus-kategooriad-teadlased-kategooriad-loodus ILU).
Mul on tunne, et ma suudan fenomenoloogilist teksti luua, kirjutada ainult tunnetuslikult, mitte analüütiliselt. See tundub palju sügavam. Analüütiline on komponeeriv, lihtne matemaatika ja pinnaline, igav, väljakutse nagu puudub. Õigemini puudub teotus (või lubadus) lunastusest (miks ma seda ütlesin?)
