1) kriitiline praktika hägustab kehtivate kategooriate piire ning tühistab olemasolevad võimuhierarhiad
2) kriitilise praktika iseloomulik omadus on võime ”parasiteerida võõrorganismidel” – kriitilise praktika relevantsus ja elujõud sõltub otseselt, ja võib-olla et ainult, vastureaktsioonidest. Teisisõnu, praktika enda elujõud on otseses sõltuvuses praktika leviku laiapõhjalisusest ja ühiskondlikust läbistusvõimest.
3) kriitilise kultuuripraktika üks peamiseid tunnuseid on see, et teda ennast on raske kritiseerida. raske kritiseerida seepärast, et praktika tuumaks on retoorika, millel puudub nö käega katsutav sisu
4) kriitilise praktika näol on tegemist ’negatiivse dialektikaga’ Adorno mõttes. Kriitiline praktika ei loo ”uut ja paremat maailma”.
5) kriitilise praktika ebaõnnestumise oht seisneb selles, kui praktikalt hakatakse ootama ”tegelikkuse” paljastamist ehk autentse esiletoomist.
6) minu jaoks seisneb ÜHTSE EESTI SUURKOGU kui kriitilise kultuuripraktika esmane väärtus ja peamine funktsioon selle võimes läbistada senikehtivaid ideoloogia- ja võimumehhanisme ning muuta avalikkust teadlikumaks tema enda poolt vaikimisi rakendatavatest reeglitest ja meetoditest ehk teadmatult „allaneelatud“ ideoloogiatest.
7) ÜHTSE EESTI SUURKOGU tuleb pidada ebaõnnestumiseks nii juhul, kui protsessi tulemusel sünnib uus partei kui ka juhul, kui seda käsitletakse pelgalt teatrietendusena. (Kriitiline funktsioon toimib ainult seni kuni avalikkus ei ole retoorika sisemehhanismist teadlik ehk käsitleb toimivat ambivalentselt, oskamata otsustada, kas võtta toimuvat tõsiselt või mitte)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar