Järgnevad küsimused ja tõdemused on inspireeritud Irmeli Hautamäki kursuse ”Kunst ja teadus” raames Helsingi Ülikooli kunstide uurimise keskuse juures peetud loengust 14.04.2010.
Valik kriitikuid: Kant, Greenberg, Foucault, Derrida, Härm
Miks kriitilisus väärtuslik on? Mis on kriitika omaväärtus? Miks on Hautamäki ja Foucault kriitilised? Kas neil on soov vaadata kunstiteost tema endana? Või on taustal soov lihtsalt tuua alternatiive, tuua paistesse teised, rööbiti eksisteerivad olemismeelestused?
Kas kriitilise diskursuse taustal on eetika, teatav eetiline ’tõukestu’? Usk või veendumus eksistentsiaalsesse pluralismi, paralleelsetesse maailmadesse, individuaalsesse, iseolemisse, iseolevasse? Kui jah, siis kas see eeldab autentsust või mitte? Kas tegemist on ihaga autentse järele?
Kui kriitilisus on modernismi alustala, pinnas, krunt, siis mis ikkagi on modernismi olemise meel? Miks tuleb enda jalgealust sonkida? Miks peab ennast jätkuvalt küsimuse alla seadma? Millest ja kelle kaudu on see suhtumine prevaleerivaks, oluliseks saanud?
Kas kriitilise diskursuse „allikas”, modernistliku kultuuri lähtemeelestus võib olla kristlik eetika? Võib-olla on kriitilise olemismeelestuse taustal alandlikkus oma ligimese suhtes ja teadmine, et meie pole kohtumõistjad.
Kriitika objektiks on eelkõige meetodid ja kontseptualiseerimise viisid ehk diskursiivsed praktikad. Kriitilise diskursuse raames juhitakse tähelepanu väärtuste erisusele ja konteksti põhjavale rollile ning sellele, et iga otsustuse taga on teatud mõjutegurid.Kas kriitiline diskursus suudab iseenda väärtussüsteemi analüüsida?
(Christopher Stevensi sedastus: iga väärtusotsustus taandub varem või hiljem omaväärtusele, mida pole võimalik põhjendada. nt. killing babies is bad because killing is bad. tapmine on halb ja kõik.)
Kriitilise praktika enesehävituslik funktsioon kui uue teadmise allikas. Selleks, et midagi uut teada saada, tuleb olemasolev ohverdada. Teadmiste arheoloogia.
Mõistujutt: teadmiste arheoloogi toolil pole seljatuge, ta istub kipakal taburetil. Aga just see tool võimaldab tal keerata mistahes suunas (võrreldes mõne raskepärase tugitooliga).
Minu meelest on kogu võim Foucault’ enda käes, sest tema defineerib mängureeglid.
Hautamäki: teadmine=võim ja inimesed mängivad võimumänge, see on loomulik. Samaaegselt toimuvad erinevad ’tõe mängud’, milles võimuihal oluline, suunav roll.
Küsimus keele rollist
Kas Foucault (ja teiste enese-kriitikute) puhul on tegemist väga teadmis-keskse vaatepunktiga, kus oluliseks peetakse ratsionaalset mõtlemist, toetumist (keelelistele) mõistetele, kontseptuaalsele, kontseptsioonikesksele tegevusele? (Mind ennast huvitab kuidas olla tunnetuslikult, intuitiivselt, terviktajuliselt (enese-)kriitiline.)
Foucault’ jaoks on diskursiivne väli amorfne kogum, mis koosneb lausungitest (ütlustest). See kahjuks tähendab ka seda, et Foucault’ jaoks on teadmine keele-keskne. Teadmine on tema jaoks ratsionaalne, mõistete abil kommunikeeritav üksus, mitte tervikkogemusega põhjatud tunnetuslik üksus.
