Kunstikriitika struktuur ja meel

Kunstikriitika struktuuri moodustavad:
1) teose kirjeldus
2) konteksti loomine ehk kontekstualisatsioon
3) tõlgendamine ehk interpretatsioon
4) hinnang teosele


Tähelepanekuid ja printsiipe

Teose kirjeldust iseloomustab suunatus objektiivsusele.

Konteksti loomine seisneb ajaloolise, ruumilise ja sotsiaalse välja visandamises ning on enamasti samuti objektiveeriva suunitlusega.

Tõlgendamine ehk tähendusmaailma kaardistamine on põhjatud eetikaga ning peaks keskenduma teose iseväärtusele ehk omaväärtusele.

Hinnangu andmine on põhjatud esteetikaga ning keskendub kriitiku isiklikule terviktajulisele kogemusele.

Teose väärtustamine peaks pigem tuginema tõlgendusprotsessis selitatud omaväärtusele, sest hinnang on konkreetse indiviidi keskne ning on raske kindlaks teha selle hinnangu pädevust teiste inimeste jaoks.

Kunstiteose väärtustamine peaks tuginema teose omaväärtusele.


***
Märkus I
Teose omaväärtusest tõmmestatud tõlgendusprotsessi näen teatud mõttes kui 'imestust kunstiteose ees'. Siinkohal võiks teha viipe kahele analoogiale. Esiteks, Eugen Fink on kirjeldanud fenomenoloogilist reduktsiooni kui 'imestust Maailma ees'. Teose iseolemist austava kriitika idealistlik eesmärk võiks olla teose tõe paistesse toomine reduktsiooni teostamise abil. Teise viipe teeksin Ludwig Wittgensteini esseele Lecture on Ethics (1929), kus ta räägib samuti imestusest maailma eksistentsi ees ('wonder at the existence of the world'). Wittgenstein räägib tähenduslikest kogemustest, mille täiuslik kirjeldamine pole võimalik. Nendes kogemustes ilmneb maailm käsitamatu ja erilisena. Minu arvates peaks ka kunstiteose tõlgendamisel silmas pidama teose käsitamatust ja erilisust ning sellest johtuvalt kujundama oma lugupidava hoiaku teose suhtes.

Märkus II
Mis eristab hinnangu andmist väärtustamisest? Hinnangu all pean eelkõige silmas isiklikku arvamust, mis tugineb maitsele, subjektiivsele soodumusele, ning väljendub skaalal meeldib/ei meeldi. Väärtustamine seevastu on "kaalukam", põhjavam akt, mille eesmärk on määratleda teose laiem, ühiskondlik ja ajalooline väärtus. Loomulikult on olemas väga erinevaid väärtusi ja väärtussüsteeme, aga autentsuse nõudest ('igas nähtuses on midagi algupärast') johtuvalt on teose ühiskondlik-ajalooline väärtus olulisem kui mistahes muu väärtus (nt teose väärtus kunsti- või arhitektuuriajaloo kui distsipliini seisukohast või teose väärtus mõne konkreetse indiviidi tajumaailma kujunemise seisukohast).

Märkus III
Loomulikult on iga kunstikriitiline tekst probleemiasetusest kirjutuslaadini põhjatud indiviidi ehk konkreetse kirjutava kriitiku kogemuste ja tajumaailmaga. Mis tahes kriitika on lahutamatu autorist ja tema elumaailmast. Teisisõnu, subjektsus on kunstikriitika vältimatu tingimus.

Märkus IV
Võimalik, et kontekstualisatsioon peaks jaotuma kirjelduse ja tõlgenduse vahel või sisalduma emmas-kummas. (ARENDA EDASI)

Märkus V
Käesolev probleemiasetus ja selle 'vallandus' lähtub eeldusest, et kunstikriitika esmane ja olulisim funktsioon on teose väärtustamine ehk antud juhul on kunstikriitika väärtus instrumentaalne. Erinev perspektiiv avaneks meile siis, kui otsustaksime asju analüüsida kunstikriitika omaväärtuse seisukohast.