Digitaalse arhitektuuri pidetus

© Tõnu Tunnel

Läinud sügisel kirjutasin arhitektuuriajakirja MAJA palvel digitaalsest arhitektuurist. Esmane eesmärk oli teha arvustus Tallinna arhitektuuribiennaali peanäitusest „Keha ehitus. Body Building”, aga paberile sai hoopis näitusest tõukuv mõtisklus digitaalse arhitektuuri teemal laiemalt. Ennekõike on see lugu sellest, kuidas digitaalsetest ruumipraktikatest mõelda ja rääkida.

Tunnistan ausalt, et olen digitaalse arhitektuuri vallas võhik. Ma ei tunne ei Rhinot, Mayat, Grasshopperit ega muud tarkvara, mille abil digitaalset arhitektuuri* luuakse. Ent mul on huvi nende uute protsesside ja ilmingute vastu, mida on näha nii nüüdisaegses arhitektuurielus kui ka ruumikultuuris laiemalt. Käisin näitusel „Keha ehitus” enam kui korra. Visuaalselt oli väljapanek atraktiivne – maketid ja prototüübid, ruumilised visualiseeringud, videod, aga ka tekstid. Püüdsin süveneda, kuid tekkis tugev tõrge, tunne, et ma ei saa aru ega suuda näitusel eksponeeritavaga suhestuda. Nägin kirge, aga mitte vastust küsimusele, miks see kõik on oluline. Kuigi esteetilisel tasandil oli tegemist pigem meeldiva kogemusega, siis tundsin vajadust aru saada asjadest sügavamal tasandil.

Arhitektuuriajaloolase ja "tekstiinimesena" püüdsin lugeda saatetekste, ent isegi eestikeelsest jutust oli peaaegu võimatu aru saada. Siit tegin järelduse, et digitaalse arhitektuuri osas on meil omakeelne mõistete süsteem ja sõnavara veel välja kujunemata. Toorlaenud ei suuda edasi anda asjade sisu. Keeleprobleem – kuidas digitaalsest arhitektuurist üldse rääkida – ootab lähitulevikus kui mitte lahendamist, siis tegelemist. Ent ilmnes veel sügavamgi probleem. Asjad ja nähtused, millest need tekstid rääkisid, ongi keerulised ja pole üldsusele arusaadavad. Uue, digitaalse tehnoloogiaga seotud ruumiprotsessid ja nende loome pole veel saanud osaks argiteadmistest ega kujunenud üldkultuuriliselt arusaadavaks.

Näituse üks atraktiivsemaid eksponaate oli kuraatorite endi, arhitektide Siim Tuksami ja Sille Pihlaku kavandatud ja valmis ehitatud installatsioon arhitektuurimuuseumi esisel platsil. Sadadest puitprussidest koosnev keerukas, orgaanilise vormiga ruumiobjekt hägustas sise- ja välisruumi piiri ning andis märku sellest, et digitaalsete tööriistade abil on võimalik realiseerida senisest palju keerukamaid ehitisi. Virtuaalruumis on võimalik luua ruumimudeleid, mille abil saab integreeritult katsetada nii esteetilisi, konstruktiivseid kui ka materjale puudutavaid aspekte.Installatsiooni vaadeldes sai aga kohe selgeks, et üleminek digitaalsest ruumist reaalsesse ruumi on praegusel hetkel veel puine ja konarlik. Ent Tuksami ja Pihlaku teose eesmärk vast polnudki luua detailideni viimistletud efektset vormi, vaid eelkõige demonstreerida seda, kuidas digitaalsed tööriistad võimaldavad murda barjäärid arhitektuuri, inseneeria ja tootmisvaldkonna vahel.

© Tõnu Tunnel

Hoolimata arvukatest makettidest ja ruumiinstallatsioonidest tekkis näitusel jalutades veel üks tugev emotsioon. Kangastus, et digitaalsel arhitektuuril puudub piisav side inimkogemuse eksistentsiaalse mõõtme, ajaloo ja mäluga. Näib, et digitaalsel arhitektuuril justkui puuduks laiem sotsiaalne ja ruumikultuuriline agenda. Või kui need on olemas, siis pole digitaalse arhitektuuri (kui loomedistsipliini) esindajad seda siiani piisavalt selgelt välja öelnud ega selgitanud oma tegevuse põhisuunda, selle käimapanevat jõudu.

Digitaalse arhitektuuri ümber olev kiidulaul on intensiivsem kui kunagi varem. Sellel väljal tegutsevate praktikute ja nendega seotud teoreetikute käest tahaks siiski senisest selgemalt kuulda, miks on nende tegevus oluline, mis on need alusväärtused, millest nad oma tegevuses lähtuvad. Soovin, et senisest selgemini sõnastataks need alusväärtused ja -printsiibid, millest digitaalne arhitektuur tõukub. Peter Eisenmani sõnadega tahaks küsida, mis on digitaalse arhitektuuri projekt ehk katusidee või raamistik, mis väljendub tegutsemises teatud kujuteldava, idealistliku eesmärgi suunas? Mis teeb digitaalsest arhitektuurist enama kui pelgalt arhitektuurilise praktika ehk pragmaatilistest printsiipidest lähtuva tegutsemise, mis on allutatud arhitektuuriväliste ideede teostamiseks?

Astume sammu tagasi ja küsime teisiti – kas digitaalne arhitektuur üleüldse tähistab sedavõrd suurt, ruumikultuuri tervikuna puudutavat välja, kui näitus „Keha ehitus“ ja tänavune Tallinna arhitektuuribiennaal tervikuna mõista andsid. Võib-olla on tegemist hoopis kitsama nähtusega, kui esmapilgul tundub? Teisisõnu digitaalne arhitektuur ei pruugigi olla uus suur ja totaalne nähtus, uus paradigma, kui soovite, vaid midagi hoopis kitsamat, oma tähenduselt eelkõige tehnoloogilist.

Kui mõista arhitektuuri all distsipliini, mis tegeleb erinevate ruumikultuuriliste praktikatega ning otsib vastuseid korraga nii funktsionaalsetele, tehnoloogilistele, esteetilistele kui ka majanduslikele küsimustele, siis ei ole tegelikult vahet, kas opereeritakse digitaalsete või analoogtööriistadega, virtuaalses või reaalses ruumis. Miks? Sest mõlemat tüüpi tööriistad on pelgalt vahendid ruumipraktikate teenistuses ega oma väärtust iseeneses. Teisisõnu digitaalsel arhitektuuril puudub iseväärtus, selle tähtsus ilmneb vaid laiemas ruumikultuurilises raamistikus. Paradigma muutus on viimaste kümnendite jooksul toimunud eelkõige tehnoloogilisel, mitte inimese eksistentsiaalsel tasandil ning digitaalse arhitektuuri põhised praktikad moodustavad ainult ühe osa laiemast, pidevalt muutuses olevast ruumikultuuri väljast.

Siit jõuame tagasi keeleküsimuse, eelkõige terminoloogia juurde. Mõiste „digitaalne arhitektuur“ ei ole piisav rääkimaks uuest arhitektuurist laiemas ruumikultuurilises tähenduses, sest selles puudub viide inimkogemusele ja -tunnetusele. Ka mõisted „algoritmiline arhitektuur“ ja „parameetriline arhitektuur“ viitavad pelgalt tehnoloogiale või meetodile, mitte avaramale ideoloogilisele väljale või sotsiaalkultuurilisele mõõtmele.

Uued tööriistad ja -meetodid on läbi aegade muutnud arhitektuuri- ja ruumipraktikaid. Seepärast on ehk ekslik ka arusaam, et digitaalse arhitektuuri pealetungil on põhjapanev tähendus ruumikultuuri jaoks tervikuna. Digitaalne arhitektuur tõenäoliselt ei õpeta meid teistmoodi elama, ei anna vastust küsimusele, mis on elu mõte. Ka digiajastul on arhitektuuri rolliks eelkõige ruumistada inimkogemust ja ühiskonna elutunnetust, seda nii representeerides (sümboolsel tasandil, vaimses ruumis) kui ka aktualiseerides (reaalsel tasandil, füüsilises ruumis).

* Digitaalse arhitektuuri all pean silmas selliseid ruumi(loome) praktikaid, mille keskse osa moodustab töö digitaalse tarkvaraga, teisisõnu arhitektuuri, mida ei saa luua arvutiprogrammide abita.
 
Keha ehitus.  Body Building
Tallinna Arhitektuuribiennaal 2015 peanäitus Eesti Arhitektuurimuuseumis 11.09.–11.10.2015. Kuraatorid Sille Pihlak ja Siim Tuksam (PART). Osalejad Atelier Bruno Juricic, Carlo Ratti Associati, ICD + ITKE (Moritz Dörstelmann, Achim Menges), ISSSStudio (Igor Siddiqui), Julia Körner, Kokkugia (Roland Snooks, Robert Stuart-Smith), nformations, City Form Lab (Andres Sevtšuk, Raul Kalvo), REX | LAB (Marjan Colletti, Kadri Tamre), Tom Wiscombe Architecture.

Käesolev artikkel ilmus algselt arhitektuuriajakirjas MAJA, nr 3/2015, lk 18-19. Tõnu Tunneli fotosid on kasutatud autori loal.

© Tõnu Tunnel