 |
| Gaasitoru, Eesti ekspositsioon 11. Veneetsia arhitektuuribiennaalil. Arhitektuuribüroo Salto koostöös Ingrid Ruudi ja Neeme Külmaga, 2008. Foto Salto |
Eesti arhitektuuri läbimurret rahvusvahelisele areenile on oodatud aastaid, kui mitte aastakümneid. Pärast 2000. aastate ehitusbuumi on korduvalt kõneldud, et siinsetel arhitektidel on värskust, julgust ja nüüdseks ka piisavalt kogemusi, mis võiks neid rahvusvahelisele edule aidata. Ometi on suurem läbilöök välismaal Eesti arhitektuuril seni tegemata. Alljärgnev arutlus käsitleb Eesti arhitektuurivaldkonna rahvusvahelist tegevust, kirjeldab lühidalt seni saavutatut ning püüab mõtestada siinse ruumikompetentsi eksportimise võimalusi. Eksporti tuleks mõista laiemas tähenduses: vaatame Eesti arhitektuurile rahvusvahelisel areenil nii kultuurilisest kui ka majanduslikust perspektiivist.
Tallinna kool kui teerajaja
Järgneva hinnangu üle võib küll vaielda, ent võib väita, et esimest korda jõudis Eesti arhitektide looming laiemalt rahvusvahelise arhitektuuriavalikkuse teadvusesse 1980. aastatel. 1970. aastatel oli esile kerkinud noor, kriitiliselt meelestatud arhitektide põlvkond, keda on tagantjärele hakatud kutsuma Tallinna kooli arhitektideks. Nende hulka kuulusid teiste seas Leonhard Lapin, Vilen Künnapu, Jüri Okas, Tiit Kaljundi jt.(i) Üsna tihe läbikäimine Soome kolleegidega võimaldas neil tutvuda ka lääneriikide arhitektuuris toimuvaga (eelkõige erialase kirjanduse ja ajakirjade vahendusel), samuti jõuda oma loominguga Soome arhitektuurimeediasse (nt ajakiri Arkkitehti); veidi hiljem hakati osalema ka välismaistel arhitektuurivõistlustel. 1983. aastal said Vilen Künnapu ja Ain Padrik koos kirjanik Lennart Meriga eriauhinna Rovaniemisse kavandatud Arktikumi keskuse (Lapimaa provintsiaalmuuseumi) konkursil. Viis aastat hiljem (1988) saavutasid Künnapu ja Padrik koos arhitekt Andres Siimuga teise koha Ameerika Ühendriikides Los Angelese West Coast Gateway linnasõlme kavandamise võistlusel. Seda viimast võib tiheda konkurentsi ja kõrge rahvusvahelise taseme tõttu pidada seni üheks edukamaks Eesti arhitektide ülesastumiseks välismaistel arhitektuurivõistlustel.
Tänu Soome kontaktidele said Tallinna kooli arhitektid hakata esinema ka välisnäitustel. 1984. aastal toimus Tallinna kooli arhitektide näitus Soomes, aasta hiljem Rootsis. 1986. aastal ilmus toona väga hinnatud Itaalia arhitektuuriajakirja Casabella Eesti arhitektuuri erinumber, mille kaanel ilutses Leonhard Lapini graafiline töö "Eesti arhitektuurisajandi male", mis kujutas siinseid märgilisi hooneid riigikogust Tallinna laululavani. Eeldused Eesti arhitektuuri laiemaks läbilöögiks olid justkui loodud. Nõukogude Liidu kokkuvarisemine ja muutused Eesti kohalikus arhitektuurielus panid aga siinsed arhitektid uude olukorda ning oodatud maailmavallutamine jäi pooleli. 1990. aastad kulusid peamiselt kohanemisele turumajandusega: arhitektidest said ettevõtjad, kelle loominguline tegevus hakkas tugevalt sõltuma ehitusturust, suuremat vabadust said endale lubada vaid need, kel mõni jõukas eratellija. Arhitektuuri loominguline pool oli sunnitud ärilise ees taanduma.
Tallinna kooli esialgsest rahvusvahelisest edust on praeguseks möödunud ligi 30 aastat. Vaadates pelgalt arhitektuurivõistluste valdkonda, mis peegeldab üsna hästi rahvusvahelises arhitektuurielus toimuvat, saab Künnapu ja Padriku omaaegsetele saavutusele kõrvale seada ehk vaid Salto Arhitektide II koha Riias Läti Kunstimuuseumi juurdeehituse võistlusel (2010) ning Arhitektuuribüroo PLUSS esikoha samuti Riias Marriotti hotelli konkursil (2010, seni ehitamata). Oodatud suur võit mõnel suurema tähtsusega rahvusvahelisel võistlusel on seni saamata. Sellest hoolimata peavad paljud siinsed arhitektid just suurt konkursivõitu (mõni kunstimuuseum, ooperimaja vmt) võluvitsaks, mis võiks viia ka Eesti arhitektuuri laiema eduni välisriikides.
Arhitektuur muutuvas maailmas
Siinkohal tuleks ehk selgitada "arhitektuuri" mõiste kahte aspekti. Esiteks viitab sõna "arhitektuur" erialale, st distsipliinile, mille põhiülesanne on elukeskkonna (täpsemalt ehitatava keskkonna) kavandamine. Arhitekt kavandab ruumi. Selle tegevuse tulemuseks on hooned ja keskkonnad. Toda tulemust omakorda võibki pidada "arhitektuuri" teiseks tähenduskihiks – arhitektuur kui ehitatud keskkond. Mõiste "arhitektuur" viitab niisiis ühtaegu nii erialale kui ka ruumilisele keskkonnale. Arhitektuur on nii erialases (st arhitektiameti) kui ka ehitatud keskkonna (st majade) tähenduses viimase sajandi jooksul palju muutunud. Tehnoloogia areng, ühiskondlik-poliitilised muutused ja globaliseerumine on tugeva jälje jätnud arhitektuuri loomise viisidele nii ideelises kui ka reaalruumilises mõttes.
Ühelt poolt on maailma arhitektuur moderniseerumise käigus tugevalt ühtlustunud: rahvuslikud eripärad on üha enam taandunud ning hooned näevad eri maailma paigus välja üha sarnasemad. Kommunikatsioonivahendite areng on muutnud rahvusvaheliseks ka arhitektide erialase töö, enam pole justkui vahet, millisesse maailma nurka maja kavandada, sest tööriistad, olgu arvuti või varasematel aegadel sirklid ja mallid, on igal pool ühesugused. Teiselt poolt öeldakse tihti, et arhitektuur on väga lokaalne eriala ja seda on keeruline eksportida. Neil puhkudel peetakse enamasti silmas tõika, et hoone kavandamine eeldab kohapealsete olude head tundmist ühiskondlikest ja kultuurilistest eripäradest seadusruumini.
Tehnoloogia areng ja maailma avardumine on seega aidanud kaasa arhitektuuri rahvusvahelistumisele, samas pole kuhugi kadunud kohaliku konteksti tundmise vajadus. Nende muutuste valguses tuleks küsida, mis see siis on, mida Eesti arhitektuurina rahvusvahelises kontekstis välja pakkuda. Ja kas see välja pakutav on pigem teenus (äri valdkonda liigituv) või kunstilooming (kultuuri valdkonda liigituv) või hoopis midagi kolmandat?
Arhitektuur ja loomemajandus
Arhitektuuri saab käsitleda nii kultuuri- kui ka majandusvaldkonna väärtusmudelite alusel ja vastavat keelepruuki, terminoloogiat kasutades. Sellest tulenevalt võivad olla ka vastused küsimusele, mida Eesti arhitektuurina eksportida, diametraalselt erinevad. Eelpool kirjeldatud Tallinna kooli tegevus 1970.–1980. aastatel oli ennekõike loominguline, kultuurivaldkonda paigutuv tegevus. Samas pole kahtlust, et kui keegi neist arhitektidest oleks juba toona mõne välismaise võistluse võitnud, oleks ka neist saanud teenusepakkujad. Arhitektuuris puutuvad äri ja kultuur niisiis omavahel tihedalt kokku.
Eestis on juba kümmekond aastat räägitud loomemajandusest kui valdkonnast, mis peaks aitama senisest enam kaasa riigi konkurentsivõime, maine ja majanduse kasvule. Loomemajanduse üheks haruks peetakse ka arhitektuuri, mis põimib nagu teisedki niinimetatud loovtööstuse valdkonnad omavahel kultuurilise ja ärilise tegevuse. Eesti arhitektuuri läbilööki rahvusvahelisel areenil on oodatud aastaid, kui mitte aastakümneid. Nagu eespool tõdetud, on suurem välismaine edu seni saabumata. Mitmes teises kultuuri- ja loomevaldkonnas – muusika, kirjandus, filmindus, teater, kunst – on siiski suudetud läbi lüüa. Võiks arvata, et seda suudab ka arhitektuur.
Loomemajanduse kontseptsioon püüab ületada lõhet kultuuriliste ja majanduslike eesmärkide vahel ning toob seepärast loomevaldkondades tihti ette hõõrdumisi. Kuid eks sel loomemajanduse mündil olegi kaks külge. Ühelt poolt on oht, et toimub täielik kultuuri kaubastamine, teiselt poolt võivad majanduslik edu ja laiem rahvusvaheline tuntus tuua kultuuritegijatele uusi loomingu teostamise võimalusi ning laiemalt tuntust ja finantstulu kogu riigile. Sellesse valemisse püüavad sobituda ka arhitektid, kes sõltuvad turumajanduse tingimustes paljuski oma tellijatest.
Kui vaadata pelgalt majanduslikke põhjusi, miks Eesti uus arhitektuur pole rahvusvaheliselt läbi löönud, siis leiame sellele tuumaka vastuse konjunktuuriinstituudi uuringust (2013), kus tõdetakse muu hulgas: "Eesti arhitektuuri tugevateks külgedeks on arhitektuuri professionaalne tase ja heatasemeline haridus. Kuigi potentsiaal tundub olevat suur, siis selle rakendamist rahvusvahelistel turgudel takistab ettevõtete väiksus ja vähene suutlikkus konkureerida rahvusvahelisel turul."(ii)
Niisiis, Eesti arhitektuuribürood on väikesed. Seepärast ei suuda nad investeerida abitegevustesse, nagu suhtekorraldus, kommunikatsioon, turundus, valdkondadeülene võrgustumine jmt. Eesti arhitektid on pigem suunatud rahulikule tegutsemisele oma koduturul. Mõni aeg tagasi jäi kõrvu, et osa majanduselu korraldajaid kutsub loomevaldkonna väikeettevõtjaid, keda kasv ei huvita ning kelle puhul domineerib alalhoidlikkus ambitsioonikuse üle, elustiiliettevõtjateks. Niisiis arhitektuur kui elustiil, mitte kasumlikkusele orienteeritud äri. See näitab justkui, et siinsetel arhitektidel – Eestis on nimelt enamik arhitektuuribüroosid vaid ühe-kahe töötajaga – on vaimsed väärtused siiski tähtsamal kohal, kui loomemajanduse ideoloogid loodavad näha. Soov praktiseerida arhitektuuri loominguna on suurem kui teha äri. Ent see ei pruugi siiski kõigi puhul nii olla.
Eesti ühe edukama arhitektuuribüroo KOKO arhitektid loovjuht Andrus Kõresaar on viimasel ajal korduvalt rõhutanud, et riik võiks senisest palju rohkem panustada Eesti arhitektuuriettevõtete ekspordiplaanidesse, ponnistustesse jõuda välisturule.(iii) Firmadel endal on selleks enamasti ressurssi liiga vähe; näiteks mõne suurema objekti arhitektuurivõistlusel osalemine võib tähendada ühele büroole terve kuu tööd. Seejuures pole mingit garantiid, et konkursil saavutatakse edu. Risk on nii- või naapidi; põhiküsimus on selles, kes peaks riskid maandama.
Arhitekt Ülar Mark on arvanud, et välismaise edu jaoks peaks Eesti arhitektid suutma sõnastada enda konkurentsieelised ja neid senisest veel paremaks lihvima. Tähendagu see siis loomingulist värskust, keskendumist energiasäästlikule arhitektuurile või spetsialiseerumist mõne kindla hoonetüübi projekteerimisele.(iv) Spetsialiseerumist, mingi kitsama niši valimist, peetakse kohalike arhitektide hulgas senini miskipärast tihti tabuks, justkui arhitekti au riivavaks. Kui see on noorema põlvkonna arhitektide seas ehk hakanud ka muutuma, siis mitu vanemat arhitekti on kaitsnud arhitekti kui universalisti rolli, kõikvõimalikke teadmisi koondava generalisti kuvandit, mis pole kaugel valgustatud monarhist. Olgu arhitektuuri kui ettevõtlusega, nagu on. Kõrvalt kiibitsejale jääb igatahes mulje, et ettevõtluse ja äri asemel on Eesti arhitektuur rahvusvahelisel tasandil seni edukam olnud hoopis kultuurilise ja akadeemilise tegevuse vallas (näitused, loengud, töötoad jm).
 |
| Moodulmaja KODA. Kodasema, arhitekt Ülar Mark, prototüüp valmis 2015. Foto Paul Kuimet |
Senised välismaised saavutused
Arhitektuuri kui teenuse, s.o projekteerimise poolelt, mis viib päris majade ehitamiseni, on Eesti arhitektide kavandatute seast esiletoomist väärivaid objekte üsna vähe. Läinud aastal valmis Norra metsikus looduses KOKO arhitektide kavandatud mägimajade ansambel, mis on saanud palju nii kohalikku kui ka rahvusvahelist tähelepanu. Väidetavalt on külastajad matkaonnid kuni 2018. aastani täis broneerinud. Ärilises mõttes võib optimistlikult tulevikku vaadata ka Kodasema moodulmajade firma, kellele arhitekt Ülar Mark kavandas koos abilistega lihtsate vormidega, kuid tipptehnoloogilise kuubikelamu.
Iselaadse grupi "eksportarhitektuuri" moodustavad ka Eesti riigi esindushooned, olgu need ajutised paviljonid või püsivama moega saatkonnahooned. Taasiseseisvunud Eesti ajal rajatud saatkonnahoonetest on nii Vilniuse (3+1 arhitektid, valmis 1998) kui ka Pekingi (arhitektuuribüroo Stuudio-3, valmis 2015) oma kvaliteetselt teostatud ja ruumiliselt huvitav. Sama saab öelda ajutiste paviljonide kohta. Eelpool mainitud Andrus Kõresaar pani koos arhitekt Raivo Kotoviga KOKO arhitektidele aluse just Hannoveri EXPO 2000 mängulise Eesti paviljoniga. Hilisemast ajast võib esile tõsta näiteks KUU Arhitektide paviljoni Floriade messile Hollandis (2012) ja Andres Sevtšuki ning Raul Kalvo (City Form Lab) moodulpaviljoni Singapuri tehnika- ja disainiülikoolile (2014). Paviljonide iselaadsed sugulased on arhitektuuri- ja kunstinäitustele tehtud installatsioonid. Arhitektuuribüroo Salto kavandas koostöös Ingrid Ruudi ja Neeme Külmaga Veneetsia arhitektuuribiennaalile (2008) senini vast ühe kõige politiseerituma ruumiobjekti, "Gaasitoru". Puude vilus rahvuspaviljonide vahel loogelnud kollane toru oli kriitiline kommentaar toona kavandamisel olnud Vene-Saksa gaasijuhtmele Läänemeres. Ent neid objekte on raske pidada päriselt ekspordiks, sest need on (v.a. Sevtšuki ja Kalvo paviljon) nii tellinud, ehitanud kui ka rahastanud suuresti Eesti riik ja selle institutsioonid.
Arhitektuuri viljelemine ja esitlemine näitusekontekstis on andnud tööd ja aidanud mõtestada eriala arengut mitmele siinsele arhitektile. Mainitud Veneetsia arhitektuuribiennaal on olnud juba aastaid sedalaadi ettevõtmiste kõige olulisem rahvusvaheline väljund. 2016. aastal esindas Eestit biennaalil arhitekt Johan Tali, kes oli nii Lätit, Leedut kui ka Eestit esindanud näituseprojekti Balti Paviljon kaaskuraator. Säärased projektid põimuvad tihtipeale ka akadeemilise maailma, kõrgkoolidevahelise koostööga. Eesti arhitektidest õppejõududest on seni vast lennukaima karjääri teinud Andres Sevtšuk, kes on praegu Harvardi disainikooli dotsent. Endine Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna dekaan Jüri Soolep töötab aga juba aastaid Rootsis Umeå arhitektuurikooli õppejõuna.
Eesti arhitektuurielu rahvusvahelistumise üks indikaator on kindlasti ka see, milliseid preemiaid on pälvitud auhinnakonkurssidel. Hoonetest on seni vast suurima arhitektuurivaldkonna tunnustuse saanud KOKO Arhitektide kavandatud laudsepatöökoda Rotermanni kvartalis Tallinnas – hoone valiti Euroopa Liidu Mies van der Rohe nimelise preemia finalistide hulka (2009). 2013. aastal valiti arhitekt Siiri Vallner oma loominguga arcVision Women and Architecture preemia finalistide hulka. Ajaloo vast tähtsaimaks Eesti arhitektidele antud tunnustuseks tuleb siiski pidada Raine Karbile ja Riina Altmäele Tallinna linnahalli kavandamise eest määratud Rahvusvahelise Arhitektide Ühingu (UIA) presidendi kuldmedalit (1983).
Eelnevat loetelu vaadates tundub, et Eestis on häid arhitekte ja põnevat uut arhitektuuri üsna palju. Seda, kas ja millal sellest ka ülejäänud maailm aru saab, on raske ennustada. Isiklik sisetunne ütleb, et Eesti arhitektid võiksid hoida oma tugevat joont loomingulises osas ning mitte muutuda ainult arhitektuuriteenuse pakkujaks. Arhitektuuri kui loomingu viljelemise traditsioon on olnud Eesti ruumikultuuri tugevus läbi aastakümnete, loodetavasti on see seda ka tulevikus ning senisest rahvusvahelisemas mõõtkavas.
Viited
(i) Tallinna kooli tegevuse kohta vaata nt Kurg, Andres. Modernismi lõppmäng, Tallinn 1978. – Keskkonnad, projektid, kontseptsioonid. Tallinna kooli arhitektid 1972-1985. Koostajad Andres Kurg, Mari Laanemets. Eesti Arhitektuurimuuseum, Tallinn, 2008, lk 40-56.
(ii) Eesti loomemajanduse olukorra uuring ja kaardistus. Eesti Konjunktuuriinstituut, Tallinn, 2013. Loetav siin [viimati vaadatud 14.04.2017].
(iii) Parbus, Tiiu. Koko filtreeritud maailm (intervjuu Andrus Kõresaare ja Raivo Kotoviga), Sirp, 25.11.2016. Loetav siin [viimati vaadatud 14.04.2017].
(iv) Mark, Ülar. Arhitektuurieksport, arhitektuuriajakiri MAJA, nr 2/2010, lk 8-11. Osaliselt loetav siin [viimati vaadatud 14.04.2017].
Artikkel ilmus algsel kujul ajalehes Postimees 11.03.2017
