Henri Lefebvre: sotsiaalne ruum on sotsiaalne toode

Neomarksistlik filosoof ja ühiskonnakriitik Henri Lefebvre on analüüsinud ruumi sotsiaalseid aspekte. Loobudes Marxile omasest materialistlikust tootmise-käsitlusest, vaatleb Lefebvre kogu ühiskondlikku elu tootmisprotsessina. Tööjaotus ja tootmissuhted ei ole tema arvates aluseks mitte ainult füüsiliste esemete ja vara tootmisele, vaid mõjutavad otseselt ka kultuuriliste praktikate – näiteks kommete ja tavade, aga ka õpetuste ja filosoofiate kujunemist. Seepärast on ’ruum’ Lefebvre’i arvates eelkõige sotsiaalne produkt – ühiskonna poolt erinevate tegevusviiside vastastikmõjus looduv ning raskesti piiritletav sfäär, mille teke sarnaneb tootmisprotsessile. Ruum on tema arvates vahetus sõltuvuses indiviididest, sotsiaalsetest gruppidest ning nende ühiskäibes olevatest ruumikujutustest, mis aluseks ruumipraktikatele. Lefebvre’i poolt kuvatavat ruumi võib iseloomustada kui dialektilist, inimlikes ja kultuurilistes vastastõmmetes looduvat dünaamilist välja, mis on oma olemuselt lahutamatu ajafaktorist ja seepärast pidevas muutumises. Lihtsustatult – ruum on Lefebvre’i jaoks ajalis-ruumiline sotsiaalne toode.

Lefebvre eristab ruumi kolme laadi: füüsiline, vaimne (mentaalne) ja sotsiaalne. Füüsiline on eelkõige seotud meie oma keha ja vahetu elukeskkonnaga. Vaimne seevastu on seotud indiviidi (või ka sotsiaalse grupi) mõtlemise, kujutluste, ideede ja kontseptsioonidega. Sotsiaalne ruum omakorda on seotud inimestevahelise suhtlemise, käitumise ja tavadega. Lisaks laadidele kõneleb Lefebvre ruumi, mis oma loomuselt on eelkõige sotsiaalne, kolmest väljundist: ruumipraktikad, ruumirepresentatsioonid ja representatiivsed ruumid.

Ruumipraktikad on kõige vahetumalt seotud ruumi sotsiaalse laadiga. Konkreetse ruumipraktika abil luuakse indiviidi poolt (teatud sotsiaalses grupis ja keskkonnas) seda sama sotsiaalset ruumi, mille osa see konkreetne praktika ning indiviid ise, on – sotsiaalne ruum reprodutseerib iseennast ruumipraktikate abil.

Ruumirepresentatsioonid on vahetus seoses ruumi vaimse laadiga. Ruumi representatsioonideks saab pidada neid kontseptuaalseid süsteeme ja struktuure, mille abil ruumist mõeldakse ja kõneldakse, ning mille abil ruumiideid vahendatakse. Lefebvre’i kohaselt on ruumi representatsioonid enamasti verbaalsed märgisüsteemid (keeled).

Representatiivsete ruumide printsiip sisaldab endas arusaama indiviidi personaalsest, isiklikust ruumist. Representatiivsetes ruumides põimuvad indiviidi füüsis, mälu, kujutlused, psüühika. See on iga inimese ’eluruum’, indiviidi unikaalne ’tajumaailm’ või ka ’elumaailm’, mis on keele abil ainult osaliselt vahendatav. Lefebvre’i arvates on representatiivsetele ruumidele omane passiivsus (ruumi kasutamine), samas kui ideoloogiale ning professionaalsetele teadmistele tuginedes loodud ruumi representatsioonidele on iseloomulik aktiivsus (ruumi kujundamine, loomine).

Lefebvre ei omista ruumi representatsioonide loomist ja vahendamist otseselt ühelegi ühiskonnagrupile, kuid tema ideele toetudes võib väita, et poliitikud, linnaplaneerijad, arhitektid, ka arhitektuuriajaloolased ja –kriitikud, tegelevad ruumi representatsioonidega – loovad ruumi ja suunavad selle tõlgendusi. Tavalised inimesed (näiteks linnaelanikud) seevastu on seotud representatiivsete ruumidega, kohanedes ja mugandudes professionaalide poolt kujundatud ruumiga. Abstraktne, ideede ja kontseptsioonide keskne ekspertide ruumikäsitlus mõjutab seega otseselt subjektiivset, lihtsa kasutaja (argi-) ruumi, mis on eelkõige seotud elamise, mitte mõtlemisega. Vaatamata kontseptuaalsete ruumirepresentatsioonide survele, sõltub inimeste representatiivne ruum seega paljuski isiklikest kogemustest, kasvatusest, isikuomadustest, mälust ja muust individuaalsest.

Ruumitootmisprotsessi mõistmine eeldab Lefebvre’i poolt eristatud aspektide terviklikku käsitlemist, kuid tuleb meeles pidada, et tegemist pole jäiga mudeli või struktuuriga, vaid just ruumi erinevate (osa-) aspektidega. Lefebvre’i tehtud eristus ruumipraktikate, ruumirepresentatsioonide ja representatiivsete ruumide vahel võimaldab analüüsida arhitektuuri tavapärasest erineva nurga alt. Kui üldjuhul on arhitektuurikriitika objektiks ehitatud keskkond ise, siis Lefebvre’i teooria lubab pilgu alla võtta ehitatud keskkonna, selle kujundajate ja kasutajate omavahelised suhted.

Lefebvre’i kirjeldatud representatiivsete ruumide mõistet, mis märgitseb inimese isikliku tajumaailma protsesse ja toimimist, võib võrrelda prantsuse filosoof Gaston Bachelard’i käsitlusega inimese kujutlusvõime arhitektoonikast. Bachelard kirjeldab oma raamatus „Ruumipoeesia“ poeetilise (kunstilise) kujundi tajumise protsessi ning selle ladestumist meie mälus, teadvuses ja tunnetuses. Tema arvates on poeetilise kujundi mõju inimese teadvusele kõige otstarbekam vaadelda arhitektoonilisse (kujutlus-)ruumi paigutuvana. Nii võrdleb ta inimese tajumaailma ülesehitust majaga – meie kõigi meeleruumis on olemas oma kelder, pööning, sahtlid, kapid. Osa ruume on avalikud, osa salajased. Nagu Lefebvre representatiivsete ruumide puhul, omistab ka Bachelard inimese isiklikele kogemustele ja mälule suurt tähtsust. Iga meie kogemus ladestub, filtreerub, kondenseerub meie isiklikku tajumaailma ning mõjutab vähemal või rohkemal määral meie tulevasi kogemusi nii endast kui teistest inimestest, nii keskkonnast kui selle erinevatest protsessidest.

Seda viisi, mil moel meie representatiivsed ruumid (Lefebvre) aktualiseeruvad, on asjakohane iseloomustada kolmanda prantsuse filosoofi, Michel De Certeau käsitlusega (argi-) praktikatest. Nii De Certeau kui Lefebvre seostavad ’praktikate’ teostamise indiviidi (argielulise) toimetamisega, kuid kui Lefebvre seostab oma arusaama ruumipraktikatest eelkõige sotsiaalse sfääriga ning rõhutab ruumipraktikate olulist rolli olemasoleva sotsiaalse ruumi taastootjana, siis De Certeau tõstab esile praktikate individuaalsuse ja sõltuvuse konkreetse inimese motiividest. De Certeau arvates on iga individuaalse praktika olemuslikuks osaks taktika, mis on alati vahetult tingitud või informeeritud konkreetse inimese huvidest, soodumustest ja vajadustest. Kuigi individuaalsed argipraktikad on alluvussuhtes võimudiskursuse strateegiliste, planeerimis- ja juhtimiseesmärkidest tõmmestatud praktikatega, rõhutab De Certeau, et ükski individuaalne praktika ei allu strateegilistele praktikatele täielikult. Iga inimene toimib regulatiivses keskkonnas ennekõike oma vajadustest lähtuvalt ning olemasolevaid regulatsioone taktikaliselt ära kasutades või mugandades. Lefebvre’i ruumipraktikate idee taustale paigutuna saame öelda, et iga indiviid taastoodab sotsiaalset ruumi ainuomasel, isiklikul viisil ning iseenda vajadustest ja huvidest lähtuvalt.

Lefebvre’i ruumiteooria kesksed mõisted:

RUUMI VÄLJUND	RUUMI LAAD	RUUMI KOGEMUS
Ruumipraktika	Sotsiaalne	Tajutud (perceived)
Ruumirepresentatsioonid	Mentaalne	Mõistetud (conceived)
Representatiivsed ruumid	Personaalne (sh füüsiline)	Elatud (lived)