Martin Heideggeri „Kunstiteose algupära“ – märkmeid ja tõlgitsusi peatükile „Asi ja teos“

I

Heidegger lk 21 (leheküljed viitavad Ülo Matjuse tõlkele (Ilmamaa 2002)): võimaldame asjale justkui vaba välja selleks, et ta oma asisust vahetult näitaks; ja 22: Asi peab ise oma endaslasumise juurde jäetama. Ta tuleb omaks võtta talle omases püsivuses.

CDL: Laseme asjal, olgu teosel või mistahes muul asjal, olla tema ise.

II

H 28: jõupingutus asja asisuse määratlemisel paistab leidvat suurimat vastuseisu … asi tõmbub mõtlemise eest eemale kangekaelseimalt … peaks see pelga asja tagasihoidumine, peaks see endas lasuv eimillekski-sunnitus nimelt asja olemusse kuuluma?

CDL: Seotud probleemiga kuidas asjadest rääkida, mõelda, neid kirjeldada. Näiteks kuidas rääkida arhitektuurist. ’Tagasihoidumine’ – seotud otseselt ’keeleks pugemise’ ja kontseptualiseerimise raskusega.

III

H 29: valime paari talunaisesaapaid

CDL: Miks ta valis analüüsiks maali, pildi, mitte enda kingad?

IV

H 29: abinõu teenib … abinõu-tarvitamise protsessis peab abinõulisus meid tegelikult kohtama.

CDL: Arhitektuuri abinõulisus tuleb ilmsiks seda kasutades.

V

H 30: Jalanõude tumedast avausest väljatunginud sisemusest jõllitab töiste astumiste vaev. Jalanõude viltuvajunud raskusse on kuhjunud visadus aeglasest käimisest üle kaugele ulatuvate ning aina samade põllupeenarde, mille kohal hõljub rauge tuul. Nahal on maapinna niiskust ja küllasust. Taldade alt libiseb läbi laskuva õhtu kaugusse väljatee üksindus. Jalanõudes väreleb maa mahavaikitud kutse, ta vaikne annetus küpseva vilja näol ning ta seletamatu loobumus endast talvise põllu lagedal söödil. Läbi selle abinõu tõmbub kaebuseta kartus leivajätku pärast, sõnatu rõõm uue jagusaamise üle puudusest, vabin sünnituse tulemisest ja värin surma ähvardusest. Maa juurde kuulub see abinõu ning talunaise maailmas on ta hoitud. Sellest hoitud juurdekuulumisest tõuseb abinõu ise üles oma endas-olemisse.

CDL: Kas see ongi reduktsioon? Kas Heidegger sooritas siin reduktsiooni? See on ’olemispoeetiline süvaanalüüs’ ehk ’asja-olemise’ tabamine. Võib-olla on see muu hulgas ka esteetilise kogemuse kirjeldus ja mõttepoeesia (selle ehedaimal kujul).

VI

H 31: Abinõu abinõulisus seisneb küll ta teenivuses. Aga see ise lasub abinõu olemusliku olemise täiuses … nimetame seda kindluseks ehk kandvuseks ehk usaldusväärsuseks ehk usaldatavuseks (Verlässlichkeit) … abinõu usaldatavuse jõul on ta kindel oma maailmas … alles abinõu usaldatavus annab lihtsale maailmale ta varjatuse ning kindlustab maale ta püsiva pealetungi vabaduse … Abinõu teenivus on usaldatavuse olemuslik tagajärg … abinõuna-olemise tühjumine tähendab usaldatavuse kadumist.

CDL: ’Tähendusloome’ on garant ehk ’olemis-alus’ ehk ’olemis-tagatis’. Selgemini, ’tähendus-loodumus’ on abinõu ’olemis-tagatis’ ehk ’olemis-alus’ ehk „vundament“. Rakenda arhitektuuri tõlgendamisel.

VII

H 32-33: Teose läheduses olime järsku mujal, kui tavatseme olla harilikult … teos andis teada, mis see jalanõu tões(ti) on … alles teose läbi ja ainult teoses tuleb pärisomaselt oma paistvusse abinõu abinõuna olemine … Van Goghi maal on selle avamine, mis see abinõu, see paar talunaisesaapaid tões(ti) on. See olev astub siia oma olemise varjamatusse välja … Teoses on teoksil tõe loodumine.

CDL: Tõde kui oleva varjamatus. Kas tõde loodub ainult teoses või mujal ka? Kui arhitektuur on abinõu, siis kus ta loodub, kus ta avaneb, kus ta tõde loodub? Kui arhitektuur on teos, siis mis tõde, mille või kelle tõde temas loodub? Olemis-tõde?

VIII

H 33: Kaunis kunstis ei ole mitte kunst kaunis, vaid teda nimetatakse nõnda, kuna ta toob esile kauni.

CDL: ilus

IX

H 36: Kunstiteos avab oleva olemise omal viisil. Teoses loodub see avanemine, s.t. ilmnemine, s.t. oleva tõde. Kunstiteoses on oleva tõde teosesse seadunud. Kunst on tõe teosesse-seadumine.

CDL: See on Heideggeri kunstidefinitsioon.

Kas tõde võib mujale ka kui ainult teosesse seaduda?

***

Kust leida aluspõhja (Grund(e)), kuidas põhjata oma öeldut, öeldavat?

Minu jaoks on arhitektuur alati (või esmalt ?) abinõu (Zeug). (Pea alati meeles ka asja omaväärtust, seda, mis seotud eetika ja teiste ’võimalike maailmatega’.)

Arhitektuuril (kas tehiskeskkonnal tervikuna?) on (võib-olla) abinõu ja teose kaksik-loodumus või koos ’asisusega’ isegi kolmik-loodumus. Kui kaugel on siit ’Gevierte’, mis oma olemuselt juba nelik-loodumus?

Mulle näib Heideggeri käsitlus kunsti(teose)st üsna traditsiooniline ja staatiline. Himanka rääkis loengus sellest, kuidas pärast Paul Klee kodu külastamist, mis juhtus aastaid pärast „Kunstiteose algupära“ kirjutamist, olevat Heidegger tunnistanud, et ta peaks täiesti uue raamatu kirjutama. Ehk mul on tunne, et Heideggeri „Kunstiteose algupära“ aegne kunstikäsitlus ei sobitu modernistliku, rääkimata sellest uuema, traditsioonilisest kunstist palju avaramates tõmmetes looduva kunsti analüüsimiseks. Kuidas oleks Heidegger Duchamp’ teoseid analüüsinud? Kuidas oleks Heidegger saanud hakkama ’tingimatu vastastikkususe’ diskursuse väljal?