ÜHTNE EESTI SUURKOGU kui kriitiline kultuuripraktika

1) kriitiline praktika hägustab kehtivate kategooriate piire ning tühistab olemasolevad võimuhierarhiad

2) kriitilise praktika iseloomulik omadus on võime ”parasiteerida võõrorganismidel” – kriitilise praktika relevantsus ja elujõud sõltub otseselt, ja võib-olla et ainult, vastureaktsioonidest. Teisisõnu, praktika enda elujõud on otseses sõltuvuses praktika leviku laiapõhjalisusest ja ühiskondlikust läbistusvõimest.

3) kriitilise kultuuripraktika üks peamiseid tunnuseid on see, et teda ennast on raske kritiseerida. raske kritiseerida seepärast, et praktika tuumaks on retoorika, millel puudub nö käega katsutav sisu

4) kriitilise praktika näol on tegemist ’negatiivse dialektikaga’ Adorno mõttes. Kriitiline praktika ei loo ”uut ja paremat maailma”.

5) kriitilise praktika ebaõnnestumise oht seisneb selles, kui praktikalt hakatakse ootama ”tegelikkuse” paljastamist ehk autentse esiletoomist.

6) minu jaoks seisneb ÜHTSE EESTI SUURKOGU kui kriitilise kultuuripraktika esmane väärtus ja peamine funktsioon selle võimes läbistada senikehtivaid ideoloogia- ja võimumehhanisme ning muuta avalikkust teadlikumaks tema enda poolt vaikimisi rakendatavatest reeglitest ja meetoditest ehk teadmatult „allaneelatud“ ideoloogiatest.

7) ÜHTSE EESTI SUURKOGU tuleb pidada ebaõnnestumiseks nii juhul, kui protsessi tulemusel sünnib uus partei kui ka juhul, kui seda käsitletakse pelgalt teatrietendusena. (Kriitiline funktsioon toimib ainult seni kuni avalikkus ei ole retoorika sisemehhanismist teadlik ehk käsitleb toimivat ambivalentselt, oskamata otsustada, kas võtta toimuvat tõsiselt või mitte)

Kriis ja arhitektuuri olemise meel

Läänemaailma kriis, modernismi kriis, ökoloogiline kriis või mis tahes muu kriis on tingitud käsitluste ehk keelestamise erisustest – maailma kontseptualiseerimise erisustest , mitte maailma enda probleemidest, sest maailm ise on alati ehe. Olemine on alati autentne. Sõdu ja konfliktide eskaleerumist põhjustavad keeleks poetud maailmapildid. Ma ei tea veel täpselt, kuidas seda võimu diskursusega siduda, aga Olemise autentsuses ma ei kahtle. Iga indiviid peab jätkuvalt küsima oma olemise meele järele – see tähendab, ainiti ka oma tegevuse meele järele. Meelestuse laad määrab eksistentsi väärtuse eetika skaalal.

Kuidas arhitektuur küsib iseendaks olemise järele? Kuidas arhitektuur loodub ’surmale’ vastu seistes? Kuidas arhitektuur esmalt ’tapab’ end (eituse kaudu ehk mida arhitektuur eitab?) ja alles seejärel saab iseendaks ehk asetub iseendasse? Määravad tegurid ei saa olla väliselt kirjeldatavad ega sisemiselt tunnetatavad (miks ei saa?). Arhitektuur loodub enesetadliku distsipliinina vastastõmmetes, milles kesksel kohal materjal ehk mateeria. Nii nagu Blanchot kirjeldab kirjanikku, kes loobub oma teosest, loobub ka arhitekt oma teosest, kuid ainult seeläbi saab ta arhitekt olla ja maja ise maja olla.

See on alles esmane hägune sõnastus. Aga viimasel ajal on mulle hakanud tunduma, et fenomenoloogid tegelevad peamiselt epistemoloogiliste, mitte ontoloogiliste probleemidega. Kuigi seda ei öelda tihti välja või ei taheta tunnistada, tegelevad paljud filosoofid maailma olemismeelestuse asemel ainult maailmast kõnelemise, maailma tundmise, maailma keelestamise viisidega. Ehk kuidas on üldse võimalik teada? Kogemusel on oht pihustuda keelestamise protsessis. Kas filosoof, kes väljendab end, on kogemuse juba keelde kaotanud? Kas keel ja kogemus ikka on nii eristatud?

Maailmas ei ole praegu rohkem kriise kui mis tahes varasemal ajalooperioodil, kuid ei ole ka vähem. Meil lihtsalt puudub mõõdupuu. Kriis on mentaalne seisund ja Olemise autentsus on sellest teatud mõttes lahutatud, sest on iseeneses vältimatu. Samas ei eita ma seda, et mentaalsed (miks just 'mentaaalsed'?) ebakõlad tekitavad ka reaalseid kriise ehk aktualiseeruvad Olemise autentse osana, materiaalsena. Kiasma võib-olla asubki keelestava ja autentselt eksisteeriva piiril.