Konsensuskultuur

Tänase Eesti Arhitektuurikeskuse välkloengu põhjal võiks arvata, et Eestist ongi saanud turvaline põhjamaa, riik, kus kõik on ühel meelel ja õnnelikud. Mitte arhitektuur ja REVOLUTSIOON, vaid arhitektuur ja KONSENSUS oleks pidanud õhtu pealkiri olema. Isegi Visible Solutions'i tööde kapitalismikriitiline sisu hakkab oma üle-estetiseeritud vormi taha ära kaduma. Arhitektuurist otseselt ei räägitud, avalik ruum ja kodanikualgatus jäid märksõnadena kõlama.

Olukord meie riigis "normaliseerub", vabakond teostab ennast, üksteise vastu ollakse viisakad, liialdusi ja ekstravagantsusi ei soosita, sest see on piinlik ja ebasünnis. DIY mentaliteet ja vintage esteetika on ülevoolav. Kas selles olukorras on revolutsiooni üldse vaja? Kui jah, siis milles see seisneks? Ma ei tea. Aga ma igatahes igatsen neid tüüpe, kes oskavad esitada küsimusi asjade sügavamate põhjuste kohta. Seada olemas olevat kahtluse alla.

Le Corbusier' "Vers une architecture"'i (1923) tööpealkiri oli "Arhitektuur või revolutsioon". Raamat lõpeb lausetega: "Arhitektuur või revolutsioon. Revolutsiooni on võimalik vältida." Corbu rääkis sellest, et arhitektuur kui ruumikultuur peaks vastama moodsa inimese elutunnetusele ja tema vajadustele. Kui arhitektuur selles ebaõnnestub, toimub revolutsioon.

Kas meie kaasaegne ruumikultuur vastab meie elutunnetusele? Mis nägu on vabakonna võitu manifesteeriv arhitektuur? Kas pole ohtu, et vabakonna arhitektuur piirdubki pelgalt ajutiste ruumihõivamistega? Lauake iseküpsetatud koogikestega keset Soo tänavat.

Vabakond kaaperdab avaliku ruumi oma õnneterroriga. Konsensuskultuuri põhiomadus - inimesed peavad olema õnnelikud. Või vähemalt välja paistma õnnelikuna.

Corbu tahtis ka mingis mõttes, et inimesed oleks õnnelikumad, et valitseks konsensus uue ruumikultuuri osas. Aga sel agendal oli oma tugev arhitektuurne väljendus. Milline on tänase konsensuskultuuri nägu, milline on vabakonna arhitektuur?