Ka on saates tabav võrdlus loomeliitude ja parteide vahel. Kuidas on näiteks Eesti Arhitektide Liidus või Eesti Kunstnike Liidus asi sisedemokraatiaga? Või värske vere, arvamuste paljususe, teovõimega? Milline on loomeliitude mandaat esindada kogu kultuurivaldkonda? Selliseid teravaid küsimusi on veel.
Üks teema, mis raadiosaates otseselt jutuks ei tulnud, on must-valged vastandamised, demoniseerimine, häbimärgistamine. Milleks pilgata Sven Grünbergi ja teisi, kes on avalikult julgenud sõna võtta, kuid pole diskussiooni lukku löönud, üheselt poolt valinud, Langi ja Kenderit hukka mõistnud vmt?
Kuidas saab poliitikule ette heita sisulisest dialoogist loobumist, kui ise tehakse sedasama vestluskaaslase häbimärgistamisega? Võiks ju arvata, et tänases maailmas on võimalik valida rohkem kui kahe arvamuse vahel. Aga vahel - eriti sotsiaalmeedias ringi vaadates - tundub, et mitte. Võiks ju ometi arutleda kirglikult, ent sisuliselt, mitte teisi sildistades ja spekulatsioone tekitades, neid võimendades.
Mul on kahju neist inimestest, kes said Sirbi skandaalis teenimatult kannatada, kuid ma olen kaugel sellest, et näiteks Kenderit või Langi kõiges ja üheselt hukka mõista. Kaugel sellest, et Sirbis endise olukorra täielikku taastamist taga igatseda, kaugel sellest, et loomeliitudega kõiges kaasa ujuda. (Täpsuse huvides - kuulun ka loomeliitu, olles Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu liige.)
Praegust olukorda võiks võtta kui võimalust kultuurielu üle järele mõelda, võtta kui võimalust ka kultuurirahval endal peeglisse vaadata ning oma hoiakute ja suhtumiste üle järele mõelda. Kas meil ikka on alati ja kõiges õigus? Kas vaim ja võim on alati nii üheselt defineeritavad? Kas eksisteerib tõesti ainult üks tõde? Õigupoolest millised on need teemad, millest oleks vaja, kuid me tegelikult ei taha, rääkida?
Fotol Ateena agoraa. Allikas: Wikipedia.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar