Käesolev postitus on teatud mõttes tausta- või paralleellugu minu
kaheosalisele artiklile „Eesti nüüdisarhitektuuri iseväärtus“ (vt Sirp 13.12.2013 ja 20.12.2013). Võtsin sotsiaalmeedias hiljuti kritiseerida Eesti Arhitektide Liidu aseesimehe Kalle Vellevoogi artiklit "Arhitektuurist, elukeskkonnast ja riigist" (vt Sirp 06.12.2013)
ning EAL-i kommunikatsiooni laiemalt. Facebookis peetud vestlus
keskendus eelkõige riigiarhitekti teemale ning minu peamiseks sooviks
oli juhtida arhitektide tähelepanu puudustele riigiarhitekti vajalikkust
puudutavas argumentatsioonis ning kommunikatsioonis. Nii Vellevoogi
artikkel kui EAL-i poolne kriisikommunikatsioon laiemalt (st need juhud,
kui EAL väljendab oma jõulisemaid seisukohti probleemsetes olukordades)
on minu arvates kaldu sinna suunas, et kirjeldatakse, mis on valesti,
et mis ei toimi, aga ei sõnastata konkreetseid vajadusi ega põhjendata
neid avalikkusele arusaadaval moel.
Minu kriitika taustal on soov osutada sellele, kuidas oleks võimalik seista arhitektuuri kui kultuuriliselt tähtsa tegevusvaldkonna eest ning juhtida arhitektuuriinstitutsioonide tähelepanu tõigale, et pelgast probleemide kirjeldamisest on siinse arhitektuurikultuuri arendamisel vähe kasu. Selle asemel oleks vaja sõnastada eesti praeguse arhitektuuri kultuurilised tugevused ning nende toel püüda formuleerida eesti arhitektuuri tulevikuvisioon ning kaugemad, kuid seejuures konkreetsed eesmärgid. Kutsun EAL-i ja ka teisi Eesti arhitektuurielu asjaosalisi senisest selgemalt sõnastama, mida konkreetselt ja miks oleks Eesti arhitektuurivaldkonnas lähiaastatel vaja teha. Vabandan ette, et allolev tekst läheb kohati retoorika nüanssidesse ning võib tunduda formaalne (pelgalt arhitektuurielu korralduslikku poolt, mitte arhitektuuri „kõva sisu“ puudutav), kuid mu eesmärk on juhtida tähelepanu positiivse kommunikatsiooni ja täpse argumentatsiooni tähtsusele arhitektuurielu edendamisel.
RIIGIARHITEKT KUI NÄIDISJUHTUM
Kalle Vellevoogi artikkel „Arhitektuurist, elukeskkonnast ja riigist“ (Sirp 06.12.2013) kujutas endast pikka kirjeldust Eesti arhitektuurielu hetkeprobleemidest ning osaliselt ka tegevustest, mida EAL on viimastel aastatel ette võtnud probleemide lahendamiseks. Täpsete eesmärkide sõnastamiseks ning nende vajalikkuse põhjendamiseks tekstis eriti mahti polnud jäänud. Nii öelda positiivne programm – konkreetsed ettepanekud miks ja mida, tasuks konstruktiivsuse huvides (näiteks mõnes uues artiklis) ehk samuti sõnastada. Arvan, et avalikkus tahaks näiteks rohkem kuulda, miks EAL-i arvates riigiarhitekti institutsiooni loomine ikkagi vajalik on, mis on selle institutsiooni sisulised tegevused ja vastutus, tema tegevuse konkreetne eesmärk. Võib küsida ka teise nurga alt. Milliseid positiivseid tulemusi peaks andma riigiinstitutsioonide omavahelise koostöö parem koordineerimine ning seadusandluse ühtlustamine (arhitektuurivaldkonda puudutava osas)? Mis konkreetselt sellega kaasnema peaks, kui arhitektuurivaldkonda puudutav tegevus paremini korraldatud saab?
Riigiarhitekti teemal on ehk senistest kõige selgem vandeadvokaat Jüri Raidla artikkel „Riigiarhitektiga ruumi reostuse vastu“ (vt Sirp 05.05.2011). Raidla artikkel annab mitmekülgse ülevaate riigiarhitekti institutsiooni loomise tagamaadest, kuid sel tekstil on üks puudus – see on eelkõige avaliku halduse ja seadusandluse vaatepunktist kirjutatud ning fookus on peamiselt sellel, KUIDAS riigiarhitekti funktsioon olemasolevasse riigiaparaati sobituks. Selle tähelduse valguses tõden, et halduslike ja juriidiliste protsesside ning võimusuhete kirjeldamine iseloomustab ka paljusid teisi riigiarhitekti teemalisi kirjatükke. Üsna vähe aga räägitakse riigiarhitekti institutsiooni loomise sisulistest eesmärkidest ehk sellest MIKS seda vaja on, ning laiemalt, milles seisneb kvaliteetne elukeskkond, millised on selle väärtused ja nende hoidmiseks-edendamiseks tehtavad sisulised tegevused.
Riigiarhitekti institutsioon ei peaks ju olema eesmärk omaette – see on pigem vahend millegi saavutamiseks (kvaliteetsem elukeskkond, mitmekesine kultuur, ühiskondlik rahulolu). Raidla markeerib oma artikli alguses, et „ruum on väärtus“ ja et seda „ei tohi reostada“. Ent seda, milles ruumi väärtused seisnevad, ta ei kirjelda ning tõdeb, et see on raske.
Arvan, et tegelikult tuleks rääkida just sellest raskesti sõnastatavast ehk ruumi väärtusest, püüda sõnastada, millised on kvaliteetse ruumi, kvaliteetse arhitektuuri omadused ja ilmingud. Tuleks rääkida nii nendest kvaliteetidest, mis juba on ruumis (või arhitektuurielu tegevustes, hoiakutes) olemas, kui nendest, mille tekkimiseks alles soovitakse eeldusi luua. Peaksime püüdma kirjeldada ja mõtestada eesti arhitektuurikultuuri tugevusi, selle väärtuseid.
Praegusel juhul on diskussioonis peamiselt keskendutud seadusandlusele, võimuvahekordadele, sellele, kes mille eest vastutab. Vaja oleks selgemalt sõnastada MIKS riigiarhitekti vaja on, mis on need alusväärtused ja konkreetsed hoiakud, mida ta kaitsma ja edendama hakkab. Väljendid ja ütlemised nagu „ruum on väärtuslik“ ja „kvaliteetne arhitektuur“ vajavad lahti kirjutamist ja läbi vaidlemist. Leian, et oleks vaja kirjeldada ning mingi piirini kokku leppida Eesti arhitektuurielu praegustes tugevustes ning siinse arhitektuurikultuuri väärtustes. See ei pea olema lõplik loetelu, kuid sõnastatud ja mõtestatud kujul annaks võimaluse palju konkreetsemal tasandil argumenteerida ka riigiarhitekti või mõne teise arhitektuurielu korralduslikku poolt mõjutava institutsiooni vajalikkuse teemal.
Riigiarhitekti teemalisi artikleid-intervjuusid lugedes jäi mulle ka mulje, et tegemist on liialt ühesuunalise kommunikatsiooniga. Enamik sõnavõtte riigiarhitekti teemal on kindlas kõneviisis ja jätab nö suletud diskussiooni tunde, mulje, et keegi on arhitektuurivaldkonnas justkui lõpliku otsuse juba langetanud, et riigiarhitekt kui institutsioon on parim viis eesti arhitektuurielu murede lahendamiseks. Seepärast küsisin Facebooki vestluses asjaosalistelt protsessi tausta kohta ning selgus, et riigiarhitekti kui institutsiooni kontseptsioon on sündinud pika valdkondliku debati järel, mis on kestnud rohkem kui kümme aastat. Kontseptsiooni väljatöötamise initsiatiivi on hoidnud EAL ning selle läbitöötamisel aitas lõppfaasis aktiivselt kaasa just vandeadvokaat ja endine justiitsminister Jüri Raidla. Kalle Vellevoogi sõnul on kontseptsiooni tutvustatud ka enamikule Eesti arhitektuurielus osalevatele institutsioonidele ning saadud nende heakskiit. Korduvalt olevat EAL-i esindajad ka erinevate ministrite jutul käinud, kuid seni pole riigiarhitekti reform valitsuserakondade toetust leidnud.
FINANTSPOOL
Samuti tekkis mul küsimus riigiarhitekti reformi finantspoole kohta. Kõrvaltvaatajana on mul tunne, et riigiarhitekti reform oleks päris mahukas ning vajaks tugevat poliitilist tahet ehitus- ja planeerimissektoris toimuv ümber korraldada, samuti avaliku sektori poolset finantseerimisvalmidust. Vellevoogi sõnul tugineb riigiarhitekti loomise kontseptsiooni majanduslik pool Jüri Raidla hinnangutel, mille kohaselt dubleerivate tegevuste vähendamine peaks andma riigile olulise avalike kulude kokkuhoiu.
Hetkel on minu jaoks siiski ebaselge, kas reformi kohta on tehtud täpsem finantsprognoos nii a) puhtalt reformi enda kulude kui b) reformi oodatavate tagajärgede kohta. Kardan ka seda, et kui riigiarhitekti reform viiakse riiklikul tasandil läbi poolikult, siis tekib lihtsalt juurde üks riigiinstitutsioon, mida tuleb maksurahast ülal pidada ning mis halvemal juhul kujuneb järjekordseks bürokraatlikuks takistuseks arhitektide töös. Võib-olla oleks efektiivsem püüda olemasolevate struktuuride kaudu asju parandada?
ERA- JA AVALIKU HUVI KÜSIMUS
Riigiarhitekti puudutavas avalikus diskussioonis on siiani selgelt eristamata ka arhitektuuri kui ettevõtlusvaldkonna ning arhitektuuri kui avaliku kultuurivaldkonna küsimused. Mis suhe on riigiarhitektil arhitektide majandustegevusega? Kas riigiarhitekt hakkab tegema lobitööd Eesti arhitektuuribüroode jaoks? Milline on riigiarhitekti suhe teiste arhitektuurivaldkonna institutsioonidega? Ülejäänud ühiskonnaga? Teisisõnu, millisel moel põkkuvad riigiarhitekti institutsioonis era- ja avalikud huvid? Kalle Vellevoogi kinnitusel ei ole riigiarhitekti institutsiooni loomisel mängus eesti arhitektide otsesed majandushuvid. Riigiarhitekt peaks tema sõnul olema valdkondi ühendav institutsioon, mis laiapõhjalisele koostööle tuginedes seisab terve ühiskonna huvide ning ruumikultuuri kvaliteedi eest.
Kui kõik riigiarhitektile esitatavad ootused, mida erinevates artiklites on kirjeldatud, kokku panna, siis näib tekkivat üks väga suurt mõjuvõimu omav riigiasutus. Ma ei ole kindel, et võimu ja valdkondliku kompetentsi ulatuslik tsentraliseerimine väga hea on, sest see sisaldab ohtu, et see satub mõne konkreetse huvigrupi kätte. Mulle kui mitte-arhitektile tundub, et riigiarhitekti – kui see koht luua – esmane roll võiks olla nõuandev (eelkõige siis planeerimise ja avaliku sektori arhitektuuri osas).
Ma ei ole hetkel ei riigiarhitekti institutsiooni loomise poolt ega vastu, vaid kutsun eelkõige üles selgemalt sõnastama ja sisulisemalt põhjendama Eesti arhitektuurielu puudutavaid eesmärke ehk seda MIKS teatud tegevusi või muudatusi on vaja (muudatus ise pole ju eesmärk nagu eelpool sedastasin, vaid eelduse loomine mingi konkreetse tagajärje ootuses). Pelgast probleemide kirjeldamisest ei piisa muutuste esilekutsumiseks. Usun, et me kõik soovime, et ruumiline planeerimine oleks paremini läbimõtestatud ning koordineeritum ning selle saavutamiseks on erinevaid võimalusi, riigiarhitekti institutsioon on üks võimalik nende seas.
ÕIGUSEST OSALEDA DISKUSSIOONIS
Sain Kalle Vellevoogi ja Margit Mutso (arhitekt, EAL-i eestseisuse liige) päris tugeva ja emotsionaalse kriitika osaliseks, et julgesin EAL-i kommunikatsiooni ning riigiarhitekti teemal Facebookis sõna võtta. Sõltumatu arhitektuurikriitikuna on mul praegu võimalus rääkida vabamalt, kui mõne asutuse töötajana. Saan aru, et võin mõnele tundlikule kohale vajutada, kuid teen seda arhitektuurivaldkonna tugevuse ja mitmekesisuse huvides.
Kui EAL räägib riigiarhitektist kui kogu Eesti arhitektuurivaldkonna eest seisvast institutsioonist, siis oleks ju igati õigustatud, et riigiarhitekti kui institutsiooni vajalikkuse teemal võivad oma arvamuse kõrvalt öelda ka teised arhitektuurivaldkonnaga kokku puutuvad isikud, sest arhitektuurivaldkond ei puuduta ainult arhitekte. Asjasse otseselt puutuvatel on ehk küll enam informatsiooni selle kohta, kuidas asjad nii öelda tegelikult on, kuid see ei peaks välistama kõrval seisvate, ent huvitatud osapoolte arvamusi.
Kutsuksin siinkohal üles hoiduma sellest, et kedagi diskussioonist ära lõigata. Ka vähem informeeritud asjaosalistel võib olla midagi asjakohast öelda. Villu Reiljan olevat kunagi käskinud kunstnikel oma liistude juurde jääda. Olgu meil vaimujõudu arhitektuuriringkondades samasugusest suhtumisest hoiduda. (Vabandage see demagoogiline nüke.)
Soovin tähelepanu juhtida kommunikatsiooni ühele alustõele: see, kui vastuvõtja ei saa sõnumist aru, pole mitte vastuvõtja, vaid sõnumi edastaja ja/või sõnumi (ebaselguse) süü. Kui ühiskond, poliitikud ja arhitektuurivaldkonnaga kokku puutuvad inimesed pole aru saanud näiteks sellest, miks riigiarhitekti vaja on, siis pole see nende probleem, vaid 1) selle teema kommunikeerija ning 2) sõnumi ebaselguse probleem. Üldiselt on süüdlase otsimine väheviljakas tegevus, eelistaksin ümber häälestuda pigem sellele, kuidas luua paremad eeldused sõnumi kohalejõudmiseks.
Selleks, et laiem avalikkus saaks arhitektide muredest aru, on vaja kasutada argumente ja näiteid, millest valdkonnavälised inimesed samuti aru saavad. Näiteks Raul Järg püüdis riigihangete problemaatikat oma viimases artiklis (Postimees 07.12.2013) suisa „puust ja punaseks“ teha, aga eks näeb, kas see tekst laiemalt levib ja vastukaja saab. Pooldan igatahes seda, et jäetakse diskussioon avatuks, et antakse mõista, et ka teised arvamused on võimalikud ja vajalikud juhul, kui need on hästi argumenteeritud.
VALVEKOER OMA RIIGILE?
Margit Mutso väljendas arvamust, et EAL peabki riigiinstitutsioonide suhtes kriitiline olema, justkui valvekoer. Minu arvates on EAL-i käsitlemine valvekoerana aga väheviljakas, sest selline hoiak tugineb vastandumisele. Kes tahaks valvekoeraga koostööd teha? Pigem tuleks võtta hoiak koostöövalmidusele – EAL kui partner, mitte valvekoer. Pealegi, kelle eest me end vabas Eesti riigis peaksime kaitsma, peaksid arhitektid kaitsma? Ühiskond ei ole homogeenne tervik, ka Eesti ühiskonnas on palju erinevaid huvigruppe, mis kõik loodavad, et neil paremini läheks ning et neid ja nende väärtusi enam arvestataks. Üldjuhul pooldan pro-aktiivset (pealehakkavat, konstruktiivset), mitte re-aktiivset (tagantjärgi reageerivat, vastanduvat) tegevusviisi ja hoiakuid nendes asjades, mis puudutab ühiskonna institutsionaalset korraldust. Kui me tahame midagi paremaks muuta, siis peaksime seda ka positiivses võtmes sõnastama. Sama soovitan EAL-ile ja kõigile teistele arhitektuurivaldkonnas tegutsejatele. Me kõik koos olemegi Eesti riik ning see riik ei asu meist väljaspool. Muidu oleks me kui pagulased oma kodumaal.
KELLE ÜLESANNE ON TEHA ÜMBERKORRALDUSI JA KOOSTADA VISIOONE?
Erinevate strateegiliste dokumentide, seadusandluse, konkreetsete tegevuste ning nende rahastamise omavahelised ebakõlad on nii ehitus- ja planeerimisvaldkonnas kui meie riigihalduses tervikuna tõepoolest üks suuremaid murekohti. Kes selle eest otseselt vastutama peab, on minu jaoks hetkel ebaselge. Hoiduksin sellest, et kõiki puudusi poliitikute või riigiasutuste süüks panna.
Väide, mis on riigiarhitekti teemalistes artiklites mitmel korral läbi jooksnud, et riik peaks omama või kujundama tervikpildi, lükkab kogu vastutuse poliitikutele ja riigiinstitutsioonidele. Ühest küljest arhitektuurivaldkond kurdab, et eksperte ja spetsialiste ei kuulata, teiselt poolt tahetakse, et riik kujundaks visiooni. Siin on loogika viga, sest mõlemad variandid korraga pole võimalikud.
Isiklikult pooldan seisukohta, et konkreetne valdkond (antud juhul arhitektuurivaldkond) omab tervikpilti, loob erinevaid stsenaariume ja visioone, ning seejärel tihedas suhtluses riigiametite ning poliitikutega selgub, millised nendest nägemustest on ellu viidavad. Ehitatava keskkonna visioonide loomise juures peaks olema mitte ainult arhitektid, vaid ka planeerijad, sotsioloogid, ehitajad, insenerid – kõik huvigrupid, kes meie elamise ruumi kavandamises osalevad. Nagu arhitektuuri- ja disainikriitik Karin Paulus Facebooki diskussioonis tähelepanu juhtis, ei ole arhitektid üksi need, kes võiksid tervikpilti omada, seda luua.
Kordaksin oma eelpool väljendatud seisukohta, et ma ei ole praegusel hetkel otseselt riigiarhitekti institutsiooni loomise poolt ega ka selle vastu. Tõsi, selline institutsioon on mitmel pool olemas, kuid on ilmne, et koduses kontekstis peaksime lähtuma siinsetest vajadustest ning et üks-ühene mudeli ülevõtt pole põhjendatud. Seda on EAL ja Raidla oma visioonis ka arvestanud.
FOOKUS VAHENDITELT EESMÄRKIDELE
Nagu eelpool tähelepanu juhtisin, ei peaks arhitektuurivaldkonna haldussuutlikkuse parandamine riigiarhitekti institutsiooni loomise kaudu olema eesmärk omaette, vaid vahend millegi olulisema saavutamiseks. Iseenesestki mõista, et bürokraatiat võiks olla vähem ning asjakorraldused laabuda paremini. Paraku on riigiarhitekti ja arhitektuurivaldkonna ümberkorraldusi puudutav arutelu olnud retoorilisel tasandil väga operatiivne, st haldusküsimuste ja võimusuhete keskne - tegelenud vahendite, mitte eesmärkidega.
Mõistan arhitektide raskuseid nende igapäevatöös ning seda frustratsiooni, mis tekib, kui ei saa head ideed kvaliteetseks lõpptulemuseks vormida puudulike haldusmehhanismide tõttu, frustratsiooni, mis tekib sellest, kui ei saa luua ühiskonnale paremat elukeskkonda. Ent võib olla pole võimuringkonnad riigiarhitekti ideed (muude põhjuste nagu poliitiline tahe, hulgas) just seepärast omaks võtnud, et arhitektkond ise pole suutnud sõnastada piisavalt tugevaid alusargumente, miks riigiarhitekti vaja oleks. Mu jutu iva on selles, et kui arhitektuurivaldkonna asjaosalised ise ei sõnasta fundamentaalseid väärtusi ning nendele tuginevaid argumente piisava selgusega, siis ei pruugi ka pelk riigiarhitekti institutsiooni loomine soovitud tulemust tuua.
Üks selge puudujääk, mis ilmneb juhul, kui rääkida arhitektuurielu korraldamisest (sh riigiarhitekti institutsiooni loomisest) pelgalt halduslikust ja võimurollide jaotuse vaatepunktist (nagu seda tegi nt Raidla), on see, et teised grupid võivad sellisel juhul arhitektkonna initsiatiivi pelga grupihuvina tõlgendada, näiteks mõttekäik sellises stiilis: „Võib-olla on arhitektide riigiarhitekti institutsiooni loomise soovi taga 1) majandushuvid: riigiarhitekti olemasolu looks paremad eeldused loomingule orienteeritud arhitektide tellimuste kasvuks; 2) alateadlik tunnustusvajadus, autoriteediiha. Arhitektide frustratsioon on suur, tuntakse end abituna, ehitussektori vaeslapsena, vaese kunstnikuna. Tugev arhitektuuriinstants riigiaparaadi sees looks sümboolset kapitali ning aitaks paremini arhitektkonna huvide eest seista.“
Selleks, et taolist suhtumist valitsejate ja ülejäänud ühiskonna poolt ennetada, tuleks minu arvates taktikat muuta ning teha kahte asja: 1) selgemalt sõnastada riigiarhitekti institutsiooni ühiskondlik tähtsus ehk mida konkreetselt meie ühiskond riigiarhitekti institutsiooni loomisega võidab; 2) arhitektkond peaks oma selja taha saama laiema toetajaskonna: näiteks erinevate loomevaldkondade erialaorganisatsioonid aga ka ehitussektori teised osapooled.
Enne suuremaid ümberkorraldusi peaksime defineerima need väärtused, hoiakud ja tegevused, mida peame eesti nüüdisarhitektuuris oluliseks, sõnastama need tugevused, millest uue institutsiooni loomisel ning seniste puuduste eemaldamisel kõige enam kasu tõuseb. Seejärel peaks püüdma veenda nii valitsejaid kui laiemat avalikkust neile mõlemaile mõistetavas keeles ning nende huvisid teadvustades. Kindlasti tuleks hoiduda probleemide kirjeldamisel erialaspetsiifilisest seisukohast (näiteks stiilis, et „Eestis on täna arhitektina võimatu töötada, ühiskond ja valitsejad on arhitektuurivaenulikud, keegi arhitekte ei tunnusta“) ning kirjeldada neid hoopis laiemas ühiskondlikus raamistuses (nt nagu Kalle Vellevoogi artikli viimane lõik).
VAJADUSEST SÕNASTADA VÄÄRTUSED JA TUGEVUSED
Miks ma väärtuste ja tugevuste kirjeldamist oluliseks pean? Tänane maailm on bürokraatia ja materiaalsete väärtuste poole kaldu, ühiskondlikud mehhanismid on üha enam taandatud palju kirutud Exceli tabelitele ning mõõdetavatele väärtustele. Siiski on säilinud teataval määral ka nähtus, mida ma nimetaksin sõna jõuks. Sõnal ja argumentatsioonil on kaalu, kui neid kasutada oskuslikult.
Arhitektuuri kultuurilise väärtuse eest seismine on bürokraatlike ja kvantitatiivsete meetoditega väga vaevaline, kuid hästi sõnastatud argumentidega ehk siiski võimalik. Ma usun, et arhitektuuri kultuurilise väärtuse täpsem sõnastamine ning oskuslike argumentide leidmine selle kaitseks, aitab kaasa eesti arhitektuurikultuuri säilimisele ja arengule. Kui me oskame oma valdkonna tugevused lihtsalt sõnastada, siis saavad ka poliitikud ja ülejäänud ühiskond sellest paremini aru (või on vähemalt suurem lootus selleks).
Ehitajatel ja teistel ehitussektori osapooltel võib võimuringkondades küll olla arhitektidest suurem lobitöö võimekus, ent just seepärast on oluline luua tugev argumentide baas ning otsida liitlasi nii valdkonna seest kui väljastpoolt. Luua tugevam meeskond, tekitada laiemapõhjalisem huvi ning formuleerida see, mida ka teised valdkonnad, ühiskond tervikuna näiteks riigiarhitekti institutsiooni loomisega võidab. „Kvaliteetne ehitatud keskkond“ on liialt üldsõnaline eesmärk. See ’kvaliteet’ on vaja sõnadesse panna, et seejärel oskuslikult selle kaitseks argumenteerida ning mitte piirduda pelga haldus-korralduslike tegevuste kirjeldusega.
Olen seisukohal, et riigiarhitekt on vaid üks võimalik lahendus konkreetsetele probleemidele. Asju, mis vajaks Eesti arhitektuurivaldkonnas ümbervaatamist on veel, ning mis peamine, praegu on mu meelest õige aeg mõelda visionäärselt ja suuremate eesmärkide tasandil. Institutsionaalsed ümberkorraldused peaksid järgnema alles siis, kui eesti nüüdisarhitektuuri visioon ning lähituleviku prioriteedid on sõnastatud. Peaksime küsima, mis on eesti nüüdisarhitektuuri suurimad väärtused ja tugevused. Kui suudame nendes valdkonna siseselt teatud maani kokku leppida, siis võiks see tugevuste komplekt saada aluseks tulevikueesmärkide sõnastamisel ning esmatähtsate rakendustasandi tegevuste planeerimisel. Nendest peaks siis omakorda lähtuma institutsionaalsed ümberkorraldused (olgu riigiarhitekt, arhitektuurikeskuse ja -muuseumi võimalik liitumine vm).
SIRBI ARTIKKEL
Oma artiklis „Eesti nüüdisarhitektuuri iseväärtus“ püüan Eesti arhitektuurielu hetkeseisule läheneda just selle kandi pealt, et mida oleks vaja teha selleks, et Eesti arhitektuurielu paremini ümber korraldada, milliseid eeldusi on selleks vaja luua. Nagu öelnud, peaksime esmalt senisest konkreetsemalt sõnastama eesti nüüdisarhitektuuri väärtused ja tugevused. Püüan seda oma artiklis teha ning loodan, et see saab ka vastukaja, mida emotsionaalsemat ja argumenteeritumat, seda parem.
Artikli kirjutamisel oli mul kaks peamist eesmärki: a) püüda kombata ja leida argumente arhitektuuri kui kultuurilise, loomingulise tegevuse kaitseks ning b) välja pakkuda eesti nüüdisarhitektuuri kui kultuuripraktika tugevused ja konkreetsed, rakendustasandi eesmärgid, mida ise pean tuleviku seisukohalt kõige tähtsamateks. Minu argumenteerimisviis, tugevuste loetelu ning väljakäidud eesmärgid pole loomulikult lõplikud, vaid üks tagasihoidlik katse arendada diskussiooni ning sõnastada seda tähendusvälja, mis laiub tolle poolmüstilise "kvaliteetse arhitektuuri" mõiste taga.
Artiklis
määratlesin arhitektuur tähendusväljana, millel on neli peamist
komponenti (1) kultuur, 2) teenus, 3) rakendusteadus, 4) avalik haldus
ja planeerimine). Keskendusin neist esialgu vaid kultuurilisele
mõõtmele, sest see on nii öelda kõige hapramas seisus, raskesti
sõnastatav ning kipub kaduma teiste komponentide vahel. Selleks, et
saada tervikpilt eesti arhitektuuri praegusest "tervisest", tuleks
kriitiliselt analüüsida ka arhitektuuri tähendusvälja teisi mainitud
komponente, sest neist igaühel on oma spetsiifilised väärtused,
tugevused ning arengusuunad. Analüüsi tulemused võiks visualiseeruda
ruumilise maatriksina, näiteks nagu see pildil olev Calabi-Yau muutkonna
3D mudel. :D Ehk aitaks see mudel kergemini aru saada, millises seisus
Eesti arhitektuurielu hetkel on, ning äkki isegi otsustada, kuhu ja
kuidas võiks see edasi areneda.
Minu kriitika taustal on soov osutada sellele, kuidas oleks võimalik seista arhitektuuri kui kultuuriliselt tähtsa tegevusvaldkonna eest ning juhtida arhitektuuriinstitutsioonide tähelepanu tõigale, et pelgast probleemide kirjeldamisest on siinse arhitektuurikultuuri arendamisel vähe kasu. Selle asemel oleks vaja sõnastada eesti praeguse arhitektuuri kultuurilised tugevused ning nende toel püüda formuleerida eesti arhitektuuri tulevikuvisioon ning kaugemad, kuid seejuures konkreetsed eesmärgid. Kutsun EAL-i ja ka teisi Eesti arhitektuurielu asjaosalisi senisest selgemalt sõnastama, mida konkreetselt ja miks oleks Eesti arhitektuurivaldkonnas lähiaastatel vaja teha. Vabandan ette, et allolev tekst läheb kohati retoorika nüanssidesse ning võib tunduda formaalne (pelgalt arhitektuurielu korralduslikku poolt, mitte arhitektuuri „kõva sisu“ puudutav), kuid mu eesmärk on juhtida tähelepanu positiivse kommunikatsiooni ja täpse argumentatsiooni tähtsusele arhitektuurielu edendamisel.
RIIGIARHITEKT KUI NÄIDISJUHTUM
Kalle Vellevoogi artikkel „Arhitektuurist, elukeskkonnast ja riigist“ (Sirp 06.12.2013) kujutas endast pikka kirjeldust Eesti arhitektuurielu hetkeprobleemidest ning osaliselt ka tegevustest, mida EAL on viimastel aastatel ette võtnud probleemide lahendamiseks. Täpsete eesmärkide sõnastamiseks ning nende vajalikkuse põhjendamiseks tekstis eriti mahti polnud jäänud. Nii öelda positiivne programm – konkreetsed ettepanekud miks ja mida, tasuks konstruktiivsuse huvides (näiteks mõnes uues artiklis) ehk samuti sõnastada. Arvan, et avalikkus tahaks näiteks rohkem kuulda, miks EAL-i arvates riigiarhitekti institutsiooni loomine ikkagi vajalik on, mis on selle institutsiooni sisulised tegevused ja vastutus, tema tegevuse konkreetne eesmärk. Võib küsida ka teise nurga alt. Milliseid positiivseid tulemusi peaks andma riigiinstitutsioonide omavahelise koostöö parem koordineerimine ning seadusandluse ühtlustamine (arhitektuurivaldkonda puudutava osas)? Mis konkreetselt sellega kaasnema peaks, kui arhitektuurivaldkonda puudutav tegevus paremini korraldatud saab?
Riigiarhitekti teemal on ehk senistest kõige selgem vandeadvokaat Jüri Raidla artikkel „Riigiarhitektiga ruumi reostuse vastu“ (vt Sirp 05.05.2011). Raidla artikkel annab mitmekülgse ülevaate riigiarhitekti institutsiooni loomise tagamaadest, kuid sel tekstil on üks puudus – see on eelkõige avaliku halduse ja seadusandluse vaatepunktist kirjutatud ning fookus on peamiselt sellel, KUIDAS riigiarhitekti funktsioon olemasolevasse riigiaparaati sobituks. Selle tähelduse valguses tõden, et halduslike ja juriidiliste protsesside ning võimusuhete kirjeldamine iseloomustab ka paljusid teisi riigiarhitekti teemalisi kirjatükke. Üsna vähe aga räägitakse riigiarhitekti institutsiooni loomise sisulistest eesmärkidest ehk sellest MIKS seda vaja on, ning laiemalt, milles seisneb kvaliteetne elukeskkond, millised on selle väärtused ja nende hoidmiseks-edendamiseks tehtavad sisulised tegevused.
Riigiarhitekti institutsioon ei peaks ju olema eesmärk omaette – see on pigem vahend millegi saavutamiseks (kvaliteetsem elukeskkond, mitmekesine kultuur, ühiskondlik rahulolu). Raidla markeerib oma artikli alguses, et „ruum on väärtus“ ja et seda „ei tohi reostada“. Ent seda, milles ruumi väärtused seisnevad, ta ei kirjelda ning tõdeb, et see on raske.
Arvan, et tegelikult tuleks rääkida just sellest raskesti sõnastatavast ehk ruumi väärtusest, püüda sõnastada, millised on kvaliteetse ruumi, kvaliteetse arhitektuuri omadused ja ilmingud. Tuleks rääkida nii nendest kvaliteetidest, mis juba on ruumis (või arhitektuurielu tegevustes, hoiakutes) olemas, kui nendest, mille tekkimiseks alles soovitakse eeldusi luua. Peaksime püüdma kirjeldada ja mõtestada eesti arhitektuurikultuuri tugevusi, selle väärtuseid.
Praegusel juhul on diskussioonis peamiselt keskendutud seadusandlusele, võimuvahekordadele, sellele, kes mille eest vastutab. Vaja oleks selgemalt sõnastada MIKS riigiarhitekti vaja on, mis on need alusväärtused ja konkreetsed hoiakud, mida ta kaitsma ja edendama hakkab. Väljendid ja ütlemised nagu „ruum on väärtuslik“ ja „kvaliteetne arhitektuur“ vajavad lahti kirjutamist ja läbi vaidlemist. Leian, et oleks vaja kirjeldada ning mingi piirini kokku leppida Eesti arhitektuurielu praegustes tugevustes ning siinse arhitektuurikultuuri väärtustes. See ei pea olema lõplik loetelu, kuid sõnastatud ja mõtestatud kujul annaks võimaluse palju konkreetsemal tasandil argumenteerida ka riigiarhitekti või mõne teise arhitektuurielu korralduslikku poolt mõjutava institutsiooni vajalikkuse teemal.
Riigiarhitekti teemalisi artikleid-intervjuusid lugedes jäi mulle ka mulje, et tegemist on liialt ühesuunalise kommunikatsiooniga. Enamik sõnavõtte riigiarhitekti teemal on kindlas kõneviisis ja jätab nö suletud diskussiooni tunde, mulje, et keegi on arhitektuurivaldkonnas justkui lõpliku otsuse juba langetanud, et riigiarhitekt kui institutsioon on parim viis eesti arhitektuurielu murede lahendamiseks. Seepärast küsisin Facebooki vestluses asjaosalistelt protsessi tausta kohta ning selgus, et riigiarhitekti kui institutsiooni kontseptsioon on sündinud pika valdkondliku debati järel, mis on kestnud rohkem kui kümme aastat. Kontseptsiooni väljatöötamise initsiatiivi on hoidnud EAL ning selle läbitöötamisel aitas lõppfaasis aktiivselt kaasa just vandeadvokaat ja endine justiitsminister Jüri Raidla. Kalle Vellevoogi sõnul on kontseptsiooni tutvustatud ka enamikule Eesti arhitektuurielus osalevatele institutsioonidele ning saadud nende heakskiit. Korduvalt olevat EAL-i esindajad ka erinevate ministrite jutul käinud, kuid seni pole riigiarhitekti reform valitsuserakondade toetust leidnud.
FINANTSPOOL
Samuti tekkis mul küsimus riigiarhitekti reformi finantspoole kohta. Kõrvaltvaatajana on mul tunne, et riigiarhitekti reform oleks päris mahukas ning vajaks tugevat poliitilist tahet ehitus- ja planeerimissektoris toimuv ümber korraldada, samuti avaliku sektori poolset finantseerimisvalmidust. Vellevoogi sõnul tugineb riigiarhitekti loomise kontseptsiooni majanduslik pool Jüri Raidla hinnangutel, mille kohaselt dubleerivate tegevuste vähendamine peaks andma riigile olulise avalike kulude kokkuhoiu.
Hetkel on minu jaoks siiski ebaselge, kas reformi kohta on tehtud täpsem finantsprognoos nii a) puhtalt reformi enda kulude kui b) reformi oodatavate tagajärgede kohta. Kardan ka seda, et kui riigiarhitekti reform viiakse riiklikul tasandil läbi poolikult, siis tekib lihtsalt juurde üks riigiinstitutsioon, mida tuleb maksurahast ülal pidada ning mis halvemal juhul kujuneb järjekordseks bürokraatlikuks takistuseks arhitektide töös. Võib-olla oleks efektiivsem püüda olemasolevate struktuuride kaudu asju parandada?
ERA- JA AVALIKU HUVI KÜSIMUS
Riigiarhitekti puudutavas avalikus diskussioonis on siiani selgelt eristamata ka arhitektuuri kui ettevõtlusvaldkonna ning arhitektuuri kui avaliku kultuurivaldkonna küsimused. Mis suhe on riigiarhitektil arhitektide majandustegevusega? Kas riigiarhitekt hakkab tegema lobitööd Eesti arhitektuuribüroode jaoks? Milline on riigiarhitekti suhe teiste arhitektuurivaldkonna institutsioonidega? Ülejäänud ühiskonnaga? Teisisõnu, millisel moel põkkuvad riigiarhitekti institutsioonis era- ja avalikud huvid? Kalle Vellevoogi kinnitusel ei ole riigiarhitekti institutsiooni loomisel mängus eesti arhitektide otsesed majandushuvid. Riigiarhitekt peaks tema sõnul olema valdkondi ühendav institutsioon, mis laiapõhjalisele koostööle tuginedes seisab terve ühiskonna huvide ning ruumikultuuri kvaliteedi eest.
Kui kõik riigiarhitektile esitatavad ootused, mida erinevates artiklites on kirjeldatud, kokku panna, siis näib tekkivat üks väga suurt mõjuvõimu omav riigiasutus. Ma ei ole kindel, et võimu ja valdkondliku kompetentsi ulatuslik tsentraliseerimine väga hea on, sest see sisaldab ohtu, et see satub mõne konkreetse huvigrupi kätte. Mulle kui mitte-arhitektile tundub, et riigiarhitekti – kui see koht luua – esmane roll võiks olla nõuandev (eelkõige siis planeerimise ja avaliku sektori arhitektuuri osas).
Ma ei ole hetkel ei riigiarhitekti institutsiooni loomise poolt ega vastu, vaid kutsun eelkõige üles selgemalt sõnastama ja sisulisemalt põhjendama Eesti arhitektuurielu puudutavaid eesmärke ehk seda MIKS teatud tegevusi või muudatusi on vaja (muudatus ise pole ju eesmärk nagu eelpool sedastasin, vaid eelduse loomine mingi konkreetse tagajärje ootuses). Pelgast probleemide kirjeldamisest ei piisa muutuste esilekutsumiseks. Usun, et me kõik soovime, et ruumiline planeerimine oleks paremini läbimõtestatud ning koordineeritum ning selle saavutamiseks on erinevaid võimalusi, riigiarhitekti institutsioon on üks võimalik nende seas.
ÕIGUSEST OSALEDA DISKUSSIOONIS
Sain Kalle Vellevoogi ja Margit Mutso (arhitekt, EAL-i eestseisuse liige) päris tugeva ja emotsionaalse kriitika osaliseks, et julgesin EAL-i kommunikatsiooni ning riigiarhitekti teemal Facebookis sõna võtta. Sõltumatu arhitektuurikriitikuna on mul praegu võimalus rääkida vabamalt, kui mõne asutuse töötajana. Saan aru, et võin mõnele tundlikule kohale vajutada, kuid teen seda arhitektuurivaldkonna tugevuse ja mitmekesisuse huvides.
Kui EAL räägib riigiarhitektist kui kogu Eesti arhitektuurivaldkonna eest seisvast institutsioonist, siis oleks ju igati õigustatud, et riigiarhitekti kui institutsiooni vajalikkuse teemal võivad oma arvamuse kõrvalt öelda ka teised arhitektuurivaldkonnaga kokku puutuvad isikud, sest arhitektuurivaldkond ei puuduta ainult arhitekte. Asjasse otseselt puutuvatel on ehk küll enam informatsiooni selle kohta, kuidas asjad nii öelda tegelikult on, kuid see ei peaks välistama kõrval seisvate, ent huvitatud osapoolte arvamusi.
Kutsuksin siinkohal üles hoiduma sellest, et kedagi diskussioonist ära lõigata. Ka vähem informeeritud asjaosalistel võib olla midagi asjakohast öelda. Villu Reiljan olevat kunagi käskinud kunstnikel oma liistude juurde jääda. Olgu meil vaimujõudu arhitektuuriringkondades samasugusest suhtumisest hoiduda. (Vabandage see demagoogiline nüke.)
Soovin tähelepanu juhtida kommunikatsiooni ühele alustõele: see, kui vastuvõtja ei saa sõnumist aru, pole mitte vastuvõtja, vaid sõnumi edastaja ja/või sõnumi (ebaselguse) süü. Kui ühiskond, poliitikud ja arhitektuurivaldkonnaga kokku puutuvad inimesed pole aru saanud näiteks sellest, miks riigiarhitekti vaja on, siis pole see nende probleem, vaid 1) selle teema kommunikeerija ning 2) sõnumi ebaselguse probleem. Üldiselt on süüdlase otsimine väheviljakas tegevus, eelistaksin ümber häälestuda pigem sellele, kuidas luua paremad eeldused sõnumi kohalejõudmiseks.
Selleks, et laiem avalikkus saaks arhitektide muredest aru, on vaja kasutada argumente ja näiteid, millest valdkonnavälised inimesed samuti aru saavad. Näiteks Raul Järg püüdis riigihangete problemaatikat oma viimases artiklis (Postimees 07.12.2013) suisa „puust ja punaseks“ teha, aga eks näeb, kas see tekst laiemalt levib ja vastukaja saab. Pooldan igatahes seda, et jäetakse diskussioon avatuks, et antakse mõista, et ka teised arvamused on võimalikud ja vajalikud juhul, kui need on hästi argumenteeritud.
VALVEKOER OMA RIIGILE?
Margit Mutso väljendas arvamust, et EAL peabki riigiinstitutsioonide suhtes kriitiline olema, justkui valvekoer. Minu arvates on EAL-i käsitlemine valvekoerana aga väheviljakas, sest selline hoiak tugineb vastandumisele. Kes tahaks valvekoeraga koostööd teha? Pigem tuleks võtta hoiak koostöövalmidusele – EAL kui partner, mitte valvekoer. Pealegi, kelle eest me end vabas Eesti riigis peaksime kaitsma, peaksid arhitektid kaitsma? Ühiskond ei ole homogeenne tervik, ka Eesti ühiskonnas on palju erinevaid huvigruppe, mis kõik loodavad, et neil paremini läheks ning et neid ja nende väärtusi enam arvestataks. Üldjuhul pooldan pro-aktiivset (pealehakkavat, konstruktiivset), mitte re-aktiivset (tagantjärgi reageerivat, vastanduvat) tegevusviisi ja hoiakuid nendes asjades, mis puudutab ühiskonna institutsionaalset korraldust. Kui me tahame midagi paremaks muuta, siis peaksime seda ka positiivses võtmes sõnastama. Sama soovitan EAL-ile ja kõigile teistele arhitektuurivaldkonnas tegutsejatele. Me kõik koos olemegi Eesti riik ning see riik ei asu meist väljaspool. Muidu oleks me kui pagulased oma kodumaal.
KELLE ÜLESANNE ON TEHA ÜMBERKORRALDUSI JA KOOSTADA VISIOONE?
Erinevate strateegiliste dokumentide, seadusandluse, konkreetsete tegevuste ning nende rahastamise omavahelised ebakõlad on nii ehitus- ja planeerimisvaldkonnas kui meie riigihalduses tervikuna tõepoolest üks suuremaid murekohti. Kes selle eest otseselt vastutama peab, on minu jaoks hetkel ebaselge. Hoiduksin sellest, et kõiki puudusi poliitikute või riigiasutuste süüks panna.
Väide, mis on riigiarhitekti teemalistes artiklites mitmel korral läbi jooksnud, et riik peaks omama või kujundama tervikpildi, lükkab kogu vastutuse poliitikutele ja riigiinstitutsioonidele. Ühest küljest arhitektuurivaldkond kurdab, et eksperte ja spetsialiste ei kuulata, teiselt poolt tahetakse, et riik kujundaks visiooni. Siin on loogika viga, sest mõlemad variandid korraga pole võimalikud.
Isiklikult pooldan seisukohta, et konkreetne valdkond (antud juhul arhitektuurivaldkond) omab tervikpilti, loob erinevaid stsenaariume ja visioone, ning seejärel tihedas suhtluses riigiametite ning poliitikutega selgub, millised nendest nägemustest on ellu viidavad. Ehitatava keskkonna visioonide loomise juures peaks olema mitte ainult arhitektid, vaid ka planeerijad, sotsioloogid, ehitajad, insenerid – kõik huvigrupid, kes meie elamise ruumi kavandamises osalevad. Nagu arhitektuuri- ja disainikriitik Karin Paulus Facebooki diskussioonis tähelepanu juhtis, ei ole arhitektid üksi need, kes võiksid tervikpilti omada, seda luua.
Kordaksin oma eelpool väljendatud seisukohta, et ma ei ole praegusel hetkel otseselt riigiarhitekti institutsiooni loomise poolt ega ka selle vastu. Tõsi, selline institutsioon on mitmel pool olemas, kuid on ilmne, et koduses kontekstis peaksime lähtuma siinsetest vajadustest ning et üks-ühene mudeli ülevõtt pole põhjendatud. Seda on EAL ja Raidla oma visioonis ka arvestanud.
FOOKUS VAHENDITELT EESMÄRKIDELE
Nagu eelpool tähelepanu juhtisin, ei peaks arhitektuurivaldkonna haldussuutlikkuse parandamine riigiarhitekti institutsiooni loomise kaudu olema eesmärk omaette, vaid vahend millegi olulisema saavutamiseks. Iseenesestki mõista, et bürokraatiat võiks olla vähem ning asjakorraldused laabuda paremini. Paraku on riigiarhitekti ja arhitektuurivaldkonna ümberkorraldusi puudutav arutelu olnud retoorilisel tasandil väga operatiivne, st haldusküsimuste ja võimusuhete keskne - tegelenud vahendite, mitte eesmärkidega.
Mõistan arhitektide raskuseid nende igapäevatöös ning seda frustratsiooni, mis tekib, kui ei saa head ideed kvaliteetseks lõpptulemuseks vormida puudulike haldusmehhanismide tõttu, frustratsiooni, mis tekib sellest, kui ei saa luua ühiskonnale paremat elukeskkonda. Ent võib olla pole võimuringkonnad riigiarhitekti ideed (muude põhjuste nagu poliitiline tahe, hulgas) just seepärast omaks võtnud, et arhitektkond ise pole suutnud sõnastada piisavalt tugevaid alusargumente, miks riigiarhitekti vaja oleks. Mu jutu iva on selles, et kui arhitektuurivaldkonna asjaosalised ise ei sõnasta fundamentaalseid väärtusi ning nendele tuginevaid argumente piisava selgusega, siis ei pruugi ka pelk riigiarhitekti institutsiooni loomine soovitud tulemust tuua.
Üks selge puudujääk, mis ilmneb juhul, kui rääkida arhitektuurielu korraldamisest (sh riigiarhitekti institutsiooni loomisest) pelgalt halduslikust ja võimurollide jaotuse vaatepunktist (nagu seda tegi nt Raidla), on see, et teised grupid võivad sellisel juhul arhitektkonna initsiatiivi pelga grupihuvina tõlgendada, näiteks mõttekäik sellises stiilis: „Võib-olla on arhitektide riigiarhitekti institutsiooni loomise soovi taga 1) majandushuvid: riigiarhitekti olemasolu looks paremad eeldused loomingule orienteeritud arhitektide tellimuste kasvuks; 2) alateadlik tunnustusvajadus, autoriteediiha. Arhitektide frustratsioon on suur, tuntakse end abituna, ehitussektori vaeslapsena, vaese kunstnikuna. Tugev arhitektuuriinstants riigiaparaadi sees looks sümboolset kapitali ning aitaks paremini arhitektkonna huvide eest seista.“
Selleks, et taolist suhtumist valitsejate ja ülejäänud ühiskonna poolt ennetada, tuleks minu arvates taktikat muuta ning teha kahte asja: 1) selgemalt sõnastada riigiarhitekti institutsiooni ühiskondlik tähtsus ehk mida konkreetselt meie ühiskond riigiarhitekti institutsiooni loomisega võidab; 2) arhitektkond peaks oma selja taha saama laiema toetajaskonna: näiteks erinevate loomevaldkondade erialaorganisatsioonid aga ka ehitussektori teised osapooled.
Enne suuremaid ümberkorraldusi peaksime defineerima need väärtused, hoiakud ja tegevused, mida peame eesti nüüdisarhitektuuris oluliseks, sõnastama need tugevused, millest uue institutsiooni loomisel ning seniste puuduste eemaldamisel kõige enam kasu tõuseb. Seejärel peaks püüdma veenda nii valitsejaid kui laiemat avalikkust neile mõlemaile mõistetavas keeles ning nende huvisid teadvustades. Kindlasti tuleks hoiduda probleemide kirjeldamisel erialaspetsiifilisest seisukohast (näiteks stiilis, et „Eestis on täna arhitektina võimatu töötada, ühiskond ja valitsejad on arhitektuurivaenulikud, keegi arhitekte ei tunnusta“) ning kirjeldada neid hoopis laiemas ühiskondlikus raamistuses (nt nagu Kalle Vellevoogi artikli viimane lõik).
VAJADUSEST SÕNASTADA VÄÄRTUSED JA TUGEVUSED
Miks ma väärtuste ja tugevuste kirjeldamist oluliseks pean? Tänane maailm on bürokraatia ja materiaalsete väärtuste poole kaldu, ühiskondlikud mehhanismid on üha enam taandatud palju kirutud Exceli tabelitele ning mõõdetavatele väärtustele. Siiski on säilinud teataval määral ka nähtus, mida ma nimetaksin sõna jõuks. Sõnal ja argumentatsioonil on kaalu, kui neid kasutada oskuslikult.
Arhitektuuri kultuurilise väärtuse eest seismine on bürokraatlike ja kvantitatiivsete meetoditega väga vaevaline, kuid hästi sõnastatud argumentidega ehk siiski võimalik. Ma usun, et arhitektuuri kultuurilise väärtuse täpsem sõnastamine ning oskuslike argumentide leidmine selle kaitseks, aitab kaasa eesti arhitektuurikultuuri säilimisele ja arengule. Kui me oskame oma valdkonna tugevused lihtsalt sõnastada, siis saavad ka poliitikud ja ülejäänud ühiskond sellest paremini aru (või on vähemalt suurem lootus selleks).
Ehitajatel ja teistel ehitussektori osapooltel võib võimuringkondades küll olla arhitektidest suurem lobitöö võimekus, ent just seepärast on oluline luua tugev argumentide baas ning otsida liitlasi nii valdkonna seest kui väljastpoolt. Luua tugevam meeskond, tekitada laiemapõhjalisem huvi ning formuleerida see, mida ka teised valdkonnad, ühiskond tervikuna näiteks riigiarhitekti institutsiooni loomisega võidab. „Kvaliteetne ehitatud keskkond“ on liialt üldsõnaline eesmärk. See ’kvaliteet’ on vaja sõnadesse panna, et seejärel oskuslikult selle kaitseks argumenteerida ning mitte piirduda pelga haldus-korralduslike tegevuste kirjeldusega.
Olen seisukohal, et riigiarhitekt on vaid üks võimalik lahendus konkreetsetele probleemidele. Asju, mis vajaks Eesti arhitektuurivaldkonnas ümbervaatamist on veel, ning mis peamine, praegu on mu meelest õige aeg mõelda visionäärselt ja suuremate eesmärkide tasandil. Institutsionaalsed ümberkorraldused peaksid järgnema alles siis, kui eesti nüüdisarhitektuuri visioon ning lähituleviku prioriteedid on sõnastatud. Peaksime küsima, mis on eesti nüüdisarhitektuuri suurimad väärtused ja tugevused. Kui suudame nendes valdkonna siseselt teatud maani kokku leppida, siis võiks see tugevuste komplekt saada aluseks tulevikueesmärkide sõnastamisel ning esmatähtsate rakendustasandi tegevuste planeerimisel. Nendest peaks siis omakorda lähtuma institutsionaalsed ümberkorraldused (olgu riigiarhitekt, arhitektuurikeskuse ja -muuseumi võimalik liitumine vm).
SIRBI ARTIKKEL
Oma artiklis „Eesti nüüdisarhitektuuri iseväärtus“ püüan Eesti arhitektuurielu hetkeseisule läheneda just selle kandi pealt, et mida oleks vaja teha selleks, et Eesti arhitektuurielu paremini ümber korraldada, milliseid eeldusi on selleks vaja luua. Nagu öelnud, peaksime esmalt senisest konkreetsemalt sõnastama eesti nüüdisarhitektuuri väärtused ja tugevused. Püüan seda oma artiklis teha ning loodan, et see saab ka vastukaja, mida emotsionaalsemat ja argumenteeritumat, seda parem.
Artikli kirjutamisel oli mul kaks peamist eesmärki: a) püüda kombata ja leida argumente arhitektuuri kui kultuurilise, loomingulise tegevuse kaitseks ning b) välja pakkuda eesti nüüdisarhitektuuri kui kultuuripraktika tugevused ja konkreetsed, rakendustasandi eesmärgid, mida ise pean tuleviku seisukohalt kõige tähtsamateks. Minu argumenteerimisviis, tugevuste loetelu ning väljakäidud eesmärgid pole loomulikult lõplikud, vaid üks tagasihoidlik katse arendada diskussiooni ning sõnastada seda tähendusvälja, mis laiub tolle poolmüstilise "kvaliteetse arhitektuuri" mõiste taga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar