1. tees: Arhitektuur on autonoomne loominguline distsipliin, mille tuumaks on ruumiliste vahenditega mõtestada ühiskondlikke ja kultuurilisi protsesse. Arhitektuur omab sisemist väärtust sõltumata sellest, milline on tema panus ettevõtluse, rakendusteaduste või elukeskkonna kavandamise valdkondadesse. Arhitektuurne mõte on vaba.
2. tees: Arhitektuuriteooria (kriitika, esseistika, ajalugu) on autonoomne loominguline distsipliin, mille tuumaks on sõnade ja mõistete abil mõtestada arhitektuuridistsipliini toimimist. Arhitektuuriteooria omab sisemist väärtust sõltumata sellest, milline on tema otsene mõju arhitektuuridistsipliinile. Arhitektuuriteoreetiline mõte on vaba.
Hiljuti küsis ameerika päritolu arhitekt Peter Eisenman: What is the project of intellection in architecture today? ("Milline on nüüdisarhitektuuri intellektuaalne ülesanne?") Eisenman päris arhitektuuri ja teooria kooseksistentsi võimaluse järele, seda, kas on veel kohta, kus saaks arhitektuurist vabalt mõelda, et kas on veel inimesi, kes seda teeks. Too raskesti eesti keelde tõlgitav küsimus väljendas Eisenmani kirge näha paika, kus arhitektuurile ei seata piire, tegevusi, mis mõtestaks arhitektuuri tänast rolli ning inimesi, kes väärtustaks arhitektuuri loomingukeskse kultuuripraktikana. Eisenman ja tema vestluskaaslane Mark Wigley jõudsid järeldusele, et vahest on taoliseks sõltumatuks kohaks jäänud veel vaid arhitektuurikoolid, sest turumajanduse ja avalikkuse surve on seal leebem kui mujal (arhitektuuribüroodes, meedias, avalikus sektoris).
Jättes Eisenmani ja Wigley järelduse hetkeks mõttelistesse sulgudesse, küsiksin minagi, kas on tõesti nii, et arhitektuurist ei saa enam vabalt mõelda, mõelda moel, mis ei pihustaks arhitektuuri tuhande teise distsipliini haardes ja kaotaks tema identiteeti? Kas tänases maailmas on veel ruumi arhitektuurile, mis ei oleks allutatud säästlikkuse, teenusepakkumise, kogukondliku planeerimise, digitaalsete tehnoloogiate, kinnisvaraarenduse, kommertsmeedia ja muude valdkondade huvidele ning kas ei peaks me neid kõrvalerialasid käsitledes lähtuma eelkõige arhitektuuri kui distsipliini huvidest?
On arhitektuur kaotanud oma ruumilise, ideelise ja verbaalse pinnase? Kas saame veel rääkida arhitektuurist kui loomingust, kui kultuuri osast, mis ruumiliste vahenditega mõtestab meie tänast elu? Mina usun, et saame. Saame siis, kui anname selleks ruumi, ning usun, et just ajakiri MAJA võiks olla taoliseks paigaks. MAJA võiks olla kohaks, mida võiksime heatahtliku aedniku kombel harida, hooldada seda kui paika, mis jätab ruumi arhitektuurile. MAJA võiks olla koht, kus on vabadus mõelda arhitektuurist.
PROBLEEM
MAJA on Eesti arhitektuurikultuuris küll mõõdukalt prestiižses, kuid siiski suhteliselt passiivses rollis. See olukord võiks olla teisiti. Me võiks tihedamini kuulda inimesi küsimas „Kuule, kas Sa uut MAJA juba lugesid?“. MAJA ei pea olema arhitektuuri reklaambrošüür ning Triin Ojari juhtimisel on sellest viimase kümnendi jooksul suudetud ka hoiduda. Samas võiks MAJA senisest rohkem julgeid ja provokatiivseid seisukohavõtte pakkuda.
Ajakiri on diskussiooniplatvorm ning omab ülejäänud arhitektuurielu suhtes teistsugust vabadust, võimalust end kehtestada sõna, pildi ja joonise kaudu. MAJA ei ole mitte ainult ideede ja mõtete vahendamise, vaid nende genereerimise koht. MAJA on vaba arhitektuurimõtte paik.
MAJA ei peaks piirduma pelgalt arhitektuurimaailma peegeldusega, vaid olema müütide looja ja purustaja, võtma julgelt ette uusi teemasid, seadma sihte, provotseerima. MAJA vajab nii intellektuaalset kui vormikriitilist teravust, timmitud häälestust nagu Stradivariuse viiul. MAJA kuub tuleb tolmust puhtaks pühkida.
IDEOLOOGIA
Arhitektuuri ja teooria suhe, mis pürib neutraalse, tasakaalu suunas, lahustab teooria ning alandab arhitektuuri väärikust. Arhitektuuri ja teooria suhe peaks pigem olema dialektiline, lahendamatu, alati uusi tähenduskihte avav vastasseis, mis säilitab teatava positiivse, loova hõõrdumise. MAJA võiks olla selliseks pinnaks, mis talub toda dialektilist loovat vastaspinget, sest arhitektuuritekst, mis pelgalt kirjeldab ja serveerib arhitektuuri, on igav just nii, nagu hoone, mis liiga kujundlikult edastab oma ideed (Venturi part).
Minu sooviks on lasta arhitektuuril jääda arhitektuuriks ning teoorial teooriaks. Teooria, olgu siis lühikese arvustuse või pika süvaanalüüsi näol, ei saa arhitektuurile otseselt midagi lisada, kuid ta saab luua pinnase, mis laseb arhitektuuril paremini esile tõusta arhitektuurina. Teooria saab arhitektuuril sundida end justkui kokku võtma, ennast veenvamalt oma tões meile näitama (Heideggeri kreeka tempel). Ning vastupidi, arhitektuur sunnib ka teoreetikut end täppis-häälestama, leidma õiget diskursust ja väljendusviisi. Ei saa öelda, mida iganes.
Teksti alguses esitasin oma isiklikud „teesid“ arhitektuuri ja arhitektuuriteooria olemuse kohta. Noist alusteesidest lähtuvalt näen MAJAl eesti arhitektuurikultuuri edendajana kahetasandilist rolli: olla nii arhitektuurse kui arhitektuuriteoreetilise mõtte viljeluspind. Näen MAJA ennekõike kultuuriajakirjana, mille eesmärk on väärtustada arhitektuuri loomingulise distsipliinina ning levitada arusaama, et arhitektuur on lahutamatu osa eesti nüüdiskultuurist, meie kaasaegsest mõttemaailmast, meie ruumilisest argipäevast.
TEGEVUSPLAAN
Detailsemad ideed pakun Solnessile välja siis, kui peaksin osutuma valituks, kuid olgu järgnevalt esile toodud valik konkreetseid mõtteid selle kohta, mida MAJAs sooviksin teha, milliseks ajakirja ja selle rolli muuta.
KÄSITLETAVAD TEEMAD
MAJAs võiks hakata regulaarselt ilmuma Eesti kaasaegseid arhitekte tutvustavad lood, justkui väikesed portfooliod ajakirja vahel (nt 12-14 lk). Kuivõrd väga vähestel siinsetel arhitektidel on olnud võimalus oma trükise väljaandmiseks, siis täidaks see kindlasti tühimiku Eesti nüüdisarhitektide loomingu tutvustamisel.
MAJA võiks tihedamalt siduda eesti ja rahvusvahelise arhitektuurielu temaatika. Senisest enam vestlusringe ning intervjuusid välisarhitektide ja kriitikutega on debati loomiseks väga olulised. Samas ei pea ma esmatähtsaks ei välismaiste sündmuste ega arhitektuursete projektide detailset tutvustamist. Välismaised objektid ja üritused saavad rahvusvahelises arhitektuurimeedias kajastusi niigi ning siinsele publikule on välisteemadest mõtet tutvustada ainult seda, mis siinse kontekstiga haakub.
Samuti võiks ärgitada teoreetilisema mõtte tihedamat sidumist vastvalminud hoonetega. Enamik eesti uuest, ka MAJAs ilmunud arhitektuurikriitikast on väga kirjeldava ja pealiskaudse loomusega, halvemal juhul kesised edasiarendused projekti seletuskirjast. Näiteks MAJAs nr 3-2013 oli ainult üks artikkel, mis aktiivselt teoreetilise tasandi sisse tõi (Ingrid Ruudi tekst TAB-i kuraatorinäitusest). MAJA võiks aga olla koht, mis seob arhitektuurse praktika tihedamalt teoreetilise raamistusega. Ma ei pea silmas ülikeerukaid filosoofilisi arutlusi, vaid lähenemisviisi, mis suudab ühendada arhitektuurse idee mõne teise mõttehorisondiga. MAJA võiks olla koht kvaliteetse, oskuslikult ja vaimukalt kirjutatud arhitektuurikriitika jaoks.
PÄEVAKAJALISUS
Põhifookus peaks jätkuvalt olema nüüdisarhitektuuril, kuid eesti arhitektuuriajaloo temaatika võib mõõdukas koguses samuti kajastust leida. MAJAst ei saa kindlasti muinsuskaitse ega arhitektuuriajaloo valdkonna hääletoru ning ajakirja temaatiline fookus peaks ka tulevikus olema kaasajal. Ajalooteemadest võiks käsitleda vaid neid, mis on asjakohased tänase arhitektuurikultuuri vaatevinklist.
AVALIK IMAGO
MAJA peaks senisest jõulisemalt täitma Eesti tähtsaima arhitektuuriajakirja rolli. Kuluks ära teatav annus eneseteadlikku arrogantsust, julgust olla suunanäitaja ning debatilooja.
Senisest enam tuleks ennast keerata avalikkuse suunas. Kuivõrd enamik eelarvest tuleb avalikest vahenditest (Kultuurkapital), siis võiks ka ajakirja sisu olla kergemini kättesaadav (eelkõige veebilehel). See annaks Eesti avalikkusele positiivse signaali, et raha on läinud õigesse kohta. Suurem lugejate ja veebilehe külastajate arv omakorda annab Solnessile võimaluse müüa enam reklaami.
KRIITIKAPREEMIA JA JOONISTUSTE VÕISTLUS
MAJA võiks võtta initsiatiivi arhitektuurikriitika ning -esseistika populariseerimisel. Võiksime asutada MAJA arhitektuurikriitika preemia ning korraldada kord aastas avaliku võistluse nii professionaalidele kui muudele huvilistele, samuti võiks kaasata noored, näiteks gümnaasiumiastme õpilased.
MAJA võiks võtta korraldada ka arhitektuursete joonistuste ja graafika võistluse (renderdusest akvarellini). Visuaalne materjal on hea viis tõmmata suurema publiku tähelepanu, väärtustada ja teha põnevaks uut arhitektuuri. See annaks arhitektidele ja visualiseerijatele võimaluse vabal teemal oma ruumifantaasiaid realiseerida ning neid publikule näidata. Sedalaadi võistlusi toimub ka mujal maailmas ning enamasti on need publiku hulgas väga populaarsed. Töid võiks eksponeerida näitusel ning loomulikult ka ajakirjas ning veebiküljel.
VESTLUSRINGID
MAJA egiidi all võiks korraldada teisigi avalikke sündmusi. Solnessi või MAJA egiidi all võiks alustada näiteks vestlusõhtute ning arhitektidega kohtumiste sarja korraldamist. Vestlusringides võiks käsitleda aktuaalseid teemasid, mis ajakirjas kajastatud saavad. Kui vahendid selleks olemas, siis oleksin valmis peatoimetajana vestlusringe vedama. Usun, et see tõmbaks nii ajakirjale kui Solnessile positiivset tähelepanu.
AJAKIRJA KUJUNDUS
Arvan, et MAJA kujundus vajaks värskenduskuuri. Formaat võib jääda samaks ning kiiksuga, nutikate esikaante traditsioon väärib jätkamist. Samas võiks luua vaheldust dünaamilisema küljenduse ning kirjatüüpidega. Fotode ja graafika kvaliteet võiks olla senisest veel täpsemini ja elegantsemalt välja timmitud.
KEEL
Ajakiri võiks muutuda läbivalt kakskeelseks, et jõuda suurema rahvusvahelise publikuni. Keeletoimetaja tähtsus peab tõusma, sest MAJA viimaste aastate numbrites on tihtipeale olnud lihtsaid kirja- ning stiilivigu.
LEVI
Ajakiri võiks senisest atraktiivsemal ja aktiivsemal moel levida ka internetis (veebilehe uuendamine). Trükiversiooni ja veebiversiooni tuleks käsitleda teineteist täiendavatena. Eesmärgiks võiks olla eestikeelse auditooriumi kahekordistamine ning ingliskeelse auditooriumi viiekordistamine aastaks 2018.
FINANTSIDEST
MAJA perspektiivseks eesmärgiks võiks olla senisest suurem omatulu teenimine nii reklaamimüügi kui läbimüügi kaudu.
TAGASISIDE JA SUHTLUSPLATVORMID
Pean tähtsaks lugejate tagasisidet nii ajakirja sisulise arendamise kui publiku kasvatamise ja nende eelistuste seisukohast. Juhul, kui seda pole tehtud, siis sooviksin, et Solness telliks põhjaliku lugejauuringu, mille tulemusi 2014. aasta II poolest ajakirja koostamisel juba arvestada.
Tagasiside osas on fundamentaalse tähtsusega veebiplatvormide arendamine (koduleht, sotsiaalmeedia). Kuigi maailmas on viimase 5-6 aasta jooksul tekkinud mitmeid lokaalseid, kultuurilise orientatsiooniga arhitektuuriajakirju (vt nt näitust Archizines, mis eksponeerib originaalseid arhitektuuriajakirju), on nende kättesaadavus tihti piiratud, postikulud suured ning kvaliteetne sisu ei jõua seetõttu suurema lugejaskonnani.
MAJAs võiksime püüda ühendada kvaliteedi ja senisest laiema auditooriumi. Trükiversiooni ja veebilehte käsitleksin ühe terviku kahe osana, mündi kahe küljena. Peaksime püüdma kaardistada ja defineerida trükiväljaande publiku ning samamoodi ka veebipubliku.
On ilmne, et veebis on kergem läheneda keskmisest nooremale ning mitte-spetsialistist arhitektuurihuvilisele. Ajakiri ja veebileht võivad nii sisu kui vormi osas seetõttu teatud määral erineda. Mulle isiklikult on väga sümpaatne Domuse ajakiri, mille trükiversioon on suhteliselt traditsiooniline, kuid koduleht väga värske ning pole infoga üle koormatud (Tõsi, Domuse puhul on veel see eriline, et neil on erikeelsed väljaanded, mis sisu poolest osaliselt erinevad. Domuse veebikülg on siiski ainult kakskeelne.)
MAJA POSITSIOON SOLNESSIS
MAJA võiks ennast ambitsioonika, regulaarse ja aktuaalse arhitektuuriajakirjana kujundada Solnessi lipulaevaks, trükiseks, mis seab positiivsesse valgusesse kogu kirjastuse tegevuse. Hetkel on MAJA Solnessi tuhm teemant, mis ootab läikima löömist. Usun, et ühtse meeskonnaga suudaksime seda nelja aasta jooksul teha. Õigupoolest võiks seada pikemaidki eesmärke (vähemalt 2020), sest inimeste meediakäitumine on inertne ning uuendused vajavad mõjule pääsemiseks aega.
ISIKLIK AMBITSIOON
Soovin ennast teostada MAJA toimetajana, sest soovin olla rollis, kus saan olla kontaktis suurema publikuga, kuid vahendada ja sõnastada publiku soove ka arhitektidele. Mulle meeldib olla teooria-praktika telje keskel, seal, kus toimub intensiivne suhtlus eri keelte, maailmade, väärtushinnangute ja eluhoiakute vahel. MAJAs näen end arhitektuurikultuuri tõlgi ja vahendaja, aga ka probleemipüstitajana. Arvan, et ajakirja ühiskondlik ja kultuuriline roll peaksid senisega võrreldes kasvama. Soovin ajakirjal aidata seda rolli täita julgel, poleemilisel ja avatud moel.
TÖÖLE ASUMISE AEG
Kuivõrd olen hetkel lõpetamas magistriõpinguid Helsingi Ülikoolis, siis saaksin MAJAs aktiivse tööga alustada juunis 2014.
Pakuksin 2014. aasta kahe esimese numbri võimalike külalistoimetajatena välja Johan Tali, Johanna Jõekalda ning Siim Tuksami, kes on Veneetsia 2014. aasta arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorid. Nemad võiksid teha numbri, milles kajastavad ja käsitlevad Eesti ekspositsiooni temaatikat, püstitavad probleemi enne näituse algust. Võib kaaluda topeltnumbri 1-2/2014 tegemist ning kui kuraatorid ja Eesti Arhitektuurikeskus sellega nõustuvad, siis seda ajakirjanumbrit biennaali raames aktiivselt levitada.
Juhul, kui tegemist ei oleks topeltnumbriga, siis teiseks külalistoimetajaks soovitaksin Veronika Valku, kes on peatselt lõpetamas oma doktoriõpinguid ning võiks oma teemast lähtuvalt ühe temaatilise numbri koostada.
Lugupidamisega,
Carl-Dag Lige,
novembris 2013
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar