Kriitika ja kulka

Üks USA dollar. Foto Wikipedia

Hiljuti jagas Eesti Kultuurkapital oma järjekordseid aastapreemiaid. Arhitektuurikriitik Triin Ojari, kellest äsja sai Eesti Arhitektuurimuuseumi uus direktor, pälvis arhitektuuri sihtkapitali tegevuspreemia ajakirja MAJA pikaajalise toimetamise ja kõrgtasemel arhitektuurikriitika praktiseerimise eest. See on esimene kord, kui kultuurkapital tunnustab kedagi arhitektuurikriitika vallas tegutsemise eest.*

Kriitika kui kultuurižanri väli on kirju. Sealt leiab nii tekste, mis on massimeediale omaselt lihtsakoelised kui neid, mis kunstiteaduslikult raskepärased. Tekstide funktsioon võib olla erinev, kuid nende ühiseks eesmärgiks on mitmekesistada loomevaldkondi puudutavat kommunikatsiooni, olla lüliks publiku, loojate ja teoste vahel. Kriitika kui tekstižanr peegeldab, analüüsib ja vahendab erinevaid kunsti- ja kultuurinähtuseid ning on oma olemuselt kahtlemata loominguline tegevus. Parematel hetkedel suudab kriitika sõnastada midagi sellist, mis teistele asjaosalistele võis vaid ebamäärase tunnetusimpulsina tunduda. Kriitika funktsioon on sõnastada ja mõtestada kultuuri.

ARHITEKTUURIKRIITIKA
Eestis on vähe neid väljaandeid, kus ilmub arhitektuurikriitikat. Trükiajakirjandusest saab Sirbi kõrval esile tuua erialaajakirjad Ehituskunst ja MAJA. Arhitektuuriteemat käsitletakse ka elustiili ajakirjas Eramu ja Korter, nädalalehes Eesti Ekspress, väliruumi ajakirjas Õu ja Müürilehes. Arhitektuuriteemad sulanduvad või vahelduvad sageli aga disaini, sisearhitektuuri, linnasotsioloogia, urbanistika ja teiste elukeskkonda puudutavate valdkondadega. Aeg-ajalt ilmub arvamuslugusid päevalehtedes. N-ö klassikalist arhitektuurikriitikat, kus analüüsitakse konkreetset ehitist, näitust, arhitektuurikultuuri tendentsi või muud selletaolist, on suhteliselt vähe, sest see eeldab süvenemist.

Jooksev arhitektuurikriitika on suhteliselt mandunud seisus. Andekamad kirjutajad on siirdunud teadustööle või teistesse valdkondadesse. Noori eriti peale ei tule – honorarid on väikesed ning vastukaja osas, mis innustaks edasi tegutsema, on eestlased kidakeelsed. Teemadest kütavad kirgi peamiselt raha ja asjakorralduslikud või võimuga seotud küsimused. Suur osa avalikust arhitektuuriteemalisest infovahetusest puudutabki just institutsionaalset poolt, mitte arhitektuuri kui ruumikultuuri sisu. (Tunnistan, et olen ka ise sellele tendentsile viimastel kuudel kaasa aidanud.)

ETTEPANEK KULTUURKAPITALILE
Eelmise nädala Sirbi juhtkirjas tõstatas peatoimetaja Ott Karulin küsimuse, kas kultuurkapitali vahendeid ei peaks loomeliitude ja teiste institutsioonide tegevustoetuste ning administreerimiskulude katmise asemel kasutama pigem loomingu motiveerimiseks ja kultuurisündmuste korraldamiseks. Arhitektuuri sihtkapitali esimehe Kalle Komissarovi sõnul on arhitektuuri valdkonnas kasvanud tegevustoetuste proportsioon 1990. aastate 4%-lt praeguseks lausa 22%ni. Kui kultuuriministeerium võtaks tegevustoetused tulevikus enda kanda, peaks Karulini hinnangul valdkondade peale kokku vabanema kuni pool miljonit eurot aastas, mida saaks otseselt kasutada loometöö toetamiseks ja motiveerimiseks (vt Sirp 24. I 2014, „Kui palju on Eesti Kultuurkapitalil vaba raha?“).

Ma pole detailideni kursis, kas kultuurkapitali teised sihtkapitalid on kriitikat ja publitsistikat varem eraldi esile tõstnud, nagu tegi seda arhitektuuri sihtkapital tänavu. Valdkondade peapreemiate laureaatide seas kriitikuid seni igatahes ei leia. Siit jõuan ettepanekuni, mis ehk vääriks avalikku läbiarutamist. Arhitektuurikriitikuna on mul – full disclosure – siin isiklik huvi mängus, kuid see on hetkel teisejärguline.

Juhul, kui kultuurkapital institutsioonina tunnistab, et kultuuri- ja kunstikriitikal on oluline funktsioon meie kultuurielus ning et tegemist on loomingulise valdkonnaga, siis kas ei võiks seda senisest selgemalt ka toetus- ja preemiasüsteemiga motiveerida? Teen kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitalile ettepaneku asutada regulaarsed mõõduka suurusega ja perioodilised (nt veerandaastaks) arhitektuurikriitika stipendiumid. Stipendiumite eesmärk on ärgitada kirjutama just lühema ja keskmise pikkusega kriitikatekste, mis on sisukad, poleemilised ning atraktiivsed päeva- ja nädalalehtedele ning veebiportaalidele. See aitaks kultuuriteemasid viia laiema publikuni ning mitmekesistaks kriitikavälja. Stipendiumid tooksid juurde ka uusi kirjutajaid ning toimiksid lisamotivatsioonina neile, kes väikeste honoraride tõttu sulge ei haara (või teevad seda harva).

Ideaalis võiks ühtsetele põhimõtetele rajatud kriitikastipendiumide süsteem rakenduda peale arhitektuuri oma ka kultuurkapitali teiste sihtkapitalide haldusalas. Kultuurkapital võiks kaaluda ka valdkondadeülese kultuurikriitika või publitsistika aastapreemia väljaandmist. Stipendiumid motiveeriksid pigem jooksvat tegevust, aastapreemiaga tunnustataks aga saavutuste, juba tehtud töö eest.

Artikli toimetatud versioon ilmus Sirbis.

*Kõige lähemal arhitektuurikriitika-alasele preemiale on olnud: Inga Raukas, keda 1997. aastal autasustati muu hulgas teoreetiliste artiklite eest, Triin Ojari, kes 2001. aastal pälvis tunnustuse arhitektuuriajakirja MAJA sisulise kvaliteedi loomise eest, ning Kalle Komissarov, keda 2007. aastal tunnustati muu tegevuse kõrval ka arhitektuurimõtte avardamise eest ajakirjanduses. Lisaks said 1995. aastal tegevuspreemia nii ajakirjad MAJA kui Ehituskunst. Kõik loetletud auhinnad andis välja arhitektuuri sihtkapital.