Foto Tauno Pääslane (ERR kodulehelt) |
Eestlased olevat metsarahvas, igatsevat linnast tagasi maale. Samas näikse, et oleme maalt küll ammu lahkunud, kuid linna pole justkui ka veel päriselt kohale jõudnud. Oleme kuskil vahepeal, kust ei saa õieti ei edasi ega tagasi, oleme võsas. Äkki olemegi hoopis võsarahvas, äkki ongi võsa meie suurim kultuuriväärtus, nagu on vihjanud Valdur Mikita.
Eesti kultuuri eripärade otsimine ja ümbermõtestamine läheb mulle väga korda, aga ma ei saa täpselt aru, miks mulle viimasel ajal too romantiline etno-heietus (mis ei väljendu tingimata rahvatantsus ja koorilaulus, vaid eelkõige mingis pealesurutud nostalgialembuses, kus segunevad rehetared, kruusateed, punase randiga nõukogude taldrikud, lillelise mustriga suvised naiste kitlid, heeringas teki all, rosolje jmt) nii närvidele käib. Oskab keegi seletada? Ma ei taha naeruvääristada „päris“ pärimust, kultuuri „süvaväärtuseid“ ega neid hoidvaid inimesi, aga see lääge ja imal romantiseeriv juurika-igatsus on enam kui tüütu. Eesti folk-rokk(okoo). Räim tomatis ja odavad makaronid juunikuises võsas ei ole romantiline, ei ole maitsev, ei ole nunnu. On hoopis piinlik. Ma (endiselt) armastan Kristiina Ehinit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar