Verinoore arhitekti preemia

Täna antakse üle järjekordne noore arhitekti preemia. Kandidaadid on iseenesest sümpaatsed, kuid võiks ju küsida, et mis mõttes on Salto või KOKO noorarhitektid. Mõlemad on buumipõlvkonna, viimase 10-15 aasta võib-olla, et kaks kõige edukamat Eesti arhitektuuribürood. Emma-kumma võidu korral tuleb tõdeda, et Eesti Arhitektuur AD 2015 elab endiselt buumikogemuste najal. Õigupoolest on kõik senised NAP-i laureaadid buumipõlvkonna lapsed.

Kuulsad saavad veel kuulsamaks ja juba pärjatud saavad veelgi pärgi juurde. No tegelt ka – kui KOKO või Salto võidaks, siis see oleks nagu kui Kaia Kanepi tuleks maailma tippmängijana osalema Eesti meistrivõistlustele (tahtmata Kontaveiti kuidagi halvustada). Eero Palm ja Kamp on samuti buumipõlvkonna esindajad, kuid nende võidu osas olen skeptiline. Kui aga võidaks Kadri Klementi või Toomas Paaver, siis oleks see märk ühiskonna muutumisest – pehmed väärtused, sotsiaalsus, haridus, kodanikuühiskond. Staararhitekt vs. kogukonnaarhitekt. Aga tegelikult ei tahtnud ma sellest rääkida.

Kes tunnustab päriselt noori arhitekte ning mitte neid, kes juba aastaid kohaliku arhitektuurielu tipus figureerivad? Kuidas on olukord nende arhitektide järelkasvuga, kes päriselt maju teevad ehk meie igapäevast elukeskkonda aktiivselt mõjutavad? Kuraatoreid ja laborarhitekte tuleb aina juurde – helged ja kriitilised pead lähevad akadeemiasse, sest ehitada eriti ei saa. On õnneks üksikuid nooremaid, kes iseseisvalt projekteerivad. Täna nägin Pelle-Sten Viiburgi, kes Doominoga teeb Terviseametit. On KUU, kes teeb EKA uut maja ja b210, kes on valmis saanud ühe maja (tõsi, hea maja, Kuressaares). Kuid nendestki mitmed on tegelikult juba eelmise kümnendi kogemusega, olgugi, et vanemate arhitektide büroodest.

Minu küsimus on, et kuidas ca 24-30 aastased praeguses olukorras üldse jala ukse vahele saavad? Hakkavad nad üldse kunagi pärismaju tegema? Kuidas neid järje peale aidata, takka utsitada? Kas ei peaks asutama Verinoore Arhitekti Preemiat?