täna käisin EKA arhitektuuriosakonna magistritööde kaitsmistel. lühimuljeid. paar ambitsioonikat linnaehituslikku projekti muuseumide, raamatukogude jt avalike ruumide ümbermõtestamiseks. nende põhjal jäi tunne, et erinevad funktsioonid kipuvad üha enam ühtlustuma, oma karakterit ja (ruumilist) tähendusvälja kaotama. aga mis siis saab kui kõik muutub tarbimisruumiks? kui elamine, töötamine, puhkamine, enda harimine jne toimub sarnase arhitektuuriga ruumides, millest mõned on lihtsalt suuremad kui teised? kuhu jääb arhitektuur kui kultuuriline, väärtuspõhine praktika? vanasti oli igal ruumiprogrammil oma esteetiline keel, arhitektuursed väljendusvahendid. ma ei igatse taga klassikalisi ordereid, aga ruumiprogrammiline ühtlustumine on katk, mis kihutab üle moodsate linnade. hübriidruum selle halvas mõttes.
mitu tööd tegeles linnahaljastuse, rekreatsioonialade kaunistamise või mugavamaks muutmisega, samuti kogukondliku potipõllundusega. no ei ole huvitav minu jaoks. isegi võib nunnu ja praktiline ja töötav jne olla, aga tahaks rohkem julgust, spekulatiivsust, enese- ja kultuurikriitilisust! nägin kokku 12st esitlusest üheksat, lõunal jäi paar vahele, seepärast pole ülevaade absoluutne. aga enne viimast esitlust oli suht lootusetu tunne, kõik tundus selline pragmaatiline ja väike nokitsemine. aga viimane esitlus päästis päeva. seal oli spekulatiivsust, lahtiseid otsi, kuhjaga arhitektuuri, üldse mitte täiuslikul kujul, aga sellisel viisil, mis andis lootust, et EKAst tuleb endiselt noori arhitekte, kes usuvad arhitektuuri kui autonoomse distsipliini vajalikkusesse, kelle intelligents suudab nii tehnilised, sotsiaalsed kui esteetilised aspektid rakendada ja sünteesida arhitektuuri kui ruumikultuuri teenistusse. üks kaheteistkümnest. võibolla see polegi nii nukker protsent või mis?
mitu tööd tegeles linnahaljastuse, rekreatsioonialade kaunistamise või mugavamaks muutmisega, samuti kogukondliku potipõllundusega. no ei ole huvitav minu jaoks. isegi võib nunnu ja praktiline ja töötav jne olla, aga tahaks rohkem julgust, spekulatiivsust, enese- ja kultuurikriitilisust! nägin kokku 12st esitlusest üheksat, lõunal jäi paar vahele, seepärast pole ülevaade absoluutne. aga enne viimast esitlust oli suht lootusetu tunne, kõik tundus selline pragmaatiline ja väike nokitsemine. aga viimane esitlus päästis päeva. seal oli spekulatiivsust, lahtiseid otsi, kuhjaga arhitektuuri, üldse mitte täiuslikul kujul, aga sellisel viisil, mis andis lootust, et EKAst tuleb endiselt noori arhitekte, kes usuvad arhitektuuri kui autonoomse distsipliini vajalikkusesse, kelle intelligents suudab nii tehnilised, sotsiaalsed kui esteetilised aspektid rakendada ja sünteesida arhitektuuri kui ruumikultuuri teenistusse. üks kaheteistkümnest. võibolla see polegi nii nukker protsent või mis?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar