pühapäev, 21. juuni 2015

Valge särk on hirmu märk

Tundub, et Eestis on rassismile olemas üsna tugev sotsiaalne tellimus, rassism tundub olevat IN, isegi seksikas; avaliku elu tegelased ütlevad üha julgemalt välja asju, mis ei ole inimlikud. Seejuures on tunne, et nii nemad, kui ka laiem avalikkus (nt need kes sotsiaalmeedias ja portaalide kommentaariumites sõna võtavad) ei saa tihtipeale üldse aru, mis asi rassism on ja miks see halb on. Ilmekas näide on Hannes Võrno püüd selgitada või õigustada oma eilset sõnavõttu. See on laiemalt märk hariduse ja kasvatuse puudujääkidest, mille tulemuseks kitsas silmaring ja maailmapilt. Vähene kokkupuude välismaalastega, vähene võimalus liikuda välisriikides, vähene keelteoskus, nõukogude okupatsioon jne - kõik see on tõenäoliselt jätnud oma jälje. Ent ikkagi, millest see hirm, millest taoline vajadus elimineerida kõik teistsugune, olla pidevalt kaitsepositsioonil, tõmbuda oma kookonisse vabal maal, vabade inimestena?

Kohati on tunne, et me oleme nagu mõisamaade serval elavad arglikud saunikud, kes kardavad igat mööduvat vankrit ning haaravad hangu järele kohe, kui hobuste kabjaplaginat on kuulda. Et äkki on kubjas, kes tuleb rooska andma või hoopis maanteeröövlid... Aga mis siis, kui on kerjus, kes küsib supileent, või teeline, kel lihtsalt janu? Jätame ta lihtsalt igaks juhuks ukse taha. Parem karta, kui kahetseda. Rassism ja võõraviha näib paljudele olevat vastuvõetav, sest seda tajutakse abivahendina meie rahva ja kultuuri kaitsel väliste negatiivsete mõjude eest. Paraku ei saada seejuures aru, et see abivahend on enesehävitusliku jõuga. Millal me kasvame hingelt suureks? Millal me loobume puhta eestluse müüdist? Valge särk on hirmu märk. Ja Vao küla ei vaja meie solidaarsust.

Kommentaare ei ole: