Tajumaailm: jaanuar 2016

Läinud sügisel kirjutasin arhitektuuriajakirja MAJA palvel digitaalsest arhitektuurist. Esmane eesmärk oli teha arvustus Tallinna arhitektuuribiennaali peanäitusest „Keha ehitus. Body Building”, aga paberile sai hoopis näitusest tõukuv mõtisklus digitaalse arhitektuuri teemal laiemalt. Ennekõike on see lugu sellest, kuidas digitaalsetest ruumipraktikatest mõelda ja rääkida.

Tunnistan ausalt, et olen digitaalse arhitektuuri vallas võhik. Ma ei tunne ei Rhinot, Mayat, Grasshopperit ega muud tarkvara, mille abil digitaalset arhitektuuri* luuakse. Ent mul on huvi nende uute protsesside ja ilmingute vastu, mida on näha nii nüüdisaegses arhitektuurielus kui ka ruumikultuuris laiemalt. Käisin näitusel „Keha ehitus” enam kui korra. Visuaalselt oli väljapanek atraktiivne – maketid ja prototüübid, ruumilised visualiseeringud, videod, aga ka tekstid. Püüdsin süveneda, kuid tekkis tugev tõrge, tunne, et ma ei saa aru ega suuda näitusel eksponeeritavaga suhestuda. Nägin kirge, aga mitte vastust küsimusele, miks see kõik on oluline. Kuigi esteetilisel tasandil oli tegemist pigem meeldiva kogemusega, siis tundsin vajadust aru saada asjadest sügavamal tasandil.

Arhitektuuriajaloolase ja "tekstiinimesena" püüdsin lugeda saatetekste, ent isegi eestikeelsest jutust oli peaaegu võimatu aru saada. Siit tegin järelduse, et digitaalse arhitektuuri osas on meil omakeelne mõistete süsteem ja sõnavara veel välja kujunemata. Toorlaenud ei suuda edasi anda asjade sisu. Keeleprobleem – kuidas digitaalsest arhitektuurist üldse rääkida – ootab lähitulevikus kui mitte lahendamist, siis tegelemist. Ent ilmnes veel sügavamgi probleem. Asjad ja nähtused, millest need tekstid rääkisid, ongi keerulised ja pole üldsusele arusaadavad. Uue, digitaalse tehnoloogiaga seotud ruumiprotsessid ja nende loome pole veel saanud osaks argiteadmistest ega kujunenud üldkultuuriliselt arusaadavaks.

Näituse üks atraktiivsemaid eksponaate oli kuraatorite endi, arhitektide Siim Tuksami ja Sille Pihlaku kavandatud ja valmis ehitatud installatsioon arhitektuurimuuseumi esisel platsil. Sadadest puitprussidest koosnev keerukas, orgaanilise vormiga ruumiobjekt hägustas sise- ja välisruumi piiri ning andis märku sellest, et digitaalsete tööriistade abil on võimalik realiseerida senisest palju keerukamaid ehitisi. Virtuaalruumis on võimalik luua ruumimudeleid, mille abil saab integreeritult katsetada nii esteetilisi, konstruktiivseid kui ka materjale puudutavaid aspekte.Installatsiooni vaadeldes sai aga kohe selgeks, et üleminek digitaalsest ruumist reaalsesse ruumi on praegusel hetkel veel puine ja konarlik. Ent Tuksami ja Pihlaku teose eesmärk vast polnudki luua detailideni viimistletud efektset vormi, vaid eelkõige demonstreerida seda, kuidas digitaalsed tööriistad võimaldavad murda barjäärid arhitektuuri, inseneeria ja tootmisvaldkonna vahel.

Hoolimata arvukatest makettidest ja ruumiinstallatsioonidest tekkis näitusel jalutades veel üks tugev emotsioon. Kangastus, et digitaalsel arhitektuuril puudub piisav side inimkogemuse eksistentsiaalse mõõtme, ajaloo ja mäluga. Näib, et digitaalsel arhitektuuril justkui puuduks laiem sotsiaalne ja ruumikultuuriline agenda. Või kui need on olemas, siis pole digitaalse arhitektuuri (kui loomedistsipliini) esindajad seda siiani piisavalt selgelt välja öelnud ega selgitanud oma tegevuse põhisuunda, selle käimapanevat jõudu.

Digitaalse arhitektuuri ümber olev kiidulaul on intensiivsem kui kunagi varem. Sellel väljal tegutsevate praktikute ja nendega seotud teoreetikute käest tahaks siiski senisest selgemalt kuulda, miks on nende tegevus oluline, mis on need alusväärtused, millest nad oma tegevuses lähtuvad. Soovin, et senisest selgemini sõnastataks need alusväärtused ja -printsiibid, millest digitaalne arhitektuur tõukub. Peter Eisenmani sõnadega tahaks küsida, mis on digitaalse arhitektuuri projekt ehk katusidee või raamistik, mis väljendub tegutsemises teatud kujuteldava, idealistliku eesmärgi suunas? Mis teeb digitaalsest arhitektuurist enama kui pelgalt arhitektuurilise praktika ehk pragmaatilistest printsiipidest lähtuva tegutsemise, mis on allutatud arhitektuuriväliste ideede teostamiseks?

Astume sammu tagasi ja küsime teisiti – kas digitaalne arhitektuur üleüldse tähistab sedavõrd suurt, ruumikultuuri tervikuna puudutavat välja, kui näitus „Keha ehitus“ ja tänavune Tallinna arhitektuuribiennaal tervikuna mõista andsid. Võib-olla on tegemist hoopis kitsama nähtusega, kui esmapilgul tundub? Teisisõnu digitaalne arhitektuur ei pruugigi olla uus suur ja totaalne nähtus, uus paradigma, kui soovite, vaid midagi hoopis kitsamat, oma tähenduselt eelkõige tehnoloogilist.

Kui mõista arhitektuuri all distsipliini, mis tegeleb erinevate ruumikultuuriliste praktikatega ning otsib vastuseid korraga nii funktsionaalsetele, tehnoloogilistele, esteetilistele kui ka majanduslikele küsimustele, siis ei ole tegelikult vahet, kas opereeritakse digitaalsete või analoogtööriistadega, virtuaalses või reaalses ruumis. Miks? Sest mõlemat tüüpi tööriistad on pelgalt vahendid ruumipraktikate teenistuses ega oma väärtust iseeneses. Teisisõnu digitaalsel arhitektuuril puudub iseväärtus, selle tähtsus ilmneb vaid laiemas ruumikultuurilises raamistikus. Paradigma muutus on viimaste kümnendite jooksul toimunud eelkõige tehnoloogilisel, mitte inimese eksistentsiaalsel tasandil ning digitaalse arhitektuuri põhised praktikad moodustavad ainult ühe osa laiemast, pidevalt muutuses olevast ruumikultuuri väljast.

Siit jõuame tagasi keeleküsimuse, eelkõige terminoloogia juurde. Mõiste „digitaalne arhitektuur“ ei ole piisav rääkimaks uuest arhitektuurist laiemas ruumikultuurilises tähenduses, sest selles puudub viide inimkogemusele ja -tunnetusele. Ka mõisted „algoritmiline arhitektuur“ ja „parameetriline arhitektuur“ viitavad pelgalt tehnoloogiale või meetodile, mitte avaramale ideoloogilisele väljale või sotsiaalkultuurilisele mõõtmele.

Uued tööriistad ja -meetodid on läbi aegade muutnud arhitektuuri- ja ruumipraktikaid. Seepärast on ehk ekslik ka arusaam, et digitaalse arhitektuuri pealetungil on põhjapanev tähendus ruumikultuuri jaoks tervikuna. Digitaalne arhitektuur tõenäoliselt ei õpeta meid teistmoodi elama, ei anna vastust küsimusele, mis on elu mõte. Ka digiajastul on arhitektuuri rolliks eelkõige ruumistada inimkogemust ja ühiskonna elutunnetust, seda nii representeerides (sümboolsel tasandil, vaimses ruumis) kui ka aktualiseerides (reaalsel tasandil, füüsilises ruumis).

* Digitaalse arhitektuuri all pean silmas selliseid ruumi(loome) praktikaid, mille keskse osa moodustab töö digitaalse tarkvaraga, teisisõnu arhitektuuri, mida ei saa luua arvutiprogrammide abita.

Keha ehitus. Body Building
Tallinna Arhitektuuribiennaal 2015 peanäitus Eesti Arhitektuurimuuseumis 11.09.–11.10.2015. Kuraatorid Sille Pihlak ja Siim Tuksam (PART). Osalejad Atelier Bruno Juricic, Carlo Ratti Associati, ICD + ITKE (Moritz Dörstelmann, Achim Menges), ISSSStudio (Igor Siddiqui), Julia Körner, Kokkugia (Roland Snooks, Robert Stuart-Smith), nformations, City Form Lab (Andres Sevtšuk, Raul Kalvo), REX | LAB (Marjan Colletti, Kadri Tamre), Tom Wiscombe Architecture.

Käesolev artikkel ilmus algselt arhitektuuriajakirjas MAJA, nr 3/2015, lk 18-19. Tõnu Tunneli fotosid on kasutatud autori loal.

2015. aasta suvel kirjutasin arhitektuuriajakirja MAJA palvel kolme Eestis tegutseva arhitektuurikooli värsketest arhitektuuri eriala lõpetajatest ja nende lõputöödest. Tõdesin, et koolide ja tööde tase on ebaühtlane, kuid et mitmel noorel on potentsiaali Eesti arhitektuurielus läbi lüüa. Kirjeldasin ka seda, mis teeb ühe arhitektuurieriala lõputöö heaks ja huvitavaks.

Äsja kaitsesid oma lõputöid Eesti Kunstiakadeemia, Tallinna Tehnikaülikooli ja Tallinna Tehnikakõrgkooli arhitektuuri eriala tudengid. Temaatiliselt ja tasemelt olid tööd väga erinevad, kuid paeluvat ja kriitikaväärset leidus neis piisavalt. Suurima probleemina peegeldub lõputöödes nüüdisarhitektuuri kui loomingulise sfääri piiride ahenemine. Sellele vaatamata leidus tudengeid, kelle töödest kiirgas kaalutletud taiplikkust ja loomingulist isikupära, mis kindlasti mitmekesistab Eesti arhitektuurivälja.

Tallinna Tehnikakõrgkooli (TTK) lõputöid, mida oli tublisti üle kahekümne, eksponeeriti rahvusraamatukogu 6. korruse kitsukestes fuajeeruumides ja koridorides. TTK lõputööde tase oli kolmest siin käsitletavast kõrgkoolist kõige kõikuvam – oli nii detailideni läbi töötatud kui ka väga lihtsakoelisi projekte. Positiivne näide on Mark Grimitlihti tundlikud, kontekstuaalsed väikeobjektid ja installatsioonid Eesti looduslikesse pühapaikadesse (juhendajad Kai Süda, Tomomi Hayashi). Töö, mille eri osades võis märgata kontseptuaalsust, detailset materjalikäsitlust, kohati ka vaoshoitud huumorit, lõi silla siinse pärandkultuuri ning kaasaegse väikevormilise arhitektuurse keskkonna vahel. Sümpaatne ja kontekstitundlik oli ka Andres Mägi Tartu välituru projekt (juhendajad Kai Süda, Tomomi Hayashi), mille keskmes südalinnas oleva turuhoone ümbruse ja jõekallaste aktiveerimine. Vilen Künnapu juhendatavad Roomet Helbre ja Ahti Sepsivart tõusid TTK tudengitest esile oma julge, et mitte öelda totaalse arhitektuurikäsitlusega, milles oli selgelt tajutav ka tööde juhendaja enda mõju. Helbre ambitsioonikas, Anne kanali äärne Tartu termide projekt teeb oma ruumiprogrammi ja vormilise struktuuriga silmad ette enamikule Eesti sanatooriumitele ja spaadele. Antiik-Rooma, Louis Kahni, võib-olla ka Reima Pietilä arhitektuurile viitav fantaasiarikkus peegeldus nii vormikeeles kui ka projektigraafikas. Fantaasiaküllase visuaalse keele ja graafikaga oli ka Sepsivarti Eluaia kvartali projekt Tallinnas – endise tööstus- ja kaubanduskvartali mastaapne regenereerimisettepanek Kristiine linnaosas.

Arhitektuuri- ja disainigaleriis eksponeeriti Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) kaheteistkümne arhitektuurimagistrandi töid. Kõigil polnud paraku planšette, mitmel puudusid maketid. Tööde temaatika oli seinast seina: Pärnu ajalooliste kvartalite taashoonestamisest kõrghooneni Tallinna südalinnas. TTÜ arhitektuuriõpe on alles välja kujunemas – toores pedagoogikapinnas ja sissetallamata rajad peegelduvad ka tudengite töödes. Torkas silma ebaühtlane tase nii teostuses kui ka teemavalikus ja probleemi fokuseerimises. Objekti osas ambitsioonikas, kuid linnaruumiliselt piisavalt läbitöötamata oli Linda Veski laeva- ja rongiterminali projekt Tallinna sadamasse (juhendaja Rein Murula). Rail Balticu lõppjaam/stardijaam linnahalli ja praeguse kruiisikai vahel toimiks sümboolse väravana Tallinna nii rongi ja laevaga saabujatele kui ka siit lahkujatele.

TTÜ on mitmel puhul deklareerinud, et insenertehniline ja eriti energiakasutust puudutav temaatika on nende pakutava arhitektuurihariduse üks alustalasid. Näitusel eksponeeritud lõputööde planšettidel see siiski kuigi selgelt välja ei tulnud. Erandina võib välja tuua Ain Kalbergi kavandatud kõrghoone Tallinna Maakri kvartalisse (juhendaja Emil Urbel), mille katusel suur tuulegeneraator, ning mis lähtub nii vormi kui ka funktsionaalsuse poolest tuule- ja teiste ilmastikumõjude analüüsist. See pilvelõhkuja, mis sobiks pigem Dubaisse või mistahes teise geneerilise arhitektuuriga kõrghoonestusega linna, võiks ehk peegeldada RKAS-i kujutlust ideaalsest kõrghoonest. Tallinna kontekstis mõjuks see ehitis ruumiliselt siiski kunstliku ja kontekstivälisena.

Taseme ja variatiivsuse poolest olid sel aastal kõige paeluvamad Eesti Kunstiakadeemia (EKA) magistrantide tööd, kuigi nendegi kaheksateistkümne hulgas olid mõned altminekud. Töid eksponeeriti EKA lõputööde näitusel TASE endises „Rauaniidi” tehases, tulevases EKA peahoones. Tehnilise, ruumiprogrammilise ja ka esteetilise teostuse poolest tõusis teistest esile Maria Freimanni kavand USA saatkonna hoonele Tallinnas (juhendajad Martin Melioranski, Renee Puusepp). Gonsiori tänava otsas, Lasnamäe alguses paeklindi sisse paigutatud hoone puudutas nii oma päevapoliitilise aktuaalsuse kui ka linnaruumilise provokatiivsusega. Ajal, mil geopoliitiline olukord on pingeline ning riigisisesed arutelud tekitavad suuri mullistusi, mõjub Freimanni ettepanek suurest maastikulisest ja ülimalt turvatud hoonest mitte ainult intellektuaalselt, vaid peaaegu füüsiliselt erutavana. Kui kaitsmisel vihjas retsensent Ralf Lõoke Vene saatkonna näiliselt osavale maskeeritusele Tallinna vanalinna südames (muinsuskaitsealuselisel historitsistlikul saatkonnahoonel on siiani sildid „Galerii” ja „Apotheca”), siis Freimanni projekt, vastupidi, domineeriks linnaruumis jõuliselt ning oleks otsekui manifest Eesti riigi poliitilistest valikutest. Iseasi, kas me ka tegelikult tahame linnahallilaadset maastikmaja, mille iga ruutsentimeeter kuulub välisriigile, sümboolselt valvama kogu pealinna, kogu meie riigi üle.

Täiesti teistsuguse, kuid samuti paeluva tööna Kunstiakadeemiast toon välja Maria Alneki projekti Põltsamaa linnuse regenereerimise teemal (juhendajad Andres Alver, Indrek Rünkla). Väikeasula ajaloolises keskkonnas on muinsuskaitsealusele keerukale ehitisele raske uut funktsiooni leida; näiliselt kõige lihtsam on säilitada konserveeritud varemeid. Alnek astus oma tööga siiski sammu kaugemale kui pelk uue otstarbe leidmine. Oma üsna keeruka, samas tehniliselt läbi töötatud „majamasina” projektiga küsis ta arhitektuuri piiride ja olemisvõimaluse järele. Spekulatiivne projekt, mis tekitas paljudes vastakaid tundeid, mõjus enesekriitiliselt, et mitte öelda -irooniliselt; justkui materialiseerunud tühik, millele raske konkreetset tähendust omistada. Ometi peitus selles töös ennekõike arhitektuurne kvaliteet, mis ühendas nii tehnilised, funktsionaalsed kui ka esteetilised aspektid terviklikult ühe fantaasiaruumi piires.

Lõputöö potentsiaal ja arhitektuuri autonoomia
Hea arhitektuuriteemaline lõputöö sisaldab minu arvates kolme olulist komponenti: a) tehnilist taipu ehituslikes ja konstruktiivsetes küsimustes, b) praktilist meelt ruumiprogrammi lahenduste väljatöötamisel ning c) esteetilist, loomingulist tundlikkust. Suurepärane lõputöö suudab need komponendid mitte ainult sünteesida, vaid lisada sinna midagi, mis ületab nende kolme komponendi summa. See imaginaarne ülejääk on midagi, mille poole arhitektuur ja arhitektuuriharidus võiksid pürgida.

Ebaühtlust on kõigi kolme kooli töödes. Eriti TTÜ ja TTK tööde puhul paistab silma probleemi vähene fokuseeritus ning sellega kaasnev laialivalguvus, mida kohati asendab väga lihtsa, tüüpse ruumiprogrammi läbimäng. Ilma probleemi selgelt defineerimata on ka analüüsi raske teha ning järelduste (kui neid üldse tehakse) kvaliteet ei kannata kriitikat. Üks tüüpprobleeme näis olevat see, et lõputööde teoreetilises osas tehtud järeldused ei jõudnud arhitektuursesse projekti; uurimistööst tehtavad järeldused olid teisisõnu kas puudulikud või oli tudengitel raskusi nende ülekandmisega ruumikavanditesse.

Kriitika poolelt tooks esile veel tõiga, et makettide tase oli paiguti kahetsusväärselt nõrk. TTK tööde puhul tundus, et enamik makette oli tehtud käsitsi ja vähese vilumuse pealt. Kuigi oli üksikuid silmapaistvaid makette – eriti EKA tudengitel –, siis mitmete puhul ei artikuleerinud makett lõputöö peateemat. Ometi peaks nii graafiline materjal kui ka maketid keskenduma just kõige olulisema väljatoomisele.

EKA arhitektuuriharidus tõuseb tänavusi lõputöid vaadates esile eelkõige temaatilise fokuseerituse ja selgepiirilisusega – lõputöödes püüti leida ruumilisi lahendusi aktuaalsetele, ühiskonnaga resoneerivatele teemadele. Kõigi koolide tööde puhul jääb siiski puudu ruumilisest ambitsioonikusest. Kohati jääb mulje, et tegeletakse alalhoidliku, väikses mõõtkavas pragmaatilise toimetamisega, mille laiem mõju ühiskonnale on minimaalne. Ent arhitektuurikooli lõputöö kui üks noore arhitekti võib-olla viimaseid võimalusi demonstreerida oma fantaasiat ja kujutlusvõimet, võiks ju olla ruumiliselt ambitsioonikas, väita midagi praeguse ühiskonna ja lähituleviku kohta vähem või rohkem provokatiivselt. Arhitekt võiks olla see, kes sõnastab (ruumilisi) probleeme, mitte ei sörgi sotsiaaltöötajana kogukonna sabas. Loomulikult peab see protsess olema tagasisidestatud, kuid oma kõneõigusest loobumine vähendab arhitektuuri kui loomingulise valdkonna autonoomiat. Valdkond peab ise oma piire kaitsma, neid kehtestama, sest keegi teine ühiskonnas seda ei tee.

Ühiskond vajab arhitektuuri kui sõltumatut loomingulist distsipliini, sest selle kaudu käib ruumilise keskkonna mõtestamine. Kui arhitektuurivaldkond pihustub naaberdistsipliinide hulgas, kaob võimalus enesereflektsiooniks ja väheneb kultuurivälja mitmekesisus. Arhitektuurikooli lõpetajad võiksid demonstreerida võimekust sõnastada probleeme ise, panna paika arhitektuurne mänguruum ja -reeglid, teha lõputööga isikupärane ruumiline žest. Tegelik elu projekteerijana on niikuinii sedavõrd piiritletud ja raamidesse surutud, et kärbib loomingulisust - pole mõtet astuda vabatahtlikult nendesse kitsastesse raamidesse juba koolipingis olles.

Käesolev artikkel ilmus algselt arhitektuuriajakirjas MAJA, nr 2/2015, lk 82-85. Kõik siinsed illustratsioonid pärinevad Maria Freimanni magistritööst „Saatkond kui kaasaegne kaitstud keskkond linnaruumis”, juhendajad Martin Melioranski ja Renee Puusepp (Eesti Kunstiakadeemia, 2015). Illustratsioone on kasutatud autori loal.

Tajumaailm

pühapäev, 24. jaanuar 2016

Digitaalse arhitektuuri pidetus

kolmapäev, 6. jaanuar 2016

Milles probleem?

Teave minu kohta