Loovuse kadu ja pragmatismi pealetung Eesti uues arhitektuuris

Buumiaegse arhitektuuri üks sümboleid, Fahle maja Tallinnas. KOKO arhitektid, 2004-2007.
Foto Martin Siplane, Eesti Arhitektuurimuuseum

Eesti uus arhitektuur on viimase kümnendiga kaotanud nii värskust kui ka loovust. Mõnestki ambitsioonikast noorest arhitektist, kes tulid areenile 2000ndate aastate ehitusbuumi ajal – nimetagem neid tinglikult buumipõlvkonnaks – on nüüdseks saanud pigem äriedule orienteeritud ettevõtjad, kelle silmis ei näi arhitektuuri esmane ülesanne seisnevat mitte loomingus, vaid ambitsioonis pakkuda kliendile kvaliteetset teenust. Miks on mitu siinset andekat arhitekti loobunud enda kui ruumikunstniku rollist ja soovist mõtestada ruumiliste vahenditega inimkogemust, meie ühiskonna praegusaegset elutunnetust?

KOKO ja teised
2000. aasta EXPO maailmanäitusel Hannoveris oli Eesti väljas vastakaid, ent rohkem siiski positiivseid reaktsioone esile kutsunud paviljoniga. Arhitektuuri taustaga Raivo Kotov ja graafiku haridusega Andrus Kõresaar kavandasid arhitektuurivõistluse võidu järel Eesti riiki esindama ajutise ehitise, põimides loovalt, mänguliselt ja humoorikalt Eesti rahvusmütoloogia (paekivid, metsa- ja meremotiivid), nüüdiskultuuri (paviljoni kultuuriprogramm) ja moodsa tehnoloogia (videoprojektsioonid). Paviljon andis Kõresaarele ja Kotovile tõuke asutada KOKO arhitektid – firma, mida võib nii tehtud tööde kui ka saadud preemiate poolest pidada üheks taasiseseisvunud Eesti edukaimaks arhitektuuribürooks.

Buumipõlvkonna arhitektide avalöök. EXPO 2000 Eesti paviljon, Hannover, Saksamaa. KOKO arhitektid.
Foto Kaido Haagen, KOKO arhitektid

2003. aastal, mil Eesti liitus Euroopa Liiduga, hakkas hoogu koguma majandusbuum, mis mõjutas tugevalt ka kinnisvara- ja ehitussektorit. Järgneva viie aasta jooksul kavandati ja ehitati uusi hooneid, terveid linnaosi seninägematu kiirusega. Linnakeskusteesse kerkisid moodsad ärihooned, linnaservades rullusid lahti uute eramupiirkondade lapitekid. Noori arhitekte haarati uusi maju kavandama sõna otseses mõttes koolipingist.

1990ndate madalseisu järel puhkes Eesti uus arhitektuur tõeliselt õitsele just uue sajandi esimesel kümnendil. Tuule sai tiibadesse mitu arhitekti, kes 1990ndate teises pooles ning 2000ndate alguses olid saanud kogemusi juba ka välismaal õppides ning töötades. Lisaks KOKO-le tulid areenile Kosmos (Ott Kadarik, Mihkel Tüür, Villem Tomiste), Kavakava (Siiri Vallner, Katrin Koov, Veronika Valk, Kaire Nõmm, Heidi Urb), veidi hiljem Salto (Maarja Kask, Ralf Lõoke, Karli Luik) ja HG Arhitektuur (Tomomi Hayashi, Hanno Grossschmidt). Uusi arhitektuuribüroosid tekkis nagu seeni pärast vihma.

Loomulikult ei olnud kõik buumi ajal ehitatu kvaliteetne – ei ehituse ega ka arhitektuuri mõttes. Ent selle kõrval võimaldas Rootsi pankadest pärit laenuraha erasektoril ning eurotoetuste pealevool avalikul sektoril rajada särtsakaid, eksperimentaalseid, värskena tunduvaid hooneid ja keskkondi, mis siiani rikastavad meie linnu ja avalikku ruumi. 2006. aastal valmis Tallinnas Fahle maja, KOKO projekti järgi rekonstrueeritud endise paberivabriku keedutsehh, mille ajaloolisele muinsuskaitsealusele paekivitahukale lisasid Kõresaar ja Kotov moodsa rohelise klaasakvaariumi. Seda provokatiivset, ent kvaliteetselt teostatud kompleksi võib pidada omamoodi sümboliks nii Eesti arhitektide uue põlvkonna tulekule kui ka ehitus- ja kinnisvarabuumile laiemalt, mil isegi muinsuskaitse oli julgete lahenduste suhtes avatum.

Julge buumiaegne arhitektuur. Rotermanni kvartali I järk. AB Kosmos, 2004-2007.
Foto Martin Siplane, Eesti Arhitektuurimuuseum

Rotermanni kvartali uus jahuladu. HG Arhitektuur, 2006-2009.
Foto Martin Siplane, Eesti Arhitektuurimuuseum

Kriisijärgne asjalikkus
Vanasõna ütleb, et pill tuleb pika ilu peale. 2008. aastal saabus majanduskriis, mis tõmbas kõvasti pidurit ka ehituses, puudutades otseselt arhitektide tööd. Tööd lihtsalt ei olnud enam, sest maju enam ei ehitatud. Kosumine ja ehitusturu taastumine võttis aega mitu aastat. Paljud projektid jäidki riiulile, teisi aga kärbiti tundmatuseni, et hinda võimalikult alla saada. Riik asutas Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi, mille tegevuse eesmärk näib siiani juhinduvat kokkuhoiust ja kasust, mitte avalikust hüvest kvaliteetse ruumi loomise ja säilitamise näol. Eraarendajad loobusid julgematest lahendustest, arhitektide loovus jäeti justkui sööti, tõrjuti mänguväljalt marginaalsesse tsooni. Õnneks oli siiski erandeid.

Rotermanni kvartali arendajad Tallinnas võtsid samuti aja maha, kuid jätkasid siiski koostööd mitme andeka noorema ja keskmise põlve arhitektiga. Ka avaliku sektori tellijate seas olid mõned, kes jätkasid majanduskriisi möödudes buumiaegse ambitsioonikusega säravate ideede elluviimist. Katri Raigi juhtimisel sai Tartu Ülikooli Narva kolledž 2012. aastal moodsa õppehoone (Kavakava), Krista Aru juhtimisel liikus Eesti Rahva Muuseum edasi uue hiigelmuuseumi (DGT Architects) rajamisega Tartusse, mis kulmineerus uue hoone avamisega alles paari nädala eest.

Hea näide pärast majanduskriisi valminud kvaliteetarhitektuurist. Tartu ülikooli Narva kolledž. Kavakava, 2005-2012. Foto Martin Siplane, Eesti Arhitektuurimuuseum

Ent need on mõned erandlikud näited. Enamik Eesti uuest arhitektuurist on pigem pragmaatiline ja alalhoidlik. Julgeid ideid ja uuenduslikkust näeb ehitatavas keskkonnas harva, kasutatakse sisseõpitud mustreid ja lahendusi, mis ei üllata ning aitavad osalistel kokku hoida nii töötunde kui ka kulusid. Nende muutustega on kaasa läinud (või olnud sunnitud kaasa minema) ka eespool kirjeldatud buumipõlvkonna arhitektid. Näiteks KOKO arhitektidest on praeguseks  saanud üks suurimaid Eesti arhitektuuribüroosid, mitmekümne töötajaga. Nende uuemates projektides on küll välist sära, kuid varasematele projektidele omane kontseptuaalne teravus ja mängulisus on kadumas. Pigem võib tajuda ambitsioonide muutumist – arhitektuuri kui loomingu asemel võtab võimust arhitektuur kui ettevõtlus ja äri.

Samasuguse arengukõveraga nagu KOKO on mitu teistki Eesti arhitektuuribürood. Nii Kosmosest välja kasvanud Kadarik Tüür Arhitektid (Ott Kadarik, Mihkel Tüür), PLUSS (Indrek Allmann), Allianss Arhitektid (Indrek Tiigi, Inga Raukas, Tarmo Teedumäe), Novarc (Martin Aunin) kui ka Architect 11 (Illimar Truverk) muutuvad üha korporatiivsemaks ning orienteeruvad äriedule, kvaliteetsele teenusepakkumisele. See pole niivõrd hinnang, kuivõrd tõdemus, et nende büroode viimastest töödest hakkab kaduma loominguline teravus ning pigem keskendutakse arhitektuuribüroo kui firma ülalpidamisele. EASi toetust on saanud nii KOKO kui ka Allianss – seegi eeldab tegutsemist pigem ettevõtja kui loovarhitektina.

Arhitektuur kui praktiline kunst
Ent siiski tuleks meeles pidada, et arhitektuur on ennekõike praktiline kunst, mis eeldab loomingulise ja pragmaatilise poole ühtsust. Loomingu ja äri – või nagu arhitekt Maarja Kask hiljuti sõnastas, taidluse ja teenuse – vastandamises peitub tõsine oht: arhitektide segregeerumine kunstnikeks ja ärimeesteks. Esimesed säilitavad küll oma sõltumatuse, ent teevad pelgalt väikeehitisi, installatsioone ja kunstiprojekte, teised on oma klientide teenrid ning peavad loobuma loomingulistest ambitsioonidest. Kvaliteetse arhitektuuri ja elukeskkonna ning jätkusuutliku arhitektuurikultuuri huvides on seega, et arhitektid suudaks loomingu ja ettevõtluse tasakaalus hoida, jääda praktilisteks kunstnikeks.

Iga hoone rajamisel on mitu osalist; oma huvid on nii tellijal, ehitajal kui ka arhitektil. Neid huvisid saab ühendada ja tasakaalustada osaliste ühine soov luua keskkonda, mis  arvestab ühiskonna ja kultuuri huvidega laiemalt, püüab kõnetada avalikkust ning sisaldab seda kohati müstilisena kõlavat kvaliteeti, mis iseloomustab head ruumi.

Hea arhitektuuri peamised tunnused on taibukalt paigutatud ruumid, nupukad tehnilised lahendused ja esteetiline, loominguline terviklikkus. Suurepärase üksikhoone või keskkonna puhul suudab arhitekt koos ülejäänud osalistega need komponendid mitte ainult sünteesida, vaid lisada sinna midagi, mis ületab nende kolme teguri summa. Too kujuteldav ülejääk, mida võib käsitleda ühishüvena, on midagi, mille poole ka praegune, majanduskriisijärgne Eesti arhitektuur võiks enam püüelda.

Fahle maja Tallinnas. KOKO arhitektid, 2004-2007. Foto Martin Siplane, Eesti Arhitektuurimuuseum

Artikkel ilmus algselt Postimehes 23.10.2016