Eesti uue arhitektuuri avangard

Paco Ulman. Visand. Digipliiats, 2016.  Autori omand

Mõne aja eest sai siinsamas arutletud selle üle, kuhu on Eesti uuest arhitektuurist kadunud loomingulisus. Jõudsin tõdemuseni, et paljud viimase aja uljamatest arhitektidest on võtnud 2008. aasta majanduskriisi järel eesmärgiks suurema äriedu, loobunud loomingulistest eksperimentidest ja suunanud oma arhitektuuritegevuse pigem kvaliteetse teenusepakkumise rajale. Eeldusel, et loomingulisus pole Eesti uuest arhitektuurist siiski kuhugi kadunud, püüan selles loos vaadelda neid ilminguid, mida võib kas suurema või väiksema mööndusega pidada avangardseiks. Kus on siis peidus siinsed arhitektid-avangardistid? Esmalt aga kahest mõistest.

Innovatsioon ja avangard
Avangard mõistena viitab teatavasti eelväele ning oli algselt prantsuskeelne militaartermin. 20. sajandil laienes mõiste tähendusväli kiiresti ja sisenes jõuliselt ka kultuurisfääri. Kunsti- ja kirjanduskriitikas, hiljem ka -ajalugudes hakati avangardseiks nimetama neid loojaid, kes vastandusid olemasolevale, etableerunule, „vanale ja heale“. Avangardist oli alati peavoolust ja massist ees, tema tegevus eristus tavapärasest ning ta püüdles millegi uue järele, olgu selleks siis midagi konkreetset nagu kunstitehnika või abstraktsemat nagu mõtteviis (ideoloogia).

Tänases keelepruugis kasutatakse avangard-tüvelisi sõnu – vähemasti eesti keeles – suhteliselt harva. Võimalik, et modernismi surmaga hääbus ka avangard, võimalus selleks. Postmodernset (selle laiemas tähenduses), kapitalismireeglitele allutatud kultuurisituatsiooni iseloomustab individualism, fragmenteeritus ja tarbimismeelsus. Elame globaliseerunud infoühiskonnas, kus ’uus ja värske’ on ise saanud peavooluks, nõutud tarbekaubaks. Sellises olukorras on raske olla avangardne, sest avangardsusest on tehtud justkui toode.

Ent kui avangardsus fenomenina on hääbumas, siis mis on tulnud selle asemele? Ehk on selleks ’innovatsioon’? Need kaks mõistet on teineteisega lähedalt seotud, kuid toetuvad erinevale väärtusvundamendile. Kui avangardsus viitab iseväärtusele, siis innovaatilisus instrumentaalsele ehk kasutusväärtusele. Innovaator on teisisõnu huvitatud kasusaamisest (olgu ettevõtluses või teaduses, avalikus- või erasfääris), avangardist seevastu loomingulisest eneseväljendusest. Loominguline akt on tema ning tema publiku jaoks väärtuslik iseeneses – seda ei pea tingimata kaubastama või rakendama mõne muu eesmärgi teenistusse. Vaatleme järgnevalt mõnesid tendentse Eesti uues ruumikultuuris ning asjasse puutuvaid arhitekte, kellest mitmete puhul võib täheldada nii avangardisti kui ka innovaatori ambitsioone. Omal moel idealistid on nad kõik.

Kunstisaalis
Üks kurb tõdemus viimase paarikümne aasta lõikes on see, et Eesti arhitektid on sõna otseses mõttes lahkunud kunstisaalist. Jättes kõrvale arhitektuuriharidusega kunstnikud nagu Raoul Kurvitz, fotograaf Arne Maasik, maalikunstnikud Jaan Elken, August Künnapu jt, kes hoonete projekteerimisega ei tegele, võib öelda, et siinsed arhitektid on suuresti loobunud kunsti tegemisest ning kunstinäitustel üles astumisest. Eriti terav on kontrast võrreldes 1970–80ndate aastatega, mil noored arhitektid said tuule tiibadesse tihti just kunstisaalist. Niinimetatud Tallinna kooli arhitektid Jüri Okasest Vilen Künnapuni, kelle kunsti, tõsi, siiani näitustel eksponeeritakse, mõjutasid oma toonase näitusetegevusega tugevalt nii arhitektuuri-, kunsti- kui ka laiemat kultuuriavalikkust.

Miks on praegused tegevarhitektid kujutava ja installatiivse kunsti loomingulise eneseväljenduse vahendina hüljanud, on, nagu öeldakse, miljoni dollari küsimus. Vaid üksikud noorema ja keskmise põlve arhitektidest suudavad veel midagi enda käega joonistada, maalimisest rääkimata. Aeg-ajalt tehakse küll näitusekujundusi, kuid ise astutakse kunstinäitustel üles harva. Villem Tomiste, Paco Ulman ja Ahti Sepsivart on väheste noorema või keskmise põlve arhitektide seas, kes teevad illustratsioone ja graafikat. Tomiste on kasutanud joonistusi ka mitme arhitektuurse projekti esitlemiseks (nt ideeprojektid «8 house Tallinn» ja «G-Block 2», mõlemad 2012). Ulman on lisaks traditsioonilistele tehnikatele katsetanud ka digipliiatsi võimalusi ning mõtestanud visuaalse keele abil erinevaid ruumifenomene; samuti on ta aktiivne fotograaf.

Eesti arhitektid on suuresti loobunud kunstinäitustele ka installatiivsete objektide tegemisest. Installatiivse ruumikunsti osas on viimastel aastatel eriti jõuliselt esile kerkinud hoopis fotograafi taustaga Anu Vahtra ning skulptori taustaga Neeme Külm, kes, tõsi, mitme projekti puhul teinud loomingulist koostööd Salto Arhitektidega (Ralf Lõoke, Maarja Kask, varem ka Karli Luik). Nende mitmeid mastaapseid, ruume nihestavaid ja teisiti märkama suunavaid teoseid on eksponeeritud nii Eestis kui ka välismaal.

Installatiivse kunsti osas saab arhitektidest positiivse näitena välja tuua just Salto, kelle «Gaasitoru» (2008), «Fast Track» (2012) ja «Face-to-Face» (2016) on intrigeerivad näited arhitektuuri ja kunsti põimumisest näituse kontektis. Mitmeid arhitektide installatsioone eksponeeriti Tallinna linnaruumis installatsioonifestivali LIFT11 raames (2011). Ajutisi ruumikunstiteoseid saab tavaliselt näha ka Tallinna arhitektuuribiennaalil (seni toimunud 2011, 2013, 2015). Ent nagu öeldud, kunstisaali jõuavad arhitektid oma loominguga üha harvemini; kujutava kunstniku-avangardisti rollist on viimase paarikümne aastaga lahti öeldud.

Ralf Lõoke, Maarja Kask (Salto Arhitektid) ja Neeme Külm. Ruumiinstallatsioon Face-to-Face. Balti börsihoone lugu Eesti Arhitektuurimuuseumis, 2016. Foto Anu Vahtra

Laboris
Digitaalne tehnoloogia on läbi teinud peadpööritava arengu ning digitööriistad on omandamas üha olulisemat rolli ka arhitektide töös. Projekteerimise peavoolus domineerib arusaam, et digitaalsete tööriistade suurim väärtus peitub selles, et nende abil on võimalik senisest väiksema aja- ja finantskuluga läbi proovida erinevaid ruumilisi ja tehnoloogilisi lahendusi. Mudelprojekteerimine (BIM ja teised süsteemid) võimaldab virtuaalses keskkonnas 3D- ja teiste mudelite abil terviklikult ja sünkroonselt tegeleda nii konstruktsioone, materjale, energiatõhusust kui ka ruumiprogrammi puudutavate küsimustega.

Eesti Kunstiakadeemia (EKA) arhitektuuriteaduskonnas tegutseb Martin Melioranski juhitav 3D-labor, samuti doktorandid Siim Tuksam ja Sille Pihlak. Neist kahe viimase esmaseks huviks on puidu kui ehitusmaterjali senisest mitmekesisem ja uuenduslikum kasutamine arhitektuuris. Omavahel püütakse kokku viia materjalitootjad (puidutööstusettevõtted), insenerid, arhitektid ning teised ruumi- ja ehitusvaldkonna spetsialistid. Erineva kompetentsi kaasamine peaks ideaalis viima sujuvama koostöö ning põneva uue (puit-)arhitektuuri loomisele ka linnaruumis.

Mida digitaalse arhitektuuri entusiastid Eestis seni vähe on teinud, on selgitustöö, kuidas on uuest tehnoloogiast kasu tavainimesel, kuidas jõuab see meie argikeskkonda ning milline on selle suhe loomingulise eneseväljenduse, kunstiliste, esteetiliste väärtustega. Need vastused loodetavasti ka tulevad, kui esimesed suuremad objektid linnaruumis kerkima hakkavad. Praegu piirdub digitehnoloogia loomingulisem rakendamine Eestis veel väikevormiliste paviljonide või skulptuursete objektidega.

Sille Pihlak, Siim Tuksam (Arhitektuuripraksis PART). Eleringi kõrgepingeliini liimpuidust mast. Arhitektuurivõistlus, I koht, 2016. Visualiseering

Sille Pihlak, Siim Tuksam (Arhitektuuripraksis PART). Tallinna arhitektuuribiennaali puitinstallatsioon Eesti Arhitektuurimuuseumi ees, 2015. Foto Tõnu Tunnel

Metsas
Hannes Praks on sisearhitekt ja hobimesinik, kes pööras mõne aasta eest pea peale EKA sisearhitektuuri ja mööbliosakonna tegevuse. Karismaatilise, julge, ootamatu ja provokatiivse, samas nõudliku, ent usaldava professorina on ta kolme aasta jooksul loonud osakonda uue atmosfääri ning õpimentaliteedi. Praegune sisearhitektuuriõpe on liikumas ruumi kujundamise juurest (edasi või tagasi?) inimese ja keskkonna vahelise süvakontakti, selle märkamise ja mõtestamise suunas. Üliõpilasi saadetakse nii metsa kui ka üksikule saarele, isegi Lähis-Ida kriisikolletesse ja Türgi suurlinnadesse, kus neil tuleb ise «ujuma õppida».

Too vahetus, intensiivsus ja mõnetine toorus, mis Praksi ja tema meeskonna tegevust iseloomustab, ei eita moodsate tehnoloogiate tähtsust, kuid näeb neid pigem vahendina. Osakonna eesmärk on õpetada tudengeid mõistma kaasaegse inimese elutunnetust ning looma sellele vastavaid ruumilahendusi. Praksile näib olevat oluline ka tugeva sideme hoidmine varasemate põlvkondade Eesti sisearhitektidega, samuti avatus ja soov jõuda laiema avalikkuse teadvusesse. EKA peaks olema rõõmus, et hoolimata viimaste aastate suurtest väntsutustest neil sisearhitektuuri-sarnaseid osakondi veel alles on.

Meedias
Paljud Eesti arhitektid on kuni viimase ajani pidanud meediaga suhtlemist tüütuks, kui mitte ebameeldivaks kohustuseks. Avalikkusega suhtlemist arhitektid pigem ei väärtusta, sest «looming räägib (peaks rääkima) iseenda eest». Samuti ei too meedias esilolek üldjuhul uusi tellijaid, seepärast ei soovita avalikkusega suhtlemisele ka oma aega raisata. Uue meedia ruumis (internet, sotsiaalmeedia) on siiski ka Eesti arhitektid viimase viie aasta jooksul aktiivsemaks muutunud, paljudel on värsked veebilehed ning ka Facebookis ja Instagramis on mitmetel büroodel oma kontod.

Arhitektide meediasuhtluses eristub Eestis teistest üks kollektiiv, Arhitekt Must, kelle taha varjuvad noored arhitektid Alvin Järving, Ott Alver ja Mari Rass. Nemad on algusest (2013) peale teadvustanud meediasuhtluse tähtsust ning käsitlevad seda loomuliku osana oma tegevuse tutvustamisel ja avaliku debati aktiveerimisel. Varem Postimehes, viimasel ajal Eesti Ekspressis on nad kvaliteetsete digitaalsete illustratsioonide, niinimetatud renderite (arhitektuursete ilupiltide) abil jutustanud lugusid sellest, kuidas saaks kasutusele võtta tühjana seisvaid maju ja jõude seisvat linnaruumi. Viimastest ettepanekutest meenub nende särtsakas ja poleemiline idee rajada Tallinna linnahalli merepoolsele küljele välibasseinid ja linnarand.

Jah, loomulikult on Arhitekt Mustal oma turundushuvi ja soov koguda tuntust. Samas on see vaat et ainus Eesti arhitektide kollektiiv, mis teadvustanud selle, et laiema avalikkusega on vaja suhelda neile arusaadavas keeles ning mitte tingimata ülalt alla vaatava eksperdi positsioonilt. Olgugi et büroo looming on veel hõredavõitu ning senised reaalsed projektid üsna alalhoidlikud, näitavad Arhitekt Musta fiktiivsed, meeleolukad linnaruumijutustused suurt loomingulist potentsiaali.

Alvin Järving, Ott Alver, Mari Rass (Arhitekt Must). Linnahalli rand Tallinnas. Idee, 2016. Visualiseering. Algselt avaldatud Eesti Ekspressis 21.09.2016

Linnaruumis
Õnneks pole siiski ka need arhitektid, kes meile argipäevaselt maju kavandavad, kaotanud julgust mõelda suurelt. Indrek Allmann koos oma meeskonna ja Soome kolleegidega pakkus mõne aja eest välja fantaasiaküllase mõtte Tallinna ja Helsingi vahelise tunneli jaamahoonetest. Neist esimese sissepääs asuks Tammsaare pargi all õõnsa, kausja Soome graniidist poolkerana, teine aga Rautatientoril maapealse, Eesti lubjakivist poolkerana. Kahe pealinna keskused saaks nii seotud mitte ainult füüsiliselt, vaid ka sümboolselt – kaks poolkera, seejuures kumbki oma rahvuskirjaniku monumendi esisel platsil (vastavalt A. H. Tammsaare ja Aleksis Kivi), moodustaksid kokku ühe tervikliku sfääri.

Indrek Allmann, Jaan Jagomägi (Arhitektuuribüroo PLUSS), koostöös Risto Wimberg, Teemu Seppänen (Futudesign). Helsingi terminali sissepääs Rautatientoril. Idee, 2015. Visualiseering

Indrek Allmann, Jaan Jagomägi (Arhitektuuribüroo PLUSS), koostöös Risto Wimberg, Teemu Seppänen (Futudesign). Tallinna terminali sissepääs Tammsaare pargis. Idee, 2015. Visualiseering

Eesti uuemas arhitektuuris on üsna omaette nähtus Villem Tomiste ja tema Stuudio Tallinn. Koos Ott Kadariku ja Mihkel Tüüriga tulid nad Kosmose-nimelise bürooga areenile 2000ndatel, firmamärgiks efektitsev arhitektuur ja linnaruumilised lahendused, mis loodud justkui tugeva espresso mõju all. Kosmose realiseeritud asjadest on tuntuim Rotermanni kvartali kortermajade ja kaubamaja korpus – platsiäärne oranž ja selletagused must, valge ja pruun maja. Samuti kavandas Kosmos koos Veronika Valguga Rakvere keskväljaku (valmis 2004), mis Tallinna Vabaduse väljaku kõrval seni ainus taasiseseisvunud Eestis rajatud terviklik linnaväljak.

Mõne aasta eest asutas Tomiste oma arhitektuuristuudio ning tegutseb nüüd peamiselt üksi. Eesti kontekstis eristab teda fantaasiaküllane – tihti praktilisel tasandil ning kalli hinna tõttu ka raskesti teostatav – arhitektuurilooming. Tomiste on hingelt kosmopoliit, kes tunneb end koduselt Pariisis ja Barcelonas. Tema ruumifantaasiad, mis loodud Eesti, eelkõige Tallinna konteksti, on justkui peegeldus ihast suurlinna järele. Seejuures pole see pilvlõhkujate ega kaubamajade linn, vaid kvaliteetse avaliku ruumiga tihe, funktsioone täis pikitud ja kunsti ning disaini väärtustav ruum. Kombineerides paberarhitektuurile omase fantaasia ja planeerimist iseloomustava suure mõõtkava, näeb Tomiste Tallinnas suurt potentsiaali. Oma töödega aitab ta teadvustada seda, et on vaja mõelda suurelt, vaadata tervikpilti ja linna kavandades mitte takerduda pisidetailidesse.

Villem Tomiste (Stuudio Tallinn). Tallinna peatänava arhitektuurivõistlus, II koht, 2016. Visualiseering

Vanameister, kevadel vabariigi valitsuselt kultuuri elutööpreemia saanud EKA emeriitprofessor Veljo Kaasik käis hiljuti välja Tallinna kesklinna kontekstis üsna radikaalse, ent sügavalt kaalutletud ja hästi argumenteeritud idee taashoonestada Estonia kontserdihoone naabruses endise Uue turu hoone alune maa, kus praegu näha turuhoone ajaloolist vundamenti. Tema nägemuses asuks uues hoones kunstile, disainile ja arhitektuurile pühendatud kultuurikeskus. Kui nooremate arhitektide tegevuses on tihti näha pudistamist, kinni jäämist pisidetailidesse – olgu selleks kõnnitee laius, prügikastide asukoht või vaidlused haljastuse üle – siis emeriitprofessori välja käidud idees on säärast joont, mis võiks teravalt läbistada avaliku sfääri ning algatada taas kirgliku arhitektuuridebati Tallinna kesklinna arengu teemal.

Jah, professor Kaasikut võib kritiseerida vähese informeerituse pärast – Tammsaare pargi rekonstrueerimiseks korraldati arhitektuurivõistlus (2012), mille võidutöö autorid Ott Kadarik ja Mihkel Tüür (Kadarik Tüür Arhitektid) on endise turuhoone varemetele juba kavandanud kohvik-paviljoni. Kaasiku entusiasm, kodanikuaktiivsus ning julgus suurelt mõelda väärib siiski tunnustust. Seda eriti olukorras, kus kunsti ja loomingut pealinna südamest üha eemale tõrjutakse; mõelgem kasvõi Eesti Kunstiakadeemia uue hoone saagale. Linnasüdamed vajavad avalikku, aktiivset kultuuriruumi; pelgalt kaubamajad ja bürood ei suuda hoida linnaeluks vajalikku mitmekesisust.

Emeriitprofessori idee, mis realiseerumiseks eeldab loomulikult avaliku arhitektuurikonkursi korraldamist, on selgelt avangardne, ning jah, võib välja vihastada muinsuskaitsjaid ja konservatiivsema mõttelaadiga inimesi, kuid selles algatuses on visionaarsust, mis võib realiseerudes kasu tuua tervele linnale – nii linnaruumi kvaliteedi tõusu kui ka Tallinna kuvandi paranemise. Siit johtub, et Veljo Kaasiku ettepanekus sisaldub avangardse, radikaalse julguse kõrval ka tugev innovaatiline alge. See ei ole paberarhitektuurile omane fiktiivne mõtlemine, vaid tugevalt reaalsesse ruumi ja aktiivsesse linnaellu projitseeritud idee, millesarnaseid võiks Eesti ruumikultuuris rohkem olla. Eespool mainitud Arhitekt Musta linnahalli idee ja Kaasiku ettepanek moodustavad justkui sümboolse paariku ning näitavad, et arhitektide puhul ei mängi vanus mingit rolli. Mõlemas idees põimuvad omavahel kontseptuaalne teravus ja ruumiline selgus, mis kantud soovist luua paremat linnaruumi, tõestades ühtlasi, et avangardsus ja innovatsioon ei välista teineteist.

Paco Ulman. Visand. Digipliiats, 2010. Autori omand

Artikkel ilmus algsel kujul Postimehes 25.11.2016