Jüri Okase hermeetiline maailm

Jüri Okas. Fotomontaaž, 2016

Jüri Okast võib pidada Eesti nüüdisaegse kunsti- ja arhitektuurielu suurimaks aristokraadiks. Oma loominguga näib ta küsivat kunsti ja arhitektuuri eriala piiride ning nende ainitise olemisvõimaluse järele. Kumu kunstimuuseumi suures saalis Tallinnas sai 7. aprillist 27. augustini 2017 vaadata Okase ülevaatenäitust, mis koondas suure osa tema graafikast ning tegevus- ja installatiivkunsti dokumentatsioonist.

Viimase kümmekonna aasta jooksul on kunstikõrgkoolides muutunud populaarseks loomingupõhine doktoriõpe. Paljudes õppekavades on õppeprotsessi keskmesse toodud kunstniku uurimistöö, kus doktorant kasutab uurimismaterjalina enda varasemat loomingut. Analüüsi käigus tehtud järeldused saavad omakorda aluseks uutele teostele. Väga sarnast loometöömustrit kasutas juba aastakümneid tagasi ka Jüri Okas, kelle loominguline identiteet jaguneb kujutava kunsti ja arhitektuuri eriala vahel.

1970. aastate alguses, osalt veel tudengiajal, tegi Okas kümmekond pooldokumentaalses laadis filmijäädvustust tema enda sõpruskonna ja kaaskunstnike happening’idest. Samasse kümnendisse jäävad ka mitmed maakunstiteosed. Hiljem on ta samade tööde dokumentatsiooni kasutanud graafikas, peamiselt sügavtrüki ja ofsetlitograafia tehnikas valminud teostes. Okase teosed ei alga seega kunagi puhtalt lehelt; tema looming keerleb justkui sissepoole pööratud spiraali pidi, kunstniku-mina kujuteldava keskme suunas ja juba tehtud teoste ümber, neile uusi tähenduskihte ümber kasvatades. Okase kunst plahvatab sissepoole.

Kunstiteadlane Sirje Helme, kes on ka praeguse Kumu näituse üks koordinaatoritest, on väitnud, et Okase kunst tegeleb alati ruumiga. Olgu tegemist maakunsti, graafika, installatsioonide või arhitektuuriga, Okase kunstilised valikud on alati kokkupuutes ruumiliste protsesside ja nende mõtestamisega. Kunsti- ja arhitektuuriteadlane Andres Kurg omakorda on väitnud, et Okase loomingus on ruumi kõrval oluline ka aeg. Kumu näitusega kaasnevas raamatus käsitleb Kurg Okase kunstiloomingut „vahepealsuse visuaalkultuurina“. Okast huvitab lineaarse aja lõhkumine, teatud mõttes isegi aja seiskamine, ning ruumilised nähtused ja olukorrad, mille puhul on raske aru saada, kas midagi on sündimas, valmimas või hoopis lagunemas.

Jüri Okas. Torn, 1981, sügavtrükk, Eesti Kunstimuuseum

Jüri Okas. Rekonstruktsioon M, 1976, sügavtrükk, kunstniku omand

Jüri Okas. Rekonstruktsioon KKI, 1977, sügavtrükk, Eesti Kunstimuuseum

DIKTEERITUD KOGEMUS, DISTANTSEERITUD PILK
Kumu suures saalis on harva näha sedavõrd jõuliselt reglementeeritud ja korrastatud näituseruumi nagu praegu. Nii nagu kunstnik ja arhitekt Paco Ulman oma näitusearvustuses (kunst.ee nr 2/2017) tähelepanu juhtis, on tänapäeval mõneti üllatav näha avalikku ruumi, mis nii selgelt ruumikasutust dikteerib. Okas, kes ise on näituseruumi kujundaja, on oma tööde eksponeerimiseks loonud tõepoolest totaalse, isegi autoritaarse keskkonna, kus liikumistrajektoore on raske varieerida. Ometi iseloomustab säärane jõuline raamistamine Okase kunstnikupositsiooni väga hästi. Teatud mõttes võib teda pidada Eesti nüüdisaegse kunsti- ja arhitektuurielu suurimaks aristokraadiks, iseteadlikuks poeediks, kes külmetab klaasmäel. Oma võrdlemisi hermeetilise, raskesti ligipääsetava kunstiloomingu kõrval on Okas aastate jooksul kindla käega suunanud oma loomingu eksponeerimist, avaldamist ja retseptsiooni – intervjuusid ega avalikke loenguid ta (enam) ei anna, loomingut kajastavad raamatud koostab peamiselt ise ning näitused kavandab samuti oma käega. Ühe looja terviklik universum, mille väliskoorest on raske läbi tungida. Olgu öeldud, et loomulikult ei ole siin peamine Okas kui indiviid, vaid tema kui loovinstitutsioon ja sellega seotud kuvand.

Tamara Luuk on kirjutanud (Vikerkaar nr 7/1988), et Okase teoste aines (peamiselt linna- ja loodusmaastikud) ning kujutamisviis (fotograafia ja film) on demokraatlikud ning üldkättesaadavad, ent kunstniku poolt kokku põimitud ülimalt elitaarsel moel, tõmmates selge piiri looja ja ülejäänud maailma, kunstniku ja vaataja vahele. Ja ometi on seal midagi ülimalt paeluvat; paljude jaoks on tegemist viimase poolsajandi Eesti ühe olulisema kunstniku ja arhitektiga. Siit võiks edasi küsida, miks on Okase loominguline universum näiliselt nii suletud ja ligipääsmatu. Kas on see puhas loominguline egoism? Aristokraatlik elitaarsuse taotlus? Või hoopis hirm reeta kunsti, loomingu saladus?

Ühe võimaliku vastuse võib anda see, et Okast on peetud üheks Eesti kunsti esimeseks kontseptualistiks – Sirje Helme sõnul on autor oma tööde objekti teadlikult ja vahel mitmekordselt võõrandanud. See loob olukorra ja tunde, et see, mida me pildil või teoses näeme, ei räägi vahetult, vaid viitab millelegi, mida pildil ei ole. Sellele lisandub näiline neutraalsus, mis tihti kasutab dokumentalistikale omaseid töövõtteid ning on justkui vaba väärtushierarhiatest. Niisiis looming, kus raskuskese on ideel, mitte sooritusel endal.

Fotokunstniku ja kunstiteadlase Peeter Linnapi sõnul on Okas koos Peeter Toomingaga ka siinse fotograafia esimesi kontseptualiste. Linnap on rõhutanud Okase tööde puhul mitte nende näilist dokumentaalsust, vaid just kunstniku teadlikkust dokumenteerimisest kui tegevusest, loomingulisest aktist. Teisisõnu ei tee Okas dokumentalistikat, vaid lihtsalt tema visuaal-esteetiline keel või kood on dokumentalistlik – ta mõtestab visuaalsete ja kontseptuaalsete vahenditega dokumenteerimist kui protsessi ning selle kaudu ka kujutise rolli kunstis ja kultuuris laiemalt. Okas on oma töödes korduvalt kasutanud samu motiive, näiteks fotosid aktsioonidest ja maakunstiteostest Vääna-Jõesuu rannas. Nagu eespool mainitud, on need fotod ja filmikaadrid hiljem leidnud töödelduna kasutamist graafikas.

Analoogne metapositsioon või metakeele kasutus on ilmne Okase ehk tuntuimas visuaalkunsti teoses „Väike moodsa arhitektuuri sõnastik“, mis koondab fotosid perioodist 1974–1986 (ilmus eraldi raamatuna 1995). Näiliselt argiseid, banaalseid ja rahvapärase arhitektuuri või lausa iseehituse motiive jäädvustades lõi Okas omalaadse ruumiarhetüüpide aabitsa või Andres Kure väljendit kasutades „arhitektuuri tegemise õpiku“, mida saab soovi korral kasutada ka professionaalses projekteerimistöös. Ruumiliste ja visuaalsete printsiipide kogumik; algmotiivid, mida leiab nii banaalses kui ka elitaarses keskkonnas.

DEKONSTRUKTSIOONI KATSE
Kui nüüd teha suurem üldistus ja püüda sõnastada seda, mida Okas oma kunstiga teeb, siis võiks visata õhku väite, et ta küsib kunsti olemisvõimaluse järele. Teda ei huvita niivõrd konkreetsed tehnikad või tähendused, stiil või kultuuriseosed, kui spetsiifiliselt selle territooriumi väljapuhastamine, mis kuulub kunstile. Okase soov on puhastada välja kunsti aluskood, DNA või luuüdi, kui soovite, see väli, mis kuulub ainult loomingule.

Ometi on mitme viimase aastakümne kultuuripraktika, mida kõige laiemas mõttes võiks tähistada „postmodernsuse“ mõistega, näidanud modernismikogemuse ambivalentsust ning sellest tulenevaid raskusi üheste aluspõhjuste ja tegurite sõnastamisel. Paljud distsiplinaarsed kooslused (k.a kunst) ja nende alustingimused on muutunud staatilisest voolavaks, substantsiaalsest kontekstuaalseks. Okas kunstnikuna on sellest protsessist loomulikult teadlik, kuid ometi ei soovi ta täielikult hüljata modernisti rolli või sellega seotud praktikaid. Ta ei talu kunstnikuna seda, kui kõik muutub ebapüsivaks, sõltuvaks, dünaamiliseks; võimalik, et see on seotud hirmuga kaotada kontroll ja autoriteet.

Just Okase roll loojana ja oma retseptsiooni jõulise suunajana teeb tast (hilis)modernismile omase frustreeritud heerose, kes justkui keeldub joobumast postmodernsuse ülevast kitšist, kuigi mõistab selle vabastavat funktsiooni. Mõneti meenutab Okase kunstnikupositsioon Walter Benjamini tuntud metafoori ajalooinglist. Kunstnik Paul Klee akvarellil (1920), mis kuulus Benjaminile endale, on kujutatud näiliselt abitut, ehmunud inglit, kes näeb oma silme ees minevikku ja selles kuhjuvaid varemeid. Ingli tiivad on avatud ning paradiisist puhuv progressituul kannab teda selg ees tulevikku. Peatumine on võimatu nagu ka varemete kuhjumise takistamine. See moderniseerumise vältimatu ja valulik, ent mitte lõpuni hukkamõistetud kogemus peegeldub ka Jüri Okase kunstis.

Jüri Okas. Pikali, 1974, sügavtrükk, Eesti Kunstimuuseum

Näitus „Jüri Okas“
Kumu suures saalis 07.04.–27.08.2017
Koordinaatorid Sirje Helme, Ragne Soosalu
Näituse kujundaja Jüri Okas
Graafiline kujundaja Tuuli Aule

Artikkel ilmus algsel kujul nädalalehes Eesti Ekspress 23.08.2017