 |
| Gordon Matta-Clark (1943–1978). Bronxi põrand: põrandaauk. 1972. Hõbeželatiinfoto. 28,6 × 35,6 cm. The Estate of Gordon Matta-Clark’i ja David Zwirneri galerii (New York / London) loal |
Arhitektuuriajaloolase Mark Wigley arvates on arhitektiharidusega kunstnik Gordon Matta-Clarki loominguline pärand aktuaalsem kui kunagi varem. Kumu kunstimuuseumis Tallinnas saab kuni 8. juunini vaadata Matta-Clarki ja kunstnik Anu Vahtra ühisnäitust „Gordon Matta-Clark: anarhitekt. Anu Vahtra: eemaldamise teel tervikuni“, kuraatorid Sergio Bessa (Bronxi Kunstimuuseum), Jessamyn Fiore (The Estate of Gordon Matta-Clark), Anu Allas (Kumu kunstimuuseum, kujundaja Indrek Sirkel. Mark Wigley viibis Tallinnas Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna ning Eesti Kunstimuuseumi kutsel, pidas 28. märtsil loengu EKA-s ning juhtis päev hiljem koos Anu Vahtraga ekskursiooni Kumus avatud näitusel.
Carl-Dag Lige (CDL): Miks on Gordon Matta-Clarki looming oluline meie praeguses hetkes?
Mark Wigley (MW): Matta-Clark on oluline just sellepärast, et me ei tea, mida praegune hetk täpselt tähendab. Mulle näib, et kui kunst üleüldse mingit väärtust omab, siis seepärast, et aitab mõtestada meie maailma. Kui me teame, kus me omadega oleme ja mida teeme, siis me ei tunne vajadust uuesti järele mõelda, kahelda. Kunst ja kahtlus on seega omavahel seotud. Elame tohutul poliitiliste, kultuuriliste, bioloogiliste ja ökoloogiliste muutuste ajastul. Kunstnikel on võime panna meid säärastel ajahetkedel asjadele teisiti vaatama. Ma ei oska päris täpselt öelda, mida Matta-Clarkil meile pakkuda on, ent on huvitav jälgida, kuidas aasta-aastalt huvi tema loomingu vastu erinevate inimeste hulgas kasvab, seda ka põlvkondade üleselt, väga noored ja ka vanemad kunstnikud ja arhitektid inspireeruvad temast. Pole põlvkonda, mis tõdeks, et Matta-Clark pole huvitav. Tema töös on midagi, mis on abiks väga paljudele inimestele. Võimalik, et seepärast, et ta tõepoolest mõtleb küsimusele mis on arhitektuur?
Me kipume võtma arhitektuuri kui midagi iseenesestmõistetavat, me õieti ei märka teda. Walter Benjamin kirjutas kaunilt sellest, et me ei näe arhitektuuri, sest see on meile nagu kalale vesi. Kala ei mõtle sellele, mis on vesi seni, kuni teda veest välja ei tõsteta. Alles pärast seda muutub ta „intellektuaaliks” ja tõdeb, et on olemas säärane nähtus nagu vesi ja et sinna on vaja võimalikult kiiresti tagasi pääseda. Sellega sarnaselt ei kipu me märkama linnu, milles elame, need on alati olemas ja me justkui hingame arhitektuuri. Matta-Clarki sarnased loojad muudavad arhitektuuri nii, et hakkame seda nägema. Ja kuna me näeme esmalt tema töid, siis avanevad meie silmad ka kõige muu suhtes.
Ruum, milles me praegu istume on muuseumiruum; siia tulles vaatad sa tavaliselt kõigepealt näitusel olevaid makette ja jooniseid ilma, et muuseumihoonele endale tingimata mõtleks. Kui sa sellegipoolest mõtled ka hoonele, siis tõenäoliselt umbes nõnda: see on tugev, see ei liigu siit kuhugi ja homme tagasi tulles on enam-vähem samasugune. Sul on teatav kindlus, et see maja ei kuku kokku, ent sul ei ole selle kohta tõestusmaterjali. Maja ei näite sulle, miks ta kokku ei kuku. Õigupoolest varjab ta suuremat osa oma saladustest. Näiteks see siin on vana maja, ajalooline soolaladu (Rotermanni soolaladu – toim.), kuid isegi soola jaoks rajatud hoone on täis juhtmeid ja torusid, mida sa tegelikult näha ei taha. See, mida me näeme, on puhtad valged pinnad, kõik on peidetud nii, et sa ei peaks sellele mõtlema. Enamik meie hooneid on tehtud selliselt, et me ei peaks nendele eraldi mõtlema. Arhitektuuridistsipliini seisukohast võiks säärast lähenemist pidada väga konservatiivseks.
CDL: Kas ma saan siis õigesti aru, et Matta-Clark soovis meil aidata teadvustada ebakindlust, kuid samal ajal esile kutsuda omalaadset teraapilist efekti, mis aitab nüüdishetke keerukusega hakkama saada?
MW: Võimalik. Iga laps teab, et arhitektuur on kummituslik, et seal elavad igasugu loomad, seal on kummitused, hääled, liikumised. Iga viimane kui laps! Ja siis miskipärast õpetame lapsi sellest usust loobuma. Ent siiski, ka me ise endiselt usume seda majade siseelu. Hollywood teenib tänu sellele miljoneid dollareid. Igas filmis, kus on ruum, mida näidates on rohkem kui kolm sekundit vaikust, tekitab inimestes ärevust.
Niisiis, me kõik usume kummitustesse, aga sotsiaalselt treenitakse meid käituma nii, nagu poleks neid olemas. Ent see tunne on meil ikkagi sügaval sees, tunne, et igal majal on oma saladused. Matta-Clark teeb need saladused ilmsiks. Jah, sul on õigus, see on omalaadne teraapia, sest tavapäraselt tahame, et arhitektuur püsiks taustal – oleks vesi, kus me saame ujuda. Matta-Clark aga annab mõista, et see vesi, milles elame, linnaruum, ei ole süütu. See on täis igasugu keeldusid, piiranguid, võimusuhteid...
CDL: ... ega ole mingil moel lineaarne, sirgjooneline, olgu siis aja või ruumi mõttes.
MW: Jah, see pole lineaarne mitte mingil moel ja on veider, võõras, imelik, aga samas ka ääretult huvitav.
CDL: Kõlab justkui kultuuriline Teine…
MW: Just. Ja Matta-Clark teeb selle oma tegudega meile nähtavaks. Õigupoolest on see klassikaline kunstniku teguviis. Kunstnik on see, kes näitab sulle, et see, mis on pidevalt su silme all olnud, pole iseenesestmõistetav. Võtame näiteks mõne vana puu. Kunstnik teeb sellest puust maali moel, mis loob tunde, et sa näed puud elus esimest korda. Matta-Clark teeb sama arhitektuuriga, andes mõista, et näitab meile elus esimest korda, mis asi üks maja tegelikult on. Maja ei ole stabiilne, turvaline, see liigub, on ebakindel, mitmetahuline, keerukas, ahistav ja loob omalaadse vertikaali. Matta-Clark demonstreerib seda meile kui kunstnik. Hetkel, mil arhitektuur või konkreetne hoone tehakse nähtavaks, ilmnebki arhitektuur ise.
Arhitekt ei ole keegi, kes teeb sulle koha, mis pakub pelgalt turvalisust, annab sooja. Arhitekt on see, kes muudab ehitise nähtavaks. Arhitektuuri saab peaaegu, et defineerida kui kõnekat ehitist (articulate building). Niisiis maja, mis räägib. Arhitektuur on maja, mis räägib iseendast. Matta-Clark õppis arhitektiks ja oli kursis mõttega sellest, et arhitekti roll on luua maja, mis kõneleb. Ta võtab juba eksisteeriva hoone ja justkui ütleb publikule, et laske mul näidata, mida see maja on alati öelnud, kuid mida te pole kuulanud. Matta-Clark loojana on sulam klassikalise arhitekti ja klassikalise kunstniku kuvandist. Me ei ole säärase rollisegadusega harjunud. Ta on kuulus kunstnikuna, üks kuulsamaid kunstnikke üldse, ent me ei taha temast eriti mõelda kui arhitektist, sest arhitektuur on justkui palju igavam kui kunst.
CDL: Ma pole kindel, kui asjakohane see paralleel on ning kui informeeritud oli Matta-Clark filosoof Martin Heideggeri ideedest, ent mulle näib eksisteerivat tugev paralleel selle vahel, mida Heidegger kirjutas antiiksetest templitest ning kuidas Matta-Clark kasutas oma loomingus teise maailmasõja järgset linnaruumi. Matta-Clarki huvitas see, mis jääb taustale, varjatuks ega mahu poodiumile. Oma loomingus oli ta nagu Heideggergi huvitatud sellest, kuidas tõde ilmneb, saab nähtavaks. See, kuidas Te Matta-Clarki loomingust räägite, jätab mulje, et oma loomingu abil ta justkui aitas teha maailma, õigemini selles peituvat, nähtavaks. Seda muidugi mitte lineaarses, puust-ja-punaseks viisil, aga ta justkui aitas inimestel näha.
MW: Nõustun täielikult. See on nagu omalaadne akupunktuur, nõelravi. Sul on õigus, Matta-Clark tõesti toob tausta esiplaanile, võib-olla ainult hetkeks, aga just nagu enamik kunsti… Kunstniku suurim anne on panna inimesed kahtlema ja selles kahtluse hetkes näed sa maailma teisiti, mis tähendabki seda, et näed maailma esmakordselt. Esimest korda märkad, et, näe, maja – on ikka üks imelik asi! Tavaliselt ma ju ei mõtle sellele, aga see on üks imelik asi!
Nii, kui ma nüüd näen oma maailma, siis hakkan ma ka teistmoodi mõtlema. Ja kui ma mõtlen teistmoodi, siis ma võib-olla ka unistan teistmoodi. Ning kui ma teistmoodi unistan, siis võib-olla ma tõesti suudan luua teistsuguse maailma! Nii peitub tema teostes peaaegu, et utoopiline ambitsioon. Väike sekkumine, nagu nõelravi puhul, paljastab sulle selle, mis on su ümber alati olnud ning sa hakkad teisiti mõtlema. Kui me kõik hakkaks teisiti mõtlema, siis oleks maailm teistsugune paik. Ja Matta-Clarkil on säärane ambitsioon olemas, ambitsioon horisontaalsema…
CDL: ... võrdõiguslikuma…
MW: ... demokraatlikuma ühiskonna järele. Ta annab mõista, et arhitektuur ehk see, mida me tavaliselt ei näe, mängib ühiskondliku ebavõrdsuse kujunemisel ülisuurt rolli, kusjuures teeb seda märkamatult. Tavaliselt mõtleme, et arhitektuuril on suur jõud, et see hoiab inimesi paigas… Aga ei, mida Matta-Clark ütleb, on see, et arhitektuuri jõud tuleb eelkõige sellest, et me arvame, et me ei saa seda muuta. Me arvame, et see on püsiv. Aga tema suudab demonstreerida, et hea tahtmise korral suudame pea igast pinnast oma sõrme läbi pista!
Ta justkui ütleb, et kujutagem ette, et me elame oma elu hoonete keskel ja need hooned on nagu teatri kulissid. Teatrietendusel on nii, et see, mis näib seinana, ei ole tegelikult sein. Aga need seinu markeerivad kulissid aitavad hoida ideed, luua kujutluse seinast. Niisiis, meid ümbritsevad mitte seinad, aga ideed seintest. Niisamuti ideed ruumidest ja paljust muust. Matta-Clark näitab, et hooned ongi nagu teatrikulissid, ei midagi muud, ja et neist on võimalik läbi lõigata. Nende lõigete tõttu muutuvad aga korrapealt ruumide omavahelised suhted – äkitselt on üks ruum suhtes teisega, millega sel seni polnud võimalik kõnelusse astuda. Äkitselt saad sa teada, mis on seina sees või mis see sein üleüldse endast kujutab. Kuidas me üldse saakski teada, mis asi sein tegelikult on, kui me sinna sisse ei näe? Ent me ei vaata seinte sisse, me kardame seda! Iga sein kihab elust. Mikroskoobiga vaadates näib iga seina sisu täiesti uskumatu. Elektronmikroskoobiga vaadates kihab iga sein elektronidest!
CDL: Kui see oleks liiga steriilne, siis poleks see enam hea elukeskkond…
MW: Just nimelt! Ilma bakteriteta elu on ebatervislik. Siin me siis oleme, inimkond, inimene kui liik, ent me ei tea, mis on meie sees. Ainult ligikaudu 1% meie DNA-st on inimliigile ainuomane; põhiliselt koosneme me sadadest tuhandetest erinevat tüüpi bakteritest, kellega me teeme koostööd. Ilma nende bakteriteta sureksime. Kusjuures enamik neist baktereist saaks hakkama ka ilma meieta, sest enamik neist on miljoneid aastaid vanad. Seega oleme omalaadsed linnad, mis on täis koostööd tegevaid organisme. Ning me teeskleme, et oleme ainulised, üks tervik – kusjuures me kardame iseennast natukene, me ei taha näha seda, mis meie kehade sees tegelikult toimub. Kehasse sisselõiget tehes ja nähes, mis seal peitub, tunneb enamik inimesi…
CDL: ... agooniat?
MW: Jah, see on agoonia. Ja me kohtleme oma maju täpselt samamoodi. Meie arvates ei peaks neid lõikuma. Me ei taha teada! Kõik me kardame oma keha veidi, sest me oleme kummalised. Inimesed on imelikud olendid. Kas me tõesti tahame teada, et koosneme sadu miljoneid aastaid vanadest bakteritest? Tegelikult mitte, hoolimata sellest, mis teadus ütleb. Suurema osa päevast me ei mõtle sellele nii et, hea küll, nüüd võtan oma bakterihunniku ja lähen metroo peale. Meile meeldib pigem öelda, et „ma olen isiksus”. Samamoodi ka hoonetega…
Mida Matta-Clark ütleb, on, et see, mida me ei näe, õigemini, mida me ei taha näha (!) ning veidi kardame, on miski, millega saame olla loomingulises vahekorras. Teisisõnu, meil on võimalus asju muuta, ümber korraldada ning seepärast on meil vähemalt teoreetiline võimalus elada ka teistsuguses maailmas, teistsuguses ühiskonnas. Matta-Clarki puhul on tegemist imeväärse kunstnikuambitsiooniga – just nagu nõelravi puhul, teeb ta vaid ühe väikese nükke, aga sina vaataja või kogejana teed suurema osa tööst.
CDL: Ta annab sulle kala asemel konksu…
MW: Just nimelt! Matta-Clarki karjäär oli vaid kümne aasta pikkune ja sai teoks väga spetsiifilisel ajahetkel (1968-1978 – toim). Nagu sa varem ütlesid, oli ta huvitatud 20. sajandi hääbuma hakkavatest tööstuslinnadest, tööstuse, tööjõu ja tolle iselaadses ajahetkes oleva majanduse ja ühiskonna äärealadest. Ent isegi, kui tema looming oli tihedas kontaktis oma ajaga, on selle õppetunnid muutumas tähtsaks just praegu. Olles nüüd postindustriaalses, varasemaga võrreldes palju keerukamas infoühiskonnas, püsib tema looming äärmiselt asjakohasena.
CDL: Tänapäevaste linnade temaatika juurde naaseme allpool, aga hetkel astuksin sammu tagasi. Õigupoolest Te peaaegu juba vastasite sellele, mis oleks olnud mu järgmine küsimus… Mida Te kirjeldasite Matta-Clarki loomingulise kreedona, näib sisaldavat iselaadset paradoksi – üheltpoolt näib ta soovivat jõustada (empower) inimesi, näidata neile, et arhitektuuris, kunstis ja ühiskonnas tervikuna on peidus määratu potentsiaal – et kui olla sellest teadlik, siis on võimalik teha otsuseid ja esile kutsuda muutusi. Ilma teadlik olemata pole võimalik teada ka võimalustest või et sul üleüldse on võimalus valida ja otsustada. Teisest küljest see, mida Matta-Clark ilmsiks toob, on väga häiriv, segadusse ajav, näib ebastabiilsena. Kui sa tõepoolest näed, mis toimub inimese kehas või hoone sisemuses, siis sa tegelikult ei mõista seda, see ajab segadusse ja näib ohtlikuna. See, mida Teie näite ütlevat on see, et Matta-Clark tahab meile mõista anda, et ühiskond peaks sellest hirmust kummastava ja võõra ees üle saama, ennast sellest segadusest läbi töötama.
MW: Matta-Clarkil pole ühtki lauset, kus ta ütleks, et keegi peab midagi tegema. Õigupoolest ei ütle ta oma tööde retseptsiooni kohta kunagi mitte midagi. See muidugi ei tähenda, et ta ei mõtleks selle peale; ta võis seda teha üsnagi sarnaselt sinu poolt kirjeldatule. Ma arvan, et tema versioon oleks midagi sellist, et igal inimesel on valikuvõimalus. Sa võid jätkata teesklemist, et sa ei karda oma keha, maju, maailma. Sa või teeselda, et sa kuulud ühte kindlasse kohta, ühte rassi, ühte perekonda, ühte usku, ühte linnaossa, ühte erialasse – sa justkui mõtled, et oled osa nendest. Ja sa võid elada nendes kirjeldustes justkui vanglas. Matta-Clark aga annab mõista, et see vangla on su enda ehitatud. Muidugi ei ütle ta, et näiteks Ameerika Ühendriikides elav mustanahaline perekond peaks end ise omaloodud vanglast lihtsalt vabaks päästma. Ei, loomulikult on olemas ka otsene poliitiline tegevus, mis hoiab sind oma raamides (või vabastab sellest). Aga arhitektuur on siin omalaadne tugimehhanism päris otsesele poliitilisele tegevusele nii, et sina aga ka need, kes ei soovi, et sa edukas oleksid, kasutavad arhitektuuri teatava fikseeritud kujutisena, mis jätab mulje, et sa oled ühes kindlas kohas.
Matta-Clark ütleb, et jah, on hirmutav avastada, et sa ei olegi enam ühes kindlas kohas ja et sel hetkel tuleb langetada otsus, samas ta ei ütle, mis see otsus on. Sõna otsus kasutame tavaliselt siis, kui teeme valiku, aga ilma, et tõendusmaterjal oleks meie valiku tinginud. Teisisõnu, kui tõendusmaterjal ütleks meile, mida teha, siis poleks enam tegemist otsustamisega. Otsuse tegemine on see, kui sa tead juba kõike, mida on vaja, aga järgmise sammuna on vaja „vette hüpata”, tegutseda. Matta-Clark on sellest hüppamise hetkest väga huvitatud.
Juhul, kui ta mõtles enda tegevusest kui kingitusest ühiskonnale, siis tõenäoliselt nii, et näe, siin on teile võimalus hüpata, aga mina ei saa teile ette öelda mil moel või kuhu suunas hüpata või mida hüppamine üleüldse tähendab, aga et teatud tasandil on tegemist toest loobumisega. Oma loomingus läheb ta sõna otseses mõttes tugede, konstruktsioonide kallale, teeb need tühiseks. Vabanda see pikk vastus…
Konstruktsioonis on midagi kummastavat. See on tehnilises mõttes midagi, mis laseb asjal püsida. See asi, mis püsib, on meile nähtav. Ent see, mis võimaldab asjal püsida, pole kunagi nähtav. Näiteks, kui selle hoone (arhitektuurimuuseumi – toim) vundamendid oleks nähtaval, siis poleks enam tegemist vundamendiga. Ja siit jõuame tagasi Heideggeri juurde – see, mis lubab millelgi püsida, on omalaadne Olemise eeltingimus ja just seepärast nähtamatu. Omal moel ütleb Matta-Clark, et isegi kui ma näitan teile seda, mis teie arvates hoiab hoonet püsti, siis tegelikult see ei hoia. Ta eemaldab peaaegu kõik, mis võimalik, aga hoone seisab endiselt püsti!
Kui tema töid vaadata, siis tihti on ta suurema osa majast eemaldanud, seal poleks nagu enam midagi alles. Enamik inimesi arvab, et see polegi enam hoone, aga see ei kuku kokku – pane tähele, mitte miski Matta-Clarki asjadest ei kuku kokku! Ta ei näi ütlevat mitte ainult, et me ei näe konstruktsiooni, aga et iga kord kui me arvame teadvat, mis konstruktsioon on, siis tegelikult oleme eksiteel. Seega peame harjuma mõttega, et elame maailmas, mis on üdini habras. Minu arvates on tema sõnum sellest, et meie maailm on habras ja omamoodi unenäoline ruum, väga oluline. Enamik inimesi usuvad hommikul üles tõustes, et on olemas kindlad rajad, mis viivad paika pandud suundades, ja et vabadus on midagi ülimalt piiratut. Matta-Clark aga ütleb, et jah, muidugi, piirangud eksisteerivad, aga enamik neist on su oma peas!
CDL: Mõeldes tänasele päevale… Oleme elanud postmodernses situatsioonis, selle laiemas kultuurilises tähenduses, 1960. aastate lõpust alates. Üldine ebakindluse ja pidetuse olek on seega kestnud rohkem kui pool sajandit. Matta-Clarki loomingu puhul näib rumal otsida positiivset programmi, mis pakuks sellele ebakindlusele selget lahendust, ta ei olnud oma loominguga programmiline. Teie kirjeldus loob mulje temast kui kunstnikust, kes püüdis inimestele – olgu tema omas ajas või praeguses ajahetkes – näidata võimalusi tolle ebakindluse ületamiseks, jättes seejuures lõpliku otsuse tegemise inimestele endile.
MW: Minu vaade Matta-Clarkile on loomulikult ainult üks kõigist võimalikest. Igal teisel mõtlejal ja kirjutajal võib olla temast hoopis teine arusaam. Seega, mul on ainult omaenda vaatepunkt. Selle vaatepunkti kohaselt teeb Matta-Clark vaid ühte asja – ta küsib mis asi on arhitektuur? See on ilmatu suur küsimus, sest arhitektuur on sedavõrd läbipõimunud ühiskondlike, majanduslike, poliitiliste, representatsiooni, võimu ja mitmete teiste teemadega.
Küsimus, mis on arhitektuur?, pole ealeski süütu. Matta-Clarki poolne küsimuseasetus võib tunduda üllatav, sest tavaliselt pakub arhitekt küsimuste asemel hoopis vastuseid, lahendusi. Me isegi mõtleme arhitektuurist tihtipeale kui vastusest. Näiteks Tallinna vanalinna, kesklinna ja sadama vahel on palju tühja ebamäärast ala, millega pole pikalt osatud midagi peale hakata, omalaadne aladefineeritud tsoon, kus ootame kerkivat vastuseid, lahendusi probleemile. Probleemi sümptomid on määramatus, hiigelsuur liikluskoormus, hea avaliku ruumi, turvalisuse ja stabiilsuse puudus jm. Matta-Clarki jaoks oleks selle ruumi näol tegemist olnud suisa unelmateruumiga, sest see on ruum, kus domineerib segadus ja ebaselgus.
Sarnast segadust kirjeldati juba 19. sajandil, mil näiteks liiklus hakkas tugevamalt linnakeskkonda muutma; paljud kirjanikud rääkisid võõrandumisest, desorienteeritusest, mida tõi kaasa moodne elu. Kuidas reageerisid kõigele sellele aga kunstnikud? Mis olid avangardi jaoks kesksed märksõnad? Šokk, võõrandumine, lahti ütlemine, ka idee avangardist kui sellisest. Oleme harjunud mõttega, et igapäevaelu modernsuses oli šokeeriv, uus, kiire, peadpööritav ja et kunst omal moel osales selles protsessis, andes sellele kaja ja isegi võimendades seda. See kokku on 20. sajandi kunsti ajalugu. Arhitektuurist mõtleme enamasti kui millestki sellele vastandlikust; sa ei leia üldjuhul arhitekti, kes ütleks, et tema peamine eesmärk on šokeerida, võõrandada ja segadusse ajada. Arhitektid justkui peavad ütlema, et pakuvad meile selgust, representatsioonivõimalust, mugavust, turvalisust. Ja siin lähevad asjad huvitavaks...
Arhitektuuri nähakse omalaadse arstirohuna meditsiinilistele, isegi psühholoogilistele ja neuroloogilistele probleemidele. Modernsuse kogemus on olnud ühiskonna jaoks ülevoolavalt traumeeriv; arhitektuur peaks aitama olukorda stabiliseerida. Vähemalt selline on olnud traditsiooniline arusaam. Võib väita, et kõik, mida räägitakse tänapäeval elektroonilise meedia kohta, on toona toimunu kaja – mida räägiti omal ajal liikluse kohta… nüüd on lihtsalt teistsugune liiklus! Kõike, mida räägiti suurlinliku elulaadi kohta 19. sajandil, räägitakse ka 21. sajandil, justkui oleks selles midagi uut. Ning taas ootame, et arhitektuur tooks meie ellu selgust ja korda.
Ent Matta-Clark annab mõista, et asjad on hoopis vastupidi – võimalik, et arhitektuur on kõige ebastabiilsem asi üleüldse! Tõdemus, et nii jääme ilma lahendusetest, arstirohust modernsuse põhjustatud desorienteerituse vastu, on omakorda veel segadusse ajavam. Aga me ei julge sellele tõdemusele otsa vaadata! Nagu Walter Benjamin väitis suurlinna elust kirjutades, näeme me arhitektuuri ainult oma silmanurgast. Võib-olla olete kogenud, et nutitelefoni vaadates, sealt sõnumeid lugedes, märkad mingil hetkel, et oled kõndinud vähemalt viis linnakvartalit ilma, et mäletaksid, kuidas ületasid tiheda liiklusega tänavaid. Aga järelikult üks osa sinu ajust jälgis, hoidis ümbrusel silma peal, ei keskendunud, kuid tunnetas…
CDL: ... et vältida riske.
MW: Jah. Benjamin väidab, et arhitektuuri nähakse tavaliselt just sedamoodi, nägemisvälja perifeerias. Meil on arhitektuurist niisiis hägus arusaam, see on miski, mis on omamoodi varjus. Mida Matta-Clark teeb, on see, et ta tõmbab meid jõuga sinna varju sisse ja näitab maailma, milles me ujume. Ta soovib sulle kasvõi hetkeks näidata, mis asi see arhitektuurimaailm on, ning loob olukorra, kus sa pead nii poliitilises, strateegilises kui arhitektuurses mõttes asuma otsuseid langetama. Teisisõnu, tol hetkel lakkab arhitektuur olemast iseenesestmõistetav. Ja see tähendab poliitilisust. Matta-Clarkile läks väga korda söögitegemine. Miks kokata köögis, kui on võimalus teha seda tänaval? Erinevus interjööri ja eksterjööri vahel on ülehinnatud. Kes ütles, et tänav kuulub linnale ja maja eraomanikule? Mida üldse tähendab idee omandist? Palju Matta-Clarki loomingust tegeleb sisemise ja välimise äravahetamise, nende tavapärase loogika pea peale keeramisega. Selles mõttes võib, tõesti, öelda, et ta oli ühiskondlikus mõttes progressiivne, protestimeelne 1970. aastate kunstnik jne. Ent mulle näib, et see asi pole üldsegi nii lihtne. See kõik on poliitiline, aga mitte…
CDL: ... programmiline.
MW: Jah, mitte programmiline. Matta-Clarki poliitilisus seostub pigem arhitektuuri varjatud potentsiaali vabastamisega. Ning mis oluline, need potentsiaalid on meie oma peas. See võib kõlada isegi rumalalt, aga ta tõesti annab mõista, et arhitektuur on kinni meie peades! Oma peades ehitame hooneid palju püsivamateks, kui nad tegelikkuses on. Kui Matta-Clark demonstreerib oma töödes, et linnas elamine tähendab elamist kulisside keskel, kus miski pole tõeline ja kõike on võimalik välja vahetada, siis… tegelikult ei taha keegi meist seda teada saada, seda tunnistada, sellega kaasnevat muutust läbi elada. Me kõik justkui teame, et need on kulissid, aga me tahame, et need sellisena ka püsiks.
Võtame siia kõrvale perekonna näite. Enamik meist teab, et perekond on sõna, mis viitab nähtusele meie elus, mis võib olla ühtaegu nii keerukas, tüütav, vägivaldne, segadusse ajav, meeldiv kui ka imelik…
CDL: ... üsna vastuoluline oma olemuselt.
MW: Perekond on sõna kõige eriskummalisemale nähtusele meie elus, mis samal ajal viitab ka stabiilsusele, turvalisusele. Kui sa oled konservatiivist poliitik, siis sa ütled, et „mina toetan perekonda!“ Sõna perekond tähistab niisiis samaaegselt kõike, mida me kardame, mis meid segadusse ajab ja võrgutab, aga see on ka sõna, mis räägib stabiilsusest – arhitektuur opereerib nende kahe tähendusruumi vahel.
Arhitektuur paigutub üheltpoolt kõigi meie hirmude ja segaduste ning teiselt poolt avaliku kuvandi vahele, mis seotud turvalisuse ja stabiilsusega. Mida Matta-Clark teeb, on see, et ta eemaldab selle eraldusjoone. Oma peas kujundame me idee perekonnast kui millestki stabiilsest; päriselus pole see aga kunagi midagi stabiilset.
CDL: Elu pole kunagi must-valge…
MW: Jah, ei ole must-valge. Matta-Clark annab mõista, et oma peas kipume ehitama väga püsivat arhitektuuri, seepärast ootame ka nondelt teatrirekvisiitidelt linnaruumis, et need tugevdaks seda fantaasiat. Matta-Clark demonstreerib aga teadlikult, et need on kõigest kulissid ja et meil on vaja aktiivselt tegeleda sellega, mis meil peas küpseb. Nii oled sa vaatajana olukorras, kus on vaja otsustada, kas pöörata oma peas arhitektuuriloome protsess ümber. Mida sa õigupoolest peale hakkad, kui saad kunstniku või arhitekti kaudu teada, et arhitektuur eksisteerib ainult su oma peas? See ei saa ju olla tõsi, sest sa tead, et pead vastu maja tagudes on väga valus!
Kui tõesti mõelda arhitektuurist kui kollektiivsest konstruktsioonist, siis on see olemuselt väga tugev fantaasia, mille kallal me igapäevaselt kõik koos töötame. Matta-Clark annab meile aga mõista, et kui me – kasvõi korraks – teadvustaks, et see ongi kollektiivne konstruktsioon, siis tekiks meil võimalus seda rohkem või vähem demokraatlikul, egalitaarsel moel ka ümber korraldama asuda.
CDL: Gordon Matta-Clarki ja tema loomingut hetkeks kõrvale jättes, kes on Teie jaoks need kunstnikud ja arhitektid, kes küsivad tänapäeval temaga sarnaseid küsimusi? Kas tänapäeval on üldse loovisikuid, kelle töid saaks tema lähenemisega võrrelda?
MW: Jah, neid on, kuid mitte palju. Selguse mõttes, kui see, mida eelpool kirjeldasin, vastab tõele, siis on nii, et tänapäeva ühiskonnas peavad arhitektid eelkõige olema professionaalselt igavad. Igav pole kerge olla, keskpärasus võib olla väga raske! Kui me teeme kohvi, siis vahel tuleb see paremini, vahel halvemini välja, aga teha pidevalt mitte-head või mitte-halba, pelgalt keskpärast kohvi, on tõeline mustkunst!
Arhitektidelt nõutakse hooneid, mis oleks huvitavad ja samas mitte nii väga huvitavad. Me tahame, et arhitektuur toimiks anesteetikumina. Arhitektuuri esmane roll tänases ühiskonnas on olla tuimesti kõigi meie hirmude, segaduste, kirgede ja mõnude vastu. Me ei taha üldjuhul mõelda arhitektuurist mõnu kategoorias, olgu siis seksuaalse, vaimse või isegi majandusliku mõnu mõttes. Rääkimata valust või vägivallast. Kõik see on keelatud, sest arhitektuur peab olema lihtsalt igav.
Siit johtub, et nende arhitektide hulk, kes ütlevad, et nad tahavad saada arhitektiks ja olla samal ajal huvitavad, saab olla väga väike. See on väga väike kogukond. Aga need, kes on, on ka väga huvitavad. Kui peaksin välja tooma ühe nime, siis ütlen Andrés Jaque ja tema büroo Office for Political Innovation [1], mis tegutseb Hispaanias Madriidis. Sarnaselt Matta-Clarkile on ta oma kolleegidega huvitatud meie linnu organiseeriva varjatud ökonoomika paljastamisest. Äärmiselt huvitav. Lisaks on ta omal moel… agressiivselt õnnelik! Sa vaata arhitektide fotosid – nad ei naerata kunagi. Kohustus olla igav ja stabiilne tähendab, et sul on meeletult suur vastutus. Enamikel pressifotodel on arhitektid seepärast väga tõsised. Kui näeme arhitekti kusagil suure suuga naeratamas, siis tekib meil kohe kahtlus, et midagi on valesti. Ma ei taha, et mu maja kavandab keegi, kel on töö ajal liiga lai naeratus näol.
Maja peab olema väikese süsiniku jalajäljega, täiusliku disainiga, kasutama kohalikke materjale jne. Milline vastutus! Arhitekt peab olema hea kõiges. Edukas oled sa arhitektina alles siis, kui suudad olla hea kahekümnel erineval viisil. Sa ei saa olla naljakas, riukalik, segadust tekitav, mitmetähenduslik, seksikas, veider. Sa pead olema lihtsalt hea, hea, hea, hea, hea, hea. Ma pole seda küll ise kunagi teinud, aga nüüd mõtlen, et peaks tegema – võta mistahes arhitekti sõnavõtt, olgu kõne, loeng või esitlus raekojas, ja jooni alla kõik sõnad, mis tähendavad midagi head. Sa saad peagi aru, et arhitekti tüüpiline sõnavõtt on midagi taolist: „Minu hoone on hea, hea, hea, hea, hea, hea, hea, hea, hea, hea, hea, hea, hea, efektiivne, säästlik, valmib tähtajaks“ jne. Kui arhitekt on aga õnnelik, siis…
Jaque paljastab kogu ökonoomika, mis puudutab muu hulgas seksuaalsust ja trans-identiteete, gaasi frakkimist ja äärelinna eramuid, poliitökonoomiat ja disainiprotsesse, ta teeb neid saladusi ja seoseid nähtavaks suure mõnuga. Ta võib vahel oma avastustest olla täiesti joovastunud! See tundub mulle hoopis teistsuguse poliitikana, erinevana 1970. aastate omast, kus tundus, et „kõik on metsas“ (we are all screwed) ja oli tunne, et on vaja peaaegu, et revolutsioonilist sekkumist.
Jaque näib ütlevat, et jah, kõik ongi metsas, aga et tegelikkuses on kõik nii palju rohkem metsas, et me ei saa sellest isegi aru, ja et see kõik kokku on lihtsalt hämmastav! Seepärast on ka nende arhitektuuribürool selline nimi – Poliitilise Innovatsiooni Büroo. Mida nende tegevus meile ütleb, on see, et kavandada pole vaja mitte maju vaid poliitikaid. Ja see pole üldsegi rumal, ta ei kirjuta mingit punast manifesti või püüa teha muudatusi parlamendiregulatsioonidesse, Jaque otsib uuelaadset kollektiivset fantaasiat, mis aitaks arhitektuurist tänapäeval mõelda ja sellega tegeleda.
CDL: Jaque’ile on seega tuttavad need mõisted, mida oma Tallinna loengus seoses Matta-Clarkiga kasutasite: armastus, kahtlemine, müstika, haprus, küsimuse alla seadmine, avatus, väljakutsete vastuvõtmine, piiride kompamine?
MW: Jah, kindlasti. Tasub tähele panna, et need on kõik mõisted, mis on meile tuttavad 20. sajandi alguse kunstiavangardist. Võimalik, et arhitektuuris pole aga avangardi kunagi olnudki; mõni võib väita, et väljendis „avangardne arhitektuur“ on sisemine vastuolu. Teisisõnu, kui arhitektuur on revolutsiooniline, siis pole enam tegemist arhitektuuri vaid millegi muuga.
CDL: Siit jõuame me arhitektuuri kui distsipliini problemaatika juurde. Kui Te kirjeldate arhitektuuri kui midagi, mis taotleb turvalisust ja pakub lahendusi, siis kõlab siit arusaam arhitektuurist kui vahendist, mitte eesmärgist iseeneses. Arhitektuur kui vahend, mille abil luua kindlust ja turvalisust ning aidata ühiskonnal hakkama saada selle sisemiste hirmudega – seda ehitatud keskkonna, hoonete, maastikuarhitektuuri, infrastruktuuri ja muu abil. Ent nähtused nagu armastus, kahtlus, müstika ja haprus saavad pigem realiseeruda sfääris, kus me räägime arhitektuurist mitte kui hoonetest vaid kui distsipliinist, see tähendab autonoomsest valdkonnast kultuuri ja ühiskonna sees. Ideed arhitektuurist kui autonoomsest distsipliinist on praeguseks kritiseeritud juba mitukümmend aastat, praeguses arhitektuuridiskursuses on pigem esile kerkinud erinevad seosed, võrgustikud, digitaalsus ja muu taoline. Samas julgeksin luua paralleeli kultuuri ja looduse elurikkuse mõistete vahele – mida liigirikkam on konkreetne kooslus või territoorium, seda väärtuslikum see on. Seega mida enam on ühiskonnas erinevaid distsipliine, erialasid, kompetentse, seda rikkam on meie kultuur ja elu tervikuna. Mõned väidavad, et arhitektuur on üha enam laiali valgunud, ning on oht, et see sulandub naaberdistsipliinides. Isegi nii, et arhitektuurist kui autonoomsest distsipliinist pole enam mõtet rääkida – mis minu arvates tähendaks kultuurilise elurikkuse vähenemist ja ühe spetsiifilise kompetentsi kadu. Ühes oma 2013. aasta vestluses arhitekt Peter Eisenmaniga arutlesite te selle üle, kus arhitektuuri kui intellektuaalse nähtusega tänapäeval enam üldse tegutseda saab ning tõdesite, et selleks, vaata, et ainsaks kohaks, on jäänud akadeemia, st arhitektuurikoolid. Kui ma nüüd püüan oma küsimuse formuleerida, siis kas Teie arvates on arhitektuuril kui autonoomsel, st spetsiifiliste teadmiste, traditsioonide jm kaasnevaga distsipliinil üldse tulevikku? Vaatate Te positiivse meelega praegustele arengutele ning sellele, mis võiks juhtuda lähitulevikus?
MW: Mul ei ole ühtegi head vastust sellele… Tulevik on juba oma definitsiooni poolest nähtus, mis tuleb meile üllatusena. Tulevik on alati šokk. Nii et ma ei tea, mida tulevik toob, aga ma saan aru, mida sa mõtled. Eisenman oma sõpradega oli, tõepoolest, ideele arhitektuuri autonoomsusest väga pühendunud. Kui ma õigesti olen aru saanud, siis autonoomia tähendas nende jaoks, et arhitektuur on spetsialiseerunud eriala, mis tegeleb teatud väga täpsete küsimustega ja et iga arhitekti töö toetub varasematele sama distsipliini esindajate töödele ning peegeldab neid. Sellise arhitektuurikäsitluse ja ülejäänud distsipliinide vahel, mis ühiskonnas olemas, ei pruugi tekkida kuigi viljakaid sidemeid. Siin on tegemist nähtusega „arhitektuur arhitektuuri enese pärast“.
CDL: ... teatava sõltumatusega.
MW: Jah. Aga ma ei toeta väga seda teooriat, kuigi oma töös olen ometi üsna sarnasesse kohta välja jõudnud. Mis minu arvates on arhitekti elukutses erilist, on võime kombineerida ühitamatuid teadmisi (combine incompatible forms of knowledge). Juba Vitruvius ütles, et arhitekt on keegi, kes peab natuke teadma kõigest, aga palju mitte millestki. Seetõttu puudub arhitektidel igasugune häbitunne. Võtame mistahes suure uue teadusavastuse – arhitektid viitavad sellele silmapilgu jooksul pärast avalikustamist.
Arhitektidel pole tänapäeval piiranguid selle osas, millistel teemadel nad sõna võtavad. See on aga peaaegu, et vastupidine lähenemine võrreldes 1970. aastate arhitektidega, kes rääkisid autonoomiast. Rõhutatult valge, Põhja-Euroopale omane idee autonoomiast on see, mida nad kaitsesid – aga tänapäeval ei räägi me arhitektidena enam ainult mõistatustest, mis viivad tagasi Palladio ja teiste ajalooliste suurkujudeni. Kui neil tõesti oli autonoomia osas toona õigus, siis polegi õige nende arhitektuurist otsida seoseid ülejäänud ühiskonnaga. Kui aga loobuda arhitektuuri ja ühiskonna sidususe ideest, siis pole ka võimalik tõstatada teemasid nagu ebavõrdsus. Minu jaoks oli seepärast tegemist priviligeeritud grupi arhitektidega, kes leidis omale viisi, kuidas mitte rääkida mitte-priviligeeritud ühiskonnagruppidest. Selles mõttes olen ma autonoomsuse idee tõeline vastane.
Aga kui me võtame selle väljakutse siiski vastu ja vaatame, kust need vestlused omal ajal alguse said… Siis peaksime muidugi kirjutama veel ühe arhitektuuriajaloo, mis autonoomsuse teemalise debati lahti harutab. Nagu ma oma eilses loengus ütlesin, arhitektid on nagu eraldi liik, nad räägivad ainult omavahel. Mis oli see debatt, mis kunagi selle teema algatas? Vitruvius ütles, et peame arhitektidena teadma natuke kõigest. Just see ongi minu arvates arhitekti roll – kombineerida ühitamatuid teadmisi.
Buckminster Fuller pidas, vist oli 1963. aastal, Mexico Citys suurepärase loengu, kus ta ütles, et inimkond on hukule määratud, sest iga liik, mis välja sureb, sureb välja liigse spetsialiseerumise tõttu. Ta andis mõista, et meil arhitektidena on väga suur oht välja surra ja et arhitektid on idioodid, mida tõestas tema jaoks asjaolu, et ühtki arhitekti ei kaasatud USA 1960. aastate kosmoseprogrammi kujundama kõige tähtsamat väikest maja – seda, mis saadeti kosmosesse. Ta osales rahvusvahelise arhitektide liidu kongressil ja andis tõepoolest mõista, et kõik arhitektid on idioodid, kuna ükski neist pole seotud NASA-ga. Sellele vaatamata nentis ta, et arhitektid ise on suurim lootus oma liigi säilitamiseks, sest nad on ainsad mitte-spetsialistid, kes veel eksisteerivad. Nii et võime öelda, ja võib-olla kõlab see isegi liiga lihtsalt, et arhitektid on spetsialistid mitte-spetsialiseerumises. Me oleme segajad, vahepealsed olendid (mixers, in-between creatures). See võime segada…
CDL: ... sünteesida…
MW: Jah, sünteesida, aga mitte üheks tervikuks kokku sulatamise, vaid just segamise mõttes, nagu muusikas. See võime on äärmiselt huvitav ja sellel pole piire. Näiteks, siia arhitektuurimuuseumi sisenedes ületasime me väikese muruplatsi; see muru näeb natuke välja nagu loodus, on roheline jne. Aga see pole loodus, see on puhtalt keemiline toode, tõenäoliselt toodetud Monsanto poolt väga spetsiifiliste kemikaalide abil. Seda muru tuleb pügada teatud kindlalt kõrguselt – kui pügamisest loobuda, siis annab see murulapp märku, et inimene ei kontrolli enam olukorda.
Muru on sellisena seal, et näidata, et meie oleme looduse suhtes ülimuslikud. See murulapp pole aga loodus, see on osake keemiateadust, bioloogiateadust. Kui linnavalitsus laseks sellel vabalt kasvada, siis hakkaks ajalehtedesse saabuma kaebekirju; ülekasvanud rohus nähtaks märki, mis haavab sügavalt inimeste heaolutunnet. Teisisõnu see murulapp on osake arhitektuurist, väike arhitektuurne nüke.
Arhitektina on sul vaja teada, mis asi on Monsanto, kuidas rohi kasvab ja millised on reeglid. Kunagi tegime suure näituse ameerika murust, kus näitasime, et tol hetkel oli muru puhul kasutusel suurem kogus kemikaale kui põllumajanduses. Lisaks kaasneb sellega ideoloogia, mis on seotud puhtuse ja õige värvitooniga. Arhitektuurist rääkides ei peaks me seega silmas pidama ainult maju. See sisaldab kõike – muru, reegleid, regulatsioone, õigeid värvitoone, protokolli, tantsuliigutusi, sõnumite saatmist sotsiaalmeedias – kõik mängib rolli.
Ma alustasin sellest, et ma ei usu arhitektuuri autonoomia teooriasse, sest see on väga kahtlane mitmel moel. Muidugi on seal ka seoseid 1970. aastate kunstiga, näiteks minimalismiga, kus paigutati üksikuid irdseid objekte galeriidesse. Ma ise pakuksin aga välja palju laiema haarde ning kõigesööja hoiakuga (promiscuous) arhitektikuvandi. Ent isegi sel kõigesööjal arhitektil on võimalus olla igav või mitte, sünteesida ja lõpuks ka varjuda või vastupidi, leida viis kuidas võimaldada kogu selle arhitektuuriasjanduse (stuff) keerukust, lasta sel keerelda-pöörelda ning püüda otsuselangetamise protsessi võrdselt kaasata ka kõiki teisi.
CDL: Julgeksin väita, et need arhitektid 1970. aastatel nagu ka Matta-Clark oma loomingus, tegelesid siiski ka millegi positiivse, justkui oma saladuse või isegi distsipliini saladuse kaitsmisega.
MW: Nagu vabamüürlaste saladus…
CDL: Ma räägin ideest, et igal distsipliinil on mingisugune teadmine, kompetents, traditsioonid jne ning nende kombinatsioon, mida teistel pole. See mitmekesisus on iseeneses väärtuslik.
MW: Nõustun sellega täielikult. Nagu ma eile loengus ütlesin, arhitektil on üks eriline oskus, talletada ühitamatuid teadmisi. See on põhjus, miks arhitektuur sünnib enamasti keset ööd; sa tunned öisel ajal ära iga ülikooli arhitektuurikooli, sest seal tuled põlevad! Hilisööl toimub erinevate ainete segamine, siin tuleb mängu ka teatav alkeemia komponent – erinevate asjade kokku segamine.
Võtame näiteks juhtumi, kui arhitektil palutakse kavandada raamatukogu… Miks sinult kui arhitektilt seda küsitakse? Küsitakse sellepärast, et keegi ei tea, mis asi see raamatukogu tänapäeval enam on, kui meil on e-raamatud. Kui ma kavandan raamatukogu, siis ma pean selles protsessis esitama mitmeid ideid lugejaskonna, raamatute, liikluse, informatsiooni, turvalisuse, keskkonna mugavuse ja muu kohta. Ma pean koostama meeletult mahuka koondargumendi asjade kohta, mida ühegi teise eriala inimene mitte kunagi omavahel ei ühendaks. Me teeme seda arhitektidena muidugi omalaadse julguse ja lihtsameelsuse, teatava optimismiga.
Ma ütlesin ennist, et arhitektid ei naerata kunagi, see on tõsi, aga professionaalses mõttes on nad optimistlikud. Ma ei tea mitte ühtegi teist eriala, mis usuks, et isegi väike muudatus ehitatud keskkonnas võib tekitada võimaluse parema ühiskonna sünniks. Säärast usku ei leia meditsiinist ega juurast. Arstid on masenduses asjadest, mis sünnivad. Võtame Eesti-päritolu arhitekti Louis Kahni. NASA tegi talle ettepaneku kavandada kosmoselaeva sisustus ja tema ütles, et „nüüd olete küll vale inimese otsa sattunud! Minu jaoks on endiselt ime juba see, kui lülitit vajutades tuli süttib!“ Aga järgmisel aastal asus ta jooniseid tegema…
Kui Jumal või jumalad paluks arhitektil maailm uuesti kavandada, siis enamik arhitekte oleks nõus. „Päris suur töö, aga… teeme ära! Te olete tulnud õige inimese juurde, andke mulle vähemalt seitse päeva ja ma teen ära.“ Sama asi on siis, kui Jumal palub arhitektil ümber kavandada suhkrutoosi – arhitekt võtab selle ette samasuguse ambitsiooniga! Kui see suhkrutoos saab parema disainiga, siis meie tulevane vestlus saab ehk olema vähemalt natuke parem kui see, mis meil oli siis, kui meil oli vana suhkrutoos. Ja kui see vestlus on natuke parem, siis ehk on natukene õnnelikumad kõik, kes meiega veel päeva jooksul kohtuvad. Sellest saab nagu viirus.
Arhitektid usuvad, et väikestel disainiotsustel on potentsiaalselt viraalne mõju. Ning see on hea. Oled sa kunagi kuulnud arhitekti rääkimas mõnest oma tööst, millega ta üldse rahul pole? Arhitektid on niisiis väga tõsised inimesed, kes kunagi ei naerata, aga neis on peidus salajane optimism, et kõik saab olla veel parem ja nad ootavad võimalust, et oma ideid realiseerida.
Kujuta ette, et ühel kirurgil on tuksuva südamega patsient ja ta küsib arhitektilt, et kas too oleks valmis sisselõike tegema – enamik arhitekte oleks nõus! Selles asjaolus on midagi märkimisväärset. See tähendab, et meil on grupp spetsialiste, kelle arvates on nende käsutuses piiramatu tegevusterritoorium, kus oma ekspertiisi rakendada. Samas on nad teadlikud ka sellest, et neil palutakse tegutseda justnimelt siis, kui mõni teine, ratsionaalsem inimene EI ütleks.
Arhitekt kutsutakse appi tavaliselt siis, kui on tegemist näiliselt mõistusevastase või väljapääsmatu olukorraga. See on väga huvitav, võiks öelda, et peaaegu filosoofiline probleem – arhitektid on pidevalt silmitsi olukordadega, millel puudub kindel muster ja kord ning oma tööga ei anna nad enamasti selgeid vastuseid ega eemalda konflikti, vaid mingi vormi selle vastasseisu jätkumiseks. See on eriline anne ja minu arvates on arhitektuurikoolidel suur võime arendada seda oskust, oskust, millest pole võimalik kirjutada õpikut ega manifesti. Näiteks väljendub see selles, et tudengeid õpetatakse sügavalt omaks võtma kahtlemist.
Tulles tagasi sinu varasema kommentaari juurde ülikoolide tähtsuse kohta, siis just ülikool on koht, kus tohib kahelda, sest seal tohib mõelda. Eksisteerib võimalus, et seal tuled sa välja mõne senisest parema lahenduse või ideega, et seda pärast laias maailmas ellu viia. Niisiis ülikoolis olles tohib kahelda, väljaspool pole see aga kuigi soovitav. Just arhitektuurikoolid on need paigad, mis kahtlemist tõeliselt armastavad. Kujuta nüüd ette, et sul on grupp spetsialiste, kes nagu tuletõrjujad tulekollet, ründavad kahtlusi. Nad on harjunud kahtlustega koos elama.
Arhitektuurikooli stuudios veedad sa oma õppejõuga kolm kuud järjest, kusjuures kellelegi pole täpselt selge, milles uurimisprobleem täpselt seisneb; te töötate koos, kusagil protsessi vahepeal sõnastate, mis oli tegelikult algne küsimus, millele vastust otsite ja mis võiks olla õige viis selle leidmiseks. Aga kolme kuu jooksul ei tea põhimõtteliselt keegi, mis toimub, õppejõud kaasa arvatud.
CDL: Täielik turvatsoonist väljumine, ent ülimalt kaasahaarav!
MW: Jah, see on erioskus, mille kõrvale ei oska ma tuua näiteid ühestki teisest distsipliinist.
CDL: See, kuidas Teie olukorda kirjeldate, ei jäta kahtlust, et vajame arhitekte ka tulevikus. Tehnoloogia, materjalid, sotsiaalsed suhted küll muutuvad, aga me endiselt vajame sääraseid inimesi, kes oskaks ühendada väga erinevat informatsiooni.
MW: Jah.
CDL: Meil on vaja otsad varsti kokku tõmmata, aga ma ei saa jätta küsimata selle kohta, mida pidasite oma loengus täpselt silmas, kui kirjeldasite vajadust rääkida ühest küljest asjadest, mis näivad iseenesestmõistetavad, on meie ümber, võib-olla et liigagi ilmsed, kuid millest ei räägita. Teisest küljest tõstsite esile ka küsimuse tabudest ja teatud teemade vältimisest. Kas Te saaksite tuua mõned näited nende tihti sõnastamata jäävate ja vähe käsitlust leidvate, kuid samas üldlevinud nähtuste kohta, just arhitektuuriga seoses.
MW: Mind huvitavad asjad, mis tunduvad aruteludes juba vaikimisi nii kokku lepitud, et neid ei võeta jutukski. Huvitavad need mind just seepärast, et need on asjad, mis tegelikult kujundavad selle arutelu. Nagu jalgpallimängus piirjooned – me ei räägi nendest. Arhitektuuris võivad säärasteks asjadeks olla taju ja inimkehaga seotud küsimused – arhitektuurivaldkonnas me üldjuhul ei räägi inimkehast. See on küll teatud võrdlus- või pidepunkt, mille arhitekt oma projekti joonistab, aga tegelikult inimkehast ei räägita ja õigupoolest arhitektid ei tahagi sellest rääkida.
CDL: Sul on oma Neufert riiulis, aga see on ka kõik…
MW: Täpselt. Ja seejuures ei vaata me Neuferti poliitikaid! Tema oli vastutav Kolmandas Reichis inimkeha standardiseeriva käsitluse kujundamise eest – niisiis on see üsna spetsiifiline keha, millega Neufert tegeles, mida ta joonistas.
Arhitektuuris me üldjuhul ei räägi kehast, sest eeldatakse, et arhitektuur ongi kehade jaoks. Ometi, kui arhitektuuridistsipliini ajalugu lähemalt vaadata, siis tundub, et inimkeha on jäetud tähelepanu alt välja. Arhitektid ei taha, et inimkeha oleks nende arhitektuuris nähtaval kohal – arhitekt ei joonista inimesi, kes on noored, vanad, kes nutavad, surevad. Sa lihtsalt ei joonista inimest! Sa joonistad inimese avatari! Arhitekt arvab, et arhitektuur on inimkehaga nii tihedalt seotud, et sellest rääkimist ei pea ta vajalikuks. Sa võid arhitekti suust küll kuulda sõna inimkeha, aga sa ei näe seda tema töös.
Üks näide suurest teemast, millest me tavaliselt üldse rääkida ei taha, on seksuaalsus. Me lihtsalt ei taha sellele territooriumile astuda. Mida iganes arhitektuur ka poleks, püütakse alati jätta muljet, et see ei ole mingil juhul seksuaalsusega seotud. Kui nüüd järele mõelda, siis on see üks kõige absurdsemaid ideid, mis saab üldse olemas olla! Õigus, mis? Me arhitektidena lihtsalt ei räägi sellest. Aga kui me seksuaalsusest ei räägi, siis jääb meeletult palju arhitektuuris toimuvast tähelepanuta – me ei räägi siis ei arhitekti ega ruumi kasutaja seksuaalsusest, nende tegutsemisest. Seksuaalsus on OUT!
Pikka aega oli ka rassitemaatika midagi, mida arhitektuuriaruteludes välditi. Miks? Sest kogu arhitektuuridiskurus oli sedavõrd rassistlik! Lisaks sooküsimused. Paljud teemad, mis teistes valdkondades olid juba ammu tuttavad – soo, rassi, seksuaalsuse jm küsimused – ilmusid arhitektuuridebatti 20-30 aastat hiljem. Seda põhjusel, et arhitektuur on nende teemade suhtes teatud mõttes Teise positsioonil, nende vastas, neile võõras. Arhitektide kujutlustes on seksuaalsus olnud arhitektuurist nii kaugel kui vähegi võimalik. Näiteks moe kohta küll sama ei saa öelda.
Nii et jah, ma tegelen oma uurimistöös sääraste teemadega, mis püüavad tuttavaid nähtusi senisest teise valgusesse seada. See on küll veidi ülbelt öeldud, aga tegelen omamoodi psühhoanalüüsiga arhitekti kui liigi suhtes. Arhitekt on minu jaoks eraldi liik, seejuures meeletult paeluv liik. Ma tõeliselt armastan arhitekte, nad on väga huvitavad, aga ilmselgelt pole nad inimliigi esindajad. Neile on ühine see, et nad kõik arvavad, et nad kujundavad inimest ümber – kui arhitekt sulle midagi kavandab, siis ta tegelikult kavandab ka sind ennast ümber.
Mind huvitab niisiis arhitekt kui liik. Ma uurin seda, mida arhitektid on läbi aegade öelnud, mind huvitab arhitekti hääl. Minu jaoks on arhitekt rääkija ja keegi, kes räägib, et majad räägivad. Ja siis ma küsin, kuidas arhitekt kõlab? Sa küll tead, mis häält kass või tiiger teeb, aga kuidas on arhitektiga?
CDL: Eile Te mainisite Gordon Matta-Clarkile lisaks ka arhitekte Lina Bo Bardit ja Buckminster Fullerit, kellest Teie enda sõnul pole uurijad ja kirjutajad seni päriselt aru saanud või pole neid nö piisavalt lähedalt vaadanud. Kas Teie teete oma uurimistööd nii, et püüate neid eelpool mainitud, kas siis iseenesestmõistetavana tunduvaid või hoopis teadlikult välditud teemasid nähtavaks teha? Kas see on see, mis Teid käivitab?
MW: Jah, nii see on. Ma toon ühe näite – Buckminster Fuller. Tegin temast raamatu („Buckminster Fuller Inc. Architecture in the Age of Radio“, Lars Müller Publishers, 2015 - toim), mille põhiteesiks oli väide, et Fulleri kõige tähtsam idee arhitektuurist oli seotud raadioga. Ta ei pidanud ühtki loengut, kus ta poleks raadiot maininud. Tema teooria kohaselt oli arhitektuur olemuselt elektromagnetiline kiirgus. Ta oli omal ajal mitte ainult üks kuulsamaid arhitekte, vaid üks kuulsamaid inimesi kogu maailmas. Ta oli lõputute ajakirjade kaantel, tema ideid vahendati meedias tohutul hulgal. Buckminster Fullerit ja tema ideid kajastati rohkem kui mistahes muud teemat. Tema minimaalne loengupikkus oli kuus tundi.
Bucky Fuller oli üks suuremaid kommunikaatoreid, infoedastajaid. Iga tema sõnum oli seotud arusaamaga arhitektuurist kui raadiost. Ometi, pole ühtegi inimest, kes temast rääkides või kirjutades mainiks raadiot. Seda sellepärast, et arhitektid vihkavad raadiot! Raadio hoovab majadest lihtsalt läbi, ta isegi ei peatu ega ütle tere. Ometi kujundab ja defineerib raadio ruumi, kogukondi, loob külalislahkust – teisisõnu tegeleb kõige sellega, millega tahab tegeleda ka arhitekt. Alates 19. sajandi lõpust, mil raadio leiutati, sai sellest teatud mõttes arhitektuuri asendaja – raadio vahetas arhitektuuri välja. Millest saame seda järeldada? Sellest, et kogu 20. sajandi arhitektuuridiskursus on raadio temaatikat täielikult ignoreerinud.
Minu raamatu ülesanne oli võtta lugeja ja pista ta ninapidi Buckminster Fulleri pärandisse. Panna lugeja kuulama ja demonstreerida, et Fulleril oli idee arhitektuurist kui raadiost. Iga tema disainiotsus tugines sellele arusaamale; ta kujutles, et ta kavandabki arhitektuuri, mis kaob ja millest saab iselaadne elektromagnetiline kiirgus. Mis siis selles situatsioonis veidrat on? Nimelt see, nagu mainitud, et arhitektid kardavad raadiot. Raadio on arhitektile nagu samas toas viibiv kummitus, kellest me rääkida ei taha.
Meil sinuga on taskus nutitelefonid. See füüsiline ruum, kus sinuga viibime, on täis miljoneid erinevaid signaale. Me suudame nende signaalidega palju paremini, osavamalt hakkama saada kui selle reaalse ruumiga, kus viibime. See ruum on siin ja olemas, me ei taha sellest liiga palju teada. Ja ometi oleme me eksperdid. See on sinu muuseum, mina olen arhitektuuriajaloolane ja see on siin arhitektuurimuuseum. Ent tegelikult on meil selle pärisruumiga üsna hägune suhe; jah, ma saan teatud aspektidele nö sisse suumida, näiteks vaadata lähedalt näitusel olevaid makette. Aga oma nutitelefoniga on mul suhe, mis pole hägune – ma kasutan sealset ruumi väga täpselt.
Pea kõigil inimestel maailmas on üsna selge arusaam sellest, mida raadio ruuminähtusena endast kujutab, sest raadio asub meie taskus. Sellega võrreldes on meie arusaam arhitektuurist väga ebatäpne, hajus. Arhitektina oleks parem, kui me sellest üldse ei räägiks, sest see näeb välja nagu räägiks me vaenlasest. Buckminster Fulleri raamatu sõnum on, et tal oli sedavõrd radikaalne arusaam raadiost, mida me arhitektidena pole siiani valmis kuulama.
Jah, mu uurimistöö on omalaadne psühhoteraapia, kuid oluliselt brutaalsem. See pole lihtsalt see, et pikutad terapeudi juures diivanil ja räägid oma emast, vaid võrreldav situatsiooniga, kus sa oled sunnitud vaatama videosalvestusi oma emast nelisada tundi järjest. See on valus!
[1] https://officeforpoliticalinnovation.com/
Intervjuu kärbitud ja toimetatud versioon ilmus ajalehes Postimees 13.04.2019
 |
| Mark Wigley. Foto Reio Avaste (2019) |
Carl-Dag Lige (CDL): Miks on Gordon Matta-Clarki looming oluline meie praeguses hetkes?
Mark Wigley (MW): Matta-Clark on oluline just sellepärast, et me ei tea, mida praegune hetk täpselt tähendab. Mulle näib, et kui kunst üleüldse mingit väärtust omab, siis seepärast, et aitab mõtestada meie maailma. Kui me teame, kus me omadega oleme ja mida teeme, siis me ei tunne vajadust uuesti järele mõelda, kahelda. Kunst ja kahtlus on seega omavahel seotud. Elame tohutul poliitiliste, kultuuriliste, bioloogiliste ja ökoloogiliste muutuste ajastul. Kunstnikel on võime panna meid säärastel ajahetkedel asjadele teisiti vaatama. Ma ei oska päris täpselt öelda, mida Matta-Clarkil meile pakkuda on, ent on huvitav jälgida, kuidas aasta-aastalt huvi tema loomingu vastu erinevate inimeste hulgas kasvab, seda ka põlvkondade üleselt, väga noored ja ka vanemad kunstnikud ja arhitektid inspireeruvad temast. Pole põlvkonda, mis tõdeks, et Matta-Clark pole huvitav. Tema töös on midagi, mis on abiks väga paljudele inimestele. Võimalik, et seepärast, et ta tõepoolest mõtleb küsimusele mis on arhitektuur?
Me kipume võtma arhitektuuri kui midagi iseenesestmõistetavat, me õieti ei märka teda. Walter Benjamin kirjutas kaunilt sellest, et me ei näe arhitektuuri, sest see on meile nagu kalale vesi. Kala ei mõtle sellele, mis on vesi seni, kuni teda veest välja ei tõsteta. Alles pärast seda muutub ta „intellektuaaliks” ja tõdeb, et on olemas säärane nähtus nagu vesi ja et sinna on vaja võimalikult kiiresti tagasi pääseda. Sellega sarnaselt ei kipu me märkama linnu, milles elame, need on alati olemas ja me justkui hingame arhitektuuri. Matta-Clarki sarnased loojad muudavad arhitektuuri nii, et hakkame seda nägema. Ja kuna me näeme esmalt tema töid, siis avanevad meie silmad ka kõige muu suhtes.
Ruum, milles me praegu istume on muuseumiruum; siia tulles vaatad sa tavaliselt kõigepealt näitusel olevaid makette ja jooniseid ilma, et muuseumihoonele endale tingimata mõtleks. Kui sa sellegipoolest mõtled ka hoonele, siis tõenäoliselt umbes nõnda: see on tugev, see ei liigu siit kuhugi ja homme tagasi tulles on enam-vähem samasugune. Sul on teatav kindlus, et see maja ei kuku kokku, ent sul ei ole selle kohta tõestusmaterjali. Maja ei näite sulle, miks ta kokku ei kuku. Õigupoolest varjab ta suuremat osa oma saladustest. Näiteks see siin on vana maja, ajalooline soolaladu (Rotermanni soolaladu – toim.), kuid isegi soola jaoks rajatud hoone on täis juhtmeid ja torusid, mida sa tegelikult näha ei taha. See, mida me näeme, on puhtad valged pinnad, kõik on peidetud nii, et sa ei peaks sellele mõtlema. Enamik meie hooneid on tehtud selliselt, et me ei peaks nendele eraldi mõtlema. Arhitektuuridistsipliini seisukohast võiks säärast lähenemist pidada väga konservatiivseks.
CDL: Kas ma saan siis õigesti aru, et Matta-Clark soovis meil aidata teadvustada ebakindlust, kuid samal ajal esile kutsuda omalaadset teraapilist efekti, mis aitab nüüdishetke keerukusega hakkama saada?
MW: Võimalik. Iga laps teab, et arhitektuur on kummituslik, et seal elavad igasugu loomad, seal on kummitused, hääled, liikumised. Iga viimane kui laps! Ja siis miskipärast õpetame lapsi sellest usust loobuma. Ent siiski, ka me ise endiselt usume seda majade siseelu. Hollywood teenib tänu sellele miljoneid dollareid. Igas filmis, kus on ruum, mida näidates on rohkem kui kolm sekundit vaikust, tekitab inimestes ärevust.
Niisiis, me kõik usume kummitustesse, aga sotsiaalselt treenitakse meid käituma nii, nagu poleks neid olemas. Ent see tunne on meil ikkagi sügaval sees, tunne, et igal majal on oma saladused. Matta-Clark teeb need saladused ilmsiks. Jah, sul on õigus, see on omalaadne teraapia, sest tavapäraselt tahame, et arhitektuur püsiks taustal – oleks vesi, kus me saame ujuda. Matta-Clark aga annab mõista, et see vesi, milles elame, linnaruum, ei ole süütu. See on täis igasugu keeldusid, piiranguid, võimusuhteid...
CDL: ... ega ole mingil moel lineaarne, sirgjooneline, olgu siis aja või ruumi mõttes.
MW: Jah, see pole lineaarne mitte mingil moel ja on veider, võõras, imelik, aga samas ka ääretult huvitav.
CDL: Kõlab justkui kultuuriline Teine…
MW: Just. Ja Matta-Clark teeb selle oma tegudega meile nähtavaks. Õigupoolest on see klassikaline kunstniku teguviis. Kunstnik on see, kes näitab sulle, et see, mis on pidevalt su silme all olnud, pole iseenesestmõistetav. Võtame näiteks mõne vana puu. Kunstnik teeb sellest puust maali moel, mis loob tunde, et sa näed puud elus esimest korda. Matta-Clark teeb sama arhitektuuriga, andes mõista, et näitab meile elus esimest korda, mis asi üks maja tegelikult on. Maja ei ole stabiilne, turvaline, see liigub, on ebakindel, mitmetahuline, keerukas, ahistav ja loob omalaadse vertikaali. Matta-Clark demonstreerib seda meile kui kunstnik. Hetkel, mil arhitektuur või konkreetne hoone tehakse nähtavaks, ilmnebki arhitektuur ise.
Arhitekt ei ole keegi, kes teeb sulle koha, mis pakub pelgalt turvalisust, annab sooja. Arhitekt on see, kes muudab ehitise nähtavaks. Arhitektuuri saab peaaegu, et defineerida kui kõnekat ehitist (articulate building). Niisiis maja, mis räägib. Arhitektuur on maja, mis räägib iseendast. Matta-Clark õppis arhitektiks ja oli kursis mõttega sellest, et arhitekti roll on luua maja, mis kõneleb. Ta võtab juba eksisteeriva hoone ja justkui ütleb publikule, et laske mul näidata, mida see maja on alati öelnud, kuid mida te pole kuulanud. Matta-Clark loojana on sulam klassikalise arhitekti ja klassikalise kunstniku kuvandist. Me ei ole säärase rollisegadusega harjunud. Ta on kuulus kunstnikuna, üks kuulsamaid kunstnikke üldse, ent me ei taha temast eriti mõelda kui arhitektist, sest arhitektuur on justkui palju igavam kui kunst.
CDL: Ma pole kindel, kui asjakohane see paralleel on ning kui informeeritud oli Matta-Clark filosoof Martin Heideggeri ideedest, ent mulle näib eksisteerivat tugev paralleel selle vahel, mida Heidegger kirjutas antiiksetest templitest ning kuidas Matta-Clark kasutas oma loomingus teise maailmasõja järgset linnaruumi. Matta-Clarki huvitas see, mis jääb taustale, varjatuks ega mahu poodiumile. Oma loomingus oli ta nagu Heideggergi huvitatud sellest, kuidas tõde ilmneb, saab nähtavaks. See, kuidas Te Matta-Clarki loomingust räägite, jätab mulje, et oma loomingu abil ta justkui aitas teha maailma, õigemini selles peituvat, nähtavaks. Seda muidugi mitte lineaarses, puust-ja-punaseks viisil, aga ta justkui aitas inimestel näha.
MW: Nõustun täielikult. See on nagu omalaadne akupunktuur, nõelravi. Sul on õigus, Matta-Clark tõesti toob tausta esiplaanile, võib-olla ainult hetkeks, aga just nagu enamik kunsti… Kunstniku suurim anne on panna inimesed kahtlema ja selles kahtluse hetkes näed sa maailma teisiti, mis tähendabki seda, et näed maailma esmakordselt. Esimest korda märkad, et, näe, maja – on ikka üks imelik asi! Tavaliselt ma ju ei mõtle sellele, aga see on üks imelik asi!
Nii, kui ma nüüd näen oma maailma, siis hakkan ma ka teistmoodi mõtlema. Ja kui ma mõtlen teistmoodi, siis ma võib-olla ka unistan teistmoodi. Ning kui ma teistmoodi unistan, siis võib-olla ma tõesti suudan luua teistsuguse maailma! Nii peitub tema teostes peaaegu, et utoopiline ambitsioon. Väike sekkumine, nagu nõelravi puhul, paljastab sulle selle, mis on su ümber alati olnud ning sa hakkad teisiti mõtlema. Kui me kõik hakkaks teisiti mõtlema, siis oleks maailm teistsugune paik. Ja Matta-Clarkil on säärane ambitsioon olemas, ambitsioon horisontaalsema…
CDL: ... võrdõiguslikuma…
MW: ... demokraatlikuma ühiskonna järele. Ta annab mõista, et arhitektuur ehk see, mida me tavaliselt ei näe, mängib ühiskondliku ebavõrdsuse kujunemisel ülisuurt rolli, kusjuures teeb seda märkamatult. Tavaliselt mõtleme, et arhitektuuril on suur jõud, et see hoiab inimesi paigas… Aga ei, mida Matta-Clark ütleb, on see, et arhitektuuri jõud tuleb eelkõige sellest, et me arvame, et me ei saa seda muuta. Me arvame, et see on püsiv. Aga tema suudab demonstreerida, et hea tahtmise korral suudame pea igast pinnast oma sõrme läbi pista!
Ta justkui ütleb, et kujutagem ette, et me elame oma elu hoonete keskel ja need hooned on nagu teatri kulissid. Teatrietendusel on nii, et see, mis näib seinana, ei ole tegelikult sein. Aga need seinu markeerivad kulissid aitavad hoida ideed, luua kujutluse seinast. Niisiis, meid ümbritsevad mitte seinad, aga ideed seintest. Niisamuti ideed ruumidest ja paljust muust. Matta-Clark näitab, et hooned ongi nagu teatrikulissid, ei midagi muud, ja et neist on võimalik läbi lõigata. Nende lõigete tõttu muutuvad aga korrapealt ruumide omavahelised suhted – äkitselt on üks ruum suhtes teisega, millega sel seni polnud võimalik kõnelusse astuda. Äkitselt saad sa teada, mis on seina sees või mis see sein üleüldse endast kujutab. Kuidas me üldse saakski teada, mis asi sein tegelikult on, kui me sinna sisse ei näe? Ent me ei vaata seinte sisse, me kardame seda! Iga sein kihab elust. Mikroskoobiga vaadates näib iga seina sisu täiesti uskumatu. Elektronmikroskoobiga vaadates kihab iga sein elektronidest!
CDL: Kui see oleks liiga steriilne, siis poleks see enam hea elukeskkond…
MW: Just nimelt! Ilma bakteriteta elu on ebatervislik. Siin me siis oleme, inimkond, inimene kui liik, ent me ei tea, mis on meie sees. Ainult ligikaudu 1% meie DNA-st on inimliigile ainuomane; põhiliselt koosneme me sadadest tuhandetest erinevat tüüpi bakteritest, kellega me teeme koostööd. Ilma nende bakteriteta sureksime. Kusjuures enamik neist baktereist saaks hakkama ka ilma meieta, sest enamik neist on miljoneid aastaid vanad. Seega oleme omalaadsed linnad, mis on täis koostööd tegevaid organisme. Ning me teeskleme, et oleme ainulised, üks tervik – kusjuures me kardame iseennast natukene, me ei taha näha seda, mis meie kehade sees tegelikult toimub. Kehasse sisselõiget tehes ja nähes, mis seal peitub, tunneb enamik inimesi…
CDL: ... agooniat?
MW: Jah, see on agoonia. Ja me kohtleme oma maju täpselt samamoodi. Meie arvates ei peaks neid lõikuma. Me ei taha teada! Kõik me kardame oma keha veidi, sest me oleme kummalised. Inimesed on imelikud olendid. Kas me tõesti tahame teada, et koosneme sadu miljoneid aastaid vanadest bakteritest? Tegelikult mitte, hoolimata sellest, mis teadus ütleb. Suurema osa päevast me ei mõtle sellele nii et, hea küll, nüüd võtan oma bakterihunniku ja lähen metroo peale. Meile meeldib pigem öelda, et „ma olen isiksus”. Samamoodi ka hoonetega…
Mida Matta-Clark ütleb, on, et see, mida me ei näe, õigemini, mida me ei taha näha (!) ning veidi kardame, on miski, millega saame olla loomingulises vahekorras. Teisisõnu, meil on võimalus asju muuta, ümber korraldada ning seepärast on meil vähemalt teoreetiline võimalus elada ka teistsuguses maailmas, teistsuguses ühiskonnas. Matta-Clarki puhul on tegemist imeväärse kunstnikuambitsiooniga – just nagu nõelravi puhul, teeb ta vaid ühe väikese nükke, aga sina vaataja või kogejana teed suurema osa tööst.
CDL: Ta annab sulle kala asemel konksu…
MW: Just nimelt! Matta-Clarki karjäär oli vaid kümne aasta pikkune ja sai teoks väga spetsiifilisel ajahetkel (1968-1978 – toim). Nagu sa varem ütlesid, oli ta huvitatud 20. sajandi hääbuma hakkavatest tööstuslinnadest, tööstuse, tööjõu ja tolle iselaadses ajahetkes oleva majanduse ja ühiskonna äärealadest. Ent isegi, kui tema looming oli tihedas kontaktis oma ajaga, on selle õppetunnid muutumas tähtsaks just praegu. Olles nüüd postindustriaalses, varasemaga võrreldes palju keerukamas infoühiskonnas, püsib tema looming äärmiselt asjakohasena.
CDL: Tänapäevaste linnade temaatika juurde naaseme allpool, aga hetkel astuksin sammu tagasi. Õigupoolest Te peaaegu juba vastasite sellele, mis oleks olnud mu järgmine küsimus… Mida Te kirjeldasite Matta-Clarki loomingulise kreedona, näib sisaldavat iselaadset paradoksi – üheltpoolt näib ta soovivat jõustada (empower) inimesi, näidata neile, et arhitektuuris, kunstis ja ühiskonnas tervikuna on peidus määratu potentsiaal – et kui olla sellest teadlik, siis on võimalik teha otsuseid ja esile kutsuda muutusi. Ilma teadlik olemata pole võimalik teada ka võimalustest või et sul üleüldse on võimalus valida ja otsustada. Teisest küljest see, mida Matta-Clark ilmsiks toob, on väga häiriv, segadusse ajav, näib ebastabiilsena. Kui sa tõepoolest näed, mis toimub inimese kehas või hoone sisemuses, siis sa tegelikult ei mõista seda, see ajab segadusse ja näib ohtlikuna. See, mida Teie näite ütlevat on see, et Matta-Clark tahab meile mõista anda, et ühiskond peaks sellest hirmust kummastava ja võõra ees üle saama, ennast sellest segadusest läbi töötama.
MW: Matta-Clarkil pole ühtki lauset, kus ta ütleks, et keegi peab midagi tegema. Õigupoolest ei ütle ta oma tööde retseptsiooni kohta kunagi mitte midagi. See muidugi ei tähenda, et ta ei mõtleks selle peale; ta võis seda teha üsnagi sarnaselt sinu poolt kirjeldatule. Ma arvan, et tema versioon oleks midagi sellist, et igal inimesel on valikuvõimalus. Sa võid jätkata teesklemist, et sa ei karda oma keha, maju, maailma. Sa või teeselda, et sa kuulud ühte kindlasse kohta, ühte rassi, ühte perekonda, ühte usku, ühte linnaossa, ühte erialasse – sa justkui mõtled, et oled osa nendest. Ja sa võid elada nendes kirjeldustes justkui vanglas. Matta-Clark aga annab mõista, et see vangla on su enda ehitatud. Muidugi ei ütle ta, et näiteks Ameerika Ühendriikides elav mustanahaline perekond peaks end ise omaloodud vanglast lihtsalt vabaks päästma. Ei, loomulikult on olemas ka otsene poliitiline tegevus, mis hoiab sind oma raamides (või vabastab sellest). Aga arhitektuur on siin omalaadne tugimehhanism päris otsesele poliitilisele tegevusele nii, et sina aga ka need, kes ei soovi, et sa edukas oleksid, kasutavad arhitektuuri teatava fikseeritud kujutisena, mis jätab mulje, et sa oled ühes kindlas kohas.
Matta-Clark ütleb, et jah, on hirmutav avastada, et sa ei olegi enam ühes kindlas kohas ja et sel hetkel tuleb langetada otsus, samas ta ei ütle, mis see otsus on. Sõna otsus kasutame tavaliselt siis, kui teeme valiku, aga ilma, et tõendusmaterjal oleks meie valiku tinginud. Teisisõnu, kui tõendusmaterjal ütleks meile, mida teha, siis poleks enam tegemist otsustamisega. Otsuse tegemine on see, kui sa tead juba kõike, mida on vaja, aga järgmise sammuna on vaja „vette hüpata”, tegutseda. Matta-Clark on sellest hüppamise hetkest väga huvitatud.
Juhul, kui ta mõtles enda tegevusest kui kingitusest ühiskonnale, siis tõenäoliselt nii, et näe, siin on teile võimalus hüpata, aga mina ei saa teile ette öelda mil moel või kuhu suunas hüpata või mida hüppamine üleüldse tähendab, aga et teatud tasandil on tegemist toest loobumisega. Oma loomingus läheb ta sõna otseses mõttes tugede, konstruktsioonide kallale, teeb need tühiseks. Vabanda see pikk vastus…
Konstruktsioonis on midagi kummastavat. See on tehnilises mõttes midagi, mis laseb asjal püsida. See asi, mis püsib, on meile nähtav. Ent see, mis võimaldab asjal püsida, pole kunagi nähtav. Näiteks, kui selle hoone (arhitektuurimuuseumi – toim) vundamendid oleks nähtaval, siis poleks enam tegemist vundamendiga. Ja siit jõuame tagasi Heideggeri juurde – see, mis lubab millelgi püsida, on omalaadne Olemise eeltingimus ja just seepärast nähtamatu. Omal moel ütleb Matta-Clark, et isegi kui ma näitan teile seda, mis teie arvates hoiab hoonet püsti, siis tegelikult see ei hoia. Ta eemaldab peaaegu kõik, mis võimalik, aga hoone seisab endiselt püsti!
Kui tema töid vaadata, siis tihti on ta suurema osa majast eemaldanud, seal poleks nagu enam midagi alles. Enamik inimesi arvab, et see polegi enam hoone, aga see ei kuku kokku – pane tähele, mitte miski Matta-Clarki asjadest ei kuku kokku! Ta ei näi ütlevat mitte ainult, et me ei näe konstruktsiooni, aga et iga kord kui me arvame teadvat, mis konstruktsioon on, siis tegelikult oleme eksiteel. Seega peame harjuma mõttega, et elame maailmas, mis on üdini habras. Minu arvates on tema sõnum sellest, et meie maailm on habras ja omamoodi unenäoline ruum, väga oluline. Enamik inimesi usuvad hommikul üles tõustes, et on olemas kindlad rajad, mis viivad paika pandud suundades, ja et vabadus on midagi ülimalt piiratut. Matta-Clark aga ütleb, et jah, muidugi, piirangud eksisteerivad, aga enamik neist on su oma peas!
CDL: Mõeldes tänasele päevale… Oleme elanud postmodernses situatsioonis, selle laiemas kultuurilises tähenduses, 1960. aastate lõpust alates. Üldine ebakindluse ja pidetuse olek on seega kestnud rohkem kui pool sajandit. Matta-Clarki loomingu puhul näib rumal otsida positiivset programmi, mis pakuks sellele ebakindlusele selget lahendust, ta ei olnud oma loominguga programmiline. Teie kirjeldus loob mulje temast kui kunstnikust, kes püüdis inimestele – olgu tema omas ajas või praeguses ajahetkes – näidata võimalusi tolle ebakindluse ületamiseks, jättes seejuures lõpliku otsuse tegemise inimestele endile.
MW: Minu vaade Matta-Clarkile on loomulikult ainult üks kõigist võimalikest. Igal teisel mõtlejal ja kirjutajal võib olla temast hoopis teine arusaam. Seega, mul on ainult omaenda vaatepunkt. Selle vaatepunkti kohaselt teeb Matta-Clark vaid ühte asja – ta küsib mis asi on arhitektuur? See on ilmatu suur küsimus, sest arhitektuur on sedavõrd läbipõimunud ühiskondlike, majanduslike, poliitiliste, representatsiooni, võimu ja mitmete teiste teemadega.
Küsimus, mis on arhitektuur?, pole ealeski süütu. Matta-Clarki poolne küsimuseasetus võib tunduda üllatav, sest tavaliselt pakub arhitekt küsimuste asemel hoopis vastuseid, lahendusi. Me isegi mõtleme arhitektuurist tihtipeale kui vastusest. Näiteks Tallinna vanalinna, kesklinna ja sadama vahel on palju tühja ebamäärast ala, millega pole pikalt osatud midagi peale hakata, omalaadne aladefineeritud tsoon, kus ootame kerkivat vastuseid, lahendusi probleemile. Probleemi sümptomid on määramatus, hiigelsuur liikluskoormus, hea avaliku ruumi, turvalisuse ja stabiilsuse puudus jm. Matta-Clarki jaoks oleks selle ruumi näol tegemist olnud suisa unelmateruumiga, sest see on ruum, kus domineerib segadus ja ebaselgus.
Sarnast segadust kirjeldati juba 19. sajandil, mil näiteks liiklus hakkas tugevamalt linnakeskkonda muutma; paljud kirjanikud rääkisid võõrandumisest, desorienteeritusest, mida tõi kaasa moodne elu. Kuidas reageerisid kõigele sellele aga kunstnikud? Mis olid avangardi jaoks kesksed märksõnad? Šokk, võõrandumine, lahti ütlemine, ka idee avangardist kui sellisest. Oleme harjunud mõttega, et igapäevaelu modernsuses oli šokeeriv, uus, kiire, peadpööritav ja et kunst omal moel osales selles protsessis, andes sellele kaja ja isegi võimendades seda. See kokku on 20. sajandi kunsti ajalugu. Arhitektuurist mõtleme enamasti kui millestki sellele vastandlikust; sa ei leia üldjuhul arhitekti, kes ütleks, et tema peamine eesmärk on šokeerida, võõrandada ja segadusse ajada. Arhitektid justkui peavad ütlema, et pakuvad meile selgust, representatsioonivõimalust, mugavust, turvalisust. Ja siin lähevad asjad huvitavaks...
Arhitektuuri nähakse omalaadse arstirohuna meditsiinilistele, isegi psühholoogilistele ja neuroloogilistele probleemidele. Modernsuse kogemus on olnud ühiskonna jaoks ülevoolavalt traumeeriv; arhitektuur peaks aitama olukorda stabiliseerida. Vähemalt selline on olnud traditsiooniline arusaam. Võib väita, et kõik, mida räägitakse tänapäeval elektroonilise meedia kohta, on toona toimunu kaja – mida räägiti omal ajal liikluse kohta… nüüd on lihtsalt teistsugune liiklus! Kõike, mida räägiti suurlinliku elulaadi kohta 19. sajandil, räägitakse ka 21. sajandil, justkui oleks selles midagi uut. Ning taas ootame, et arhitektuur tooks meie ellu selgust ja korda.
Ent Matta-Clark annab mõista, et asjad on hoopis vastupidi – võimalik, et arhitektuur on kõige ebastabiilsem asi üleüldse! Tõdemus, et nii jääme ilma lahendusetest, arstirohust modernsuse põhjustatud desorienteerituse vastu, on omakorda veel segadusse ajavam. Aga me ei julge sellele tõdemusele otsa vaadata! Nagu Walter Benjamin väitis suurlinna elust kirjutades, näeme me arhitektuuri ainult oma silmanurgast. Võib-olla olete kogenud, et nutitelefoni vaadates, sealt sõnumeid lugedes, märkad mingil hetkel, et oled kõndinud vähemalt viis linnakvartalit ilma, et mäletaksid, kuidas ületasid tiheda liiklusega tänavaid. Aga järelikult üks osa sinu ajust jälgis, hoidis ümbrusel silma peal, ei keskendunud, kuid tunnetas…
CDL: ... et vältida riske.
MW: Jah. Benjamin väidab, et arhitektuuri nähakse tavaliselt just sedamoodi, nägemisvälja perifeerias. Meil on arhitektuurist niisiis hägus arusaam, see on miski, mis on omamoodi varjus. Mida Matta-Clark teeb, on see, et ta tõmbab meid jõuga sinna varju sisse ja näitab maailma, milles me ujume. Ta soovib sulle kasvõi hetkeks näidata, mis asi see arhitektuurimaailm on, ning loob olukorra, kus sa pead nii poliitilises, strateegilises kui arhitektuurses mõttes asuma otsuseid langetama. Teisisõnu, tol hetkel lakkab arhitektuur olemast iseenesestmõistetav. Ja see tähendab poliitilisust. Matta-Clarkile läks väga korda söögitegemine. Miks kokata köögis, kui on võimalus teha seda tänaval? Erinevus interjööri ja eksterjööri vahel on ülehinnatud. Kes ütles, et tänav kuulub linnale ja maja eraomanikule? Mida üldse tähendab idee omandist? Palju Matta-Clarki loomingust tegeleb sisemise ja välimise äravahetamise, nende tavapärase loogika pea peale keeramisega. Selles mõttes võib, tõesti, öelda, et ta oli ühiskondlikus mõttes progressiivne, protestimeelne 1970. aastate kunstnik jne. Ent mulle näib, et see asi pole üldsegi nii lihtne. See kõik on poliitiline, aga mitte…
CDL: ... programmiline.
MW: Jah, mitte programmiline. Matta-Clarki poliitilisus seostub pigem arhitektuuri varjatud potentsiaali vabastamisega. Ning mis oluline, need potentsiaalid on meie oma peas. See võib kõlada isegi rumalalt, aga ta tõesti annab mõista, et arhitektuur on kinni meie peades! Oma peades ehitame hooneid palju püsivamateks, kui nad tegelikkuses on. Kui Matta-Clark demonstreerib oma töödes, et linnas elamine tähendab elamist kulisside keskel, kus miski pole tõeline ja kõike on võimalik välja vahetada, siis… tegelikult ei taha keegi meist seda teada saada, seda tunnistada, sellega kaasnevat muutust läbi elada. Me kõik justkui teame, et need on kulissid, aga me tahame, et need sellisena ka püsiks.
Võtame siia kõrvale perekonna näite. Enamik meist teab, et perekond on sõna, mis viitab nähtusele meie elus, mis võib olla ühtaegu nii keerukas, tüütav, vägivaldne, segadusse ajav, meeldiv kui ka imelik…
CDL: ... üsna vastuoluline oma olemuselt.
MW: Perekond on sõna kõige eriskummalisemale nähtusele meie elus, mis samal ajal viitab ka stabiilsusele, turvalisusele. Kui sa oled konservatiivist poliitik, siis sa ütled, et „mina toetan perekonda!“ Sõna perekond tähistab niisiis samaaegselt kõike, mida me kardame, mis meid segadusse ajab ja võrgutab, aga see on ka sõna, mis räägib stabiilsusest – arhitektuur opereerib nende kahe tähendusruumi vahel.
Arhitektuur paigutub üheltpoolt kõigi meie hirmude ja segaduste ning teiselt poolt avaliku kuvandi vahele, mis seotud turvalisuse ja stabiilsusega. Mida Matta-Clark teeb, on see, et ta eemaldab selle eraldusjoone. Oma peas kujundame me idee perekonnast kui millestki stabiilsest; päriselus pole see aga kunagi midagi stabiilset.
CDL: Elu pole kunagi must-valge…
MW: Jah, ei ole must-valge. Matta-Clark annab mõista, et oma peas kipume ehitama väga püsivat arhitektuuri, seepärast ootame ka nondelt teatrirekvisiitidelt linnaruumis, et need tugevdaks seda fantaasiat. Matta-Clark demonstreerib aga teadlikult, et need on kõigest kulissid ja et meil on vaja aktiivselt tegeleda sellega, mis meil peas küpseb. Nii oled sa vaatajana olukorras, kus on vaja otsustada, kas pöörata oma peas arhitektuuriloome protsess ümber. Mida sa õigupoolest peale hakkad, kui saad kunstniku või arhitekti kaudu teada, et arhitektuur eksisteerib ainult su oma peas? See ei saa ju olla tõsi, sest sa tead, et pead vastu maja tagudes on väga valus!
Kui tõesti mõelda arhitektuurist kui kollektiivsest konstruktsioonist, siis on see olemuselt väga tugev fantaasia, mille kallal me igapäevaselt kõik koos töötame. Matta-Clark annab meile aga mõista, et kui me – kasvõi korraks – teadvustaks, et see ongi kollektiivne konstruktsioon, siis tekiks meil võimalus seda rohkem või vähem demokraatlikul, egalitaarsel moel ka ümber korraldama asuda.
CDL: Gordon Matta-Clarki ja tema loomingut hetkeks kõrvale jättes, kes on Teie jaoks need kunstnikud ja arhitektid, kes küsivad tänapäeval temaga sarnaseid küsimusi? Kas tänapäeval on üldse loovisikuid, kelle töid saaks tema lähenemisega võrrelda?
MW: Jah, neid on, kuid mitte palju. Selguse mõttes, kui see, mida eelpool kirjeldasin, vastab tõele, siis on nii, et tänapäeva ühiskonnas peavad arhitektid eelkõige olema professionaalselt igavad. Igav pole kerge olla, keskpärasus võib olla väga raske! Kui me teeme kohvi, siis vahel tuleb see paremini, vahel halvemini välja, aga teha pidevalt mitte-head või mitte-halba, pelgalt keskpärast kohvi, on tõeline mustkunst!
Arhitektidelt nõutakse hooneid, mis oleks huvitavad ja samas mitte nii väga huvitavad. Me tahame, et arhitektuur toimiks anesteetikumina. Arhitektuuri esmane roll tänases ühiskonnas on olla tuimesti kõigi meie hirmude, segaduste, kirgede ja mõnude vastu. Me ei taha üldjuhul mõelda arhitektuurist mõnu kategoorias, olgu siis seksuaalse, vaimse või isegi majandusliku mõnu mõttes. Rääkimata valust või vägivallast. Kõik see on keelatud, sest arhitektuur peab olema lihtsalt igav.
Siit johtub, et nende arhitektide hulk, kes ütlevad, et nad tahavad saada arhitektiks ja olla samal ajal huvitavad, saab olla väga väike. See on väga väike kogukond. Aga need, kes on, on ka väga huvitavad. Kui peaksin välja tooma ühe nime, siis ütlen Andrés Jaque ja tema büroo Office for Political Innovation [1], mis tegutseb Hispaanias Madriidis. Sarnaselt Matta-Clarkile on ta oma kolleegidega huvitatud meie linnu organiseeriva varjatud ökonoomika paljastamisest. Äärmiselt huvitav. Lisaks on ta omal moel… agressiivselt õnnelik! Sa vaata arhitektide fotosid – nad ei naerata kunagi. Kohustus olla igav ja stabiilne tähendab, et sul on meeletult suur vastutus. Enamikel pressifotodel on arhitektid seepärast väga tõsised. Kui näeme arhitekti kusagil suure suuga naeratamas, siis tekib meil kohe kahtlus, et midagi on valesti. Ma ei taha, et mu maja kavandab keegi, kel on töö ajal liiga lai naeratus näol.
Maja peab olema väikese süsiniku jalajäljega, täiusliku disainiga, kasutama kohalikke materjale jne. Milline vastutus! Arhitekt peab olema hea kõiges. Edukas oled sa arhitektina alles siis, kui suudad olla hea kahekümnel erineval viisil. Sa ei saa olla naljakas, riukalik, segadust tekitav, mitmetähenduslik, seksikas, veider. Sa pead olema lihtsalt hea, hea, hea, hea, hea, hea. Ma pole seda küll ise kunagi teinud, aga nüüd mõtlen, et peaks tegema – võta mistahes arhitekti sõnavõtt, olgu kõne, loeng või esitlus raekojas, ja jooni alla kõik sõnad, mis tähendavad midagi head. Sa saad peagi aru, et arhitekti tüüpiline sõnavõtt on midagi taolist: „Minu hoone on hea, hea, hea, hea, hea, hea, hea, hea, hea, hea, hea, hea, hea, efektiivne, säästlik, valmib tähtajaks“ jne. Kui arhitekt on aga õnnelik, siis…
Jaque paljastab kogu ökonoomika, mis puudutab muu hulgas seksuaalsust ja trans-identiteete, gaasi frakkimist ja äärelinna eramuid, poliitökonoomiat ja disainiprotsesse, ta teeb neid saladusi ja seoseid nähtavaks suure mõnuga. Ta võib vahel oma avastustest olla täiesti joovastunud! See tundub mulle hoopis teistsuguse poliitikana, erinevana 1970. aastate omast, kus tundus, et „kõik on metsas“ (we are all screwed) ja oli tunne, et on vaja peaaegu, et revolutsioonilist sekkumist.
Jaque näib ütlevat, et jah, kõik ongi metsas, aga et tegelikkuses on kõik nii palju rohkem metsas, et me ei saa sellest isegi aru, ja et see kõik kokku on lihtsalt hämmastav! Seepärast on ka nende arhitektuuribürool selline nimi – Poliitilise Innovatsiooni Büroo. Mida nende tegevus meile ütleb, on see, et kavandada pole vaja mitte maju vaid poliitikaid. Ja see pole üldsegi rumal, ta ei kirjuta mingit punast manifesti või püüa teha muudatusi parlamendiregulatsioonidesse, Jaque otsib uuelaadset kollektiivset fantaasiat, mis aitaks arhitektuurist tänapäeval mõelda ja sellega tegeleda.
CDL: Jaque’ile on seega tuttavad need mõisted, mida oma Tallinna loengus seoses Matta-Clarkiga kasutasite: armastus, kahtlemine, müstika, haprus, küsimuse alla seadmine, avatus, väljakutsete vastuvõtmine, piiride kompamine?
MW: Jah, kindlasti. Tasub tähele panna, et need on kõik mõisted, mis on meile tuttavad 20. sajandi alguse kunstiavangardist. Võimalik, et arhitektuuris pole aga avangardi kunagi olnudki; mõni võib väita, et väljendis „avangardne arhitektuur“ on sisemine vastuolu. Teisisõnu, kui arhitektuur on revolutsiooniline, siis pole enam tegemist arhitektuuri vaid millegi muuga.
CDL: Siit jõuame me arhitektuuri kui distsipliini problemaatika juurde. Kui Te kirjeldate arhitektuuri kui midagi, mis taotleb turvalisust ja pakub lahendusi, siis kõlab siit arusaam arhitektuurist kui vahendist, mitte eesmärgist iseeneses. Arhitektuur kui vahend, mille abil luua kindlust ja turvalisust ning aidata ühiskonnal hakkama saada selle sisemiste hirmudega – seda ehitatud keskkonna, hoonete, maastikuarhitektuuri, infrastruktuuri ja muu abil. Ent nähtused nagu armastus, kahtlus, müstika ja haprus saavad pigem realiseeruda sfääris, kus me räägime arhitektuurist mitte kui hoonetest vaid kui distsipliinist, see tähendab autonoomsest valdkonnast kultuuri ja ühiskonna sees. Ideed arhitektuurist kui autonoomsest distsipliinist on praeguseks kritiseeritud juba mitukümmend aastat, praeguses arhitektuuridiskursuses on pigem esile kerkinud erinevad seosed, võrgustikud, digitaalsus ja muu taoline. Samas julgeksin luua paralleeli kultuuri ja looduse elurikkuse mõistete vahele – mida liigirikkam on konkreetne kooslus või territoorium, seda väärtuslikum see on. Seega mida enam on ühiskonnas erinevaid distsipliine, erialasid, kompetentse, seda rikkam on meie kultuur ja elu tervikuna. Mõned väidavad, et arhitektuur on üha enam laiali valgunud, ning on oht, et see sulandub naaberdistsipliinides. Isegi nii, et arhitektuurist kui autonoomsest distsipliinist pole enam mõtet rääkida – mis minu arvates tähendaks kultuurilise elurikkuse vähenemist ja ühe spetsiifilise kompetentsi kadu. Ühes oma 2013. aasta vestluses arhitekt Peter Eisenmaniga arutlesite te selle üle, kus arhitektuuri kui intellektuaalse nähtusega tänapäeval enam üldse tegutseda saab ning tõdesite, et selleks, vaata, et ainsaks kohaks, on jäänud akadeemia, st arhitektuurikoolid. Kui ma nüüd püüan oma küsimuse formuleerida, siis kas Teie arvates on arhitektuuril kui autonoomsel, st spetsiifiliste teadmiste, traditsioonide jm kaasnevaga distsipliinil üldse tulevikku? Vaatate Te positiivse meelega praegustele arengutele ning sellele, mis võiks juhtuda lähitulevikus?
MW: Mul ei ole ühtegi head vastust sellele… Tulevik on juba oma definitsiooni poolest nähtus, mis tuleb meile üllatusena. Tulevik on alati šokk. Nii et ma ei tea, mida tulevik toob, aga ma saan aru, mida sa mõtled. Eisenman oma sõpradega oli, tõepoolest, ideele arhitektuuri autonoomsusest väga pühendunud. Kui ma õigesti olen aru saanud, siis autonoomia tähendas nende jaoks, et arhitektuur on spetsialiseerunud eriala, mis tegeleb teatud väga täpsete küsimustega ja et iga arhitekti töö toetub varasematele sama distsipliini esindajate töödele ning peegeldab neid. Sellise arhitektuurikäsitluse ja ülejäänud distsipliinide vahel, mis ühiskonnas olemas, ei pruugi tekkida kuigi viljakaid sidemeid. Siin on tegemist nähtusega „arhitektuur arhitektuuri enese pärast“.
CDL: ... teatava sõltumatusega.
MW: Jah. Aga ma ei toeta väga seda teooriat, kuigi oma töös olen ometi üsna sarnasesse kohta välja jõudnud. Mis minu arvates on arhitekti elukutses erilist, on võime kombineerida ühitamatuid teadmisi (combine incompatible forms of knowledge). Juba Vitruvius ütles, et arhitekt on keegi, kes peab natuke teadma kõigest, aga palju mitte millestki. Seetõttu puudub arhitektidel igasugune häbitunne. Võtame mistahes suure uue teadusavastuse – arhitektid viitavad sellele silmapilgu jooksul pärast avalikustamist.
Arhitektidel pole tänapäeval piiranguid selle osas, millistel teemadel nad sõna võtavad. See on aga peaaegu, et vastupidine lähenemine võrreldes 1970. aastate arhitektidega, kes rääkisid autonoomiast. Rõhutatult valge, Põhja-Euroopale omane idee autonoomiast on see, mida nad kaitsesid – aga tänapäeval ei räägi me arhitektidena enam ainult mõistatustest, mis viivad tagasi Palladio ja teiste ajalooliste suurkujudeni. Kui neil tõesti oli autonoomia osas toona õigus, siis polegi õige nende arhitektuurist otsida seoseid ülejäänud ühiskonnaga. Kui aga loobuda arhitektuuri ja ühiskonna sidususe ideest, siis pole ka võimalik tõstatada teemasid nagu ebavõrdsus. Minu jaoks oli seepärast tegemist priviligeeritud grupi arhitektidega, kes leidis omale viisi, kuidas mitte rääkida mitte-priviligeeritud ühiskonnagruppidest. Selles mõttes olen ma autonoomsuse idee tõeline vastane.
Aga kui me võtame selle väljakutse siiski vastu ja vaatame, kust need vestlused omal ajal alguse said… Siis peaksime muidugi kirjutama veel ühe arhitektuuriajaloo, mis autonoomsuse teemalise debati lahti harutab. Nagu ma oma eilses loengus ütlesin, arhitektid on nagu eraldi liik, nad räägivad ainult omavahel. Mis oli see debatt, mis kunagi selle teema algatas? Vitruvius ütles, et peame arhitektidena teadma natuke kõigest. Just see ongi minu arvates arhitekti roll – kombineerida ühitamatuid teadmisi.
Buckminster Fuller pidas, vist oli 1963. aastal, Mexico Citys suurepärase loengu, kus ta ütles, et inimkond on hukule määratud, sest iga liik, mis välja sureb, sureb välja liigse spetsialiseerumise tõttu. Ta andis mõista, et meil arhitektidena on väga suur oht välja surra ja et arhitektid on idioodid, mida tõestas tema jaoks asjaolu, et ühtki arhitekti ei kaasatud USA 1960. aastate kosmoseprogrammi kujundama kõige tähtsamat väikest maja – seda, mis saadeti kosmosesse. Ta osales rahvusvahelise arhitektide liidu kongressil ja andis tõepoolest mõista, et kõik arhitektid on idioodid, kuna ükski neist pole seotud NASA-ga. Sellele vaatamata nentis ta, et arhitektid ise on suurim lootus oma liigi säilitamiseks, sest nad on ainsad mitte-spetsialistid, kes veel eksisteerivad. Nii et võime öelda, ja võib-olla kõlab see isegi liiga lihtsalt, et arhitektid on spetsialistid mitte-spetsialiseerumises. Me oleme segajad, vahepealsed olendid (mixers, in-between creatures). See võime segada…
CDL: ... sünteesida…
MW: Jah, sünteesida, aga mitte üheks tervikuks kokku sulatamise, vaid just segamise mõttes, nagu muusikas. See võime on äärmiselt huvitav ja sellel pole piire. Näiteks, siia arhitektuurimuuseumi sisenedes ületasime me väikese muruplatsi; see muru näeb natuke välja nagu loodus, on roheline jne. Aga see pole loodus, see on puhtalt keemiline toode, tõenäoliselt toodetud Monsanto poolt väga spetsiifiliste kemikaalide abil. Seda muru tuleb pügada teatud kindlalt kõrguselt – kui pügamisest loobuda, siis annab see murulapp märku, et inimene ei kontrolli enam olukorda.
Muru on sellisena seal, et näidata, et meie oleme looduse suhtes ülimuslikud. See murulapp pole aga loodus, see on osake keemiateadust, bioloogiateadust. Kui linnavalitsus laseks sellel vabalt kasvada, siis hakkaks ajalehtedesse saabuma kaebekirju; ülekasvanud rohus nähtaks märki, mis haavab sügavalt inimeste heaolutunnet. Teisisõnu see murulapp on osake arhitektuurist, väike arhitektuurne nüke.
Arhitektina on sul vaja teada, mis asi on Monsanto, kuidas rohi kasvab ja millised on reeglid. Kunagi tegime suure näituse ameerika murust, kus näitasime, et tol hetkel oli muru puhul kasutusel suurem kogus kemikaale kui põllumajanduses. Lisaks kaasneb sellega ideoloogia, mis on seotud puhtuse ja õige värvitooniga. Arhitektuurist rääkides ei peaks me seega silmas pidama ainult maju. See sisaldab kõike – muru, reegleid, regulatsioone, õigeid värvitoone, protokolli, tantsuliigutusi, sõnumite saatmist sotsiaalmeedias – kõik mängib rolli.
Ma alustasin sellest, et ma ei usu arhitektuuri autonoomia teooriasse, sest see on väga kahtlane mitmel moel. Muidugi on seal ka seoseid 1970. aastate kunstiga, näiteks minimalismiga, kus paigutati üksikuid irdseid objekte galeriidesse. Ma ise pakuksin aga välja palju laiema haarde ning kõigesööja hoiakuga (promiscuous) arhitektikuvandi. Ent isegi sel kõigesööjal arhitektil on võimalus olla igav või mitte, sünteesida ja lõpuks ka varjuda või vastupidi, leida viis kuidas võimaldada kogu selle arhitektuuriasjanduse (stuff) keerukust, lasta sel keerelda-pöörelda ning püüda otsuselangetamise protsessi võrdselt kaasata ka kõiki teisi.
CDL: Julgeksin väita, et need arhitektid 1970. aastatel nagu ka Matta-Clark oma loomingus, tegelesid siiski ka millegi positiivse, justkui oma saladuse või isegi distsipliini saladuse kaitsmisega.
MW: Nagu vabamüürlaste saladus…
CDL: Ma räägin ideest, et igal distsipliinil on mingisugune teadmine, kompetents, traditsioonid jne ning nende kombinatsioon, mida teistel pole. See mitmekesisus on iseeneses väärtuslik.
MW: Nõustun sellega täielikult. Nagu ma eile loengus ütlesin, arhitektil on üks eriline oskus, talletada ühitamatuid teadmisi. See on põhjus, miks arhitektuur sünnib enamasti keset ööd; sa tunned öisel ajal ära iga ülikooli arhitektuurikooli, sest seal tuled põlevad! Hilisööl toimub erinevate ainete segamine, siin tuleb mängu ka teatav alkeemia komponent – erinevate asjade kokku segamine.
Võtame näiteks juhtumi, kui arhitektil palutakse kavandada raamatukogu… Miks sinult kui arhitektilt seda küsitakse? Küsitakse sellepärast, et keegi ei tea, mis asi see raamatukogu tänapäeval enam on, kui meil on e-raamatud. Kui ma kavandan raamatukogu, siis ma pean selles protsessis esitama mitmeid ideid lugejaskonna, raamatute, liikluse, informatsiooni, turvalisuse, keskkonna mugavuse ja muu kohta. Ma pean koostama meeletult mahuka koondargumendi asjade kohta, mida ühegi teise eriala inimene mitte kunagi omavahel ei ühendaks. Me teeme seda arhitektidena muidugi omalaadse julguse ja lihtsameelsuse, teatava optimismiga.
Ma ütlesin ennist, et arhitektid ei naerata kunagi, see on tõsi, aga professionaalses mõttes on nad optimistlikud. Ma ei tea mitte ühtegi teist eriala, mis usuks, et isegi väike muudatus ehitatud keskkonnas võib tekitada võimaluse parema ühiskonna sünniks. Säärast usku ei leia meditsiinist ega juurast. Arstid on masenduses asjadest, mis sünnivad. Võtame Eesti-päritolu arhitekti Louis Kahni. NASA tegi talle ettepaneku kavandada kosmoselaeva sisustus ja tema ütles, et „nüüd olete küll vale inimese otsa sattunud! Minu jaoks on endiselt ime juba see, kui lülitit vajutades tuli süttib!“ Aga järgmisel aastal asus ta jooniseid tegema…
Kui Jumal või jumalad paluks arhitektil maailm uuesti kavandada, siis enamik arhitekte oleks nõus. „Päris suur töö, aga… teeme ära! Te olete tulnud õige inimese juurde, andke mulle vähemalt seitse päeva ja ma teen ära.“ Sama asi on siis, kui Jumal palub arhitektil ümber kavandada suhkrutoosi – arhitekt võtab selle ette samasuguse ambitsiooniga! Kui see suhkrutoos saab parema disainiga, siis meie tulevane vestlus saab ehk olema vähemalt natuke parem kui see, mis meil oli siis, kui meil oli vana suhkrutoos. Ja kui see vestlus on natuke parem, siis ehk on natukene õnnelikumad kõik, kes meiega veel päeva jooksul kohtuvad. Sellest saab nagu viirus.
Arhitektid usuvad, et väikestel disainiotsustel on potentsiaalselt viraalne mõju. Ning see on hea. Oled sa kunagi kuulnud arhitekti rääkimas mõnest oma tööst, millega ta üldse rahul pole? Arhitektid on niisiis väga tõsised inimesed, kes kunagi ei naerata, aga neis on peidus salajane optimism, et kõik saab olla veel parem ja nad ootavad võimalust, et oma ideid realiseerida.
Kujuta ette, et ühel kirurgil on tuksuva südamega patsient ja ta küsib arhitektilt, et kas too oleks valmis sisselõike tegema – enamik arhitekte oleks nõus! Selles asjaolus on midagi märkimisväärset. See tähendab, et meil on grupp spetsialiste, kelle arvates on nende käsutuses piiramatu tegevusterritoorium, kus oma ekspertiisi rakendada. Samas on nad teadlikud ka sellest, et neil palutakse tegutseda justnimelt siis, kui mõni teine, ratsionaalsem inimene EI ütleks.
Arhitekt kutsutakse appi tavaliselt siis, kui on tegemist näiliselt mõistusevastase või väljapääsmatu olukorraga. See on väga huvitav, võiks öelda, et peaaegu filosoofiline probleem – arhitektid on pidevalt silmitsi olukordadega, millel puudub kindel muster ja kord ning oma tööga ei anna nad enamasti selgeid vastuseid ega eemalda konflikti, vaid mingi vormi selle vastasseisu jätkumiseks. See on eriline anne ja minu arvates on arhitektuurikoolidel suur võime arendada seda oskust, oskust, millest pole võimalik kirjutada õpikut ega manifesti. Näiteks väljendub see selles, et tudengeid õpetatakse sügavalt omaks võtma kahtlemist.
Tulles tagasi sinu varasema kommentaari juurde ülikoolide tähtsuse kohta, siis just ülikool on koht, kus tohib kahelda, sest seal tohib mõelda. Eksisteerib võimalus, et seal tuled sa välja mõne senisest parema lahenduse või ideega, et seda pärast laias maailmas ellu viia. Niisiis ülikoolis olles tohib kahelda, väljaspool pole see aga kuigi soovitav. Just arhitektuurikoolid on need paigad, mis kahtlemist tõeliselt armastavad. Kujuta nüüd ette, et sul on grupp spetsialiste, kes nagu tuletõrjujad tulekollet, ründavad kahtlusi. Nad on harjunud kahtlustega koos elama.
Arhitektuurikooli stuudios veedad sa oma õppejõuga kolm kuud järjest, kusjuures kellelegi pole täpselt selge, milles uurimisprobleem täpselt seisneb; te töötate koos, kusagil protsessi vahepeal sõnastate, mis oli tegelikult algne küsimus, millele vastust otsite ja mis võiks olla õige viis selle leidmiseks. Aga kolme kuu jooksul ei tea põhimõtteliselt keegi, mis toimub, õppejõud kaasa arvatud.
CDL: Täielik turvatsoonist väljumine, ent ülimalt kaasahaarav!
MW: Jah, see on erioskus, mille kõrvale ei oska ma tuua näiteid ühestki teisest distsipliinist.
CDL: See, kuidas Teie olukorda kirjeldate, ei jäta kahtlust, et vajame arhitekte ka tulevikus. Tehnoloogia, materjalid, sotsiaalsed suhted küll muutuvad, aga me endiselt vajame sääraseid inimesi, kes oskaks ühendada väga erinevat informatsiooni.
MW: Jah.
CDL: Meil on vaja otsad varsti kokku tõmmata, aga ma ei saa jätta küsimata selle kohta, mida pidasite oma loengus täpselt silmas, kui kirjeldasite vajadust rääkida ühest küljest asjadest, mis näivad iseenesestmõistetavad, on meie ümber, võib-olla et liigagi ilmsed, kuid millest ei räägita. Teisest küljest tõstsite esile ka küsimuse tabudest ja teatud teemade vältimisest. Kas Te saaksite tuua mõned näited nende tihti sõnastamata jäävate ja vähe käsitlust leidvate, kuid samas üldlevinud nähtuste kohta, just arhitektuuriga seoses.
MW: Mind huvitavad asjad, mis tunduvad aruteludes juba vaikimisi nii kokku lepitud, et neid ei võeta jutukski. Huvitavad need mind just seepärast, et need on asjad, mis tegelikult kujundavad selle arutelu. Nagu jalgpallimängus piirjooned – me ei räägi nendest. Arhitektuuris võivad säärasteks asjadeks olla taju ja inimkehaga seotud küsimused – arhitektuurivaldkonnas me üldjuhul ei räägi inimkehast. See on küll teatud võrdlus- või pidepunkt, mille arhitekt oma projekti joonistab, aga tegelikult inimkehast ei räägita ja õigupoolest arhitektid ei tahagi sellest rääkida.
CDL: Sul on oma Neufert riiulis, aga see on ka kõik…
MW: Täpselt. Ja seejuures ei vaata me Neuferti poliitikaid! Tema oli vastutav Kolmandas Reichis inimkeha standardiseeriva käsitluse kujundamise eest – niisiis on see üsna spetsiifiline keha, millega Neufert tegeles, mida ta joonistas.
Arhitektuuris me üldjuhul ei räägi kehast, sest eeldatakse, et arhitektuur ongi kehade jaoks. Ometi, kui arhitektuuridistsipliini ajalugu lähemalt vaadata, siis tundub, et inimkeha on jäetud tähelepanu alt välja. Arhitektid ei taha, et inimkeha oleks nende arhitektuuris nähtaval kohal – arhitekt ei joonista inimesi, kes on noored, vanad, kes nutavad, surevad. Sa lihtsalt ei joonista inimest! Sa joonistad inimese avatari! Arhitekt arvab, et arhitektuur on inimkehaga nii tihedalt seotud, et sellest rääkimist ei pea ta vajalikuks. Sa võid arhitekti suust küll kuulda sõna inimkeha, aga sa ei näe seda tema töös.
Üks näide suurest teemast, millest me tavaliselt üldse rääkida ei taha, on seksuaalsus. Me lihtsalt ei taha sellele territooriumile astuda. Mida iganes arhitektuur ka poleks, püütakse alati jätta muljet, et see ei ole mingil juhul seksuaalsusega seotud. Kui nüüd järele mõelda, siis on see üks kõige absurdsemaid ideid, mis saab üldse olemas olla! Õigus, mis? Me arhitektidena lihtsalt ei räägi sellest. Aga kui me seksuaalsusest ei räägi, siis jääb meeletult palju arhitektuuris toimuvast tähelepanuta – me ei räägi siis ei arhitekti ega ruumi kasutaja seksuaalsusest, nende tegutsemisest. Seksuaalsus on OUT!
Pikka aega oli ka rassitemaatika midagi, mida arhitektuuriaruteludes välditi. Miks? Sest kogu arhitektuuridiskurus oli sedavõrd rassistlik! Lisaks sooküsimused. Paljud teemad, mis teistes valdkondades olid juba ammu tuttavad – soo, rassi, seksuaalsuse jm küsimused – ilmusid arhitektuuridebatti 20-30 aastat hiljem. Seda põhjusel, et arhitektuur on nende teemade suhtes teatud mõttes Teise positsioonil, nende vastas, neile võõras. Arhitektide kujutlustes on seksuaalsus olnud arhitektuurist nii kaugel kui vähegi võimalik. Näiteks moe kohta küll sama ei saa öelda.
Nii et jah, ma tegelen oma uurimistöös sääraste teemadega, mis püüavad tuttavaid nähtusi senisest teise valgusesse seada. See on küll veidi ülbelt öeldud, aga tegelen omamoodi psühhoanalüüsiga arhitekti kui liigi suhtes. Arhitekt on minu jaoks eraldi liik, seejuures meeletult paeluv liik. Ma tõeliselt armastan arhitekte, nad on väga huvitavad, aga ilmselgelt pole nad inimliigi esindajad. Neile on ühine see, et nad kõik arvavad, et nad kujundavad inimest ümber – kui arhitekt sulle midagi kavandab, siis ta tegelikult kavandab ka sind ennast ümber.
Mind huvitab niisiis arhitekt kui liik. Ma uurin seda, mida arhitektid on läbi aegade öelnud, mind huvitab arhitekti hääl. Minu jaoks on arhitekt rääkija ja keegi, kes räägib, et majad räägivad. Ja siis ma küsin, kuidas arhitekt kõlab? Sa küll tead, mis häält kass või tiiger teeb, aga kuidas on arhitektiga?
CDL: Eile Te mainisite Gordon Matta-Clarkile lisaks ka arhitekte Lina Bo Bardit ja Buckminster Fullerit, kellest Teie enda sõnul pole uurijad ja kirjutajad seni päriselt aru saanud või pole neid nö piisavalt lähedalt vaadanud. Kas Teie teete oma uurimistööd nii, et püüate neid eelpool mainitud, kas siis iseenesestmõistetavana tunduvaid või hoopis teadlikult välditud teemasid nähtavaks teha? Kas see on see, mis Teid käivitab?
MW: Jah, nii see on. Ma toon ühe näite – Buckminster Fuller. Tegin temast raamatu („Buckminster Fuller Inc. Architecture in the Age of Radio“, Lars Müller Publishers, 2015 - toim), mille põhiteesiks oli väide, et Fulleri kõige tähtsam idee arhitektuurist oli seotud raadioga. Ta ei pidanud ühtki loengut, kus ta poleks raadiot maininud. Tema teooria kohaselt oli arhitektuur olemuselt elektromagnetiline kiirgus. Ta oli omal ajal mitte ainult üks kuulsamaid arhitekte, vaid üks kuulsamaid inimesi kogu maailmas. Ta oli lõputute ajakirjade kaantel, tema ideid vahendati meedias tohutul hulgal. Buckminster Fullerit ja tema ideid kajastati rohkem kui mistahes muud teemat. Tema minimaalne loengupikkus oli kuus tundi.
Bucky Fuller oli üks suuremaid kommunikaatoreid, infoedastajaid. Iga tema sõnum oli seotud arusaamaga arhitektuurist kui raadiost. Ometi, pole ühtegi inimest, kes temast rääkides või kirjutades mainiks raadiot. Seda sellepärast, et arhitektid vihkavad raadiot! Raadio hoovab majadest lihtsalt läbi, ta isegi ei peatu ega ütle tere. Ometi kujundab ja defineerib raadio ruumi, kogukondi, loob külalislahkust – teisisõnu tegeleb kõige sellega, millega tahab tegeleda ka arhitekt. Alates 19. sajandi lõpust, mil raadio leiutati, sai sellest teatud mõttes arhitektuuri asendaja – raadio vahetas arhitektuuri välja. Millest saame seda järeldada? Sellest, et kogu 20. sajandi arhitektuuridiskursus on raadio temaatikat täielikult ignoreerinud.
Minu raamatu ülesanne oli võtta lugeja ja pista ta ninapidi Buckminster Fulleri pärandisse. Panna lugeja kuulama ja demonstreerida, et Fulleril oli idee arhitektuurist kui raadiost. Iga tema disainiotsus tugines sellele arusaamale; ta kujutles, et ta kavandabki arhitektuuri, mis kaob ja millest saab iselaadne elektromagnetiline kiirgus. Mis siis selles situatsioonis veidrat on? Nimelt see, nagu mainitud, et arhitektid kardavad raadiot. Raadio on arhitektile nagu samas toas viibiv kummitus, kellest me rääkida ei taha.
Meil sinuga on taskus nutitelefonid. See füüsiline ruum, kus sinuga viibime, on täis miljoneid erinevaid signaale. Me suudame nende signaalidega palju paremini, osavamalt hakkama saada kui selle reaalse ruumiga, kus viibime. See ruum on siin ja olemas, me ei taha sellest liiga palju teada. Ja ometi oleme me eksperdid. See on sinu muuseum, mina olen arhitektuuriajaloolane ja see on siin arhitektuurimuuseum. Ent tegelikult on meil selle pärisruumiga üsna hägune suhe; jah, ma saan teatud aspektidele nö sisse suumida, näiteks vaadata lähedalt näitusel olevaid makette. Aga oma nutitelefoniga on mul suhe, mis pole hägune – ma kasutan sealset ruumi väga täpselt.
Pea kõigil inimestel maailmas on üsna selge arusaam sellest, mida raadio ruuminähtusena endast kujutab, sest raadio asub meie taskus. Sellega võrreldes on meie arusaam arhitektuurist väga ebatäpne, hajus. Arhitektina oleks parem, kui me sellest üldse ei räägiks, sest see näeb välja nagu räägiks me vaenlasest. Buckminster Fulleri raamatu sõnum on, et tal oli sedavõrd radikaalne arusaam raadiost, mida me arhitektidena pole siiani valmis kuulama.
Jah, mu uurimistöö on omalaadne psühhoteraapia, kuid oluliselt brutaalsem. See pole lihtsalt see, et pikutad terapeudi juures diivanil ja räägid oma emast, vaid võrreldav situatsiooniga, kus sa oled sunnitud vaatama videosalvestusi oma emast nelisada tundi järjest. See on valus!
[1] https://officeforpoliticalinnovation.com/
Intervjuu kärbitud ja toimetatud versioon ilmus ajalehes Postimees 13.04.2019
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar