Lugesin täna üht kirjutist Adorno "Ästhetische Theorie" kohta. Inspireeriv kirjatükk. Kui filosoofial üldse mingit eesmärki saab olla, siis olgu selleks sõnastada sõnastamatut. See Adorno poolt teoses "Negative Dialektik" öeldud mõte kõlas kokku sellega, mida olin öelnud endale ülikooli lõputööd kirjutama asudes: kui ma teaduses üldse midagi teha tahan, siis näidata, et on olemas miski, millest sõnadega rääkida ei saa. Vahepeal olen aru saanud sellest, et filosoofia pakub paremaid võimalusi sõnastamatu käsitlemiseks kui teadus. Ja kuigi teaduse tegemise saab põhimõtteliselt taandada filosoofilistele alustele, ei usu ma teaduse tegemisse.
Teadusega tõde teadma ei saa. Teadusega võib ainult mõningad asjad toimima saada. Sellise jupi leidsin ühelt paberitükilt oma sahtlist. Harilikuga kirjutatud. Sõnad 'tõde' ja 'toimima' olid alla joonitud. Võib-olla olen tõesti teaduse suhtes pragmaatik ning filosoofia suhtes oman suuremaid, avaramaid ja mitmetähenduslikumaid ootusi.Filosoofia ei ole minu jaoks range teadus. Filosoofia on oma olemuselt vabam ja paindlikum. Filosoofia on mulle mõttepoeesia.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar