Tõlkimisest

I

Keeleline eneseväljendus peegeldab konkreetse indiviidi või inimgrupi maailmapilti

II

Keel kui kultuuriline nähtus mõjutab maailmapildi kujunemist

III

Maailmapilt on ainulaadne, kopeerimatu ja tõlkimatu

Viimasel ajal on mulle kätte sattunud mitmeid teoreetilisi tekste, mis tõlgitud (enamasti inglise keelest) eesti keelde. Nende lugemise tagajärjel olen üha teravamalt hakanud teadvustama nn tõlkimatuse probleemi. Samuti olen lugenud soome keeles ilmunud filosoofilisi tekste ning leidnud, et soome-ugri sõnatüved muudavad keeruka teksti eestlase jaoks kergemini mõistetavaks.

Tõlkimine on raske loominguline tegevus, mille eesmärgiks on vahendada kellegi mõtteid ühest keeleruumist teise. Ideaalne tõlge jääb alati puhtaks kontseptsiooniks, sest täiuslikku tõlget pole võimalik indiviidide ja inimgruppide maailmapildiliste erinevuste tõttu kunagi teostada. Mehaaniline otsetõlge suudab harva vahendada tunnetuslikke nüansse ja keerukaid kontseptsioone. Ainuvõimalik viis teoreetiliste tekstide tõlkimiseks, on süüvida algteksti konteksti ning püüda vahendada selles sisalduvaid ideid tervikliku ja sidusa kooslusena.

Igal konkreetsel sõnal on identiteet, mis sõltub nii ümbritsevast vaimsest kui looduskeskkonnast ning mida ümbritseb keerukas tähenduste võrgustik. Ilmselgelt tähendas sõna ’puu’ eesti muinastalupojale midagi muud kui sõna ’tree’ Manhattanil elavale pankurile. Teame ka, et eri rahvustel võib sama nähtuse kirjeldamiseks olla erinev arv, kas vähem või rohkem spetsiifilisi sõnu. Klišeeks on kujunenud näited põhjarahvaste oskusest kirjeldada mitmekümnel moel lund või põhjapõtra. Keelekasutus on lahutamatu oma kultuurilisest kontekstist ning juba tõlkima asudes tuleks valmis olla selleks, et kõike kirjapandut ei saa teises keeles edasi anda.

Lugedes pealiskaudselt tõlgitud teksti tekib kiiresti soov haarata originaali järele. Isegi puuduliku keeleoskuse puhul on vahel originaali parem lugeda kui tõlget. Ma ei tea, kas inimeste keeletaju on indiviiditi erinev või mitte. Seepärast on mul raske kellelegi öelda, et isegi kui sa keelest eriti aru ei saa, siis püüa ikka lugeda. Mul endal on igal juhul mingi sisemine tunne, mis nagu tabaks keele sisemist struktuuri, algteksti konteksti, võib-olla isegi algteksti sünnitanud maailmapilti. Eriti tunnen seda saksa ja soome keele puhul. Saksa keel on tugevalt mõjutanud eesti keele grammatilist struktuuri ning seepärast tundub nii lauseehitus, käänamine kui sõnakasutusloogika väga tuttav. Sa nagu tunned sisemiselt ära, mida on tahetud öelda, kuigi ei pruugi osata seda oma keeles koheselt väljendada.

Kui saksa keelt lugedes on esil pigem keele mehaaniline taju, siis soome keelt lugedes tunnen, et olen osa kogu sellest tervikust, kus loetav tekst voolab. Soomlastel on iga asja jaoks oma sõna. Nende sõnaloome tehnika toimib tavaliselt nii, et võetakse mingi üldine sõna ja siis tuletatakse selle tüvest spetsiifilisema tähendusega mõiste. Näiteks sõna ’viesti’, mis tähendab sõnumit, märguannet, teadet, signaali. Sellest tuletatud ’viestintä’ tähendab aga kommunikatsiooni, sõltuvalt kontekstist ka suhtekorraldust. ’Viesti’ eestikeelne vaste võiks olla ’viibe’. Võimalik, et nendel sõnadel on ühine muistne soome-ugri tüvi. Just see soome-ugri maailmatunnetus, mis väljendub (minu jaoks) lihtsates ja selgetes sõnades, on põhjus, miks mulle meeldib lugeda filosoofilisi tekste soome keeles. Eesti keeles tõlkefilosoofiat lugedes tunnen tugevat analoogiat inglise keelega, sest kasutatakse tohutul hulgal võõrsõnu. Võõrterminitel justkui puuduks kohalik vaste. Seetõttu kujuneb lugedes olukord, kus lugeja tõlgib eestikeelseid võõrsõnu sisuliselt samamoodi kui inglise keelt lugedes. Lugemisprotsess on suhteliselt mehaaniline ning „kõhutundega“ on pea võimatu lugeda. Seepärast tundub mulle, et eestlasel on paradoksaalsel kombel soome keelset filosoofilist teksti oluliselt lihtsam lugeda kui eestikeelset.

Omalt poolt soovin seda eesti keele puudulikku olukorda igati parandada. Olen veendunud, et on võimalik tuletada just meie maailmapilti arvestavad soome-ugri tüvedest lähtuvad sõnad ning kasutada neid praegu valdavate ladina, saksa ja inglise tuletatud/mugandatud omade asemel. Oma teooriatega tegeledes olen võtnud käibele sellised mõisted nagu ’ilmum’, mis võiks olla eestikeelne vaste ’fenomenile’, ning ’kehakogemuspõhine tajumaailm’, mis väljendab indiviidi terviklikku psühhofüüsilist identiteeti.