Kõnevõimetus

Kas see, et ma midagi väita ei julge, tuleb minu mahasurutud võimuambitsioonist või sellest, et umbusaldan keelt?

Ikka ja jälle taban end mõttelt, et ma ei oska rääkida. Ma ei tea asjade õigeid nimetusi. See teadmatus ei ole seotud sellega, et ma ei teaks seda sõna, mida teised inimesed mingi konkreetse nähtuse kohta kasutavad. Pigem on minus suur usaldamatus kasutusel olevate sõnade suhtes. See usaldamatus omakorda tuleneb idealistlikust soovist kõike võimalikult täpselt kirjeldada ja sõnastada.

Iga tehtud tegu, seega ka iga öeldud sõna, on seisukoha võtmine. Millegi väitmine on enda sätestamine ehk positsioneerimine. Seisukoha võtmine, näiteks arvamuse avaldamise näol, on sõltuvalt oma mõjukusest ümbruskonnale vähem või rohkem ka oma võimu teostamine. Seega vahetult seotud vastutusega.

Mida peab tegema väike mõtleja, kelle ainsaks väljendusvahendiks on sõnad, kuid mille väljendusvõimesse ta ei usu? Kas peaks ta vaikima?

Arvata võib, et iga mõtleja on vähem või rohkem tegelenud sõnade ja nende taga leiduvate tähenduste õigsuse kontrollimisega. Eks me kõik peame oma keele leidma ja endale sõnad suhu panema...

Pean tunnistama teatava skisofreenia kohalolutunnet endas. Üheltpoolt olen nõus toetama nähtuste paljusust, korrastamatust, allumatust. Teiseltpoolt sooviksin sellest kaosest võimalikult selgelt rääkida. Dialektika aitab hädast välja. Vähemalt ajutiselt. Pikemas perspektiivis oleks aga vaja väga head absurditunnetust ja palju-palju usku.