Husserl ja hindu

Professor Husserl kiirustab hingeldades mööda koridori, ta on peaaegu hilinemas. Jõudnud auditooriumi ukse juurde, näeb ta selle kõrval mediteerivat hindut. "Vabandage, auline härra, kas tohiksin Teid enda tagasihoidlikule loengule paluda?“ küsib Husserl. Hindu vaikib ja naeratab sõbralikult. Husserl kohmetub ning astub üksinda uksest sisse.

Husserl punnitas kogu elu nii et higi laubal, kuid hoolimata meeletust pingutusest ei jõudnud kunagi oma eesmärgini. Mitu tuhat lehekülge käsikirjalisi materjale, enamik mitteavaldamiseks – no milleks?! Husserl oli rahutu ja otsiva loomusega ning ta ei loobunud kunagi oma unistusest, et kord on võimalik teostada täiuslik reduktsioon. Ma ei tea, kas Husserl tundis end kannatavat, aga ju otsis lunastust temagi. Oleks tal olnud julgust selle hinduga koridori mediteerima jääda … Vot see oleks olnud tõeline minek asjade endi juurde.

Aga miks see hindu loengusse ei tulnud? Arvan, et sellepärast, et ta oli juba algusest peale seal, kuhu Husserl salajas lootis jõuda. Hindul ei jäänud muud üle kui ainult naeratada ja edasi mediteerida, sest Husserl poleks selgitusest niikuinii aru saanud.

Kerkib küsimus: mida hindul võrreldes Husserliga ei ole? Hindul pole filosoofiat, võiks lääne inimene öelda. Ent hindul loomulikult on oma filosoofia, mis oma loomult lihtsalt teistsugune kui lääne filosoofia. Hindul pole lääne filosoofiat? Jah, sellega võib nõus olla.

Kellele on filosoofiat vaja? Ma ei tea. Ent kui filosoof jõuab suure punnitamisega sinna, kus mediteeriv hindu algusest peale kohal oli, siis saab selgeks vähemalt üks asi – see, et pole mõtet filosofeerida elumõtte leidmiseks. Filosoofia on üsna kohmakas ja ebaefektiivne vahend õnne saavutamiseks. Mediteerimine on õnne leidmiseks tõenäoliselt märgatavalt efektiivsem vahend. Filosoofiat pole mõtet oma isikliku hingelise heaolu saavutamise nimel instrumentaliseerida. Õnn ja filosoofia on kaks erinevat asja ning nende vahelised seosed on hägusad. Ent…

Selleks, et saada heaks filosoofiks, tuleks filosoofiat kõigepealt armastada - loobuda kõigist muudest isiklikest salasoovidest ja eelarvamustest ning võtta filosoofiat sellisena nagu ta on. Alles filosoofina, filosoofiat armastava filosoofina, võib ehk saada õnnelikuks. Niisiis, õnnelikuks võib saada mitte filosoofia enda, vaid filosoofiks olemise kaudu. Selle nurga pealt vaadates tundub loogiline, miks Husserl mediteerima ei jäänud. Usun, et ta oli vaatamata oma elukestvale filosoofilise käsikivi veeretamisele eudaimoonilises mõttes õnnelik.

Maailma loomine

Maailma luuakse keele kaudu. Maailma luuakse sõnade kaudu. Maailma luuakse tegevuste ja tegutsemiste, kogemuste ja kogemiste kaudu. Meelega ja kogemata ehk tahtlikult ja tahtmatult. Kuhu viib keelde uppumine, keeles suplemine? Kas metafoorid ainult udustavad, looritavad või on nad võimelised viima suurema selguseni?

Keel on oma olemuselt ruumiline. Iga sõna, iga termin sisaldab endas kirjeldamatut polümorfset avarust, mis ei ole abstraktselt tühi, vaid platoopõiming, kus formeeruvad ja lahustuvad arusaamad ja identiteedid – tähendussõlmed. Sõnades peituv ning neis ilmnev ruumilisus on vahetult seotud tähenduslikkusega. Need tähendussõlmed on seda suuremad ja keerukamad, mida enam on kogejal olnud tähendusloomelisi hetki.

Ma ei pääse kunagi oma keelelisest väljendusest ja ma saan alati põgeneda keelearhitektuuri salakambritesse, kuid end selle käigus ikkagi paljastades. Iga tegu sisaldab endas avaldumist/avaldamist ja peitmist/peitumist samaaegselt. Mu keelekeldrites podisevad sõnadekatlad ja hoolimata oma ihast neist valitseda, libisevad tähenduslikud väljendused kõigist minu varjatud ja kaalutletud sõnavõttudest. Ei ole võimalik põgeneda keele eest.

Keelepööris neelab kõik endasse ja pillub samaaegselt tohutul hulgal kehakogemuspõhist tajumaailma konstitueerivaid ilmumikirjeldusi. Mu ihu on kätketud mu keelde ja mu keha kummardab keelele. Mu käsi teeb keelelisi väljendusi ja mu sõnad vormuvad sõrmepuudutustest.